Kallid inimesed, minul on meeldiv ülesanne teile rääkida kultuuriajaloost õigemini teha sellest siks väga põgus ülevaade. Niipalju kui raadios on seda võimalik noh, teha üldse. Ja muidugi ma kuulsin 25. septembril professor Tõnissoni kes rääkis sellest samast asjast minu arvates, mida ma tahtsin rääkida ja siis mulle praegu natuke kergem seda teha. Sest seal oli juttu ka definitsioonist ja muudest asjadest, aga olgu pealegi. Kõigepealt võtame selle mõiste ise. Mis see kultuur siis tegelikult on? Ja kas üldse on teda võimalik defineerida? Kõigepealt kultuur, see sõna, kui me võtame ladina keeles sõna tähendab eesti keelde sõnasõnalises tõlkes viljelus. Harimine viljelus, nii et ühesõnaga, see sõna annab laiad piirid kätte inimestele. Ühesõnaga Eesti nõukogude entsüklopeedia lapsele kohta seletusi, et see kultuur, et see on nähtuste kogum, mis eristab inimest muust loodusest inimese loova tegevuse ja selle tagajärgede ühtsus. Kusjuures on olemas tegemist kahe põhilise kultuuriliigiga aineline kultuur, aineline kultuur, seal siis inimtööga loodud või oluliselt ümber kujundatud esemed ja vaimne kultuur, saavutused teaduse, kunstifilosoofia ja muu sellesarnase alal. See on iseenesest öeldud, aga ma ütleksin, masinateks seda sõna selles mõttes, et oleks paremini meelde jääb kõigile. Lühidalt niimoodi kultuur, see on inimkonna poolt loodud vaimsed ja materiaalsed väärtused. Pluss sinna juurde kuuluv konventsionaalsus. See on ühesõnaga inimeste suhted, kombed, traditsioonid. Eks ole, võtame selle aluseks ja hakkame selle järgi Sisvee otsima seletust sellele mõistele, mis on kultuuriajalugu. Aga kuna kultuur on nagu te nägite, nagu me kokku leppisime teiega seotud ikkagi inimestega inimesega siis kõigepealt peaksime selgeks tegema selle selle, millal siis me peame seda olevust, kes oli meie esivanem kunagi millal me hakkame teda inimeseks lugema, millal ta inimeseks sai? Eeli eel inimesest ehk noh, afi inimesest kantrihobusest, nagu öeldakse, kreeka keeles. No lepime kasin kokku, siin teadused teadlased palju vaidlevad selle asja üle. Aga noh, enam läheb asjad nii välja, et arvatavasti kahe miljoni aasta eest ilmus maakera reisis inimene. Ja kohe keset ränka võitlust, õigemini ta oli kogu aeg seal juba eeldasina keset ränka võitlus olemasolu eest. Nagu me teame, ütleme looduses elusolenditel on kõigil oma kaitsevahendid, on küüned, sarved, lõuad, kihvad, kaitsevärv, kilpkoorik või mürk isegi. Aga inimene ei ole nende poolest küllaltki hästi varustatud. Tema kehakaal ei luba puude okstel Tarzani kombel enam kõlkuda. Anni ja vaenulikku maailma vastu on talle ainult antud mõistus ja käed, arukus. Nii et kui ta oli rumal, siis see olevus pidi hävinema selles rängas võitluses ja alles jäid ainult need, kes olid taiplikumad. Ja siis on võimalik ka seda öelda, et meie inimkonna varajase koiduaeg või auaeg see oli elu looduse armust. See oli väga raske õppeaeg. Ja see aeg on olnud tuhandeid korda pikem kui kogu kultuuriajalugu kokku, mida me teame? No kõigepealt pidi inimene leidma vahendeid, et ennast kaitsta vaenlaste vastu. Kogemuste kaudu peab ta otsima kõike, mis sobib. Toiduks. Tabab võitlema külma vastu. Tule ja rõivaste abil. Aga ei tule ka kohe. See on ainus tee ellu jääda. Ja arheoloogiateaduse abil võime järk-järgult restaureerida esiajaloo väga suurt ja pikka-pikka draamat. Mitmed pisikesed rühmad, kes viljelevad metsades, rohtlaantes või jäiste alade piirimail moodustavad sadade tuhandete aastate jooksul kogu inimkonna. Ja need inimesed, meie esivanemad on kogu meie igapäevase elu loojad. Ilma nende esimeste leiutiste ja avastuste ta poleks olnud võimalik kõik meie hilisemad leiutised ja kogu meie olemasolu üldse. Need on päris siis meie olulisemad organid mis on kätketud meie lihastesse, samuti paljud meie toimingud, mida me peame nii loomulikuks, et vaevalt mõtlemegi, et need on kunagi tulnud meil esivanematel avastada. Nõia nüüd ehk mitte liiga pikalt selle asja juurde jääda. Valimi siis ühe niisuguse. See on inimeste liik, kes elas umbes 40000 aastat tagasi. Muidugi alguses oli veel kaugemal nutime, ütleme 300000 aastat. Ja kuni kuni 40000 aastat tagasi. Ja Need on PSA peensid või siis ühesõnaga homo sapiens on siis tark inimene, preesion selle eellane eel sapinud. Ja seda peetakse ka siis üheks päris inimese esivanemaks. Enes, kui kevadeti võtad line kätte Geneka isegi kasvõi venekeelses on tore tabel toodud ära. Seal te näete tema tema välimust ja kuju, no ütleme, koheldi tollane, tema pikkus oli umbes poolteist meetrit. Nii et ta oli väga lühikest kasvu. Pea oli suur madal laupoli längus, silma ülised, kulmuluud siin, need olid suured ja esiletungivad. Tal oli tugev luu, muigas millele kinnitasid ettepoole ulatuvad peade tasakaalus hoidvad kuklalihased. Nägu oli suhteliselt suur ja lai. Etteulatuva lõuatsita, lõug oli ta nagu taga, pole ära kadunud. Alalõug olid küll massiivne, aga see oli ka tagavoole silmakoopad, suured, nina lai. Ja tublisti siis ka domineeriv kogu näos. Ühesõnaga neandertallased modesse siis päris inimese filogeeneezisveedema tekkeloosis ühe kõrvalharu. Ja nad surid välja. Aga osa neis võis seguneda, päris inimesega väheneb meie esivanemaga. 1856. aastal avastati esmakordselt. Ta lasi jäänuseid. See oli Düsseldorfi lähedal Reini jõe ääres ühes külas. Nõidem leiti samasuguseid olevuste jäänuseid veel Lääne- ja Lõuna-Euroopast, Krimmi poolsaarelt, Palestiinast, Lõuna-Aafrikast, haavalt ja Hiinast ja oleme veendunud selles, et neid võib leida veelgi. Aga jah, lepime siis kokku, et kuigi enese öeldakse, et ta oli meie esivanemaga enamus teadvuse inimesi arvab selle kohta, et nii-öelda tänane siiski ei olnud meie esivanem. Inimese arenguloos on olnud mingi muu lüli milles liitusid ka bittegantroppuse sinantroopus. Vastavalt nimede tahate kategooria, valdate Enekest. Ja selle algus kaob aegade hämarusse ja lõbusilmubsys homo sapiens, praegune inimene. Noist inimestest no ühesõnaga varastest lastest ei tea me muudkui seda, et nad kasutasid tuld ja ihutud ränikivitükke niinimetatud rusikakive mida leidub Euroopast ja Aafrikast ja Lõuna-Aasiast ja mujaltki. Kuna tal on elas meie kliimas palju soojemas keskkonnas olid tema vältimatult tarbeesemete napid näiteks lehtonnid, okstest, tuulevarjud. Rõivaid ta ei kandnud. Ja oma eelkäijalt oli ta pärinud Sis oskuse ränikivi kasutada. Enamasti ta võttis selle, leidis paraja tüki ja võttis selle kasutusele. Suurt töötlemist selle kallal ta ei teinud. Kesk-Austraalia aborigeeni kasutab seda tänapäevalgi. No kui nüüd nii võtta tänapäev on meie sajand praegu vaevalt Vistada teevad, aga noh, küllap mõni suguharu võib seda lihtsalt turistidele näitamiseks ikkagi teha. Näiteks HIVi terava servaga toksib ta eukalüptipuu küljest koole küljest, Liisaku sellest valmistab kausi. Austraalias on muuseumis on olemas niisugune häll välja pandud mis on tehtud. Sadu tuhandeid aastaid tagasi. Tuleb nii välja, et sinna võib praegugi panna imiku peale ja sobib väga hästi. Kuid niinimetatud hallide või meie eellaste toidunõude otsimine on siiski tulutu vaev, sest puit kõduneb ja hävib. Hammaste järgi otsustades kasutasid nad peamiselt taimetoitu puuviljade, marjade, seente juurikate korjamine niinimetatud korilus. Ja see oli vähem ohtlik ja kindlam asi, kui, kui küttimine jahipidamine. Neandertallaste kasutab juba üht suurimat leiutist mida inimene kunagi on teinud. Nimelt tuld. See on tuli. See on lausa hämmastav. Alginimene on kunagi suutnud Võita loomariigi ürgse hirmu tule ees. Kõik loomad kardavad tuld. Aga keegi pidi kunagi olema küllalt julge ja geniaalne et korjata piksest süttinud metsast hõõguva süsi. Ja tuua neid oma elupaiga juurde tollele nimetatule, kangelasele, kes nagu Prometheus röövis jumalatelt nende monopoli. Teade Prometheuse kuju kreeka mütoloogiast, neile msnis räägime ka veel kunagi. Aga seesama kangelane Prometheus ka, teavad emal olema tänulikud selle eest, et me olemas oleme, yldse tuli, onju, sõber, liitlane, samuti sulane, aga jumal. Igavene kaaslane ja ja tegija aga samuti ka kurjategija. Aga ilma tuleta, oleks olemas praegu arenenud inimkonda, see on fakt. Kuidas see nüüd oligi, assimis inimene tõi Jetšeeduva koopasse või kuidas sellega asi oli, seda me keegi muidugi ei tea. Üks oletus on, et inimene. Põlenud metsas, mis oli asja põlenud, oli veel kuum ja soe. Tuha seest leidis sealt Surnud uluki maitses selle liha, leidis, et seal on palju parem. Pärast seda kõrvetamisi põletamist. Võib-olla hakkas kasutama alguses sedasama tuhka, mis seal oli lähedal elama. Ja Oises sellisesse Juhk sealt ära ei kustuks. Paidele pidevalt juurde. Kütteainet. Aga olgu, kas Olivia asi see asi toimus? See oli väga ammu. Ühesõnaga, lane juba õpib ka kõnelema, artikuleeritud kõne. Seda täpselt, et neid ei ole võimalik juba kasutada ühtseid märguandeid, arendada suhtlemist palju paremini kui varem seda oli võimalik teha ennast ühesõnaga teistele arusaadavamaks. Peale selle on Võib-olla ka nüüd võimalik plekkidega mingisugust ka organisatsioon iroonilist nähtust inimühiskonnas. Arvatavasti primitiivne kari, see on kõige vanem ja algupärasem inimühiskond. Ja nad oskavad juba ennast ehtida. Teeb omale kaelakeesid kivikestest, mida ta ajab soolikate otse või soolte otsa. Ja peale selle huvitav asi, see inimene juba jätta. Inimolendi jäta jahukunud kaaslasi vedelema, niisama kaevab surnukeha maamulda. Jaga tapp punase mullaga Genoveriga. Tal on juba olemas oma jahirituaalid. Sellest unistavad hoolikalt ritta seatud karu koljud frangimaa ja Šveitsi orgudes. Geoloogilist. Aecoldade vältel toimub olulisi muutusi kliimatingimustes. Suured jääalad lähenevat põhja poolt. Jääaeg. Inimene peab taganema lõuna poole. Kogu Lääne-Euroopa muutub külmaks nagu Lapimaa. Kõige hullem kattub lumega. Inimene otsib karmis looduses turvalisemaid paiku koopaid mille vallutamiseks hävitab seal seni pesitsenud loomi. On leidnud taolisi koopaid terve hulk, kus on koos nii tapetud loomade kui inimeste luud. Aga needsamad valud, vesise võidud, nõuavad ometi korvamatuid, kaotusi. Neandertallaste hävib ja annab maal uuele olendile, kes on vastupidavam, andekam ja võime öelda, inimlikum. Vot see nüüd ongi homo sapiens tark inimene kelles põlevad kõik tänapäeva inimrassid, ihuvärvist ja välimusest hoolimata. Suur neandertallaste vaatus episood lõppes. Hämarates koobastes. Homo sapiens. Tark inimene oskab juba tuld süüdata. See on ka tähtis leiutis, väga tähtis leiutis, et tulla selle peale, kuidas tuld tekitada. Ühesõnaga, hõõrudes kahte puutüki üksteise vastu ja pannes sinna kuiva puru saepuru süttivad puru. See on ka inimkonna suur leiutis. Ta kasutab oda ja viskerelva. Austraalias on selle nimi bumerang, näiteks. Olemegi tutvunud aborigeenide eluviisidega Austraalias, on see muidugi iseloomustab väga täpselt seda, kuidas nad vanasti kunagi aastatuhandete tagant elasid. Ja nende aeg kulub ka peamised toidu hankimisel ja muidugi praegu ärge võtke seda praegust tänapäeva Austraalias, seal on juba nüüd ainult väga napilt järel jäänud, see on ikka, võtame selle sajandi algul, kui nad elasid veel täitsa metsikult. Lehed küttisid, känguruid, emu, linde, saagi küpsetati maasse kaevatud augus sütel. Loomi ei nülitud sealjuures. Koos lahaga pandi kõrbema. Ja kui kütt tuli tagasi tühjade kätega jahil, siis tema elukaaslane, naine püüdis seda ebaõnnestumist korvata. Ta oli korjanud metsast igasuguseid madusid, näiteks sipelgaid, konni, sisalikke ussikesi, mune, seeni ja marju söestunud kepiga kaevaks välja juurikaid. Ja kui, siis seal vastavalt maa-alal, kus nad õid, looduse annid olid ammendatud siirdudes kogu hõim mujale. Ning tuli siis tagasi Kloodus ridva asjale kosunud. Seajalgu jääma vaid oksa katus ja tuulevari magatakse paljal maal tule ääres. Nii oli meil täna tänasel sajandil Austraalias sajandi esimesel poolel kurisele tihti märgata, praegu võib-olla ka kuskil. Ühesõnaga homo sapiens elu, alaline võitlus näljaga kuid esineb hetki, mil inimene tõuseb raskesti usu vastuolukorrast kõrgemale. Seal siis, kui saadakse kätte mõni suurem uluk. Toitu jätkub pikemaks ajaks. Aga jahile mineku ees on ikkagi tähtis rituaalne tants. See tekkis sellest, et selle abil lagu matkiti jahikäiku üldse ja otsiti ühendust. Ei loomulike jõududega saada soosingut. Neil on juba võluesemeid, näiteks kive, mida ei tohi puutuda tabu. Kuid mille vaatlemine tõotab lohutust ja õnne. Jagu jääaeg saab mööda, siis on homo sapiens juba täies jõus. Euroopas esindab homo sapiens koolim rassi keskmist kasvu negro iidne neegritaoline neuroin, grimaldi tõug. Leilitõug oli hämmastavalt sarnane tänapäeva Eskimoga ja lõpuks Kromaniooni tõug. Kromaniolane oli kogukas. Ta pikkus oli juba 180 sentimeetrit. Ja ta oli väga arenenud ja oma aja kohta. Pääsenud meile kõige ilmekamaid elumärke MP, kaunis naispeakuju Prantsusmaalt, leiud, kõik, kelle Soebagamised Avisadini alused lõigetega, lõigetega lokid siis loselli veenus, sarv käes. Tema keha asi sümboliseerib juba jõulisuse sigivust. No aga me ei saa õelasi, oleksid port, tegemist oleks portreede kujudest, ükski ei taotlegi seda, nad kartsid. Et kuradi jäävad inimesena sarnase kuju siis selle kuju kaudu võib inimesele halba teha, temale õnnetust kaela manada. Jah, ja siis õpitakse Eva pidama ajujahti, tekivad terved rühmad. Osatakse eaga püüniseid. Jahitakse kõigepealt ikkagi suuremaid loomi, juba ädis piisonid, hobuseid olgu öeldud, et hobune oli siis uluk, tähendab jahiloom, teda kütiti, seda söödi rasedatel kasutada saab alles hiljem. Aga jäi muidugi aega, kui toidupala oli käes millelegi muule mõelda. Ja juba inimesed hakkavad spetsialiseerub maa. Aga valmistama näiteks kiviriistu ehteid. Naised vallavat tuld toidavad lapsi rinnaga kuni neli aastat. Kujutage ette, kui pikk. Aga kui jahil omad hakkavad mujale hiilima, peab inimene ka nendele järele minema. Nii oli veel 30000 aastat tagasi. Talvel elati koopas suviti ajutises laagris õpitakse keetma. Kuidas õpiti, arvatavasti niiet visati tulised kivid visati anumasse, kus oli toitu pandud tuliselt kivida, vee kuumaks ja siis selle tõttu märgati, et see on palju parem. Toit jagati saama ka siis niinimetatud puljongit, nagu ütleme lihaleent õpidiga nahka kasutama, rõivana õpite õmblema. Õpiti tegema luust nõelu. Õpiti nahka parkima kaapekiviga. Kohedele tekib kaevus nähtsus, sellega seoses tekib ka kaubavahetus. Vahetatakse keegi veel kivikirveid, amuleti, noolepäid, nikeldusi. Ja kuidas hakkas inimene mett hankima. Nähtavasti ta märkas, et karu oli Mihkel mesilaste tarude peale Saisalt magusat asja. Ja inimene hakkas karu escuelgaa mesilastarusid rüüstama. Ja neid lõhkuma hakatakse sel ajal juba põtru lüpsma. Põdravasikas, kes järel jäänud peet kasvatati üles õpitiga lüpsma. Aga muidugi ikka tol ajal veel oli asi väga ränk. Lastelastele oli suur suremus. Iga kolmas ellujäänuid sündinuid tuleb enne kahtekümmend aastat saamist. Vaid mõni üksik elab neljakümneaastaseks. Tekib ka muid kunsti algalgeid, näiteks muusikaluuvile, näiteks häälega matkiti lindude häält, tuule õpitiga ravima. Leiti ravimtaimed. Osati teha mürke. 20000 aastat tagasi panime Lääne kultuur. Juba kurdeti seintel jahis seeneõpetajaid, õpiti liha suitsetama. Harpoonid luust tehtud harpuuni, nendega püüti kalu, testi teokarpidest, ehteid, kivis, rasvalampe, korvipunumine, keraamika, savinõul. Surnute päid hoitakse alles. Nõiad tekivad peatantsud. Nõid on ühtlasi ka posija. Tohterdaja imeb haiguse välja, süüde kaugele mujale. Ainuke kodulooma siis veel koer. Samuti on tegemist juba lume peal veetava sõiduvahendiga, seal reega tekib ka nahast paat nagu Eesti muidugi praegu on. Aga noh, pärast tuld, siis on suurimaks saavutuseks maailma. Inimkonna ajaloos on maaviljelus ja karjakasvatus. See alguses umbes 6000 aastat enne meie aega Araabias Egiptuses, koduloomade lammas, kits, vasikas, siga. Noh, aga sellest me räägiksime järgmisel korral, sest minu meelest kui inimene jõuab juba nii kaugele, tekivad suuremad asulad. Siis teine suur muudatus, inimene jõuab barbaarsusest jõuab juba tsivilisatsiooni lätete juurde. Ühesõnaga aastal 3000, enne meie aega tekivad juba linnad. Aga sellist räägiksime siis järgmises saates.