Algab teine saade, mis pühendatud Pjotr Tšaikovski 175.-le sünniaastapäevale. Sarja autor on Tiia Järg. Teemeisterlikkusele vaevaline oma raja otsimine seni tavalise harjumuslikku trotsimine. Selline peaks tunduma eelseisev elu loovale isiksusele. Meie minevikku vaatavatena kipume surmestele esitama väga kõrgeid nõudmisi. Nende loomingut tippude taseme kohaselt. Võib-olla see ei olegi vale. Aga suureks saadakse läbi kogemuse. Ja kogemuse kvaliteet sõltub peale isikuomaduste ilmselt rohkem, kui arvata tahame. Aegruumist, kuhu armas jumal laseb andel ilmuda. Kui vaatleme Pjotr Tšaikovski elu ja tööd aastatel, mil ta oli seotud Moskva konservatooriumi ka see on 1866 kuni 1878 siis tõelisi ajalukku jäänud teoseid on muidugi vähem kui tehtuid. Mitu teost ei õnnestu kohe, neid ootab uus redaktsioon. Üks või isegi mitu. Esimene sümfoonia saab kolm redaktsiooni. Romeo ja Julia K3 teine sümfoonia läheb kaheksa aastatele valmimist põhjalikule ümbertegemisele. Ooper sepacula muutub kuldkingakestega. Ei ole harvad need juhtumid kui Tšaikovski teost lõpetades teatab oma lähedastele. Parim museni tehtust. Aga on ka teoseid, millest ajaliselt pisut eemaldunud autor on veendunud, et tegemist on tõeliselt kehva teosega. See puudutab oopereid, vaiewood, jõundiin, mille käsikirjad, helilooja pole. Hilisemad teosed kogemuste kasvades loominguliste tingimuste paranedes jõuavad autorite rahuldava tulemuseni. Kuigi nende teoste edasist käekäiku jälgides näeme, et eduni ja tunnustuseni jõudmine on aeganõudev ja vaevaline. Tšaikovski asus Moskvasse 1866. aasta jaanuari alguses. Ees ootas pedagoogiline töö Moskva muusikaklassides ja septembrist vastavatud konservatooriumis. Moskva muusikaelu on 19. sajandi keskpaiku provintsi linnale piline. Palju on kodumusitseerimist ja selle jaoks On tarvis laule, romansse. Klaveripalu kahel käel neljal käel mängimisi on vene muusikaühingu, kontserdid. On teatrietendused ja itaalia ooperitrupp. Moskvas eksisteeris artist Tiitses kiikrošokk. Seal siis artistide ringike kui tõlkida, mille liikmed olid kirjanikud, näitlejad, muusikud, teadlased ja nad püüdlesid omavahelisel suhtlemisel vaimselt tasemelt kõrgema poole. Ideaalide poole. Sellesse klubisse viis Tšaikovskit. Nikolai rub Einstein, Tšaikovski leivaisa, Moskva konservatooriumi direktor, dirigent ja pianist kontsertidest ja muusikateatrietendustest Moskvas. Neil aastail kirjutas Tšaikovski regulaarselt ajalehtedes ja ajalehe Ruski veendumasti. Need on siis vene teated. Korrespondendina on Tšaikovski 1876. aastal Bayroitis Richard vaatneritetroloogia Nibelungide sõrmus esietendusel. Ja sellest saab vene lugeja aga põhjaliku ülevaate. Tšaikovski osales konservatooriumi põhikirja väljatöötamises. Õppetöö hakkas ilmet võtma. Tšaikovski esimesed teosed kantakse vene muusikaühingu kontsertidel ette. Tseesar köhi avaldab Peterburi ajalehes arvamust Tšaikovski diplomitöö kohta. See oli kantaat Schilleri ood rõõmule tekstile ja köie arvamuse kohaselt. Tšaikovski on heliloojana täiesti nõrk. Ja nii arvab köik 66. aasta märtsis. Samal ajal alustab Tšaikovski esimese sümfoonia võtamist. Töö öösiti tekitab närviatakke, mille kordumise hirmus Tšaikovski siitpeale loobub öösiti komponeerimast ja säilitab elu lõpuni oma töökorralduses. Range päevakava. Uue muusika loomine hommikuti pärast lõunat, jalutuskäik õhtul kontsert või teatrietendus või raamatute lugemine. Esimene sümfoonia Anton Ruby Stennilt karmi kriitika osaliseks ja helilooja töötas teose põhjalikult ümber viimast korda 80. aastal. 1860-ga kuuenda aasta esimesel septembril avati Moskva konservatoorium. Sekkovski pidas pidulikul lõunasöögil kõne ja see avaldati järgmisel päeval ajalehtedes ja esitas klaveril Glinka avamängu Ruslan ja Ludmilla-le. Et Vene kontserdile tooriumi avamisel kõlaks esimese teosena vene muusika. Nendel aastatel on Tšaikovski majanduslik olukord üsna tagasihoidlik ja seetõttu mitmesugused võimalused lisateenistuse suhtes pakuvad talle teatavat huvi. Kui vaadata, millal Tšaikovski peale muusikaloomise on veel teinud, siis üks, mis kõne alla tuleb peale ajakirjanduslikku tegevust, on tõlketööd. Ta tõlgib prantsuse keelest Kewarti instrument tatsioonil käsiraamatu. Ta tõlgib saksa keelest Robert Schumanni. Elulised reeglid ja nõuanded noortele muusikutele. Ta tõlgib lobe muusikalise katekismuse saksa keelest. Ta tõlgib saksa keelest Anton Rubistani pärsia laulude teksti vene keelde. Ta koostab praktilise harmoonia õppimise käsiraamatu. Ta tõlgib Mozarti Figaro pulmateksti ja ta tõlgib ka Glinka Itaalia aariate tekstid. Vene muusika asus. Kui heita pilk, mida Tšaikovski kirjutanud nimetatud 12 aasta jooksul mil ta oli seotud Moskva konservatooriumi, aga siis orkestriteostest tänaseni sagedaseks repertuaarinumbriks on jäänud vast ava mänkroome. Jaa, aga nagu sai öeldud, peale mitmekordset ümber tegemist. Esimene variant roomlaste juures tuleb 1869 aga viimane tuleb alles kaheksakümnendatel. Teine ja kolmas sümfoonia ei ärata alguses erilist tähelepanu ja teine sümfoonia, nagu ka sai öeldud, saab hiljem väga põhjalikult ümber tehtud. Siis on orkestriteos Franchesca tarimini 1876 ja neljas sümfoonia. Neljandast sümfooniast läheb Tšaikovski nii-öelda suurte ja Repatuaarsete sümfooniate rida lahti. Iga korralik helilooja tahab olla lavamuusikas tegev ja ooper on teadagi heliloojatele üks kõige ihaldusväärsem žanrit kirjutamiseks. Ja proovib tšekkovskigi oma jõudu ooperitega. Aga alguses ei edenenud need asjad sugugi mitte nii sujuvalt nagu tegija sooviks. Ja ooper vaiewoodiountiin on meieni jõudnud säilinud orkestri materjalide rekonstruktsiooni alusel, aga seda juba 20. sajandil. See on eetika küsimus, kas me tohime helilooja poolt hävitatud partituuri niimoodi taastada ja mis see meile annab? Kui autor on ise otsustanud teose elusaatuse siis võiks see ka nii jääda. Opričsnik sepacula, millest sai siis hiljem kuld, kingakesed ja lavamuusikast veel. Tšaikovski esimene ballett, Luikede järv ja paar aastat hiljem lüürilised stseenid nimega Jevgeni oneegin. Ka lisandub sellesse perioodi mitmesuguseid kontsert teoseid soolopillile ja orkestrile. Esimene klaverikontsert, variatsioonid rokokoo teemale, tšellole ja orkestrile ja viiulikontsert. Kõige selle juures loomulikult on väga palju kammermuusikat kammeransambleid suhteliselt vähe. Tšaikovski ei ole kammeransamblilembeline ja kui, siis ta kirjutab meelsasti ühe liigilistele pillidele, näiteks keelpillikvartetile. Aga segakoosseisuga kammeransamblid teda mingil põhjusel sisemisest häirivad. Laialt tuntud, eriti nooremate mängijate seas on klaveritsükkel Aastaajad ja lastealbum. Muidugi on laule ja on ka. Liturgiline teos liturgia Johannes kuldsuu. Et loominguhulk ei ole väga suur ja see, mis pidama jääb, ei ole tegelikult ju ka mitte väike. Aga see tarkuse omaksvõtmine, mida ühes või teises žanris Toda ja millest loobuda, see tuleb läbi kibeda eksimise kogemuse. Väga tuntud teostest siis kontsert klaverile orkestriga, Sibemmalmi noor oopus 23 saab valmis detsembris 1874. Orkestratsioon on lõpetatud üheksandal veebruaril 1875. Jaan partituuris on pühendus. Hansson püülovile. Seal on suhteliselt teada, aga olgu ta siinkohal veel kord üle öeldud. Helilooja vajab interpreedi. Tšaikovski ei ole ju pianist ja seetõttu pöördub ta oma leivaisa Nikolai Rumisjoni poole. Kes on pianist, kes on tõsiseltvõetav hea pianist? Tšaikovskit huvitavad Rubisteni arvamused teose tehnilise. Kas kõik on otstarbekas, kas pianisti seisukohalt? See, mida ruumistandžekovskile ütleb Tšaikovski vennale kirjutades üles tähendanud tundub Tšaikovskit on väga hea mälu ja rumisteni piirdu ühekordse ütlemisega ta ütleb seda paljude kuulajate juuresolekul. Ta ütleb palju ja pahasti ja siis ta viib Tšaikovski veel eraldi ühte tuppa ja ütleb need pahased asjad veel üks kord väga vängelt üle. Tšaikovski ütleb oma kirjas vennale. Ma ei tahtnud ju arvamust teose kohta. Tahtsin arvamust. Teosed tehnilise lahenduse kohta. Kontsert pühendatud saksa pianisti-le Hans von püülovile. Kuigi alguses oli mõeldud pühendada ruumist Stenile. Norton Eeeff, Tšaikovski õpilane Moskva konservatooriumis ja hilisem noor kolleeg kirjutas selle kontserdi puhul oma tuttavatele. Õnnitlen teid kõiki. Esimese vene klaverikontserdi puhul teadsid kaasaegsed ja loomulikult väga hästi kataneff, et Anton Rubystein, Tšaikovski kompositsiooni õppejõud Peterburi konservatooriumis oli sellel samal 74. aastal maha saanud oma viienda klaverikontserdiga. Tšaikovski esimese klaverikontserdi välismaine ettekanne toimus bostonis oktoobrist 1875 ja püülow teatab kirjaszekovskile, et tal oli pöörane menu. Nii temal pianistina kui ka teosel, mida ta esitas ja ta üldse mängis bostonis kuus kontserti järjest. Büllowega seob Tšaikovskit edaspidigi saatus. Büllow vastuka dirigendina Tšaikovski teoste ettekande juurde. Venemaa ettekanded lasid ennast natuke oodata. Peterburis mängis esimest korda seda kontserti Gustav Kross, kes oli Tšaikovski kursusekaaslane Peterburi konservatooriumis. Ja Moskvas mängis seda kolm nädalat hiljem. Noorukeserketoneijev. Tõe huvides peab lisama, et 1878 mängis seda kontserti ka Nikolai ruumist läinud. Ja nagu Tšaikovski seda mängimist hindab. Ta mängis hästi. 1878. aasta üheksandal septembril toimus esimene vene kontsert Pariisi näitusel. Trokkader osalis KUS Nikolai rumisten esitas Tšaikovski esimese klaverikontserti ja selle kohta kirjutas härrast Tassov ajalehes. Uus aeg. Härra Tšaikovski esimene klaverikontsert ei kuulu selle helilooja parimate teoste hulka. Seetõttu oleks muusikalisest küljest kasulikum olnud piirduda vaid esimese osaga, mis üldse terve teose parim on. Aga härra ruumist tahtis nähtavasti lõpetada säravalt. Ta pani kuulajaid jälgima igavat ja vähe olulistandantet ja sama ebaolulist signaali banaalse teemaga, mis pidanuks olema Apoteoosi. Taoline. Muusikat on siin vähe, aga publik karjub ja aplodeerib raevukalt ja asi tahe. Stassov mees, kelle kergest käest sulest läks käibele nimetus võimas rühm ei ole tšekkovskist vaimustatud. Tšaikovski vennale modest tšekkovskile 29. august 1878. Fastovis võtsin ajalehe uus aeg ja leidsin selles moskva följetoni mis on pühendatud räpasele alatule jäleta leia laimavale, Filipikale konservatooriumi vastu. Isiklikult minust seal peaaegu midagi ei ole ja isegi mainitakse, et tegelen ainult muusikaga ja ei osale intriigides. Aga ühes lõigus räägitakse professorite Amuuridest neidudega ja lisatakse, et konservatooriumis on ka teistsuguseid Amuure. Kuid neist me arusaadavatel põhjustel ei kõnele. Selge, mille peale vihje on tehtud. Niisiis seal tammukese mõõk ajalehe incinoatsiooni näol, mida ma kardan kõige rohkem maailmas. Jälle puudutas mu kaela. Oletame isiklikult mind, incinoatsioon seekord ei puuduta. Minus skandaalne reputatsioon langeb kogu konservatooriumi peale ja sellest on mul veel suurem häbi. 13. mail 1877 tegi ooperilaulja Jelizaveta Lavrovskaja Tšaikovskit ettepaneku kirjutada ooper Puškini Jevgeni on nii kinnisusele. 18. mail 77, kirjutab Tšaikovski vennale modestile. See idee paistis mulle metsik, ent järgmisel päeval lõunalauas mõtlesin ümber. Ja samal ööl kirjutasin tulevase ooperis stsenaariumi ja vend annatoolile, samast päevast. Kirjutan toredat ooperit, mis on minu muusikalisele loomusele täiesti sobiv. Oneegini tekst mõjub mulle inspireerivalt. Mai algul oli Tšaikovski saanud kirja kelleltki Antonina Miljukovalt, kes teatas, et kuid Tšaikovski temaga ei abiellu, läheb ta vabasurma. Oma isikliku eluga. Niigi rahulolematu helilooja nähtavasti oletas, et võib oma tühja elu ohverdada ja tegi mõtlematult 28 aastasele Miljukovale vormikohase abieluettepaneku. Kuuendal juulil 1877 Tšaikovski Miliuko val laulatati. Paraku Millukova ei osutunud Tatjanax ja helilooja kartes käituda neeginina. Tegi saatusliku võiks öelda kohutavalt saatusliku vea. Õnn oli kättesaamatu Puškini romantilistelt kangelastele kui ka nende kehastele muusikas tšekkovskile enesele. 26. juulil pakeselli looja kaament kasse õe Aleksandra, ta mõõdova mõisa Kiievi kubermangus. Ja sealt kirjutab ta oma kirjatuttavale Nadežda fon mekile. Kui tulen võitjana välja sellest tapvast hingelisest võitlusest siis ainult tänu teile. Augustis orkestreerinud Tšaikovski neljandat sümfooniat. Viimasel nädalal oli oneegrin mustandis lõpetatud ja esimene pilt orkestreeritud. Nüüd, kus esimene tuhin on möödas ja võin suhtuda sellesse teosesse objektiivselt näib mulle, et ooperile edu pole määratud. Publiku menust jääb ta ilma. Sisu on lihtne, lavaefekte pole, muusikal puudub sära. Võib-olla on mõned üksikud sama liigutatud, kui mina. Aga kukkus välja, nii et on neeger, teatris huvitav idule. Tavalist liikumist ei ole. Kraagilisust ja teatraalsust ka mitteteos on kirjutatud siiralt. Siirusele panen kogu oma lootuse. Kirjast Nadežda fon Mäkile 30. juulil 1877. Tšaikovski abielu osutus katastroofiks ja Sevis helilooja enesetapumõteteni. Septembris põgenes ta Peterburi. Oktoobri alguses viis ta noorem vend Anatoli välismaale. Tšaikovskit ei olevat oma nägu peas olnud, kui ta Peterburis rongi pealt mitte maha astus, vaid peaaegu et maha võeti. Niivõrd oli ta sisemises segaduses. Detsembris Ortestreeris Tšaikovski Viinis oma neljandat sümfooniat. Jaaniginit. Ooperi partituur lõpetatud kujul oli valmis 11. detsembril. Lavastuseks peab helilooja tarvilikuks, et lauljad oleksid keskmised, kuid hästi drillitud lauljad mängiksid lihtsalt, kuid hästi. Lavastus oleks mitte luksuslik, vaid rangelt vastav ajastule. See on 1800 kahekümnendad aastad ja vastav ajastule peaks olema ka kostüümide valik. Koor ei tohiks olla lambakari nagu imperaatorlikul laval vaid inimesed, kes osalevad ooperitegevuses. Kapellmeister ei pea olema masin ja isegi mitte muusik ala Napravnik, kes ajab taga võid õigeid noote vaid orkestri tõeline juht. Kirjast 12. detsembril 1877. Detsembris lõpetatud neljanda sümfoonia kohta teatab Tšaikovski et see on parim sellest, mida olen seni teinud. 1878 esimesed kuud kuluvad on niigeni peole partiide väljakirjutamine, libreto, puhtalt ümberkirjutamine, klaveritegemine, korrektuur, tehniline, kuid suurt täpsust ja aeganõudev töö tuleb heliloojale endale ära teha. Tšaikovski on töötanud põhimõtteliselt üksinda muusikaliste abilisteta. Kuigi täpsuse huvides peame lisama, et edasistele aastatel võtab tema kirjastaja Petteri Jürgenson sageli abilisi korrektuure tegema, sest see on väga aeganõudev töö ja nõuab suurt täpsust. Aga elupraktika näitab, et korrektuurite tegemine nõuab suurt andekust, mida kõikidel korrektoritel ei ole. Ja seetõttu tuleb sekkovskil viimase korrektuuri käigus ikkagi väga palju vigu parandada. Loomisel on uued teosed. Märtsis valmib viiulikontsert ja kirjastajale Peeter Jürgens. Sonile pakub sekkovskioneeginit oma 500 rublase võla katteks ja viiulikontserdist küsib 50 rubla. Ja sügisel on ametlikult lõpetatud töö vahekord Moskva konservatooriumi ega. Jevgeni on leegioni esimene esitlus toimus 29. märtsil 1879 Moskva väikese teatrilaval. Etenduses osalesid konservatooriumi üliõpilased, dirigeeris Nikolai ruumistein. Ooperi lõpp oli õnnelik, Tatjana langes Onjeegini kaenlasse. 1880. aasta sügisel võttis teose lõpp praeguseks tuntud kuju. Nii võiks Jevgeni Origini esietendust Moskva suures teatris 23. jaanuaril 1881 pidada teose saamisloos ka märkimisväärseks. Üldiselt kiitusega kitsi. Nikolai Ruminshden teatas, et on armunud Onigini muusikasse Sergeetannieefoli pisarateni liigutatud ja ei suutnud autori õnnitlemisel sõnagi kõnelda. Anton ruumisten ei ütelnud oma kuulsa maile õpilasele ainsatki sõna Diazeerivassekovskit ja see oli tal meeles läbi terve elu. Ajakirjandus oli mürgine, irvitati ooperile sobimatu teksti üle. Vaid mõni üksik ennustas ooperile suurt populaarsust tulevikus. Tšaikovski toetaja Tšaikovski muusikast võlutud Nadežda fon mekk ei ole puskinist vaimustatud ja avaldab sügavat imestust niisuguse ainevaliku üle. Nagu Jevgeni õnnigin. Ja nii ta siis selgitab oma seisukohti. Tatjana ei ole mitte ainult pealinna franti armunud provintsipreili. Ta hing on tulvil puhast naiselikku ilu. Ta on neiu, kes on elu tegelikkusest puutumata. Unistav natuur, kes ebamääraselt otsib ideaali ja seda kirglikult taotleb. Leidmata ideaaliks midagi sobivat jääb ta rahulolematuks, kuid vaguraks kuid tarvitseb ilmuda isikul, kes väliselt erineb provintslikust keskkonnast kujutleb Tatjana, et see ongi ideaal ja kirg Harbeda enese unustuseni. Kirjast Nadežda fon Mäkile 28. september 1883. Sergei vile kirjutab Origini kohta, helilooja järgmist. Mul on vaja inimesi, mitte nukke. Olevusi, kes tunneksid samu tundeid, mida tunnen ja mõistan, mina. Otsin ooperis intiimset, kuid tugevat raamat, mis rajaneb olukordade konfliktile mida olen läbi elanud või näinud mis mind elusalt puudutab. Nüüd võiks küsida, kuidas puudutab Tšaikovskit isiklikult oneegini probleem. Aga mõelgem Tšaikovski abielu tekkimise peale. See on ju omal kombel koopia Puškini Tatjana käitumisest. Ainult see areng läheb teistmoodi. Nii et teatud plaanis on sekkovski auskada, ütleb, et ta suudab ainult neid olukordi kujutada muusikas mida ta on ise läbi elanud või väga lähedalt näinud, teisi läbi elavat. Me oleme korduvalt tsiteerinud Nadežda Filaret fon Meti kirju. Olgu temast siis lähemalt parsena. Sündinud 1831. Smolenski mõisniku Dmitri Potjomkini tütar sai kodus korraliku muusikalise ettevalmistuse. Abiellus 16 aastaselt, see on siis 1847 balti aadliku Karl fon mekiga kes oli vene raudteedega seotud kui insener. 1800 kuuekümnendatel aastatel võttis Karl fon Mac kontsessiooni raudteedeehitusele ja Kurski Kiievi Moskva reasani ja liippovi raudteed. Tänu valitsuse garantiile tõid ehitajale sisse määratud tulu. Provofon, mekk, patroneeriv noori muusikuid. Pärast mehe surma 1876. Saanud teada Moskva konservatooriumi professori Tšaikovski majanduslikest raskustest tellis fon mekk sekkovskilt mõned lihtsad tööd. Mõnede Tšaikovski teoste katkendite seaded kodusele ansamblile. Nadežda fon, Mekt tasus nende lihtsate tööde eest väga rikkalikult. Viiuldaja Joseph Scottacki kaudu. Aga Kotecoli kompositsiooni õppinud Tšaikovski juures. Koteke kaudu need tööd vahendati. Detsembrist 1876 algas Nadežda fon mekki ja Tšaikovski kirjavahetus. Enim pelgur nagu helli loojagi, ei hoolinud Nadežda fon Mcseltskonnast. Ja kuigi tal oli väga suur pere. Tal oli Karl fon mekiga 11 last. Hoolimata suurest perekonnast oli ta hingeliselt üksinda. Tema huvid keskendusid muusikale. Tšaikovski teosed olid Meti jaoks suure rõõmu allikaks. Kui avanes võimalus heliloojat toetada materjaalselt mängida elus peaaegu otsustavat osa tegi Mektšekovskile ettepaneku hakata vabakutseliseks heliloojaks, vabaneda palgalisest pedagoogitööst konservatooriumis ja pühenduda ainult loomingule. Tšaikovski oli just nimelt sel ajal oma isikliku eluga nii-öelda puntras võttis ta vastu laenupakkumise fon Mäkilt. Ta laenas fon mekilt 3000 rubla ja lubas selle oma loomingu tulevase loomingu arvelt tasuda. Ja ühtlasi palustega fon Mäkilt luba pühendada talle oma neljas sümfoonia. Sellele järgneski lahkumine Moskva konservatooriumist sõit välismaale mekki poolne regulaarne subsiidiumi sekkovskile 6000 rubla aastas. Ja kirjavahetus, mida MEK palub hoida saladuses ja tingimuseks on, et nemad kahekesi mitte kunagi isiklikult ei kohtuks. See kirjavahetus on väga mahukas. Aastatel 1876 kuni 1890 kirjutatutest on säilinud 760 sekkovski kirja fon mekile ja 451 fon mäki kirja sekkovskile. Need on avaldatud kolmes köites aastatel 1934 kuni 36. Tšaikovski 1878. aastal lõpetatud neljas sümfoonia kannab pühendust mu parimale sõbrale. Ja fon meks nimetab kirjades seda teost edaspidi. Meie sümfoonia. Neljas sümfoonia leidis tee Euroopa orkestrite repertuaari. Sirvides seda kirjavahetust, torkab silma aga ülevoolav stiil. Ja ärgu kuulaja ehmatagu, et siin on epiteete, mille korduvat kasutamist soomeugrilane pigem pelgaks kui julgustaks. Teie muusika ja teie kirjad annavad mulle sellised minutid. Et unustan kõik raske ja kogu halva, mis langeb igale inimesele osaks, kui hästi korraldatud ta eluga ei paistaks. Teie olete ainus inimene, kes annab mulle sellise sügava sellise üleva õnne ja ma olen teile selle eest piiritult tänulik. Kui palju head valmistavad mulle need armsad kirjad, millise õnnistatud palsamina mõjuvad nad mu piinatud hingele. Minu armastus teie vastu. On ka faatum, mille vastu mu tahe on jõuetu. Ma tunnen sellist kirglikku kiindumust teie vastu. Teie olete mulle nii armas ja kallis, et pisarad tulevad silma ja süda väriseb, vaimustuses Mu jumal, kui tänulik olen teile nende minutite eest, kui palju heledamaks ja soojemaks sai elu minu jaoks tänu teie suhtumisele tänu teie natuurile. Ma ei suuda teile edasi anda, mida tunnen, kui kuulan teie muusikat, olen valmis teile kogu hinge andma. Kõik, mis võib-olla õilsaima puhtaim üle vaim tõuseb hingepõhjast teie muusikat kuulates. Hea, kallis, armas, palavalt armastatud võrreldamatu sõber. Need epiteedid mitte ühe, vaid kahe ja vahel ka kolmekaupa kõrvuti on lugeja ees nii fon, meki kui ka Tšaikovski kirjades. Kuis siis nii, küsib 21. sajandi inimene. Meenub moodsat pange tähele Tšaikovski lemmikautor. Don Giovanni, peategelane kui tark suhtluses inimestega, meenutage Don Giovanni pöördumist donna Anna donna Elvira serliina poole. Iga kordon, Don Giovanni, uus nägu. Uus keel. Don Giovanni on hea psühholoog. Seda on Kaitšenkovski hea inimeste tundjana. Oskab ta tabada tooni, mida tema kirjapartner temalt ootab. Aga kui me peame silmused, Nadežda fon, mekiga on Tšaikovski side ju mõneti pikantne saada elatisraha siis selle eest peab lubama daamil huvi tunda oma loomisprotsessi vastu. Mõned näited veel kirjadest fon Mäggile. 1879 novembris tehti Moskva lähistel atentaat keiser Aleksander teisele. Sel puhul kirjutab Pariisis viibiv Tshaikovski fon mekile. Niikaua kui meid kõiki, see tähendab Vene kodanikke ei kutsuta osalema valitsemises, pole loota paremat tulevikku. Seitsmes detsember 79 Pariis. Tšaikovski fon Mäkile. Teie küsiti, armas sõber, kas mul on trükkimata teoseid, on ja isegi üsna palju. Kuidas õnnistan oma saatust, et ei olnud seda, kes jahtinuks mu lapselikku muusikalist lalinat, mida siis pidasin tõsiseks teoseks. Kuidas küll praegu kahetseksin neid noorus, pate. Enamus autoritest, kellel õnnestus algusest pealetrükki pääseda, on hiljem kahetsenud, et nende ebaküpsed katsed on avalikustatud. Minu varased lood on osaliselt säilinud, suurema osa olen andnud tuleroaks, sealhulgas kaks ooperit, Hoiewoodia Undin. 1869. aastal Peterburi teatrite direktsioon praakisundiini välja. Olin siis hirmus kurb ja keelust solvunud, aga hiljem rõõmustasin, et direktsioon mulle niisuguse teene osutas. Ooperi oli tõepoolest väga kehv. 10. detsember 1879. Sümfooniline ja kammermuusika seisavad ooperimuusikast palju kõrgemal. Sümfooniast võisonaadis olen ma vaba. Ei ole minu jaoks mingeid kitsendusi. Aga ooperil on see eelis, et annab võimaluse rääkida muusika keeles massiga. Ja ainuüksi see, et ooperit võib mängida kas või 40 korda hooaja jooksul annab talle eelise sümfoonia ees, mida esitatakse kord 10 aasta jooksul. Ooperiga harjub inimene pärast paari nähtud etendust. Aga palju on vaja aega, et hea sümfoonia oleks hinnatud publikumassi poolt Ta väärtustele vastavalt. 30. detsember 1879 Rooma. Täna võtsin ette teise sümfoonia ümbertegemise. Esimese osa tahan teha täiesti uue. Küll olen tänulik saatusele, et motocotne kirjastaja pessel pettis mind rida aastaid lubades, aga mitte trükkides partituuri. Vastasel korral oleks mu vaene sümfoonia jäänud algsel kujul. Kui palju tähendab seitse aastat töötava ja täiustuva inimese elus. Kas seitsme aasta pärast vaatan oma praegustele teostele samade silmadega millistega vaatan praegu teosele mis on kirjutatud 1872. Võimalik, sest pole piiriteel ideaali poole. Ja seitsme aasta pärast ei ole ma ju ka veel vana. Ja teisel jaanuaril 1880 saadab Tšaikovski pessellile Roomast teise sümfoonia asus väga põhjaliku kirja kus ta analüüsib nende seniseid lepingulisi ja rahalisi vahekordi ja paneb ette tingimused, kui pessel sümfoonia uuendatud partituuri veel avaldada üldse tahab. Sest seitse aastat tagasi oli kirjastaja saanud teise sümfoonia partituuri ühe Tšaikovski võla katteks. Ja ei olnud siiski sellest nootigi trükkinud. Brailova Symaki Nadežda fon mekile 11. august 1879. Minu suhted teisse, nagu nad on praegu on minu jaoks suurim õnn ja minu heaolu tarvilik tingimus. Ma ei tahaks, et nad kasvõi ühe nordi võrra muutuksid. Samas olen harjunud teisse suhtuma kui heasse, kuid nähtamatusse geeniusse. Minu sõpruse kogu hindamatu võlu ja poeesia seisnebki selles, et olete mulle nii lähedane ja lõpmatult kallis. Ja samal ajal ei ole Meie teiega tuttavad sõna- argises tähenduses. Ja see tundmatus peab laienema ka teile lähedastele isikutele. Nii vastab Tšaikovski fon mäki soovile saata oma noorim tütar, seitsme aastane Ludmilla Tšaikovski külla. Kuulsite teist saadet sarjast elu muusikas ja kirjades, mis on pühendatud Pjotr Tšaikovski 175.-le sünniaastapäevale. Saates kõlasid katkendid Tšaikovski teostest Roomeo ja Juulia. Esimene kontsert klaverile ja orkestrile Jevgeni oneegin ja neljas sümfoonia. Saate autor on Tiia Järg, helioperaator Helle Paas.