Tervitan kõiki ajaloohuvilisi. Ja nagu ma eelmine kord lubasin, siis jätkan tänaga mõningaid momente kommete ajaloos, mis puudutavad Venemaad. Ja seekord mul on Allikateksin. Pariisi Bon Royali grafiilide kogumit. Eriti see teos, mille nimi on autori nimi, on ubi kamm. Uubiga ja teose nimi on nöörs, e-kostüüm. Töölisja, selle autor on veel prosseeses graafikakunstnik, aga olgu peale, lähme asja juurde, nii et mida ma siin nüüd siis näen? Prantsuse reisimehed kes külastasid Venemaad. Ammutan siin Peterburgi näiteks aastal 1820. Ja 21 oli siis, kui oli veel tsaariks, Aleksander, esimene aga Mailagi keisriks täna. Siin on peatähelepanu pööratud ühele noorele aadlimehele, kelle nimi on Vassili Porfirievid. Suupill me näeme teda kõigepealt. Kuidas kunstnikud kujutanud, kui ta sõidab voorimehega meda Nevski prospekti, see noormees on väga keigarnik, minu arvates. Seal on vägev monokkel. Ja pääsukese taoline saba kuu sabakuue hõlmad lehvivad tuules. Ta kihutab voorimehel. Troska on ka omamoodi ehitatud, sellel ajal. Paistab niimoodi, et keskel on mingi kõrgem koht ja ta istub kaksiratsi seal kutsari taga. Ja tunne pääs nähtavasti väga hästi. Rakend on niinimetatud prii passirakend tähendab seda, et üks hobune aiste vahel ja teine tema kõrval aidata tõmmata, siis seda nimetati siis prii passi hobuseks ja voorimees on ka väga uhke hoiakuga, käed õieli, ohja hoides ja Kavdan ühisel tal peas on niisugune torukübar või silinder. See on mitte nii kõrge nagu hilisemad silindrid olid, aga ta on natuke madalam ja siis keskelt veel ka nii kokku tõmmatud, niimoodi paistab, voorimees on oma abimees ka väga hoolt kandnud, see abi endal ka nii Genuusia ja puhevil jookseb seal troska kõrval ka üks koer, joonistatud haugub nähtavasti külapisse, koer ei ole veel harjunud nende troskadega, nii et ta saaks lasta nad mööda ilma aukumata pidi kaasa jooksma. Ei hakka haukuma ka. Ja aga see Mõisniku poeg Vassili šuubin on ise pikkade valgete lontis pükstega, paistab olema nii suured, väga. ENE ütleb, et Loffgathani, aga vabad püksid, niuksed, suured, laiad püksisääred kaela, hilja on tal väga uhke. See on kohe nii, et kas võtad teda vähemaks, nii paljudel ymber kaela mässitud ja ja konks, kepp on talipelga õieli peos ja. Ubi kaunisi kirjutab siis selle kohtadesse, tema sõber, seesama mees, Vassili šuubin ja et temal oli kombeks rääkida prantsuse keelt ka kõigi ükskõik kes vastu tuli ikkagi prantsuse keeles, tahtis kangesti rääkida, kuigi märgib karatsi, prantsuse keel ei olnud niisugune keel nagu nagu Prantsusmaal võis kuulda midagi omapärast prantsuse keelt. Peame siin kohe ära mainima, et kui toimus Prantsusmaal suur revolutsioon ja siis oli palju immigrante Prantsusmaalt laskis jalga nagu öeldakse, labases keeles, aga no lihtsalt põgenes ära revolutsiooni tormi eest mujale Euroopasse. Ja tuligi palju prantslasi tuli ka siis Venemaale. Ja tavaliselt sõidavad kohasi mõisnike juures nii lastekasvatajate nakkuvernantidena, kes pidid õpetama siis võisi mõisa järeltulijatele noorperele prantsuse keelt. Kuna see suubinali väga rikas paistetaga rikas mõisnik, et tal oli orje isegi mitusada, nagu siin on märgitud mitusada orja, siis oli tal ka sissetulek garanteeritud, elas ise, linnas, võis Mullessestele elamise vahendeid ja nii edasi. Ja muide, need prantslased tõid ka Venemaale kaasa nähtuse, mida me nimetame no arhailise või, või noobli prantsuse keele vohamise Venemaal. Nagu te teate, kindlasti teati, et näiteks Pariisi linn Pariisi pediaater versai. Prantslane nimetab ise persaiksed, see, see on vene keeles versall. Emigrandid, kes tulid Venemaale, rääkisid Aarlikule tavalist prantsuse keelt ja see avaldas mõju venelastele, kes prantsuse keelt õppisid. Ja see on kõik selle tagajärg. Ja nüüd me näeme, siin on üks pilt relees. Kuidas Vassili suubini pulmapäev välja näeb. Ja see on nüüd vana Kavdani voodi, sääred on ümberringi mässitud, jalas on midagi pastataolist. Ja ka peas on mõlemal nii pruudil kui peigmehel seisavad preestri ees preestrile tüüpilised Vene või noh, kreekakatoliku vaimulikurüüs. Nii sa seda teed ja isegi ma kindlasti näinud. Aga, aga huvitav moment on, see, pruutpaaril on kroonid peas. Peas panime tähele, kui, kui te nüüd hiljemalt teate, kuidas toimuvad pulmad või sõimu, plahvatus kreekakatoliku kirikusse jätted kroonise hoitakse, vastava sanga abil hoitakse pruudi ja peigmehe peade kohal. Hoitakse aga nendel on kroonid peas lihtsalt pähe pandud. Paistavad, kuidas nad paistev, kuidas nad vahetavad sõrmuseid. Ja siis suudlevad pärast seda pruut ja peigmees. Ümberringi näeme. Pulmalisi osa neist son põlvili lüüakse risti ette ja nagu te teate, kreekakatoliku kirikus lüüakse risti ette kõigepealt üles, siis alla ja siis parema õla kohal ja siis vasaku õla kohale roomakatoliku kirikus on vastupidi, enne vasaku õlale ja siis paremale kohale. Tähelepanek, mida prantslane on Venemaa teinud? Siis on, kõrval seisab ohvitser saneffesid, mingisugune jättis pulma sugulane või tunnistaja. Temal on peas kõrge kolmenurkne müts, tolle aja tolleaegne moemüts ohvitseri mütsitutiga sulega ja tema nokamüts peas. Kuidas saab siis ohvitser olla kirikus niukseid momendi juures, müts peas, see tundus ka sellele prantsuse külalisele natuke veidrana. Siis Peeesseri ulatab suure veinikarika. Ja siis peigmees ja pruut kordamööda võtavad sealt kolm lonksu. Ta märgib, ärade konksud on võrdlemisi mahukad, nagu ta ise ütleb. Ja siis järgmine pilt on juba, kui pulmapidu on käimas. On näidatud ka seda lauda, kuidas on, ma ütleksin, lookas väga kallite ja maitsvate roogade all, mida ma siin võiksin kohe eraldada, näiteks suured võileivad kaavioriga. Kalamarjaga, Seouga kuhjas leiva peal Sisene kurki, siseneme hakkliha, kausikesed. Siis on põrsapraad piprakastmes nagu prantslase autol märgib, ison looma külg, praetud looma külg ala, požarski. See on praegu ka kindlasti väga heade restoranide menüüs siis on põldpüüli siis valge, kala on nimetatud Volga lõhe. Ja kõige tähtsam siis pulmajook oli siis seal ära märgitud seal Subrohka Subrovkaz oli kõrrega kange jook vastamisele taimekõrs oli sisse pandud seda maitset saada. Ja pakuti ka šampanjat. Ja see prantslane märgib, et see oli prantslase poolt toodud šampanja. Aga ta oli pandud vene kombe kohaselt jäässe. Ene kombe kohaselt näete Prantsusmaal siis seda kommet veel ei olnud, et šampanja pidi siis hoidma jää jääanumas või jää sees. Nüüd seesama mees kirjeldab oma sõbravõimlemist edaspidi pärast pulmi. Siis sõideti uhkete vankritega vaid vankritega sõideti Õiegi mõisa mõisas Peterburi lähedal, nii et riide palju ei olnud. Umbes üks noh, 20 versta niga märgib seda, aga seal on umbes nii see muidugi veel õigedest on natuke lühem kui prantsuse miil. Ja ühes vankris istub sisse sama Bei Rubin oma kahe sõbraga üks õde, nähtavasti on siis siivsema prantslane ise, kes siin tema seda ilu kirjeldab siin. Ja näeme siin ühte pilti, mille nimi on. Mis su nimi on, ilus tüdruk. Vene keeles on kaantuurid, kaktidelsavuud Graszavitsa seal rahvarõivas piigat, kes seisab tee ääres. Ja noh, ettekäändeks oli, et nad küsisid tema käest teed, aga tegelikult nad tahtsid seda ilusat tütarlast lähemalt tükke rohkem aega imetleda. Sisene vahepeal pärast kümnendat eestlal siis võõrastemaja, kus vaevalt jaks väike peatus, võõrastemaja on noh, tüüpiline tolleaegne vene ehituselt, ta on isegi neljakorruseline, tõsi küll, esimene korrus on nii korruse moodi, teine korrus juba on pool, nagu ma ütleksite. Ja kaks inimest on siis nii katusealused üleval ütleme pööningukorrusel, aga seal teisele parterkorruselisi maa Maale kõige lähemal korrusel, seal on siis ka kõrge niisugune veranda. Ja seal on siis laud kaetud jälle. Seda nimetatakse Sist lahteriks, tollal nimetati trahter. Ja jällegi paremat kehakinnituseks ja sõit läheb edasi. Nüüd läheme juba tema mõisa seal mõisahoone ümber, suur suur aed. Seal taga paistab kaasik Kasemed, kaasik. Ja näeme, kuidas Vassili kohtub siis oma oma kunagise ammega see ammu nüüd majapidamise eest hoolitseja. Ja siis valvab mitmesaja pealissolia karja, seal kamandab nende töid ja tegemisi, Vassili. Omakorda tulnud siis ka teise pulma, nimelt on pulmapidu kohal koha peal praegu käimas kui nad kohale jõuavad ja ja tema sohitütar, see on siis naste asja. See oli siis Naiste asjad Fjodorovna, kuigi ta isuri Vassi äsja Vassiljevna Adam Fjodor omni sellepärast et ta pani selle neiukese oma kupja kupjaga paari ehk siis olid siis kupja pulmad, tegelikult see asi oli siis teise mehe nimeline. Näeme maa pulmapildiseeriat seal lihtsalt vapustavalt, kuidas seda on kujutatud kõik, no ja seal on siis kirjelduse juures ka, et mõni kuu varem juba olin asja asja ametlik isa. Juriidiline Isab Fjodor Ivanovic vastu võtnud kosjasobitaja. See oli naabermõisa kubjas, sisemaa oli siis. Naabermõisa tähtis tegelane ikkagi ja küllap vist ka mingil määral. Näeme, kuidas samovar tuuakse lauale, see on kuum nagu tee sees siis istutakse laua ümber, tähendab siis isamees, siis kosjasobitaja. See siis kõigepealt peab nõu naiste asja isaga. Kas asjal ja esialgu midagi rääkida tegi, kuigi need asjad, nagu selgub, oli see asjaga nõus. Sisenemisel dras tutvumise päevad, mikrofon Sergejevitš käis oma pruuti külastamas ja on märgitud ka seda pulma eelõhtut. See oli siis neiupõlve ka hüvastijätmise õhtut. See oli küllaltki nukker. No kas ja ta oli kombega ette nähtud, kuigi ta juba liendudentalisele pulmadega väga nõus Punane rätt oli siis neiu tunnus. Ja siis näeme, kuidas pulmahommikul pereisa õnnistab noort paari ikooniga hoiab ikooni käes ja need on siis põlvili ikooni juure sees. Näeme sõitu kirikusse väga uhke rongkäik, jällegi. Jooksevad vankri kõrval kaasa kaasa elada, seda suurt rõõmu. Siis tullakse tagasi tarre ja nüüdibaasis, noorikute esitletakse uutele sugulastele. Seal on siis kõik peigmehe omaksed kohal. Ja tahame kuulda nii kiidu kui ka laidusõnu, see oli ka ette nähtud. See oli komme ette nähtud, et seda tuli teha. Siis oli viimane aeg veel midagi ära ütelda, oli näiteks siin on toodud isegi ära lülitamine, mida, mida ütleb seal üks naiskülani ütlemisel pruudi kohta, et no on alles karu. Teine ütleme toosti oli ka liiga kidur ja kolmas räägib, et jagad toitud, oskab teha ja siisid neljased. Manesemad hoidi maitsnud ei olegi mitte midagi väärt. No näed, ja see oli kõik ette nähtud ja seda keegi pahaks panna, sellel momendil tuli seda kõike teha. Ja siis näeme Hoopis teistmoodi rõivastuses kui, kui tavalised need külaelanikud. Algab päeva kestev pidu. Mänguriistadeks on balalaika ja Tamburiinid nende saatel siis tantsitakse, seal on ka näha. Nii, ja nüüd siis viimane pilt, mida ma tahaksin teile ette maalida seal siis samal talvel juba pärast pulmi, mõned kuud hiljem. Me näeme Nasse asjakambrid. On näha, et see eluruum seal ikka on võrdlemisi avar pildi järgi silosutades. Aga mida me näeme seal kambri põrandal? Näeme seal mitu kassi. Siis on kanad, siis küülikud. Põrandal sealsamas lavalt liiguvad, ringi paistab. Ja ahju ees pingil ketrab nüüd noorik, vihe noor perenaine ketrab lõnga. Seda ta teeb ilma vokita. Kedervarrega. Aga mikrofon, isee, see noor isand värske värske abielumees, tema valmistab puust kujukesi ja see kunstnik on maalinud need kujukesed ülesse ka. Mida ta siis oskas teha ja asjad, et need on väga osavalt puidust välja nikerdatud. Me näeme seda üht kuju, mis kujutab Ivan julma. Ivan Groznõi, on üks kuju, oleks huvitke, niuksed kujus ikka tänapäeval näha, teine kuju on Paabaliaga nõiamoori kuju ja ka tehtud ka nii väga suure hoolega ja armastusega. Ja mida mikrofon nende kujudega siis edaspidi tegi? Ta ei jätnud neid endale, vaid ta käis neid peterburi, linnad turul või laadal müümas ja teenis sellega kaugemale lisaraha. Kuigi ta ise oli ka ju kubjas, need aga näed juba, käed tal ikka oskasid tööd teha. Ja seal oli siis öeldud niimoodi. Selle prantsuse reisimehe poolt, et mis puutub venelase Tööõiguses ja siis selle kohta on palju arvamisi. Aga nii nagu kupjad temale rääkisid, fonil, kes olid hundijad, räägivad niimoodi, et venelane on üldiselt laisk ta ei viitsi tööd teha. Ja sellepärast ei saa me kaota, tegi ära pärisorjust. Nii ütleb see vähemalt sellele prantslasele, kui nad saaksid vabaks neid ees, mitte midagi, kulguksid ringi ja kõik. Aga need on pärisorjad ja seetõttu nad kohapeal ja kinnitatud. Janeli tohib tahkudega liikuda. Ja litter sundida tööd tegema, kui, kui sa neid ei sunni siis nad ei tee mitte midagi. Ühesõnaga, neil on vaja kaigast. Evitsa. Näete, missugune suhtumine oli tol ajal siis, see tähendab, et 1821. aastal Peterburi läheduses huvitavaid pilte siin, et külarahvas vaatame, siis võime märgata seal osa rahvariiete hulgas rahvarõivaste hulgas väga sarnaseid, mis puutub, ujutab meie Virumaa ja Ingerilasse rahvarõivaid, ilmselt on tegemist siin ka selle rahvaesindajatega, sest tol ajal Peterburi ümbruses oli rõhuv enamus maainimesi ju. Ingel Manlandi laseb Ingel Manlandlased ise lihtsalt seda niimoodi hingerlaselt. Ja siis imetlesid Kaaveni, prantslane kirjutab suudi muidugi on mõeldud siin suudi, need on siis kas siis eestlased, eks ole. Kuigi seda keelt saab valu väga hästi, lisab aluse kubjas see mõistab nende keelt samuti ja on selles ka oma kodus ja võib nende oma keeles neid utsitada neid õpetada või manitseda. Me näeme, et ajad muutuvad ja ja kombed muutuvad. Aga näeme ka, et on palju asju, mis püsivad visalt ja visalt, püsivad kaua aega. Nagu ei tahakski muutuda, tahaksid samaks jääda. Ja küllap vist ka omal ajal otsustati. Ja hiljem ka Stalin tegi sedasama asja, et otsustas ära viia seal Peterburi või Leningradi ümbrusest tolleaegsest. Need kohalikud elanikud soomlasest lihtsalt viidi ära asustati mujale elama, toodi asemele, noh, ütleme teine edasi. Tõsi küll, ja kõik ei jõutud ära viia. Ja praegu kõne all ei olnud veel seal mõningaid nutime nii peresid. Aga need on Kaiu panid täiesti venestunud ja vaevalt et saame rääkida nendest, kui ütleme puhastusest ingeri pingerlastes või eestlaste või soomlaste. Aga näete, nad on siiski osanud alles jääda ja püsida kõigi saatuselöökide kiuste. Täna ma tahaksin sellega lõpetada oma jutukese. Ja järgmine kord ma kavatsen kutsuda endaga kaasa ja lähme vaatama. Tolleaegsesse Pariisi jälle sest ma sain kätte huvitava materjali selle linna kohta ja katsume siis jälgida seda elulaadi, mis oli tollal siis linnas, kui Napoleon Bonaparte oli veel. Noorel elus suri alles püha heinasaare peal 1008 21, aga vot sellel ajal. Kuidas siis restauratsiooni ajal, kuidas Pariisi linnas inimesed elasid, ma mõtlen siin võtta rehielamu läbilõikes ja vaadanud sinna sisse, seal on umbes kaheksa või, või 10 korterit ja igas korteris omamoodi olukord ja elu tänaga. Teile kõike paremat soovides jätan teid ootama järgmist korda. Jälle kuulmiseni.