Tal oli täiesti eriline hääl, pilk samuti aga tegemist polnud mingi meesiluduse, vaid just seesuguse, pisut tahumatu tüüpi kujuga kes küll esimese armastaja mõõtu välja ei andnud, ent oli geniaalne karakterite meister, tasapisi saidest elav legend, kelle õlul püsis Moskva satiiriteatri tähenduste paremik või siis nii mõnegi filmi pöörane menu. Tema nimi on Anatoolia Papanov ja nuta või naera, aga kõige laiemate rahvahulkade jaoks on ta ikkagi eelkõige kultusmultika Nuubagadi hunt. Täpsemalt öeldes küll selle hundihäälnäitleja jõudis oma elu jooksul korduvalt nimetatud tõsiasja peale ohata, parata polnud ka midagi muu saajad paradiis, ööbis mällu nagu igakuine palgapäev ja pus ehk lausa varjutama suurepärase artisti kõikvõimalikke teisi rolle millest Papanovi enda jaoks olid hinnad tuimad just saavutused drama optiliste osade hulgas. Sest eelkõige tunti staari kui fantastilist koomikut, andekat Ksentriliste tegelaste kehastajat, olgu siis tegu ekraani või lavaga, temal joolik, briljant käes, jäärapäine jäi, ettevaatust autos. Kiisa waroviaaninov, Kaheteistkümnes toolis ja lisaks kuulsale hundile veel rodu erinevaid hääli teistest multifilmidest naelutas massiliselt rahvast suurte ja väikeste ekraanide ette. Kui satiiriteatris mängiti revidenti, lutikat või häda mõistuse pärast, oli pileti saamine võrdne lotovõiduga. Ja tegelikult võib seda mõista tõeliselt head nalja on ikka tõeline kunst tehaga Papanov sai sellega ka ma justkui möödaminnes. Olles igapäevases elus nii märkamatu kui võimalik et mitte öelda häbelik. Hästi teeniva inimesena eelistas ta vaoshoitud elustiili pidades lugu üksnes korralikust autost, mis kunagiste normide kohaselt võis suurel Venemaal olla põhiliselt Volga. Legend räägib, et viimati mainitu uusima mudeli vastse omanikuna parkiste Masina teatrist nii kaugele kui vähegi võimalik sest tundis piinlikust oma peost suhu elavate noorte kolleegide ees. Ja nõnda ongi tänane keskne programm pühendatud 20 aasta eest lahkunud suurele Vene näitlejale Anatoli Papanovile ja selleks puhuks sai üles otsitud tema võluv ja toimekas lesk Nadežda karatajeva kolmeteistkorruseline maja Moskva südames Spirdonovka tänaval paistis kaugele ja üsnagi soliidsele vanusele vaatamata uskumatult särtsakat naeratav perenaine uksel tekitas tunde, et olen jõudnud oma inimeste juurde. Lisaks vestlusele näit Leatar Nadežda agarad taevaga kuulete saates pisikesi helilõikefilmides tänatooli Papanoviga. Praegu jääb näiteks mängima veel killuke tausta Nuubogaadist ja Haldi. Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulamist. Istusime Nadežda karata jäävad elutoas, kus nagu mujalgi korteris oli Anatoli Papanovi juuresolek hämmastavalt tajutav. Tohutu portree seinal, siin-seal fotod etendustel ja perekonna Need, kõik olid mõistagi põhilised atmosfääri looja taga, midagi oli seal õhus veel. Ja oli sedavõrd veel, et ma uurisin sissejuhatuseks, kas perenaisele vahel ei tundu, et kohe astub abikaasa uksest sisse ja küsib näiteks, mida õhtusöögiks antakse. Arvasite ära, naeris provona tihesta rahulolevalt. Loomulikult tekib aeg-ajalt seesugune naljakas tunne, et kohe-kohe astute Olja tuppa ja ütleb midagi. Ja pole ka midagi imestada, sest küllap olen ise mingil moel selleks vastavad eeldused loonud. Näiteks pole siin 20 aastat mitte midagi ümber tõstetud, kõik on täpselt nii, nagu oli mehe ajal. Isegi remonti pole teinud, teatas perenaine rõõmsalt. Aga nuh, kui ringi vaadata, Ta siis loodetavasti midagi nii väga silma ei riiva ka. Sest koristama olema agar ja ega siin üksi elades nüüd, kui palju segadust ka tekitada ei anna lisast asjalikult. Siinkõneleja nõustus, korter oli korras ja puhas ning kui aus olla, siis euroremont oleks sinna sobinud tõesti nagu sea selga sadul. Mis aga puudutab õhtusöögiküsimust, jätkas Papanovi lesk, siis näiteks toolia ainult kodus süüa tahtiski. Ja ringreisidel hotellis vaikselt ja omaette, kuidas ma teda ka mõnikord ei keelitanud välja minema, vastus oli tal alati üks. No ei meeldi mulle, kui hakatakse vahtima, mida ja kui palju me sööme. Ise tead ju, niipea kui kuskil avalikku söögikohta ilmume, satume kohe tähelepanu keskpunkti. Oi vaadake, Papanov tuli täna nei, meenutas Nadežda Karat taeva oma mehe suhtumist neisse asjadesse ja lisas vastavalt juurde, et seest olid tool ja väga leplik sööja ega pirtsutanud kunagi. Ükskõik kui lihtlabase või kiiresti valmiva nina esisega. Ka tegu polnud nõnda palju siis superstaar Papanovi toitu, toitumisharjumustest aga kuulakem, nüüd tillukest, ent kuulsat katkendit, filmihitist briljant käsi kus tema partneriks oli sädelev Andrei Mironov, kelle kehastatud tegelasel on parasjagu ränk pohmell. Toolivatanovia Nadežda karatajeva armastuse lugu sai teatavasti alguse kiitises Moskvas asuvas kuulsas teatriinstituudis. Kõigepealt meenutas proua Nadia iseenesejõudmist ihaldatud õppeasutusse. Lõpetasin keskkooli 41. aastal ja otsustasin ka kohe minna teatriinstituuti. Tegin eksamid ära, see oli juuni alguses sel päeval, aga kui läksin uurima eksamitulemusi oli instituudi ees tohutu rahvahulk, toimus lausa miiting, kõik olid väga erutatud. Kuna hommikust saadik oli mul ainult üks siht silme ees teada saada, kas olen sees või mitte jäimul raadio kuulamata. Sealt aga oli teada antud, et alanud on sõda, nii et olin küll vastu võetud, aga instituut evakueeriti ja verivärskeid tudengeid kaasa ei võetud. Mina läbisin siis mettõdede kursused ja koos sõbratariga võeti meid sanitaarrongi peale. Ajapikku jõudsime omadega Moskva külje alla tagasi, sakslased olid linnast lahkunud ja mina palusin luba kodust läbi lipata. Ühtlasi tõmbas mind mõistagi instituudi poole, kui on mingeid uudiseid kohtasingi seal meie juhendajat raievskit, kes vaatas kahetsusega mu sõjaväevorme ja teatas, et õppetöö hakkab kohe-kohe pihta. Läksin lont lont sanitaarrongi tagasi ja ütlesin sealsele komissarile, et jubedalt tahaks õppida. Noh, nad andsid mu vabaks, naeratas Nadežda karataeva Anatoli Papanovi lesk veel nüüdki tänulikult. Ning jätkas sealt, kus nende kursusega liitus veel üks tudeng. Kui olime teisel kursusel, tuli meile üks luitunud sõduripluusis vibalik poiss polnud just teab mis iludus. Juuksed hoidsid ka kuidagi imelikult ja oli vist 43. aasta algus, jah, täpselt nii, sest 46. me juba lõpetasime. Siis ilmus välja selline tahumatu noorsand perekonnanimega Papanov. Ta mobiliseeriti 41. aastal, ent ta sai peatselt väga raskelt haavata, veetis sisuliselt ülejäänud aja kuni teatrikooli tulekuni erinevates hospidalides. Dagestani arstid olid igatahes need, kes ta enam-vähem terveks ravisid ja muuhulgas ka jala ambuteerimisest päästsid. Instituuti ilmus ta kepile toetudes ja sattus meie suurepärase õppejõukunsti Trei näitleja Mihhail tarhanovi palge ette. Keskkooliaegse taidlusteatritaustaga toolia kirg näitlejaks saada oli tohutu ja ta avaldas tarhanovile muljet. Ainus segav asjaolu oli see, et poiss lonkas. Kuid Papanov suutis eksamineerijat veenda, antagu talle vaid võimalus ja pisut aega ning õige pea ta enam jalga järelevia kepile toetumisest, rääkimata seepeale võttist Arhano joonelt teisele siis meie kursusele kus oli palju tüdrukuid ja ülivähe poisse. Ja nagu ma enne ütlesin, oli ta alguses lisaks muidu tahumatule olekule ka üsna abitu suhtleja. Meie tüdrukud olid aga piisavalt eneseteadvad ja raskele ajale vaatamata ka alati sätitud. Ikka suutis keegi kuskilt turult endale tonn teab mille eest midagi silmatorkavat selga kõlba või kaela hankida. Ainult mina olin sellest kirevast seltskonnas nagu valge vares sõjaväevormis ja kirsades, sest muud mul lihtsalt polnud ja ema oli ka kaugel ja nii ma siis käisingi sellises kostüümis ringi, itsitas Nadežda taeva. Ent just see julgustaski mu tulevast abikaasat minuga lähemat tutvust sobitama. Neid ühendas see, et olime mõlemad rindelt tulnud. Et olime mõlemad lihtsakoelised, avalad ja siirad. Kus ja millal sai tooliaga tantsitud esimene valss, seda nad Jostagrad taeva täpselt ei mäletanud. Elt arvas, et sündmuse mälestuseks võiks kuulata ühte tossanova briljant käest filmist, millega natoolivapanov oma austaja käte arvu omalajal kümnekordistas. Üsna peatselt sai selgeks, et uustulnuk Papanov, kes ilmus kiitise näitlejate kursusele 1943. aastal, on keskmisest võimekam. Loomulikult oli ta andekas inimene, võimeline justkui muuhulgas kõige erinevamaid kujusid looma tundus Nadežda karate ajeva neid praegugi oma silme eest läbilaskvat. Üks väike konks siin muidugi oli, lisestasitsitades, nagu ma juba enne mainisin, mingi meesiludus toolia polnud. Andekas karakterite looja, seda kindlasti. Nii talle siis neid karaktereid üksteise järel pudeneski, kui oli vaja mängida mõnd vanameest, kedagi veidriku. Noore armastaja isa palun väga, ainult mitte noort armastajat ennast, sest selle jaoks olid kursusel kenamad poisid. Seesugused kangelase tüüpi toolia polnud mõistagi miski kangelane, aga seest hakkasid levima jutud tema talendist. Ja varsti hakati ka teistelt kursustelt piilumas käima, kuidas papa Nov proovi teeb. Kui me hakkasime kooli lõpetama, oli Anatoli vaieldamatult meie kursuse parim. Muuhulgas andis endast jõuliselt märku tulevana kuulus ekstsentrik. Ja muide, ühe osa Papanovi andest moodustas ka fantastiline jutustamisoskus. Terane elu jälgija, kes oskas nähtud pärast tõeliselt haaravalt edasi anda. Mäletan, kuidas meil kursusekaaslased vahel lausa palusid, et jutusta ometi midagi. Mis aga meie story edasist arengusse puutub, siis tuleb mainida naljakal kombel avastasime varsti, et meie elukohad jäävad ühte kanti. Tekkis siis ka ühine kodutee. Paanov näitas üles erilisi vaatlusvõimeid, et kooli minnes minuga ühe trammi peale toda. Tal oli nimelt rumal komme astmelaual kõlkudes juba kaugelt kindlaks teha, kas ma olen peatuses, et sama trammi peale tulla või mitte? Kui mind veel polnud, tuli ta muidugi maha juurde tema noh, vastupidist suunda, ehk siis koolist kodu poole sõitsime muidugi koos. Nii see siis tasapisi kulges, pealtnäha argiselt, aga tegelikult väga romantiliselt. 20. mail 1945. aastal olid meie pulmad. Peolaual oli see, mis õnnestus kaartidega hankida. Nõnda meenutas Nadežda karatajeva ja siinkohal mängi mete taas ühe katkendi, sedapuhku ülipopulaarsest filmist. Ettevaatust, auto patanud mängib seal jäärapäist täia, kes igal võimalikul juhul armastab hirmutada oma tõusikust väimeest. Septembris 2007 oleks Anatoli Papano saanud 85 aastaseks. See märkimisväärne daatum pani maestrot jälle senisest enam meenutama ja temast kirjutanud tema venelased mõistagi jumaldavad oma silmapaistvaid kaasmaalasi. Erilise õrnusega suhtutakse nostalgilist desse kuulsustesse jätkab lesk, nadi ess, tahka rattaeva. 1946. aastal, pärast Kitise lõpetamist suunati kogu meie kursus Leedumaale klippedesse sealset Vene draamateatrit looma. Anatoli Papanovid kutsuti veel ka väikesesse teatrisse ja kunstiteatrisse, aga ta järgnes oma naisele, naeris Nadežda. Teatrimaja oli väike, see on seal vast praegugi alles ja nii me siis tööle hakkasimegi, andes etendusi vaheldumisi leedu enda teatriga üle päeva. Babanov jõudis Klaipedas olla ühe aasta, aga selle aasta jooksul me mängisime palju nii koos kui eraldi. Ja mis sellesse üürikest aega puutub, siis nuta või naera. Aga kui puhkusel Üheks sõitsime Moskvasse, oli esimene tuttav, kes tänaval vastu tuli. Noor satiiriteatri lavastaja Andrei Kontšarov võttis toolial nööbist kinni ja kukkus auku pähe rääkima. Tule ära neile hirmsasti oleks sinusugust meie teatrisse vaja. Noh, ja mina taibata pakkumise suurust aitasin muidugi ka omalt poolt kaasa. Loomulikult mine, see on ikkagi Moskva. Küll pärast paistab, mis edasi saab? Nõnda sisenatoolibapanov pealinna tulijama tähelennuga vaikselt algust ka tegi. Satiiriteater jäi tema koduteatriks surmani. Mina olin veel aastakese Klaipedas, seejärel lõpetas sealne Vene teater paraku eksistentsi ja meie väike, ent üksmeelne perekond sai taas kokku nüüd juba jäädavalt. Ning mõningase viivituse järel võeti mindki satiiriteatrisse. Aasta oli siis 1950 teatas Nadežda grad taevasele episoodi lõpetuseks. Ja siinkõneleja arvutas vaikselt koolipoisi kombel, et vastavalt 16 ja 18 pikka aastat jäi hittkomöödiate nii. Ettevaatust auto ja briljant käsi. 19 aasta möödudes ja kalgust pöörase seriaaliga pakadee. Et viimati mainitud juhtum on tõenäoliselt kõige jõulisemalt garanteerinud näitleja Papanovile, kas nüüd just maailma, aga mõningase rahvusvahelise kuulsuse kindlasti küsisingi lesk nadiestalt, et no mis siis ikkagi, tema arvates oli nimetatud seriaali nii jalustrabava populaarsuse põhjuseks. Ma tõesti pöörane, nentis Papanoni abikaasa, jätkas. Ilmselt oli tegu senistest multifilmidest millegi täiesti erinevaga. Kui tavaliselt tehti need pealetükkivalt Did aktilised, nii et moraalist nõretavad kaadrid lausa ekraanilt tuppa ronisid, siis Nuubaganiis olid lood pisut nihkes hunt, et justkui kurjuse ja murdjalikkuse kehastus on siin äkki tõeline hädapätakas, kes ei saa ega saa jänest kätte. Rahval hakkas hundist kahju ja ka jänes polnud enam see tavapärane armas väike karvapall. Noh, muidugi kubisevad need multikad, sammas, tort näkku või põlvega tagumikku stiilis rämedustest, aga inimesed tahavad vahel naerda lihtsate asjade üle. Kusjuures nii oligi, et mitte ainult lapsed, vaid igas vanuses publik sai siit midagi. Ilmselgelt oli seal ju peidetud irooniadki. Ja muide tõstis Nadežda krattaya sõrme püsti. Ma ei tea, kui levinud on see fakt, et kõigepealt oli mõeldud hunti sisse rääkima Vladimir Võssotski. Ent mees oli teatavasti mustas nimekirjas, ülemused hakkasid pabistama. Äkki siis ikkagi ei sobi lastefilmi ka hääleks mitte? See tobe keel sai teisest küljest jälle Papanovi šedööri alustalaks mis siis veel tänaval oli tol ajal raske liikuda, mis sest, et olid üksnes joonistatud tegelase hääl seest, missugune hääl ja missugune näitleja. Kuulsime, kuidas lapsed teatasid emadele ja emad lastele, näe, hunt läheb vahel toolia, torises oma, et kaua see jama kestab, elada enam üldse ei lase. Kuskil intervjuus teatas Papanov otsesõnu, et Seva hunt on kogu mu biograafia läbi närinud. Meenuvad satiiriteatri külalisetendused, Bulgaariasse ühe väikelinna vaatamisväärsustega tutvumine ja kohtumine kohalikega peaväljakul. Noh, antisena teatri juhtivale näitlejale Anatoli Papanovile. Mäletan täpselt, et seal oli Bay punastes kaela rättides pioneere, kes pärast toolia esimesi sõnu hakkasid karjuma. Nuupa kadi. Olidki Papanovi jutud räägitud, ainus, mis talt tegelikult oodati, oli mu saajad spagaadi ja seega saadi aplaus, tahtis erakurdistada. Nüüd otsisin vene filmi- ja teatri tippnäitleja leselt kinnitust, et kui sellised ilmselged ja tüütult väsitavat publiku üle reageeringut seoses hittsarjaga nupp Akkadi välja arvata. Tegelikult läks Babanovilju lausa hiilgavalt. Tiprollid satiiriteatri laval legendaarsed osatäitmised, ettevaatust autos, briljant käes. Kaheteistkümnes toolis. Babanovi ampluaa hakkas ses suhtes tasapisi lõplikke piirjooni võtma. Jah, arvasite ära, koomilisi rolle 100. nii uksest kui aknast, nii suuremaid kui väiksemaid ja loomulikult lähenes ta neile täie pühendumisega ja iga kord erineval moel. See oli elementaarne. Mitte nii, et kui stereotüüp töötab, siis seda, eks Piirimägi mäletan, kuidas ta ühe pisikese osa jaoks etenduses kuuril Vovitš Sinitškin Käis enesele hiiglaslikke vahtkummist jalalabasid Mosfilmis tellimas. 1963. aastal tekitas seesugune asi furoori või kuidas ta nuputas koos jumestajatega, missugune Krimm kõige nalja hakkamalt mõjuks ja nii edasi ja nii edasi. Aga kõige selle taustal temas loomulikult süvenes soov mängida ka tõsiseid dramaatilisi rolle. Satiiriteatris eriti võimalik polnud, juba teatri nimi ütleb, miks kinos õnneks aeg-ajalt oli, meenub suurepärane film 1965.-st aastast meie maja, kus papa mängis oma eluga rappa jooksnud poegade isa õi, kindral serpyylin elavate surnute saastast 963. Nii et jah, tänu kinole kujunes Papanovi näitleja saatus siiski suhteliselt õnnelikuks. Ei juhtunud temaga nii, nagu näiteks vaese Aleksander Demjaanikuga, kes jäigi eluks ajaks uurikuks. Anatoli Dimitri Mich pole iialgi kuulunud parteisse, ehkki kutsuti tungivalt ja korduvalt. Tal oli kõrini tol ajal valitsevast korrast, preeznevist, koogutamistest ja nõnda edasi. Seda võin kinnitada täie vastutustundega, naeris lesk Nadežda. Kusjuures mina jälle teis, aga see selleks. Nuia aktiivsele tissidentlusele helistas toolia siiski oma armastatud tööd. Aga võite ette kujutada, millise rõõmuga tervitas ta siis esimesi perestroika ilminguid. Kahjuks nägigi ta ära kõigest alguse, sest lahkus meie seast juba 87. aastal samal aastal ja samal kuul kui tema suurepärane lava ja filmipartner ning samuti üks satiiriteatri tippe. Andrei Mironov. Nad läksid üksteise järel kümnepäevase vahega toolia ees Andrjušade järel. Ja see tähendas teatrile peaaegu et krahhi, sest repertuaari paremik püsis nende kahe õlul. Revidendid, häda mõistuse pärast, kirsiaed, suurema aja väikesed komöödiad, Figaro pulm. Need olid põhietendused, mis Papanoviamironovi peale olid üles ehitatud. Pioneerijuht, plussik oli meeleheitel. Mõne aja möödudes üritati revidenti üles soojendada, aga Uusclestab kohv polnud kaugeltki see, mis Mironovi oma ja linnapea oli ka lahjem kui Papanovi oma. Ma teeksin üle kohutama praegustele kolleegidele ja iseendale, sealhulgas kui ütleksin Mironovia Papanovi lahkumisega lõppes satiiriteatri kuldajastu. Nadežda garad taeva silmad olid niisked ja ta lisas vaikselt, aga seda on tehtud minutagi. Kinnitan lihtsalt, et jätkasime Pealt hooti isegi sädelevalt, aga paraku juba ilma elavate legendidega. Kuulakem nüüd katkendit telefilmist 12 tooli kuuskapanovi partneriks on taas Andrei Mironov. Sedapsi ostab Venderina. Meie saate peategelane kehastab seal poliitmetvitši ehk Kiisat ja mängime ette koha, kus ta saab esmakordselt tuttavaks, ostab penderiga. Küsisin, kas äärmiselt hõivatud näitleja Papanov ka mõnikord väga sandi tervise kiuste hambad ristis ja võimete piiril tegutsema pidi etendusi ikka naljalt ära jäetud ja võttepäev oli üldse püha ja puutumatu. Haigede polnud aga alailma väsinud muidugi sel lihtsal põhjusel, et ei osanud täpsemalt, ei tahtnud ennast säästa. Teatri ja filmid sobitamine oli üks asi, aga kuivõrd ennastsalgavalt aga kõige pisemate rollidega tegeles see vääris tähelepanu ja pole kunagi nii väga enesestmõistetav, kui arvata võiks. Tõepoolest, see on päris paljusid, kes pisiosi teevad nii-öelda poole jalaga et hoida end millegi kaalukama jaoks ning siis juba täie rauaga põrutada. Kui muidugi neid kaalukamaid siis nende haltuura maiguliste suitsude peale üldse tulebki. Ja Nadežda vaatas vilksti tema mehe portree poole, justkui oodates, et too nõusolevalt noogutab. Ning lisas, et ametlik puhkus oligi see ainuke, mida üritati siis maksimaalselt ära kasutada. Kuidas siis puhkus välja nägi? Oli neil suurlinna on praegugi muide ja kah mälestusi otsast otsani täis. Ostsime Tagoostoliaga, olime õnnega koos, sest saime üsna odavalt kätte. Selles suvilas muide, puhkasid aeg-ajalt üheskoos, nii minu kui tema vanemad, kes olgu öeldud, sõprustasid omavahel. See kõik liitis meie kogukonda veelgi tugevamini. Ja mis põhiline, kui meie vahel mehega riidu läksime ja tema südametäiega oma vanemate poole põrutas, sai ta sealt veel ühe peapesu teemal, miks ta mind piisavalt ei austa. Minu vanemad olid jälle vastavas olukorras toolia poolt, tee vidina iksites vanaproua rõõmsalt. Aga jah, seal maal oli siis küll tõeline väljaelamine Lindlikust hullusest kõpitseda, üht-teist korda teha, käis rattaga sõitmas, leotas õngekonksu ja tal olid suurepärased maskeerumis võimed täiesti tähelepandamatuks kujuks, nii et ära teda üldjoontes ei tuntud. Noh, see käis kaugemalt uudistele Ta kohta lähemad inimesed teadsid ja ei tülitanud. Meenutasin Papanovite tütre Jelena sõnu kuskilt lehe intervjuust, kus ta rääkis ühest pimedast oktoobriööst, kui maha oli sadanud esimene lumi ja isa teatas, et õunad tahavad puuelt korjamist. Seda kohale jõudes tehtigi ja mälupilt punastest õuntest valgel lumel olnud lumma Nadežda krat taeva noogutas ja lisas veel, et aeg-ajalt käisid nad ka Jaltas näitlejate majas puhkamas. Seegi oli üks Anatoli Papanovi lemmikpaiku. Kuulsite taas unustamatuid helisid Nuubagadist. Superstaar Anatoli vabanovi lesk Nadežda garad taeva, väitis, et neil sattus 70.-te algul olema kord erakordselt armas tuvi Eestimaal, Pärnus. Filmi ükskord üks võtteta. Vaat selles filmis mängis papa peaosa seisugust Vanja Karetnikovi, kes oli terve elu lennanud õielt õiele, et ühel hetkel avastada, kui üksid on. Olles juba küpses eas, otsustas ta kõiki oma kunagisi pruute riburada külastama hakata. No ja üks neist siis elaski autorite tahtel Pärnus keda mängis samuti satiiriteatri näitleja niin Arhipova. Aga ma kordan veel kord, see üks kuu üle 30 aasta tagasi, teie armsas suvituslinnas jääb mulle elu lõpuni meelde. Oma hubasuse, roheluse ja sümpaatset inimeste poolest, naeratas Nadežda karata. Nüüd oli siinkõneleja aeg imetlust väljendada, kuidas niivõrd austusväärses eas ta ise nii töökat ja hõivatud elu elab. Etendused, teatris, filmivõtted. Minu vestluskaaslane jäi vaoshoitum. Näen kindlaste tükis Väikevend ja Karlsson katuselt majasokku. Kahju on etendusest kaheksa armastavat naist, mis tänaseks on kul repertuaarist maas. Aga asi seegi, et maja sukarullik olemas on, naeris krab taeva ja lisas, et hiljuti kutsuti teda osalema ka ühterant tüki, kus löövad kaasa näitlejad eri teatritest. Mängin seal vanaema ja vanaemaroll on mul ka ühes 200 osalises seebiooperis, laiutas karata taevakäsi. Nad ütlevad, et minuealist enam-vähem terved näitlejannad polegi nii kerge leida. Kellel skleroos, kellel muud hädad. Ise olen, sülitas kolm korda üle õla, seni veel enam-vähem kõbus. Kes teab kui kauaks muidugi. Aga iga kord tuleb mul võtteperioodiks Kiievisse, vaata sest kõik seibid võetakse nüüdsel ajal just seal linti. Küsimusele, miks vastas scared taevasilphaaval ette odavam isegi koos lennukipiletite ja hotelliga on ikkagi soodsam kui Moskvas. Ja produtsendid on ju kõige usinamad raha, lugejad? Elementaarne. Siinkõneleja küsis lõpetuseks, kas Papanofica anekdoote armastas. Jubedalt armastas ja tal oli selline eriline komme neid nagu muuhulgas kergelt usase näoga pominal rääkida. Kõik on ümberringi naerust kõveras, tema toksib midagi kahvliga taldrikul ja räägib veel ühe. Jälle röögivad kõik naerda, Papanovi näos ei liigu ükski närv. No ikka pöörase naljasoonega inimene oli. Ja lõpetuseks kuulame filmist briljant käsi, seda surematut katkendit, milles kavandatakse vaese briljandke omaniku rajalt mahavõtmist. Legendaarse näitleja natooli Papanovile see Nadežda garad taevaga tegi keskeprogrammi Haldi Normet-Saarna. Katkendeid aitas valida Ain Saarna ja helioperaator oli Maristomba.