Tere pühapäeva hommikust. Oleme möödunud nädalal puhuti võrreldud armastust vanemate ja armastust jumala vastu. Laps alustab elu kiindumusega emasse kui kõige oleva alusesse. Ta tunneb end abituna ja ongi seda. Ning vajab ema piiritut, armastust. Patriarhaalsus perekonnas sai seejärel uueks kiindumuskeskuseks isa isa mõtte ja teojuhiks. Sel perioodil kannustab last vajadus raha teenida isa kiitust ja vältida tema pahameelt. Täiskasvanu aga on saanud omaeneseisaks ja emaks. Ja seda protsessi ei saa forsseerida. Kasvamine ja küpsemine võtab aega. Nii on ka jumala armastusega. Ja kõik ei saagi jõuda sama kaugele kui mõned pühakud kes on täielikult omaks võtnud armastuse ja õigluse ning saanud jumalaga üheks. See üheks saamine näib olevat kohutavalt palju ja ongi. Aga Kristuse ei olegi tulnud millegi tühise pärast. Ta on tulnud, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti. Selle uue igavese elu vastuvõtmiseks tuleb meil endalt maha panna endise eluviisi poolest vana inimene kes lahustub petlikke himude käest ning saada uueks oma mõistuse vaimus ja võtta õlle uus inimene, kes on loodud jumala sarnaseks tõest, tulevas õiguses ja vagaduses. Kristuse omad Anilt võtnud vanainimese tema tegudega ja rõivastunud uude inimesse, kes pidevalt uueneb taipama oma looja näo järgi. Kõik ja kõikides on kristus. Luterliku kiriku ühes alusdokumendis Concordia vormelis on kirjas sest kui apostel Peetrus tunnistab sõnaselgelt, et ka meie, kelles Kristus elab ainult arvust, saame selle suure saladuse pärast Kristuses jumaliku loomuse osaliseks siis milline peab veel olemas jumaliku loomuse osadus, mille kohta apostel ütleb, et Kristuses elab kogu jumalik täius ihulikult. Nii et jumal ja inimene on üks isi. Martin Lutheri meelest järgneb jumalaga ühendavast usust et meid tõeliselt jumalikustatakse usu osaduse kaudu, kristlus saab minuks ja mina Kristuseks. Ja siit kasvab välja luteri kuulus usu müstiline väljend. Usu läbi me saame koguni jumala yks ning osa saavaks jumalikust, loomusest ja nimest. Just sarnaselt, nagu Kristus on igavesti sündinud isast tõelisest jumalast. Enamgi veel usu läbi ja usus saavad usklikke kristlus otsekui üheks isikuks kvaasiuna persona. Teifikatsio jumalikustumise mõiste esinevat luteri teostes 32 korda. Kuna usk on jumala armuand, siis võib Lutter öelda, et armuga varustatud inimene on seetõttu rohkem kui inimene. Jumala arm teeb teda jumala sarnaseks ja jumalikustab teda. Luterlik arusaamine õigeksmõistmisest põhineb reaalse usuühenduse eeldamisel jumala ja inimese vahel. Mõeldud ei ole mitte inimese intentifitseerumist jumalaga, vaid inimese osasaamisest. Jumalast, sest pühaks mine ei või seisneda vähemas, kui ühinemiseks jumalaga. Luterlaste ja õigeusklike seisukohtade sarnasusi ning erinevusi peegeldada luterlaste ja ortodokside ühiskomisjoni üheksandal plenaaristungil 1998. aastal Sigtuna vastu võetud dokument. Õndsus, arm, õigeksmõistmine ja sünergia. Luterlased nõustuvad seal idakirikut Heosis õpetusega sidudes katoliikliku müstika kolm astet. Puhastumine, valgustumine, kirgastumine, usu müstika käsitlusega. Luterlased ja ortodoksid kinnitavad, et õndsus on reaalne osasaamine armu kaudu jumala loomusest. Nagu kirjutab Püha Peetrus, et nõnda saada jumaliku loomuse osaliseks. See toimub meie osasaamise kaudu isanda surmast ja ülestõusmisest tema ihus kelles elab kogu jumalikkuse täius. Sel viisil teostatakse õndsust puhastumise valgustamise ja kirgastumisena mida on nimetatud ka jumalikustumiseks. Kuigi luterlased räägivad pigemini pühitsusest Kristu seisus, kes ise on usklike usus kohal olev. Jumalik kustumine ja pühitsemine oleks absoluutselt võimatu ning lootusetu ettevõtmine, kui inimene peaks ise oma jõust ületama kuristiku ajaliku ja igaviku vahel. Et meie ei pea seda suutma. Vaim tuleb appi meie nõtrusele, me ju ei tea, kuidas palvetada nõnda kuis peab. Kuid vaim ise palub meie eest sõnatute ägaabistega. Südamete uurija teab, mida vaim seirab. Sest jumala tahtmise järgi ta palub pühade eest. Me teame aga, et neid, kes jumalat armastavad jumal kõiges, avitab heaks. Neid, kes tema kavatsemise kohaselt on kutsutud. Sest teed, kellest on ette teadnud teed, on ta ka ette määranud saama oma poja näo kujulisteks. Tema oleks esikpoeg paljude vendade seas keda tema on ette määranud, neid samu taan ka kutsunud. Ja keda tema kutsunud, neid on ka õigeks teinud. Keda temaga õigeks teinud näita on ka kirgastanud. Iga kristlase kausude algusel oli ja lootus on, et kus ta on, see, kes meid kutsub. Küll tema teebki seda. Palvetagem siis Jeesuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au nüüd ikka ja igavesti. Aamen.