Juba aastaid Saksamaa ooperiteatrites solistina töötav tenor Juhan Tralla on täies hiilguses kodupubliku ees juba nädala pärast, kui tuleval reedel tuleb Birgitta festivali avaõhtul ettekandele Joseph Haydni oratoorium Loomine, tenori partii esitabki, Johan Tralla sopran, Alphiaca manova, samuti Eestis sündinud ja Eesti Muusikaakadeemia kasvandik, kes töötab Saksamaal ja bariton poolakas Martin Bronikovski. Kaastegevad on Läti riiklik koor Latvija, Tallinna Kammerorkester, Taani lava, kaskadööri, kogu esitlust dirigeerib Risto Joost. Täna oleme helistanud Juhan Trallale Saksamaale, tere päevast. Tere päevast. No lisaks kohtumisrõõmust Eesti oratooriumi publikuga on teil varuks veel teinegi uudis, sest sügisest alates võib teid Tallinnas tihedamini kohata. Ja see on nüüd küll jah, et Eesti Muusikaakadeemia tuli sellisele huvitavale mõttele, et ma võiksin hakata neil käima noori lauljaid harimas. Ja see jutt tegelikult rektoraadi poolt tuli nüüd juba kaks aastat tagasi, ülemöödunud suvel, kui ma olin Tallinnas ja kaks aastat me oleme seda mõtet kritiseerinud ja, ja nüüd on siis asi nii kaugele, et sügisest ma ilmselt hakkan esialgu kolme õpilasega seal tasapisi peale, aga noh, ma muidugi olen siin Manhimis ikka edasi, nii et eks ma siis selle töö kõrvalt esialgu katsun käia nii tihti kui saab. Aga muidugi, kui see asi laieneb ja, ja kui neid õpilasi tuleb juurde ja siis tuleb muidugi see samal ajal ei saa siin täiskohaga solist olla, et eks siis tuleb elus teha muidugi mõningaid mõningaid korrektuure. Kui te meenutaksite oma lauluõpetajaid, missugune on üks hea lauluõpetaja, kellelt on mida õppida? No eks need lauluõpetajad, tüüpe kindlasti on erinevaid ja mul on olnud kõlada erinevaid õpetajaid. Ma tegelikult pigem arvan, et lauluõpetaja võiks olla siiski ise laulja. See on muidugi vaieldav. Ma tean seda, et näiteks Saksamaal on on küllaltki traditsiooniline see, et õpetamine ja tegevlaulmine nagu ei käi kokku, et erinevad seltskonnad, kes teevad ühte või teevad teist. Aga, aga näiteks ma olen rääkinud oma oma heade kolleegidega Lõuna-Koreast ja sealt tulevad väga head lauljad, eks ju, noh, korea lauljad tulevad suurepärase kooliga juba seal ja nemad ütlevad, et neil on täiesti vastupidine traditsioon, et on, on õpetavad just nimelt tegevlauljad, kes samal ajal teevad lõpus või Ameerikas karjääri, laulavad suurtes kohtades ja kellel on klassid Koreas ja on suurepärased tulemused, peaksid, noh, seal on kindlasti ka siis assistent. Nii et noh, võib öelda nii ja naa, aga ma arvan siiski seda, et õpetada saab ikka seda, mida sa ise ikkagi konkreetselt oskad ja oled ka lavadel ära proovinud ja siis on asi usaldusväärsem. Kui te kuulate Eesti muusika ja teatriakadeemia lauluklassi lõpetanuid näiteks Estonia laval siis selle kuulamise põhjal, millele teie tahaksite oma õpilaste juures rohkem rõhku panna Teate, see on nüüd väga hea küsimus, millele ma pean natukene jääma võlgu sellepärast võtma, ausalt öeldes ei ole juba vastu 10 aastat kedagi kuulanud. Et selles mõttes. Ma ei taha hakata väga rääkima ja sõna võtma asjadest, millest ma tõesti väga nagu kindlalt jalgadega maa peal ei ole. Ma võin rääkida nendest aegadest, kui ma Estonias rohkem laulmas käisin ja eks need ongi nüüd juba ligemale 10 aasta tagused, eks ju ajada. Ma pole ju tükk aega seal käinud. Ja noh, sel ajal olid muidugi hoopis teised õpetajad, praegu on tulnud uus uus põlvkond pedagooge peale, kes on ju minu põlvkonnakaaslased, kes praegu õpetavad ja ja selle tõttu ma tõesti ei tea, mis praegu toimub. Ma juttude järgi tean, et asi on nagu, nagu läheb ülesmäge seal, et, et selles mõttes midagi kritiseerida oleks kohatu. Aga kui üldiselt öelda oma selliste varasemate muljet jäigi, mulle tundub, üks asi on muidugi tehniline ettevalmistus, mis ei ole kunagi liiga hea, seda võib alati paremaks teha, aga mulle tundub, et eks meie ja nendest aegadest, kui ma ise õppisin, siis ma arvan, et Eestil lauljat peaksid suutma võib-olla natukene teinekord lati kõrgemale seada sellises üldises muusikalises distsipliinis ja viimistluses ja samal ajal seda loomulikult teha professionaalsete vahenditega. Alati see on päevselge, eks ju, et need asjad peaksid nagu käima iseenesest koos. Ja ma arvan, et see ongi võib-olla see minu juhtmõte, millest ma üritan ise ise joonduda, seda enam, et kui me räägime natuke laiemad teate ju niikuinii, tänapäeval on see see maailm muutub ja lauljat nõutakse üha rohkem ja rohkem erinevaid stiile. Ja režiid lähevad järjest keerulisemaks ja mis akrobaatikat kõike tahetakse ja sealjuures kogu aeg jääda nii-öelda lauljana käsitöö mõttes professionaalseks. Teha seda kõike nii-öelda, kuidas siis öelda professionaalse häälekäsitlusega. Kui nüüd natuke liiga spetsiifiliseks läheb jutt? Ma arvan, et see on üks paras pähkel ja sellega peab ilmselt laulukool üha rohkem ja rohkem tõsiselt tegelema, et see nii oleks. Ma kuulasin Juhan Tralla teie intervjuusid raadio arhiivist, mis te olete varasematel aastatel näiteks klassikaraadiole andnud ja ühes saates meenutasite kuidas palju aastaid tagasi, kui te õppisite Viini muusikaülikoolis ja siis õpingute kõrvalt käisite kolm-neli korda Nädalas Viini riigiooperietendusi kuulamas, Placido Domingo, teisi kuulsaid tenoreid ja mitte ainult seda, kuidas nad rolli kujundavad ja oma häält lasevad laval kuulda vaid ka seda, et kui näiteks ei ole parimas korras, et kuidas nad seda varjata oskavad, missugune on rolli väline joonis ja palju niisuguseid muid pisiasju, mida mida magistrant lauluklassis ei omanda ja võib-olla ka eeskuju plaadi pealt kuulates ka võib-olla ei omandaid. Kumb on tähtsam, kas laulukool, mida õpilane või magistrant omandab koos oma mentoriga või see, kui ta näeb, kuidas sama hääleliigi esindajad laval oma rolli kujundavad ja, ja häält annavad? No eks ta ideaalis peaks ju kõik koos käima selles mõttes, et on selge see, et eeskujud on väga olulised. Ja tõesti tollal see riigiooper oli, oli jõgi ta ongi kõige suuremaid lavasid, kui kõik, kes parasjagu on, need seal laulavad. Ja see oli veel see aeg, kui fikov oli veel täies vormis ja tegi tõesti oma uskumatult vägevaid rolle seal. Nii et noh, kõik need suured sai tookord ära kuuldud. Mis on muidugi ohtlik, on tõepoolest kuulata ainult plaate, sellepärast et esiteks on nad ju konstrueeritud ja kokku lõigatud ja teiseks on see orkestri ja laulja, noh, suhe on plaadipealiku kunstlikke paigast ära, eks ju, et selles mõttes minu jaoks oli võib-olla esimene suur šokk, kui ma neid samu suuri staare, keda ma olin plaadi pealt palju kuulnud, kuulasin suurel laval ja sain aru, et tegelikult on see hoopis hoopis teine asi ja palju huvitavam, palju põnevam. Sealtpeale ma muidu olen hakanud ostma ainult live võtteid, plaate näiteks stuudiovõtted ma väga ei armasta. Nii et ei, mina arvan ikkagi, et peaks ikkagi lähtuma sellest kõige olulisema, loomulik, professionaalne käsitöö ja kool saab päevselge, ilma selleta ei ole ju mitte midagi. Aga noh, tänapäeval on maailm lahti ja suhteliselt tagasihoidliku summa eest on võimalik sõita Berliini või kuhu iganes, eks ju. Isegi Helsingis on ju jumal hoidku, suurepärane ooper. Ma mõtlen seda, et noortel lauljatel on kindlasti praegu raha rohkem kui sel ajal, kui mina, üliõpilane olin ja saavad käia ja kuulata ja kas või seljakoti selga võtta. Viini riigiooperis seisukoht maksis tookord sillingid. Sillinge kroon oli sama, et selles mõttes täiesti mitte millegi eest, eks ju oli võimalik kuulata õhtu otsa maailma kõige paremaid lauljaid. Näiteks peab ise olema aktiivne ja, ja suuta neid kogemusi korjata. Te olete nüüd väga pikka aega töötanud ja elanud saksakeelses kultuuriruumis, lisaks Saksamaale ja andnud esinemisi ja kontserte ju ka Austrias ja Šveitsis. Missised on nõudmised, mida saksa ooperiteatrid lauljale esitavad ja, ja mida te tahaksite oma magistrantidele õpetada? Noh, eks need nõudmised on sellised, esimene asi Saksamaal loomulikult kohutav distsipliin selles mõttes, eks me peame siin sageli oma oma sellise noh, kuidas öelda, ennast maha salgama ja ja selles süsteemis lihtsalt väga-väga efektiivsed funktsioneerima, see kõlab halvasti, ma tean peab ikkagi suutma kunstnikuks jääda, aga, aga tõepoolest professionaalne standard, mida laulja toodetakse, on väga kõrge. Aga no põhimõtteliselt on, on ju Saksamaa küllaltki selline. Kõik on nagu väga-väga paigas, et mis hääl sul on ja mis rolle sa laulad ja kuhu see sobib ja kuhu Robi ja see kõik on, on selline minu jaoks oli see natukene võib-olla uuskuma Eestist tulin, sest Eestis ma tean oma isa juttude järgi, et kunagi olid ka Eestis kõik väga selge, et mis hääl, mis rolli peale sobib ja mis hääle karakter on, mis värv. Ja kõik nii, aga vahepeal läksid need kriteeriumid võib-olla natukene selliseks lõdvaks, et kippusid mitte kõige sobivama häälega inimesed laulma, rolle, mis aga noh, ükskõik et selles mõttes see Saksamaal nagu ollakse väga ranged sellistes küsimustes ja, ja üldiselt siin saab hakkama küll, kui. Kas me nimetame siinkohal ära ka kõik need rollid, mida man Haimi teater võib teilt hetkel nõuda, mille laulmist? Oi teate, ma arvan, et ma jään võlgu vastuse sellepärast, et ma hakkasin, üritasin selleks tänaseks intervjuuks ennast ette valmistada ja lugeda ära neid rolle, mis ma siin kõik teinud olen ja ausalt öeldes ma kardan, et ma kõiki ei mäleta, sellepärast et eks neid suuri rolle on olnud seal kusagil 20 ümber. Ja mida ma olen siin lauline, mujal laulma võib segi minna, aga no põhimõtteliselt on see repertuaar senine lüürilise tenori repertuaar, mida ma siin teen. Kohe esimene aasta, kui ma tulin, olid mul poeemri, koletu verd, võluv, lööd McPeet, mis mul siin oli veel? No ühesõnaga on tulnud juurde ja ma olen laulude tonid, seedib päris palju armujooki ja Roberdudele rööd, see oli veel võimalus, liidab Ruberovaga seda laulda koos, kes oli sel ajal veel suurepärases vormis ja mõned aastad tagasi, kui ta käis. Ja see oli üks, üks võib-olla üks meeldejäävamaid etendusi, mis ma olen siin olnud. Ja selliseid Ravjaataja, minu repertuaar, mis mulle hääleliselt sobiv Tuleme nüüd lähemale tuleval reedel Pirita kloostri varemetes ettekandele tulevale Joseph Haydni oratooriumi Loomine. Mida oratooriumi partii laulmine teile kui lauljale pakub? No ta on muusikaliselt väga huvitav, ma peangi ütlema, et sellel hooajal näiteks meil siin ka meiega teeme siin oratooriumi sel hooajal, mul oli Putšiini metsade glooria ja Haydni aastaajad mis oli mulle väga-väga hea meel, et meie peadirigent mulle seda pakkus. Ja see läks ilusti ja kõik olid kriitika oli rahul ja nii tegelikult seal on jällegi noh, põhilised ooperid kuidagi laulad siis järsku teha. Üks selline Haydni oratoorium on muidugi on muidugi väga värskendav ja väga huvitav ülesanne, nii et et ma teen alati väga hea meelega selliseid asju, pakutaks. Mind kui ühte publiku hulgast teeb selle ettekande puhul mõnevõrra ettevaatlikuks üks märge kavalehel, nimelt et oratooriumi ettekandes on kaastegevad lava kaskadööri. Juhan Tralla, öelge palun, kas see on nüüd maailmas oratooriumi ettekannetel tavaks, et muusikud esitavad, et seda, mida helilooja on partituuri kirjutanud aga siis seal taustal tehakse veel trikke. Noh, eks trikke mõtet teha seal, kuhu nad sobivad. Et ma arvan, et keegi ei oota, et kui Winimuciferainis tehakse arhitekt, siis seal kuskil mõni kaskadöör ringi hüppab, aga ma arvan seda, et et sellises vabaõhuürituses ja nii nagu seal Pirita kloostris on, võib see olla väga omal kohal ja mina olen väga põnevil, ma tahaks väga teada, mis seal saama hakkab, ma usun, et seal annab teha väga huvitavaid efekte ja lõpuks tegelikult miks ka mitte inimese fantaasia ja vaim on vaba, see ongi ju see, mis elu huvitavasti. Ja teie koostöö dirigendi Risto Joosti ka ei ole ju ka mitte esmakordne. Teate, ausalt öeldes mulle isegi tundub, et vist on, ma hakkasin täna mõtlema selle peale, et ma tunnen riistutava ammust ajast juba siis, kui ta Viinis õppis. Ma olin sel ajal veel Volksooperis solist ja, ja ta oli meil selline väga energiline, andekas noormees käis külas ja nii et ma tunnen lihtsalt hästi, olen tema kasvamist selliseks noh, ikkagi väljapaistvaks dirigendiks ja tõesti väga huvitavaks kunstnikuks jälginud ja mul on selle üle tohutult hea meel ja ma olen talle alati väga pöialt hoidnud. Aga ausalt, ega me vist ei ole midagi koos teinud, et ma olen küll peaaegu kõikide teiste eesti dirigentidega midagi ikka teinud, aga Ristoga vist ei ole. Nii et ma olen väga põnevil. Sul on üks väga tore asi. Publik jääb ootama tulevat reedet, seitsmendat augustit, kui Birgitta festivali avaõhtul tuleb ettekandele kahe Eestist pärit solistiga Juhan Tralla ja Alphiaga Maalova ka ettekandele siis Joseph Haydni oratoorium ja väga huvitavas produktsioonis. Me täname teid intervjuu eest, Juhan Tralla ja nagu öeldud, jääme ootama kohtumist teiega Birgitta festivalil.