Algab neljas saade Pjotr Tšaikovski 175.-le sünniaastapäevale pühendatud sarjas. Elu muusikas ja kirjades. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järv. Pjotr Tšaikovski 175.-le sünniaastapäevale pühendatud saatesarja viimane tipus hõlmab aastaid 1889 kuni 93. Selle aja jooksul lisandub Tšaikovski loomingusse uinuv kaunitar Padaemand muusika, Hamlettele, pähkleid, pureja, Yolante lõpuks foonia 18 pala klaverile uppus 72 ja romansid oopus 73. Need aastad üldiselt väga mobiilsed Tšaikovski elus tähendavad kontsertreise Venemaa piirides aga veel olulisemalt väljaspool Venemaad. Suur kontsertreis Saksamaale 89. aastal Pariisi siis Firenzes, 90. aastal. Aasta alguses paigal istumist ja padaemanda jahmatavalt kiires tempos kirjapanemist. 90. aasta on kirjavahetuse katkemise aasta Nadežda fon mekiga. 91. aastal käib sekkovski Ameerika Ühendriikides. Lõpetab ja hävitab oma sümfoonilise teose. Põhjewood valitakse prantsuse kaunite kunstide akadeemia korrespondentliikmeks. Ja 93. aastal. Kõikide kodumaiste kiirete loominguliste tegemiste kõrval käib ta veel korra Londonis maikuus. Ta valitakse Cambridge'i Ülikooli audoktoriks. Ta käib ka Hamburgis oma Jevgeni niigini sealsel esiettekandel. Tema elusson, mõningatki isiklikku laadi kaotused. Aga sellest ehk edaspidi. 1889 eelmise aasta detsembris alustatud uinuv kaunitari loomistöö jätkub. Ja mai lõpuks. On see valmis? Käsikirjas on märkus, lõpetasin eskiisid 26. mail õhtul kell kaheksa, jumal tänatud, kokku töötasin 10 päeva, oktoobris kolm nädalat jaanuaris ja nädala nüüd niisiis kokku 40 päeva. Juunis on uinuma kaunitari orkestreerimine ja vahelduseks mängib ta mõne Mozarti ooperi ja lisab päevikusse. Aitäh Jürgen Šonile. Kaheteistkümnendal juulil. Nadežda fon Mäkile. Ballett edeneb vähehaaval. Hea on see, et olen oma uue teosega rahul. Ja 25. juulil mulle näib, et balletimuusika see on siis uinuv kaunitar on üks mu parimaid teoseid. Süžee on nii poeetiline muusika jaoks nii tänulik, et olin väga haaratud ja kirjutasin selle soojuse ja meeldivusega mis alati on teose väärtusi tingiv. Orkestratsioon läheb tunduvalt tihkemalt kui varasematel aegadel. Leiutasin mõned uued orkestri kombinatsioonid, mis, ma loodan, saavad olema ilusad ja huvitavad. 16. augustil on uinuv kaunitar partituuris valmis Ühele tuttavale kirjas. Terve mägi langes õlgadelt. 12. oktoober 1889 Nadežda fon mekile. Pean oma kohuseks, kuni on jõudu mitte eemalduda inimestest, vaid tegutseda nende juures nähtaval kuni nad seda tahavad. Moskva muusikaühingu suhtes ei saa mitte teadvustada, et toon talle suurt kasu. Olles jätkuvalt sealseks direktoriks ja võttes tegusalt osa muusikaühingu asjadest. Anton Tšehhov pühendab sekkovskile oma jutustuste kogu hurmur ljudi. 14. oktoobril. Anton lubisteni juubeliga muusikalise tegevuse 50. aastapäeva puhul. Sellega seoses on 89. aasta novembris tšekkovskil väga palju proove ja kontserdid, mida Tšaikovski dirigendina läbi viib. Detsembris oli imperaatorlikke teatrite direktsiooni istung, kus oli kõne all ooperi Padaemand tulevase lavastuse plaan. Aga ooperis pole ainsatki nooti veel kirjutatud, teatab Tšaikovski fon Mäggile 26. detsembril 89. Otsustasin sõita neljaks kuuks kuhugi Itaaliasse puhkama ja tööle tulevase ooperi kallal palisinsuseks Puškini padaemanda. Mu vend Montest tegi libreto algust kolm aastat tagasi ja see on nüüd paremaks läinud. Peterburi ajaleht tõi 90. aasta jaanuaris ära retsensiooni uinuma kaunitari kohta. Onjeegini Roomeo ja talve unelmate autor. Mõnikord kuritarvitab oma meisterlikkust milleks on heliloojal vaja nii pakse värve, orkestratsiooni, massiivsust, Aurora Fistseteks muusika järgi võiks arvata, et tegu on Mcbeti ja nõidadega. Uinuv kaunitari. Muusika on banaalne. Vähe poeetiline. See on Süsetu teos, see on butafooria muuseum ja ainult. Seoses uinuma kaunitariga kui lavastusega, mis lõi Peterburis kõik vaatajarekordid ja muutus tänapäeva keeles öelduna kuulajate jaoks hitiks etenduseks, millele iga endast lugupidav teatrihuviline pidi sattuma. Seoses sellega tuleks teha väike tagasivaade balletile Venemaal ja vene balletile. Vene rahvusliku kunstitõusu ajal 70.-te aastate vaata künnisel ilmnes kõikides kunstiliikides realistlik suundumus kirjanduses, teatris, maalikunstis, muusikas ainult ballett ei kuule ega ei tea midagi, ironiseeris Saltakov. Triin. Sõna ballett sai idee lageduse ja tagurliku mõtlemise sümboliks. Ajastu parimat balletid kannatasid muusika kestvuse käes. Balletile kirjutati teadlikult banaalse tantsurütmiga ja salondlikult kerget muusikat. Ühiskondlik arvamus balletist kui kunstiteosest oli madal. Tõsine muusika arvati olevat tantsule kahjulik. Teisalt peeti balletimuusikat meelelahutuslikus palagani muusikaks. Enamikus ballettidest valitses virtuoosliku sisu üle süžeed, kubisesid mõttetustest ja efektidest solistide Concertlike numbrite paraade. Korreograafilise dramaturgia divertigmentlikus asendasid puuduvat muusikalist dramaturgiat. Kostümeeritud kontserdi probleem oli ju teatud perioodil olnud ka ooperis. Kui teatri arenguloos ballett eraldusooperist hakkasid balletimuusikat kirjutama nii-öelda väiksemad selli loojad suuremaid tõmbas ooperi ja sümfooniliste vormide poole. Ja nii kujunes ajapikku terves Euroopas veendumus, et üks tõsine komponist balletimuusikaga ei tegele. Balletimuusika kirjutamine on kolmanda järgu Kappel meistrite asi, nii andekas inimene nagu Tšaikovski ei tohiks end selle peale üldse raisata, arvas Nikolai Rimski korsakov. Kui tants annab muusikale ihu, siis muusika annab tantsule hinge uskus nover esimesi balleti reformijaid. Tšaikovski pidas balleti kõige süütumaks ja moraalsemaks kunstiks. 1876 oli Tšaikovski kirjutanud Moskva suure teatri jaoks balleti luikede järv. Kriitika polnud teosega põrmugi rahul. Muusika sarnanevat rohkem sümfooniat kui balletile ja olevat Luikede järve kõige nõrgem koht tekitades pange tähele sisu, tuse ja banaalsusega Vaidigavust. Seda seisukohta. Ta ei muutnud ka balletiüheksakümne, viienda aasta lavastus trikoored aktsioonis. Maria teatris pärast helilooja surma. Partituuri parandati vabadusega, mida tänapäeva helilooja peaks oma Poliks. Luikede järve tõeline edumaailma balletilavadel kuulub 20.-sse sajandisse. See, mis omaaegseid balletomaane Luikede järves häiris, sai ajaloo silmis pöördelliseks balletimuusika. Dramaturgia. Balletitegelased elavad ja tegutsevad tantsus, mitte väljaspool tantsu, nagu see oli romantilises balletis olnud. Seni. Omal kombel oli esimestel kriitikutel õiguski, kui nad Tšaikovski ballett pidasid sarnaseks sümfooniale. Just muusika sümfooniline arendus on uus joon žanris, kus selle järgi seni ei tuntud üldse tarvidust. Üks tuntumaid prantsuse teatrikriitikuid Schul Mölder avaldas 96. aastal arvamust, et ballett võiks läbi ajada üldse ilma stsenaariumit. Ta ei peaks väljendama midagi täpset, ei vajaks tegevuse arengut ja võiks olla vaid silmale meeldivate figuuride rida. Tšaikovski seevastu nägi balleti süžee alust, millest kasvab välja nii muusika kui koreograafia. Kui Tšaikovski kirjutas Luikede järve, siis ei olnud ta kõrval koreograafia, kõnelemata kunstnikust uinuma kaunitari loomisel sai helilooja teha koostööd lavastaja koreograafiga Marius petipaablaneerist. Tantsuliku tegevuse paljud episoodid katkematu vooluna ühendas väikesed tantsunumbrid. Üheks suureks kasutas tegelaste isoleeritud ette aastate asemel ansambleid. See võimaldas heliloojal luua tantsustseenide läbiva arenduse. Pärast uinuvad kaunitarid ja pähklipurejat sai sümfoonilise muusikaliit balletiga vene koreograafide jaoks reegliks. Tšaikovski ballettidest algab vene balletižanri tõus, mille kulminatsiooniks saab Mir eskust kunstnikke ja see eriti ei teagi. Levi vene hooaegade nime all tuntud ühisettevõtmine Pariisis 1909 kuni 1929 tuli linnu Petruska ja Püha kevade triumf. Teadvustas Euroopale vene balleti Nende muusika autor Igor Stravinski tõstis balletižanri juhtivaks žanriks. Diagi läbi vene ballett liitis uue teose sünnil libretistil helilooja, koreograafi ja kunstniku Jastra Minskist alates muutub balletimuusikateose lähtepunktiks. Tief kutsus balletilavastusi kujundama ajastu suurimad kunstnikud ja seegi muutus peagi normiks. Ballett oli tõusnud kõige uuenduslikumaks muusika žanriks. Ja muide just nime Stravinski pidas Tšaikovskit eelkõige balletiheliloojaks. Vene ballettide edu Pariisis innustas diagilevi ellu viima kaua mõttes kantud ideed lavastada vene parim klassikaline ballett uinuv kaunitar. Sel puhul kirjutas Stravinski teadylevile, et ta tunneb sellest rõõmu, kuna uinuv kaunitar on minu jaoks kõige täiuslikumalt kehastunud meie vene elu. Seda perioodi, mida me nimetame Peterburi perioodiks. Teiseks valmistab mulle kui muusikule suurt rahuldust näha laval tõeliselt vahetut teost. Ajastul, mil inimesed olemata ei lihtsameelsed ega naiivsed püüavad saavutada oma loomingus lihtsust, tagasihoidlikust jutumärkides ja vahenditust. Tšekkovskil oli looduse poolt antud täiel määral kõik need kolm väärtuslikku omadust. Sekkovskil oli meloodiline anne ja meloodia on kõige peamine tema sümfooniates ooperites ballettides. Nii kirjutas Igor Stravinski 10. oktoobril 1921. Uinuv kaunitar paistab silma pingelise dramaatilise arengu ja kujundite peene psühholoogilise töötluse poolest. Melulude draama asemel on situatsioonide ja karakterite draama. Muinasjutulise süžee aluseks on õigluse võit kurjuse ja salakavaluse üle. Konflikti olemus, elu ja surmavõitlus on Tšaikovski põhiteema, millele on pühendatud kõik ta viimase perioodi teosed. Eriti Padaemand ja kuues sümfoonia. 1890. aasta jaanuari keskel on Tšaikovski Firenzes ja komponeerib pada eemaldad mille libreto tuleb vennalt testilt posti teel piltide kaupa järele. Siiski 15. veebruari päevikust võib lugeda. Tegin vürsti Elledzkjaaria ja vast Liu sõnad ja muusika. 22. veebruaril lõpetasin ooperi Padaemand viienda pildi. Ei ole nagu päriselt rahul, sellega mõnede kohtadega ei saa leppida. Aga muuta ka ei oska. 23. veebruar tegin Liisa hariooso, ah islami ÕS. Tegin sõnad ja muusika ja vaevlesin värsse luues. Täitsa kindel, ma pole ju poeet. Teisel märtsil lõpetasin ooperi seitsmenda pildi. Nutsin, kui Herman hinge heitis väsimusest aga võib-olla selle tulemusena, et see on tõepoolest hea. Kolmandal märtsil on oper valmis. Firenze, 19. märts 1890 modest tšekkovskile. Kas eksin hirmsasti andestamatult või on padaemand tõepoolest muse tüür? Tunnen mõnedes kohtades näiteks neljandas pildis, mida täna organiseerisin. Tunnen sellist hirmu ja vapustust, et ei või olla, et kuulajaid ei tunnetaks. Osagi sellest. Kirjutasin ooperit eneseunustuse ja naudinguga. Instrumenteerima hakkan tõenäoliselt rõõmuga. Aga teha seade Tšaikovski mõtleb klaverisee on minu jaoks õudne. Kogu aeg tuleb värdjastada seda, mida olen mõelnud orkestrile. Klaveri lõpus on kuupäev 24. märts 1890 Firenze modestile. Nüüd need mulle, et kogu maailma ajalugu jaguneb kaheks perioodiks. Esimene periood on kõik see, mis toimus maailma loomisest padaemanda loomiseni. Teine periood algas kuu aega tagasi. 25. mail. Frolovskajas on padaemanda partituur lõpetatud. 13. juuni 1890 Montestile alustasin keel piliseks, Detiga kirjutamine läheb raskelt. Mitte mõttepuudusest, vaid vormi uudsusest. On vaja kuus iseseisvat ja seejuures ühe liigilist häält. See on uskumatult raske. 30. juunil on sextet mustandis lõpetatud ja autor hirmus rahul. Missugune sextet tuli ja milline fuga lõpus. Naudin seda teost. Padaemanda vastu olen juba tugevasti jahenenud. Septembris 1890 katkestas Nadežda fon mekk suhtedžekovskiga põhjendades seda majanduslikku laustumisega. See ei vastanud tõele, nagu hiljem selgus. Mekk, kes ühes varasemas kirjas teatas hulgas oma olmelisi elu kohta, et tal läheb välismaal elamiseks aastas üle 200000 rubla väitis nüüd ainelisi kitsikuse olevat põhjuseks, miks kirjavahetus peab katkema. Subsiidiumbsekovskile maksti välja juulini 1891. See langeb ajaliselt kokku tsekovski ilmse väsimusega pidevast reisimisest ratastel olemisest. Helilooja kavatses osta Moskva lähistele maja aga esialgu üürista selle klinis. Seitsmendal detsembril toimub Peterburis Maria Teatris Tšaikovski ooperi Padaemand. Esietendus. Dirigeerib Eduard Napravnik. Esimesed arvustused on üsna norivad. Tõrjuvad ei ole midagi sümpaatset ega kaasaelamist väärivat. Herman pole mingi muusikaline karakter ja kui vanaeit välja arvata, jääb terve rida teisejärgulisi tegelasi, kes võinuks üldse mitte eksisteerida. Lisan sümpaatsem, aga võib-olla sellepärast, et meenutab tati annatoneeginist. Orkestratsioonist pole põhjust rääkida, sest Tšaikovski on kaasaegsete Euroopa heliloojate seas esimeste hulgas. Pada emandas jäävad peale efektid väline sära sisukuse asemel. Üheksas detsember. 20. detsembril ikka ajakirjandus. Tšaikovski viimane teos ei tundnud midagi uut vene ooperimuusikasse, ta osutus kõige nõrgemaks, mida Tšaikovski on seni selles valdkonnas üldse kirjutanud. Kuues jaanuar 1891 Tšaikovski Bogoshevile. Arvan, et olen tõepoolest saanud ande tõeliselt siiralt väljendada muusikas tundeid ja meeleolusid, mis tulenevad tekstist. Selles mõttes olen realist. Milline on loomingu kunstiline väärtus? Ei ole minu otsustada. Mul pole väiksematki pretensiooni geniaalsusele. Kas teate, et Vene press üsna kaua eitas minus vokaal heliloojat ja kinnitas visalt, et sümfooniast kaugemale minema pole ma üldse võimeline. 1891. aasta alguses võeti Padaemand Peterburi Maria teatri repertuaarist välja helilooja suureks hämmastuseks. Aprillis toimub Tšaikovski autorikontsert Pariisis. Heliloojana tunneb ta meeldivust, aga esinemine dirigendina on teadagi väsitav. Üheksandal aprillil sureb kamencas Tšaikovski õde Alexandra. Aga Tšaikovski on seotud uute loomeplaanidega. Kuningas Renee, tütar ja pähklipureja. Need ideed on Peterburi poolt talle pakutud ja Tšaikovski on väga mures selle pakkumise täitmisega. Teadmine lähenevast tähtajast tekitab loomisprotsessist väga sageli tõrkeid. Tšekkovskile tundus, et kõik ebaõnnestub. Lisaks oli tal kutse sõita Ameerikasse osalema Andryu karnegi ehitatud Music Holly avamispidustustel. Heliloojale pakub võimalust jõudu koguda oma uuteks partituuri teks ja ta palub teatrite direktsioonilt pikendust. 18. aprillil 1891 algab Tšaikovski meresõit. Ja 26. aprillil on Tšaikovski New Yorgis. Tutvumine muusikutega, Linnaga orkestri proovi, tuues Music Hallis, mis tänapäeval kannab mõistagi nimetust kaarnegi hool. Tšaikovski inimpõlgus, täpsemalt üksinduse vajadus närveerimine esinemise ees. See kõik tuleb ületada, sest Tšaikovski annab endale aru. Ta on Ameerikas vene muusika esindaja. Olgu see New Yorgis, Bolti Morris, Washingtonis, Philadelphias. 14. mai Vladimir mõõdovile, see on siis Tšaikovski õe Alexandra poeg. Olen siin palju suurem persoon kui Venemaal. Kurioosne, kas pole? Tšaikovski, Ameerika, kas trollikauge kaja püüdis kinni hoopis hiljem? Üks teine suur vene muusik, kes oma elu viimased kümnendid elas ja töötas just nimelt Ameerikas. Sergei Rahmaninovi. Rahmaninovi liigutas Tšaikovski populaarsus Ameerikas. Kelle muusika menu sillutas, teed ka vene dirigendile pianistile Vassili Safonovile, endisele Moskva konservatooriumi direktorile. Sa vist sai nimelt 1905. aastal New Yorgi rahvuskonservatooriumi direktor ja New Yorgi sümfooniaorkestri dirigent. Ainult sellepärast arvab Rahmanni Nov, et Safonov esitas teistest palju paremini Tšaikovski teoseid. Juunist 1891 palub sekkovski Jürgensonil osta välismaalt sellesta mida soovib kasutada balletis pähklipureja. Ja ärgu seda instrumenti kellelegi varem näidaku. Ebatavaline efekt võidakse enne minu kasutamist nii-öelda röövida. Töö ei anta ja pähklipureja kallal läheb vaevaliselt. Kõhklemised oma suutlikkuses. Nii arusaadavat loojale, loomishetkel. Kaheksas september 91 Jürgensonile. Sekkovski keeldub oma biograafilisest kirjatükist. Oota mu surma ära, trüki mu eluajal, palun mingisuguseid artikleid, mitte. Mulle on sepa sümpaatne. Kuues november 91 sekkovski dirigeeris Moskvas muuhulgas sümfoonilise ballaadi pojewood mille partituuri ta ülejärgmisel päeval hävitas. Teos osutus autori meelest häbenemata kehvaks. Üsna lõbustav või ka kurvastav on lugeda nendel aastatel. See sark Vii arvamust sekkovski loomingu kohta ja kuule ja vastu on juba nii palju kursis, et ta oletab küll eriti palju head. Tšaikovski kohta pole kunagi olnud öelda ei ütledega nüüd. Tšaikovski kirdesse sigineb neil aastatel järjest sagedamini lauseid kiire vananemise elu, väsimuse, rahu, igatsuse kohta. Aga kompositsiooni, kavatsuste ja kompositsiooni kohustustega. Koos jätkub aktiivne reisimine seoses kontsertidega ja lavastustega välismaal. Muuhulgas 92. aasta jaanuaris Hamburgis. Kussekovski kirjutab, et ta dirigeeris Jevgeni niigeni ainsat proovi enne esietendust ja närveeris sedavõrd, et usaldas esiettekande tegemise sealsele kapellmeistrile. Ja lisab. See siinne kapellmeister Hamburgis pole mingit keskpärasus, vaid lihtsalt geniaalne. Ta nimi on Gustav Mahler ja tema dirigeerib esiettekandel. Terve teater armastab Oneginit. 92. aasta mais alustas Tšaikovski uue sümfoonia komponeerimist. See tähendab augustis olid lõpetatud kõik tööd ei ole ante ja pähklipureja partituurid ja klaviilide korrektuuri osas. See oli väga suur ja pingutav töö, mille tulemusena septembris need ilmusid trükist. Novembris valiti Tšaikovski Pariisis kaunite kunstide akadeemia korrespondentliikmeks ja kuuendal detsembril 92 oli Yolanda ja pähklipureja esietendus Peterburi Maria Teatris. Viie pingelisele perioodile seoses ei lante ja pähklipureja trükkitoimetamisega. On huvitav jälgida kirjavahetuses Tšaikovski Jürgensoni vahel seda nõudlikkust ja problemaatilisust jõuda vigadeta nootide trükkimiseni. Jürgenson oli vahepeal võtnud ühe langeri nimelise inimese tegema seadet Yolante partituurist seadet klaverile kahele käele, nagu siis oli kombeks. Anger tegi seda lohakalt, rohkete vigadega sekkovskile näitamata hakatiga seda TÖÖD Groveerima. Kui Tšaikovski välismaalt tagasi jõudis, avastas ta nii suure hulga vigu, et vihastas teksti ebatäpsuste pärast, nagu kord ja kohus kirjutab Jürgensonil ei ole süüdi, et mulle ei näidatud seda sigadust käsikirjas. Siis poleks tulnud graveerijatel ehk teha topelt tööd. Ausõna, palusin mitte graveerida, kuni ma pole läbi vaadanud. Kuid teha pole midagi. Kui sa vihastad mu arvukate paranduste peale, siis dialohutuseks, et 40000 Jürgensoni ei vihasta minu peale, nii nagu mina langeri peale jumala eest, lurjus, korrektuur. Anger oli kirjutanud korrektori peale parandada mõned vead, trükkida. Aga vigu oli langeri töös nagu koeral, kirpe. Ooper ei anta ja balleti pähklipureja partituurid ja seadete korrektuurid võtavad sekkovskilt terve teise poole suvest 92. aastal. Sümfoonia komponeerimine on pandud kõrvale, sest Jürgensoni kirjastuses ei ole kõik nii täpselt funktsioneeriv nagu helilooja oodanuks. Ja paljugi tuleb ümber trükkida. Nii istub sekkovskid Linnis ja teeb palehigis tööd, et teosed saaksid trükitud korralikult. Sest senised korrektarid on arvanud olevat õigused kovskid ümber teha oma arusaamisele vastavalt. Seetõttu teeb helilooja kõik korrektuurid ise. Aga kahte asja korraga teha ei oska. Midagi asjalikku ei saa komponeerida, kuni olen rahunenud Yolante ja pähklipureja suhtes. Vladimir mõõdovile 28. august 1892 klinis ikka veel. Noh, lõpuks homme lõpetan kõik, mida pidin tegema, mõtlen, et ainult tänu äärmiselt õigele elukorraldusele, mõõdukusele, kõiges kehalisele, liikumisele ja üldise töö jaoks headele hügieenilistele tingimustele ei läinud hulluks sellest sunnitööst. Kuigi olen peaaegu hull, midagi ei mõista. Ei kujutle, ega ei tunne. Näen korrektuure ja mulje, isegi unes ei võinud seda ette näha, milline vaev mind ees ootab. Sest kunagi varem ei ole ooperite ballettide partituuri trükitud enne lavastamist. 28. detsember 1892 Berliin Vladimir teda Võõdovile. Vaatasin tähelepanelikult oma uut sümfooniat mida õnneks ei jõudnud orkestreerida. Sümfoonia on kirjutatud lihtsalt, et midagi kirjutada. Ei midagi kuigivõrd huvitavat, sümpaatset selles pole. Otsustasin ära visata ja unustada. Hea, et selle otsuse ise vastu võtsin. Aga kas ei tulene sellest, et olen üldse oma loomisvõime kaotanud? Mõtlesin sellest kolm päeva. Võib-olla süžee võib veel minus esile kutsuda inspiratsiooni, aga puhast muusikat, see tähendab sümfooniat ja kammermuusikat kirjutada. Ilmselt pole vaja. Samas elada ilma tööta tegevusetamis aega ja mõtteid ja jõudu neelab, see oleks ka igav. 18. septembril 1893 kutsus Sergei Tšaikovski, kus venna modestiga endale külla et kuulata noore Sergei Rahmaninovi uusi teoseid. Rahmaninovi esitas oma vähestele kuulajatele esimese süüt fantaasia kahele klaverile. Oopus viis fantaasia Kaljuorkestrile uppus seitse. Ta nimetas teose kohe sümfooniliseks põimiks. Noh, ma olin, mäletab, seal kohtusin tšekkovskiga, viimane kord. Tšaikovski oli öelnud oma armsa muigega Rahmaninovile. Mõelda, mida Vaitserioosa pole kirjutanud selle suvega poeemi ja kontserdi ja süüdi. Aga mina kirjutasin vaid ühe sümfoonia. 30. septembril suri Nikolai Veerjev. Kuulus klaveripedagoog Moskva konservatooriumis. Tema õpilaste hulka kuulusid nii Aleksander siloti kui Aleksander Screabin. Jah, Sergei Rahmaninovi. 93. aasta jaanuaris Odessas toimunud autorikontserdi käigus tutvus Tšaikovski sealse kunstniku Kuznetsovi ka kes maalis tšekkovskist portree. Seda pidasid kaasaegsed väga õnnestunuks. Veebruaris alustas helilooja kuuendat sümfooniat ja 24. märtsil on mustand kuuendast sümfooniast lõpetatud. Mais valitakse Tšaikovski Cambridge'i Ülikooli audoktoriks. Juunis orkestreerinud helilooja kuuendat sümfooniat ja kirjutab kolmandal augustil 93. Vladimir Võõdovile. Sümfoonia, mille kavatsesin sulle pühendada, kuid praegu kahtlen. Sümfoonia edeneb ta sisuga, olen väga rahul, aga mitte täiesti rahul instrumentatsiooniga. Kõik ei tule nii välja nagu unistasin. Ma ei imesta, kui seda teost ei hinnata. See ei juhtu mitte esimest korda. Arvan selle sümfoonia parimaks ja kõige siiramaks mu kõikidest asjadest. Armastan teda, nagu mitte kunagi pole armastanud oma teisi muusikalisi teoseid. 12. augustil organssonile. Ma pole tõesõna kunagi olnud nii enesega rahul. Nii uhke teadmisest, et tegin tõepoolest hea asja. Kuuenda sümfoonia partituur oli valmis. Septembris kirjutab sekkovski suurvürst Konstantin Romanovile kes on teinud sekkovskile ettepaneku panna Apuhdini reekviem muusikasse. Tšaikovski seletab. Hea poeesia ei vaja muusikat. Otse vastupidi. Kui kirjutada reekviemi, siis pigem ehk keskaegsele ladinakeelsele tekstile. Aga jumal, kohtunik, karistaja kättemaksja, sellist jumalat. Ma ei usu. Ja kuuenda sümfoonia finaal on olemas. Seitsis vihje Romanovile, et kuues sümfoonia on omal kombel rekvemlik. Tšaikovski jätkab, pigem ma tahaksin muusikasse panna näiteks niisuguse teksti. Tulge minu juurde kõik, kes te vaevatud ja koormatud olete. 16. oktoobril dirigeeris Tšaikovski vene muusikaühingu kontserti, mille kavas muu hulgas olid listi Hispaania rapsoodia Tšaikovski esimene klaverikontsert ja kuues sümfoonia. See siis esiettekandes. Ajaleht teatab ülejärgmisel päeval. Autorit ei kutsutud mitte ükski kord välja. 18. oktoobril kirjutab Tšaikovski Jürgensonil. Palun tuvike Sümfoonia tiitellehele panna järgnev Vladimir bovitš mõõdovile. Pateetiline sümfoonia number kuus, oopus 74. Komponeerinud bee Tšaikovski. Loodan, et pole hilja. Selle sümfoonia toimub midagi veidrat. Ta mitte ei meeldinud, aga ta jättis teatava sellise segase mulje. Mis puudutab mind ennast, siis olen selle teose üle uhke enam kui ühe kama varasema üle. Ja sellest me varsti räägime, sest tuleksin laupäeval Moskvasse. 21.. Minema Olga ja Eduard Napravniku juurde külla. Aga tulin koju tagasi, sest tal oli halb enesetunne. Sellel samal päeval tuli Tšaikovski juurde külla Flasunov aga Tšaikovski keeldub teda vastu võtmast. Kehva enesetunde tõttu. 25. oktoobril on Tšaikovski surnud. Me ei hakka peatuma Tšaikovski surma asjaoludel ametliku versiooni järgi suuride koolerasse. On terve rida tema materjalidega väga lähedalt ja põhjalikult kontaktis olnud uurijaid kes selles versioonis kahtlevad. Olgu sellega, kuidas on, sekkovski lahkus elust 53 ja poole aastasena ja tundub, et tõepoolest oma eru loominguliselt kõrghetkel Kuulsite neljandat saadet sarjast, mis on pühendatud Pjotr Tšaikovski 175.-le sünniaastapäevale. Elu muusikas ja kirjades. Saates kõlasid katkendid alljärgnevates Tšaikovski teostest. Uinuv kaunitar, Padaemand, Hamlet, pähklipureja kuues sümfoonia. Saate autor oli Tiia Järg, helioperaator Helle Paas.