Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen Indrek Grigor. Käesoleva aasta märtsis möödus 85 aastat maalikunstnik Olev Subbi sünnist. Sündmuse tähistamiseks toimus Tartu kunstimajas kunstikoguja Enn Kunila initsiatiivil Eero Epnerile kureeritud näitus inimene ja ruum oledaks sobi loomingus ning näitamise avamisega. Paralleelselt esitleti Epneri koostatud sobi eluloo raamatut. 24. aprilli sirbis ilmus minu kirjutatud retsensioon raamatule kus tõdesin, et biograafia on tänapäevases kunstiteaduses väga harvaesinev formaat ning sellele hinnangu andmine on kaasaegse konteksti puudumise tõttu keeruline. Osalt just seetõttu iseloomustas minu artiklit kuiv ja isenesest mitte kuhugi viiv analüüs, mille lõpetasin oletusega, et Hepner üritab kunsti ajalooganunit värskendada, saamaks oma tähelepanekutele raamatu kohta teadlikumalt hinnangut, palusin Kunstiministeeriumi mikrofoni ette kirjanduse teatri, aga kunstikriitikuna tegeva Aare Pilve. Tere, Arvil tere, sa, ma loodan, et mitte ainult minu palvel, vaid ka omast huvist lugesid kane veeru Etneri Ast ilmunud Olev Subbi elulooraamatu ja ühed Eero väga hästi sõnastatud hoidusse vastutusest kõrvale ja ütles, et ta ise ei tahaks end kaitsta seoses selle raamatuga õigustada, et noh, et on nii nagu on, võtab süü omaks. Aga siis ma mõtlesin, et äkki äkki sina aitad mul natukene arutada selle raamatu siuksed iseärasusi, et ühelt poolt eelistan biograafiaga ja kui ma lisaksin esimest lugemist, minu esimene probleem on veel see, et ma järsku tuvastasin, et ma ei ole sellist formaati raamatuid üldse eriti palju lugenud, biograafiaid lugeda, nende reeglina kirjutatud selliste lähedaste isikute poolt Aleksander koori kirjutatu ulatuist või Pasternaki okese Pasternaki elulugu ja nii edasi, et noh, et me kõik sellised lähedased, et põhimõtteliselt tegelikult ainus raamat, mille oma riiulist leidsin mingisuguselgi viisil, nagu sarnaneks sellele, mida, mida Epner Subiga tegi, oli kahtlustanud, naeldan seda nime valesti. François tosseed või midagi taolist Sildelevisi Felix Katari elulugu tekitas minus endas kohe küsimus, et isegi kui me vaatame muuseumite mingeid selliseid suuri isikunäituseid, siis ilmuselega raames biograafiat sellisel kujul ilmumas teaduslikud käsitlused või tähendab kunstiteaduse jaoks biograafia, nagu ei ole kuidagi oluline meetod formaat käesolevale hetkele. Et kuidas sulle kõigepealt kirjandusteaduse taustaga ja hülgeviidiga kunstiteadusega kursis olles tundub, et milline see biograafia roll hetkel teadvuses Biograafia roll teaduses sa mõtled, et kui palju kirjutavad teadlased biograafiaid? Ja, ja kas eroetendus üritab rõhutada, et tegemist ei ole akadeemilise tekstiga, et see justkui õigustaks tal mingisuguseid asju, aga ma tuleks kohe selle juurde, et muusika tulete akadeemilise iseloomuga teksti aga et kui me, kui me võtame sellised prestiiž, keeled, kuidas me mingitest asjadest räägime, milline roll biograafiale üldse on, kas biograafiale on mingisugust rolli, mul on sihuke tunne, et autorid pannakse kogu aeg mingisugusesse kultuuriloolisse konteksti ja neilt võetakse mingi subjektsus ära või mul on näiteks tundunud 60.-test, kirjutas Kati Talvoja, kui ta kirjutab Nikolai koormašobistes, ta üritab rehabiliteerida Gorbatšovi kui isiku, noh, et sul ka kogu selles poliitilises kontekstis on sul ikkagi nagu mingid isiklikud valikud. Ega ta vist ma ei tea. Kuidas täpselt kunstiteaduses on, aga mulle ja ka kirjanduse puhul on vist küll nii, et see noh, elulugu või selline kuidas sinna biograafiline monograafia, et ta tundub sellise mingis mõttes nagu vanamoodsa žanrina ja arvestades muidugi ka seda tänapäeva teadussüsteemi biograafia nagu ei ole nagu selline kirjutada lihtsalt kellestki kui inimesest tema elulugu nagu niimoodi üles see ei ole nagu asi, mida saaks väga-väga lihtsasti sellesse linnukeste maailma nagu maha müüa või? Mul on tunne, aga see sõltub muidugi ka sellest, et, et see biograafia on konkreetselt sellise positiivistliku teaduse nähtus või positivistlikuks žanr, mis seisneb ju selles, et on üks kunstnik või kirjanik, üks looja ja siis uurime, mis on sellega loomingu tagamaade või kust see nagu välja kasvab. Noh, see on siin algab lausa nagu klišeelikult see subi raamat kuidas või noh, ta ongi selle peale väga kronoloogiliselt üles ehitatud, et kuidas, mis ta kõik nagu sai oma vanematelt ja millised olid tema kodu kohal ja, ja siis selle maakoha mõju tema loomingule ja mis, mis noh, tegelikult, eks nad pädevad, eks nad ilmselt naguniimoodi ongi. Jou ilmselt Subineid ise ka niimoodi nagu tajus, mis tähendab, et subi oma sellises konservatiivsemas elu tundes, nagu tal oli, eks tema n sellised enesemüüdi tulid ka nagu sellised konservatiivselt positivistlikuks võib nagu arvata, aga jah, mingit Webalust siin nagu selle raamatu juures nagu sellist autoripositsiooni nagu ebalust on tunda alates juba sellest, et Eero Epner on sisuliselt on ta kirjutanud biograafilise monograafia, ta on teinud väga põhjalikku eeltööd, rääkinud hästi paljude inimestega, teie uurinud hästi palju igasuguseid allikaid aga ta ei pane ennast kaanele ega tiitlile selle monograafia autorina, vaid tiitlipöördel on koostaja. Et see nagu näitab midagi, et mingit nagu sellist autoripositsiooni nagu noh, kuidas ma ütlen kõhklevust see nagu kuidagi näitab vist kui mitte arvestada, noh mingid Eero Epner nagu isikuomadusi. Pidades silmas, kuidas raamat koostatud on, et ta on selline aastakümnete kaupa peatükkideks raiutud. Mul hakkas silma see, et need peatükid kurdavad oma struktuuris iseennast või? Kõlab kriitiliselt natuke sedamoodi mõeldud, aga mul oli selline tunne, nagu ma lugesin, mingit sellist väga pikka seminaritööd, et keegi on ilusti võtted nagu peatükid ja alapunktid ja siis ilusti moodi arutad teema. Proto teaduslik struktuur on selles tekstis endiselt olemas. Ma ei teagi, kas see on nagu niivõrd teaduslik, aga see on noh, tuleb tunnistada, et see raamat ilmselt oleks vajanud üht toimetamise ringi, et natukene nagu kärpida või koondada mingeid asju, aga mulle tundub, et see on, see on lihtsalt mingi nagu selline omaette nagu metoodiline võte või ma ei oskagi öelda, kas see on teaduslikkuse tunnused, et see niimoodi nagu on tehtud, et on noh, lihtsalt nagu võetud, eks ju, kümned kümned, kümned, kümned ja siis on nagu kirjutatud nagu suhteliselt sarnase nagu kaarega nagu need kümnendid nagu läbi. Mul on tunne, et siit tegelikult kasvab välja nagu noh, mingi teatav kujund. Sest noh, lõppude lõpuks, ega Eero Epner tajub väga hästi, mis kujund on ja milline on nagu teksti poeetika. Et tegelikult mul on tunne, et selline struktuur nagu kajastab ka seda olev subi enda nagu isiksust, mis oli ju ka selline suhteliselt nagu selline, nagu sellest raamatust jääb mulje. Muidugi. Ma ei tea, kui adekvaatne see pilt on, sest ma ei tea nagu subist väga palju minu põhiinfo supi kohta pärinebki sellest raamatust, aga aga mulle tundub, et see, kuidas Subitsiin kirjeldatakse, et sellega ongi kooskõlas, see raamat on tehtud see suvi nagu selline enesenagu, noh, kuidas ütleme, eneseehitamine või see, kuidas ta ennast nagu ehitus. Ta ehitas ennast rutiinseks ja mida, mida aeg edasi, seda rohkem selle rutiini eesmärk oli, muidugi, eks ju, teha nagu hästi palju vaba nii aega, kui, kui nagu sellist vaimset ruumi maalimisele võib puhtale kunstile tennist, tennis, saun, ateljee, kuidas seal oli? Et ma arvan, et see on poeetiline, võtta ka? Jah, ja see mõnikord nagu hakkab nagu natuke nagu väsitama ka teisest küljest, eks tegelikult kui ütleda nagu sellist elu ette, kui nad mitte rääkida nagu subist kui kunstnikust lihtsalt subist kui inimesest, sest noh, paratamatult kui meil on elulugu, siis, siis me tegeleme sellise naljaka asjaga, et me lihtsalt võtame inimese, hakkame teda nagu vaatama, võtame luubi alla, mis on iseenesest väga veider, et eks see suvi, kui inimene nagu natukene mõjubki niimoodi. Kui sa ütled, et sellest objektist kirjutamine on kummaline või siukest ühest mehest kirjutamine, et selles on mingi teatud Kummastust see idee kirjutada ühe inimese elulugu minu arvates see idee iseenesest on, kuigi seda on väga palju tehtud ja see on nagu mingis kontekstis on see nagu selline väga arhetüüpne nagu žanr, aga, aga kui järele mõelda, siis see idee minu arvates väga kummaline. Et me võtame ühe inimese, kirjutame tema eluloo ja miks me just sellest inimesest selle elu kirjutan puhtalt sellepärast, et ta on kunstnik, et ta on ka pilte teinud. Aga miks me kirjuta näiteks elulugu? Ma kujutan ette, et siin on, mis need teised tegelased siin olid, Ants Võrk. Kuidas me siit ei jõua sinna selle prantslase sele, Annaalide koolkonna ajaloo juurde, et lihtsalt võtan arhiivist mingisuguse nime, juhtub olema mingisugune kingsepp, kiigutel tema eluloo? Eero Epner minu jaoks natukene selles ka viitas sellele, et võib-olla oleks võimalik läbi sellise eluloožanri elustamise või noh, seda jälle nagu Actoliseerimised, võtame ta käibele natuke gene, kui rikastada, raputada seda, kuidas me oleme harjunud kirjutama, et natuke raputada sellist noh, kultuuriloo keskset, et meil on 70.-test mingisugune kontseptsioon ja nagu Vetnerga viitab, siis subi nagu ei sobi sinna või noh, et meil on olemas nagu see standard, kuidas võtame 70.-te kunstiajalugu oma normidega. Suvi on viies nimi, mitte esimene ja puhtalt selle standardi pärast ja hästi palju ka nende kunstnike valikuid, mida, mida sa näiteks seitsmekümnendatel kunstnikud teevad, neid kirjeldatakse ka läbi sellise sotsiaalkultuurilise olukorra. Aga kuidagi unustatakse ära selle subjekti võimalikkus seal või noh, et näiteks millise määrani üks või teine autor oli siiras oma oma tööd tehes või et noh, et kõik ei pruugi olla otseselt poliitiline, vaid võib-olla ka aus. Ma ei tea, mina väga tahaks seda Eero raamatut lugeda kui katset sellist ka just selle tõttu, et ütleb, et tead, tee teadust, et ma teen midagi muud, et läbi selle avada teadusele tegelikult mingisuguseid vorme, mis me oleme vahepeal ära unustanud. Jah, sellega ma olen nõus seda niimoodi lugeda, oleks savist, seal oma arvustuses mainid ka korra seda, et mingi nagu selline hüppe sellest põhiliinist või tuleb siis, kui hakatakse rääkima nagu sellest eraelu. Seal oli mingi koht, kus Andres Kurg toodi mängu ja hakati rääkima kunstnike eraarvudest, et kuidas sa selle kohta täpselt ütlesid. Mille poolest nagu erinev mulle tundus, et see oli see koht, kus etnilisi suhteid enam kiusatusele vastu panna ja hakkas tegelema kunstiteadusega, sest ta toob sisse sellise kunstiteadusliku kontseptsiooni siis, kui nüüd subi enda elu vaatama selle kunstiteadusliku kontseptsiooni nagu varjus, ühesõnaga, mille pärast subi. Kui meil on Tõnis Vindi stuudio 22, mis sobib väga hästi Andres Kure korteri sellise erasfääri ja sinna loodud nagu sõltumatusega rubriiki subi, kes samamoodi ehitas omale mingit erasfääri, tegi seal mingit teistest alustelt või tegi, tegi sellist nagu kodanliku moodustest, aga see jälle ei sobi justkui hästi silla kurekirjeldusse, siis Hepner hakkab selle kurekirjeldusele vastanduma ja see on see koht, kus mulle tundus, et päris kunstiteadust Tundus mulle nagu ka selline huvitav see kohe nagu kuidagi nagu äkki kas või sellepärast et see läks ja läks ja läks muudkui subi nagu seda suppi toda. Ja siis järsku tuleb nagu mingi selline asi, kus, kus tekib nagu mingi nagu selline noh, laiem kontekst ja subi nagu toimib selles kontekstis nagu väga huvitavalt. Kui ma midagi oleks sellest matust nagu tõesti igatsenud, ma ei oska öelda, kas see on nagu kunstiteadus või noh, seda tead sina paremini, mis seal kunstiteaduses tehakse võimise, mida loetakse täpselt kunstiteaduslikuks ja mida mitte, aga aga et sellist kontekstualiseerib vist on, muidugi on. Aga võib-olla nagu kontseptualiseerimist on nagu noh, ma oleks võib-olla nagu rohkem tahtnud nagu selliste lausete pealt subi enda lausete pealt, näiteks seal on üks lauset. Kui üldse õnn on olemas, siis õnn on alati väikekodanlik. Et suvi kui teatav, nagu selline kodanliku nii oma elulaadilt kui ka oma nagu Steetikalt, selline ehtne kodanliku kultuuri esindaja nagu eesti kunstis, et minu arvates oleksin vabalt saanud nagu sellest nagu rääkida, aga samas samas on see raamat ikkagi Enn Kunila poolt rahastatud, niisugune austusavaldus seda paratamatult, eks ju on. Ta ei ole selles mõttes puhas, teaduslik tekst oleks selles mõttes sõltumatuse, on ikkagi teatab pühendusteos et võib-olla nagu selle liini nagu sügavam ajamine oleks nagu olnud natukene sellisele raamatule sobimatu millest on noh, selles mõttes natukene kahju, aga need viited on tegelikult olemas, et kes, kes viitsib nagu see saab nagu selle pildi nagu ridade vahelt kätte küll. Minu jaoks oli see võib-olla kõige huvitavam nagu selline mõtteots, mis sealt ridade vahelt nagu paistis, et kuidas suvi oli tegelikult väga poliitiline tegelane nõukogude aegses kunstis kandes nagu edasi neid ideaale, mis lõpuks siis nagu üheksakümnendatel domineerima hakkasid noh, tõesti nagu sellist ehtsat, puhast vanamoodsat kodandust ta on alati nagu selles mõttes kuidagi minevikku, lina või puhas kodanlus, seda enam enam ju tegelikult ei ole seal mingi sama efekt, mis Eestis oli, üheksakümnendatel usuti, et see, mis kolmekümnendatel oli, et see on nagu taastatav või noh, niimoodi uuesti nagu ülesvõetav. Ma ei tea, kui palju nagu selliseid Pulooja kujusid on, kes naguniivõrd puhtalt sellist nagu kodanliku ideaali, nagu endaskonnaksid. Intrigeeriv küsimus ongi selle raamatu puhul tegelikult lugeja tõlgendusvõimalustest või et ühelt poolt, mina tahan seda lugeda kui kriitikat kunstiteaduse alal, teiselt poolt suurepäraselt aru, et inimesed loevadki seda kui eluloo raamatut. Mis mulle tundus, nagu selle raamatu puhul üks väga huvitav lünk on see, et siin on väga vähe, on ka juttu, rääkimata sellest, et temaga oleks räägitud, aga väga vähe on juttu tema sellest elukaaslasest, kellega ta elas koos. Viimased 40 aastat on küll pilte ja on mõned mainimised, aga tegelikult miskipärast subi elukaaslane, kes kogu aeg nagu tema kõrval oli ja seda elu kaasa elas. Niivõrd-kuivõrd see sellest raamatust on tegelikult nagu kuidagi nagu puudu, et see oli üks nagu müstiline lünk, ma ei, ma isegi nagu ei tea, mida see nagu signaliseerib see lünk. Isegi sellest tema püsi, modellistan rohkem juttu, kes, kes Estonia hukkus. Ja alates 60.-test on suvi, on ikkagi professionaal kui eneseta on nagu mingisugused eluloolised faktid ja, ja kuidagi sellised taktikalised või noh, ühesõnaga selline ikkagi elulised seigad siis alates sellest, kuidas hakkab kunstnik saama, siis Epner portreteerib ja kirjeldab teda kogu aeg kunstnikuna. Hiljemalt alates sellest hetkest, kui subist saab kunstnik, siis justkui ühelt poolt tugevalt just elulookeskne asi muutub nagu sellise professionaalse elulookeskse olenemata sellest, et on, on tennis ja Saul ei ole see ikkagi noh, nagu väga isiklik, kuivõrd just selline professionaalne kulgemine, aga see professionaalne kulgemine ei toimugi teosel teosele, vaid küsimus ei ole selles, kuidas supipalehigis selle teise või kolmanda maali maalisin. Meil ei ole seal nagu selliseid lugusi, seal ei ole moonilugusid ja, ja ei ole ka otseselt tegelikult näitusele uus näitasid olid ka kuidagi enesestmõistetavalt, et see kõik toimub nagu sellise fluidumiga. Et noh, et meil on selline jutustus Teatavas mõttes on jah, see siin on isegi nagu tekib teatav selline müütiline pilt nagu, et müüdis ka ei ole nagu asjad väga konkreetsed ette üks iseärasus, mis on veel veel siin selles raamatus, et see jookseb niimoodi kronoloogiliselt ja väga palju ei tehta niukseid ette haardid, aga samas tehakse suhteliselt palju tagasi haardeid, et kogu aeg viidatakse nagu eelnevale tagasi. Ma arvan, et see on selline poeetiline võte, noh, inimese elu niimoodi nagu koosnebki tegelikult, mida aeg edasi, seda rohkem sa teed kogu aeg nagu tagasi haarded. Aga tulevikuhorisont on sul ju nagu tundmatu, et ette haardeidsa nagu ei saagi teha. Et selles mõttes on ta väga nagu tõesti nagu elulooraamat nagu elu elu nagu niimoodi kulgedki umbes. Aga mis, mis ma tahtsin öelda, et jah, et siin on nagu teatav mingi nagu müüdilisus tekib lõpuks tõesti, et mingid konkreetsed nagu hajuvad, kaovad ära konkreetselt, maalib konkreetsed näitused kõik nagu järjest muutub nagu üheks mingiks pilveks mille sees kogu aeg nagu haaratakse sealt mingist lapsepõlvest isa juurde tagasi kogu aeg ja selle juraku juurde tagasi ja lõpuks tekibki nagu sihukene, noh, mingi müütiline nagu klomp ja mul on tunne, et, et see raamat on selles mõttes ka ilmselt con geniaalne. Et see müüt, mis nagu seal lõpuks nagu noh, see tunne, et siin on nagu mingi müüt, nüüd nagu koondunud. Et see tunne on ilmselt kooskõlas sellega, kuidas subi ise soovis. Et see asi nagu oleks. Ma ei tea, ma arvan. Ma arvan, et selle raamatu nagu selline mõistatuslikud on sarnane nagu subjenda mõistatuslikkusega või ma arvan, et see raamat on mingis mõttes ikkagi nagu poeetiline saavutus Aitäh Arvil, kalur. Kunstiministeeriumi näituse soovituseks on seekord Tanja Morovskaja kolm õde mis on Tallinnas hobusepea galeriis avatud veel kuni 11. maini. Nagu kolleegid galeristi kinnitanud on. Näituseid sõjast Ukrainas on liikvel hulganisti. Peamiselt on tegemist kergelt kunstilisema valikuga tänavail toimunud sündmuste fotodest kui see, mida ajakirjandus meile vahendas. Üldiselt ei ole terade sõelumine sõkaldest keeruline ning üheks taoliseks teraks on kahtlemata ka Tanja Moraskaja kolm õde. Moraskaja sai tuntuks oma olemuslikult üldsõnaliste ent samas hästi artikuleeritud sotsiaal- ja poliitkriitiliste fotoseerijatega. Kui ta 2010. aastal tinglikult retrospektiiv näitusel Tartu kunstimuuseumis ühe oma kuulsaima fotoseeria klaasid haamriga purustas, spekuleerisid, et ta pöördub nüüd isiklike küsimuste juurde enesepositsiooni juurde sotsiaalsetes protsessides. Kolm õde on Murovskaja teine näitus, mille keskmes on tema päritolu. Kui varem oli tegemist lihtsalt võõra päritoluga siis nüüd on saatuse iroonia Oiel tegemist selgelt poliitilist tähendust kandva ukraina päritoluga. Te kuulsite saadet Kunstiministeerium. Saatekülaliseks oli kultuurikriitik Aare pilv, kes kommenteeris Eero Epner koostatud Olev sobi eluloo raamatut, mida soovitame raadio kuulajail lahkesti lugeda. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.