Moskva linnas on tänav nimega mos Filmaskaja ja pole raske arvata, kust seesugune nimi tulla, kuna ta on, eks ikka hiiglaslikust filmistuudiost endast, mis seal uhkeldab. Möödujate tähelepanu püüab. Vene Hollywoodis kutsutu täpne aadress on mos Filmoskaja üks ja sealsest väravast juba niisama sisse ei lasta. Kui püsiva töötõendiga oma inimesed välja arvata, peavad kõik ülejäänud valvelauas kannatlikult propuski järjekorras seisma. Tähendab mõistagi need, kel nii või naasugune kohtumine eelnevalt kokku lepitud. Olgu need siis proovivõtetele tulijad või ekskur sandid, kel samuti aeg-ajalt õnn Venemaa ise filmimeka sisemust uudistada. Ka siinkõneleja seisis ühel ilusal vihmasel talvepäeval lubatähesabas, sest pressiesindaja Olga Vassiljeva oli pikkade läbirääkimiste tulemusel valmis mind vastu võtma ja veidi oma töökohta tutvustama. Aga et see jäänud ainsaks kohtumiseks hakkas mul külaskäigu järel tekkima mõte pikemast saatest ja nii ka läks. Loomulikult mahub sinna vaid üks tibatilluke killuke sellest tohutust paviljonide, stuudiote, liimiladude, masinapargi ja muu taolisega varustatud filmilinnakust. Aga mis teha? Praeguseks 83 aasta vanune kinokontsern koos oma surematu sümbolitöölise ja kolhoositariga on lihtsalt seesugune gigant mida ka 10 saadet täielikult kirjeldada ei suudaks. Kuid loodan ikka, järgnevad kohtumised vaheldumisi legendaarsete lauludega annavad pisutki aimu, mis õieti toimub ja on toimunud aadressil Mosfilmi tänav üks ning keskööprogrammi Pealkiri mos film. Pisaraid ei usu. On kahtlemata laenatud sarnase pealkirjaga 1979. aastal linastunud ekraanihitist. Moskva pisaraid ei usu. Ka praegu taustal kõlav muusika on sealtsamast pärit sest filmirahvas on kord sedasorti rahvast, kes küll peab olema tavaliselt emotsionaalsem, ent ei tohi iial muutuda oma tunnete orjaks. Et jaksaks ikka vastu pidada ja edasi teenida ses ihaldusväärses maailmas. Ja Haldi Normet-Saarna soovib siinkohal. Nagu eelpool öeldud, kohtusin siis Mosfilmi väravas kõigepealt pressisekretär Olga Vassiljeva, kes võttis mind käekõrvale ja ütles, et sissejuhatuseks lähemen, näe selle maja poole. Territooriumi hiiglaslikust arvesse võttes puurisin oma silmad kohe kaugusesse, aga siis selgus, et meie esimene sihtpunkt asus sõna otseses mõttes kahe sammu kaugusel. Uksel silt Mosfilmimuuseum ja majake ise küllaltki tagasihoidlike mõõtmetega. Linnaku teiste gigantide kõrval. See astudes oli meil vastas energiline Rõõmus giid Jelena Morozova ja mina lülitasin magnetofoni sisse. Teatas giid Jelena meie jutuajamise alustuseks, et tema tööpõld ei piirdu üksnes muuseumiga. Kokku lepitud ekskursioone viiakse läbiga mujal Mosfilmi territooriumil, aga need peavad siis tõesti nagu kord ja kohus kokkulepitud olema ehk teisisõnu niisama tänavalt lihtsalt pähe karanud mõtte ajel sisse sadada ei saa. Edasi küsisin, et kas erinevalt teistest paikadest siin Mosfilmis on muuseum see püha koht, kus aeg on seisattunud erinevates hetkedes ning kus on ainus võimalus ta veel kord pilk lemmikfilmidest pärit kostüüm idele, viidekoratsioonidele. Just nimelt muuseumiks on seda, kus praegu oleme tõesti raske nimetada neid põhjusel, et kõik eksponaadid, mida ümberringi näete kas alailma kasutusel ehk siis võivad iga hetk uuesti kasutusse minna ja võtteplatsile rännata. Praegu oleme näiteks saalis, mis on kõigi autohuviliste helesinine unistus ja Mosfilmi käsutuses olevast ligi 84-st masinast on siia välja pandud paarikümne ringis. Autodest tahaks rääkida kõigist Igalühel oma kordumatu lugu, rääkis giid Leena. Edasi. Võtame või selle 1960. aasta helehalli Volga GAZ 21 mis muretseti reasanovi filmi ettevaatust auto jaoks ja millega kihutas Ongi Smactonovski mängitud juurid jätotškin. Täpselt sama Volga oli täiesti vormis ka kai tai briljant käes ja täitis nimetatud filmis takso rolli. On piisavalt autosid, mis olid ja on kasutusel mitmes filmis. Näiteks Stirlitz vahvamust Mersu valmistatud 1938 oli kasutusel ka kilbis mõõgas Ameerikas inimese saatuses. Niisiis hardunud austajatest eelpool mainitud 38. aasta Mersul puudust ei ole, aga muuhulgas meie autopark täieneb näiteks üks absoluutselt rariteetne vana kabriolett. Sõime ära Jakuutiast muidugi päris ehtsad ja filmi tarbeks kohandatud autod erinevad üksteisest mõnevõrra küll. Filmi jaoks on tähtis vana ja haruldase masina välimus, mis vastaks kõigile nõuetele. Ent samavõrra tähtis on seegi, et auto liiguks mistõttu on päris tavaline. Ajaloolist välimust toetab tublisti värskendatud ja uuendatud sisemus, mis lubab esimese nõudmise peale võtteplatsile sõita. Nõnda rääkis giid Leena, aga siinkõneleja märkas sedaaegu veel hunnitud pisikest Moskvitš 400 ühte 1009 49.-st aastast ja filmis Moskva pisaraid ei usu. Urasta igatahes vapralt ringi hõiva hilisem iludus 60., las ta surematu sapakas filmist kolm pluss kaks. Aga oli viimane aeg minna tunduvalt naiselikum teema juurde, kui seda on autod ja tubli ekskursioonijuht ees. Mina järel jalutasimegi kõrval asuva saali poole ka laul, mis hetkel kõla maha Gabor naissoole pühendatud. Täpsemalt öeldes on see administraatori ballaad ja pärit 1978. aastal linastunud tavalisest imest. Laulab Andrei Mironov. Ja. Raudteetamme ei olnud. Vaatame üle mõningad kostüümid ja siin nad ongi ridamisi väljas sellistest legendaarseteks filmidest nagu Andrei Rubjov palsamit, innovi, naisevõtt, sõda ja rahu, Solaris leedi Mckbet, Anna Karenina siinkõnelejale meenuski koolilapsena nähtud Mosfilmi Anna Karenina lummava Tatjana somoilovaga peaosas. Välja pandud must kleit, võrratu keebiga tõi mälupildi veelgi selgemalt esile. Ja kostüümidega on sama, mis autodega, jätkas Leena. Sobivuse korral läheb üks või teine tualettkäiku rohkem kui ühes filmis. Mosfilmis on tänase seisuga rohkem kui 600000 kostüümi ja kõiki neid loomulikult siia muuseumisse välja ei pane. Seega vahetame aeg-ajalt ekspositsiooni. Kui te vaatate kostüüme, mis kuuluvad filmile Ruslan ja Ludmilla siis taolisi meistreid, kes niisuguse vapustava tikandiga maha saaksid, on tänapäeval raske leida. Aga vanasti töötasid sellised inimesed Mosfilmis. Edasi liikudes seisin äkitselt vastamisi tohutult suure hobusega. Loomulikult mitte päris, vaid mängu omaga. Olime jõudnud kostüümide juurest märkamatult dekoratsioonide maailma. Seesuguseid loomamakette kasutatakse siis, kui on vaja. Poom Belksataks ekraanil tõesti kõigest mõne sekundi, ruttas Leena lahkelt seletama. Eemalt, muide mõjub see ratsu täiesti loomulikuna. Edasi liikudes võis näha, et triasanovi uusima Hans Christian Sanders senist pajatava filmi dekoratsioonidest oli väike nurgake kujundatud romantiline puust nikerdustega, purskkaev ja muu Taanimaad meenutav oli armas ja pilkupüüdev. Nagu ka pisut kaugemal seisev 19. sajandi tõld mille Mosfilmimeistrid valmistasid ja mis sõitis oma suursuguste reisijatega nii Anna Kareninast sõjas ja rahus kui aadlipesas. Aeg Mosfilmimuuseumis kulus lennates ja. Mäletan täpselt selle kinnituseks kumises mul mantlit selga ajades kõrvus laul viis minutit surematust komöödiast karnevaliöö. Teatavasti oli see Eldarjasanovil läbilöögifilm 56. aastal jaga üks peaosalistest Ljudmilla kurtšenkozayleenakese rolliga. Sealt tuule tiibadesse. Enne kui kohtume järgmise inimese produtsent Aleksander Litvinovi, ka väärib kindlasti tähelepanu ka niisugune isik nagu Mosfilmi peadirektor Karen Shahana arv kes on tõepoolest mees nagu orkester, sest tabada teda oli praktiliselt võimatu ja nii meie teede ristunudki. Saades 1998. aastal kinokontserni etteotsa, on Nazarov kõike muud kui pelgalt ametnik. Olgu pealegi, et nii kõrge posti otsas Karen Nazarov lõpeb lõpetanud 1975. aastal režissööri diplomiga. Kiki võib tänaseks ette näidata rohkem kui 18 filmi, kus ta on olnud kas režissööriks, produtsendiks või stsenaariumi kaasautoriks. Näiteks on tema filmid ratsanik nimega surm olemetcher Sist talveõhtuga, Agras tsaaritapja näod, täiskuupäev ja paljud teised, võitnud ka hulgaliselt kõikvõimalikke auhindu. Tänaselgi päeval käibki kantse kontserni juhtimine paralleelselt filmivõtetega. Üldiselt lubatakse mehest hästi ja seda mitte ainult alluvate, vaid ka sõltumatute inimeste poolt olevat teine Mosfilmis palju head korda saatnud, alates tohutust restaureerimisest ja remonditöödest ning lõpetades igapäevase töökorraldusega. Paraku andnud mulle minu käsutuses olevatelt filmimuusikaplaatidelt silma ühtki laulu sarnazarovi toodangust. Seega valisin järgnevaks looks legendaarse Ma kõnnin Moskva tänavail samanimelisest ülikuulsast komöödiast mis linastus 1963. aastal ja vaatles noorte moskvalast tegemisi ühe päeva jooksul. Jaa. Nõnda siis kõlas laul Ma kõnnin Moskva tänavail samanimelisest filmist, kus teiste seas mängisid ka hilisem vanad superstaarid, Nikita Michalkov, Galina polskis, Irina Skoptseva. Mõistagi on Mosfilmile aegade jooksul suurt kuulsust toonud andekad ja säravad näitlejad. Näitlejad, kelle pärast on vaadatud nii mõndagi filmimis, muidu ehk vaatamist suurt ei väärikski sest ta on paratamatu. Aeg-ajalt lihtsalt satub häid näitlejaid halbadesse filmidesse. Vastupidine pole eriti võimalik, selles olen ma veendunud ütlejate teemal, jätkas Inga tänase saate järgmise esineja produtsent Aleksander Litvinovi. Ka. Küsisin temalt kõigepealt, kas suur ja kuulus mos. Film peab endale vahel hilinemise ja häbiga tunnistama, et ei suutnud õigeaegselt avastada üht või teist. Nagu hiljem selgus suurepärast artisti, kes oleks hiilgavalt mõnda rolli sobinud. Kindlasti juhtub sedagi, ma olen täiesti nõus, et meie otsingud pole sugugi piisavad. On tõenäoliselt suur hulk veel avastamata talente, see on nii nende kui meie ühine õnnetus. Aleksander Giorgi vitš läks asjast rääkides nii põlema, et nimetas seda lausa suureks puudujäägiks režissööri assistentide töös. Sest mõistagi on hoopis lihtsam tegutseda Mosfilmi enda kartoteeki sirvides, mis on süstematiseeritud soo, vanuse, pikkuse, Depaažide ja teab mille järgi v pluss eraldi lastekartoteek või siis kasutada erinevate agentuuride teenuseid. Palju tülikam ja väsitavam on aga traavida mööda teatreid, valida, kokku, leppida, pettuda, valida uuesti ja seda kaugeltki mitte ainult Moskvas. Irkutskis tuleb ka minna. No ja tõele au andes peab tunnistama, et samas on siiski tublisti tööd ka tehtud, leebus Aleksander Litvinovi lõpuks. Meie näitleja kartoteek on saanud tohutut täiendust ja seal on praegu üle 15000 nime. Aga ikkagi inimesed ununevad ja foto järgi on teinekord üsna raske otsustada, kuivõrd üks või teine tüüp mõnda rolli sobib. Seega peavad assistendid, nagu öeldud, pidevalt usinasti teatris käima ja ka režissöörid ise peaksid näiteks tugitooliteatri asemel rohkem seda ava ehtsat eelistama. Sest kamine, avastamine ja avamine on ju tegelikult ka üks erakordselt huvitav etapp meie igapäevased rääkis Mosfilmi produtsent Aleksander Litvinovi. Meenutagem, kui õnnestunult avastati näiteks kas või Ljudmilla kurtšenko karnevaliöö jaoks. Ta oli täiesti tavaline teatritudeng sadade omataoliste seas. Tänasel päeval juhtub sedagi, et meil siin Mosfilmi koridorides käivad näitlejad end ise pakkumas, fotod näpu vahel. Kuulsad seda endale muidugi ei luba, olgu neil nii raske kui tahes, aga vähem kuulsad küll. Ja ka tudengeid käib siin otsimismõtetega ringi. Nemad on meil esialgu seesugune rõõmsameelne rahvas, kes on rahul, kui saavad kuskil massistseenis kaasa lüüa ja pisut raha teenida. Küsisin Mosfilmi peaprodutsent Aleksander Litvinovi, kas ta vahel naljaviluks end näitleja olukorda pannud, et mis tunne see võiks küll olla, kui tuleb terve elu olla ooteasendis ja valmis võimalikeks pettumusteks. Alustades sellest, et sind üldse ei märganud. Aleksander Yorkjevitš muutus päris tõsiseks. Mis teha, elukutse on selline ja kui inimene mõne niisuguse valib, tuleb talle see asi selgeks teha. Et sa oled sõltuv, mitte näitleja ei vali, vaid teda valitakse ja polegi teha, kui istuda telefoni juures ja oodata, mis on kõike muud kui lihtne ja võib vaid aimata, kui palju tragöödiaid näitleja peredes selles sündinud on. Noh, siinkõnelejale tuli seesuguse sünge avameelsuse peale meelde üks teine kohtumine ja hoopis teistsugused jutud antult teemal. Ma mõtlen nimelt koht tunnist kuulsa lava ja filmitähe Alissa Freyndlikega, kes eraldi toonitas, et tööpuuduse aegadel ei maksa küll kunagi norutama või ahastama jääda. Tuleb otsida oma armastatud elukutses uusi väljakutseid ja teisi väljundeid. Tema jaoks sai selleks näiteks luuleõhtu marinad taeva loomingust. Ja kuulakemgi siinkohal Alissa Freyndlisi, tõsi küll, mitte deklameerima, said laulmas talle suurt kuulsust toonud armastusest tööpostil. See 1977. aastal linastunud film on ka 30 aastat hiljem Os filmi üks täht teoseid ja rahva poolt sama nõutud kui ennegi. Ma ei tõsteta, kui viiki Kawood. Jäi ääres. Disoi. Okei. Lõpetuseks küsisin Mosfilmi peaprodutsendile Aleksandr piinovilt, kas tal vahel kahju ka on. Et ta ei tegutse mitte ekraanil, vaid selle varjus töö tähtsusele vaatamata. Teate, absoluutselt mitte mingit kahjutunnet pole Tull kunagi olnud. Mulje on istunud minu töö olla mängufilmi valmimise juures just nii, nagu olen olnud organiseerimise ja korraldamise kandi pealt. Paar sutsu muide, olen ekraanil isegi teinud, kõik oli väga tore, aga rohkem pole vaja. Sest nagu juba mainitud, sai näitleja elukutse on väga komplitseeritud, teatrites on palgad nirud ja staariseisust koos. Juurdekuuluvate hüvedega võivad nautida vähesed. Nii et isegi kui saaksin oma elu otsast alata. Ta kõlagu, see nii banaalselt kuitahes näit leiaks, ma ikkagi saada ei tahaks. Ja samas muigas produtsent Aleksander Litvinovi. Näete, minu tütar on näitleja Moskva kunstiteatris Olga lit viinaga, nii et tema puhul osutus tahe vanemate manitsustest ikkagi tugevamaks. Nõnda lõppes meie jutt Mosfilmi peaprodutsendi Aleksander Litvinovi raviga ja näitlejakutse auks kõlagu. Siinkohal katkend itaallaste uskumatute seiklustest Venemaal. Ülipopulaarne 1973. aasta filmist mille edule aitasid kõvasti kaasa sarnikad osatäitjad Antonia Santi, Nelli Luitšuubalista, Andrei Mironov, Olga Rosieva, Ninetondavooli. Nii-öelda harjasanov, kelle filmist äsjane katkend kõlas kui ka Leonid kaid, äi olid omal ajal tõelised kassa tegijad režissöörid, kelle paistel võis ka ülejäänud mos filmend rõõmsalt soojendada. Küllap on sellest tõdemusest ka üksjagu kibedust, sest neilt meestelt nõuti tõesti palju. Sky tai lesk Niina Grebeskova hiljuti oli režissööre, kes ei saanud võibolla kuus aastat löögile samas kui tema Ljonjalt nõuti pidevat valmisolekut, mis oli ühest küljest tore, ent teisest küljest vägagi stressi tekitav. Kuulame nüüd laulukaid Hay 61. aastal ekraanile kuulnud filmihitist puskariajajad ja seejärel jätkame saadet nii Mosfilmi igapäevaelu kui ka pressisekretär Olga Vassiljeva tegemiste teemal. Lõpuks jõudsime ka mind kõigis Mosfilmi koridorides saatnud Olga Vassiljeva kabineti. Uksest sisse astudes oli tal esimene asi teha üks hädapärane kõne. Kõne lõpetatud, lootsime, et keegi eriti sisse helistama ei hakka, sest telefoni, mis hooliaga igal pool kaasas käis, välja lülitada lihtsalt ei tohtinud. Täpsustasime veel kord noorukese hooli ameti kinokontsernis Mosfilmi, et siis pressisekretär. Jah, olen täiesti niipeadirektori kui ka terve kinokontserni pressisekretär. Olen seega justkui Mosfilmi köögis, ehk siis kodumaise filmitootmise südames. Siin on täiesti isemoodi atmosfäär ja isegi lõhk, kui soovite. Tajun päevast päeva, kuidas tohutu organism hingab ja võin öelda, et olen kursis filmi tegemise iga etapiga. Ja suuresti tänu sellele, et pean tihtilugu Meie ajakirjanike või välisdelegatsioonide ka mööda maja jalutama, seda neile tutvustama. Iga kord õpib ka ise midagi juurde. Edasi meenutasin Ooljale ühte ajaleheintervjuud peadirektori Karensornazaroviga, kes teatas, et mos film pole üksnes Euroopas suurim, vaid ka parim filmitootja. Mis tõsi, see tõsi, teatas Olga rõõmsalt. Kinokontsern Mosfilmi vaja mingit reklaamida on muuhulgas ka üks suuremaid maailmas. Meil on tipptasemel tehnika ja täna valmib siin peaaegu kogu kodumaine filmi-tele- ja videotoodang. On piltlikult öeldes hiiglane, kus astud stsenaariumiga ühest uksest sisse ja lähed valmis filmikoopiaga teisest välja ja valmib siinsetes paviljonidest kokku 13. üle 50 filmi aastas. Ja ideaalvariandis saab üks film aastaga valmis, ent juhtub midagi. Ettevõtted kestavad seitse aastat, nagu see režissöör Aleksei Germanni puhul on tema filmi raske on olla jumal, valmimisprotsess on tõesti hiigelpikaks veninud. Aga kui kõik läheb plaani sarnaselt, siis aasta pärast näeb asja kinos ja veidi hiljem juba televisioonis, rääkis Olga. Aga meie kuulame nüüd jälle pisut muusikat. Järgnev laul on pärit režissöör Emil Lott Jaanus 1976. aastal linastunud filmist. Mustlaslaager läheb taevasse vapustavalt Svetlana Toomaga peaosas. Eksistentsi jooksul Mosfilmis valminud üle 2500 filmi hiidstuudio paviljonidesse võib ehitada üles terve linna mis lähedalt vaadates ja näpuga katsudes on papist, mis papist, ent andeka operaatoritöö tulemusena muutub talliks graniidiks telliseks ja teab, milleks veel mossõlmi territoorium kogu oma suuruses haarab üle 10000 ruutkilomeetri tohutust kostüümilaost, kus koos peakatetega on üle 800000 eseme oli juba juttu eespool. Giid sõnaga. Rekvisiidilaost võib leida mööblit, maale, skulptuure, sõidukeid, sõjatehnikat kui üle 300000 ühiku ja väga hinnatud meistrid tegelevad spetsiaalsetes töökodades mööbli restaureerimisega. Üldse töötab Mosfilmis pea poolteist 1000 inimest, aga tema katusel pesitsevad ka sõltumatut filmikompaniid, kes kasutavad kontserni teenuseid näitlejate, dekoratsioonide, kostüümide, professionaalsete tööd, et ja teadmise osas veel. Ta on kuiv katel, mis vahetpidamata keeb. Ja ehkki filmi valmimise protsessis on vajalik viimne kui üks oma tööd hästi tundev inimene pärisin siiski Ooljalt, kes on näiteks tema isiklikud lemmikrežissöörid. Eelkõige muidugi inimesed, kellest on saanud klassikut, kes on end jäädvustanud ka maailma filmikunsti ajalukku. Sergei Einstein, Psevolud Budovskin, Aleksander Tošenko, samuti need, kes olid päris alguse juures. Grigori Aleksandrov, juuli Raismann režissöör ja Mosfilmi kunagine direktor Ivan põrieff, kellel on tohutud teened ja keda võiks kindlasti nimetada ka vene komöödia isaks. Aga Sergei keevitš, Mihhail kallatoozov, Mihhail Rom, Tarkovski süksin, pundar do ka ei tohi seda ja mitte ainult minu lemmikute nimekirja võiks veel lõputult täiendada. Eredamaid nimesid, kes on Mosfilmile au ja kuulsust toonud, on tegelikult tohutult ja minu eriline sümpaatia kuulub neile hetkedele. Kui telekast ostetakse man vana mustvalget filmi Mosfilmi kunagistest võib öelda, et ka hiilgeaegadest tolleaegseid. Nonii, viie-kuuekümne aasta vanuseid filme tehti mingi täiesti erilise kire ja emotsiooniga ja Kelloneid armas. Täna vaadata muutus Olga pisut nostalgiliseks sky. Aga näitleja lemmikud noja. Neidki selgus oli nii palju, et esimese hooga sattus Mosfilmi pressisekretär kimbatusse. Juriini kuulil loomulikult fantastiline ümber kehastuja Jevgeni eestignejev, Andrei Mironov, kahjuks kõik juba meie seast lahkunud. Aga ka nunna Mordjukova, Vjatšeslav difonov, Anatoli Papanov, inimesed, kelle parim staari aeg jäi küll sovjetiaega, aga muidugi ka lemmiknäitlejate nimekirja võib lõputult pikendada ja need olid esimesed, kes pähe tulid. Edasi palusin Olga Vassiljeva pisut rääkida Mosfilmi legendaarsest firmamärgist veeramuhhina skulptuurist tööline kolhoositar. Esmakordselt ilmus ta ekraanile 1947. aastal koos Grigori Aleksandrov filmiga kevad. Aga eellugu on säilinud, et Stalini käsu peale olevat korraldatud omal ajal Mosfilmi sümboli konkurss, misjärel siis tööline kolhoositter tunnistati võitjaks. Jäänud ta ongi. Ajapikku on nüüd tema puhul muudetud pisut valgust, tausta ühesõnaga täna serveeritakse teda filmid ette pisut teistsugusel kujul kui vanasti. Skulptuuri ennast pole muidugi keegi puutunud. Küsisin, et äkki võiks muutunud ajaga kaasas käia ja ka Mosfilmi logo ära muuta. Milleks ajalugu eitada, imestas pressisekretär Olga. Pealegi, kui see logo sümboliseerib kodumaise filmi õitsengu ajal, aga 30.-te neljakümnendatel viiekümnendatel kuuekümnendatel aastatel tõusis ju meie filmide tase pidevalt minu meelest, mida rohkem aega edasi, seda armsamaks firmamärk muutubki just just täpselt nii nagu 1975. aastal linastunud kultusfilm saatuse iroonia ehk hüva leili, kust pärineb ka järgnev laul. Jätkasime jutukirjeldusega ühest täiesti unikaalse stuudiost Mosfilmi katusel. Olga ütles, et see on üks tema lemmikpaiku. See on filmi helindamisel stuudio, kus töötavad täiesti unikaalsed spetsialistid. Entusiastide fanaatikud on nad niikuinii. On inimesi, kes on teinud oma tööd üle 40 aasta, mõnikord tekib lausa dünastia, see tähendab, et lapsed õpivad ka ametit. Ja helide valik on tohutu. Alates tärklise lume krudinast kuni piima joovasiilini käiku lähevad liiv-kiviklibu mainitud tärklis inimeste enda võimekas hääleaparaat, mis võib imiteerida tuult, tormi, neljajalgsete reaktsioone ja mida kõike. Muide, igal seesugusel helimeistril on oma kapike, kus tema nõiaatribuutika hoiul on ja aeg-ajalt seda mõistagi täiendatakse. Pide valt käib ju nuputamine, kuidas mõnd uut põnevat heli tekitada. Nii et jah, ühelt poolt tehnika, viimase sõna ja rikkalike võimalustega varustatud tundmus, film hindab teisalt väga tõsiselt ka inimese enda loomingut ja fantaasiat ning filmide helindamine on just see koht, kus äsja mainitud ideaalselt kasutada saab. Nõnda rääkis Olga Vassiljeva sümpaatne Mosfilmi pressisekretär. Kell juhtus tol päeval õnneks aega olema. Saatov Ta oli ka tegeleda sest tavapäraselt satuvad tal kohtumised, pressikonverentsid ja majatutvustused tõeliselt kokku kuhjuma. Pluss veel arvestatav koostamist ja väljasaatmist ootavaid pressiteateid. Sest Mosfilmand tõepoolest üks tohutu katel, mis podiseb vahetpidamata nagu Olga veidi ajast ütles ja pole vist tähtsusetu mainida, et pärast mõne aasta tagust Putini külaskäiku sai filmikompanii ka riikliku staatuse, mis kaitseb kontserni, kuid tervikut ega lase tal erinevateks aktsiaseltsidesse laiali laguneda. Nõnda näitas isakegi oma hoolitsust üles kuulakem kõigi eel kuuldud kohtumiste lõpetuseks laulu ühest aegade jooksul populaarsem ost Mosfilmitootest filmist briljant käsi mille režissöör oli Leonid kaid äi ja mis jõudis ekraanile 39 aastat tagasi. Saate Moskva pisaraid ei usu, koostas Haldi Normet-Saarna helioperaator oli Kätlin Maasik ja laule aitas valida Ain Saarna. Kuulmiseni.