Kuula. Rändajat tere kuulajatele, rändaja telestuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Nonii, siis keskendume me uuel hooajal Euroopa looduse ime kõnedele ja avasaates jõudsime Norra piirile. Ning olemegi siis täna sellels kääride ja trollidemaal, aga täpsemalt, millises tema osas läheme polaarjoonest põhja pool. See oli nüüd norra rahvalaul sõna otseses mõttes koor laulis seda ja siin oli selgesti kuulda, et ta on tõesti norra keeles, kuigi selleks teha vahet, need Norra, Rootsi ja ütleme, islandi ja taani keele vahel peab olema natukene ka keele asjatundja. Aga, aga igal juhul norra rahvamuusika on võimas ja vägev, nii nagu nende rahvakultuurgi. Ja täna rändame siis Põhja-Norras ja teistpidi noh, enda jaoks oli too käik ajalooline, selles mõttes. Et ma käisin siis esimest korda Norras. Veelgi enam, ma käisin esimest korda omapead nii-öelda Lääne-Euroopas, sest see reis oli tervelt 16 aastat tagasi, kui ma esimest korda Norras käisin aasta oli 1992 ja Eesti oli napilt aasta vaba olnud sel ajal. Ja et see oli väga-väga meeldejääv, sest need esimesed asjad, need, need jäävad alati hirmsasti meelde. Ja oma autoga me läksime neljakesi ja kui tõelised vaba Eesti kodanikud, see oli eriline tunne sel ajal aastal 1992. Ja samal ajal oli kõik nii põnev ja oli mingi tohutut tõmmet, et ta ütles niimoodi, et kui saad omapead minna kuskile Eestist kaugemale, siis norra tõmbas kõige rohkem. Ja sinna siis suundusime ja, ja läksime niimoodi, et noh, ühtpidi olime me vabad ja uhked. Ja teistpidi olime me ka väga vaesed. Aga teistpidi olen ma ju enne ja pärast sedagi tihti niimoodi rännanud, et meil olid siis kaasas telgid, magamiskotid ja toitu oli ka päris palju kaasa võetud, eestimaalt koguni kartulid olid kaasas. Autosse mahtus ja väga hea muidugi teed seal õhtul triimusse peal siia ja ja oled sõltumatu tegelikult seal, sest vahva ja uhke tunne niimoodi. Ja see oli ka väga looduslähedane, muidugi tolleaegsed kogemused piirdusid põhiliselt selle laia Venemaa ja Siberiga. Ja noh, võib ka nii öelda, et kes Siberis ellu on jäänud, see jääb igal poolel. Aga, aga see, et, et me tõesti korjasime päris palju loodusest näiteks marju, mustikaid ja vaarikaid ja ja, ja ka seeni, see oli augustikuu, oli siis ka palju seeni oli. No ja eriti palju oli puravikke, see oli uskumatu, kui palju puravikke seal oli. Et me ei, et kuskil, ma ei tea, nädala pärast isegi natukene hakkas ära tüütama see puravik erinevatel moel nagu valmistatuna, aga Põhja-Norras saab sellist eluviisi harrastada. Nii nagu tegelikult ka isegi Kesk-Norras ja mõnel muul põhjamaal, sest et tõesti see asustus on seal hõre ja keegi ei sega mitte kedagi. Et kui sa ise toime tuled, siis on kõik väga hästi ja, ja meil koguni, ütleme lausa jahtima ei pidanud, aga, aga näiteks ühel päeval me tegime endale krabirooga, korjasime mõõna, krabisid, tegime sellest vahva-roa ja siis üks meie seltskonnast, Rein oli siukene kange kalamees ja tema siis püüdis ka kala kogu aeg. Nii et, et väga palju elasime tollel polaarjoonetagusel Norra käigul nii-öelda looduse armust. Trikkalik, Norra loodus, toitistid kuninglikult ära suurepäraselt ja eriti muidugi augustikuu oli selleks ideaalne, tegelikult nii on see ka eesti metsas augustikuus või testi metsas ka ja ta enam-vähem metsa armust nagu nagu ellu täiesti, et ta on nii mitmekülgne sel ajal. Ja, aga siis muidugi kõik need kombed ja reeglid olid meil siis väga võõrad ja ja, ja me algul ikkagi, kui me hakkasime esimese ööbimise korraldama, siis me ikkagi kõhklesin, et kas me ikka tohime ikka telgiga olla ükskõik kuskohas. Sest tegelikult ütleme, Kesk-Euroopas Lõuna-Euroopast ei tule kõne alla. Aga siis seal, et see infosüsteem on norra fantastiline, sa lihtsalt, seal on niisugused toredad Teabepunktid, sa lähed sinna, räägid oma jutu ära ja tema hakkab sulle väga head nõu andma, et meie ütlesime, et meie ei taha ööbida kämpingus, tahan olla telgiga kusagil mere ääres, kus on väga ilus loodus, kus meres on palju kala, kus on palju merikotkaid ja igasuguseid linde ja loomi. Ja siis ta natuke mõtles, võttis kaardi, joonistas meile, minge siia ja andis meile sellega tegeleda. Ja siis me läksime ilusti nende juhtnööridega pürgi, jõudsime imelisse neeme tippu, puu kõrgel kalju peal ilusti kaitstud tuule eest oli ja telgikoht õhus lendas kaks merikotkast, vaatasime mere peale binokliga, seal ookeanis ujusid pringlit, pringlid on, need on delfiinid, delfiiniliigid, niisugused paarimeetrised, niuksed, tumedad imetajad ja nad nende seljad, tumedad seljad niimoodi passide ookeanis. Väga-väga uhke, sest Eestis on pringleid meie rannikumeres olnud kunagi noh, palju palju aegu tagasi, aga viimastel aastakümnetel pole neid nähtud. Aga seal rannikul ja eriti seal põhja pool on neid küll ja see on üpris tavaline vaatepilt sealjuures. Ja tol korral oli siis jah veel üks tore elamus oli. Polaarrebasekutsikas tuli õhtul telgi juurest mööda, peaaegu oli randa minemas ja, ja, ja ta ei märganud meid, aga järsku ta nägi meid ja jäi vaatama, et mingi uus asi seda loomu pole enne näinud. Mingeid toidulõhnad andis ka, ma ei tea, pigem oli see, et, et minu meelest tema teekond pidi olema nüüd ookeani randa mõõna ajal, et hakkad sealt toitma, otsima aga ta ei saanud lihtsalt aru, mis uus asi, see on tema tuttaval teel ja ta vaatas seda ja et ta eriti ei kartnud ka, aga lähemale ka ei tulnud. Aga lihtsalt see polaarrebane, see on, see on ikka tõeline polaarelustiku noh, niukene märg ehk tegelikult et teda ju ei ole Euroopas tegelikult mitte kusagil mujal mandriosas, kui just sealsamas kitsal ookeani äärsel ribal ja mujal Euroopas teda ei ole, aga küll on teda mujal maailmas sellistes piirkondades ja mina olingi näinud teda kuskil Kamtšatka vara. Aga Euroopas oli see tõesti vägagi põhjamaine leid ja, ja nii edasi, nii et, et ka järgmistel päevadel, noh, me elasime ikka tõesti looduse keskel. Ühel päeval tuli jänes mingi 15 meetri peale, jäi vahtima, kolm minutit vahtis 15 meetri pealt, et noh, et ei liigutanud ka ja noh, see oli, tema oli uudishimulik ja meie olime uudishimulikud, mõlemal oli väga huvitav. Ja kahtlemata ta oli augustikuus niuke pruuni värvi, aga tema sabatutt oli valge ja selle järgi siis võis kindel olla, et see on see valgejänes just et valgejänes elab nagu põhja pool Euroopas ja halljänes elab nagu lõuna pool või Kesk-Euroopas pass ja meie Eestis on ju nad mõlemad olemas. Aga sealkandis oli ainult see valgejänes ka niuke Põhjala loom tegelikult. Nii et eluküllus oli, oli tõesti vägev. Ja, ja samal ajal noh, see elamused augustikuus oled polaarjoone taga ja päeval on täiesti niisugune mõõdukalt, et soe noh, sageli küll niiske ja, ja tibutas. Aga noh, niisugust karget külmatunnet ei olnud mitte kunagi. Ja, ja see on just seesama, millest me eelmises saates rääkisime, see golfi ehk Põhja-Atlandi hoovus, mis nii kaugel polaarjoone taga muudab selle looduse niivõrd noh, lõunapoolseks tegelikult. Kuidas te ütlesitegi selle kohta ülivõimas soojapuhur, jah, jah, ja näiteks seesama paik, kus me olime, kui nüüd mõelda, tõmmata laiuskraadi pidi, siis see on näiteks Ameerika poolel Alaskas põhja pool, kujutleme laskan ju igavese lume ma sellest veel põhja pool. Siin oli. Puid ei olnud, olid niisugused üksikud puud ja põõsa mässid, aga niukene, lopsakas rohi orgudes, kus oli natukenegi niiskust, oli palju rohtu ja noh, nüüd kohalikud inimesed seal ju kasvatavad lehmi ja, ja lambaid neid lambakarju. Me nägime nii nagu ka Lõuna-Norras tegelikult Kesk-Norra sigareid igal pool on. See kuulub nagu Norra maastikke juurde tegelikult ja, ja isegi põldu peetakse põhja pool polaarjoont. Nii et see hoovus mõjub eriti tugevalt just Norrale ja eriti tugevatest Põhja-Norrale ja just seal polaarjoonetagusele alale. Õieti see väga tugev hoovuse mõju on õige kitsal ribal seal seal Norra osas ja mida rohkem nüüd siia ida poole, seda nõrgemaks hoovuse mõju jääb. Aga see on väga tõsine asi, mida peab arvestama, et Põhja-Norra polaarjoone tagune on uskumatult soe, lopsakas roheline suvisel ajal, ega seal talvelgi palju külmem ei ole. Kuskil keskmine temperatuur, miinus üks kraad. Talvel põhja pool polaarjoont nagu polekski midagi, nagu polekski õiget talve ja samal ajal suvi on ka jahe muidugi, et mingi pluss 12 on niisugune keskmine temperatuur. Aga siinkandis me siis sattusime esimesele tõelisele Euroopa looduse imele. Ja see on maalsust röömikeeris. Ja siis kaks maailmakuulsat kirjanikku, Edgar Allan puu ja Sülvern kumbki on pühendanud koguni oma teostes pikalt kirjelduse selle nael stream'i keerise kohta. Edgar Allan põu on noh, tuntud kui ju niisugune õudusjuttude kirjutaja ja, ja tema lugu, kannabki, nime langemine, mainstreami. Ta kirjeldab siis seda ühe kalurisuu läbi mina jutustajana lohvotite saarel, nad seisades neeme tipus ja niisugune halli habemega kalur kõige kohutavamat elamusest, mis ta oma elu jooksul läbi elanud. Et nad olid kahe kaaslasega paadiga kalastamas siin lähedal ja järsku tantsida. Paate on mingi jõu poolt haaratud ja ookeani tekkis ligi kilomeetrise läbimõõduga keeris täielik jubedus, millest enam välja ei pääse ja see tõmbas sinna keskkoha poole, neid kokku kogu aeg. Selle keerise keskkoht muutus nagu lehtriks sügavaks lehtriks. Ja see oli kohutav heli, nagu Edgar Allan põõsada kirjeldab. Möire lausa ja ja see kalur pääses eluga selle tõttu, et ta haaras kinni ühest tühjast tünnist, mis paadist välja kukkus, aga tema kaaslased ja paat kadusid sinna keerise kesko ta täielikult ja pärast seda. Ta arvas, et ka tema elu lõpp on käes, aga sisse keeris nii mõne minutiga nagu kadus ja ookean õõtsus rahulikult, nagu poleks mitte midagi juhtunud. Ei keerise peletise sai kõht täis ja ta rahunes maha. Ja jah, see midagi õudset püüab tegelikult hõbe, hõbe on see väga kuulus motiiv olnud juba keskajal. On olnud kirjeldustesse Põhja-Euroopa kohta üks kõige hullemaid ja fantastilisemaid asju on maestro emigreeris, tal neelab suuri laevu ja vaalu ja jahvatab kõik olematuks. Ja Sülverni raamatus 20000 ljööd vee all on siis jälle kirjeldus, kuidas kapten neema oma imelaevaga Nautilus satub siis selle mainstreami keerisesse. Ja, ja väga palju oli tal tegemist, tema imeline laev üldse alles jääks, kui ta seal keerises oli. Nii et, et need on need, need kirjeldused, tegelikult mis seal siis toimub, meie käisime seda ise täiesti vaatamas ja, ja seal on niimoodi, et neid keeriseid on, neid Mazdrami keeriseid on, on mitme koha peal ja üks võimalus on seda näha ka sealt mandri poolelt. Et kui sa tuled nagu mööda mööda teed, siis ühe koha peal läheb üle väina nisugune sild ja selle nimi on salstraumeni väin, kus sild üle läheb ja sealt silla pealt on päris ohutu vaadata seda, et kuidas see keeris tegelikult see on siis niimoodi, et meie jõudsime sinna sel ajal, kui oli ookeanist tõus ja siis hiigellai väin, sealse vesi voolas röögatu kiirusega seal nagu jõgi. Ja ta kohises metsikult. Jaa, ta voolas täiesti valet pidi, ta tuli ookeanipoolelt ja läks Väinast sinna kuskile sinna taas kääridesse edasi. Ja nüüd aeg-ajalt see, see tohutu vool kaotas nagu nagu suuna ja hakkas nagu keerlema ja siis tekkis noh, mitte just kilomeetri laiuse läbimõõduga, aga, aga tubli, kümnemeetrise läbimõõduga selline tõesti selline noh, nagu lehter. Ja, ja see nagu vahutas seal keskelt. Ja kõige imelikum oli see, et, et kui see keskosa, siis eriti sügavaks ajus. Ta tõmbas enda sisse nagu õhku justkui ja selle peale tekkis niisugune täiesti niisugune hauatagune, niukene ohe. Tohutu madal ohe. See oli, see oli küll midagi nihukest ebamaist, täiesti. Kõik ihukarvad tõusid püsti, ma kujutan ette ei, vastupidi, väga lõbus oli, väga lõbus, olime, olime silla peal ja sõber Rein, kes oli meil siis Kalamees, tema läks juba enne kiiresti sinna väina serva, sest ta teadis. Sellel ajal on väga hästi kala, näkkab ja seal oli väga palju kalamehi ja see seal korraldatakse lausa neid kalapüügivõistluse. Sest see tõesti see Kalawist ka kaotab nagu pea või ei pea hakkab ringi käima seal, et ta võtab väga hästi nagu lanti sõna ja oligi nii või. No ausalt öeldes, Rein ei saanud ühtegi kala. Need kalad siis jäid, no ilmselt kuskil mujal seal keerises nad olid aga võib-olla see nimi, et millesse maestro tuleb, son flaami keelest sest ma olen ja see tähendab jahvatama. Nii et, et stremon nagu, nagu hoovus, nii et võib öelda, jahvataja hoovus on see nimi, et jahvatab kõike, been, eks, alates vaaladest lõpetades inimestega. Aga selle tegelik põhjus on siis just need tõusud ja mõõnad. Ehk siis lood, et nagu neid öeldakse ja kuu ja päikese gravitatsiooniõunad ookeanil tekivad ja noh, sealkandis on siis tõusu ja mõõna vahe on mingi neli meetrit. Ja nüüd, kui algab näiteks tõus, siis ühel pool tekib ju tohutu veepinna kõrguse vahe võrreldes teise osaga. Ja siis hakkab see vesiselt kitsast väinast siis nagu läbi läbi tungima meeletu kiirusega. Ja need teised mainstreami keerised tekivad loovutite saarte vahel ka kitsastes väinade just nimelt, et see on põhjuseks on siis erinev veetasemete vahe, sest nii suure kiirusega tõusu ja mõõnamaakeral ookeanides mujal ei teatagi üldse, kui selles kandis. Iseenesest vete kõrguse vahe ei ole rekordiline neli meetrit, noh näiteks kuskil Kanadas on isegi 11 meetriseid isegi 16 meetriseid on neid tõusu ja mõõnakõrguste vahesid, aga just see see tõusu ja mõõnakiirus, see tekitab need imelikud hoovused. Ja noh, kui nüüd jälle päris aus olla, siis ega nad ikka laeva ega voolanud kuidagi alla ei neela. Et võib-olla võiks olla, et kui järsku keegi satub seal ujuma, miks ta küll peaks ujuma jääkülmas vees, et sellel tekib, võib olla raskusi seal keerisest välja saamisega, aga isegi paadile ta noh, niimoodi ei mõju mingi katastroof, eks. Aga ta mõjub niivõrd lummavalt ja imelikult ja veidralt seal niisugust asja näinud. Et ta hästi kergesti tekivad need lood värve juurde natukene ja asi vägevam, verd tarretama panev asi ongi valmis ja igal juhul on see Mazdrami keeris väga kuulus looduse ime. Isegi väljaspool Euroopat, mida tullakse sinna vaatama, palun. Aga meie eesmärk tookord oli põhiline, olid olid hoopis mass trammist natukene edasi. Lofootide saared ja need Lofootide saared on terve hulk saari, seal on kümneid saari, sinna tänapäeval saab sellise lühikese praamisõiduga seal saarte peal pea saarte peal ringi liikuda, saab isegi mööda teid sellepärast et neid ühendavad sillad. Lofotite pea, saari on, on viis ja kui kogu selle saarestiku läbimõõt on kuskil Ligiga 200 kilomeetrit, nii et ütleme ütleme, et suurem osa Eestist, kui nii võtta see saarestik ja miks ta siis nii väga kuulus on? Esiteks, ta on tohutult maaliline Need lohvotite mäe hambad hakkasid paistma juba kaugelt mandrilt üle ookeani, niimoodi tõeliselt hambad. Et tal on hästi järsud kaljud, on seal hästi keeruline rannajoon ja siis tohutu paljud pisikesi maalilisi kalurikülasid, hõre asustus, palju puutumatut, loodust, aga eriti Lofootide kalorit, kus saan legendaarne üle maailma. Pöörane. Ta on olnud tegelikult omamoodi inimeste magnet juba vähemalt viimased 1000 aastat ja isegi enne seda, sest sellist kalarohkust nagu Lofotit randadel on isegi kogu maailmas väga-väga vähe leida, rääkimata Euroopast. Ja noh, teistpidi on siin siis ka niisugune suhteliselt mahe kliima, nii et siin on ikkagi sajandeid isegi peetud põldu kasvatatud lambaid lehmi ja samal ajal meri toidab kuninglikult kogu aeg. Ja et miks see mere mere noh, rikkus siin nii suur on, see on natukene, süüdisin sama hoovused ja keerised nagu mainstreami keeris nimelt siin segunevad erinevad keerised ja hoovused segavad väga hästi segamini ookeani erinevad kihte ja niimoodi tekib niisugune parajad temperatuuriga parajas hoolsusega niukene hapnikurikas vesi, mis sobib ideaalset paljudele kaladele kudemiseks. Ja eriti kuulus on Lofootide rannik siis tursa poolest seda loetaksegi vist kõige uhkemaks turskade kudemispaigaks kogu põhjapoolkeral. Ja need tursad tulevad kuskilt 800 kilomeetri kauguselt rändavad Barentsi merest Põhja-Jäämerest novembrist hakkavad rändama, jõuavad Lofotitele kuskil aasta vahet tuseks ja sel ajal oli siis läbi sajandite siin alati tohutu kalapüük ja tohutud kalasaagid. Ja kala püüti siis kuni aprillini välja ja siis tuli niisugune aeg mai ja juuni, kus oli uskumatult kuiv ja päikeseline ja siis on juba väga kaugetest aegadest on siis seda turska seal kuivatatud ja nii kuivatatakse seda tänapäeval seal lihtsalt niuksed, tohutud. Kuidas öelda teivast või ritva rägastik on niisugusele lageda peal ja nende peal ripuvad lõputud niuksed, fileeritud tursad kahekaupa niimoodi rivis miljoneid, tursad niimoodi seal kuivamas ja just nii nagu sajandeid tagasi on ka praegu, et siis juuni lõpuks nad kuivavad nii mõnusasti ära, et siis saab neid säilitada. Ja loomulikult on see tänapäeval noh, äärmiselt tervislik, äärmiselt nii-öelda roheline toit, eks ole, kus ei ole isegi soola sees ja väga nõutud üle maailma, aga nii on saanud ka sajandit tagasi kogu aeg. Ja sama kuivatatud tursk hõivatud tursk. Jah, on on üks tõsine tõsine asi, mida lohvotitega seoses teatakse ja isegi eesti kalurid on ju käinud ütleme enne teist maailmasõda seal süstemaatiliselt lohvotitel tuska püüdmas, sest igaüks, kes sinna kalale läks, see tühjalt tagasi ei tulnud. See oli kindel saak. Ja teine asi, mis nüüd seal Klofotitelt pärit on kalamaksaõli kalamaksaõli ma ausalt öeldes mäletan, kuidas ema lasteaiapäevil niimoodi seda lusikaga õudne mälestus. Aga aga ta ütles, et see on tervislik ja, ja emal oli õigust tervislik, ta on kalamaksaõli, leiutas tegelikult eks lohvotite saare apteeker, tema nimi oli Peter Möller ja ta ehitas esimese kalamaksatootmise vabriku aastal 1854. Nii et ülesäramaksaõlitootmise just nimelt ainult kalamaksaõli. See on see, et ainult maksast on seda tehtud, tehakse tänapäevani. Ja et see on, sai nüüd juba 150 aastat tagasi nii nõutuks ja, ja mida aasta edasi, seda rohkem seal nõudmine, selle järgi on kogu aeg ainult kasvanud. Et see on üks lohvotite toode, aga juba 150 aastat olnud. Nii et niuksed, niuksed, võimsad vanad traditsioonid. Aga nüüd noh, kui me ise sinna jõudsime, mis meie enda muljed olid. Noh, muidugi tähendab need see kaljude vaheldusrikkus ja tõesti, et nad olid nõelteravate tippudega, see, see oli väga mõjuv, seal oli väga palju linnu Laatu sest kui on palju muud elu, siis on ka palju linde. Siis eriline oli, oli sealse valguse ja sugune varjude mäng, et, et seal pilved tekivad väga kiiresti, kaovad väga kiiresti. Näiteks üks pilt, mis jäi nagu täitsa nagu sööbis mällu oli niimoodi, et ühel mäel oli kolm kihti pilvi niimoodi üksteise peal, vahepeal ei ole pilvi, siis jälle järgmine kiht ja kõigepealt siis ikka tipp pealselt pilved otsast väljas. Ja teine, mida me vahtisime ikka oma pool tundi, oli niisugune, et oli suur mägi taevas oli täiesti sinine, igal pool ja mäe tagant tuli pahvakas pilvepahvakas juhti nagu välja, nagu keegi oleks puhunud hiigelsuure piibuga popsud ning suitsu välja puhusky just ja, ja umbes 10 minuti pärast järgmine samasugune. Ja popsutas mäetagune neid pilvi välja sealt. No täitsa nagu mingi tootmisliini pealt või mingi troll mingi hiigelsuure piibuga ja need läksid kõik lääne poole ja siis umbes kilomeetri pärast koondusid, kui juba suurteks pilvedeks rändasid sinna kuskile edasi, mine tea, võib-olla Eestini välja niukene pilvede tekkimise algpunkt oli minu mälestustes lobotid, esid meie vihmased ilmad, jah, jah, just, et kui sealt mäe tagant saaks nagu kokkuleppele, kui trollid, trollid ja seni pole saanud. Ja, ja noh, niisugusi niisugusi, täiesti drastilisi maastike vaateid. Käisime muidugi loomulikult mägedes rändamas ja mööda rannikut uurimas, aga loomulikult pidime me ka minema siis kalale. Kuigi oli täitsa vale aeg, augustikuu ei ole hooaeg tegelikult. Aga sõudepaadiga läksime ja siis püüdsime kala, nii nagu seal Norras on ookeanist ikka mäletamatuid aegu püütud. See on siis niisugune Sikkuti moodi asi, kus on siis nööri küljes on niuksed konksud, aga konksude otsas mitte mingit söötajale? Neid konkse oli midagi umbes viis tükki või rohkem. Ja sa oled paadi ninas ja lased selle pika tamiiliga mitmekümnemeetrise tamiiliga, lased kuskile kujuteldamatusse sügavikku ja, ja siis hakkad lihtsalt nagu seda tamiili nagu sikutama nii-öelda aeg-ajalt. Ja mingit kunst ei ole, järsku tunned, oh, läks päris raskeks sikutad selle välja selle tamiili seal konksude otsas, kus ei ole vihmaussi ega muud sööta, on igal pool kalad. See oli päris uskumatu, et me saime ikka ühe käiguga ikka mitmepäevakalad kätte kohe, mis neid siis peibutuskui sööta ei olnud, need on lihtsalt seal nii palju. Et vist on trikk selles, nagu me aru saime, et sa pead oma kalaparve keskele lihtsalt, et mõne koha peal sikutad ja noh, viis minutit, 10 minutit, midagi ei juhtu, järelikult ei sattunud kalaparve keskele, läheb teise kohta ja seal ühesõnaga kogemata Ta keegi ikka jääb. Ja tõesti, see oli siis saidakala, see on niisugune väga, väga meeldiv ja maitsev kala igatahes ja muidugi tursk kaaliga palju ja makrelli saab ka sealt väga palju ja neid me siis püüdsime ja ja siis me ka sõbrunesime väga kiiresti sellest kohast, kui me siis pikemalt peatusime. Kohaliku Kalamehega Peteriga ja noh, see jääb mulle ka elu lõpuni meelde, see Lofotite Kalamees. Ta oli punase habemega. Ta oli niisugune keskealine, sitke, hästi liikuv, hästi sõbralik ja muidugi üks asid oskas inglise keelt yldiselt, seal keegi ei rääkinud inglise keelt ja siis me saime temaga suhelda. Ja siis ta näiteks rääkis ka oma elust, et kuidas ta elab. Praegu, kui pole hooaeg, siis ta käib kaks korda päevas kalal hommikul kuue ajal, üks kord ja lõuna ajal teist korda ühel hommikul me tulime vaatama, kui ta tuli just kalalt, ta oli saanud umbes 400 kilo kala, ütles, et noh, et see pole nagu suuremas isalt. Aga noh, käib kah. Aga et siis tema laev oli just selline noh, mida võib nimetada väikeseks laevaks või suureks paadiks. Ja meie randades ja Läänemeres niisuguse eriti ei ole, sellepärast et ta on hästi suure süvisega ja Läänemere me, noh näiteks, ma kujutan Eesti rannikuvetes, see on väga ohtlik ta madalikele kinni jääda, aga seal Norra rannikul on pööraselt sügavad veed, nii et ta võib suure süvisega alla siis ookeanilained ei, ei, ei ole talle nii ähvardavad. Ja tema meeskonda kuulusid siis kaks poega, üks oli kümneaastane, teine oli neljateistaastane ja need käisid, see oligi laeva meeskond iga päev kaks korda ja et siis talvisel ajal pidi olema noh, see põhiline kalapüük, et ta ütles, et see on ikka päris karm. Et noh, et mis siis päris miinuskraade ei ole, aga ikka nulli ligi lõikav tuul, eks ole, ja kogu aeg seal külma sees niimoodi õiendamine, suured lained, karm, karm töö ja karm elu. Ja tema naine ja oli siis jälle tööl lahe kasvanduses, et lõhesid üldiselt Norras nagu paljudes teistes maades, põhiliselt kasvatatakse kasvandustes ja see on mõneti nagu koduloom ta niisuguse suure põrguga piiratud ala sees on need lõhed, neid toidetakse, iga päev jõnumatakse ja siis ta ütles, sest et jõulude eel siis läheb nagu müügiks, noh, nii nagu meil jõuluhani jõulusiga Anneli ollu lähefiost. Ja et naine nagu on siis seal nagu ametis nii-öelda koduloomadega. Ja mehed käivad nii-öelda mere peal ja, ja niisugust elunud elavad siiamaani. Ja siis Peter kui ta nägi, et me olime seda saanud seda Saidat, siis ta ütles, et ma näitan teile, kuidas süüa tehakse. Ja siis mingisuguse uskumatu kiirusega fileerisin ära need kalad siis võttis tohutu hulga mingit margariini selle nagu sulatas ära siis võttis suure karbi, mille sees oli maitsestatud jahu, nii et seal jahu sees olid juba maitseained olemas ja siis kloppis niimoodi käes ta seda karpi niimoodi, et need galatsejaid korralikult jahuga kokku. Ja siis panin sinna margariini sisse ujuma lihtsalt. Ja noh, see oli ikka roog. Ma ei unusta seda elu lõpuni. Ja temal muidugi kiitis sinna juurde, et kui te lähete Oslo parimasse restorani tellite tõelist kalarooga, siis te saate sellesama, mille mina siin praegu tekkis seitse korda viletsama jahi kallimalt muidugi ka seitse korda kallimalt või ühesõnaga, tema tegelikult tegi selle meile lihtsalt näidisena ja see oli noh, kasvõi see ütleb midagi, et meie seltskonnas oli üks, kes põhimõtteliselt ja ütleb, et tema kunagi kala ise. Sellel päeval sõi ta suure isuga, väga palju kala. Sellest hetkest alates hakkas ta kala sööma ei pärast. Aga see oli ainus ainult Loovotite parimates kalapüügikohtades. No põhjus oli ka võib-olla selles, et ta ise oli seda kala püüdnud ja seal üldse õudselt oluline mängiski ikka loomulikult ja ka see, et sa oled just selle kala püüdnud, see annab ka sellele roale hoopis teise maitse. Ja selle maitseelamusega siis nagu nagu seekord lõpetakski. Ja kuulame siia lõppu, siis veel kord norra rahvamuusikat, aga nüüd juba pillimäng Selline oli siis tänane saade. Tuleb juttu, järgmises läheme Norra katusele ehk Norra kõige kõrgemate mägede juurde. Stuudiosse. Grelve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuulo. Randoja.