Tere jälle ja läheme edasi. No tuletame meelde ka eelmisel korral me peaksime just sellel momendil, kui teise sajandi alguses Rooma kodanik Lucius läks kodunt väljakandjaid voolis oma ametki asju ajama. Ja siis ma lubasin teile rääkida, mida tema abikaasa kodus sellel ajal siis tegema jäi. Lähemegi siis tema naise juurde, tema naise nimi oli flamiini. Tema siis jagas korraldusi oma orjadele mida tuleks teha, sest õhtul oli oodata külalisi. Ja Mai oli ilmunud Kazis soengu tegija. Et teha plamiiniale üks väga tolleaegne sümpaatne. Me ei, Cap, nagu me tänapäeval veel ütleme, eks ole. Ja veel soeng ka siis pähe teha, soenguid Vanal Rooma naistel väga suure au sees, soengu järgi hinnati isegi inimese väärikust ja ja kogu seda tema positsiooni, tema tema rikkust. Ja see mees, kes tuli nüüd muidu olgu öeldud, et tavaliselt olid mehed, kes tegid nendele prouadele soenguid, mehed olid suured meistrid selle ala peale. Ja see soengu tegija, kes tuli tema juurde see oli ori. Aga ta oli nii suurmeister ütelda, siis tema peremees laenutas välja oma tuttavatele kas siis muidu või siis ka ise raha eest, ta võttis selle hästi, kasseeris raha sisse ka tema ori, oskas teha toredaid soenguid ja siis oligi tavaline ütlemine, et vaat et see Matroon või see emand on nii tähtis, et sema soenguid, Deepad, oriin, kalla või kallus või. Veel üks huvitav asi, mis siin tuleks ära märkida, et need orjad, kes olid meistrid olid meessoost, Saganalt kandsid naiste nimesid, näete, kui imelik see on. Ja ongi ka mõeldud selle üle, miks see nii oli. Miks oli orjanimi ikkagi, kuigi ta meessoost oli, aga nimi oli naise oma. Miks? Aga küllap vist sellepärast, et siis oli lihtsam kohe aru saada, kellega tegemist on, eks ole. Kui öeldi, näidati kellelegi mehe peale, et vot tema näiteks kalla nutsin kallal minu meister ja tema teeb kõige paremaid soenguid Rooma linnas. Nii, no siis tuli nüüd flamiinia juurde see juuksurimeister, Kalameessoost, kallaja, siis tegi talle pähe midagi tornitaolist, kes on tuttav vana-rooma kujudega, eriti naistepüssidega, see on kindlasti märganud neid väga toredaid rikkalikke soenguid, mis on aeg meieni jäädvustanud. No aga tuleb nii välja, et mitte üksi soengu tegijad, vaid ka olid need inimesed, kes oskasid ka ehteid valida ja ja neid siis demosseerida küll käevartel ja ümber kaela ja ja sellepärast siis saatiski seesama emand või Matroon, nagu öeldi tol ajal flamiinia oma usaldusorja kelle nimi oli antud juhul kalla. See pidi minema siis mööda linna, otsima kõiki neid asju, mida tuli osta kokku, et õhtuks paremini ära ehtida. Loosis oli seal, ta pidi minema ostma kaunis punast kangast. Emand oli see leiba varem välja valinud kellelegi velje Kunduse poest ja me teame seda selle järgi, et selle poe silt on meieni jõudnud ja ja seal sildi peale maalitud seene, mis seal poes siis müügil on ja kuidas seda asja seal aetakse. Ja silt oli väga ilmekas. Seal oli siis villa värvijad, kudujad, müüjad. No ja siis tuli veel osta perenaisele veel kingapoest sandaale. Neid nimetati siis sooleja sandaalid, ainult tallad olid sisend soolejas olevas on talv siis. Ja me näeme, kuidas letil ilutsevad ka nahkkingad. Neid nimetati Kaldsei kaltsi kingad siis. Tarbenööriga ilunööri näeme, kuidas seinte ääres on värv, olid. See on siis seal kõrval ka kohe need amforaal savi, suured nõudev, kõige parima Tüürose Burburiga, niisugune aadrikud ja õilis värv, purpurvärv. Ja nüüd siis seesama olin, kallasin apelsini kolmandasse poodi, sealbab, peab olema valmis juba tehtud, safrankollane keep. Jaa, selles poeffi sildub alla edasi rahavahed juurde. Ja vahetab vanad augustuse aegsed Sestertsid uute vastu. Näete, kui huvitav süsteem oli seal ka finantsidega, nimelt. Asi oli selles, et kui olid vanad rahamärgid, siis need tuli teatud aja jooksul ümber vahetada kui oli tegemist mitte ehtsa hõbe- või kuldrahaga. Aga kui olid segatud rahad, mida vanasti väga kihvti, tehti siseselt eestilisi raha odavamaks, aga noh, nimiväärtused meil ikka jäi endiseks. Aga hilisemad valitsejad otsustasid kohe teed seda raha me elame vastu ei võta samuti, aga kaupmehed olid üksmeelel selle kohta ja need tuli siis ära vahetada vastava kursiga. Ja nüüd siis pidid seda tegema eriliselt mehed, usaldus, valijad tavaliselt, kes seda tegid juba peremeeste huvides. Ja kui ta siis pette sai rahavahetaja juures, siis oli kodustel nuhtlus juba soolas, midagi pole teha. Ja ta pidi ka sedasama oripidises aladid tingimata selle raha vahetajaga tingima. Ta pidi tingima, et kuule, kas sa ei saa rohkem saaks anda ja nii edasi. Ja tavaliselt oli see asi nii, et need orjad, kes asju ajasid, neid nimetati sibula järele haisevateks. Ei, see on niisugune hüüdnimi, mis pärast arvatavasti pillab natuke sibulaid, nii palju sõitziset. Kohe eemalt ei tulnud, et see niisugune ori tuleb. No jätame nüüd praegu selle rooma linna esialgu tahaplaanile ja hakkame mõtlema selle üle, kuidas mingi täpselt teame seda elu vanas vanas Roomas, Antiik-Roomas. No ütleme kohe otse äralt veedame siin tänama jutumärkides. Vesuuvi. Äkilist purset, mis toimus aastal 79. Nii et see oli suur õnnetus Pompei Laanemäe teistele rahvale. Aga tänu sellele purskele jäi meile tohutul kombel detailides igasuguseid mälestusi argielust. No teate, see, mis seal toimus, olete lugenud seda alguses salda asjal tuhka alla ülevalt tohutul kombel, tuhk mattis kõigepealt linna enda alla ja siis tuha peale voolas hiljem veel laavakiht. Nii et see nagu korkis selle asja kõik kinni, ühesõnaga konserveeris selle asja. Ja kui 1700 aastat hiljem hakati väljakaevamisi tegema seal, siis oli isegi niukseid asju võimalik teha näiteks tuha sisse olid ju ära surnud või kangestunud laibad. Isegi koerte omad ja seal üks rooma sõjamees oli valvepostil. See oli sinna valle bossiga koos jäänud sisse ikka seisvas positsioonis, ustav oma oma kohusetundele. Nii et pärast seda oli võimalik nendesse avaustesse, mis olid juhelises jäänud valada kipsi ja, ja kipsiga saada kätte täpselt nende inimeste kogud või kujud, kes seal olid surma saanud. No näete, see oli suur õnnetus inimestele, kes elasid tol ajal. Aga meie teadlased jälle ütlevad, et tänu sellele nad saavad seda igapäevast elu väga hästi ette kujutada. No mida me siis näeme? Mis on meieni jõudnud veel, mida võiks ütelda tolle ajastu saavutusteks, näiteks me näeme seal vesi kella? See oli väga huvitav aparaat tolle aja kohta vastavalt läbi nende tilkade vesi jooksis ja kui ta jõudis vastaval tasemel, siis jällegi kukkus paar-kolm kuulikest kõlisedes jälle kuskile teise nõusse, niiet andis märkud jälle tund on läbi saanud ja nii edasi. Me näeme seal õlilampi tollel ajal huvitavat õlilampi. Hycoid omapärase ja huvitava kujuga. Siis me näeme seal näiteks kabe eelkäijat, nupu mängu. Arvatakse, et kabe on Euroopas parem kui, kui male. Male toovad hiljem Euroopasse. Näeme seda, kuidas seal mängitakse, siis me näeme köögiriistu. Tol ajal. Näiteks, kui vaadata kastrurit kull supiköögiriivi, millega juurvilja riiviti lusikaid siis peab ütlema, et siis on täpselt samasugused kui praegugi on mees, öeldes, te võite näha täpselt samasuguseid midagi erinevust ei ole. Ja siis näeme. Nägime seal ka, kuidas inimesed istusid lõunalauas, seal juba istuti, tavaline inimene istus õunalauas. No kõige suured ülemused, need olid ikka veel küll küljeli lebatsetel. Näeme, kuidas inimesed poes käituvad, kuidas nad pesuköögis on. Ja saunas Saunglevad, no saunasid oli toomas mitu 1000, tol ajal aga ilgelt kaasa kusagilt käest kinni vingeid kaasa ühte luksussauna, mis oli tol ajal Roomas. Seda nimetati termideks termid. Ja see oli üks linna kaunimaid ehitisi ja kõige eelistatum kohtumispaik. Samuti nagu foorum, kus ametliku elutsentrum, mille järele paiknesid, mille kõrval ühisbasiilika raamatukogud, mälestussambaid, Rayanose ehitatud hiigelviiekorruseline turdreiteks. Kujutage ette, mis seal kõik oli olemas, aga ma võin praegu endaga kaasa sauna termidesse, kus oli keskküte hüpokaustsile. Terminali ehitaja oli aidanud ehitada tolleaegne imperaator karak alla. No vaatame siis sauna lähemalt. Asjume kõigepealt riietusruumi. Apoditeerium oma nimi igale ruumile. Lähme higistamisruumi suusatoorium, sealt kuuma järel ruumi kaldaarium. Seal valab saunale ja siis enesele või lase palada sooja vett ja ori asub tema ihu hõõruma. Seejärel ta siirdub Teppidaariumi, seal on mõnevõrra jahedam olla. Ja siis läheb frigidaariumi, kus kümneb külmas basseinis. Nüüd on tarvis kontrollida tervist ja järgmine käik ongi arsti juurde. Seal sealsamas saunas näeme isegi mosaiigi pealt, kuidas arst katsub saunalise pulssi. Miks ta seda tegi noaga, kui pulss oli pärast sauna rahutu siis tohter sai aru, mida tuli teha. Võib-olla liiga liiga, ütleme kiire või liiga aeglane, isegi arstid olid ka omad meetmed olemas, mida rakendada. No kui tohter oli jala külastatud, see, kes seal võistlema, sooniga tasud, väljude masseerida siis läks saunaline avarasse jalutushalli. See oli nii suur, et siin mängiti ühes nurgas näiteks palli või ühes veeres ja teisel teisi mänge. Seal hariduselt boksimist, rusikavõitlus tol ajal nimetati ka maadlust. Aga kui mõni külaline oli rahulikum ja vanem, kes spordiga ei tahtnud tegemist teha, või kehalise kasvatusega harjutustega siis ema läks siis raamatukokku, mis oli ka saunas olemas. Sangas oligi olemas näitemänguruum. Oma lavaga, kus esinesid tavaliselt miimid olid lamamisruumid arvukalt kaubaletid kus müüdi kaugelt toodud kaupa ega idamaadest ja kaugest läänest toodud. No mis puutub liit, kooli küsimus ja lähme selle juurde ka vahepeal, ma arvan, Epuna tegemist enamasti ikkagi nendega, kes koolis parajasti käivad, niiet kuidas oli vanas omas koolielu, see oli omapärane ja huvitav, selle kohta on olemas ka ilmunud küllaltki teoseid raamatuid, madiksindile, mõne sõnaga ära. Koolid ei olnud. Suurearvulise õpilaskonnaga siis kooli sai panna siiski ikkagi see rooma kodanike oma lapsed, kellega raha oli sellistelt koolist kooli pidamine maksis raha ja seal olid muidugi õpetajad olid, osad olid orjad, osad olid ka vabad inimesed, kes oskasid pedagoogidena toime tulla ja edasi anda, teadmisi oli vaja muidugi anda tavalisele kodanikule matemaatilisi algteadmisi. Õpetada seda õpetajatele natukenegi tegemist tegema raamatupidamisega, et mitte pankrotti minna. Siis oli vaja tundega. Näiteks küllaltki palju keemilisi oskusi pidi teadma tol ajal. Ja peale selle ta pidi oskama väga hästi lugeda vanaaegseid, kuulsaid kirjameeste mõtteteri ja nii edasi, ühesõnaga peamist lugemist ja kirjutamist. Ja koolilapsed olid siis selle koolis kooliruumid olid tavaliselt tänava ääres, nende aknad olid katmata ja avanesid tänava poole. Ja kui õpilased hakkasid läbi akna välja vaatama, siis oli asi väga paha ja said isegi nuhelda kepiga kooli õpetaja käest, aga siis tavaliselt pandi pingid niimoodi, et nad istusid seljaga aknaava avapool, et tänavaliiklus neid ei suurt ei ei häiriks. Ja pärast paari-kolmeaastaselt õppimist oli neil siis haridus käes. Tavaliselt unistusi üldse välja ei antud, sest elu ise kontrollis, kas õppida need sulid, võime elamisega või mitte, kas ta oli koolis käimist midagi õppinud või mitte. Nii et niukseid diplomeid seal välja ei antud. Ja no diplomaatia välja siis, kui oli tegemist mõne kuulsa mehega, kes võis tunnistada, et vaat see noormees on minu juures õppinud nii mitu aastat ja mul on arvamine, et tema on selle asjaga toime tulnud, et ta valdab neid ja neid asju. Tavaline õpilane isanudki tunnistust, nii et selles mõttes oli ka niinimetatud popitegemine Rooma koolides väga suures moes ja tavalised poisid hiilisid kõrvale, aga ega siis õpetaja ka ei hoolinud. Õpetajal oli niisugune põhimõte, et nõukogude õppida ei taha seal tema enda asi, peaasi, kui mina saan oma raha kätte ja asi ühel pool, mis ma siis hakkan teda tagasi sundima teda nagu kassisabapidi läbi ahju siibri tirima. Tahman tagalaga tulgu läbi kooli. Tal polnud seda muret, igaüks saab ise elus tunda, mida koolis käimine tähendab ja mida ta ei tähenda. Meelelahutusega noh, neid oli palju ja palju kirjutatud tsirkuseetendused ja võiduajamised, kiskjatele, gladiaatorite võitlused areenil ja miimi teatrit ma ei hakkagi sellest rääkima, sead võite lugeda jällegi samast raamatust. Eelmine kord ütlesin nimelt. Inglise. No mis puutub siis tuletõrjesse, näiteks siis Roomas oli see olemas ja ja sellest ma ei tahaks ka pikemalt räägitud ja näeb lühidalt esimese tuletõrje organiseeris Roomasse juba esimesel sajandil enne meie aega. Crassus, kellel oli nii palju orjasid, sai nii rikas mees ja tema õpetas Voljalt välja, kui tekkis tulekahju, siis läksid ruttu-ruttu kohale, tulekahju kohale. Hakkasid kõigepealt üles ostma põleva majanaabrite maju. Natuke huvitav asi, miks nad seda tegid, aga sellega siis nad ütlesid sellele majaomanikule, et vaat kui sina selle maja praegu maha nii selle hinnaga, siis meie ei kustuta ka, las ta põleb, jääd kõigest ilma. Ühesõnaga mees pandi sundseisu, mitte üksi mees, vaid need, need kõige sümbesin, tulekahju olid ja koolimaja juba ära müüdud, seal oli kaasas ka vastav kohe ametimees, kes dokumendi valmis, kirjutas müügilepingu tegija, vastav preester, kes kinnitas siis hakkasid muidugi mehhiko tööle need tuletõrjemehed. Või on see põhiline töö oli lõhkumine. Nad lõhkusid tavaliselt need majad maha, mis ümberolijaid tuli edasi, ei saaks levida. Sellised printsid olid olemas küll, tol ajal olid nii armetud ja viletsaid, et nendest suurt tolku veel ei olnud. Ja agaažis augustuse ajal juba esimene sajand meie aja järgi. Juba siis pandi alus kutselisele tuletõrjele kutselise sõjaväelise tuletõrjujad ja need olid tavalised, siis öised linnavalvurid või kiilid, niinimetatud, kes siis pidid sellega tegemist tegema. Tähtsam oli siis profülaktiline tuletõrje. Nii et needsamad kiilid olid suurte õigustega. Mehed, kes käisid majast majasse, kontrollisid Läksid pööningul seal igal pool, kus võimalik verbaalselt kas midagi tuleohtlikku on ja kui oli, siis nad nõudsid trahvi selle majaomaniku käest, et miks ta ei pea korda viib oma majaga kogu ümbruskonna tuleohtu. Niisiis oli see tuletõrjekutselise sõjaväemoodi asi liigub meil veelgi, praegu on ka paljudes kohtades kehtiv. Noaga läheme jällegi kahekesi nüüd sinuga, kallis, kuula edasi. Vaatame, kuidas sile lõõtsus, Markkuse poeg, nüüd kuidas temaga on see lugu, tema nimi, poja nimi oli Teedsimus, see tähendab 10. miks ta 10. on? Arvatavasti, kas ta oli siis 10. laps või oldi oma suguvõsas 10. 10. järeltulija, kui keegi ei tea seda praegu, ütlesin täpselt, aga no külakese nimi 10. k ütleb oma teiba midagi. Ja siis ema, poeg, Teedsivus, nagu me oleme teada saanud, pidi sõitma siis koloonia Agripiinasse. See on praegune kõll Saksamaal Kölni linn aga see oli tol ajal siis Rooma sõjaväelaager pidi minema sinna oma sõjaväkke aega teenima. Ja on meieni jõudnud see reisikirjeldus, kuidas ema reisib Roomast läbi tänapäeva Prantsusmaa sisenevate maade kallijaks. See vanker, millega reisib rooma riiklik keiserlik, imperaatorlikvitseeserlik, postivanker ja maantee, kus ta liigub. See oli alati väga hästi korras. Sellel oma iga vastava etapi peale olid oma meeskonna liikmed oma töötajad oma orjad, kes pidid veel korras hoidma ja kui oligi ees niisugune asi, mis takistas liikumist, siis olid kohutavalt trahvid sellele ülemusele, kes pidi seda lõiku korras hoidma. Ja reisivanker, nagu me näeme, oli võrdlemisi mugav seal magada sõidu ajal ja nii edasi. Seejuures oli ka miili tähised, iga miili järgi oli täis, kui palju maad on rooma. Sealt tulebki võib-olla seitse, meheteerivad Rooma, kui palju maad siit Rooma igav kohal või seda täpselt ära märkida. Tee ääres hoid, teadusid distantsidel ja tagant olid seal võõrasse majad. Veerand ka terve rida niisuguseid nähtusi, kus reisijad kurdavad, et oli jälle keegi seal liiga palju võtnud tema käest raha või teine jällegi petnud teda ja võib-olla toit oli vilets ja aga kõige rohkem siiski raisati seal seal ööbimise raha ikkagi. No teatud mugavussaamise eest. Ja toidust ja magamisest eriti suurt ei hoolitudki. Noh, näiteks meil on jõutud niukseid taolise teeäärse võõrasse maja menüü, näiteks mida seal siis pakuti reisijale forell, verivorst, sink, põrsaliha kallija eriline leib, vein. No näete, niisugune menüü oli siis reisimehel tol ajal kellel muidugi raha oli mida siis seesama teesi maiska kannab, siis on ka ära näidatud, neile tema kandis lühikest tuunikat. Ja mida ta tähele panid, ja ma panin tähele huvitavat asja, nii et Roomas ei olnud veel tol ajal puidust tehtud veinivaati või ajame, seal oli amforaad savist tehtud nõud. Aga kaljas, tähendab, praegusel Prantsusmaal olid juba olemas veinivaadid, raudvitssidega, veinivaadid, see oli suur üllatus. Nimelt teisel sajandil olid veini valitseva rivitš kaubistega. Ja siis mida ta veel seal märkab ja märkab, et kaljas on omapärased punutud korvid, punutud korvid roomas sellega savist, olid need midagi saviga mätsitud, värgid punutud korvid olid tugitoolid, punutud tugitoolid. Ja seal oli kaljas juba tunti seepi. Tunti seepi kaljas tol ajal. Näiteks Roomas ei olnud veel see tuntud. Seal pesti tuhaga tavaliselt. Aga kaljas juba oli seep, see seal taime- ja loomarasvast segatud. See taime nimi oli kasvateerija või siis Soopium, Soopium ka see, öeldi meeles Soup inglise keeles Soub meiliseep sedasama taime Soopiumi taimes pressitud õli sees ja kati siis ka Loomarasvaga tekkiski küünlatoorainetaoline seep. Mis veel õieti kaljas uudiseks, mida Roomas ei olnud oli juba olemas, voodipesu, voodipesu loomas ei olnud, seda oli lai voodi, soomlasel kitsad kvoodid. Kaljas tuntud juba servaga, kaabu servaga, kübar laia servaga kübar. See läks moodi üle kogu Rooma õige ruttu ja kallist saidi alguse. Ja mis veel oli huvitav, kui palju, keda Roomas ei olnud, seal olid kaminad kaminat, lahtiseid, koldeid, mida võis istuda. Roomas olid küll olemas, lõkked, aga need defiaatriumitavadiaatrimi serva või kööki Gustaks otse suits korstna kaudu välja. Noh, nagu me näeme, oli küllaltki uudiseid juba tol ajal, tähendab, Rooma riigi valitsuse ajal veel juba kallima provintsides eriti kaljas, Lääne-Euroopa kohtu võttis, eks ole. Ja nüüd, et mitte liiga põhjalikuks minna, siis ma ei jõua seda teha. Ma arvan, et me jõuame varsti selleni kuidas Rooma riik siis lagunes kestima lagunemist, siis põhjustasid. Ja kuidas tekkis rahvaste rändamine, kes olid hunnid? Kuidas neid hinnata praeguses teadusmessil välja minnes? Seal töid ka midagi ainult hävitasid. Ja sellest kõigest kallid inimesed. Ma kavatsen teiega rääkida järgmisel korral. Täna aga jääme, nägemiseni.