Tere jälle head inimesed. Kutsun teid endaga kaasa, Lähme edasi, põgusal reisile mööda kultuuriajalugu. Ja eelmisel korral me jõudsime sinna. Et umbes 5000 aastat tagasi tekkisid esimesed linnad. Võiksime kohe küsida, et kas me teame ka seletada, mis oli peamine põhjus nende tekkimiseks. Noh, võime vastata ka selle peale otsekohe, et linnade tekkimine on tingitud tööjaotuse edasise tugeva arenemisega. Oli tekkinud juba igat sorti inimesi, kes tegelesid ainult ühe põhilise alaga ja vajadus siis ka neide saavutisse, punnide toodete vahetamiseks, kaubanduseks, aga kõige olulisem moment linnade tekkimiseks. Siiski võime lugeda uut järjekordselt suurt leiutist inimkonna ajaloos. Ja see on nimelt Metalli tootmine, metallitootmine juba ammugi olid inimesel kasutanud rauda sisaldavaid meteoriidikilde. Kuid need olid vaid siiski kivid. Puude kivide hulgas aga ilmselt keegi andekas uurija avastas nende kivide. Erilised omadused ja metallitootmine nõudis ka muidugi esmakordselt väga komplitseeritud menetlust ja suurimaks raskuseks oli metalli sulatamiseks vajalik kõrge temperatuur. Kuidas seda saavutada, näete ju tolleaegne inimene siiski suutis selle probleemi lahendada. Nimelt leiutati valu ühesõnaga valuahi või valu kop, kui tahate. Ja mis veel tähtsam, sealjuures lõõts lõõts see, millega suurt atmosfääri või õhu juurdetulekut saavutada. Ja nii ongi asi juba nii kaugel, et inimene hakkab lootma lõppude lõpuks ka rauda. No kui me oleme asja juures väga täht-tähelt kinni, siis ütleme kohe ka nii, et juba varem osati kasutada vaid maapinnalt leitud malmi maaki nagu praegugi mõnes kohas Aafrikas, kuid hiljem tekkisid Kaiba kaevandused, hakatised maaki maa sisemusest otsima ja siis raiutakse sealt maagist välja need tükid, mis on kasutuskõlbulikud ja nende sulatamine ja puhastamine ongi nüüd see. Ja eitadega selleks praegugi võid võite veel näha mõningate aborigeenide juures. Aafrikas on säilinud see asi, eitatakse sulatusahjust, savi torn, seest õõnes savitorn, selle alla paigutati siis kopp. See oli ka savist valmistatud ja sinna sisse siis pandi malmi tükikesed, see torn täidetakse süütega, ei pannakse muidugi põlema ja kaks ööpäeva järjest tõmbavad lõõtsad torni all tuult kaks ööpäeva järjest ilma vaheajata. Lapse nõudis seda, et inimesed pidid olema kogu aeg ametis ja siis oli muidugi tegemist ka mitme vahetusega ja mitme lõõtsaga ühe ühekorraga ja kogu aeg pandi veel juurde, siis jällegi järjekordset malmikamakaid ja, ja siit isa küsis valu rauatükke. Ja hiljem sellest sepad valmistavad siis Sirpe nuge ja mõõku. Juba varem oli pidanud kasutama metallidest kulda ja hõbedat aga seda väga harva leida ja seejärel ka muidugi juba levinumat. Ja kasutades kõlbulisemat maakis vaske, õpiti valmistama sulameid, näiteks pronksi. Ja alles seejärel jõuti raua juurde. Aga raud toob suure muudatuse inimene inimeste arengusse. Uus tehnika levib ja inimeste elu muutub. Ühesõnaga esmakordselt oli inimene loonud aine, mille abil on võimalik teha imet, vastupidavaid, ihutavaid, tööriistu, relvi, isegi masinaid huvi pärast. Siiski tuleb ka seda ära märkida, et esimesed metallesemed teenisid alati ikkagi kõigepealt ilu ilu. Kui tahate, siis öelge peenema sõnaga esteetikat, näiteks metallist valmistati käinenda kamme kaela- ja käevõrusid, pisike habemenuga oli vajalik, et no oma nägu kenamaks muuta ja ühesõnaga tekib jällegi järjekordne nähtus, mis viib inimesi tsivilisatsioonile sünnib riik. Aga nüüd, kui enam edasi minna, ma tahaksin anda väikese nõuande nendele, kes asja vastu tõsist huvi tunnevad. Väga soovitan teil, kes pole seda veel teinud, läbi lugeda. Friedrich Engels'i raamat, perekonna, eraomanduse ja riigi tekkimine. Raamat annab väga põhjaliku toreda ülevaate ürgkogukondliku korra arenemise, põhijoontest, ühiskonna tööjaotuse, kauba, tootmise ja eraomanduse tekkimisest ühiskonnas. See raamat räägib ühiskonnale ühenemisest antagonistlikeks klasside süsteemiks ning klassicybriik valitsevate klasside huvide kaitse eesmärgil. Siit on pärit ka lause, et riik on vägivallamasin võimuloleva klassi käes teiste klasside mahasurumiseks. Samuti see raamat räägib ka abieluvormide tekkimisest abielust kui niisuguses üldse selle arenemises muutumisest ja ühtlasi ka omandus suhete muutumisest seongic seoses ühiskondliku majandusliku arenguga ning selgitab, kuidas alguses aidati Metsuses tingimuses metslus. Siis tekkis barbaarsuse aste ja lõpuks tsivilisatsioon. Kõik see on väga vajalik nendele, kes tahavad teisi põhjalikult tundma õppida. Inimkonna arengulugu esis olime jõudnud välja juba tsivilisatsiooni perioodis, kust sai alguse siis inimkonna tsivilisatsioon, vähemalt see, mida meie siin tunneme, see sai alguse suurte jõgede orgudes. Ühesõnaga tekkis niisugune moment, et tulvavete väetus toime leidis kasutust, tamist jõgi ujutas üle, tõi, muuda põldudele. Ja siis pärast seda oli see põld palju viljakam viljakandvam, kui ta ennem oli, õpiti ka tegema kunstlikke kanaleid, kaevama kanaleid. Tekkis irvigatsioon, maa niisutamise süsteem ja selleks kodumaaks oli Mesopotaamia praegune see ala, kus, kus asub riik, mille nimi on Iraak. Mägedest tulnud suured jõed muidugi ujutavad üle seal teatud perioodidel maad ja sellega tekivad ka väetistamine, siis hoitakse alles kanalite süsteemi abil ja nii edasi. Selle kunsti rajajaks peetakse mägedestunud rahvast, keda me tunneme praegu sumerite nime all. Sumerid. Nemad oskasid teha juba paisusid, oskasid soid kuivatada, kanaleid ehitada ja nii edasi, aga samal ajal ka ühtlasi õpiti tundma juba esimesi suuri katastroofi õnnetusi, nimelt need paisud kohati ka purunesid. Kui oli liiga palju vett tulnud, tekkisid üleujutused. Muide, kasumeraste eepos räägib sellest, kuidas oli ujutuse ja see on paljude vanade rahvaste epostes teemaks uputus, see oli suur oht, tol ajal aga korrastatud jõe org andis head saaki ja seal kasvatati peamiselt otra ja nisu, nii et need kõige vanemad meile teadaolevad põllukultuurid. Kui seni oli maad haritud kõplaga, siis andekas sumerid leiutavad esimese põllutöömasina kõnevõime niimoodi ütelda son ader, see võimaldas kasutada juba loomad, veojõudu, põllud laienevad, seesamiviljadest saab õli, aga õli on tähtis toiduvalmistamise vahend. Õli võitakse suurtesse havi astjates kasutatakse toidu valmistamiseks, aga peale selle veel ka valgustamiseks. Lambi toitmiseks õlilambid areneb ka karjakasvatus. Juba lüpsmisel kultuur väga levinud. Lehmad annavad piimalambad ja kitsed annavad liha ja villaiad annavad sibulaid, spinatit, redist, salatit, viljapuud, datleid, granaatõunu, pirne ja põlluharijate kõrvale ilmuvad nüüd ka juba suuremal arvul käsitöölised. Peale selle veel ka vahetuskaupmehed. Olgu öeldud seda, et käsitöölised ja vahetuskaupmehed olid esialgu oma algperioodil ühed ja samad inimesed tema voodis mõne eseme seal ja ise ta selle ära vahetas selle vastu, mida ta tahtis ja väike kiviaja asula muutub juba siis kauba vahetamise kohaks, aga kohe on platsis ka niinimetatud ideoloogiline teenistus, kus palju inimesi koos inimesed oma kaupa vahetama, seal on vaja ka ikkagi jumalate abi paluda, nagu on veendunud inimesed juba tol ajal ja jumalatele heidetakse seal altareid esialgu ja pärast templeid ja kuna seda neid paiku tuleb kaitsta ka kõlber röövlite eest, muuseas ka röövliamet on väga vana amet tekkis siis, kui tekkis võimalus midagi ära võtta, kellelt midagi oli võrd ja neid röövleid tahavad muidugi ka rikkused turgu kaitsta, tähendab, turu kaitsmiseks oli vaja luua vägi, vähemalt salgad, kes olid tugevad ja oskasid igasugused relva ja esimesed relvad, siis oli kaitsesalga Louisis oda, nendel olid ka kiivrid, tekkisid niinimetatud sõjamehed, sõdurid ja sõdurite päälikustavalisatsiaagi linna valitseja kuna tal oli kõige rohkem jõudu ja võimu temale tuli oma andamit anda, see ongi juba riigi tekkimise esimesed sammud. Esialgu kuulus nii poliitiline kui ka religioosne võim ühe ja sama kilpkonna kätte ja selleks oli siis kohaliku paiga kaitsejumala ülempreester. Ülempreester oli siis ühtlasi ka selle sõjaväejuht, kes paika ja kohta kaitses mööda jõgesid. Mööda Eufrati tädi tiigrijõge liikusid punutud ümmargused paadid, vitstest punuti ja hiljem täideti saviga, nii et savi, kuidas ära jäi niukseid savikausi moodi niuksed, paadid muide Päevalgi võib tiigri segati, neid paate kohaldaja näha ja neid siis tihendati. Peale saviga veel asfaldiga hakati asfalti kasutama kõigepealt sideainena. Nii Hämedasi inimese mälust enam ei piisa, et templi vara valitseda ja ohvriande kõike loendada on tarvis mäluvahendeid, et mitte unustada, kui palju on näiteks templilaos seal ühte või teist kallist kraami ja sünnib kirjamärkide süsteem. Kirjamärkide süsti pidime kiri, esialgu oli see piltkiri, hiljem juba läksid nad keerulisemaks, õigemini lihtsamaks. Tekivad hieroglüüfid ja kiilkiri sellele vagale mehele, kes on toonud oma annid jumalale annab preester vastu juba kviitungi tempelmaks templimaks kui vanasõna. See on sealt pärit umbes neli ja pool 1000 aastat tagasi. Kujutage ette, praegu kuskil mujal kajutakse tempel markija tempelmaks. Aga kirjaoskuse areng? See on muidugi hindamatu saavudes jällegi inimühiskonna arengus, mitte ainult neid arveid ei ole vaja kirja panna, nüüd on võimalik ka midagi muud hakata kirja abil tegema. Nüüd võis juba panna kirja ka esivanemate müüte, mis olid põlvest põlve suust suhu rännanud. Võis talletada tarkusi ja tähtsate meeste tegusid, inimeste kogemusi ei seire enam oht vajuda unustuse hõlma, ausambad kaetakse kirja tekstidega. Tänusõnad, palved, jutustused, vürstide või pealikud kangelastegudest, nii sünnib jällegi ajalugu, ainult kirjutajad tunnevad seda kunsti ning võivad õpetada seda ka teistele kirju. Teada on ka esimesed ametnikud, samuti kakroonikud, kelle savitahvleid võime lugeda nende elust nende mõtetest ja nemad rajavad jällegi maailma esimesed koolid. Kui palju oli alguses kooliõpilasi ja kes seal koolis käisid, on selge, et neid oli väga vähe, olid välja valitud andekamad noored inimesed, kes omandasid kiiremini selle kunsti ja neid oli väga vähe ja nendel oli viskasile tõttu omad suured eesõigused privileegid. No toome näiteks umbes 4000 aasta tagant üks niisugune ürik savitahvlit ja see ülikond, pärid, uuri linnast. Linna nimi on, uuri selle koolipoisi nimi, kes meieni jõudnud. Selle koolipoisi nimi oli Akurg all Akurg all. Niipalju kui muidugi võimalik, on meil tolleaegseid kiil kirju lugeda sest siis oli veel tavaliselt niisugune reegel, vokaalisid ei märgitud, ainult konsonante märgiti ja siis on sageli vaidlusi selle üle, kas see konsultant käis selle vokaali või teise vokaaliga. Sellised on, aga tõenäosuse järgi on selle poisi nimi, Akurg all on säilinud tema savitahvel õieti tahvlikke, see on siis tema koolipõlvest ja sinna tahvlit peale on kirjutatud. Ma loen teisele ette, see on huvitav, minu meelest huvitav tekst. Keegi tahvli siledaks sõin, hommikust, kirjutasin tahvli täis. Andsin õpetajale. Õhtul sain tahvli tagasi, tulin koju, lugesin tahvli isale ette, isa rõõmustas punkti. Kui võtta asja nüüd tänapäeva loogika seisukohalt, siis tundub, et see asi on pooleldi fantaasia, aga ka poolegi väga tõsiselt kirja pandud. Kuidagi sahvri peale järgmise teksti kirjutasin tahvli täis ja andsin õpetajale, kuidas sai seda teha, kui sealist kirjutas seda tahvlile, eks ole. Tähendab, ta nägi ette, et niikuinii läheb ja ta oskas juba ka ette näha. Õhtul sain tahvli tagasi, tulin koju, lugesin tahvli isale ette, isa rõõmustas. Näete, kui imelik asi ja see oli niisugune tekst, mille üle on teadusemehed väga palju vaielnud tõlke üle, kõigepealt lõppude lõpuks isegi jõudnud vähemalt selles suhtes, mis ma lugesin üksmeelele, et see tekst Eesti niisugune oli ja kui võrrelda seda tänapäeval ütleme meie koolilaste kirjanditega või väga noorte voila kirjanditega, siis tuleb välja, et seal on nii palju sarnasust või kuidas seda öeldagi hingesugulust, eks ole. Noh, lähme edasi. Kuidas nägi välja tolleaegne sumeri linn, on teada, et siis oli tegemist elumajadega, mis olid tahukate moodi, nad olid täitsa neljakandilised, täna poolt hoid nad umbselt ainult ukseava oli tänava poolt aknaavad avanesid ainult siseõuele, magati öösiti lamekatusel, see oli siis, kui oli palav aeg ja ehitusmaterjal jällegi tähtis leiutis, sumerasse leiutis Sontellis muidugi ta ei olnud nagu praegu hotellis, vaid ta oli toortellis ja sellepärast ta pole aegadele vastu pidanud. Aga oriendi linnade üldilme on tänaseni säilinud, paistab olema sama laadi, kui ta oli siis umbes 4000 aastat tagasi. Tänavatel, siis liiguvad inimesed, kui tuleb kuningas ja on juba tekkinud linna peremees, ka ümbruskonna peremees, nüüd kuningas, tema istub tavaliselt vankris, vankrit ei vea, hobune, hobust ka veel ei tuntud, siis veoloomana, aga hobust vedas siis muula tavaliselt muulaja ees ristsugutis selle looma nimi on ona ker ona ker ja siis. Salgad orjasid, kes avastasid tee, et kuningas saaks läbi kõik tavalised inimesi pidi viskuma silmini maha ei tohtinud vaadata kuninga poole. Küllap see oli ka üks julgeolekutolleaegse julgeolekuteenistuse võtte, et mine tea, kui ta vaatab, kuni ei teki midagi ette võtta, aga kuidas ilmile maas on, siis ei saa midagi teha, aga tekivad ka esimesed, siis juba sõjavankrid oli vaja minna vaenuvägedele vastagisse, ähvardasid naabrusest. Puurata no mitte nii nagu praegu kodarate kodarad ei olnud, veel tehti, pandi lauad üksteise kõrvale ja siis ringikujuliselt saeti välja. Neid vankrirattaid juhib praegugi peldiku, kui võtja turistina käinud, näha veel aasia mõnedes riikides tänava äärtes on tavaliselt siis oma kaubaga käsitöölised, istuvad heinapuusepad, korvi punujad, kullassepad ja pottsepad, näete, pottsepakunst on tekkinud jällegi leiutist sellega seoses kederpink, millega pote voolitakse, tekivad siis ka esimesed fajansstooteid põletatakse ahjus ja nii edasi veel, mida sumer lani siis sõi, missa menüü oli nii palju, kui me tänapäeval teada oleme saanud, sõid sumelased järgmisi asju, peamiselt kala püüti jõgedest, kurgid, kurke, säilitati õlis, purgid õlis. Kõrvits oli tuntud praetud, tirtsud, praetud rohutirtsud, sees oli, näete nii palju saada, et neitsi püsisike praadida, siis oli juust ja mesi, see oli põhiline, mida nad sõid. Muidugi kuningad siduvad endale ka kaugemalt toodud igasuguseid muid hõrgutisi, aga see oli tavalise sumeri rahva toit. Öösel oli siis vajaga õlilampi ja selleks lambi toitmiseks kasutati ka õli ja see oli tavaliselt juba siis Kiviõli, kui me tõlgime Kiviõli kreekakeelse sõna petrooleum. Vaevalt et see seal täpselt petrooli. Aga külla kivist saadud õli ta siiski oli. Seda tunti seal juba, mida nad jõid. Tuleb välja, et õllekodumaa on sumerite maa, õlut joodi õlut, joodi, aeti odraarst, nagu me nägime, kõige levinum teraviljakultuur oli dollale, oder odraõlu lendas edasi, sealt ka edasi hiljem Egiptusesse. Kui haigeks jääd ja mida siis? Testi kõigepealt püüti ikkagi hankida niisugust jooki, nagu me tänapäeval nimetame, toorveiniks pool määrinud ja nii edasi, sellega püüti siis ennast ohverdada. Ja muidugi ka õllega, aga tuleb välja, et see siiski väga palju ei aidanud, sellepärast et nagu me näeme seest meieni jõudnud materjalidest haiguse puhul pidi aitama tavaliselt ikkagi preester oma võlujõuga. Nii sumeri kultuur levis edasi ja kõigepealt paralleelselt temaga natuke küll hiljem hakkas arenema Niiluse jõe ja Niiluse delta rajoonis. Ka tähtis kultuur ja see oli sai alguse, ütleme 4000 aastat tagasi. Ja juba siis oli Niiluse delta ala peaaegu samasugune kui praegu peaaegu samasugune lihtsale inimesele, seal oli kanalite võrk seal keskel põllud. Ja nii Niiluse tulvavesi neid põldusid, tavaliselt niisutab nagu praegugi Niiluse muda, see on kõige kindlam väetiseaine Well action, siis egiptuse talupoeg. Tema künnab juba seal puuadraga. Naine, tema kannul külvab otra ja nisu, näete sama, mis oli sumerite juures, tal on juba olemas datlipalmid, datlipalmid riivi ja viigipuud ja templiseintelt on säilinud tekstid, kus meie võime taastuda töötegijate hüüdeid. Üksteisele näiteks elan, ainult kujutatakse põllutööd inimeste põllul, üks künnakene külvab. Ja siis on sealt hieroglüüfides lugeda järgmisi ütlemisi. Ilus ilm. Õhkkond, kosutav, põld kutsub, taevas on õnneks meiega nõus. Töötame valitsejale. Templi seintel märku, et need inimesed, kes töötasid isandale, seal näitab kahjuks jällegi järjekordne seinamaal või kas ta maal ongi seinakiri või kujutis. Seal me näeme siis sulast, õigemini orja, kes kannab leivakorvi pealael. Käes on ta kaelapidi, ripub park, ilmselt on karjaaiast toodud, ohverdatakse jumalatele olgu öeldud, et igal templil on oma suured maa-alad. Ja selle toodang langeb siis jumalatele ja preestritele. Põhiliselt kasvatatakse seal templi ümber põhiliselt ohvriloomi. See, mida jumalale kõlbab pakkuda valmistatakse veini. Ja veini. Esialgne nimetus on mitte nagu meediume, lihtsalt vein? Ei, nemad ütlesid selle asemel joogiohver. Joogiohver ladina keeles kaanelise võisteldi säilinud sõnas piirituses piiritus. Nagu teate, tähendab ladina keeles vaimu. Ühesõnaga ikka vaimuasi, see ei ole materiaalne. Ma olen, nagu öeldakse, siis on ikka vaimne värk. Ja siis oli, kasvatati ka õli. Ja õlinimetus oli siis jumalate nääre. Jumalate määre, kui te kohtade vana teksti, kus on öeldud seal jumalate määresid jätkatsiooni õli, sees, selle õliga, seal oliiviõli, sellega siis määriti jumalakujusid, et need oleks ajuti läikivaid ja kenad nagu elavad. Olgu öeldud, et jumalate kujusid Egiptuses ka vannitati. Isegi toideti pandi õhtul magama. Kui huvitav see on jällegi järgmine pilt, mida me võime näha templiseintelt, seal on niisugune, kujutab valminud viljaga põldu. Näeme isandat, temal on kaasas mõõdud, papüüruserullid, need on muidugi sealt ja tema saatja kvi kannupoisi käes või kirjutaja käes saate. Taamal on näha siis sundijaid, meeldime kupjaid, need olid ka orjad, aga nad olid nelja-metali teisi orje jälle tööle sundida. Jällegi loeme sealt ekse nende juurest jällegi templi sendilt. Seal öeldakse niimoodi, et kes tahab juua vett see saab vett juua, kes tahab juua, õlul seisab, õlut juua. Aga ennem tuleb teha korralikult tööd. Näiteks niisugune lause ei sina seal. Oled sidunud oma kimbu liiga lohakalt. Teine lause radiku jooma Sa pole veel korralikult tööd teinud. Nii koopiad käivad ringi, Wemblad käes ja olgu kohe öeldud, et nende piltide järgi võime ütelda rahulikult, et nende põlluharijate elu polnudki suurem asi ei olnud kadestamisväärt. Kui me hakkame tänapäeva põllumeestega võrdlema, siis siis tõepoolest seal ikka noor, tohutu vahe, aga no on ka aastate vahe suur. Seintelt võime veel järgmisi asju. Kurtmise laused. Paistab, et seda ütlevad siis need talupojad või need, kes põldu harivad. Vaesed põllumehed. Võimumeestel on malakad. Kui me vilja ei saa ja nii palju kui tarvis siis saame peksa. Hauakambrite seintel näeme jällegi kas seenepõllutöödest, viinamarjade korjamisest ja karjadest. Ilmselt on siin tegemist nende inimestega, kellel oli palju vara käes ja palju orje. Tavaline töötegija inimene Zeelas savionnis. Muide ka praegugi elavad seal inimesed Sawyonnides. Savinõusid põletatakse maa sisse õõnestatud ahjudes. Õpetataksegi wasnik klaasi valmistama. Pesu pesti tuhaga. Puuseppadele oli vibupuur. Linna hooned on kinnised karbid, nagu ma juba rääkisin, summeriski oli ussellobõõsadelt valvavad silmad, et keegi vara sisse ei pääse. Süüakse kaks korda päevas lõunat ja õhtust hommikul laua taga ei sööda. Ütleksite õitse püstijalu? Rikkad söövad Egiptuses juba härja ja pargi liha. Gaselli kints paistab seal olema. Vaesena porrulauk, sibul, oad, viinamarjad, viigid, datlid ja leib. Juuakse õlut, rikkad joovad, veini, süüakse sõrmedega kätepesukauss kõrval, ühesõnaga naistel oli seal ka suurem voli kui Baabüloni äss ja hiljem Kreekas mehede abiellusid 15 aastased naised, 13 aastaselt kanti juba Barrukaid kodustati. Kas gasell ja Keppar need olid koduloomad Vanas-Egiptuses. Uskell oli pärast surma ka surematuse inglitest vaaraode lüliteedi materjalikambrid, väga suured nagu püramiidid ja ka selles on nii palju, juba räägiti, et ma ei hakka seda enam teile, kallid inimesed kordama. Samuti palsaneerimisest ja muude asjadest. Täna oleme jõudnud juba siis nii kaugele, et järgmiseks korraks ma mõtlen, et me räägime teile sellest kultuurist, mis on palju rohkem seotud täna talukultuuriga, seal nimelt Antiik-Kreeka, Antiik-Kreeka kultuur tänaga, jälje kuulmiseni.