Tere õhtust, vana raud, alustab. Tänane saatekülaline on Lembit peegel. Tuleval aastal kaheksandat kümnendat juubelit tähistav spordifotograaf on nii Eesti kui ka maailma spordi olulisemaid hetki ja sportlase ei teadvustanud enam kui poolesaja aasta vältel. Lembit Peegliga ajab jutusaatejuht Joosep Susi ega muudkui hüva kuulamist. Vikerraadio stuudios on legendaarne spordifotograaf Lembit peegel. Tere lemmik. Noh teile. Kõigepealt ma alustaksin sellisest isiklikust mälestusest, nimelt kui ma väike laps olin, siis mulle meeldis lugeda olümpiaraamatuid ja ma lugesin usinasti Barcelona olümpiaraamatut sest seal oli selline pilt ühest naiskõrguselt pärast tagantpoolt vaadates ja sellises õhtuhämaruses väga ilus tuledes Barcelona olümpiastaadion ja siis mul jäigi selline mulje, et olümpiamängud ongi sellised. Hiljem olümpiat ise külastades on nii ülevat hetke pole näinud. Aga üldiselt, kui palju te neid vanu pilte vaadates meenutate, et missugune situatsioon täpselt oli, tulebki meelde. Okei, see oli väga tore pilt teha, selline situatsioon tekkis, tuli välja lihtsalt ja õnn oli, et see pilt ilmus Barcelona raamatus muidugi palju pilte ilmunud seal, mis ma tegin Barcelonas. See oli mu esimene olümpia ja kõige põnevam ta kindlasti oli, sain palju kogemusi. Ja noh, on mida meenutada. Ma saan aru, et Barcelona olümpia, et see oli selline viimase hetke minek, jah. Olümpia tass või dokumendid anti, andis Gunnar Paal mulle Hispaanias. Peale lennuki maandumist anti mu kätte, need seal tekkis muidugi probleem majutusega. Mul oli muidugi sularaha taskus, aga jäi 1000 dollarit puudu. Öeldi, kui seda ei maksa, olümpial ei saa. Pöördusin ühe ja teise inimese poole, kõik ütlesid, mul raha ei ole. Ja õnneks oli seal Tiit Karuks Eesti raadiost hilisem Barcelona olümpiaraamatu autor ja küsisin tema käest, ütles. Noh, eks ma siis spordile laename 1000 dollarit. Elaenaski Sännil olümpiamängudele muidugi. Olümpiale pääs oli tänu Eesti raadio lobitööle Lillo ja Tiit Karuksile. Sinna pidin minema hoopis üks tuur töötaja, endine nõukogude aegne. Oskas pilte teha, hobifotograaf lihtsalt, aga õnneks olukord muutus, sõitsin mina. No neid selliseid mälestusväärseid pilte on ju tegelikult päris palju, aga ütleme, 80.-te lõpust räägitakse Maaleheperioodist sellist ühte väga kuulsat fotot ühest püsivast poisist, kus taga on need Pispaarid. Noh, selle pildi ma tegin Põlvas sõitsime sinna maale korrespondendi Olev Antoniga. Aga kuidas ma sattusin üldse maalehte, see oli omaette teema. Ühel päeval ma olin ajakirjanduse majas ja mulle tuli vastu fotograaf Jaan Rõõmus ütles, tead, maalehte tehakse ja ma konkureerin sinna fotograafiks. Ma võin asja kõrva taha ja kirjutasin ka siis avaldised. Ma tahan, konkureerin ja võetigi mind. Ma ei tea, mispuhul kindlasti spordifotode puhul. Spordifotod ilmusid ka Rahva hääles, kus töötas ka Ülo Russak, tulevane Maalehe peatoimetaja ja Olev Anton Edasis. Ja nii mind võetigi, sinna sõitsime sinna. Põlva olevantnan ütles, tee mulle üks selline pilt, kus on poiss, istub potil. Ma tegingi sellise pildi, aga siis ma mõtlesin, ma tegin ka teistsuguse pildi, ütlesin toitluse korraks püsti, tegin paar klõpsu ja esitasin siis selle pildi toimetusele. Toimetusest segati kukalt siit ja säältpoolt ja küsiti, kas rohkem pilte teinudki. Aitasin Olev Antoni ühtegi pilti rohkem ei teinud, see pilt on võre. Phantom mõtles siis küsis teine toimetuse töötaja, kas tema käest küsisite luba? Jaa, me küsisime luba, luba on olemas, pilt ilmus esikaanel esikaanel ja see oli just enne Nõukogude Liidu konstitutsioonipäeva oktoobri algus. Siis tõusis suur kisa-kära. Läksin peale ajale ilmumistoimetusse, kõik olid väga nukrad, vaatasid mulle otsa. Ma ei saanud aru, mis siin toimub ja siis hiljem siis selgus, et peatoimetaja Ülo Russak oli kutsutud valgesse majja vestlusel selle pildi pärast. Nõks tegelane mõnda nime ei hakka nimetama, muidugi luges sealt välja, et pilatakse Nõukogude Liidu konstitutsiooni ja Eesti astub välja Nõukogude Liidust, seal oli 15 poti potitäit nummerdatud, keegi luges selle välja. Muidugi tekkis suur poleemika televisioonis, raadios arutati seda pilti, see pilt tunnistati muidugi kuulajate ja lugejate poolt positiivseks asi soikus, siis siis kutsuti ka fotograafid ühel koosolekul kokku, öeldi siis noh, et selliseid pilte enam ei tohi teha. See oli 87 ja kes kutsus kokku täna küllaltki tähtis tegelane. Polti pilt oli siiski väga hea. Mul oli ka muidugi pilt on olemas ka, kus poisike istub potil, aga mõtlesin selliseid pitamist juba ammu ilmunud ajakirjanduses ja isegi enne seda ja peale seda, milleks, mis seda teen Niukest? No me oleme sattunud päris palju kordi välisreisidele ja siis ma olen tähele pannud, et ta pidevalt pildistate mitte ainult sporti, vaid ka kõike, mis ette jääb tänaval inimesi, hooneid, et et see Maaleheperiood oli, ütleme, ainus periood, kus ametlikult ei olnud otseselt spordiga seotud. Kui erinevad need, siis on spordifotode tegemine ja tavaliste fotode tegemine nii-öelda tavaliste fotode tegemine ja, ja on vahepeal sellist tahtmist spordiväliselt midagi teha. Sest sest spordivälised fotod on palju raskem teha kui spordivõtad spordi, võtan tegelikult näitemäng, toimus suur näidend, kus kaks võistkonda võistlevad omavahel, seal on väga kerge pildistada. Muidugi, korvpall on väga lihtne. Liiguvad need kõik korvi poole, jalgpalli on natuke keerulisem, funktsionaalsem, aga tavaelu pilte on head, pilti on raskem teha kui spordipilti. Kindlasti. Nendest aladest, et alad on ju selles mõttes väga erinevad, et ma saan aru, et teile meeldib jalgpalli pildistada, aga on meeldinud ka näiteks iluvõimlemist pildistada, et üks on selline väga kiire, liigu, teine on, ütleme võib-olla natukene väiksemal maa-alal, et kui, kui palju see alade lõikes erineb, siis hea spordifoto tegemine. Noh, mõlemad saan nüüd on muidugi raskelt teha, iluvõimlemine on võib-olla eriti raske, sest noh, programmi ma ei tea, mis ta esitav ütleme ja noh, jah pilti teha, seal peab kõik klappima, ütleme graatsia nägu, figuur kõik peab olema kooskõlas siiski. Aga jalgpall on ka emotsionaalne spordiala ja palju huvitavam, võib-olla omas kohast. Ja Küllid tulevad paremad välja. No ma rääkisin kolleegi Indrek Swedega enne enne seda saadet ja Indrek ütles, et iga kord, kui vaadata Lembit Peegli pilti, siis on ilma nime nägemata on juba selge, kes selle teinud on, et seal on midagi sellist eripärast võrreldes teiste tegijatega ja üks eripära on, on just see näoilme või miimika, mis alati tuleb piltidelt esile. Kuidas sa sünnips. No eks ma muidugi ei vaata, on väga palju pilte läbi ja esitan selle pildi, mis mulle meeldib. Tere, Ma annan selle pildi, tunnen tema maitset, lihtsalt esitangi, neid pilte. Mind koolitati välja spordilehes kunagine spordile töötaja Endel Nigul ütles mulle, näe vaata, sellist pilti me lehte ei pane enam selliseid pilte Talle esitanudki enam. Näoilme peab olema ka tihtipeale naisterahvaste puhul hea ja huvitav, muidugi mehed nii nagu on, neid võib pildid juba nii nagu välja tuleb, ütleme aga noh naine on hoopis erinev teema, et pildile saada ja teha, ütleme nii, et oluline ola üks osa, ütleme selle sündmuse jäädvustamine, vaid see ilu, iluilu ja ilu edasiandmine. Mul kunagi saadeti üks kiri noorte hääle toimetusse. Alguses ma mõtlesin, noh, et poisid teevad muga nalja ja niisamuti. Üks lugeja oli siis mulle kirjutanud. Lembit peegel, teil tihtipeale ilmuvad sellised pildid, kus neidude näod on natuke pingutatud ja ülepingutatud, karjuvad nõnda nõnda edasi, noh alguses mõtlesin, et teaksin muga nalja, aga pärast hakkasime mõtlema sügavalt tõesti, sellel kes saatis mulle kirja, on tõsine õigus. Näiteks kui ilmub mingisugune olümpiaraamatus pilt kus karjub olümpiavõitja Meie naissuusataja teie kõriga taeva poole ja siis aastaid hiljem küsib tema lapselaps vanaema, milleks, mis puhul sa seal karjud, siis tekib ka niuke küsimus, et kas sellised pildid sobivad igasse raamatusse ajalehti kindlasti. Aga raamat jääb muidugi kauaks ajaks raamaturiiulile ja vaatajaskonnale. Ajaleht loetakse läbi, visatakse prügikasti ja kõik on korras ja tunnustatakse. Nii et ma saan aru, et peab olema ka, ütleme, sportlase suhtes selline empaatia, mõistmine. Jah, mõistmine ja noh, ei saa kunagi negatiivseid pilte panna, ütleme mis meil tihtipeale ilmuvad ajaleht Nendes ja nettides siis ta muutub ka natukene sind, keegi enam hinda, ütleme ka sportlased, sportlastega peab olema siiski ja suhe, mina suhtlen, nendega on isegi pildistanud sokude kolm põlvkonda. Ja Rasmus Mägi, tema isa ema, ma olen pildistanud ja me saame hästi läbi, räägime ja nõnda edasi ja oleme püüdnud panna ikka positiivseid pilte. Kindlasti oma osa on seal sportlase mõistmisel ka see, et ise olete sportlane olnud boksimisega täpsemalt tegelenud, et kui oluline spordifotograafi juures on, et ta sporti on ise teinud või ütleme, tunneb mingis mõttes seda sportlase mõtlemist või? Tographiski peab tundma sporti käima ütleme, treeningutel ja vaatlema neid, ütleme kas liikumine toimub ja ja noh, ma olen kunagi lapsepõlves väga palju korvpallitreeninguid vaadanud, Eesti parimate, kui nad treenisid Tõnismäel välisväljakul mitmeid tundi vaadanud, ütleme huvi oli selle vastu, näiteks oma tasku peal, ma sõitsin oma rahakoti peal, ma sõitsin Pildistama mööda nõukogude liitu esimesed sõidud olid Riiga jääauk, kus mängisid NSV Liidu parimad klubid, aga need olid. Ja see huvitas mind Kaunases, ma käisin korvpalli vaatamas. Võrkpallisuusatamist, ma käisin sõkvaaris Komi ANSV-s kunagises oli päris huvitav kaugalluvas Leningradi oblastis. Käisin suusatamist vaatamas, metaani, neid ja teisi. Rootslanna, asi norralanna siin. See oli huvitav, ma tahtsin, et nad on minu arhiivis olemas ja need pildid ilmusid spordil ees. Ja alati kui Lembit peegel oli kuskil kohal, kõik teadsid, et need pildid ilmuvad kindlasti spordile ees või noorte hääles. Et päris nii nagu tänapäeval toimub, ütleme, antakse moon aparaat kätte 11 kaadrit sekundis, teeb, ütles kõik, kes seal seda päästikut vajutab, kas inimene või inimahv pildil ikka tulevad välja. Ja teine asi, mis ma vaadanud viimasel ajal vaatan ka konkurentide tegevust, kvaliteet ei arvestata, arvestatud tükiarvu ja mida rohkem pilte on nettides kas 45 tükki või 120 tükki, kus on kümmekond head pilti, ülejäänud võiks viskama tihti prügikasti oma arvuti prügikasti. Ühte asja ma võin öelda, võib-olla oma konkurente ületasin kvaliteedi poolest foto, kvaliteet ja võttekvaliteedi poolest mitu tükki aru pole. Ja selle eest mulle maksti. Pilte teinud üle poolesaja aasta ja ma kusagilt lugesin, et ütleme, esimene pilt vist oli 58. aastal ja esimese sorki saite kaheksandal märtsil 59. Tollel ajal ütleme see tehnika oli ilmselt ikkagi radikaalselt absoluutselt teistsugune kui praegu, et ütleme, 50.-te lõpp või 60.-te algus, kasvõi, kui te hakkasite regulaarselt spordi lähes pilte tegema, et siis noh, oli aga hoopis teistsugune ka kõik see, mida spordifotograafid võistlustel teevad Seda küll ja siis pidi ise teravustama pilti ja see oli muidugi omaette ooper. Pilti teravaks saada pidi väga kiire reaktsioon olema käe sees, see kõik pidid olema võib-olla ka sportpoksiga tegelesin, seal pidi ka väga hea reaktsioon olema, et mitte vasta nina saada. Ja noh, eks see võib-olla oligi mu trump, et ma olen siiski väga kiire reaktsiooniga, tänagi rikkusin liikluseeskirju, jooksin õhutest läbi, et siia tulla. Jõudis veel paar minutit varem ja aga no see selleks muidugi aparaadid on väga muutunud, tol ajal tegin ma Zeniidiga esimene apa Londonis meena ostsin Moskvast, kus ma olin ekskursioonil aparaadi Ma müüsin maha Soomes, kas ma võistlesin Eesti-Soome maavõistlusel poksis? Tol ajal veel jaapaniaparaadid ei olnud jõudnud Euroopasse ja ei olnud nii kvaliteetsed. Ja noh, eks panna kõik oma raha eest ostnud praktiliselt mul toimetuse fotoaparaadi ei ole olnudki, ainult oli viimastel aastatel oli Eesti Päevaleht ostis mulle fotoaparaadi ja objektiivi, see oli 90.-te lõpus ja see oli 98. aastal enne Nagano olümpiamänge. Siis leiti rahu. Tunnete puudus ka sellest, et kunagi saite laboratooriumis hiljem siis pilti pildi kallal nokitseda. Praegu on ju selles mõttes lihtne, et arvutisse photoshop ja Noh, ei tunne puudust, aga muidugi ka tänapäeval peab neid pilte töötlema, photoshop'is prügikasti viskama. Tavaliselt ütleme, filmikaameraga sai siis pildistatud kaks-kolm pilti, ütleme korvpallivõistlustelt, see tähendab 120 kaadet. Tänapäeval ma võtan digiaparaadiga 1200 kaadet ja neid peab ka läbi vaatama ja see on ka aeg, aeg maksab, ennem vaatasid. Kolme filmi peal oli seal 120 kaadri peal, oli kümmekond kaadrit, ütleme head, mis ka tänapäeval võiks kasutada kuskil ajalookroonikas. Ülejäänud muidugi läksid ka arhiivi ja need säilivad veel. Teha arvuti taga tööd loopida prügikasti ajaviiteks, mis endale ei meeldi. Ja 1200-st saab ikka kindlasti pooled alles. Ja kasutan sealt, võib-olla. Ma ei tea ajakirjas Jalka, võib-olla seal mõnikord kümmekond tükki, 15 tükki, võib-olla aja jooksul. Ülejäänud on arhiivis, ootavad paremaid päevi. Kunagi ütlesite, et teil on üle 10 kilomeetri klienti piltidega ja kui nüüd digipildid veel juurde panna, siis neil on vist loendamatu hulk milistel arhivis kasutanud. Seda küll, ma ei teagi, kui palju nii on, sest noh, neil on tohutu palju ja osa sai muidugi vahepeal minema visatud kellelgil teid arhiive tarvis, kahjuks siis selgus, et on tarvis. Hakkas ilmuma ajalehes Eesti Päevaleht rubriik rubriik aja peegel, aja peegel. See oli muidugi ellu kutsutud Mart Siimanni poolt, tema maksis selle eest ajalehele. Kui Mart Siimann läks jõukist minema, siis aasta pärast tõmmati. Aga selle vaja peegli juurde tulles oli siis sellise formaadiga, et seal oli pilt ja meenutus teksti teksti näol kõrvale, et see andis võimalusega kirjutada. Muidu mõelnud, et mingil perioodil, et võiks ka mitte ainult pilte teha, vaid ka rohkem sõnaliselt verbaalselt väljenduda. Ausalt öelda mul kirjutamine ei meeldi juba koolipõlves ei viitsinud kirjutada midagi eriti head sest mul nõuti seda, mida nõutakse, tavaliselt, kui ma koolis kirjutasin kirjandit, ma ei saanud enda vabal tahtel midagi kirjutada, sest noh, nii nagu programm ette nägi, tol ajal nabiti seda kirjutama, mis õpetaja õpetas. Aga muidugi raamatu peale mõelnud ja sinna ma kirjutan ise tekstid või keegi natukene aitab, redigeeritakse neid asju ja raamat kunagi ilmub võib-olla aasta pärast või arvan, et aasta pärast ilmub pildiraamat koos tekstidega. Muidu võiks teha ka pildiraamatut, aga keda see huvitavad, need pildid teksti juures peale? Kõikide eks peab ikka juures olema. Meenutus situatsioonist või kontekstis ja kes seal pildi peal on nõnda, nõnda edasi ja on tehti üks sponsoritest või tegi mulle ettepaneku. Teie raamat, palun, 300-st pildist, mõtlesin, noh, keda see piibel üldse huvitab? 300 pilti tähendab 150 460 lehekülge. See on liiga paks piibel ise ma mõtlen, teha mingisugune 150 pildiga raamat teksti juures muidugi, pildid ei ole, ainult Eesti sportlastest on väljama sportlastest, ma arvan, et see on päris tükk tööd nüüd välja valida või mõni välja jätta, et seal päris seda küll kahju on, mõnda välja jätta. Pilte on palju, võiks isegi mitu raamatut anda, teine asi on raamatuid välja või ei panda neid nii palju, kui tahad, neid peab ka keegi ostma seal võib-olla meie ühiskonnas kõige suurem probleem. Viimase raamatu ostsin fotoalbumi Narvast. Miks ma selle ostsin võima? Narvast pärit? See raamat kajastab Narva narva elu-olu enne teist maailmasõda ja peale teist maailmasõda, kus ma olen ka käinud ja vaatan neid purustusi. See on viimane raamat, mille ma olen ostnud. Muidu mul on palju spordiraamatuid, noorpõlves ma väga palju lugesin, ilma loen ainult kui haige, sissilin raamatuid? Jah, muidugi, elulugude raamatut on väga huvitavad inimeste eluraamatut. Saatekülaline on välja valinud kõigepealt Raimond Valgre loo Georg Otsa esituses. Georg Ots ja Raimond Valgre on kuidagi südamelähedased. Saan aru? Jah, teine asi, mu vanaisa, Saaremaalt pärit, selle juures oli. Ka see, kui nendes vaju kavana ja aga sidus ta laseb vaid kaugusest kukkuva. Eerunud lennuta linalakk, neidu, kel silmist nii kelmikalt sädemeid siis küll maailmas kusagil idu kui Saaremaa heinamaad juunikuu. Ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaagi jooni. Avaras toomepuul nabale on sinule hõiska vaid ööbikuid. Miks muidu su huuled ja tappa nii nagu sarnane? Keeruta lennuta linalakk kel silmist nii kelmikalt seal meid ei sellist küll maailmas kusagil. Või Saaremaa heinamaal juuni. SL maailmas kusagil. Ei noh, kui sa Saaremaa heinamaad jooniliku. Oi Saaremaa niitude aastased üleöövaikuses lauludest helisev nurm orbiiti vedas, lendab taevas ja kirgliku soodumuse esmane. Erutav Tallina läksime seal silmist, nii kelmikalt. Meid ei sellist küll maailmas kusagil. Kui Saaremaa heinamaad jooni. SL kui maailmas koosa. Kui Saaremaa Häidavatsioonigu. Vanaraua saatekülaline on spordifotograaf Lembit peegel. Viimastel aastatel on peegel seotud eeskätt eesti jalgpalliga ja ajakirjaga. Jalga palusin Lembit peeglid kirjeldada jalka peatoimetajal, jalgpalli ajakirjanikul Indrek Swedel. Lembit on selles mõttes väga põhjalik, et ma ei teagi, et küllap on olemas neid fotograafe teisigi kes tahavad eelnevalt teada, millest selles tekstis juttu tuleb, millele tema peab pildi tegema. Ja kui isegi alguses tundus kuidagi nagu natuke isegi tüütum, et mis asja, et ma pean nüüd hakkama siin kirjeldama, millest seal juttu tuleb, et noh, et parem tee oma pilt valmis ja asi vaga siis ikkagi kes arupidamise järel iseendaga ma sain aru, et see kõneleb Lembitu professionaalsusest, ta leiab, et ühe kirjatüki illustreerimine fotoga on meie ühistöö ja et selleks, et paremat pilti sinna juurde tekitada, tahabki ta teada, milles täpselt jutt on, milline on seal see vaatenurk mingile probleemile või või kasvõi persoonile tema pilte vaadates hakkab silma see milline huvitav miimika on sportlastel näo peal, milliseid huvitavaid positsiooni hoone need sportlased on võtnud täiesti uskumatuid, mõnikord oled ise samal mängul olnud kui jalgpallist rääkida ja täiesti tavaline jalgpallimäng ja pärast vaatad Lembitu pilte ja mõtled, et no ei olnud ju selliseid koomilisi ja naljakaid ja ja selliseid Teeeffseid positsioone ei saanud olla selliseid näoilmeid või, või situatsioone, mille Lembit on sealt välja võlunud, et et just nimelt see, et see miimika ja kehakeel, mis sealt piltidelt vastu vaatab, on, on see, mille järgi ma arvan, et ma tunneksin tema pildid ära. Lembitu piltides on veel sellist ilu ja dramaatikat, et see on ka mis, mis seda iseloomustab ja ja see ilu tihtipeale väljendub näiteks ka selliste spordialades, mille nimetus saan ilu, näiteks iluvõimlemine, iluuisutamine. Lembit on teinud nendest aladest selliseid pilte, kus just nimelt see naise ilu on väga ilusasti välja toodud ja naisi on kuidagi ülendatud, et mulle tundub, et Lembitut naistega niisugune väga soe suhe kõige paremas mõttes, et eks meile meestele ju ikka naised meeldivad, kuidas siis teisiti ja Lembitu puhul see paistab välja selles, et ta leiab publiku hulgast selliseid ilusaid amatsooni hoone, olgu nad siis tribüünil või näiteks kasvõi näiteks kuulge, rattavõistluste puhul, kus publik ei ole tribüünil, vaid on, seisab näiteks püsti kuskil ja ja vaatab, et ka seal on tähele pannud ja üles võtnud selliseid hästi ilusaid kaadreid naistest. See on kindlasti üks tema selliseid ka omapärasid, et ta oskab märgata iluspordis, siis nii seal väljakul, staadionil kui ka kui. Jätkame vestlust legendaarse spordifotograafi Lembit Peegliga. Narva veel olete sattunud, kuidas Narvaga suhe praegu on? Viimasel ajal sattunud siiski ja kümmekond aastat tagasi ma käisin seal Narvas, Narva-Jõesuus, aga nõukogude aeg sai seal päris tihti käia. Siberis tore linn. Ilusal siiamaani jah, kui ma töötasin autumi kesknõukogus, siis me tihtipeale seal käisime ja seal oli päris huvitav lõõgastuda. Ma saan aru, et praegu olete juba pikemat aega maandunud, siis Tallinnasse, aga Eestimaa regioone vist on teisigi selliseid, sellised olulised on. Peipsi-äärne piirkond, mu abikaasa on pärit Peipsi äärest, venelanna oli sellest kandist ja noh, man, usuline oli mu abikaasa ja ja tema tänu temale, võib-olla ma hakkasingi üldse pildistama. Ta tundis mu piltide vastu huvi ja ei keelanud keelanud ütlemminud pildistada. Ja kui meil oli elus raske periood, ütlen majanduslikult tallenz lihtsalt välja. Kui meeldib, siis tuleb pildistada, pildistada. Vene naine on hoopis teistsugune kui Eestimaa eesti oma. Sinna 50.-te lõppu tagasi minnes või 60.-tesse, et oli sel ajal siis, et ma ei tea spordifotograafiasse eeskujusid, räägitakse Gunnar vaidlastet oli tol ajal selline spordifotograafia ja mitte ainult spordi, vaid ka teatrifotode tegija. Jah. Mulle meeldisid isiklikult Gunnar Vaidla pildid väga. Ja kui ta ükskord mulle helistas, et palun mul paar võtad võrkpallist kehakultuuri, mõtlesin, kas ma sandi hakkama üldse ütles Satsad Maitaks. Pildid ilmusid kehakultuuris ja siis me hakkasime tasapisi suhtlema. Ühel heal päeval mõtlesin talle. Gunnar, kas ma võin teie kõrval pildistada? Palun, palun. Ja me saime noh, aastate vaja seal kümme-viisteist aastat isegi rohkem. Aga me saime hästi tuttavateks ja sõpradeks, tänu temale ma olengi võib-olla spordifotograaf. Kunagi 60.-te aastate keskel lastestaadionil, pildistades jäähokit kõhuli lumes seistes küsisin Gunnar Vaidla käest, kas mul tasub üldse pildistada. Sporti enam pean ma lõpetama pildistabildiste julgesti ja pildid ilmusid kehakultuuris ja tänu sellele temaga võis rohkem pühenduda teatrifotograafiale. Ta tundis sporti, teadis, mida ta peab pildistama ja ta oskas Katreerida neid. Ja noh, tema pilti tunneb samamoodi ära nagu minugi pilti, ütleme võib-olla ka noh, midagi sealt tema loomingust võetud kindlasti. Samal ajal kui ma hakkasin sporti pildistama, hakkasin tellima Tšehhoslovakkiast Slovakkiast. Spordiajakirju, mis pankasid, viiskokkad tükk ja seitse kop. Slovakkiast tuli, sport ja Slovakkiast tuli start ja neid pilte ma seal vaatasin. Hakkasin tundma huvi spordi vastu, kuidas pildistatakse ja hakkasin tundma ka sportlasi, välja sportlasi ja ka Nõukogude sportlasi, ütleme mul on hea nägemismälu siiamaani veel ja, ja noh, see aitaski. Ja eeskujuks olid seal väga head pildid tihtipeale. Ja Gunnar Vaidla õpetas mind ka ütleme, oli toeks, gaseerimisele, ütles, vot siit tuleb seda pilti kohendada ja nõnda edasi ja nõnda nõnda edasi. Ja ega ma siis tegin ka, tihtipeale ütleme pimikus ka ühest samast pildist mitu koopiat. Siis see kõige parem, mis tuli välja selle, ma viisin siis toimetustesse igat rämpsu, ma ei viinud sinna, kes seisavad praegugi veel keldris, nüüd kasutada päeval. Tegelikult ütleme koosseisuliseks saite alles ju 80.-te teises pooles Maalehes esimest korda. Maalehes ja siis mind Mati Eliste meelitas, ma ei tahtnud transporti pildistada, ma läksin maalehte tööle, aga ma siiski käisin pildistamas. Sporti käisin pildistamas. Seda sündmus, kui Erika Salumäe võeti vastu raekoja platsil ja need pildid ilmusid Maale ees ja need ütlen ausalt, paremad pildid kui spordilehes, mis spordile ja fotograafid tegid neid, oli kaks mina jäätüks. Pilt sai ka eelmisel aastal auhinna Eesti Soome. Eesti-Soome maavõistlusel sai Eerika Salumäe pilt. Eesti-Soome maavõistluste viimane võistlus üldse see lõpetati ära, siis see pilt väga meeldis Eerika Salumäele, ta tahtis seda pilti ka endale, aga noh, ega ma eriti suur pildi tegija kinki ei ole teistele jäises kinkima. Ja kui Erika, need auhinnad ja kõik need asjad läksid paar aastat tagasi siin Londonis oksjonile. Ise ma mõtlesin kindlasti see pilt, eks ka müüdud ristis oksjonil maha. Õnneks ta on siiski mul alles veel Ameerikaga on omaette küsimus või probleem, ütleme talle, mitu maja ta, need kõik nad likvideeris, mis maha. Ja viimane kord paar aastat tagasi viimase majaomanik helistas mulle ja palus mul, et noh, kas ei ole mõnda pilti Barcelona olümpiamängudest, kus Eerika võidab. On küll, tehke mulle Pamakson ja tegingi talle, ta pani siis selle pildi kindlasti ülesse sinna majja, mida ta ostis eelika käest, Erika oli ilus naine ja on ka praegu tänapäeval ju väga ilus naine. Kas oli hea pilti teha, ründas mu pilte ja kord, kui mingisugune sündmus toimus, kutsus ta mind pildistama. Ma olen isegi käinud pildistamas Erika Salumäe. Tundub, et Lembit Ehilise arhiiv on ikkagi väga-väga külluslik, et sealt võib päris palju põnevat leida. Leidub. Võib leiduda aga tihtipeale teatud asju ei saa välja anda üldse noh neid võib-olla kasutatakse negatiivselt ära. Tänapäeval. Te olete enamiku ajast ikkagi olnud vabakutseline, on vabakutseline spordifotograaf olla lihtne, on see keerulisem või siis piisab nimest, et Lembit peegel ja, ja küll siis kõik. Tellivad nii, ehk naa. See on huvitav küsimus, muidugi oleks ma läinud toimetusse tööle, Joosep, omavahel räägiks praegu. Toimetuse töö on väga ränk, toimetuses nõutakse väga palju, iga inimene nõuab isegi koristaja, toimetaja korista isegi võib su käest nõukogude teatud asju olid, sa pead tegema kõik ma ju vabakutseline, ma tegin seda, mis mulle meeldis ja käisin neil võistlustel, mis mulle meeldisid ja mis muidugi. Mul tõid ka sissetulekut. Ma ei saanud minna kuskile kuskile, noh, ma ei oskagi öelda. Ninaga pähkli veelitamis võistluste pilte tegema. See ei olnud tol ajal moes. Tänapäeval võiks päris edukalt neid pilte müüa. Tol ajal pildi hind oli kolm rubla, kolme rubla eest sai siis pudel, viinapudelihinnal oli tihtipeale suurem väärtus kui tänapäeval kündja näiteks traktorist kündis põllu üles pudelvina Esson Peiks aialapikese, mis tänapäeval pudeli viina eest saab, mitte midagi. Trambib purje uppuda ja teine küsimus on see, et tihtipeale mõni toimetus tappa tänapäeval maksta mulle pudeli viinaraha, siis ma öelnud, palun ärge enam mulle helistage. Nagu me teame, pudeli viina maksab vist kaheksa eurot. Nii, ma olen vaadanud poes, ma ei osta poest viina. Te olete neljal olümpial käinud, aga tegelikult neid kohti, kus pildistama olete käinud, on ju üüratult palju. Ma ei tea, kas te suudate kokku lugeda, sest noh, arvata, sest jalgpallikoondise käikudest kergejõustiku ja nõnda edasi ja nõnda edasi, et vist enamik Mandreid ja ja maailmakohti on külastatud. Noh, ma pole käinud veel ega lähegi vist Austraaliasse ega Aafrikasse. Aga muidu kõik mandrid on läbi käidud, ma olen pildistanud ehk tööd teinud 50. riigis. Viimane üks põnevam reis oli muidugi 2011. aastal Lõuna-Ameerikasse jalgpallikoondise jalgpallikoondisega ja Uruguay's Tšiilisse. See on tõesti meeldejäävam kõige meeldejäävam reis, millest ma kunagi võinud unistada. Ega ma joonistanudki palju kuhugi reisida nõukogude ajal, aga kõik muutus on neid võistlusi on muidugi palju olnud. Üks meeldejäävamaid oli mul 1986. aastal Moskvas esimesed hea tahte mängud, kus ma jäädvus siin Sergei Puka maailmarekordi püstitamist teivashüppes. Ta ületas seekord kuus, null üks. See on tõesti tore foto, mis on mitmeid auhindu võitnud rahvusvahelistel fotovõistlustel ja seal oli päris palju neid fotograafe, aga taolist fotot ma olen näinud ühes Tšehhi ajakirjast, ainult teised olid teise nurga all või natuke hiljem natukene varem võetud. Aga noh, seekord klappis kõik hea tahtemängudest on mul see mälestus see, et esimesed kolm päeva avamisele ja kolm päeva mingi lubatud üldse võistlustele öeldi, kui peale kolme päeva möödumist sate akrediteerimise, ma ei tea, kas siis kontrolliti mind ülejäänud, kes ma üldse olen, ma ei tea. Kolme päeva möödudes olin võistlustel, aga muidu ma pildistasin Kasel, ostsin pileti ja pildistasin siis staadioni tribüünilt neid võistlusi kolm päeva avamisele mindi lastud. Ütlesid, et selline Peipsi-äärne kant on teile väga oluline, et missuguse jälje teise on jätnud Peipsi-äärne keskkond, just, et mis võib olla mentaliteedilt, on ikkagi teistsugune kui, kui mujal Eestis. Esiteks, seal on väga ilus loodus Suurjärv küllaltki lahked inimesed. Ma ei tea, kas teiste suhtes, aga minu vastu olid väga lahked. Ja noh, keskendun hoopis teine ja suhtumine ja noh, saad ka teistest inimestest aru. Seal on tulekantsis ja võib-olla need vanausuliste kombed on ka hoopis erinevad, kui meie kombed olid tänapäeval muidugi nad on kõik ühtlustunud, nendest on kunagi räägitud ilmseid lugusi, aga ma ei tundnud neid ilusaid lugusi kuskilt. Te olete, kui ütleme, Gunnar vaidlust me rääkisime natukene, aga üldjoontes võiks öelda, et ikkagi iseõppija fotograaf, kes ma olen aru saanud, et ütleme, sellised fotograafia esimesed tõed saite selgeks välismaistest võõrkeelsetest raamatutest üldsegi. Kunagi ilmus 50. aastate lõpus tõlkeraamat fotograafiast, mina eestikeelne muidugi mina selles suurt aru ei saanud ja siis ostsin rublade eest ja venekeelse 300 lehekülge või 400 lehekülje pakases raamatu. Noh, vene keelt olid kuidagi koolis õppinud ja hakkasid siis venekeelset raamatut lugema ja seal oli väga lihtsas keeles räägitud ja väga hea raamat on, see raamat on mul tänapäevani, olles veel õppisingi tasapisi, siis siis sattus mulle kätte, kui ma töötasin Tallinna juveelivabrikus ajakiri Sovetski foto ja noh, sealt ma talle ütlesin väga palju kogemusi, ilmutus retsepte ja. Ma ütlesin väga toredaid pilte ja õppisin tegelikult fotograaf venekeelses keskkonnas ja ega noh, Venemaal on väga palju häid ja huvitavaid fotograaf olnud siiamaani ja tänapäeval ka nendest mööda minna ei saa kunagi ja ma tundsin ja teadsin ja võistlustel nad on mind aidanud ja ja noh, tore seltskond oli. Nüüd on muidugi elu läinud karmimaks, konkurents on piiritu. Ega tihtipeale enam, mis ei suutnud hästi isegi idanaabrite fotograafide suhtena, mis hästi. Võib-olla see on poliitikas kõik, ma ei tea. Ja soomlastega jah. Aga ütleme, olen välismaiste, ütleme fotograafide töid veel jälgite olen ma jälginud küll jah. Tihtipeale, aga noh, eks need pildid lähevad kõik stamp ja enam-vähem jalgpallivõistlustel on enam-vähem kõik ühesugused pildid, neidsamu pilte võib ka teha Eestis Eesti meistrivõistlustel, noh, inimesed on teised, aga momendid on samad. Sport on läinud siiski Stampi nagu öeldakse, muidugi on väga häid pilte. Nii me kuskil eriti palju ei näe. Sest tänapäeval noh, iga inimene võib pildistada isegi telefoniga, eks aeg teeb kõik oma töö. Aga kui sa midagi pildistama ütlen, võistlustel ütleme kergejõustiku issand, ta on mingist motiivi teha, siis kõksam konkurentsi kõrval teeb sama motiivi. Sa jätad selle asja tegemata üldse? Siis püüad teha niimoodi, noh, et selliseid situatsioonis, et kas konkurent ei näe üldse siin täna tänapäeval isegi niimoodi pildistati püünilitlev fänne aha fotoaparaadile klõbistada. Skonkurit vaatab üle õla, mida sa pildistad. Ja viie minuti pärast pildistab sedasama fänni, ütle, mida ma olen endale jäädvustanud. Huvitavat. Et sa nagu mind huvitab ja võistlus on nagu selline malemäng, kus üritatakse, võiks teha küll, aga noh. Ise midagi ei leia, siis leiab seda, mida teised pildistavad. Pärast võistlust koju minna ja ja leida, et on üks väga hea pilt täitsa kuidagi meele rõõmsamaks või või pakub rahulolu või. Seda küll jah, ja muidugi milline rõõmsaks ja oled enesega rahul, kui konkurentidel seda pilti ei ole. Aga kui juhtub teistpidi tulla võistluselt ja ja vaadata, et ükski pilt sellist rahulolu ei paku, et kas ei olnud õnne või oli halb päev või et. Päev olla muidugi jah, eks ikka analüüsid kodus, et mis juhtus sinuga, kas seal on mängu sisse üldse või noh, ma ei tea, üldiselt oli halb päev, mõni aasta, võib-olla varba peale sulle või nende edasi nende nende edasi ja võib-olla ei olnud ka täna sinu päev üldse oli teiste päev tuleb ka mõni teinekord jälle minu päev, kus ma olen hea foto sellepärast käpa tihti käima spordivõistlustel, eriti jalgpalli pildistamas, mis tänapäeval on minu lemmik spordiala siiski miks, sest kunagi spordile päevilt suunati ka mind jalgpalli pildistama, keegi andnud seal 90 minutit passida värava taga, kui väljakul midagi ei toimunud, ehk siis mina passisin seal neid võistlusi ja muidugi lapsepõlves sai jalgpalli lüüa, ise ostetud endale pall ja vasta kuuri seina tagundadele, nii palju süda soovis. Ja noh, jalgpall on ikka huvitanud lapsepõlvest saadik, esimesed jalgpallivõistlused võistlustele ma läksin läbi aiaaugu ja hiljem, kui ma hakkasin juba töötama muidugi raha eest piletiga. Muidugi ma ei karjunud seal pidevalt nagu tänapäeva fännid seal karjuvad. Häält ma võin ka teha mujal, mitte kodus. Kass. Tänapäeval lüliti annet pole tarvis, siis ma arvan, Annedad siiski olema fotografeerimiseks, pildistamiseks, pildi nägemiseks. Ja kindlasti peab õppima fotograafiat. Siiski see päris nii ei ole, et võetakse tänava pealt, keegi hakkab pildistama ja pilte tegema, nagu tänapäeval tehakse, ütleme see peab kuskil ikka õppima seda natukene ja silmaringi endal laiendama ja nägema ja vaatama, kuidas muu maailm teeb pilte, sealt on väga palju õppida. Ja muidugi mõni fotograaf on ka meelselt õppinud, isegi mina mõnikord õppinud seal väga palju nüansse ja valguse ja ja värvimänge ja nõnda nõnda edasi. Tavaliselt ma püüan pildistada vastu valgust, see on hoopis teistsugused pildid kui alla valgus vastu valgustatud hoopis teistsugused pildid, elavamad ja huvitavamad. Lõpetuseks oleme tund aega rääkinud legendaarse spordifotograafi Lembit Peegliga. On teil veel ütleme midagi sellist, mida te kindlasti tahaksite pildistada, aga pole saanud kunagi pildistada. Ma olen oma elus väga palju pildistanud. Võib-olla tahaks pildistada veel mõni aasta ja oma raamat valmis teha ja siis võib-olla. Kui tervist on edasi pildistada, kui tervist ei ole, siis lõpetada asi ära. No igatahes soovime jõudu ja ootame raamatut kindlasti põnevusega, aga suur tänu Täna vikerraadio stuudiosse tulemast. Aitäh. Ja säärane saigi jutuajamine spordifotograafi Lembit Peegliga küsis Joosep Susi. Ja kui ujuja Georg Ots on tänases saates juba kuulatud, siis lõpetuseks on saatekülaline valinud välja Alfred Neulandi õpilase mitmekordse Eesti meistritõstmises. Mattinude Lembit peegel põhjendas valikut sedaviisi montitma. Tundsin isiklikult. Väga hea laulja minu meelest. Ja üldse ja sõbralik inimene.