Algab kolmas saade Pjotr Tšaikovski 175.-le sünniaastapäevale pühendatud sarjas. Elu muusikas ja kirjades. Stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Tšaikovski elu muusikas ja kirjades. Kolmas saade võiks kanda pealkirja tunnustus. Ja hõlmab aastaid 1879 kuni 1888. Selle kümnendi jooksul juhtub Tšaikovski elus mõndagi. Muidugi. Kõige olulisem silma hoidval loomingulist elu. See tähendab Onygeni esietendust, see tähendab ka ooperi operičhnic kavast mahavõtmist. See tähendab Jevgenia neegini esietendus suures teatris ja nagu eelmine kord sai nimetatud, see on siis ooperi käibima. Jäänud versiooni esietendus 81. aastal. See tähendab orjani näitši esietendust Maria teatris. Paar aastat hiljem tuleb Mosepa siis tulevad Kulkingakesed, mis on suure vaevaga ümber töötatud. Sepa kuulast jõuab esiettekandena alles 1887. Ja selleks ajaks on olemas ka ooper, võlutar eesti keeles nimi ei kõla vist eriti, aga vene keeles on ta säradia ikka? Jah, oneegin saab lavale ka väljaspool Venemaad Prahas 88. Kui vaadata sümfoonilised muusikat, siis on mõned aastad viljakad ja mõned aastad on natuke vähem viljakad, on Itaaliaga Britšov ja teine klaverikontsert roome Juulia kolmas lõplik redaktsioon. On serenaad keelpilliorkestrile ja on tellimustöö avamäng 1812 tuleb teine sümfoonia ümber tehtud kombel teises redaktsioonis ja sellisena ta siis ka jääb repertuaari püsima. Ja 81. aastal on ka see kuulus viiulikontserdi esiettekanne viinismist õigsekovskile üsna kibeda üleelamise seoses selle kontserdi Viini kriitikute poolse halvustava suhtumisega. Kontsert muidugi elab oma elu ja teda mängitakse järgmistel aastatel ka väljaspool Venemaa piire. Sümfoonilised muusikast, tulevadsüüdid, kontsert, fantaasia klaverile orkestriga ja see süüdivorm ja žanr näikse Tšaikovskit mingil huvitaval kombel innustavat sedavõrd, et peale kolme numbrilise süüdi kirjutab ta veel 87. aastal. Süüdi, mille nimi on Mozart, Diana. Ta valib Mozarti mõned teosed ja seab nad orkestrile. Selle eest loomulikult Jürgensoni käest honorari ei kavatseta üldse küsida. Ja 88. aastal jõuab lõpuks esiette kandeni. Viies sümfoonia. Sümfoonilisi partituuri on aga sümfooniat osas suhteliselt tagasihoidlikult. Mis veel torkab silma nendel aastatel. Tšaikovski teoste suhtes muutub kriitika järjest leepivamaks mõistvamaks tunnustavamaks. Aga On kerge oletada, et see, kes ei armasta, leiab igasuguseid asju ette heita. Ja meile tuttav tseesar köhi, kes võttis ette põrmustada Tšaikovski diplomitööd 66. aastal jätkab samas vaimus ja kui ta ütleb, et Tšaikovski on siiski meister ja oskab orkestreerida ei ja nii edasi, siis ometi leiab ta alati midagi negatiivset. Et see medal Tšaikovski väga meisterlikult teeb, on tegelikult võrdlemisi sisutu. Sellel kümnendil tekib uus nähtus Tšaikovski teoste esitamises. See on nimelt autorikontserdid. Kui ta saab 40, siis on tal esimene autorikontsert ja hiljem selliseid kontserte tuleb veel. Ja siia juurde peaks veel lisama. Tšaikovski populaarsusele aitab tõenäoliselt eriti väljaspool kodumaad kaasa asjaolu, et Tšaikovski natukene töötanud, natuke vaeva näinud asjatundjate juhendamisel. Sekkovski hakkab dirigeerima. Ja ta teeb seda mitte ainult kodus, vaid ta teeb seda ka väljaspool kodumaad. 1881. Varakevad veebruaris. On surnud Fjodor Dostojevski. Märtsis Nikolai ruumistein Pariisis, modest mussowski Peterburis ja mõrvataksega. Aleksander teine 1881. aasta on sekkovskile mitmes mõttes üsna raske. Tema õde Alexandra puuduva on raskesti haige ja ka Alexandra tütar Tanja. Ja on suur probleem, kuidas saada nad kodust eemale, et nende tervis mingis raviasutuses pisutki paraneks. Helilooja on komment, kas Alexandra mõisas, et olla lastele toeks, sest lapsed jääksid muidu täiesti oma inimestest ilma. Nadežda fon meki kohta liiguvad kuuldused, et ta on laostunud. Siit kerkivad Tšaikovski elatusrahaprobleemid. Finantsküsimused on teravad, ka Jürgens soniga elada välismaal muutub küsitavaks. Tšaikovski kaalub pakutud kohta Moskva konservatooriumi direktori kohta. Ja siiski keeldub muusikat, ei suuda kirjutada, tunneb tüdimust. Kirjadest hakkab läbi käima mitte liiga sageli, aga siiski tähelepandavalt surma igatsus. Ja et leevendada seda töövõime, õieti loomisvõime vajakajäämist, pöördub sekkovski Jürgensoni poole, paludes mingisugust muud ülesannet. Ja nii Jürgenson talle pakub. Ta ja redigeerida Dmitri Bortnjanski koorikontserdid. Tšaikovski hakkab uurima, annab enne kirikumuusikat. 29. märts 1881 vennale. Modestile minu elus toimub nüüd äkiline pööre, millel on mõju kogu järgnevale elule. Esiteks Nikolai Grigorjev, ishi surm on minu jaoks suure tähendusega. Ja teiseks, Nadežda Filaret olla on peaagu laostunud. Nikolai Rubist suri Pariisis 23. märtsil 46. eluaastal. Tšaikovski tunne vähimatki soovi komponeerimiseks ja töö, mille ta siis nüüd Jürgensonil saab tähendab tükiks ajaks väga tugevat laua taga istumist, nii et ta jõuab sellest ka vahepeal juba väsida ja tüdida. Aga seto ta kurdab, muidugi ainult väga lähedastele oma kirjades. Niisugused lauset pidise Bortnjanski just nii palju kirjutama. Mingisuguses segaduse või meeleheite hoos. 19. mail 1881 kirjutab Tšaikovski sinodi ülemprokuröri LePobeda nossovile kirja milles palub olla vahendajaks ta palvele keiser Aleksander kolmandale saada 3000 rubla hõbedas. Kui ta järgmisel hommikul taipab, mis ta on teinud, avastab ta kohkumusega, et teener on kirja juba posti viinud. Juunikuus Tšaikovski palve rahuldati. Kaheksas oktoober 1881 Jürgensonile. Töötan nagu härg, ühe kuuga tahan teha Bortnanski kahe kooriliste asjade kõik seaded. Oktoobri lõpus. Annatolile teatab Tšaikovski, et Bortnjanskirjutaktsioonid edenevad jõudsalt. Esimesel detsembril. Natestofon Mäggile. Mul on hulk projekte ja olen ülimal määral valmis kirjutama aga ei ole ühelgi teemal veel peatunud. Kas mu lauluq on lauldud või hakkan laulma eelnevast paremini? 14. september 1882 kammenka Nadeztofon metile? Veel mitte kunagi ei ole mul nii raskelt edenenud mingi suurteos, kui see ooper. Jutt käib Mazepast. Endistel aegadel läks komponeerimine sama lihtsalt nagu ujub kala vees või lind lendab. Nüüd on teisiti, olen kui inimene, kes kannab küll kallist, aga rasket koormat, mis tuleb ükskõik mis hinnaga lõpuni kanda. Kannan, kuid jõud on murtud ja tahtmatult tuleb peatuda. 15. jaanuar 1883 Jürgensonil. Kui välja arvata Rooma, siis on Pariis ainus linn võõrsil, kus talun absoluutset üksindust, hirmu ja igatsuseta. Imetlen Berliini korda ja puhtust, armastan sealset ootavust ja kõikide mõnude kättesaadavust. Armastan Berliini muuseumi ja akvaariumi, aga üle kahe päeva ei suuda taluda saksa õhku. Berliinis viibimise kolmandal päeval ma peaaegu lämbusin vastikkusest kõige Saksaliku vastu. 23. jaanuar 1883 Pariis fon Mäkile. Tean, et mu Mozarti kummardamine teid üllatab. Olen ise ka üllatunud, et selline haiglane, mõranenud moraalselt ja vaimselt mitte täiesti terve inimene, nagu mina on osanud eneses säilitada, võime nautida Mozartit kel pole ei Beethoveni sügavustega jõudu, ei Schumanni soojustega kirge. Meyerberi, Berlioosiv, Wagneri ja teiste sära. Mozart ei rõhu, ei vapusta, aga köidab, rõõmustab soojendab. 10. september 1884 fon Mäggile. Tšaikovski tutvus klaveri järgi mustrovski Hovanšinaga ja Wagneri Parcifaliga. Hüantsindid leidsin pretensiooni omapäraselt mõistetud ja rakendatud realismile. Halleta tehnika, leidlikkuse vaeguse, aeg-ajalt andekaid episoodid, terve meretäis harmoonilise ebakõlasid ja maneerlikust. Mis on omane muusikutele, kelle hulka Mushowski kuulus. Parcifallis on tegu suure meistriga. Geniaalse Kuigiga eksiva kunstnikuga. Esimene august 1884 fon Mäggile. Tšaikovski aitab Hermaküla rophil kirjutada artiklit Mozartist. Muidugi esineda hoidja kohustes laisaks ja tühjaks muutunud neljakümneaastase lapse juures on üsna rõõmutu kuid aeg-ajalt võib, sest vaatamata oma vaimse allakäigu kogu sügavusele võib-olla Rush siiski veel kirjutada muusikast paremini kui kes tahes. Venemaal. 14. veebruar 1886 fon Mäkile jätkan rändamist igal nädalal Moskvast Maidanovošiia maid, annuvust Moskvasse. On jäänud veel üks viimane kontsert, kus Anton Rubisten mängib muuhulgas ka minu teoseid. Mitte kunagi ei ole ruuminstein nii suurepäraselt mänginud kui nendel ajaloolistel kontsertidel. Anton ruugishtein tõusis 19. sajandi teise poole juhtivaks pianistiks pärast suurelisti areenilt tagasitõmbumist. Rumistani. Pianistliku tegevuse kulminatsiooniks olid oma mastaapidelt grandioossed ajaloolised kontserdid 1885 kuni 1886 hooajal. Kontserdid toimusid Euroopa suuremates linnades. Neil kontsertidel andis Rubisten pildi klaverimuusika evolutsioonist selle lätetest kuni kaasaegsete vene heliloojate loomingu nii välja. Tsüklisse kuulus seitse kontsertprogrammi, mis esitati Berliinis, Viinis, Peterburis, Moskvas, Leipzigis, Pariisis, Londonis ja veel kolm programmi prahvast Dresdenis Brüsselis. 1886 kuni 87 toimunud ajaloolised sümfooniakontserdid koosnesid 10-st programmist. Ruumi Sten Peterburis et saada pisutki ettekujutust Anton ruumist, teine ajalooliste kontsertide haardest toome ära kuuenda ajaloolise kontserdiprogrammi kava koosnes ainult šopääni teostest. Fantaasia f-moll kuus prelüüdi Nelima Surkat, neli ballaadi Kakseks promdi, kolm nok turni parkarool, kolm valsi, Scertso h-moll, sonaat, b-moll, hällilaul ja kolm Poloneesi. Tšaikovski jätkab Rubist. Sten on erakordselt andekas kunstnik, aga ka inimesena aus, suuremeelne, seistes kõrgemal väikestest näklemistes. Millega elu on muusikaringkondades? Tšaikovski külastas Pariisis olles poliinovjardood Pariisi, itaalia ooperi kauaaegselt, solisti ja hilisemalt vokaalpedagoogi. Päevik 31. mai 1886 see 70 aastane, tegelikult 60 viiene, see 70 aastane vanake on täis energiat, kõigest huvitub, kõike, teab ja äärmiselt armastusväärne. Veetsin seal kaks tundi, lehitsedes Mozarti Don Giovanni ehtsat partituuri, ei suuda väljendada tundeid, mis mind valdasid selle muusikalise pühaduse läbivaatamisel. Täpselt nagu oleksin moodsatil enesel kätt surunud ja temaga vestelnud. 27. juuni 1888 päevik. Glinka enneolematu hämmastav nähtus kunstisfääris. Tilletant, kes mängib viiulit klaverit, komponeerib täiesti värvituid Kadrille fantaasiaid moodsatele itaalia teemadele. Proovib ka tõsisemaid vorme kvartett sextet ja romansse, kuid peale banaalsuste 30.-te aastate maitse kohaselt ei ole midagi kirjutanud jääki. Elu 33. aastal paneb välja ooperi, mis geniaalsuselt haardelt uudsuselt jääb. Tehnika laitmatuselt seisab ühes reas kõige suurema ja sügavamaga, mis kunstis on kuidas diletant astus ühte ritta Mozarti, Beethoveni või kellega tahes. Arvatavasti mitte keegi peale minu ei hinda Glinka muusikat. Ma ei ole Ruslan nist. Aga Glinka esimese ooperis tihline jõud annab end rohkem tunda. Ja Slovsja on vägilaslik. Sellist eeskuju ei olnud ju klinkal mitte mingisugust mitte väiksem, ebatavalise geniaalsuse avaldus pole ka klinkakamarendskaja. Sellest loost on peaaegu 50 aastat möödas. On tekkinud nii palju vene sümfoonilisi teoseid, et on olemas isegi vene sümfooniline koolkond. Ja mis kõik see on kamarints käes nagu kogu tammepuu tammetõrusid. Ja veel kaua läheb aega ja jõudu, et sellest rikkalikust allikast koguricus ammenduks. Ja Glinka on tõeline loominguline geenius. 29. juuli 1886 Sergeeterniirile Moskva olin kahel pidulikul jumalateenistusel, kus laulis kooriühingu koor, Regentiwanofon tubli, lauldi hästi, kuid mis õudne repertuaar. Hüva, kui oleks lauldud Bortnjanskit. Aga mingit Voretski Jakovlevi mingi arhimantriidi teosed ei tea, mida neis on rohkem, kas andetust või harimatust. Muide, sellesse programmi oli pugenud sisse Mozarti, meie isa, ma olen üsna kindel, et see ei olegi Mozarti teos. Neljas august 1886 maid alluva päevik. Mängisin ooperit Manoon, ah, kui tülgastav on semasne ja mis kõige kahetsusväärsem on see, et sellest tülgastusest tunnen endaga midagi sugulasliku. 20. september 86 päevik tõenäoliselt pärast minu surma pakub huvi teada, millised olid mu kirede eelistused. Seda enam, et suulises vestluses seda harva olen välja öelnud. Alustan Beethoven ist, keda on kombeks tingimusteta ülistada ja teda kummardatakse kui jumalat. Kummardan ta mõnede teoste suuruse ees. Aga ma ei armasta Beethovenit. Tunnen imestust, kuid koos ka hirmu. Minu meelest on moodsat kõrgeim punkt, milleni ilu on muusikasfääris jõudnud. Minu jaoks ideaal. Beethoven paneb mind kaasa elama. Aga see on hirm ja piinav igatsus. Ma ei oska arutleda muusika üle, aga märgin kaks iseärasust. Teethnis armastan keskmist perioodi, mõnikord käisimist. Kuid viimast perioodi vihkan eriti viimaseid kvartete. Mozartist armastan kõike, nagu armastame kõike inimeses, keda armastame, tegelikult Bachi mängin meeleldi, kuid ei tunnista temast suurt geeniust, nagu see on teistel kombeks. Endale on minu jaoks neljandajärgulise tähendusega Pluk vaatamata loomingu suhtelisele vaesusele on mulle sümpaatne. See päeviku lehekülg näitab, kuivõrd kirjutaja tegelikult arvestab hilisemaid lugejaid. See on veendunud, et kõige suurem kõikidest kunagi kust tahes olnud kirjanikest on Les Tolstoi temast üksi piisab, et vene inimene ei peaks häbenedes pead langetama, kui tema ees loetletakse üles kõik suur, mida on inimkonnale andnud Euroopa. Ja siin mu veendumuses Tolstoi lõputult suures pea kui jumalikust tähenduses ei mängi patriotism mitte mingit osa. Päevik 1886 12. juuli. Päevik 20. september 1886. Tolstoi ei räägi mitte ainsatki tõe kuulutajast, erandiks kristus armastuse ja vaimustusega või põlguse ja vihkamisega. Meie ei tea, kuidas ta suhtub Sokrates sesse seeks piiri Puškinisse kookolisse. Me ei tea, kas ta armastab Michelangelot, Rafaeli turgeniumit. Tikansid shoursandi või floberi lähedastele võivata sümpaatiad või antipaatiad olla teada filosoofia ja kunstisfääris. Aga trükis ei ole see geniaalne lobamokk ühegi sõnaga reetnud oma suhtumist suurustesse kes on talle võrdsed või lähedased. Aga tahaks ikkagi teada, mida segi kant armastab ja mida ei armasta. Kirjanduses. Ma ei taha Nova. Üheksas oktoober 1886 mängisin Lavroviga lurjus Pramsi. Niisugune andetu teeb tigedaks, et see enesekindel keskpärasus on tunnistatud geeniuseks. Ja võrreldes temaga on raski kant. Kõrrel mata ruumistennist, kes on siiski suur ja elav inimene, aga Pramf, see on mingi kaootiline ja täiesti sisutu ollus. 22. juuli 1887 ahven päevik. Istun toas ja kahetsen midagi. Elu läheb mööda. Läheneb lõpule, aga sinnani pole mõelnud. Kui ilmuvad saatuslikud küsimused eemaldunud neist, ajan minema. Käitun õigesti. Midagi ei tee, raiskan tühjad, lehe peal aega samal ajal ühed ja teised tunnevad puudust hädatarvilik, kust ma olen puhtavereline egoist. Isegi suhteliselt lähedastega ei olema see, kes peaks. 15. detsembril 1887 sõitis Tšaikovski välismaale oma esimesele kontsertreisile. Laipsik Hamburg, Berliin, Praha, Pariis, London. Leipzigis kohtus Tšaikovski Adolf protskiga, kelle kodus toimus Johannes Brahmsi kuue trio proov. Adolf protski, kes oli töötanud 70.-te aastate teisel poolel Moskva konservatooriumis võttis nagu me eelmine kord nimetasime 81. aastal esitleda Viinis Tšaikovski viiulikontserti mis oli Leopold Toweri esiettekandest keeldumise tõttu kolm aastat oodanud esiettekannet. Juguleja mäletab varasemast, et selle julgustüki eest sai viiuldaja Viini kriitikutelt nahutada ja kõige enam sai pihta muidugi helilooja. Et midagi nii metsikut polevat Viinis kunagi varem kuuldud. Eriti vängeid väljendeid tarvitas Eduard Hanslik, kes nimetas Tšaikovski viiulikontserti haisvaks muusika. Kaks. Nüüd oli protski leipzigi konservatooriumi õppejõud ja tema kodus kohtusse kovski Johannes Prampsiga. Ta kirjutab päevikus 20. detsembril 87. Austan sügavalt Prampsiku kunstniku isiksust, kuid ma ei armasta. Tema muusikat tutvus ing riigiga ja see oli väga meeldiv. Võib-olla on kriigil meisterlikkust palju vähem kui Pramsil aga seest on ta meile lähem arusaadavam ja omasem, kuivõrd ta on sügavalt inimlik. 87. aasta aprillis avastamisekovski enda jaoks noore Tšehhovi Maison lõpetatud ooper Põlutar. Siis toimub laevareis mööda Volgat Kaspia merel pakku ja ikka ilmub päevikusse märkus ei vähematki soovi komponeerida. Ette võetud Kelbiliseks täite Moltzatjana edenevad väga väikeste sammudega. Juulikuus nimetab ajaleht uus aeg Tšaikovskit esimest korda mass tiitleid, kampasiitor, see oleks siis auväärne. Päevikus kirjutab Tšaikovski, sain tigedaks. Laevareis mustal merel tähendab, et igas sadamas on peatus Tšaikovski tutvub linnadega kohalike vaatamisväärsustega. Batuumi Kertš priodossija, Jalta, Sevastopol, Odessa. 14. juulil on ta Viinis. Rongiga sõidab Ahienisse ja mõne päeva pärast imetleb Kölni katedraali. Kaheksandaks Kaheksanda aasta alguses On sekkovski autorikontserdid Pariisis. Tema auks antakse pidulikke lõunaid ja raudtee. Ja märtsi alguses kirjutav Tšaikovski Jürgensonile. Kuulsust leidsin Pariisis väga palju, aga ei krossigi raha. Viinis. 14. märts päevik lõpetan vist päeviku vanus koputab. Võimalik, et surm pole kaugel. Ja üldse, kas tasub. 88. aasta kevadel pakutakse sekkovskile ooperi ainestikuks padaemandat. Ta keeldub. Tšaikovskit esitletakse teist korda tsaarile. Ta peab tagantjärgi neljandat sümfooniat oma parimaks sümfooniliseks teoseks. Sellest hoolimata alustab maikuus viiendat sümfooniat. Mõistagi on Tšaikovski töölauale jõudnud üsna paljud ettepanekud. Lavateoste kirjutamiseks pakutakse ainestiku, pakutakse stsenaariume, libreto, kavandeid ja nii edasi ja ta on sunnitud seletama, miks ta näiteks Puškini kapteni tütart ei saa kasutada ooperis juseks. Puškin, neil on Pugatšov liiga sümpaatne, see ei pääseks iialgi ju vene tsensuurist läbi. 13. august 1888 Ivan Seegolovskile Seegolosse, ehkki oli imperaatorlikke teatrite direktor ja uinuv kaunitar ja pähklipureja stsenaariumide autor. Ma pole jahenenud mitte nimelt kapteni tütre vastu. Teatavast ajast tunnen tüüdušeedee poole, mis pole siit maailmast. Huvitav sellistest, kus moosi ei keedeta, inimesi puuda, masurkasid ei tantsita, ei Pummeldata, jai ei olnud aga palvekirju ja nii edasi ja nii edasi. 20. augustil 1888 sai Tšaikovski Sevolovskilt balletti uinuv kaunitar libreto. 21. september 1888 suurvürst Konstantin Romanovile hämmastud, mis määrani sellelgi kandil Beethovenit kõikide teiste muusikute seas kõik on ühtlaselt tähenduslik, jäid jõuline ja samal ajal, kuidas ta oskas vaos hoida oma ebatavalist oma kolossaalset inspiratsiooni Tanukust ja ei lasknud kunagi silmist vormi tasakaalu ja lõpetatust. Mäletate Peduurse klaverikontserti andant, et ma ei tea midagi geniaalsema sellest lühikesest osast? Beethoveni maneeri muusikas. Kas soolatakse sellega tänapäeval üle? Gazpramsis ei ole tegelikult Beethoveni karikatuur. Kavaatner kahtlemata geniaalne, olemuselt Beethoven, liku vaimusünnitis. Pärast sügisesi kontserte Prahas ja Viinis alustab 88. aasta detsembris Tšaikovski uinuvad kaunitari. Jõuludeks saab ta Jürgensoni kingituseks Wolfgang Amadeus Mozarti kogutud teosed 72. luksuslikus köites Pratcoberteli väljaandes Leipzigis Pariisis ilmuvat tšekkovskist. Raamatud. Kuulsite kolmandat saadet sarjast, mis on pühendatud Tšaikovski 175.-le sünniaastapäevale. Elu muusikas ja kirjades. Kolmas osa. Tunnustus. Saates on kasutatud sekkovski serenaadi keelpilliorkestrile. Saate autor oli Tiia Järg. Helioperaator Katrin mõõdik.