Tere õhtust, pöörame täna jälle pilgu oma rikkalikuluulearhiivi poole ja saate koostanud Ann-Mari Tarand lugemas Helle Kull. Viivi Luige 10. luuleraamat rängast rõõmust ilmus 1982. aastal ja kujunes aasta luulesündmuseks. Selle raamatu eest määrati luuletajale Juhan Smuuli nimeline kirjanduspreemia. Arvustus hindas kogu põhihoiakut, vaikset ja karget kindlust ning lootust. Aivo Lõhmus analüüsis nõnda. Sagedad on Viivi Luige luules valu pelguse masenduse meeleolud, kuhu ta ometigi lõplikult ega pääsmatult ei vaju. Ta ei püüa neid ka lugejasse sisendada, ei jutusta mingit üleüldist meeleäraheitmist. Ta vaid vahendab ja sõnastab aega ja inimest valitsevaid hirme, aimust, dusi ning seab neile vastu püsimise paratamatu tuse. Lootuse armastusegi. Mati Unt kirjutas, et rängast rõõmust tõestab taas Viivi Luige kohta meie suurte ja traagiliste naisluuletajate õnneks katkenatus reas. Vahepeal oleme saanud Viivi luiselt luuletaja käega kirjutatud proosaraamatu. Uuemaid värsse on ilmunud ka loomingus. Avame nüüd Viivi Luige luulekogu rängast rõõmust. Stuudios on Elle Kull. Mis läbi aja lõigatud on tume talvey? Kes sellel korral libiseb Seppidama ei. Ja seda tõusta aitab vaid enda jõud ja jonn. Kuid midagi seal on. Siis samu salapragusid täis on su hõimuvere hääl. Ta silmad valgeil läigatab seesama hell. Mis kuskil seal. Jäälagendike kõminat on täis ta luulegi. Rongid vilistavad jaamas lennuk tõuseb õhku juba jälle, põhjamaal on pime, sügisõhtumaal ehk seda valgustavad õunad aiapuudes. Linnas, fosforkellades ja inimeste luudes. Koju enne videvik väljadelt ei tulda. Jälle rahva küünte all on musta põllumulda. Läbi kahekordse klaasi läbi vihmasaju. Jälle keegi aknast vaatab halle vastasmaju. Ja ta silmad jälle saavad igatseda näit. Linna suurus, linna sära. Aga linn on väike. Koju enne videvikuväljadelt ei tulda. Väikerahva küünte all on püha põllumulda. Ikka rahvas leiab käe, kus eales vaimulik ei vaju. Hääle selles keeles kiitva salapärast inimaju. Suuri ilma lõppudekiht kukub jälle läbi, tuuletrammid lähevad depoosse. Proosa jälle on kui luule. Pliiats soojaks läks näpu vahel ainsat ridagi kirjutamata. Keda on näpuga näidatud vahel? Sellel see jääbki, unustamata. Silmavalgetes veresooned lõude ö pooleli. Talipikk näkku teeb täiesti uued jooned. Ehapaiste ja igavik. Kes ei kuule kunagi lõokest elus näeb ainult lund ja jääd. Kas see peab oma noore ja tõotus teha ainult ausat ja hääd? Või olude süüks kõik ajab ja kurblikult käega lööb. Näe, päike teeb kollaseks, majad pilve, häältki veel vastu ööd. Olgu, elu või lõpmata pikk, ühte hetke on valikuks vaja. See hetk on tulles nii harilik, et hirmugi pääle jaja. Tumedate vete kohal kolletavad Kased. Mure seisab ilma kohal, hingata ei lase. Udu, liigud ülevi, kudu keerleb jalus. Hingadika. Kuigi see raske on ja valus. Sellesama tänava ääres nad teineteist teretasid. Rohi kolletas plangu ääres ja pilved veeretasid. Õhtu hämarik vajus ruttu üle krohvitud Raatusest. Nad elust ei teinud juttu ega eneste saatusest. Üks taskutest otsis tiku, teisel käes oli sõidupilet. Seal seisid nad lähestikku. Sügispuu otsas, ajas vilet. Ta krõbistas siin ja seal. Ja järsku jäi vagusi. Siis alles läks nende hääl täis sügavaid pragusid. Järsku on kõik nagu kunagi tänav ja lumi ja majad. Ja loojangu pilkavad Punagimis judinad selga ajab. Kas sa kõnnid korteris ringi, need mööblit ja väljavaadet seinakapi peeglit ja kingi ning poolikutele saadet? Paneelid kostavad läbi kalt päevauudiseid kuuled? Valusalt kõrvadest läbi lõikavad maailmatuuled. Kuid seinale langeb üks särav triip, külm pühalik valgusekiir. Kui kunagi üldse, siis praegu. Siit käib elu ja luulepiir. Liiguvad päevad ja aastad. Teiseks võib muutuda maailm raskete hoonete all, aga endiselt mustendab muld. Mere päält puhuvad tuuled. See pime ja raiune ilm õhutab külmalt lingvist, gripi ja südametulijat. Päev hakkab õhtusse jõudma rahvast täis, on kõik ärid, soola ja sulanud lund pritsib autokummide alt. Korraga käib üle keha, külma võis kuumuse läbi. Üks elu, luule ja saatus. Mind puudutas lähedal. Keset raekoja plats siis sammu päält seisma, ta jäi hingates põhjama sügise pilkavalt traagilist lõhna. Huvi liigutas sõrmi, kas käsi veel käib või ei käi. Siis hakkas sadama lumi ja valgustas silmnägu kõhna. Sest väeleda silmavaadet ja toimusid surelike küll päeva, küll lambi valgel läbi aja pragude jahi. Kas kostab vahetevahel tiivalööke säält murelik. Või on see kirjutusmasinal lint? Selle tasane kahi? Majahoidja hoovis raiub jääd, raske kangiga, taob kitsas talverada, akna juurde jälle seisma, jääd ümber kõmisemas lõppeva aastasada. Selle vaim ja hingeõhk ja hääl puurib ennast läbi sinu luu ja liha. Terves ilmas sama plaat on pääl. Meelde ajaloost kõik sündmused ei jää. Karta võib, et seal on kannatusi suuris. Vana täike ajab, läbib oma sitkeid Haralisi juuris. Piina voolab Karafini suust kohvikannud ilas voolab kohvi. Need on tulised ja põled, vatsu aga talu kõvaks muudab luu. Nii et päris lustav suruda end läbi elu tema kivimüüri, palkide ja krohvi hoolimata, sest väikses linnas Läänemere kaldal mured samad on terves laias ilmas. Mages laager suus ja vidukile silmad. Maailm seisab sügaviku kaldal. Aeg on läinud kiireks, aastad kihutavad, raha lõhn on õhus. Kõige eest saab raha. Sina sõnu tangidega kisu suust. Räägi surmatunnist, reetja kaelaluust, äraandja vere vastu, verest truust, pühast lihasest ja uhkest elupuust. Tallinn üleval, ent allpool ääres Valga keskel külmad suved, baas ning savimuld. Rahvas välja maksab tulehoidja palga. Muidu see jääb nälga ja ideegi tuld. Süda võtatab ning lõpuks kulud ära. Rängast rõõmust, samuti kui rängast valust. Aga juunis õunapuude tõsist valget sära paistab mitme inimpõlve taha. Igast talust. 35 40 eluaasta vahel vastu valgust oma käsi vaata. Ülbet verekuma 10 küüne vahel verd, mil pole väärtust keeleta jamata. Kov haljad kuusepuud detsembris üle Eesti. Tee all on 12 kuud ja teid saada raha eestki. Soe vana ja valguste okste vahel vilgub maakera viltu, kaldus ta verd ja üdi tilgub. Õnn on, kui suurt ei panda veel seda tähele mis altkäemaksu anda võiks taevatähele. Värsket kartulit võeti, juba võti jäi, uus oli hall. Vanad õunapuud varjasid tuba Mirty, mis akna all ja läikivat postkaardilille ja käekirja kaardi pääl. Ja tuhm ustavaid prille, mis ootavalt seisid seal. Tuul looka lõi kartulipealseid ja mustendes metsa, viier. Raskeid kive südame pääl seid. Kuldes üks päiksekiir. Ladvad liigutavad, sirab kasetoht. Teispool hüütakse. Ent siinpool vastu kajab. Siin ma seisan praegu. See on minu koht. Minu maailm heitleb, kestad minu sajand. Õhku hammustan soolas taevakaart, nii et silme ees on must. Nii et mõistus kaob. Minu pääl uusisse uuristati eesti kaart. Eesti jõhkrus, jonn ja viha. Nüüd on minu jaod. Nüüd on minu jagu Tartu bussijaam, kus tolmu tõstatuul õllepudelid, bensiin, pühad, kuusikud. Nüüd on minu jagu äraandja muie suure sõbra suul inimelusala lahtreid, kus seal irvitades loositud. Mõnda raskust päris rist on kanda hambad krigisevad silmi EP kitsaks külmaks praoks. Ühtki tolmutera, ühtki vihased, et sellest koor ilmast ei saa ära anda. Mulle on neid tarvis elamise jaoks. Sa igavene hele märtsipäev, nii valus silmadele. Sa ülbelt tõused, läbi jää, jään õe ja läbikonide ja kinopiletite. Kas sa ei näe, et posti pole toodud? Kell on juba kolm. Troostitu diavingelt tuuled puhuvad. Seal, kus oli sool, nüüd on juba tolm. Soolaga vihmad maasse uhuvad. Ütled eesti keeli, õnn ja tulevik. Naise süda valutab ja mehed on hall. Elektrit ei kulu, sest et päev on pikk. Nüüd on palju prahti kodu akna all. Rändlinnud kisendavad kõrgel üleval ja seintelt põrkab kaja tagasi. Ning luust ja lihast põrkab tagasi. Näed valgus rullib lahti oma uhket lippu. Ning siiski mähibsin sisse selle. Kuulsite Viivi Luige luulet ja tekste luges Elle Kull. Saate on toimetanud Mari Tarand.