Kallid kuulajad ei, palun teid, võtame ühiselt kokku oma kogu fantaasia mõttejõu ja, ja rändame tagasi 1000 aastat 1000 aastat tagasi. Ja vähe sellest, et ajas tagasi, aga läheme ka nüüd teisele poole ookeani. Praegu asuvad Mehhiko, Guatemala ja Hondurase riigid. Muide Euroopas tol ajal polnud keelelgi õrnevadki aimu et seal Kaugel, kaugel mere taga võib olla ka mingi maailm ja veel, rääkimata kultuurist. Need frankide riigis vaikses parajasti Karl Suur. Ja nende kujutelma, see oli siis maailma idapiirinduse jõgi. Igavene tundsid maailma ja läänepiiriks Atlandi ookeani rannik. Neil polnud aimugi, et võib-olla ka niisuguseid suuri, võimsaid püramiidi taolisi templeid. Ja võib-olla niukene silmapaistev tsivilisatsioon, nagu seda oli tol ajal Mehhiko, Guatemala ja Hondurase aladel. See rahvas kandis nime maiad. See oli maiade kultuur. Muide, siin pead täpselt hääldama, kui Mäeldame. Maiad siis võiks tekkida mulje, et nad on väga magusaarmastajad, aga aga teine välde nähtavasti maiad. Nii. Ja siis Karl Suure ajal elas teisel pool ookeani. Rahvas maiad Need inimesed olid välimuselt Väga kaunid Nad olid väga andekad, eriti mis puutub kunstiloomingusse. Nendel oli olemas oma kirjatarkus, oma kalender, mida me praegugi imetleme oma täpsuse poolest ja on praegugi veel teadlastele suureks probleemiks, kuidas nende kirja dešifreerida tähendab kuidas seda lugema õppida, see ei olegi nii lihtne, kui esialgu paistab. Peale selle, et neil oli niisugune suur vaimne vara juba olemas olid nad ka väga töökad inimesed, nimelt nad kasvatasid maisi, mida Euroopas siis üldse veel ei tuunitud. Nad oskasid puhastada, põldusid väga kenasti, kuigi need ei olnud metall. Metallist riistu ei tundmatu nendele. Isegi ratas oli nendele veel võõras ratas. Aga näete, need on kõik, olid võimelised tegema suuri, kivipankasid, veeretama edasi rullidel ja nii edasi. Ja vaatame neid lähemalt, mul on album ka olemas. Vaatleme lähemalt nüüd selle rahva terrakotakujukesi terra koltalüttimina eesti keeles siis savist voolitud kujukesed, mis on põletatud. Ja nüüd on meieni jõudnud. Ja need annavad sellele kultuuri kohta väga impossansse pildi, see näitab, et see oli tulemas meistrid kes juba siis oskasid väga hästi edasi anda meeleolu, ilmeid. No võtame näiteks siin ühe kujukese, vana naine, ilmselt vana naine, ta istub, ta pilk minu meelest väga paljuütlev, ilmekas, tal on kõrvu suured suured rõngad. Nad olid ehitanud juba väga palju toredaid hooneid, kui me räägime arhitektuurist, mida nad oskasid teha. Ja neil oli tulemas toredad keskused. No teadusemehed on vahepeal eksikombel nimetanud neid keskusi linnadeks. Aga me ei saa sellega siiski nõus olla. Tänapäeval juba me teame, et need ei olnud linnad. Need olid niuksed, keskused, mida nime, mis ehitati. Põldude haritud maa-alade keskele. Ja selleks, et neil oleks siis kergem käia seal oma traditsioonilisi rituaale läbi viimas. Mis meil oli siis kultuuridega, mida nad kasvatasid põllu kultuurideks. Kõigepealt puuvill. Ida-Euroopas ka veel ei tuntud. Huvitav puuvill ja sellest puuvillast. Nad valmistasid kangaid. Ja väga peeniga rohelisi rõivaid. Ja siis toidukultuur oli mais peamine, mida ka euroopasi tuntud maisist tehti, siis leiba keedeti leent ja seal olid kabeli muul taimed, mida eurooplastel ei tundnud. Toidutaimed, näiteks oad. Euroopas oli küll load olemas, aga teist sorti joad, aga seal olid omapärase toad. Kakao Ida-Euroopas ei olnud. Seal oli bataat magus maguskartul. Seal olid melonid. Ja seal oli kartul. Kui palju on sõdurid vandunud selle kartulit, kes pidanud aega teenima ja pandud köögitoimkonda kartuleid koorima, et mikspärast Kolumbus pidi Ameerikasse minema joomisele kartuli sihi palju vaeva nõuab see inimese kassile kartuliga, ümberkäimine toitu teha, kodu loomine oli vähe. No peaaegu üldse ei olnudki. Kui võtame võtame arvesse näiteks kodulinnu kalkuni, siis peale selle neil koduloom ei olnudki. See on ka huvitav asi, eks ole. Ja alles pärast seda, kui hispaanlased olid vallutanud Mehhiko see oli siis umbes 500 aastat hiljem tutvusid eurooplased maisiga ubadega kalkuniga, kakaoga, tomatiga, tubakaga. Ja kulus veel sajandeid, enne kui indiaanlaste leiutatud kummi tuli Euroopasse. Tundsid kumminad, liikumist palja nad mängisid niisugust sportlikku mängu, mida meie võib-olla võiksime võrrelda ehk korvpalliga oli ka korvirõngad olemas, aga selle vahega see mäng erineb praegusest korvpallis. Nemad vihkasid seda palli alt üles läbi rõnga, mitte ülevalt alla, läbi rõnga. See oli meil juba nüüd teada. No vaatame natukene lähemalt maiade elamist. Sisustus oli üsnagi kasin. Ohvrid ja õlgmatid, millel magati savist anumad. Igalühel on oma kunstiline kujundus. Kõige tavalisemad tarbeesemed olid esteetilise välimusega laste lelud. Väga toredad terrakotakujud jälle. Seal on näha, kus on suur ülemus oma alluvaga arvatavassimis. Preester ja templiori. Ülemusel on pea suur diatee piha linnusulgedest valmistatud peaehe niukene, suur, kohmakas ja suur. Rõive ulatab maani. Lõvi näib olevat valmistatud eriti õhukesest kangast. Ja muide üldse religioonil oli maiadel väga oluline osa. Suurse usupühade ajal oli see pühakeskus rahvast tulvil. Inimesed tunglesid avaldel Esplanaadidel puiesteedel püramiidide ja templite vahel. Seal on ka väljakul pallimängude tarvis. Kuigi ei saa, nende sport oleks olnud tänapäeva spordiga saarlane, ei, nendel oli see sport oma rituaalse tähendusega. See pidi sümboliseerima maailmaelu. Ja kõik need ehitised ka olid rajatud selleks, et, et jälgida taevatähtede kulgu. Et ajaarvamine täpselt kuude järgi ja oli veel väga tähtis, ilmselt oli põllumajanduses sellest väga suurt tulu. Nad põletasid oma templites väga head lõhna, levitavaid aineid. Ja nad kujutasid ette templiteenistuse ajal vanu legende, mida rahvasuus oli suust suhu kandunud. Jah, kogu see maailm oli teisel pool ookeani üheksandal sajandil pedaali eurooplastele tundmatu täiesti aimamatu maa. Ütleme tagasi Euroopasse, Euroopas aga oli sel ajal kultuur, mis ületas mitmes suhtes frangi riigi kultuuri, ma mõtlen praegust Prantsusmaad, isoli franki, Prankide riik tol ajal Kalevi suur, see kultuur, millest ma räägin teile nüüd seal bütsantsi, kultuur. Bütsants, seal Vana-Kreeka kohakesi jälge, visandi joon ja sellele rajas omal ajal Constantinus Suurlinna, mis sai nimeks Konstantinoopolis, oli neljanda sajandi esimese kolmandiku lõpp. Nüüd oleme siis jällegi valmis minema ja läheme 1000 aastat tagasi Konstantinoopoli linna. No needsamad Petsantslased olid siis 10. sajandil maailma kõige tsiviliseeritud rahvas. Bütsantsi riik püsis pärast Lääne-Rooma riigi lagunemist või lõppu veel 1000 aastat. 1000 aastalt. Bütsantsi misjonärid saavutasid ka Kiievi Vene ristimise. Paigas aga hiljem kogusis Kiievi rahva Kiievis ja sees oli nüüd hiljaaegu mäletate, 1000 aastat tagasi oligi täis juubelit. No aga mida me teeme Konstantinoopolis 1000 aastat tagasi? Lisaks peaksime vaatama, kas nii suuri templeid ja kahtlemata õpikutes näinud ja muid niisuguseid asju. Ma arvan, jätame need praegu kõrvale ja, ja läheme sisse ühte majja. Nüüd on küsimus missugusesse majja, astume kas vaese inimese majja? No ma arvan, et see pakuks meile erilist huvi, esimesel vaesel ikka võis tol ajal olla ütleme, välja niux niisugusi, mehi, kellel oli ikka võimuga ja kellel oli võimalus lubadelisele luksust. Sellepärast et see on kultuurinäitaja number üks, ma siiski ütleksin. Vaadake või kui meie kutsume omale vahest külalisi, eks ole, ega me ei näitajaid külalistele ka kõige viletsamaid paiku. Me püüame ikka seda viia sinna, mis meie endi arvates on kõige parem, kõige rikkalikum aseme kas meie hotell, luksushotellid on meil nii ilusti sisse seatud kõik. Ja niisugust nähtust ehk me püüame fassaadile rõhku panna mõne üksiku koha üles lüüa ja sellega uhkustada. Ühesõnaga, niisugust ma ütleksin, isegi petliku ilmet luua see nähtus, mida me võiksime nimetada ka mingil määral püütsantismiks Bütsantsi süsteemiks, läänegi hiljem siis seal ühe Konstantinoopoli patriitsi majja. Patricia oli juba kõrgema seisvusega inimene ja Ta oli võimumees, kuidas see välja näeb? See on kahekorruseline. Seinad on krohvitud ja värvirikkad, nad on maalitud tavaliselt. Lubjamaalid veekrohvi, maali, kuidas neid nimetataksegi. Aknad on ka värvirikkad, värvilistest klaasidest väikesed ruudukesed. Keskmine ruum, sansisti trikk, liinium. Kuigi juba siis oli olemas juba kalduvus kreeka keelt rohkem kasutatud väga nendes elu oli jäänud ladinakeelse nimetusega. Seal söögiruum. See keskmine ruumi oli suur, see ulatus läbi mõlema korruse ja keset ruumi ristküliku kujuline laud. Ümber laua, kõrge seljatoega toolid, vaneediboli, kreekakeelsed nimetisega juba kaldteede katedraal, Cafeedra kateedrid. Laual on nägus pronksserviis pronksserviis. Liibanoni seedri puiduga põrand oli mosaiik. Toanurgas näeme hõbe kandidega piiratud ja hõbedakarva läikiva varjatud. Eesriidega voodit baldahhin voodina komeetriana praegu. Sellel voodil on siis neli nikerdatud jalga, peaots on kõrgem. Ja selle maja peremees oli, nagu me teame, nüüd tagantjärele väga rikas mees, Paltriits demeetrios. Muide, tema portree on ka meieni jõudnud ja kui ma seda pilti vaatan, siis ma arvan, et see nägu sarnaneb väga meie tuntud näitlejale. Ole Veskonnale. Nii imelik kui see ka pole, aga täitsa nii ühte nägu minu arvates. Ja siis tema abikaasa poolt siis on ka säilinud ja Siportreerinud veerest sarnaneb vägagi mere näitlejad, keda rahvas tunneb. Maria Klenskaja väga sarnaneb, see protsess, jäävad need, see abielupaar sisel osana testida oma elamu paljude luksusesemetega mida ei leidunud tol ajal ei frangi riigis ega ka Kiievi riigis, isegi kõige kõrgemate võimukandjate juures ei olnud neil lihtsalt olemas. Nendel on seal suitsuastes, õigemini suitsutus, asjad, sinna pandi siis väga toredaid aineid, mis andsid väga meeldivas, lõhnas seal asi elevandiluust nikerdused, igasugused väga pisikesed, aga suured ka samuti ikoonid rajaga kullaga kaetud karraga kaetud läikivad. Vaatame nende rõivaid, rõivad on nendel väga varad. Ega meeldime praegu, daamid, idioodid, Klos nii, ühesõnaga langeb õlgadelt alla kõik, nii et pikal samuti peaaegu maani. Aga materjal on kõige kallim, idamaine siid. Samuti läigib ja kiirgab sätendad. Moes kanda pikki juukseid. Muidugi neil küll juuksekasvu oli, aga sellel demeetrilisel kahjuks vist nähtavasti ei olnud juuksekasvu. Tal paistab olema võrdlemisi kiilaspea, siis aga kellel olid juuksed seal näha, tsensorid väga omalaadsete soengutega. Mis silma torkab, torkab silma see, et neil kõigil on peakatted erinevad. Ja põhimõte oli seal ja kui meie teame selles, et peakate kõrgus olenes ema ametipositsiooni tähtsusest. Mida kõrgem ametnik oli, seda kõrgem pidi olema peakate. Küllap sellest tuli ka välja hilisem mool meil euroopas nimelt silindri kandmine. Tõsi küll, nendele oli seal avada neid peakatteid, osa on poole kerakujulised, nisukesed, munad, peakatted, aga värvid ka väga olulised ka värv tähendas, tema seisis ühte, tema positsiooni ja osa silindrikujulised. Kui te olete näinud praegu vene preestrite peakatteid, kui nad peavad jumalateenistus, siis ka niuksed silindrikujulised, aga ilma serva täitsa silindrid. Sensionaga niuksed ega osa mütsi on veel siis niisugused, mis on peale lähevad kokku koonusekujulised mütsid, paistab nii, et et siis nad teisele välimusele panid nii suurt rõhku. Ja ega me praegu jumalamuidu ei räägi sellest, et ka vene rahval on jäänud nähtavasti niisugune arusaamine, et välimusele on ja ametiastmele on väga suur tähendus. Juba tsaariajal mõeldi välja igasuguseid mundreid, igasuguseid aksel pandi ja muid asju mundri juurde tõsta inimeste tähtsust. Stalini mõtles välja igasuguseid mundreid. Veeria tahtis viia oma NKVD-le ka sisse niisuguse mundri, mis silma paistaks. Küllap see on seal täitsa on siis kõik see eeskuju, et me peame välimus järgi andma juba inimesele auastme eemalt nähtav auastme. Suured pagunid näiteks, mis on väga suured, ilmaaegu poleks vaja nii suuri. Aga noh, olgu see pealegi. Aga me praegu kujutleme, et me läheme Konstantinoopolisse sadamasse 10. sajandil. Sadama ümber on väga kõrged müürid ja ta tuli kaitsta vaenlase finantsostsid väga palju uhkeid kirikuid, linnas. Avarad väljakud. Aga? Kui prantsuse rüütlid, kes 300 aastat hiljem ristisõdade ajal hõivasid linna piss prantsuse, siis oli veel Franki riik, eks ole. Taagi rüütlid olid väga ehmatanud, kui nägid, et niisugune ringi üldse võib-olla maailmas. Aga sa oled harjunud väga tagasihoidlikult elama. Ja nagu krooniks komees kirjutab, et polnud ainsatki franki sõjamees, kes poleks põlvitanud suuruse ees, mida nad nägid selle vaatepildi ees. No aga tol ajal oli, tagasi oli linnas veel üle miljoni inimese seal elas väga palju armeenlasi. Normanni heid olid variaagi, need palgasõdurid, kes tulid ülevalt elasid ka Konstantinoopolis, samuti Veneetslasi. Väga suur Constantinus, Suure monument, linna rajaja, monument. Turul on rahavahetajad, kaetakse hõbe, kuldmünte. Noodime kiilid, Me pidime solistide juhib ehkunismi, praegu ütleksime, kes näitavad külalistele paiku kirikuid, suured võimsad sisemised hipodroom. Aga samal ajal linna servas pimedad räpased kvartalid avalik röövimine, röövlid. Jälle, kui seal rikkus seal röövleid. Kui seal rikkaid inimesi on ka röövijaid. Siis on asjad, mida veel Euroopas tol ajal väga vähe tundi näiteks tuuleveski oli seal juba töötamas. Siis olid olemas ka veel igasugused laulikud, saadeti vile ja kandlemänguga. Selle mõjul kick minu meelest loodud. Aga võõrastemajades on seal Konstantinoopolis voodid, voodidesse, linad, vaibad. Noh, ütleme teenijannad nagu komme tol ajal oli, isegi vannitoad olid tol ajal olemas turistidele rikastele külalistele, rindade kloostri ümbruses oli siis talupoeg, kes pidi elama peost suhu. Kogu tema saavutused, mis seal sai arendada, võeti ta käest ära. Tema elu algas juba koidikul kloostri kellaajast ja hommikul kell neli ülespidi tegema kolm ristimärki, ruttu püksid jalga ja särk selga ja kirikusse ja siis kirikus kohe kausike kapsasuppi vihlakas leiba. Aja seal tammikusse vile. Tei surudoride metsviina marjul seal trampima võidad metsa raiuma, naine täidab loomi, teeb toitu, rõivaid perele. Põld annab kolm tera. Teate, mis tähendab, kui põld annab kolm tera, ühe paned mulder sealt kolm vastu. Aga iga 10 aasta tagant oli ikaldus aasta läbi. Tavaliselt oli see sealiha soolatud, tünni soolatud sealiha. Sellepärast sai varsti otsa, siis oligi vajalikud paastuajad ei tohtinud liha süüa ritta audid. Siis algasid ristisõjad. Ristisõdade käigus sai ka Konstantinoopol väga palju kannatada. Nii on lugu sõbrad, see on muidugi väga põgus ülevaade teile sellest. Aga saatja mahti ei ole nii pikk, et saaksin rohkem siin peatuda. Ja ma kavatsen veel teile anda ka, et seal ta kogu maailmapilti arengust, skulptuuri arengust, ka muudest maadest, mõningaid väga põguseid, fragmente, detaile. Ja nii ma luban teile, et järgmisel korral läheme teiega koos Jaapanisse. Vaatame, kuidas see iidne kultuur siis umbes 1000 aastat tagasi välja nägi tänaga head jälle kuulamist.