Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen Indrek Grigor. Kuigi vähemalt Tartus tuli veel keset aprillilumi maha aduma saatejuhina paratamatult kunstiministeeriumi hooaja lõppu, millega seoses olen sunnitud tagasi vaatama ja hindama, milliseid teemasid pidi ja kuidas saade kulgenud on. Erinevaid lubadusi on nii eetris kui eetriväliselt nii iseendale kui suuremale kuulajaskonnale erinevaid tehtud. Kuid üks konkreetne suund, mille poole ka mõned sammud kunagi astutud sai, on väljaspoole tõmbekeskuseid jäävate kunstisündmuste kajastamine. Kui nüüd aga ausalt kunstiministeeriumis kõneldule otsa vaadata, olen sunnitud möönma, et tõmbekeskuste välise kajastus on suuresti piirdunud intervjuudega Haapsalu, Viljandi ja Võru galeristidega mis toimusid eelmisel, mitte käimasoleval hooajal. Väljaspool Tallinnat, Tartut, Riiat toimuvate näituste või sündmuste kajastus või isegi näitusesoovitus ei tule ausalt öeldes meeldegi. Seoses sellega, et manifeste toimus Peterburis, jõudis Riia kõrval ka teine ajalooline keskus kultuuriministeerium eetrisse ning Tõnis Saadoja Narvas toimunud näituseprojekt sai eetrisse. Kuid mulle tundub, et saaduja arhitektuurifoto väikese poisiga leidis kajastust vaid seetõttu, et tegemist ei olnud mitte Narvast, vaid Tallinnast lähtuva initsiatiiviga, kuhu publik bussiga Tallinnast kohale viidi. Narva upitamine toimus hetkeks täiesti institutsionaalselt tasandil. Mõttelise vastureaktsioonina kureeris 2014. aasta oktoobris Tanel Rander Eesti-Vene konflikti ja sellega kaasnevaid sümboolseid tühistusi käsitleva näitusehalli laevu oodates just Tartus Y galeriis, mitte Narvas, nagu ei olnud kuraatori esmane kavatsus. Rander põhjendas oma otsust eesmärgiga hoiduda sattumast Ida-Virumaa ja eriti piirilinn Narva laetud poliitilisse ja sotsiaalsesse keskkonda, millesse, nagu ta leidis, ei ole meile enam õigust sekkuda. Olles piirkonna aasta kümneiks omapead jätnud, tundub riigivõimukeskustest lähtuv kultuuri invasioon Narvasse Ukraina sündmuste foonil ka lihtsalt väiklane. Siinjuures kõigepealt möönda, et Tanel Randeri dekolonialistlik kriitika on paratamatult ilma positiivse programmitte sest igasugune paika pandud ja kaardistatud tegevus on juba kolonialistlik ja tuleb allutada dekoloniaalsele kriitikale. Sealjuures Talle vallutada kriitikale ka kriitika ise. See 20. sajandi teise poole postrukturalistlikul filosoofial põhinev lähenemine on käesoleval milleeniumi omandanud aga huvitava lisakihistuse mida tähistatakse näiteks prestiižsõna paramõistetega ise institutsionaliseerimine või vastu avalik. Sellega kirjeldatakse nii-öelda rohujuure tasandilt lähtuvat algatust kehtestada end institutsioonina. Institutsioonidele ei üritata enam otseselt vastu töötada, vaid institutsionaalne toimimisloogika võetakse mikri kujul päikese sõltumatu grupi puhtule. Kriitika omandab Nimicry vormi ise. Tutsionaliseerumise musternäide on Eesti kaasaegse kunstimuuseum ehk EKKM mis sündis rahulolematusest kumu kunstimuuseumi kaasaegse kunsti eksponeerimise võimalustega ning on, ma usun, nii võib väita kujunenud pea sama oluliseks institutsiooniks kui riigiasutus KUMU. Vähemalt selles osas, mis puudutab kaasaegset kunsti. Seda ennekõike läbi Köler Prize'i nimelise kunstipreemia, mis on avaliku tähelepanu hinnates Eesti kõige prestiižsem. Kunstipreemia. Peemiaga on mitte ainult Eestis, vaid ka rahvusvahelisel kunsti paljal väga oluline institutsioon. Kuid preemiatest oli lätlaste Burvitis Price'i kontekstis juba mõni saade tagasi juttu. Tänase saate teemaks on aga ennekõike keskuste väline näitusetegevus, kus ka EKKM-il oluline roll mängida. 2014 kuni 2015 talve tuuritas mööda Eestit EKKM-i koostatud rändnäitus. Kohatu, millest tuli näituse stardi eelkuraator Anders Härmiga jutuga kunstiministeeriumis. Näitus alustas ringreisi Oktoobri lõpus Kuressaarest liikus edasi Raplamaale ning lõpetas tuuri aprilli alguses Valgas. Kuhu ka mina seda lõpuks nägema jõudsin. Pean ütlema, et väga hea näitus oli. Kuid mind jäi kummitama küsimus iseendale. Mida see tõdemus, et tegemist oli hea näitusega ikkagi tähendab? Tõnis Saadoja jaoks oli Narva kui näitusepaik oluline niivõrd-kuivõrd. Ta ei tahtnud teha näitust galeriis. Tallinnas ei õnnestunud kohe leida sobivat ruumi, nii et Narva oli kokkuvõttes pigem juhus. Sealjuures ei ole näituse õnnestumise hindamisel otseselt oluline, et see toimuks väljaspool tõmbekeskust. EKKM-i rändnäitus kohatu oli spetsiaalselt kureeritud kui rändnäitus Väikelinna koondades valikut teoseid, mis kõnetavad isiklikku psühhogeograafiat, koduigatsust, tammsaarelik, rahvuslikke narratiive ja sümbolistliku regionaalpoliitikat mis on vähemalt keskustest vaadates eeldatavad põhiprobleemid väikekoha elaniku jaoks. Ning sarnaselt positsioonid hinnates oli kohatu näitus ka minu hinnangul õnnestunud. Kuid mind vaevamaks küsimuseks on hinnang väärtus positsioonile enesele. Näitusega kaasnes ka haridusprogramm, mis rõhutab veelgi, et EKKM-i eesmärgiks oli kõnetada kohalikku vaatajat. Ning kui uskuda kuraator Anders Härmi, siis see ka õnnestus. Kusjuures õnnestumise põhjusena mainis härm kahte asjaolu. Esiteks väljaspoolkeskuseid valitsev kujutava kunsti vaakum on nii suur, et seal puuduvad eelarvamused. Ei teki küsimust, kas on kunst ja kas on hea kunst, sest kohapeal kunsti lihtsalt ei ole. Ja teiseks EKKM ei läinud turneele mitte ainult teostega, vaid erakordselt võimeka installeerimise meeskonnaga. Valge kuup, kelle abil tuli ekspositsiooniga kaasad ka näituseruum ehk EKKM lõi oma näitusega uue koha. Kultuurisaatkonna, mille eesmärk ei olnud mitte vastu võtta külalisi keskustest vaid näidata keskuses toimuvat perifeerias. Kui EKKM valis näitusepaikadeks väikelinnad, kus oleks olemas hädavajalik infrastruktuur ja kriitiline mass publikut siis hoopis teises suunas liikus Taavi suisa 2014. aasta suvel Võru linnagaleriis kureeritud näitus. Olematute külade projekt. Suisalu keskendus kohtadele, mis on olemas kas kaardil või vähemalt kultuurimälus kuid kus mitte kedagi enam ei ela. Eesmärgiks ei olnud sealjuures mitte tingimata koha peale midagi viia, vaid mängida asjaoluga, et kohtan inimeste poolt hüljatud Jooma tähendust järk-järgult kaotamas vastavalt sellele, kuidas ta kunagi seal elanute mälust hääbub. Kuid tekib intrigeeriv küsimus, mis siis selles kultuuriliselt tühjas vaid geograafiliste koordinaatidega tähistatavast kohas ikkagi on. Tuisu lähenemist kirjeldab ilmselt kõige paremini paralleelteaduslik uurimisjaamaga, mis kogub tehnilist informatsiooni kunstilisse konteksti. Paigutatuna toob Suisalu esile koha kui ise väärtuse varem kirjeldatud lähenemiste korral on haaratud sümboolsesse võimuvõitlusse. Suisa loaga käsitleb olematut küla kui meie simaatilisest haardest väljunud kohta justkui Strugatskite ulmelist tsooni mille kirjeldamiseks puuduvad meetmed. Tegemist ei ole kolonialistliku võimuvõitluse, vaid koha enese suhtes eraldiseisval metodoloogiat põhineva uurimusliku praktikaga. Umbes nagu päikese suletud veekogu floora ja fauna kirjeldamine bioloogide poolt. Tiigielukooslus sellest kirjeldusest ei muutu ja see ei ole ka uurijate eesmärk. Salvestasin Taavi suvisele kui intervjuu 2014. aasta novembris, kui Tartu kunstimajas võis näha ja kuulda Timo Tootsi kureeritud grupinäitus maa ja loomes. Taas eksponeeriti osaliselt ka olematute külade projekti kuid nagu saate algul said unistatud sündmused väljaspoolkeskuseid, on kunstiministeeriumi käesoleval hooajal olnud a- kajastatud, mille tõestuseks on ka asjaolu, et intervjuu on siiani jõude seisnud. Tere, Taavi Suisalu, saag kureerisid, siis on 2014. aasta suvesse projekti nimega olematute külade projekt. Alustaks sellest, et mis asi on olematu küla, kas ma saan õigesti aru, et olematut külad on siis külad, mis justkui juriidiliselt on olemas Kasas ühikuna, et meil on küla, aga seal ei ela mitte kedagi? Aga enam-vähem nii jah, et see on nagu üks variant, aga teine variant on ka see, et mitte ainult juriidiliselt, aga ütleme, sellises kultuurimälus või siis nagu inimeste mäludes eksisteerivad mingisugused sellised viidad või kasvõi nagu kaartidel ja nad viitavad millelegi, aga tegelikku, nagu inimtegevust seal ei toimu, et siis nagu justkui viide on olemas, aga viidatav mingis mõttes enam ei ole olemas või see, nagu on hääbumas, tähenduslik punkt, millele viidati nii-öelda Noh, ütleme, mis kontekstis nende küladega tegelev maksta, mis ajendas selle projekti endale? Tõuge, tegelikult oli puhas selline nagu meedia uudis, et see 2012 rahvaloenduse andmed, mille statistilised tulemused siis millalgi meedias avaldati ja seal siis oli selline viide, et Eestis on olemas 102 küla, milles eraühtegi inimest, et see oli võib-olla see kõige algne nagu mingisugune tõuge, mis kuidagi käivitas nagu edasised protsessid või või siis ma hakkasin nagu tegelema selle teemaga, et mida see üldse tähendab, et noh, et statistiline reaalsus on nagu üks reaalsus. Aga et mida sa siis nagu reaalselt maastikul tähendab vaid mis seal 102 tühja küla siis nagu tähendab reaalselt maastikul ma tahakski küsida, et mida see siis tähendab, no see tähendab väga palju erinev asju selles mõttes, et meediapilti statistiline pilt on muidugi hästi ühekülgne, et tegelikkuses see tühjus tähendab, et on olemas selliseid külasid, kus ei olegi midagi, võib-olla ei ole enam isegi hooneid, et seal on lihtsalt aastakümneid juba all nagu tühi. Aga see ühtlasi võib tähendada ka seda, et see on suvekodud või turismifunktsioonidega ehitised ja nii edasi, et pilt on tegelikult hästi lai, et see 102 tühja noh, see justkui nagu ei tähenda tegelikult mitte midagi. Et see on lihtsalt selline statistiline nagu vaadesele. Kuidas oli sinul lähenemine sellele, et ühelt poolt see olematute kõlada projekt on selline justkui nagu osaliselt ka näituseprojekt. 2014. aasta juuni lõpus juulis oli Võru linnagaleriis näitus olematute külade projekt. Kunstnike osalesid, Erik Alalooga, Eve Arpo, Eduard kollektiiv, John Grisham, Evelyn Müürsepp, Chrysnits ott, Pilipenko, oh Timo Toots Taavi Tulev poolt sa vormistasid selle nagu näituseprojektiks, teiselt poolt. Kuidas sa neile küladele lähenesid, võib, kas sa otsisid kõik 102 olematut küla üles või kuidas tähendab materjaliga? Tutvumine käis uurimisel, kui oli jah, selline, et ikkagi tuli mitte nagu võitnud läbi käia ka mingisugune valik läbi käia, et noh, aru saada, mida sa nagu tähendab. Aga mingis mõttes see ei huvitanud, see teema mind nagu selles mõttes nii konkreetselt gei, et sõna 102 mahedat küla, et, et kuidagi dokumenteeritud mahajäetust, et pigem mind nagu huvitas kujundina, et noh, et on olemas mingisugused nagu ennem ütlesingi viited nagu, kas siis kultuurimälus või isiklikes mäludes ja mingidsugustes dokumentides, aga see, millele nagu viidatakse, enam ei ole, või nagu see tühjeneb sellest tähendusest, et see viide ise nagu kannab veel mingit tähendust, aga see, mis seal kohapeal on see justkui nagu tühjeneb ja siis mind huvitaskise tähenduses tühjenemine, et mis, nagu lüngad seal tekivad ja võib-olla siis nagu uuesti sisustada neid viiteid millegi muuga või siis just nagu otsida kokkupuutepunkte noh, sellise, et justkui need külad on mingi selline traditsiooniline eluviis mingis mõttes ja, ja siis minu praktika ja nende kunstnike praktika, kellega ma sinna kutsusin, on pigem selline tehnoloogiline või selline kaasaegsem kultuuripraktika, et siis leida mingisuguseid, kas sidepunkt, et tuua nagu mingisugused sellised traditsioonilisemad, kasse, sümbolid või praktikad kuidagi nagu kaasaegse samasse võtmesse või leida mingit nagu sidusust. Et üritada tõlkida selliste hääbuvad tähendus siis kuidagi kaasaegsesse konteksti. Nojah, et see oli ühesõnaga, me uurimisretke tegime ikkagi tutvusime koha peale selle asja, kas näituse idee oli ka see, et ta on hajusnäitus, et ta eksisteerib paralleelselt diiselgaleriis, kui, siis seal maastikule, et ma ei tahnud ellu kutsuda sellist projekti, mis kuidagi töötaks ainult selle representatsiooni Caveta ainult nagu siis galeriis kuidagi viitaks nendele kohtadele vaid minu jaoks ikkagi oli oluline, et mingid asjad on ka seal maastikul vaid mingid reaalsed nagu teosed või objektide tekiks nagu selline kehaline kogemus ka nende kohtadega. Selgelt ei olnud tegemist nagu dokumentaal särav ja ka mingis mõttes antropoloogilisi lähenemisega, vaid, vaid sind huvitasid need need kohadest, jah, aga siis ütles selle sümboolse üksusena, aga noh, üks asi, mis mulle nende olematute küladega sümboolsete üksuste puhul silma hakkab, ongi see nende nagu hüljatud mahajäetus ja selles mõttes teatav tõrjutus või et mul hakkas ka kohe silma, et sa tegid näituse Võru linnagaleriis näiteks selle asemel, et teha seda ja ma ei tea Tallinna kunstihoones või noh, et kuhu sa projekti kanaliseerisid, kui oluline ja selle projekti puhul on nende külade, sest noh, just see nagu mingi teatavast tsentrist välja tõotuse oled, sa viitad ka nagu sellele kunstipraktikatele, et nende külade puhul eksisteerib see kultuurimälu nagu mingi traditsiooniline mälu. Teiselt poolt näiteks su enda lähenemine on väga tehnoloogiline, sa tegid ohvrikivist? Ma ei oska öelda digitaalse versiooni. Kui ma nüüd keerutamise ära lõpetan, otse küsin, siis mind huvitab, kui oluline see perifeersuse nende külade puhul oli see, et nad ei ole keskuses salvestanud ja mahajäetud majasid koplis. Esimene asi, et see oli mingis mõttes suht praktiline valik või noh, selles mõttes, et see sobis selle ideega väga hästi, kuna kõige suurem kontsentratsioon nende olematute külade konsultatsioon oli just Võrumaal ja selle Võru linna Valeri ümber sellest edasi areneski, nagu see idee, et noh, et see Võru linnas galerii oleks nii-öelda see alguspunkt või see sisenemiskoht või noh, mingi portaal, ütleme nendesse kohtadesse, et sa lähed sinna ja sa sealt saad mingisuguse esialgse kui tausta ja mingisuguse viited kuus nagu edasi minna ja kuna need kohad olid ka Võru linnagalerii need olematud külad võrdlemisi lähedal, et siis on see võimalus, et sa reaalselt ikkagi lähed maastikule. Aga noh, teisest küljest see perifeeria oli oluline ka iseenesest sellepärast et noh, selline tehnoloogiline kunst või ütleme, kaasaegsem kultuuripraktika, et selline huvi oli, et kuidas selline asi töötab? Jah, sellises nagu perifeersemad kontekstis minu huvi oli teha ka midagi maastikul una, et kuna ma tegelen nagu tehnoloogilise kunstiga, et siis üldiselt see on hästi sellises hea Ifraga kohas, kus seda nagu teha. Ja siis noh, mingis mõttes on see nagu väljakutse teha maastikul tehnoloogilist kunsti või et, et see seab nagu palju kitsendusi, aga samas et seal tekivad võib-olla sellised suuremad nihked selle keskkonna ja siis teose vahel Nonii mingis mõttes Võru linnagaleriijaks töötame niisuguse nagu turismiinfo. Punktina ma ei ütleks seda või noh, selles mõttes, et et see näitus oli ikkagi paralleelselt, et oligi nii galeriis kui, kui maastikule ta oli, hajus näitus, ma ise olen seda nagu nimetanud hajus näituseks ja tegelikult seal oli ka hajus teoseid, mis tähendab, et mõni teos eksisteeris eriruumi punktides samaaegselt, eksisteeris seal galeriis endas ja eksisteeris maastikul ja seal noh, tekkis nagu see huvitav nüanss ka, et kuidas see teos töötas, et see sõltus sellest nii-öelda, et kustpoolt sa seda teost nagu vaatasid. Et vot, selles mõttes ta oli küll mingisugune keskpunkt aga võis läheneda nagu ka teistpidi, et see keskpunkt oligi see üks konkreetne raamatuküla või see üks konkreetne paik, mis siis viitas tagasi, ütleme sellele keskusele. Püüdes natukene kriitiliselt vaadata seda, mida sa teed, eks ole, et mind hakkas huvitama, et millist rolli see küla sealjuures siis tegelikult ikkagi mängib, et ühelt poolt nagu sa kirjeldasid Võru linnagalerii selleks keskuseks, kus sa saad nagu välja minna kui sul ei ole, huvitav, on see, et noh, et kui ma lähen sinna välja, miks ma lähen sinna välja, mida ma leian seal väljas ja nii edasi, et tahtsin, galerii hakkas mingis mõttes tööle sellise teetähisena ja üks asi, mis mulle seal olevate külade silmaks võib-olla ma lihtsalt ka ei tabanud õiget tööd või ei, ei tabanud ära iga töölahendust, aga üks asi, mis mulle silma hakkas, oli see, et nad tegelikult ei ja see ei ole nüüd kriitika, vaid, vaid see on lihtsalt nagu tõdemus, et näiteks keegi tegelenud tüpologiseerimise kunstnike lähenemine nendele küladele võrdlemisi poeetiline kohtadele. Et kasutati oma oma sissetöötatud praktikat. Mulle väga meeldis error kollektiivi kinnisvaraarendusvideo, et, et noh, et nii paar nüüd müüme teile kinnisvara selleni, kus on nagu selline iroonia ja kommentaar sees, aga ka väga nagu nedelik lähenemine või selline kerge absurdi maiguga turundusteksti kuritarvitamine. Mulle lihtsalt tundus olematut küla ise, et nad antud projekti puhul ennekõike toimivad mingisuguse ku ajendi või käivitaja või et ja jällegi ma ei ole üldse kindel, et see on kriitika ja siis võib-olla see on hoopis hea asi, et tegemist ei ole mingi kummalise sotsiaalkriitilise projektiga, mis üritaks viidata sellele, et kuulge, meil on palju olematuid külasid, võiks midagi olla või noh, et selles projektis puudub mingi selline sotsiaalne utopism või et ei ole probleemi, vaid on see sümboolsus, sümboolne fakt, et meil on need olematut külad. Aga teiselt poolt Mul on natuke kahju või ütleme, ma läksin nagu just selle lootusega, et ma nüüd leian mingit ägedat kommentaari nagu nende külade olematuse suhtes tegeldaks selle olematuse faktidega, aga mis projekti raames minust pigem juhtus, oli see, et kasutati ruumi ja sealt ka turisminäide või see hajus näitused, et neid saaks, võid sinna minna ja seal on ka ennekõike nagu mingi objekti, mis on seotud selle näitusega, et need kohad muutusid pigem selliseks. No see natuke siuke situatsioon, istlik akt, et ma kahtlustan, et sinna kohale minek muutus veel olulisemaks, kui see koht või Nojah, pigem ma arvan, et minu ideena oli see ka rohkem ikkagi mitte võib-olla jah, nagunii konkreetselt või füüsiliselt nagu tegeleda nende hästi konkreetsete üksuste ja nende enda nagu ajalooga, pigem nagu selle kujutlusega sellest kuidas mingi koht või mingi viide siis jah, tühjana tähendusest ja justkui see avab nagu uusi võimalusi kõige lihtsamalt öeldes nagu mänguks mingis mõttes või et minu käsitluses justkui see tühjenemine vabastab ka teatavatest nagu struktuurides selle keskkonna ja seeläbi siis on seal võib-olla nagu lihtsam mingeid asju katsetada või noh, selles mõttes paljusus nagu laieneb seal väljas, et mina pigem võib-olla lähenesin, niimoodi ta jah, ei olnud see nagu sotsiaalprojekt, et see esmanii-öelda see külg, mis ühesõnaga ka meedia poole väga palju paistis, oligi see, et need on nagu mahajäetud külad ja noh, et mis seal nüüd nagu saama hakkab või et kuidagi neid asja nagu aktiviseerida või arendada või mis iganes, aga aga noh, reaalselt ma arvan, et nagu näituse idee mõttes, see oli ikkagi rohkem nagu kujutlus või abstraksemal tasandil, aga noh, see põhimõtteliselt ikkagi teada või noh, et kui meedia selle otsa nagu kätte saab, et ta hakkab nagu sinna suunda seda asja nagu ajama ja noh, mingis mõttes see näits hakkaski enda elu elama mingist hetkest mul nagu kontrollivõimalused olid suht piiratud, et hakkas ise kulgema algusest peale, ma tegelikult teadsin ka seda, et seal on see nostalgiaelement ja noh, et see on selline käivitav element, ütleme hästi suure grupi inimeste jaoks et kuidas siis seda käivitavat elementi nagu ära kasutada või proovida suunata seda mitte sinna kõige lihtsamast auku nii-öelda, et meil on nii palju nagu mahajäetud külasid ja urbaniseerunud teema ja nii edasi vaid kuidas seda energiat kasutada ära selleks, et need inimesed ikkagi sinna koha peale saada ja siis võib-olla pakuna jälle midagi muud, noh, et see oleks nii üksühene, see kuidagi see liikumine ei olnud raamatupoeetika. Tänaseks näituse soovituseks on Kaisa ise poolt Tartu kunstimuuseumi alumisele korrusele kureeritud ülevaade Tartu testikunstist pealkirjaga unistuste linn. Pealkiri koondab kuraatori sõnul konkreetsesse geograafilisse punkti koondunud mentaalse hoiaku kandjaid ja järgijaid, kelle jaoks unistamine tundub olevat oluline vaimne funktsioon. Samas tõdeb Kaisa Eiche, et olenemata ühisosast seisavad näitusele koondunud kunstnikud oma hoiakutes üksteisest kohati valgusaastate kaugusel. Tõepoolest, et kui näiteks Kiwa ja Erkki Luugi teksti praktikas võib leida paralleele siis Tanel randariitikolonialistlik maailmavaade ei suhestu Jevgeni Zolotko religioosse sümbolismi ka sisuliselt mitte kuidagi. Näitus annab psühhogeograafiliselt ühendatud, kuid ideeliselt vastuolulisest loomingust võrdlemisi koondava ülevaate. Peamine puudus. Näitusel on Tartu mitte lihtsalt tekstikeskse, vaid lausliteratuurse tänavakunsti väljajätmine näituse kooslusest. Seda valikut põhjendab ilmselt asjaolu, et tekstikunsti näitus unistuste linn on osa Tartu kunstimuuseumi arhiiviprojektist Tartu 88 mille raames tänavakunst omaette näitusega kajastuse leidis. Teisalt on Kaisa ise kuraatoritöö tugevuseks näitusele tekitatud lugemissaal, mis võimaldab ennekõike kirjandusliku taustaga loojate kaudset kaasamist. Ekspositsiooni. Näitus unistuste linn Tartu teksti kunst 2002 kuni 2015 on Tartu kunstimuuseumis külalistele avatud kuni 31. maini. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium olematute külade projektist rääkis kunstnik Taavi suvisalu. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.