Tartu Ülikooli õppejõud Villu Tamul täna on siis käsil meil viimase Vene tsaari Nikolai teise valitsemine, Nikolai, teine tuli võimule. Mis aastal see oli eelmise saate lõpus ka öeldud, aga alustame ka seda saadetisi. Ja 1894. aastal, siis 20. oktoobril sureb Aleksander, kolmas Krimmis Vadja paleest ja samast päevast asub siis troonile tema poeg Suurvürst Nikolai Aleksandrovitš, Nikolai, teise nime all, 26 aastane noormees sündinud 1868.-le aastal, siis välja nägemiselt väga sümpaatne. Seda on kõik allikad ja ka pildid on rõhutanud ja sealt on näha väga nii ilusa traditsioonilise Euroopa plaaniga kandis omaaegse moe kohaselt lopsakaid vuntse ja lõuahabet ja eriti on esile tõstetud omanisuse šarmantseid. Väga rahulikke ja kenasid silmi. Väga nii meeldiv, sümpaatne inimesena. Oi, õpetajateks olid õpetajaid, oli palju peamised Moskva, Peterburi Ülikooli professorid, kahte meest võiks nende tuntuse järgi esile tõsta. Üks neist oli saar, kui keda me rohkem tunne oleme, keda rohkem tuntakse prantsuse päritoluga vene heliloojana muusikakriitikuna, kes kuulus niinimetatud võimsasse rühma kuid vähem teatakse seda, et saar kui oli elukutselt sel ajal, kui ta oli suur helilooja, Võimsa rühma liige ja nõnda edasi oli tegelikult hoopis sõjaväe insener. Tema ametiks oli Peterburi insenerivägede akadeemia Fortifikatsiooni professor. Nii et see saar, kui õpetas suurvürst Nikolai Aleksandrovitš sile sõjaväeküsimusi sõjaväes Fortifikatsiooni peamiselt muusikaõpetaja, oli tal ka tuntud. See on teine mees, siis vene kõige tuntum helilooja Pjotr Iljitš Tšaikovski, kes muusikaliselt ja, ja üldse kultuuriliselt haris iseloomutu oli Nikolai oma isaga võrreldes mõeldud palju tundelisem ja isegi palju intelligentsem tegi, oskas hästi läbi saada, näis, et alati nõustub kõigiga, kellega ta räägib, tähendab, kunagi ei astumata vihaselt kellelegi vastu ei katkestanud, ei lõpetanud seda juttu, mina arvan teisiti hoolimata ei puudunutel oma oma isiklik arvamus ja seda ta aeg-ajalt ka püüdis nagu välja tuua kõige, võib-olla nii huvitav, selle juures on Nikolai abiellumise lugu, Nikolai, teise abiellumise lugu nimelt Nikolai oli vist ainukene Romanovite soost valitseja. Ma võin küll eksida varasemast perioodist, noh, ei ole nii täpselt asja uurinud, kes ASUS Vene troonile veel poissmehena. Nimelt tema ise oli, kuidas öelda, siis armunud Jesson tarustati printsessi Alissi kes oli inglise kuninganna Victoria lapselaps, Aleksander kolmas oli selle abielu vastu. Ja just selles küsimuses Nikolai, kuidas öelda kindlameelsus pääses võidule, ta ei abiellunud Ki teise printsessiga, keda Aleksander kolmas nii-öelda riiklikel kaalutlustel silmas pidas kuni oma isa surmani ja kihlus alisiga paar päeva peale troonile asumist ning abiellus siis 14. novembril 1894. aastal, kui alis oli Venemaale olnud ja õigeusku astunud ning saanud endale õigeuskliku nime Aleksandra Fjodorovna. Nii et siin tema kindlameelsus küll kuidagimoodi avaldus ka muudes küsimustes, küll eriti mitte. Perekonnaelus veel nii palju puutuvalt, et järeltulijate küsimus oli, oli üsna, üsna kurb ja keeruline, 10 aastat ei olnud neil poegi tütreid, aga poeg ei olnud troonipärija küsimus. Otsekohe. Esialgu oli troonipärijateks Nikolai teise vennad, see tähendab Aleksander kolmanda pojad Georgi Suurvürst, Georgi Aleksandrovitš ja see suurvürst Mihhail Aleksandrovitš. Ja alles 1904. aastal sünnib neil siis esimene poeg, keda ristitakse Aleksei yks rõõmul. Aga rõõm on üürike, sest selgub, et Aleksei on parandamatult haige. Ta põeb hemofiilia, et see tähendab vere Füübimatust kõiku väikene haav. Lapsel võib tekitada hüübimatu verejooksu ja ta verest tühjaks joosta, õieti sead. No võib-olla ka juba varem. Perekondlikud asjad hakkavad väga nii oluliselt mõjutama ka Nikolai enda nii valitseja tegevust. Nikolai puhul võib üldse öelda tema kui, kui valitseja tegevus, mida väga-väga mõjutatav paljudest asjadest paljudest inimestest õieti lausa fataalne mõju oli, oli temale tema enda välja valitud abikaasal Aleksandra Fjodorovna kes omakorda ise oli tolle aja nii-öelda moehaiguse okultismi suur moeokultismi, Oxford tähendab, armastas kõikvõimalike spirituaalset seansse, oli võrdlemisi suur fatalist ja müstitsist ja kõik need niisugused müstilised klaaside, kuldsed asjad kaudu mõjuvad ka väga palju Nikolai teisele tema juures või tema kõrval. Teised mõjutegurid, kes Nikolai teisele veel mõju avaldasid olid suurvürstid, tähendab nii Aleksander, kolmanda venna, see tähendab Nikolai olud kui ka tema enda vennad. Ja üsna pikka aega Nikolai väidetavalt isegi lausa kartis oma olusid ja vendi, kes siis jällegi tulid ja nõudsid millegi tegemist millegi tegemata jätma. Mis 1890. 91. aastal, kui Nikolai teise õpingud olid enam-vähem lõpetatud, sooritas taga oma traditsioonilise suure välismaareisi on ka omamoodi eripärane tema nimelt esimene Romanovite soost valitseja 19. sajandi 20. sajandi alguses, kes teeb ka suurema Aasia turnee sõites läbi läbi Euroopa, Austria, Itaalia ja Kreeka, läheb ta Egiptusesse, Sis Indiasse, Hiinasse ja Jaapanisse. Selle Aasia turnee põhjal ja arvestades järgmisi järgnevaid poliitilisi sündmusi, eriti Vene-Jaapani sõda on ka öeldud, et Nikolai juba kusagil üsna varases nooruses Laaritses suure idaimpeeriumi loomist ja Venemaa mitte euroopa impeeriumiks tegemist või jätmist, vaid ida ida impeeriumis aasia impeeriumiga tegemist. Jaapanis juhtub temaga ka üks selline asi, nimetame, püütakse atentaati teha. Õieti ris seletamatult ele asjaoludel väidetakse, et tuli lihtsalt peast segi läinud üks politseinik, auvahtkonna politseinik, jaapani politseinik, püüab teda mõõgaga mõõgaga lüüa. Esimene hoop. Kuidagi ta suudab kõrvale hüpata ja tekitab ainult kriimustusi. Politseinik tõstab mõõga uuesti, aga temaga kaasas tähendab Nikolai kaaslasele Kreekat. Onu prints Georg, kes oli väga hea vehkleja, see haaravam paraad mõõga pareerib selle löögi, see muidugi lühendas krooni pärja. Suurvürst Nikolai Aleksandrovitš visiidi aega Jaapanist tagasi tulete läbi Siberi ja viibib seal ka väga olulise ehituse omaaegse nii-öelda sajandi ehituse. See on Trans-Siberi magistraali ehitamise piduliku alguse nõunial Vladivostokis sealpoolse otsa ehitamise alguse tseremoonial avab siis selle ehituse. Ja hiljem jääb ta ka Trans-Siberi magistraali võite etteotsa pikaks ajaks ka Nikolai teise kroonimisega on seotud üks väga kurb vahejuhtum, mida on nimetatud ka katastroofiks nimetada. Tõnka katastroof. Kroonimised toimusid teatavasti Moskvas ja üldsegi mitte samal ajal, kui ta keisri troonile astus, vaid tunduvalt hiljem. Nii ka Nikolai teise puhul, 1896. aasta mais Moskvas Uspenski peakirikus peale kroonimist ennast veel mõningaid juba suuremaid, seal vastuvõtte oli 18.-le maile planeeritud suur pidu lihtrahvale Hodõnka väljal, dolla siis Moskva lähedal, seal peaks praegu olema lennuväli, see oli umbes ühe ruutverstasuurune maa ka Moskva jõe ääres, linnast väljas siis ja ühe sõjaväelaagrisuvelaagri kõrval. Seda oli kasutatud Fortifikatsiooni harjutuste tegemiseks tähendab täis võrdlemisi sügavaid kaevikuid, kaitsekraave muldvalle ehitatud väikesi bastione suurtükipositsioon ja nõnda edasi ja nõnda edasi, nii et ta oli kaunis halb koht, aga no ütleme, Vene ametnikud, leidsid ta siiski sobib, üsna suur plats ja mitte väga kaugel linnast nimetati sellel Hodenka väljal oli siis ettenähtud kroonimispidustuste puhul rahvale kingituste jagamine ja suur kontsert kingituseks pidi olema siis igale soovi ala või kes sinna tuli, üks pabertuutu, mille sees oli väikene saiakene tükk suitsuvorsti üks magus präänik, natuke klaaskomme pähkleid ja emaileeritud kruus, Nikolai, teise initsiaalidega kroonimispidustuste meenutuseks. Neid kingituspakke oli valmistatud natuke üle 400000, jagamine pidi algama Hodõnka väljal kell 10 hommikul. Kuid rahvas, teades, et niisugune asi tuleb, hakkas sinna kogunema juba eelmise päeva õhtul, isegi eelmise päeva lõunast ja osani inimesi veetsid need teatud rõõmsas ootuses ja üldse nii siukses lõbususes juba seal seal terve öö. Järgmine hommik oli küll väga ilus, aga udune. Moskva jõest tõusis udu ja kui kell hakkas 10 saama ja hakati siis neid kingitus tuutude jagamise laudu putkasid, mis sinna oli ehitatud, hakati neid. Obama toimub suur õnnetus, nimelt stiihiliselt hakkab rahvas nagu tõuklemine tunglema nende putkade poole osani lükatakse ümber ja lauad, mis olid pandud siis kõikvõimalike kaitsekraavide ja muud nende Fortifikatsiooni jäätiste peale murduvad palju inimesi kutsunud, kukub kraavides osa neist üsna sügavad, teised neile peale osa, siis nagu rahvamassi litsutakse surnuks, paljud taastatakse, tekib suur paanika, ah kära, Oigen oigeid ja nõnda edasi ja kogu see kingituste jagamise üritus lõpeb sellega, et ametlikel andmetel oli 1389 surnud ja veel terve hulga hulk haavatuid. Üle 3000 raskelt haavatu, mitteametlikult räägitakse neljast 1000-st kuni 4800-st surnuks tallatud inimesest seal Hodonka väljal kokku oli tulnud 600 700000 inimest, tegemist on puhta massi stiihiaga ja muidugi organiseerimatusega kogu selle ürituse. Seejuures ei nähtud ette, et nii palju tuleb inimesi kohale, ei korraldatud seda jagamise süsteemi niimoodi kuidagi laiemalt, vaid seal ühes kohas, seal on muidugi väga-väga kurb sündmus ja tumestas oluliselt Nikolai teise kroonimist kroonimispidustusi temale endale pandi süüks hiljem seda, et ta ei näidanud üles piisavat leina selle suure õnnetuse puhul nimelt isegi galaõhtule planeeritud balli prantsuse saadiku juures ta ikkagi külastas, kuigi ta oleks võinud ka sinna mitte minna. Aga teiselt poolt jälle on öeldud, et, et noh, see oli rohkem diplomaatiline, kui, kui mingi muu üritus ja palle mitteilmumine oleks väga oluliselt halvendanud, aga vähemalt teatud keerukus ei toonud vene prantsuse diplomaatilistest suhetest seal olid taunides paranemise paranemise teel tagajärjelt või tagajärgi on, on tõlgendatud siis üldiselt kui väga halba hoomenit Nikolai teise valitsemisnajale seega nii teoks läks. Vene Nõukogude ajalooteadus on muidugi sellele annad noh, niisuguse tõlgenduse, et seal lausa tsaari isiklik kuritegu rahva vastu ja tema niimoodi kogunisti tahtis suurt hulka oma alamaid ära tappa sellise sellisel puhul nagu tema kloonimine ja sellele antud puht poliitiline värving, see on tegelikult suurõnnetuste. Nüüd, kui rääkida Nikolai teise valitsemisajast endast, siis see on täis uurija dramaatilisi sündmusi ja väga olulisi maailma mastaapseid, sündmusi ja väga tähtsaid arenguid. Neid nimetades võime siin esile tõsta järgmisi asju, kõigepealt Vene-Jaapani sõda ja Venemaa lüüasaamine seal kohe sellele järgnev 1905. aasta rahuldus Spioon poliitilised vapustused ja selle tulemusena noh, niisamamoodi, progressiivse arenguna, vene parlamentarismi ja poliitiliste parteide sünd võiks öelda vene poliitilise emantsipatsiooni laienemine, poliitilise vabanemise, poliitilise mõtlemise laiem teke. Samuti viienda aasta revolutsiooni järel mine oma moodistoloppi neutraalreform, mis kõrvaldas selle puuduse põllumajanduses, mis jäi Aleksander teise pärisorjuse kaotamise reformi puhul tegemata nimelt kogukonna domineeriva mõju kõrvaldas põllumajandusest ja seega ka siis põllul majanduses emontsipatsioonid enam-vähem lõppenud ja vabade põllumajanduse arengule avatud iseenesestki mõista ka muidugi esimene maailmasõda, mis täiesti noh, maailma mastaapse sündmusena noh, langeb selle algus Nikolai, teise valitsemisaega kõigi nende sündmuste puhul, aga me võime öelda seda, et nendes endis või nendes sündmustes Nikolai enda, kuidas öelda, subjektiivne, poliitiline või muu tahe tahteavaldus võrdlemisi nõrgaks tundub nagu nagu keiser oleks seisnud suhteliselt kõrval, nendest asjadest mõjutati ta midagi, ütles ta, midagi arvas ta soovis mingisuguseid asju mingis suunas, hakkas üks või teine poliitiline areng minema. Ta oli noh, niivõrd nõrk valitseja ja et ta ei suutnud otseselt juhtida neid sündmusi Taali teatud ära nende sündmuste kuidas öelda, objektiks, mitte subjektiks otsustavad, teised mõjutavad teised, kas objektiivsed asjaolud või teised isikud. Ja Nikolai, teise puhul tema valitsemisel puhul on alati rohkem räägitud ja kirjutatud mitte tema poliitikast ühes või teises küsimuses, vaid tema perekonna asjadest mitte temast kui valitsejast, vaid temast, abikaasast ja kõigest sellest, mis, mis ütleme tema nii-öelda perekonnaasjadega kaasnes kõik see troonipärija hemofiilia abil kaasa religioosne müstik, sismi, ebausk ja võib-olla kõige skandaalseima sündmuste jadana, Grigori Rasputini afäär õukonnas ja keisri keisrikojas ras Putinist võiks öelda niipalju et Rasputin õige nimega Grigori Jefimovi kohvik oli 1872. aastal sündinud Siberi talupoeg Pokrovskoye külas Tjumeni lähedal sündinud talupoeg üsna varasest noorusest omandas juba teatud niisuguse võrdlemisi skandaalse käitumisega isiku kuulsuse koha peal, millest ka siis tema see hüüdnimi Rasputin, Rosputan ja teiselt poolt on tegemist siis ilmselt väga tugeva sensitiiviga ravi sensitiiviga, sensitiivseid võimeid omava isikuga siis tolleaegse, kuidas öelda küla traditsiooni ja küla nii vaimumaailma tõttu, siis millega koos esines ka religioosne müstik, siis sensitiivsuse religioosne müstik, siis esinevad tema puhul tema puhul koos mõnda aega anda ka kloostris. Aga siiski ei mungaks, ei astu hiljem abiellub veel, tal on neli last ja siis on ta pikad palverännakud ja ka väljaspool Venemaad Kreekasse, isegi Jeruusalemmas käib ta ära ja igal pool on ta võrdlemisi tuntud oma just selliste pühaklike mehetegudega, ravimise ja kõige muuga. Nii et ta saabki siis vene keeles on see termin staariets niisuguguse, mehe kuulsuse ja temaga pühamehe tuntus suureneb, 1903. aastal on ta Peterburis kohtuka seal juhtivate vaimulikega kirikuakadeemia, inspektor ja Saraatovi peapiiskop tutvustavad teda õukonnas 1905. aastal. Seal oli maailmas üldse jaga Vene õukonnas ja äri, eriti keisrinna salongis väga populaarne Okutism, millest me rääkisime spiritism ja seetõttu siis keisrinna õuedaam, skandaal Anna võõru Bova küll memuaare on hiljem avaldatud, tema kaudu jõuab ta siis lausa keiserliku perekonna, on ise sama Grigori Rasputin, mispärast ta seal nii suurt populaarsust saavutab, keisri ja tema abikaasa käis linna juures, on see, et ta suudab oma sentsitiivsete võimete abil vähendada troonipärija hemofiilia vaevusi ja sulgeda tema verejookse ja üldse tema haigus nagu ravida. Ning Rasputin ise siis oma edust tiivustatuna veenab Nikolai teist ja keisrinna Aleksandra et nii nagu tema suudab parandada ja, ja ütleme, ära hoida halbu juhtumeid nendele seejuures niisamuti suudab ta ka hoida üleval ja maandada Vene monarhia, võiks öelda vene kogu Vene riigi saatust ja edasist arengut ja üha enam just tänu case rinnale saavutab Rasputini nii suuremat mõju ka kõikvõimalikes riigi ja poliitilistes asjades õukonnas. Rasputin elab seal omamoodi kaksikelu, ta on hästi vastu võetud õukonnas ja keisri perekonna juures ja seal esineb ta pühamehe, abistaja nõuandjana. Teda käsitletakse omamoodi niisugust vene talu kirgliku mõistuse, niisukese lihtmehe, arusaamise etaloni. Vot nii, nagu ütleb, nii peaks mõistma seda asjaga kogu Vene talupoegkonda. Ürgse vene vene hinge esindajana käsitletakse seal, esineb ta sellises rollis väljaspool õukonda, on aga ta üsna skandaalse kuulsusega. Tähendab, tema vastu tunneb huvi väga suur hulk nii kõrgemast seltskonnast kui kui ka madalamates ühiskonnakihtides, keda ta kõiki lahti lahkesti vastu võtab. Enda juures ja üks skandaal järgneb teisele joominguid ja muud sinna juurde kuuluvat. Kuigi keisrile tehakse mitmeid ettekandeid Rasputini sellise käitumise kohta väljaspool väljaspool õukonda. Ei usu või ei taha ta uskuda, et midagi niisugust võimalikum pealegi keisrinna On vaimustatud Rasputin neist ja ja kaitseb teda, 1911. aastal Ministrite nõukogu esimees, toleepin, lausa ametlikult teeb vaate Nikolai teisele Rasputini skandaale pallidest väljaspool õukonda ja selle mõju nüüd mõneks ajaks Nikolai teine siiski eemaldab Rasputini õukonnast, kuid keisrinna Aleksandra survel võetakse ta varsti sinna tagasi. Rasputini minuga riigi asjades suureneb, eriti peale esimese maailmasõja algust ja 1915.-st aastast, kui Nikolai teine asub sõjavägede ülemjuhataja kohale ja läheb siis peakorterisse sõda pidama pealinnas Peterburi jääb Alexandra tema abikaasa kui siis kohalike ja riigi või siseasjade otsustaja. Nüüd on muidugi Putinil täielik võimalus. Ah suva kohaselt nii-öelda ministreid kohale panna või vallandada ja teisi kõrgemaid riigiametnikke ümber paigutada ning teha, mida ta enam-vähem ise tahab. Ja tema mõju isegi kipub ka juba sõjaliste asjadeni välja minema. Iseenesest Rasputini noh, kuidas öelda poliitikat, kui me seda võime nimetada, see ei olnud seotud mingi olulise ühegi poliitilise grupeeringuga tolleaegsel Venemaal, ta lihtsalt püüdis midagi teha ja mängida, toetades siis seda autokraatse tead ja ise valitsust vastu kujuneb, aga üsna üsna tugev rukka äärmisi konservatiive kes lähtuvad põhimõttest, et Rasputin kompromiteeriv ise valitsuslikku korda keisriperekonda niivõrd oluliselt koguneb maailma ja, ja kogu Venemaa silmis. Rasputin tuleb kõrvaldada just nimelt ise valitsuse huvides ja keisrivõimu säilimise huvides. 1916. aastal moodustavad siis omamoodi vandenõu Rasputini vastu Suurvürst Dmitri Pavlovi, dž Sis, vürst Felix Žukov juhtiva tegelasena Riigiduuma liige, konservatiiv ja survenem, anarhist Vladimir, mitrofanovitš puriskeevitš nende kolme mehe ja veel mõningate kaasa teadjate poolt planeeritakse siis ööle 20 Üheksanda detsembri ööl vastu 30. detsembril 1816. aastal, see on siis Euroopa kalendri järgi või siis 16 16. vastu seitsmeteistkümnendat kalendri järgi ehk siis Venemaal kehtinud kalendri järgi planeeritakse sellele Rasputini tapmine. Rasputin on kutsutud Žukovi lossi ja ettevalmistatud onsankaalikuga mürgitatud vein ja koogid tema jaoks. Sinna kutsuti ta selleks, et ta pidi seal, võtame ühe ühe daamiga, keda Žukov oli lubanud talle siis nii-öelda ette sööta ja ta oli alati huvitatud uutest seiklustest. Vandenõulased soovisid Rasputini kõrvaldada vaikselt, ilma sõna otseses mõttes püstolipauku deta, kuid nende suureks ehmatuseks Rasputin joobituks klaasi mürgitatud veini ja sööb mitu kooki ja paraku see temasse ei mõju ja tõepoolest ei mõju, tähendab ilmselt tema sensitiivsed, võimed ja füüsiline olek oli niivõrd tugev, et mürk, mis oleks tavalise mehe tapnud, teda siiski ei tapnud. Mõningane niisugune ärritus või selleni ilmnenud olemises, aga, aga see ei ole siiski märk tema peatsest surmast. Vandenõulased on paanikas ja Žukov vürsti Žukov, kes temaga vestlus ja kes teda nagu külla kutsus, lõpuks ei pea vastu ja haarab revoldu ja tulistab teda kuuldava Rasputini Trinda variseb maha valge karu peale, mis oli selle diivani ees, kus ta istus, teised vandenõulased tormavad tuppa, tõmbavad ta, saab veel ära selle valge karvane kohapealsest ei soovita verejälgi, kuid verd ei tulegi. Tähendab, kuul ei olegi väljunud teiselt poolt seljast, mis on ka väga imelik ja tundub, et Rasputini siiski on, on surnud, aga paraku mitte, ta on sügavas kollapsis, mõne aja pärast ärkab ta uuesti ellu ja haarab just supi veel, kes hetkel oli üksinda seal toas käest ja nõuab selgitusi, mis temaga tehtud on ja lubab kõikeis rinnal ära kaevata. Žukov satub meeleheitesse hullustus järel, eks ole, mees, kes on surnud, tegelikult ei olegi surnud, jookseb minema, Rasputini jookseb õue, kus see siis ka tema tähendab siia-sinna toonud auto, kuigi ta autosse ei lähe, puriskeevits tulistab teda uuesti kolm või neli korda paar korda pihta ka. Ja nüüd nüüd tundub siis, et, et Rasputin on, on lõplikult lõplikult surnud mehed koos mõningate kohe kohal olnud sõdurite abiga, kes, kes neile truudust vannuvad ja ütlevad, et ka nemad ei, ei soovinud Rasputini võimutsemist Vene keisrikojas mässivate vaipa ja topivad auku lähedal asuva Nevka jõe sillal. Pärast on öeldud ka, et meditsiinilise ekspertiisi järgi hiljem öeldi ta oli siiski veel siis ka elus ja tegelikult suri alles uppumis hambumis surma lõplikult jääaugus, mis muidugi viitab tema tohutule füüsilisele niisugusele tugevusele, aga see oli katse monarhiat kompromiteerimisest päästa ja selle kaudu kogu monarhiat Venemaad päästa, kuid paraku jääb see hiljaks. Või õieti vist ei oma enam olulist tähtsust, sest objektiivne olukord oli muutunud juba niivõrd halvaks mõne õieti kuu aja pärast, siis 1900 seitsmeteistkümnenda aasta veebruaris puhkeb Venemaal juba veebruarirevolutsioon. Veebruarirevolutsiooniks nimetatakse seda veebruarikuu järgijaid ja selle järgi, et ta vana Venemaal kehtinud kalendri järgi algas, algas veebruaris. Suuremad väljaastumised algavad siis nüüd Popovi uue kalendri järgi kaheksandal märtsil. Kui ka siis Venemaal püüti, siis demonstratsioonidega tähistati tähistada naiste võrdõiguslikkuse eest peetava võitluse päeva. Need kasvavad ruttu üle suurteks demonstratsioonidega armeed tuleb juba demonstrantidest Pole ja 15. märtsil moodustatakse riigiduumas Riigiduuma ajutisest komiteest ajutine valitsus. Laupäeva õhtul, 15. märtsi õhtul sõidavad ajutise valitsuse esindajad Pihkvasse, kus seisis erirong keiser Nikolai teisega sõjavägede peastaabi juures, kus siis keisrile esitatakse riigiduuma nimel ja vene rahva nimel nõue troonist loobuda, tähendab sellega ta troonist loobub, sellega ta oli enam-vähem nõus kohe algusest peale, kui nõue talle esitati. Kõigepealt mõtlesin teha seda oma poja kasuks, aga arvestades olukorda äärmiselt keerulisi suhteid, mis seal võisid tekkida, siis ta siiski ei ei soovinud, et tema poeg niisugustesse niisugusse situatsiooni satuks ja teeb seda venna Suurvürst Mihhaili kasuks. Loobub troonist järgmiselt. Päeval 16. märtsil 1917 kohtuvad Riigiduuma ajutise valitsuse esindajad suurusest Mihhaiiliga ja veenavad teda õieti ajutise valitsuse esindajat veenavad teda trooni vastu võtma, sest oli selge, et noh, edasi on võimalik ainult konstitutsiooniline monarhia, tegelik riigivõim oleks suuresti jäänud jäänud riigiduuma kätte ajutise komitee ajutise valitsuse kätte ja nõnda edasi. Aga monarhia monarhi isik oleks ilmselt mingit stabiliseerivad mõju avaldanud Venemaale. Kuid Mihhail siiski loobub või keeldub trooni vastu võtmast selle, sest alates 16.-st märtsist 1917 saab siis Venemaa vabariigiks ja sellega võib öelda ka siis. Hanno Witte valitsemine Venemaal lõpeb kui nüüd veel Nikolai teisest mõni sõna öelda, nagu me nägime tema valitsemisaeg olles täidetud suurte poliitiliste majanduslike sündmustega lausa loovate sündmustega tema enda puhul siis suurt mingisugust mõju nendele ei olnud, tähendab seesama, mida juba kortse rõhutatud sotsiaalsed poliitilised majanduslikud protsessid olid sajandivahetuseks juba niivõrd tugevnenud. Vähenesid nii palju omasoodu, sõltumata keisriisikust, et Ma ei suutnud neid eriti palju muuta, mõjutada ega pidurdada, samal ajal muidugi tema isik. Ta ise oli ka äärmiselt nõrk valitseja, väga mõjutatav valitseja. Ja muidugi samal ajal ta üldine olukord oli, oli selline, et oli näha niisugune autokraatlik ise, valitsuslik riigivorm oli ennast ammendanud, isegi nii konservatiivsem. Ma olen, nagu seda oli Tsaari-Venemaa ja sealt enam kuskile kaugemale sellega Vincet minna ei olnud võimalik. Veebruarirevolutsiooni ajaks oli siis tekkinud tõepoolest olukord, kus nagu ikka väga ilusasti väljendunud võim vedelas tänaval, keegi pidi selle üles korjama. Hetkel korjas selle üles suhteliselt demokraatlikke institutsioon, riigiduuma ajutine komitee. Ja õieti avas üsnagi demokraatliku arengutee Venemaa jaoks, kui mitte poleks olnud seda deus ex machina bolševistliku riigipööret 1900 seitsmeteistkümnenda aasta novembris. Tegelikult kogu selle pika pika niisuguse poliitilise emantsipatsiooni, mõni arengu Modenisatsiooni arengu lõpetas ja paiskas Venemaa tagasi minu kujutluses kuhugile Aleksander teiseeelsesse olukorda nii majandusliku, poliitilise situatsiooni mõttes kui veel veel arutleda, mis Romanovite edasi on saanud peale veebruarirevolutsioonini keiserliku perekonda kuulus kokku ligi 60 inimest, oli võrdlemisi suur, need, kes olid sõna otseses mõttes, loeti keisri perekonna hulka Nikolai teise ajal. Suur oli ta selle tõttu, et, et paljud perekonnaliikmed olid organaatilistes abieludes, nad olid korra olnud abielus näiteks ühe valitsejasoost printsessiga olid lahutanud ja siis abiellunud uuesti juba madalamast seisusest naisega või, või mehega ja seetõttu oli lapsi võrdlemisi palju ja kõik nad kokku siis moodustasidki selle Romanovite perekonnale, keiserliku perekonna ligikaudu 60 inimest, küllaltki palju neist hukati bolševike poolt peale peale nende riigi peale. Aga selle kõrval siiski üsna suur osa pääses ka nõnda põgenema, osa olid ka juba varem välismaale läinud, peamiselt siis Prantsusmaal elades. Selle perekonna arengulugu, sellest on viimasel ajal Vene ajakirjanduses väga palju juttu olnud Hogonjokkides, muudes ajalehtedes, ajakirjades, need huviline võiks seda sealt sealt lugeda, kuidas nad tänapäevani elanud hetkel on troonipärijaks ametlikuks troonipärijaks suurvürst Vladimir Cyrillovitš võrdlemisi eakas mees, sündinud 1900 seitsmeteistkümnendal aastal Soomes ja, ja tema on siis Aleksander teise teise poja suurvürst Vladimir Aleksandrovitš pojapoeg, elab Prantsusmaast muidugi Romanovite nii-öelda elu välismaal ja, ja võib-olla isegi ka seitsmeteistkümnendal aastal olid paljud neist neid neist üsna nii teistsuguste vaadetega, kui seda oli keiser Nikolai teine kahjuks ei suuda meenutada, kes aga keegi neist Romanovite kuuekümnendatel aastatel on öelnud, et meie oleksime võimaluse korral pakkunud-Venemaale monarhia Uspenski katedraali, kellade helin, oletus Pharmoneerunud reaktiivlennukite meelgamisega ja see oleks olnud siis hoopis midagi muud, mingi uus modern Venemaa.