Tere jälle. Ja kohe lähme koos tagasi ele minevikku. Läheme umbes kaks ja pool 1000 aastat tagasi. Ateenasse. Oleme ajas, mida me nimetame tänapäeval piirikalise ajaks, aga meie ei räägi täna peenikesest, sest vastasel küllalt juba räägitud läheme ikka sedasama mehe juurde, kelle prouasid või abikaasast me viimane kord pikemalt rääkisime, mis ema kodus tegi. Aga vaatame sedasama mehisele, kallik Leese elukäiku seal minu meelest huvitav asi. Ja väga tüüpiline tolleaegsele vabale Ateena kodanikule. Nii kui kallike sündis siia maailma siis pandi ta kohe pärast pesemist mähkmetes ja pajuvitstest punutud korvi. Alisukese piigale asetati õlipuuoks. See oli märk, et majja oli siginenud poeglaps. Viis päeva hiljem kanti poissi jooksujalu lee ümber kogu pere silmade ees. Ja see pidi kinnitamaid. Poiss võetakse õigusliku liikmena kodanike hulka ühtlasi ka perekonna hulka. Ja kui sünnitus oli kulunud 10 päeva toodi ohver jumalatele ja peeti ristimispidu maitsen praegu valesti, siis Eveli ristitud, siis pandi nime ühesõnaga nime andmise pidu. Kui poiss oli juba istuma õppinud viiside aeg-ajalt lapsetoolis. See oli omapärane asi. Ma tänapäeval niisugust asja ei teagi, see oli kausi moodi asi. Kaks auku jalgade jaoks oli sinna tehtud, siis poiss pandi kaussi istuma, jalad olid kausis väljas. Ja ta pidi siis istuma, heitumas, selgroogu kasvatada. Ja ida viidi siis ema ette ja ja kuni seitsmenda eluaastani elasin poissi naistekambris oma ema hoole all. Ta oli siis tavaliselt paljas, kui porgand. Mängis oma kannidega, ratsutas kiikhobusel ja kuulas Iceopose Valme, mida ema väga hästi oskas. Ja lõpuks jõudis kätte suur päev. Pedagoogi, teate, kes ta oli, ma eelmine kord rääkisin, kes oli pedagoog. Pedagoogi käe otsas viidi ta. Nimeliseks kallikles. Kui sellise nime tähendus huvitab, siis seda on raske tõlkida, näiteks praegu tõlgib eesti nimel Lembitu, kuidas tõlgime eesti keelde praegu vana liimi Lembitu, me arvame, et see võiks tähendada Sis armastatu, eks ole, Lembitu aga kallikal ees. See peaks siis olema midagi niisugust, kas ilu, ilujõud või iluvõim või ilukuju. Ja siis sisemagalikes viidi siis grammatiku juurde, see oli siis kooliõpetaja. Seal ta õppis kirjutama kõigepealt pulgaga vahatahvlil ja hiljem teritatud pilliroootsaga papüüruselehtedele õpiska käänama sõnu. Muide, on siiamaani säilinud meieni see paktsed kõige esimese sõnana, mida poisid õppisid käänama või lapsed tollal kooliõpetaja juures oli muusa kunstide ja vaimu ja ilukaitse sisena õisi pähe õppida. Käänamise oli esimene sõna. Ta õppis ka pöörama verbe. Õppis tundma taimi ja loomi, arvutama sõrmedel pulkadega. Aga kõige raskem oli muidugi ta pidi pähe tuupima, asu ja sadu Homerose salme. Õhtuti pidi ta käima veel muusikaõpetaja juures, tuli õppida laulu ning tutvuda lüüra ja oboe mängukunstiga. No need kaks muusikariista on vanemad, mida me tunneme üldse maailmas näiteks lüüra, so praegugi pillimeeste sümbol. Isegi sõjaväe orkestri tunnusmärk on ka lüüra kuju mis on nii pagunitel kui kui lõkmetel oboe. No ma ütlesin teile praegu oboe. Selle pilli nimi tol ajal oli aulas aulas puhkpill ja tema hääl tuletas meelde praegust poed. Näiteks praegune poed on prantsuse keeles tähendab hobua prantsuse keeles kõrge kirgas häälekas leiutaja 1660 hotedeeerr ja Filidooridelt prantslased. Aga no ütleme seepärast praegu selle auluse kohta oboe esitajal sile häälega kõige sarnasem, mida praegu inimesed arvavad. Ja kaalikas oli hajameelne poiss. Ja sageli pidi õpetaja kasutama vitsa, noodid paremini pähe hakkaksid. Lisaks ta käis veel üle päeva palestlas sporditreeneri juures. Seal ta pidi oma jõu sisse õlitama, jooksma, võimaalsema või hüppama kaaslasega, võideldes kaugust treeneri valvsa silma all. Nüüd, kui poiss saab vanaks, 18 aastat võetakse ta juba effiibides ja terve noormeeste kilda. Uhke keep üll, säärekaitsed jalas, ratsutatakse Ateena tänavatel. Peas kandis meie praeguse daami kübarakest meenutavat mütsikest. Muide olgu öeldud, et meie tänapäeva madrused kannavad ka oma mütsi kuidagi kuplesi. Ajutine, nendel väga väikesed. Ja ma olen mõelnud, kuid sõjamees sõjamadrus, eks ole. Liha peaks minema tuule kätte või kuskile kaklusi, sissimüts lendab kõigepealt kohe peast minema, nii et minu meelest on see kekult ja meie liiga väikese mütsi kandmine. Aga siis oli juba seal, näete see asi moes. Väike mütsike kukla otsas. Ja kui ta oli siis oma ratsutamise kunsti tänavatel, semasseerivelt kogu Ateena rahvale, siis läks ta kaheks aastaks sundaega teenima. Kaks aastat oli sundaega tol ajal Ateenas, kus ta teenis sundaega. Tema teenis küll piirikindluses Ateena piirikindluses aga oli ka võimalus teenida sundaega laevastikus. Noh, 20 aastase mehena On kallikal ees lõpuks vaba. Päeva ajal sooritab ta tsiviilkodanikule ettenähtud kohustusi, võtab osa kodanike koosolekutest tribunali istungitest ja kohtumõistmisest. Ta käib agoraalse teda väljakul kuulamas värskeid uudiseid kui pole parajasti kohal, Sokrates, kes jagab oma tasuta nõuandeid pliikingseppa kui kullassepatöökojas, kus aga juhtub õhtuks kustutades kellegi juurde külla. Ja see maja, kus, kuhu külalised tulevad, see maja siis enne külaliste saabumist, tehakse korda, naised lähevad kõik oma poolele, jätavad esindusruumid ees külalistele ja mehed seal siis koos korraldavad sümpoosioni sümpoosionil, kui me tõlgime, ta sõna-sõnalt tähendab koos joomine. Kuigi seal joomis tegelikult nii palju ei olnud, veini jagati alti veega pooleks ja aga põhimõte oli see vein pidi aitama siis keelepaatiel rohkem valla pääseda ja, ja paremini mõtteid vahetada. 400 tehtigi, siis kanti ette oma loomingut, mõtteteri jälgiti ka vahetevahel palgatud kuist Salczytäride esinemist. Ja kuulati ka oboe mängumaterjali oboe auluse asemel. Toimus vilgas keskustelu. Ja teemaks oli tavaliselt ka veel väga tõsised filosoofilised küsimused. No neist ma praegu teile rääkima ei hakka, seda jõuate ise uurida ja lugeda, kes huvi tunneb, see leiab niikuinii materjali selle kohta küll ja küll. Nüüd me teame natukene asja üldisemalt. Kas Ateena oli siis tolleaegse Kreeka ühiskonna kõige iseloomulikum? Ei saa seda siiski minu arvates öelda et ta oli. Aga noh, arvatakse niimoodi, et uhkes akropoli sellest hoolimata erinenud Ateena kuigivõrd muudes Kreeka linnadest. Muide veel täna tänapäevasel sajandil on säilinud vanas Kreeka linnad oma iidse välimuse. Ja praeguse Ateena erinevus on varsti ehk sellepärast, et siin toimuvad juba suurejoonelisemat pidustused. Paljuski välismaalased. Traditsioonilistes pan Ateena pidustustest võtavad osa kõikide elukutsete esindajad, linnavalitsus, vaimulikkond, neiud, kes kannavad iidseid rõivaid. Peplusi, linna kaitsejumalanna Ateena auks on muidugi rongkäigus katsetavad noormehed ka vanades antiiksetes rõivastes. Mitu korda aastas korraldatakse jumalate, eriti Dionysose auks teatrietendusi akropoli nõlval. Etendused algavad varahommikul ja lõpevad hilisõhtul. Neli pikka näidendi. Kogu linn jätab oma töö pooleli ja läheb teatrisse. Ja seal on ka noortel võimalus tuttavaks saada. Muidu neur lugeda hiljuti ilmunud raamatut Eesti raamatu väljaandel. Autor süldis haarde null ja selle raamatu nimi oli lühike teatriajalugu. Sealt leiate ana antiik-kreeka teatri kohta ka väga toredalt materjali. Samuti ma ei tahagi rääkida olümpiamängudest Vanas-Kreekas, mis toimusid 1200 aastat järjest iga nelja aasta tagant. Peale seal olid mängud delfis Korintose nimetatud istmuse mängud. Olenevalt selle kohta ka küllaltki raamatuid, kellel on aga huvi, palun neid asju ka lugeda, saatke emale pildi vanakreeka elust. Mina ütlen, et kõik need kättpidi kinni ja vindid kaasa endaga Apenniini poolsaarele etruskide juurde, väga huvitava rahva juurde kelle juurde on palju palju. Teadlased uurinud kogu oma eluaja. Ja ometi on ta jäänud meil ikkagi veel väga salapäraseks rahvaks, isegi tema keelt meie ei tunne. Räägitakse, et viimane, kes oskas etruskide keelt täielikult olevat olnud. Rooma imperaator Claudius kes on lugenud raamatut mina, Claudius või jumal Claudius leiab sealt selle kohta tallede materjali. Aga noh, niipalju, et me teame, et Ruskidesse, et samal ajal kui kreeklanna pidid olema tagasi tõmbunud tagaruumides kasutasid Ruskiter vabadust, mille hiljem päris rooma naine. Lepatsitel einet teevad, naised meeste kõrval, nagu seinamaalid meile kinnitavad. Samal sajandil viiesin enne meie aega ulatusid riskide mõju lõunas kuni Kreeka kolooniate, nii. Nad leidsid, jäädes omapärase kultuuri. Ja erineb oluliselt kreeklaste omast. Egiptlaste kombel pidasite truskid väga tähtsaks hauakambrite ehitamist. Nad uskusid hauatagust elu meenutavaid detaili Petruskide eluruume ning on ehitatud vastupidavast materjalist. Hauakambris on olemas veel säilinud tänapäevani koopiaid mööbli ja tarbeesemetest. Surnukehad paigutatakse seina süvenditesse. Ja me võimegi siis elektrit otsustada, et riskid ja elulaad oli kreeklaste omaste looduse lähedasem. Kaunisolitruskide kuldvõrud, pronkspeeglid, mütoloogiliste kaunistuste kandja, kastikestega millegi trussitalid võitsid lõhnavett ja salve, mindki ja peegleid. Isegi söepannid olid nende korterites või majades üllatavalt mitmekesised. Küünlajalg oli alati ikka mingisugune skulptuur. Andsiter küll mõni muu loom. Ja olgu öeldud, huvitav fakt. Rohkem kui 2000 aastat tagasi. Olid olemas juba kuldhambad, kuldhambad rohkem kui 2000 aastat tagasi. Ja trusti moosi erilises klassikalises kreeka moest. Mehed kandsid vastu ihu, liibuvaid spordisärke meenutavaid, lühikeste varrukatega tuunikaid. No olgu need riskid ja kes teist, kallid inimesed, ta kunagi hakata uurima, et Ruskyde ajalugu, sellel on ka lai tööpõld ees. Väga huvitav ala. Nüüd räime, edasi roomlaste koju roomlaste juurde võtame ajaks perioodi, mil Rooma riik oli juba kõikvõimas suurriik, millal see oli teada, et aastal 118 Adrianosja trajanuse valitsemise vaheldumisele oli siis rooma riigipiirid kõige laiemad, ulatusid Šotimaalt kuni. Jaa, vibraltarist kuli araabia Ni, kogu Vahemeri oli roomlaste sisemeri. Nii võtame sile Peri oli. Sellest perioodist on pärit. Mis seal praegu muuseumis säilitamisel kõige esimene ukse võti maailmas. Esimene võti. Muide seda, kuidas teile kirjeldaksin võtmepea. Võtmekael on umbes samasugune kui praegu, ütleme aidavõti samasugune, kuid võtmehabe, see, millega siis saladuses avaneb. Lõpuks see võtme aades tuletab meelde esimesel võtmed, reha, rehapulki. No varem oli ainult krambid ja olid ka uksevalvurid ukse orjal niinimetatud, aga see võti siis avab meile ukse ühe rooma ratsaniku kelle nimi kaan teada Lucius Markuse elupaika. Tema oli oma sünnilt jõuguselt üks tähtsamaid kodanikke vanas Rooma riigis. Tema elas siin koos oma naise ja paarikümne orjaga. Tal oli kolm last, vanim oli, oli parajasti väeteenistuses kusagil kallijas, praegune Prantsusmaa ning nooremad elasid maal. Louisis elati fondimus maavalduses majapidamises. Ja seal oli koduõpetaja, kes neid seal siis utsitas. Aga meie avame praegu ukse vanas Roomas ja läheme selle saama. Suutsime korterisse elu elumajja sisse. Läve kaunistab põrandamosaiik. Ja seal on tervituskülalisele sõna on salvee salve. Ole tervitatud. Koera eest jätab saabujatele kuri koer on majas ja sabas on kassile ketipenipilt mosaiigi ka kujundatud. Mõlemal pool vestibüüli, siis see nimi tollal oli vestiibulum. Mõlemal pool on poeruumid, sealt ei avane ust. Siseruumides Vaitsionääd tänavalt avatud ruumid. Ja need on need poeruumid, mille majaperemees on välja üürinud kaupmeestele. Aga korterisse pääseb valgus vaid siseõue kaudu. Ehituse lõbuks asetseb süvend, mis meenutab väikest templit ja mis tegelikult ongi püha paik, sest seal hoitakse kodu Goldie suguvõsa jumalaid. Et sinna pääseda, peame läbima aatriumi, mida ääristavad sambad. Keskel on katmata katusega katmata paigas valge marmorbassein kuhu koguneb vihmavett. Ümber aatriumi on eluruumid. Vastuvõturuum ta pleenumist edasi avaneb pikk koridor. Jõuame teris tüüli laia samasse paika. Lucius Markus on valinud enesele eluruumiks peristi üliäärse toa, mida tänavakära nii väga ei häiri. Vaikus rooma linnas ei esine. Kui inimesed on õhtuks end koju vedanud, ilmuvad tänavatele kärarikkad, veovankrid. Olgu öeldud, et Rooma linnas oli veokite liikumine päeva ajal rangelt keelatud. Erand viis tolle ainult sel juhul, kui kõige püham naine, vestalide esinaine või preestritel, kui tema liikus, tema võis liikuda vankriga, see oli ainukene erand. Kõik pidid käima siis, kas kanded, kanded, voolides või millegi muuga. Aga öösel nad liikuma ja siis tulite ööseks suitsad turu paika valmis, jäid ootama valget ja nagu hoolitsev seal turuplatsil, kui koli päev loojunud ja viisid oma vangste kala kolima. Aga kui koiduaeg jõudis kätte, siis juba jäid vankrid vaiksemaks. Need enam ei liikunud, aga siis hakkasin liikuma arvukad orjakarjad. Nemad läksid tema tööpaikadesse. Ja nende liikumine oli väga kärarikas. Nii et justjust Marcus kindlasti surust Jaava villapadja ja tõmbas teki üle. Olgu öeldud, et ka Rooma poodis ei ole linu ega madratsit. On vaid kaks tykki. Ja olgu öeldud, et alumine tekk oli viljane detailide armastajale. Ruum, kus ta siis magasi oli pime. Seal oli vaid voodi, reisikirst, tool, hõbedane öö nõu nõukogude Taadeebee pott. No see hommikul no kujutame ette Pole vaja muretseda pesemise pärast, sest ta kavatseb minna õhtupoolikul sauna. Saun oli Vana-Rooma osanikule suur luksus ja mõnu. Aga noh, sellest Te võite lugeda ka, jällegi kui te vaatate kätte kunstiajalooraamatuid, seal te näete ka gara kalla Terme või saunud, kui uhked lossid ja paleed need olid. Olgu öeldud, et Roomas oli saunule väga palju, nii et seda probleemi kodanikul ei olnud, ennast pesta ei saanud. No olgu öeldud, et Rooma linnas oli esimesel sajandil nootimet juhatada, 900 aastat tagasi oli saunu üle mitme 1000 mitu 1000 sauna. Elanik oli ka umbes miljon. Nii osa rõivaid on tal seljas juba voodiskise, tähendab Luutiusel ta magab riietes tavaliselt. Mis seal oli siis linane särk ja lühikeste varrukatega tuunika ja kui ta üles ärkab, histimab jalga sandaalid. Meelsamini võtaks ta üll pea auguga kerge üleriide. No kuidas seda praegu öeldaksegi. Ja see oli tol ajal siis viimane moeröögatus. Aga ta ei saa seda täna tehasest. Me arvame, et ta läheb ametiasjus esinema. Nii et hooga see oli siis kodanikku tunnus, sest ükski teine inimene ei tohtinud kanda toogat peale oma kodanikku, see oli ainult oma kodaniku tunnus. Soogalisusi ainurõivas milledele võistleva selga panna. Togaril tavaliselt viie meetri pikkune, viie meetri pikkune ja umbes ühe meetri laiune villane kangas. Ovaalsed otstega. Ta peaks olema muidugi valge pidi olema muidugi valge, aga nagu sa tead ja praktiline elu, tolm ja muud asjad, kõik. Ja süda oli väga raske puhastada, niiet tagasi ikkagi pruunikani võidunud värviga. Muidugi väga rikas, seal väga-väga rikas, seal olid alati lumivalge ja täitsa puhas. Ja kulus muidugi palju aega tuugalt õieti selga panna. Selleks kasutati isegi spetsiaalset Voria, kes oskas toogal sättida ja tooga kandmis järgi oli sageli kombeks otsustada inimese intellektuaalse süle. Oli niisugune ütlemine mühakas Dioscatoogatki kanda. Muidugi vaadati, võeti võtta välja moeajalugu, mis on ka olemas meil raamatukogudes näete, kuidas toogalt kanti ja kuidas ta välja nägi. No aga meie läheme tagasi koju, nüüd hakkab välja minema, ta sööb kiiresti oma hommikueine ja missiooni siis hommikueine, see on suur kruusitäis puhast vett, mida on väga raske roomas saada siis veemüüjad, kes seda müüvad. Jõevesi tiiberisel väga solgi etturid luua kaevudest ja igas majas ei olnud kaevu, olidki veejuhtmed, aga see oli ka ainult rikastele kodudele. Kandetooli voodis, seda väljas, miks ta läks kandletooli, mis liigub kandetooliga, aga sellepärast, et tänavad on väga halvasti sillutatud ja enamus neist sillutamata ja kujutas endast tegelikult kanalisatsiooni kraave, seal solki ja muid asju, nii et te võite mulle muidugi öeldi, et kui me nüüd läheme tänapäeval Itaalias ja lähme Pompei linna, mis on välja kaevatud veis hukkus 1910 aastat tagasi, seal tänavad kõik kenad, puhtad, siledad, siis ärge unustage, kallis sõbrad. Esson surnud linna, surnud tänav. Seal ei ole seda miljoni Eesti elanikud, kes kogu aeg rüvetab ja ja roojastad. Noaga Crassuse kõrval on seal siis veinikaupmees, kes tema ühe ruumi ära üürinud ja see on juba siis niisugune kuju, kes oskab väga hästi äri teha, klasterduvad Jaaval isegi kade, sest et see, see meil on klassis ja tema peal on isegi suitsukade, sellepärast crashi küll ei ole samasugust mugavalt korterit, suurt elamut, eks ole. Aga tal pole ka võlausaldajaid. Nii et kui, kui Lutsus peab käima hommikuti kummardamas oma patroone viisakas visiitidega siis seda ei pruugi teha Crassus. Tema elab oma veinimüügis väga hästi ära. Ja peale selle on Grastusel niisugune huvitav asi, et umbes kolme päeva kohta tuleb üksainuke päev, kus sa peab kauplema, sest nii palju on pühasid. Näiteks ei, ei kaubelda esimesel kuupäeval kalendid viiendal seitsmendal päeval kuus nimetatud Noonid. Ja siis veel iirlasi päeval, see oli siiski kuu keskmine päev, kas 13. 15. kuupäev? Politsei muidugi, suurim pidupäevi, näiteks luperkaalijad, Winaalijad, korraldati võiduajamisi, näitemängu etendusi, samuti keiser augustuse sünnipäev. Siis oli Adriaanuse päev keisrile diaanilise päevi. Nii et umbes kolme päeva kohta üks päev ta kauples ja siis ka kuni seitse tundi ainult üle koridori vaba. Ja muidugi, Lucius Markus kaalutleb, et temagi võiks ju niimoodi elada, tavaline rahvamees ja tööd elada meelepärasemalt, aga siis sa ei saaks seda teisel juhul suures eramajas. Tähendab soomusvaid peaksin leppima kuuekorruselise üüri kasarmuga, insula kus elasite tavalised kodanikud oma kirjust, seltskonnast ja seal ei olnudki ei veevärki ega ka kütet. See oli tundmatu luksus tol ajal. Ja just need üürimajad olidki pahanduseallikateks, seal said alguse kõik suuremad tulekahjud, sääraseid terveid kvartaleid. Kuigi oli olemas tuletõrje. Aga see jõudnud ka midagi teha. Kõik päevad olid murerohked juba muljet tule kohustiva röövisid une paljudel inimestel. Nii. Ja nüüd oleks huvitav vaadata ka seda, mida teeb siis meie kalli Marcuse abikaasa. Tema naise nimi on ka meil teada, tema naise nimi on plamiiniga. Aga jah, ma jätsin ütlemata, mis pärast. Margus kasutab kandetooli, sellepärast seal jäävad kõik roomlased. Nad ei taha oma jalgu ära määrida sopa sees, tänavas ja orjad kannavad neide orjad, kes kantavaid kandetooli. Nende jalad on sageli põlvini, väga suure mustus ja mudaga roojaga koos. Aga noh, me jätsime siin Markuse praegu niisama kandetooli ja ja lähme vaatama, mida teeb tema naine flamiinia kodus. See on minu meelest kultuuri üks näitajaid, kuidas perekonnas kodus oskab perenaine olmet korraldada, puhtust hoida. Ja mõelda ka selle peale, et ka kosu on inimesele väga tähtsaks Eesti eetiliseks mõjutajaks. No aga sellest juba kali, sõbrad, räägime järgmisel korral. Täna jääge terveks.