Malle Salupere. Me oleme teiega paaris viimases saates püüdnud seada teemat niimoodi, et puudutaksime uut talurahvaseadust 1849, mis ilmus, aga meil ei ole saate käigus õnnestunud selle peamise teemani veel jõudagi. Kas täna üritame kolmandat korda, täna me räägime selle loodetavasti lahti. Aga sellegipärast tahaks jälle alustada kõrvalepõike ka või eid täiendusega viimasele saatele, tähendab. Ma tooks mõned arvud selle eelmise, meie kirjaoskuse saate juurde. Peab ütlema, et venekeelne Brok House, Efroni entsüklopeedia, see on eelmisest sajandivahetusest, on väga paljudes küsimustes väga ülevaatlik, annab täiesti teaduslikke artikleid, noh väga paljude küsimuste kohta. Aga näiteks on seal kirjaoskuse artikli alla protsendid neegrutite kirjaoskuse kohta 1800 seitsmekümnendatel 1800 kaheksakümnendatel aastatel. Näiteks niimoodi Prantsusmaal oli kirjaoskamatu tuid nekroteid 19,7 protsenti ja elanikkonnas oli kirjaoskamatuid 36,9 protsenti. Austrias 1880. aastal oli 39 protsenti Enekroteid ja 44 ja pool protsenti kogu elanikkonnast kirjaoskamatu. Stahli ja rooma riigi pärija eks ole, 47,1 protsenti kirjaoskamatuid nekroteid ja 67,3 protsenti kirjaoskamatuid elanikke ja serbia mis tänapäeval on nii aktuaalne piirkond 79,3 protsenti, kirjaoskamatuid, nekroteid ja elanikkonnas 93,3 protsenti. See oli 100 aastat, Eestis neid praegusel ajal ei olnud, kogu Tartu õpperingkonnas oli näiteks 1886, üheksa protsenti, aga see lätlaste arvel natukene suureneb, sellepärast et seal oli kirjaoskuse protsent pisut väiksem kui Eestis. Ja kui me üldse millegi üle võime uhked olla, siis tõesti nende arvude üle, nagu me juba ütlesime selle suure vene rahvaloenduse ajal 1897 oli Eestis elanikkonna hulgas pärast üheksandat eluaastat 96,12 protsenti kirjaoskajaid. Nii et nii et selle üle tõesti maailmas uhked olla ka paljugi muu üle, kuigi ma täna tahaksin natukene ka vaielda meie uus mütoloogia vastu, mis, mis püüab eestlast kujutada nagu kõigi õilsate ja heade omaduste kehastust läbi aastasadade uusajal eriti ja kõik taha, mis nüüd on see olevat jällegi igandid sotsialismiajast nagu sotsialismi ajal, kõik paha oli tikandit kapitalist. Aga nüüd tuleme siis sellesse nendesse rangulistesse 40.-tesse tagasi 1840 meetodit, ma mõtlen, pilt oli siis niisugune, mõisnikud olid põhiliselt enesekaitseks andnud välja talurahva vabastamisseadused. Nii et talurahvas sai priiuse, mis nende endi arvates ka mõisnikud mitmed nimetasid seda lind Priivseks. Terammilitsejad arvasid, et nüüd alles olevat tõrksad eestlased ja lätlased lõplikult alistatud. Noh ega talupojad sellega niisama rahulikult ei leppinud, nagu selgub, ja see, mida Hans Kruus teravmeelselt nimetas talupoegade käärimiseks, see kestis visalt ja ja hakkas juba mõisnike hirmutama, eriti pärast neid näljahädasid olgu peale poole ja ka tol ajal ilmunud kirjatöödes püüti asja kujutada nii et kõik on ikkagi. Tähendab seadused olid väga head ja mõisnikud ise ei tee ka kellelegi liiga, ainult talupojad ise on niivõrd saamatud ja rumalad ja ei oska oma vabadusega midagi peale hakata ja ei oska raha kasutada ega teenida ja ja et kõik on ju kõik on ju kõige paremate teooriate järgi. Muuseas selle vabastamise ajal oli väga moes Adam Smitty majandusteooriad, mis rääkisid vabast konkurentsist ja, ja vabast lepingust. Praegu paistab seal täitsa oma teooria taassünd jällegi. Ja nendel samadel aastatel ilmnes tendents, et talupojad levinud kuulduste mõjule, et Venemaal on saada maad ja et seal saavad kõik vabaks, aga need, kes jäävad siia koha peale, nendest tehakse, moodustatakse sõjaväeasulad. Kuigi Venemaal neid hakati juba kaotamas ja hakkasid ennast kirja panema Venemaale ümberasumiseks, hakkasid massiliselt astuma õigeusku, keisri usku. See hirmutas nii mõisnike kui pastorid, talupoegi püüti igat viisi veenda ja siin ilmnesidki see sakste veenmine ei maksnud mitte midagi, talupojad ei uskunud neid, kuigi nad samal ajal seal olid väga nõus uskuma kõike seda, mida kuuldus sealt sealtpoolt ja mida kuuldus keisri heade kavatsuste kohta, näiteks sellest, et venelased on nõus igatpidi aitama ja toetama. Ja muidugi teatud määral oli sellest nii palju alust, et Venemaal seal väga mitmed algatused ja liikumised olid tunduvalt mõistlikumad, näiteks koroono talupojad olid seal juba praktiliselt vabad ja üsnagi suurega liikumisvabadusega, mis meie vabaks lastud, talupoegadel see ju puudus. Ja, ja kui 1861. aastal Venemaal toimus talupoegade vabastamine, siis toimub see koos maaga, olgugi väljaostu eest. Aga kõik need väärimised ja teise usku minemised ja massilised kaebamas käimised näiteks pühajärve sõjas ja noh, niisugust nagu mahtras ei olnud, aga siiski sõjavägi toodi kohale ja toodi kohale Liivimaal ka mitmesse muusse piirkonda, kusjuures mõnel pool liikusid talurahva seas isegi kuuldused, et sõjavägi on kohale toodud hoopiski talupoegade kaitseks. Nende mõisnikud eest tähendab õigeusku üle läinud talupoegade kaitseks ei jäänud midagi muud üle, kui asuda siiski reforme teostama. 1849, siiski lõpuks tuli välja uus seadus, kuigi see noh, esialgu maapäeval välja töötatud 77 paragrahvi nagu selle 19. aasta seaduse täienduseks. Noh, need punktid võttis küll kohalik kindralkuberner, olen kõva kriitika alla jaga, pärast valis neist mõned välja, mis sunniviisil kästi mõisnikud tal kohe ellu viia, nemad muidugi ei olnud selleks valmis, ei arvanud, et seda peab kohe hakkama tegema. Peamine oli siis see, et viia sisse ikkagi need 1804 omaaegsete Rootsi vakku raamatut eeskujul välja töötatud vakku raamatut, kus olid kindlaks määratud koormised, mida ei tohtinud ületada, samal ajal jällegi nendes vakku raamatutes ette nähtud koormised ei võimaldanud mõisnikud ja majapidamisega enam toime tulla. Sest vahepeal oli nii viina kui viljahindade katastroofiline mõisnike seisukohast langus ja mõisnikud püüdsid, püüdsid ennast aidata peenvillalammaste piimakarja pidamisega aga see nõudis rohkemat tööjõudu, vähemalt abi Theo suurendamist. See abitegu ongi läbi aegade neil aastatel ja teatavasti ka Mahtra sõjas oli põhiline punkte, mille pärast kembeldi eriti sõnnikuvedu. Ja ikkagi ikkagi siis nimetatud Liivimaa 49. aasta talurahvaseadus andis talupoegadele siiski mingisuguse kaitse peale. Sele soovitas ta üleminekut raharendile otseselt ei nõudnud, alles pärast Mahtra sõda tuli otsene keelte orienti rakendada. Siis sellega sai sõduriks aeg läbi ja samuti võimaldati joosta talumaid. Noh, Eestimaa, me peame meeles pidama, et see meie täna on, Eesti oli jagatud kahe kubermangu vahel, see oli siis Põhja-Liivimaa ja Eestimaa kubermang. Ja seadused siin olid mitmeski mõttes küllalt erinevad ja kuigi ülevalt poolt kogu aeg nõuti, et nad langeksid kokku või et ei annaks talupoegadele vähemalt põhjust võrdlemiseks. Aga Liivimaa talurahvaseadus või Eestimaa oma kinnitati lõpuks 1854 ja nagu me teame selle oletamiste ja jällegi rakendamise edasi kamine viis Mahtra sõjani 1858. Eesti rahva suur teadlikkuse ja iseteadvuse ja ka rahvusteadvuse tõusuaeg ja kui sajandi esimesel poolel ja õpetatud Eesti seltsi rajamise aegu nad juba 1838 oli üksikuid estofiil ja mõned üksikud eesti intelligendid, kes ennast käise eestlasteks julgesid nimetada, Felmann ja Kreutzwald, aga nende tegevus oli. Ma väga agaralt kirjutas Kreutzwald näiteks ajakirjas või nädalalehest assinland artikleid eestlaste kohta, nende ajaloo kohta, nende nutelt ära karakteriga rahvaluule ja nii edasi kohta, tähendab, see oli niisugune asi, mis tutvustas natukene seda eestlast, keda peeti täiesti noh, peaaegu mingisuguseks tööloomaks tutvustas teda natuke ka väljaspool ja kui Felmann avaldas oma kuulsat kunstmuistendid just Koit ja Hämarik oli see, mis, mis äratas väga suurt tähelepanu üsna mitmetes Saksa väljaannetes on seda leeritud ja, ja just nimelt sellest aspektist, et noh, et rahvas, kes suudab luua niisuguseid legende niisuguse kauni sisuga, kellest kogu aeg on räägitud kui täiesti noh, tundetust ja rumalast, tuimast massist. Et see rahvas ei saa ju ometi niisugune olla. Nii et eestlane sattus juba ka Euroopa huviorbiiti teatud määral ja kui siis ilmus Kalevipoeg, selle tähtsust me praegu ei oskagi niimoodi aru saada, aga noh, on teada, näiteks ma olen vähemalt ühte niisugust kirja lugenud, kus, kus kirjutaja meenutab, missuguse vaimustusega nad lugesid kalevipoega ühiselt seda esimest väljaannet ja see on just 864, nii et sellel oli tol ajal ikka väga suur tähtsus ärksamate rahva liikmete hulgas. Kas seoses sellega, et eestlane muutus huvitavamaks ka ärksa Euroopa lugeja silmis, aga kas eestlane muutus nendel aegadel huvitavamaks ja, ja, ja sümpaatsemaks ka nende kohalike rõhujate silmis nüüd kõige tagajärjel või mitte sugugi. See on üldse üks, üks kummaline ja huvitav nähtus, et need rõhujad, saksad, jama, rahvas, kes juba tänu Jansenile hakkas ennast eesti rahvaks nimetama tahtsid ju kõrvuti üksteise kõrval ja nägid kogu aeg, eriti saksad oleksid võinud ju natuke ka sellest rahva hingeelust midagi taibata. Aga ometi ometi on sellest täiesti üle või mööda vaadanud, nendel lihtsalt ei mahtunud, neile ei mahtunud veel 1905. aastal pähe, et see rahvas võib midagi tahta või midagi midagi saavutada või millekski võimeline olla ja isegi 1900 seitsmeteistkümnendal aastal veel ei mahtunud see neljapäeval kui saksa lehti lugeda seal ja nüüd selle sajandi keskel siin siin on hoopiski huvitav nähtus eestlaste ärkamisaeg hakkas juba peale esimesteks keskusteks, teadagi kujunesid Tartu ühelt poolt ja Viljandimaa seal Tarvastu ja Paistu kihelkonnad, teiselt poolt läksid liikvele Eesti kirjameeste seltsi ja Aleksandri koolid. Tekkisid põllumeeste seltsid ja, ja loomulikult ajakirjandus alates 1857.-st aastast. Muidugi Jansen oli teinud ja mõned teisedki olid teinud mitmeid katseid asutada ajalehti juba varem, aga asi oli lihtsalt selles, et Vene riigis Nikolai esimese valitsuse aegu ja eriti pärast seda Euroopa 1848. aasta revolutsiooni siis oli keelatud ükskõik missuguse uue väljaande asutab. Ja selleks lihtsalt ei antud luba ja ammugi veel mingisuguses mingisuguses tundmatus keeles sensorite jaoks ta alles pärast Nikolai esimese surma Aleksander teisele trooniletulekut, siis siis hakkas olema võimalik nii hästi kokkutulekute organiseerimine nende laulupidude näol, mis siin korraldati alguses saksa omad ja pärast Eesti laulupidu ja niisama väljaannete organiseerimine, mis läks kah väga ruttu käiku ja mis sakste sakste suhtumine eestlastesse oli umbes umbes niisugune, see on ühes maapäeva otsuses küll 18. sajandi lõpus ta ka sedasama juttu umbes korrati terve 19. sajandi ja 20. sajandi alguses ka veel. Et see talupoegade pärisorjus rajal oleneb mitte mitte ainult nende kaasasündinud iseloomu, tähendab, et nad on juba sünni poolest pärisorjadeks sündinud ja teistmoodi elada ei suuda ega ei oskagi ja see sündinud iseloom pidi olema selline, et Ma ei ole rahul isegi kõige õiglasema ja humaansuse isandaga ja et kui ta vabaks lasta, noh, siis ei tea, võib minna tekkida suur verevalamine ja ja nendesamade ohtudega hirmutati ka edasi, nii et ainult tänu sellele, et mõisnik, kel endal läks olukord nii kitsaks, et nad pidid selle sammu astuma. Aga sajandi keskel, 1800 kuuekümnendatel aastatel just tekkis väga äge poleemika sakslaste ja venelaste vahel. Ei saa, vaidlusobjekt, on Baltikumis, oli eestlaste ja lätlaste saatus seal nagunii ei olevat mingisugust lootust iseseisvaks rahvaks saada või püsima jääda. Ja et noh, kui siiamaani on haritud inimesed on nii-ütelda sulanud saksa rahvuse hulka siis üks tuntud Slava fiil, Juri sammarin tõstis üles küsimuse, et aga miks nad siis peaksid sakslasteks saama, miks ei võiks neist hoopis venelasi teha. Ja ka tuntud on Tartu Ülikooli ajaloo professori seeerreni vastus sellele. Muidugi see vastus on rohkem emotsionaalne, kui argumenti üritud. Argumendiks on ikkagi sakslaste põline õigus ja, ja need privileegid, mis kinnitas Peeter, esimene ja mida konfermeerinud või kinnitanud kõik järgnevad Venemaa valitsejad ja mida Samaarin räägib põlisrahvaste õigustest ja nende rõhumisest ja nende nende olukorrast sellest kõigest vaatab nagu üle. Aga samal ajal kumbki ei saa määrinaga. Sören ei räägi sõnagi sellest, et need rahvad juba ise annavad endast märku, et neil on juba taiesti mingisugune oma kultuur olemas, et meil on noh, nii ja naasugused, see, mida Luutse juba sajandi alguses kirjutas, et eestlane on võimeline oma keelt niisama arendama, nagu seda on teinud kõik teised kultuurrahva hakanud härrastele, professoritele ja vaidlejatele ei tule seda üldse pähegi. Ja samal ajal ja samal ajal jah, need eestlased jäävad täiesti asjast kõrvale, aga eestlased ise mitte sugugi oodanud armuande sakslastelt veel kõige vähem oodati, küll oodati küll keisrilt ja 1860.-te aastate alguse palvekirjade liikumine, mis jällegi sai alguse põhiliselt Viljandimaalt, on ju väga ilmekaks näiteks, noh, see Norcaniseerijateks olid kaks venda, Petersonid ja Tarvastu koolmeister Jaan Adamson ja köster Hans küünarja Hans, füüreri käest on saadud kätte kirjad, mis on Viljandi sillakohtumaterjalides. Tähendab, Ööneri juures pandi läbiotsimine toime mingisuguse kaebuse põhjal ja siis selgus, et temale oli saatnud kirja see Adam Peterson niux palvekirjade Peterburi viia. Ja see kiri on New York ilmutas, et ma isegi 800 omaette siis Peterburgi linnas 25. novembril 1864 südamest armastatud sõber. Seeläbi annan teile Brut allikalt teada siinsel tervelt 18. selle kuu päeval salaja viisil vangi on pandud ja nii väga salaja kinni hoitakse, kui iial võimalik, et seda üsna imeks peab pandama, mina olen praegu noh, see pole nii oluline, ta annab, kus täpselt on, aga ärge sugugi mõtelgi teie selle aadressi järele, minul veel midagi, teadust võite anda, see on kogunisti võimata. Palun teid väga, meie head hakatust jumala eest mittepoolikul ei jäta, sest nüüd on aeg, kui meie oma häda oma riigi isal peame ette kandma, et tema ükskord tegelikult abi annaks. Niipea kui iial võimalik, katsuge jälle need saadikud saata, ärge sugugi viibike ka mina veel, palun üks lühike palvekiri, kirjuta see on, et mind üht rahulikku ja vaga saadikut kui üht kõige suuremat kurjategijate üsna ilma kellegi süüta salaja on kinni võetud ja vangi pandud. Ja praegu kinni hoitakse, aga hästi lüheda lühedalt juba teist korda annan teile teada, et kõik, kes Vene riigis ihunuhtlus juba enam kui ühe aasta eest son viimsest manifestist saadik täiesti ära kaotatud ja et siin ka need kõige suuremad kurjategijad mitte peksa ei saa, seda palun kõigile teada, vaata, kes selle aja sees iialgi ihunuhtlust on saanud. Et need oma kaetusega viibimata keisrihärra ette saaksid tõttama ja üht niisugust hirmsat keiserliku Su rikkumist temale teada andma. Selle läbi saavad kõik meie kohtud kimpu minema ühes teistega, Holstre Ivask, et seda mitte vallakohtule ei ole teada andnud. Loodan kindlast, et teie kõik teete, mis iial jõud kannab, ehk küll aeg on väga igav ja ülespidamine niisamasugune kui igal prostoi vangil tahan minna kõik raskust surmani Muuga julgesti kanda. Sest et selgesti tean, et seda ilma kellelegi süüta Isama priiuse eest pean kannatama. Andku jumal, et seal nüüd palju kalevipoegi üles tõuseksid, kes parem ja targem meie priiuse eest võitlejad, kui mina kõigi oma hea tahtmise juures omas Nutrusesse ja olen jõudnud teha. Ma palun teid, armas sõber, katske katske neid selle asja juures aidata ja õigele teele saata, niipalju kui iial jõuate, püüdki, aga ikka nende Arctust kaota. Mu süda tahab lõhkeda, et nüüdsel kõige kibedamal ajal käed pean süles hoidma müüride vahel istuma, palju tervist soovib teile oma sugulastele, noh ja teie otsani truup A Peterson Nathan Petersonile siiski vaevelda vanglates üle 20 aasta saadeti teda Siberisse ja, ja nii, et mõisnikud võim oli ikkagi suurem kui, kui nende kaitsjate oma. Kuigi näiteks Viljandimaal koostati hulgaliselt palvekirju ja tervete valdade kaupa, kus peremehed oma allkirjadega kinnitasid, et Adam Peterson nende suure palumise peale nende kaebused üles kirjutanud ja läinud seda Peterburi viima ja et noh, ühesõnaga siis püüti nähtavasti vastutust nii-ütelda kollektiivselt ära jagada. Kasu sellest, kuigi palju ei olnud nuia ja ega siis ainult niisuguseid mehi ei olnud, oli ka teistsuguseid nendest samadest püüner ja mõned aastad hiljem loodi ju Viljandi põllumeeste selts ja need hakkasid kohe tegelema ka karjakasvatusega. Tuleb välja, et osa talupidajaid võrdlemisi sama Ajal kui alles noh, mida dorfi ja mõnede teiste mõisnike eesrindlike mõisnike eestvõttel siin hakati tõuaretust tegema. Juba mõned mõned talud püüdsid endale kah neid tõuloomi muretseda, aga siis on siin üks kohtuasi jällegi 74.-st aastast unipiha talu peremees on sealtsamast Viljandi sillakohtust ja Sultzenberg relvastatud vastuhakk ja see on jällegi ilmekas nii minu meelest ka selle omavalitsuste tegevuse suhtes, kui ka talupoegade omavaheliste suhete. Nii et siin on kohtumehed, need olid siis vallakohtumehed, tulite no asi oksjoni üles kirjutama ja hakkasid, hakkasid asjaga pihta vaatamata tema valmisolekule võlg kohe ära maksta, see oli 200 rubla, mitte väga suur. Ja kui hoone talist toodi haarastasele valijast, kinnine talupojad teatavasti olid hobuste suhtes väga hellad peale vallakohtunik Petter panksepp tal nina veriseks lõi ja mispeale ta kinni seoti. Noh, küsimuse peale, kas ta ei tahtnud tuppa oma mõõka tooma, minna saabel või saablik tooma minna, ta teinud sammu tahapoole hoopis aidaa võtmetoomiseks, kusjuures märkas saabli kadumist ja küsis, et kuhu see sai, aga seal oli võtnud valla kohtunik eelnevalt ettenägelikult ära. Nii et Peeter panksepp on ka 27 aastat vana, nii nagu sealgi. Tema eitab nii löömist kui seda, et Jaan võlga tasuda tahtnud. Tema sõnu kinnitavad kaasas olnud kohtumehed. Osa neist väidab, et ta eemal seisnud ja pole midagi kuulnud, mis räägiti. Nii et mõni ei tahtnud, las valetada ja kajani teenija 50 aastane ei näinud ega kuulnud midagi enne, kui peremees juba seotud oli. Ja ka teised ja niinimetatud tunnistajad ei ole julgenud tema kasuks. Ja, ja neile mõisteti kuus kuud vangimaja ja 45 vitsahoopi, nii et vaatamata sellele, mis juba 10 aastat tagasi Adam Peterson kirjutab, et Vene riigis on kaotatud ihunuhtlus harjutel, kui nad suutsid siiski tõestada, et ega eesti talupojaga muidu hakkama ei saa, kui tema ikkagi peab ihunuhtlust saama. Siin Baltikumis ei kehti. Nonii. Nüüd on seda objektiivset olukorda nii eestlase kui, kui, kui tema vastasseisja aspektist iseloomustatud ja kätte on jõudnud ärkamisaeg. Malle Salupere, kas see jääb meie järgmise vestluse teemaks, see jääks siis järgmise vestlused teemaks ainult ma tahaks täiendada veel sedasama Jaani lugu. Kui see nüüd mahub siia. Lõppistung oli üheksandal juulil, aga kaheksandal juulil tõi Ropka talumees Hans Laur 44 aastane sillakohtusse jaanikirja ja selle talipettusega saanud Külitse kõrtsi naiselt kätte. Tema talu asus kõrtsi kõrval ja ta oli kuulnud, et avangi majaste etapiga minema saadetavat vangid jätavad sinna kirju. Noh, niimoodi saatsid eeluurimisalused, Jaan oli ühe kirja saatnud oma sõbrale Peeter Laanele, Ropka talunik ja Laur oli selle vahe mestaabil enda kätte saanud ja tõi kohtusse, paludes oma nimega kirjutajale mitte nimetada. Noh, selle ettekande teinud sillakohtu adjunkt, Hoffmann. Nii et see oli siis jällegi mu hea sõber ja naabrimees, eks ole.