Teekond. Tibu-tibu-tibu. Teekond tippu tere. On taas kätte tulnud aeg rääkida mägedest tippu jõudmisest, mitte vallutamisest ja sellestki, kuidas mingisse riiki minna ja mida seal näha saab. Saade teekond tippu oma teada-tuntud koosseisus ehk siis Andres Karu kui mäkke ronija. Tere tere saatejuhi rollis Tarmo Maiberg ja helirežissöör maris tooma. Ning seekord võtame ette riigi, mis on maailma üks suurimaid toidutootjaid, mille ekspordist ligi poole moodustavad põllumajandustooteid ning kus on hulganisti maavarasid. 42 miljonit inimest elab riigis, mille nimi tuleb ladinakeelsest sõnast Argentum. Pindala, mis on enam kui kolmandiku osas kaetud mägedega ja pakub ka seepärast huvi. Karule on maailmas suuruselt kaheksandal kohal ühes tuntud raamatus nimelt kapten Granti lastes on ka sellest riigist juttu või vähemalt osast sellest pealinna Buenos Aires ja riik ise siis Argentiina. Ilmselt seostub see nimi eelkõige roni ja tema esimese abikaasa ei viita aga või siis jalgpallisõpradele Lionel Messi ja Maradona, aga, kuid enne nende sündi toimus Argentiinas muudki tähelepanu väärset, millele siis järgnevatel minutitel üritan tähelepanu pöörata. Nii nagu teisteski Ameerika tänapäeva riikides elasid nendel aladel indiaanlased, kellest tuntuimad on ja kui ta indiaanlased. Nemad suutsid inkade laienevale riigile vastupanu osutada ja olid osavad metallitöötluses ja põlluharimisest. Loomulikult oli ka teisi rahvaid veel nagu koera nyyd Haraukaanid või Pattagoonlased, kuid ükski neist ei suutnud vastu astuda kolonialiseerimisele, mis algas 1502 kui annerigoresputši mõistis, et Kolumbus ei avastanud mitte Indiat, vaid uue mandri. Esimesena maabus Argentiina alal veebruaril 1516 Hispaania meresõitja Huandjaste soliis, kes oli otsimas Läänemereteed pärast Lõuna-Ameerika ranniku läbi sõitmist. Ta leidis laplata lahe ja sõitis sinna sisse. Indiaanlaste pakutud hõbe läks ruttu kaubaks ja kinnitas soovi kanda kinnitada. Tegelik koloniseerimine algas paarkümmend aastat hiljem, kui Hispaania saatis esimese sõjaväelise kuberneri, kes samal aastal rajas Santa Maria del Buen Aire sadama, millest hiljem siis sai tuntud Buenos Aires. Hispaania valitses piirkonda läbi Peruu asekuningriigi moodustise, mis aga kaks sajandit hiljem ehk 18. sajandi algupoolel lagunes kaheks. Põllumajandusest ja kulla ja hõbeda asemel kasvas karjakasvatamise tähtsus. Suured mõisad, jõuline sissetung sisemaale tähendas ühtlasi indiaanlaste päris orjastamist. Samal ajal hakkas õitsema ka mustanahaliste sissevedu Aafrikast. Viks panid maininud lihtne põhjus, sest just nende järeltulijad moodustasid jõu, mis suutis 1000 806807 vastu astuda toonasele maailma hegemooni lehk. Briti armeele prantsuse revolutsioon ja Ühendriikide iseseisvussõda tekitas Argentiina aladel soovi iseseisvuda ning pärast Hispaania vägede alistamist kuulutati 1816 üheksandal juulil välja Lõuna-Ameerika ühendprovintside sõltumatus Hispaaniast. Juhtivaks jõuks vabanemisel oli Hoseede San Martin ja Simon Debolübar. Järgnenud keerulistel sisepoliitilistel aastatel eraldusid teised ehk siis Boliivia Uruguay. Juba varem oli oma iseseisvustükiga hakkama saanud Paraguay ja sellest ajastust ehk 1833.-st aastast pärineb ka tänasesse päeva, ulatub okas, ehk siis Suurbritannia kasutas Argentiina siseheitlust ära ja vallutas Falklandi saared. 19. sajandi keskpaigast alates on presidentide reformidele raudtee ehitusel nii suur tõmme, et miljonid inimesed saabusid Euroopast Argentiinasse uut õnne otsima. Esimese maailmasõjaneutraalsus, kuid põllumajandus ja lihatoodangu müük liitlasriikidele andis majandusele tugeva tõuke. 1929 oli majanduskriis ja see õpetasid tööstustoodangut tuleb mitte importida, vaid ise luua. Alates 30.-st aastast on sõjavägi sekkunud riigi valitsemisse ja need lõppesid alles 1009 46. aastal, kui vabadel valimistel sai vaestele hulgaliselt lubadusi jaganud kolonel Huang perroon võimule. Üheksa aastat hiljem aga sõjavägi kukutas tema ning lubas järgnevatel valimistel ainult teatud kandidaate presidendi ametit proovima. Hunta ei suutnud majanduskasvu taastada ning järgnevad aastakümned möödusid segaduse, nõrga valitsuse, tugeva sõjaväe ja siseterrorismiaktide tähtede all. Hunta lubas uued valimised korraldada alles 1983. aastal ning presidendiks tõusis Raul Alfonsiin. Sellest tohuvabohust suutis ta riigi küll edasi kanda, kuid tugevamaks päästjaks osutus Carlos meene. Tema reformid andsid riigile uue hoo küll lühikeseks ajaks, aga see hingetõmbeaeg oli vajalik. Ilmselt paljud jätavad veel 2001. aasta Argentiina sügavat kriisi suured protestid, mis tõi kaasa väliskapitali väljavoolu ja valitsus tegi vale sammu, pidurdades pangaarvete külmutamise ja hoiuste väljavõtmise piirangutega. Kogu seda väliskapitali voolu. Segadus vaibus 2003. aastal, kui presidendiks sai Nestor Kirchner ja järgmistel presidendivalimistel upitas ta võimule oma abikaasa Kristiina Fernandez Cyrišneri, kes juhib seda riiki siiamaani. Põhjus lihtne. Algselt pidi Nestor ise tulema uuesti võimule, aga tema suri südamerabandusse ja nii jäi siis presidendiks leidigide Kirchner. Aga kui hästi ta sellega hakkama saab, on muidugi omaette saate teema, mistõttu pöördume nüüd tagasi mägede juurde. Andres Karu, mis siis Argentiina puhul sind tõmbas, kas võimalus maad harida, indiaanlastega suhelda või hoopis midagi muud? Kõigepealt, kui valitsuse alustan proua presidendist, siis noh, loomulikult on Argentiinas see, et kui sa seal kuskil hostelis näiteks telekat vaatama, siis loomulikult mingil hetkel näkkab proua presidenti seal teleekraanil rääkimas ja suhtlemas inimestega. Ja tegelikult olgem ausad, päris karismaatiline naine ja selline, kui ta ikkagi räägib, siis noh, rahva hulgas on näha eufooriat ja kõike seda muud, et väga hea oraator ja ja oskab kuidagi kuidagi inimestel nagu läheneda ja kõik, kes teda ümbritsevad, mehed alati nagu et kui on nii-öelda pressikonverentsilaud, siis on noh, umbes seitse inimest ja ainukene naine on siis proua president siis näha on, et, et noh, need mehed respektiga suhtuvad temasse ja väga-väga nii-öelda platsi Viimastel valimistel ma mäletan, ta lubas samasuguseid sotsiaaltoetusi väga palju mingisuguseid eraldi rahasid ka vaesematele elanikkonna kihtidele, et ju sealt seega tugev populaarsust tal tuleb, et inimesed vaatavad hurra. Tõenäoliselt kusjuures jälle ma ikkagi mitte veel vastates sinu esimesele küsimusele on ju, räägin ka seda, et kui, kui ma jõudsin Buenos Airesesse pealinna, siis kuna meil oli nagu päris pikalt aega, enne kui me ööbussiga sõitsime täiesti Tšiili piiri äärde, Buenos Aires on ju täiesti idarannikul siis et enne, kui me sõitsime täiesti Argentiinasse, siis läbi ööbussiga, siis meil oli terve päev aega ja siis me läksime matkakaaslase Endroga esimest korda minu elus oli see, kus ma läksin, nii-öelda selle said siin või selle ringvaate bussiga läksin sõitma, mis kahekordne ülevalt on lahti ja ja ütleme nii, et kuna ma läksin väga madalate ootustega ja pigem Endro nagu sellisel pealekäimisel, siis noh, ma ei pidanud ikka kaugeltki mitte pettuma seal muuhulgas me sattusime ka näiteks see kuhugi kiiride aluste alustele aladele kuskil sadama lähedal, kus oli välja see, et on, ongi vaesemad inimesed on sinna ehitanud endale majad, sest ma praktiliselt ei maksa vist mitte midagi. Kiirteed on sammaste peal üleval, allan, niuksed lihtsalt elamised. Vesi vist oli täitsa tasuta neile. Sellele viitas ka see, et iga teise maja ees oli mingil kujul bassein notaalikel niuke plastikust, onju, ja nii-öelda pinna pealt nagu üleval, mitte maa sees, aga noh, et näha oli, et vesi on lademetes käes, aga mingi põhjus on, mis neid sinna kiirtee alla ajab ja see ongi see, et neid vaeseid on seal tegelikult päris palju. Nii-öelda klass allapoole on siis tõesti täiesti tänavainimesed, et hästi palju näeb ka neid, kes tõesti magavad, tänavatel on need, kes käivad küll päeval tööl, aga neil siiski eluaset ei ole, et nad magavad ikkagi ööseks, keeravad kuhugi pargipingile ennast kerra ja olgem ausad, ega midagi hullu ei ole ka selles mõttes, et ega öösel ka see temperatuur vähemalt jaanuarikuus ja veebruarikuus, kui mina seal olin märtsis, noh, ega ta naljalt alla mingi 25 vist ei lange, et saab ära olnud küll. Aga nüüd tulles sinu küsimuse juurde, mis sind sinna siis tegelikult oli? Argentiinas 2010 olin esimest korda ja loomulikult viis mind sinna Lõuna-Ameerika kõrgeim tipp hakkangaakko mis on üldse väljaspool Aasiat maailma kõrgeim tippkuus, 1962 meetrit on tal kõrgust ja 2010 ma olin siis proovinud sinna juba tõusta, aga niuke napp 270 meetrit tõusumeetrit enne tippu olin sunnitud siis tagasipöördumisest. Kell selle peale ütles, et muidu ma jään väga pimeda peale väga üksinda nukralt alla tulema, et mis on väga ohtlik, et siis pöörasin lihtsalt 6700 vahepeal siis põhimõtteliselt tagasi. Ja loomulikult jäävad sellised asjad natukene ikkagi kripeldama, kuigi mul ei olnud nagu endale mingeid etteheiteid selle koha pealt, et noh, kui see kõrvale jätta, et lihtsalt tõusu plaan oli meil tehtud natukene liiga optimistlik ja kõigile nende hulgas mulle ei olnud see ka vastuvõetav, et meil seitsmest inimesest kaks jõudis tippu tookord 2010. Milline see mägi on? Tal? Kuidas ma ütlen ta kui ta oleks kuskil stiilis, et kui me paneks mõttes nagu Alpidesse 6900. tippu, siis noh, võiks ju olla see 3000 pealt hakkab liustik ja et ta on hästi lumine. Tegelikult on ta nii-öelda regulaarrada või noh, peamine nagu tõusurada on selline, et meie näiteks kordagi põhimõtteliselt lumele ei astu nukki mõni üksiklaik võib-olla kuskil oli 2010. Ma mäletan, et siis oli lund rohkem, aga see aasta oli selline vaene suvi olnud seal. Ja siis, et lume peale astuda ei tulnud, mis tähendab, et mägi ühe külje pealt on täiesti, sel aastal oli selline lumevabal kaljune suur jurakas igavene niuke pirakas ja sa näed seda ronimist, on seal küll ja veel ta Ta ei ole tehniliselt keeruline, sa ei pea kaasa võtma köit, karabiini, midagi nagu tehnilist varustust ei pea võtma. Kui lund on rohkem, siis tavaliselt on kasulik, kui sul on kaasas kassid, sul on kaasas kirka. Meil olid kassid kaasas ja üks kirkaga, minul igaks juhuks. Aga ei pannud neid alla kordagi. Kuna lund ei olnud, siis ei olnud nende järgi vajadust. Kõrgub ta siis jah, täiesti. Noh, ütleme siis, mitte päris Tsiili piiril, aga enam-vähem noh, väga Tsiili piiri lähedal niuke, et saad ikkagi vaadata Tšiili poole ka ülalt alla ja teiste vahel ikka täiesti eristatavalt oluliselt kõrgemini. Tulema nagu alguse poole tagasi, et kui raske on Argentiinast suhtesse minna? Äärmiselt raske selles suhteliselt noh, jala ei lähe, on ju ja noh et tuleb lennukit kasutada, on ju, laeva jaoks pole kellelgi aega tegelikult hästi kerge. Minu arust Lõuna-Ameerikas enam ei olegi ühtegi riiki, kuhu, nagu oleks tarvis viisat Eesti vabariigi kodanikul isegi need pisikesed surinaamed ja minu arust on kõik viisavabad. Ja, ja seetõttu asja rajamist on nagu vähe. Sa pead mingite asjadega arvestama seal, et nad võivad noh, pigem isegi naaberriikidel on Tšiilil näiteks see, et nad ei taha mingeid toiduaineid oma maale sisse lastikkuse seljakotiga, et siis sa oled potentsiaalne niuke, ise toidud tassi ja siis sind kontrollitakse nagu aktiivsemalt. Et aga tegelikult on väga lihtne, otsid sobivad lennupileteid. Buenos Aires on äärmiselt suur lennujaam, sinna lennatakse väga palju siia, kuna maa on nii suur, nagu sa ütlesid, mis ta oli kaheksas suuruse poolest vist maailmas, et et siis on ka siselennud, on sellised väga tihedad üsna normaalse hinnaga ka meie lihtsalt otsustasime kasutada bussiteenust, et ühtlasi võita ka nii-öelda üks hotellis. Kui kaugel see mägi asub pealinnas? Ta on niimoodi, et Mendoza, mis on enam-vähem Buenos Airese samal joonel Tšiili piiri lähedal, see on äkki 1200 kilomeetrit, on siis idast tähendab ajasõitev kõigepealt sealt tuleb veel paarsada kilomeetrit sõita siis nii-öelda Mendoza, Santiago de Tšiili maanteed pidi, mis siis viibki Tšiili pealinna üle andide ja selle maantee maantee nagu kõrvalt hakkabki nagu rada, siis hakkan kaakko peale, nii et täiesti niisuguse 2700 meetri kõrgusele raja algusesse on võimalik sõita ilusasti masinaga kohale. Ja siis tuleb sammuma hakata. Ja nagu sa ütlesid, midagi erilist kaasa võtta ei ole vaja, hakkasid need kipu, käid siis paari päevaga ühe päevaga? Tegelikult noh, selle nüüd jah natuke tagasi kerida, kõrgus on selline, et loomulikult ta nõuab nagu aklimatiseerumis ja tegelikult mäel veedetakse aega niimoodi, et tavaliselt nii-öelda tõusu alguses tippupäevani on keskmiselt võib-olla kaks nädalat. Et see on see aklimatiseerumisperiood, kus käiakse edasi-tagasi, mõni liigub vaikselt edasi, ainult kogu aeg, mõned käivad viimases laagris ära 6000 peale tulevad siis vahepeal baaslaagrisse 4300 peal puhkama. Puhkad natukene ja siis lähevad laager laagritele üles ja teevad oma tipu. Sõltub, kuidas keegi taktika on valinud, aga meil oli. Kui nüüd tulla tagasi selle juurde, et noh, korra oli nagu sealt määralt tagasi pööratud, siis seekord ma loomulikult vaatasin tõusukava üle, et ise grupi juhina ka nagu vastutustunne, nagu suurem, siis siis vaatasin. Panin kaks päeva pikemaks. Noh, selle aja, millal me võiksime potentsiaalselt esimene päev, millal tippu võiks jõuda. Ja lisaks sellele me siis kasutasime esmakordselt, mida ma ei olnud varem proovinud. Proovisime ka e-Laklimati Eestis ja eelaksimaati on võimalik saada siis. Intervall boksiaga, selline asi on olemas. Sparta spordiklubis on üks tore aparaat. Ja seal põhimõtteliselt paned endale maski pähe ja saad viia ennast nii-öelda kõrgustesse. Et see hapnikusisaldus, rõhk, värgid, on ju midagi seal sulle, kui kõrgele sa jõuad seal? Aga eks seal tuleb samm-sammult minna, aga põhimõtteliselt seal selleks, et su keha saaks nagu nott, ongi nõnda, et näiteks mingi viis minutit oled nagunii-öelda, keeratakse hapnikukraan näitlikult kinni seal natukene vähe ja siis jälle mingi paar minutit on taastumine ja siis jälle tuleb see viis minutit ja nõnda alad seal kokku võib-olla poolteist tundi järjest või mitte poolteist tundi vist natuke lühemalt ja siis mingi graafikud jooksevad südamed, ma ei tea, verenäidud kõik asjadelt palju hapnikusisaldus veres ja et kui midagi nagu läheb ebaloogiliseks, siis aparaat kohe reageerib ja ja idee on siis see, et mina mäletan, et hästi palju oli kuskil, ta näitas, et praegu on siis see, mida ma sulle annan, on enam-vähem selline nagu 6000 peale või 5600 peal näiteks nagu Elbruse tipus siis Kaukaasias 5600 peal, et hoiab sind seal siis, kui näeb, et sa saad ise seal reguleerida midagi ja samm-sammult minna nii-öelda kõrgemale. Ja, ja tegelikult seda ei kasuta mitte ainult mägironija tee Laklimati saamiseks, vaid ka näiteks sportlased selle pärast, aga seal spordiklubi ruumides on et siis. Bot nüüd vaat see on küsimus. Mina võiks öelda, et muidugi oli, sest mina jõudsin tippu, samas meil kõik grupist tippu ei jõudnud, kuigi kõik käisid enne selle aparaadi jälle see mees, kes kõige vähem käis, jõudis kõige kiiremini tippu. Aga selle noh, seal mängivad erinevad asjad, aga noh, jälle Meie ilma nii-öelda ei proovinud sama pundiga ja kaks kuud varem, onju. Et aga see aparaat jah, mulle mulle nagu väga meeldis see niisugune eelhäälestus, ma mäletan küll, et näiteks peavalu mul seekord kordagi ei olnud nagu see, mis niuke esmane niuke haiguse tunnus ja hästi normaalne, et, et sul hakkab lihtsalt peas nagu tuikavusest. Süda saab ajule signaali, et anna mulle rohkem hapnikku ja siis hakkab talle lihtsalt rohkem verd pumpama. Ja kui see, kui see samal ajal ei liiguta ka väga, siis ta pressib selle sulle pähe ja pea hakkab tuiskama. Me vist üle-eelmisel hooajal, sellest korra rääkisime veidikene pikemalt. Aga seekord mul jah, täiesti peavalu, täiesti puudus, nii et mina ütleks, et aitas väga. Ja siis, kui kui juba oled nagu mäe juures kohal, siis siis tuleb lihtsalt võtta hästi rahulikult, et selle mäe peal on tõesti see oht, et tehakse endale viga, nagu ma ütlesin, 2700 pealt hakatakse tõusma. Esimene vahelaager on 3300 peal. Kui tavaliselt, siis esimesel õhtul jõutakse magatakse üks öö, järgmine päev tehakse tõus mitte põhirajalt, vaid natukene kiiremini võetakse kõrgust, minnakse, vaadatakse mäe põhja külge ja käiakse kuskil 4000 kuni 4200 meetri kõrgusel ja tullakse teiseks ööks magatakse ära. Ja siis range soovitus nagu sellisele Eestist noh, merepinnalt 16 meetri kõrguselt tulnud inimesele on see pärast seda tee veel üks puhkepäev ja magaga kolmas öösel 3300 peal ja siis minna edasi baaslaagrisse, mis on 4300 peale, mis on päris pikk minemine ja kogu tõus on raja viimaste kilomeetrite peal praktiliselt. Nii et noh, niuke üsna räige päev. Aga paljudel on nagu siis see, et nad teevad selle aklimati rõhuse sinna 4200 peale ära, magavad teise ära ja tunne on nii hea, et kuule, et Me võidame terve päeva, lähme edasi. Noh, sama lollid olime ka 2010. meie ja noh, tulemus oli see, et järgmisel hommikul kaks meest siis helikopteriga viidi otse haiglasse, ühel oli vesi kopsus ja teisel oli palavik, tõuseb kriitilise piiri lähedale. Nii et neid Nende jaoks oligi, ekspeditsioon baaslaagris lõppes ja seal seekord ma vaatasin ka, et iga hommik tuleb see helikopter ja viib jälle üks kuni neli inimest viib ilusasti otse haiglasse. Nõnda et noh, et sinna ämbrisse astutakse nagu aina veel ja veel ja kõik lihtsalt sellepärast, et alguses minnakse liiga kiiresti. Kes seal siis sellist teenust ei pakuta, kuidas rahulikumalt minna? Pakutakse, aga teenusepakkujatel on alati see oht, et paraku teenusepakkujad süül vähemalt osaliselt on ka näiteks, et siin paari viimase aasta jooksul näiteks saalis on juhtunud õnnetused ja seal Aasia poole Eesti inimestega, kes on jäänudki sinna ära surnud. Et teenusepakkujad võtavad siin noh, täpselt nagu iga keskmist inimest nii-öelda nad panevad sulle Nemad ei vaata, et kas sa oled Eestis, kus kõrgeim tipp on 317 meetrit või sa või sa elad alpides on ju 3500 peale on ju kogu aeg, et nende jaoks on see täiesti ükskõik, neil on oma programm, on ju ja kui sa ei ole nagu niuke veenev läbirääkija, siis, siis täpselt nii tehakse nagu nemad soovivad ja teenusepakkujad nende jaoks on hästi oluline ka, mis teeb asja ohtlikuks, on see, et nende jaoks on numbrid hästi olulisel mitu, mis protsendiga inimese tippu viin ainet siis on umbes see minu õnnestumise protsent on 73 ja teine ütleb, et mul on 59, ainult on ju, et nad püüavad ja selle tulemus paraku on ka see, et noh, meie tipupäeval üks selle põhjus jah, et ma ei saa öelda 100 protsenti, teine on inimese tervislik seisund. Meie tipupäeval oli see juba, teadsime ette, et tipus, paraku kohtusime ka surnud poolakad, kes oli jõudnud küll tippu, aga alla enam tagasi ei jõudnud. Kui raske see viimane tõusen? Viimasest laagrist ütleme jämedalt 6000 pealt stippu, noh jämedalt kilomeeter on tõusu, ta on, ta on selline selle üsna usinalt nagu astuda ka vahepeal, et tuleb lihtsalt nii-öelda matkata, paber said teha, kus siis kus siis nagu üsna visa nagu selline, noh, ütleme nii, et ega see kerge ei ole, psühholoogiliselt tuleb minna järjest minna, minna ja minna ja, ja õhk jääb hõredamaks, rõhk läheb nõrgemaks ja ja kõik need mõtted, mis alati, et oh pagan, et ma vist ei jaksa enam, see vist jääb tegemata ja siis on jälle see ei oota. Kuule nüüd puhkan natukene Lähme edasi ja noh, kogu aeg võitlen endaga ja liigud, et kokkuvõttes oli tegelikult meil läks paremini kui eelmine kord võib öelda, et me oleme neljakesi grupis margitainendro ja mina ja ja Ain küll pidi pöörama tagasi 5000-ga 800 peal. Margit jõudis 6400-ni tegi isikliku kõrgusrekordi siis meie Enroga jõudsime tippu, et ühtepidi nagu noh, ma ei saaks seda nagu täielikuks õnnestumiseks lugeda. Aga teistpidi jälle noh, näiteks neks tippu jõudsid meie nagu selline tippu jõudmise aeg oli ikkagi selline keskmisest oluliselt kiirem, et Henry jõudis ka näiteks võrdlusmoment, et samal ajal oli, me alustasime koos ühe teise Eesti grupiga, kus oli viis liiget. Nemad läksid natuke kohvikuga, nende tipupäev oli kaks päeva varem. Ja nad jõudsid neljakesi, jõudsid sellel päeval tippu ja üks tütarlaps tuli siis meiega koos siis meie tipupäeval tuli ja jõudis ka tippu. Aga siis näiteks ajaline võrdlus oli ka see, et nemad jõudsid tippu 10 ja poole tunniga, meie jõudsime Enro kuue tunniga, mina seitsme tunniga, et noh, niuke päris hunnik tunde vahel mingis suhteliselt vurtsu nagu vähemalt meile kahele nagu jagus. Noh, milles ma kiidaksin jälle ka eelaklimati muidugi osa tõenäoliselt minul vähemalt oli niisugune päris päris hea oli see tipupäev. Kas see mägi on selline, kuhu saab igal ajal minna või seal on ka teatud periood, ainult kus on mõttekas minna? No seal on käidud igal ajal tegelikult, aga mõttekas aeg on ikkagi selline. Noh, me olime vist 405. Eesti grupp juba sel aastal, et me teame, et üks üksik üritaja käis kommertsgrupiga siis kui me kohale jõudsime. Täiesti klassikaline olukord, istud Mendoza linnas on ju tänavarestorani, istud laua taha maha ja tellid esimese Kilmese serveza ja siis hakkad seda rahulikult, joome, tellid süüa, siis kõrvallauast inglise keeles küsitakse umbes noh, natuke aega, kui on sinu juttu kuulatud, onju, et kus te olete ja siis Eestisse väga väga kihvt, et kus see Eesti asub, umbes noh, mingi niuke jutt hakkab ja siis natukese aja pärast minnakse sujuvalt eesti keelel üleses kõrvallauas on ka eestlased, on ju, selgub, et nad on just tulnud alla hakkan, kaakoviatega olid üks kolmene punt, kes käis kõik kolme jõudsid tippu, nii et noh, nemad käisid üsna jaanuari alguses, üksik eestlane käis. Kunnar Karu käis siis detsembri lõpus, minu arust, kas jõudis 31, detsember või 30 detsember, jõudis tippu. Et detsember kuni märtsi lõpp, ütleme, on selline käidavam aeg, aga sinna mindud igal ajal. Milline see vaade? Võimas, seal on ikka seal, sul võib olla absoluutselt mitte vaadet, aga kui, kui on nagu selge ilm, nagu meil ka tegelikult vedasi oli üsna palju näha ja üsna selge oli, võibki olla selline pilv ei ole, aga millegipärast nähtavus on ikkagi niuke mingid aurud ja ma ei tea, mis rikuvad nagu ära mingi udu. Et siis meil oli ikka päris päris uhke see, sa näed ikkagi neid ande nagu näed neid tohutult suuri nagu ahelike nagu jooksmas ja see on päris uhke vaatepilt. Näed, jääd, näed lund, näed kõvasti kivi hästi muidugi see jäi enne mäe juures ütlema, et ta on, millega peab arvestama, on see, et ta on tohutult tuuline mägi. Et noh, maailma üks tuulisemaid paiku Patagoonia, kus siis ka kapten grant, et kunagi läbi seikles, onju, ja õigemini tema jälgedes, kus läbis heegeldi siis see ei ole sealt üldse kaugele, need tuuled, mis puhuvad, ma ei tea, siis tavaliselt siis tulevad ikkagi pigem Tšiili poolte puud üle, et meil on ikka päris võimsad ja, ja see tähendab ka seda, et kuna jääd ja lund ei ole, et palju on kivi, siis noh, kogu aeg iga õhtu hakkab sellega, et telgi lukk ei lähe kinni ja sa pead selle jälle läbi puhuma, sest noh, selle peenikest liiva nagu igal pool ja kogu aeg on silmad, suud, ninad ja niuksed, korralikud tellised tulevad ninast välja nagu niuksed, klotsid kogu aeg kuivatab ja hästi kuiv. Hästi tuuline mägi, hästi tolmune. Et ega seal mõnus nagu alumistes laagrites olla, nagu ei ole. Andres Karu kui räägime nüüd mäest kõrval asuvast Alasti ja, ja kõigest muust, mis Argentiinas nagu silma jääb, siis ega siin siinpool väga palju sellest riigist ei tea, kui pigem seda, et et tõepoolest seal on hea jalgpallurite maa, seal on alati peaks olema soe ja siis on naispresident, et kas on midagi muud ka. Noh, ja mis veel, seostub ainult tonkraifomii, Argentiina. Viita jah, kusjuures on ka ja, ja eriti näitab, et kui vähe me teame tegelikult see, et noh, et ikkagi evita on nagu selline romantiline kangelane nagu eestlaste jaoks või ta on selline noh, ikka päästenoh tegelikult ta lõikaks vana nõid ju tegelikult olgem ausad, nagu see, mis ta tegi, oli ikka päris valusaid asju, tegi aga on selline noh, kuna ta on nii tohutult suur, eks ole, siis hoomamatult kilomeetreid ühes ja teises suunas siis eks see, eks see Argentiina on väga erinev. Kui võiks tabata andide järgi, et ta on selline väga mägine maa, siis tegelikult see mägine osa ongi ainult see Tšiili piiri äär. Et täpselt see andile juurest, ülejäänud on selline tasandik, ta võib küll olla kohati nagu niuke kilomeetri kõrgune merepinnast sõidabki nagu mööda tasast maad, nagu sõidaks ma tea Raplast Türile on ju, et noh, umbes niipalju kurutab umbes nagu seal ja seal on selline suht igav on nagu noh, just see, kui seeläbi maa sõidad siin selleks, et üksikud nagu puud, niuksed. Mõned loomad vahepeal kuskil mingid aiad jooksevad, et tõenäoliselt mingi kari seal kuskil kuskil on, aga mida nad söövad, ma ei tea, noh, jääb ikkagi see mulje, et noh, lihtsalt, et nad on nii kaua seal elanud, et ta teavad, millised kivid on paremad ja millised halvemad ja milliseid kive süües liha läheb paremaks, piim maitsvamaks on ju, et eriti neil nagu midagi seal süüa ei ole, siis on jälle see idarannik täiesti see rannikuäär on ju, et sa Atlandi ookeani Lõuna-Atlandi ookeani rannikuäär imeilus siis on põhja pool, kus nagu lähedal jälle see noh, nii-öelda Brasiilia ja Uruguay Paraguay ja sinnapoole seal läheb see loodus lopsakamaks läheneks vihmametsa teemaks juba seal kõrged joad ja suured jõed ja jälle selline. Samas on nagu allotsas usuaias, onju noh, see on nii-öelda maailmal lähim punkt vist mandri peal nagu Antarktika lained juba oled sa seal väga-väga külmas vööndis nii-öelda ja, ja et noh, selles mõttes nagu ühest, et ta ongi nagu tohutu suur ja tohutult erinev maa ja noh, tõenäoliselt bioloog-zooloog võiks rääkida siin tunde ja tundeained, mis liigirikkus seal oli, kõik on aga üks asi, mis nagu tundus, on küll see, et inimesed on suht ühesugused igal pool. Tal on üsna lahked, nad suhtuvad külalistesse aupaklikult ja noh, loomulikult on neid ka, kes külalistesse suhtuvad niimoodi, et võtavad neilt asjad ära, onju, on ka neid kogu aeg on neid jutte, et mind rööviti, mind rööviti, tegelikult röövimist on seal siiski suhteliselt vähe, et teil on nagu Brasiiliaga näiteks ei anna võrrelda. Et pigem on ikkagi need vargused lihtsalt inimesele endale on vähem häbi, kui ta ütleb, et telerööviti mitte ta lasi ära varastada midagi, on ju. Et noh, siis ei ole nii piinlik siis hästi palju räägitakse seda, et vot mind rööviti. Ja hiljem selgub, et lihtne vargus oli. Ja nad on Nende toidukultuur loomulikult noh, seesama tango seostub muidugi kohesest, tango on pärit kahest riigist küll kahest pealinnast on, et Buenos Aireses ja Monte videost ehk siis Uruguai pealinnast, et seal ta omal ajal alguse sai. Et noh, seda, seda nagu hõngu on ja seda sama, mida ma ka Kesk-Ameerika riikidest rääkides. Nagu mainisin siin paar hooaega tagasi, et see, kuidas nad tantsivad ja kuidas nagu tunnetus ja need eriti nagu see noh, minu jaoks nagu muidugi see, et naised on lihtsalt võrratud, on ju, et kui nad tantsivad, aga, aga see, et mehed võivad ka olla nii, nii head tantsijad on ju, et see on nagu noh, selles on nagu suurem vahe eesti mehe ja argentiina, mehe ja eesti naise ja Argentiina naise vahel, kui seda võrdlust tuua, siis eesti mehe argentiina mehe vahe on ikka oluliselt suurem kui Eesti naise Argentiina naise vahe seekord tantsima ei võetud. Ei, ma juba eos nagu teadsin, et ega ma, ega ma ei kipu, et mul ei ole seal midagi teha, et iseenesest on muidugi naljakas vaadata, kui lähevad mingid eurooplased, mõned on nagu vaelga salsa tunnis käinud ja siis lähevad sellise noh, üsna eneseteadlikult lähevad sinna latiinopaaride vahele ja siis siis näed, kuidas nad püüdlikult teevad kõik pähe õpitud sammud ära ained siis noh ega seal ei ole midagi vaadata, eriti muheled seal ja võtad lonksu ja jälle muheled ja siis vaatad, et jah, näe, huuled käivad ka kaasa, loevad samme ja noh, et väga lahe. Et selline see, et ma ei tahaks olla üks nendest, keda samamoodi vaadatakse. Mis seal Argentiina juures siis kui me jätame selle mäe kõrvale, mis on kindlasti väga-väga tugeva muljega alati, siis mis seal veel hästi meelde jäi? Mulle meeldib see nende nagu. See täna natukene, see on kuidagi selline vot Hispaanias näiteks mul on see maniana vahel nagu väga häiriv olnud kuidagi või et nad teevad seda nagu liiga nagu niimoodi, et nii need asjad käivad, on ju aga argentiinlased võtavad seda kuidagi nagu pehmemad vormis, seesama kõigega on aega, onju ja ja noh, täpseks, miks mitte keegi kuhugi ei tule, onju. Aga noh, kus sa sellega nagu arvestad siis siis see ongi täiesti okei ja siis ühel hetkel avastab, et sa jumala rahulikult ise ka eestlasele mitte kohaselt nagu jääd täitsa rahulikult pool tundi hiljaks ja siis noh, tavaliselt ikkagi noh, see, kellega sa kokkulepetest tuleb veel hiljem, aga ta tuleb, see on nagu kindel. Ja et ta ei ole ka niuke nagu kreekaaniakusse läbi kokku ja siis inimene lihtsalt ei tule, onju. Et seal on, ta tuleb, lihtsalt tuleb mingi aja pärast. Mulle mulle meeldib see hästi, see nagu suhteliselt toidukool ja muidugi noh, seal seal on nagu põnev vaadata nagu mingeid asju kõrvalt, nagu seesama teema on. Noh. Argentiina majandusharu on ju ilukirurgia, eks ole. Et siis noh, ikka mehena nagu vaadake seda seda poolt, et aha okei, et see, see ongi, ilma liialdamata on see, et 60-l protsendil on, on ju pandud pandud juurde sinna või tänna on ju naisterahvastel, et seal ei ole nagu haruldus see, kui 19.-ks sünnipäevaks isa kingib tütrele uued rinnad, on ju tiba suuremad uhkemad ja noh, samamoodi on see siis majandusharuna ka see, et Euroopast näiteks paljud lendavad sinna, sellepärast spetsialistid on väga head operatsioonid on odavamad ja, ja samas on see, et enam-vähem selle lennupiletiraha ongi nagu operatsioon odavam ja sa oledki nagu nii-öelda koduste silme alt ära kuskil soojas paigas, teed selle operatsiooni ära ja tuled tagasi juba uuena nii-öelda noh, armid on juba natukene kokku kasvanud nii-öelda. Et siis näedki, kuidas tänavapildis jah, tõesti on see nõnda, et pigem nagu kaks kolmest on sellised, et näed, siin vist ei ole jälle päris loomulik. Sa oled juba kaks korda maininud, et toit on väga meeldejääv, mis seal siis nii head on või, või milline see mõnus, maitsev toit, liha? Seal on konkreetselt noh, kõik keerlema nagu liha ümber selle, seal seal seal pannakse sulle, kui sa võtad ikkagi mingi nagu no ega nendest ma ei, ma ei ole nagu kokanduses väga tugev, aga kui võtad mingi stiilis mingi streigi, siis sulle vahel tuuakse ikka selline noh niuksed, niuksed, tellis, tuuakse nagu taldriku peal kohale, see siis nagu ma ütlesin, et noh, see ei saa ju olla, et ta on nagu parajalt nagu küps ja nõnda, et võib-olla sees kergelt roosakas veel ja ja samas ei ole kuskil noh, et kõik on nagu perfektne ja nad suudavad nagu, et see ongi nagu isegi selle tellise suudavad niimoodi küpsetada, et see on nagu väga hea seal noh, absoluutselt nad nad ongi, nad suudavad nagu kõike selle lihaga teha, et kuskil tehakse nagu grillides seda natukene ja kuskil tehakse panni peal ja ja mis autamised, soolaseid me, ma ei oska täpselt rääkida, aga kõik nii imemaitsev. Aga, aga noh, muidugi need, kes niuksed, vege toit ja noh, teil pole seal eriti midagi teha, võiks öelda. Sest neil on see taldriku nagu tasakaal on ikka väga paigast ära, seal on 80 protsenti liha ja siis on paar juurikat ja siis kui veab, siis on salatileht ka. Noh, tõenäoliselt on erandeid ka, aga noh, üldjuhul on see, et kui sa tänaval istub kuhugi maa, siis nagu ikkagi see, mis sulle tuuakse. Liha. Ma ütlesin, et konkreetne supid ka ei ole üldse pahad, võin sinna juurde. On see argentiina kallis riik? Ei ole, eestlasele ei ole, ta on odavam, kindlasti on mingid asjad, mis on kallimad näiteks isegi või mingid asjad, mis on võrreldavad, et noh, mina üks hea asi, millega alatsem võrrelda, õlle hind on selline. Suht võiks võrrelda Eestiga. Vahepeal, kui sa baaslaagristaadium null koma kolmeliitrist õlut, siis tuleb selle eest välja käia niuke viis Ameerika dollarit, onju umbes sest keegi on pidanud selle muulaga sinna üles vedama nii-öelda. Aga kõik igasugused sõidud, bussitransport on väga hästi läbi mõeldud, väga hästi sätitud. Hästi kõva konkurents. Et need on kõik täiesti sellised, arusaadav, et hinnad, toit on noh, ikkagi pigem soodsam kui kui Eestis, kui lähed supermarketisse, siis, siis see on soodsam, kui Eestis käia supermarketis küllalt turule, siis noh, sõltub ka sellest, mida sa ise seal leti ees, kuidas räägid inimesega. Aga turu peal ka ikkagi hinnad soodsamad kui Eesti turul loomulikult valik on nagu selline. Ja see noh, värvid on sellised, kes on käinud kuskil. Aasias on ju, et see seda värvi küllasust on seal ütleme nii, et rasva ei ole Eesti ja siis Aasia vahel on nagu juba värvi on päris palju ja neid erinevaid vürtse ja, ja mereannid loomulikult ja kõik see, mis Eestis teeb näiteks restoranis, on ju mõne mõne näiteks mereanni toidu nagu väga kalliks, onju see lihtsalt tooraine, et jõuaks värskena kohale, siis peab selle eest mõlemat moodi maksma, lihtsalt et seal on ju see, see kalur. Hommikul tõi kalur, kes elab kõrvalmajas, näiteks aina Buenos Aireses Kui hea su hispaania keeles Noh, selline ütleme nii, kriisiolukorras saan hakkama, et aga muidu noh, et turu peal, nagu see palju maksab ja nagu see, et ahah, kuule ja mingid numbrid ja ja sellise elementaarne viisakus ja sellised asjad on nagu olemas, et eks ta nüüd juba mõned kuud hiljem hakkab vaikselt jälle ära ununema, aga kui satud sinna tagasi, siis paari päevaga tulevad need sõnadele meelde, mis on erinevatel käikudel hispaaniakeelsetes riikides on meelde jäänud. No aga kui palju saab, siis ütleme puhtalt ainult inglise või prantsuse keelega seal hakkama, et kui üldse hispaania keelt ei oska peale aitäh ja palun. No mina võiks öelda, et kui sant oskad aitäh ja palun, aga aga sul keegi ümber ei räägi nagu inglise või prantsuse keelt, siis see on ikkagi ainult aja küsimus, millal sa ise hakkad hispaania keelt rääkima, lihtsalt nii palju, et, et sa, et sa saad nagu hakkama, aga vastates nagu selles mõttes, et ta ei ole nagu Euroopa on ju, et sa praktiliselt igal riistad inglise keelega hakkama prantsuse keelega mul mul puudub nagu selles mõttes ettekujutus, kuna ma ise ka prantsuse keelt ei räägi. Sava oskan küsida, on ju, et nõnda, et noh, anda nii-öelda jutuotsa teise kätte, aga siis segame sealt kaugemale ei oska minna, nii et tundub, et et nad on selliseid, noh, ka noorte inimeste puhul, et ma kuskil väiksemas linnas kohtusin ühe neljase pundiga, et noh, noored inimesed, niuksed, tudengid, et võiks nagu eeldada, et keegi neist ei null nagu inglise keel on null et see oli nagu vahepeal nagu üllatus, et ikka nende jaoks hispaania keel on nii suur keel, et nad ei õpi sinna juurde tihti mitte midagi. Saksa keelt ei olnud kuulda, sest omal ajal oli ju Argentiina kahjuks see koht, kuhu Natsi-Saksamaalt põgeneda. Ei, ei kuulnud saksa keelt, kuulsin ikkagi ainult hostelites sakslaste austerlaste suust sealt mujalt mujalt seda ei tulnud. Kas me kuulaks muusikat ka vahepeal? Noh, Argentiina on võib-olla väga meeldivad need rütmid, mis sealt tulevad, et üks hea lugu valmis vaadatud. Millist muusikat sa kaasa võtsid? No ma isegi natukene niuke retrohõnguline, et vaataks siis, mis muusikat tehti 80.-te paiku Argentiinas. Mis lugu oli? No see oli selline jah, kaheksakümnendatel, hästi populaarne ansambel Argentiinas nagu sooda, stereo sooda, stereo, nende kantplaat kontserdilt oli siis selline lugu, mille nimi on entrecanibales. Mis siis võiks tõlkes tähendab umbes nagu, et inimsööjate hulgas või noh, kannibalid seas või noh, nende nendega koos nii-öelda millest laulu ruum nagu ei hakka siin spekuleerima. Aga selle Argentiina puhul me saame hakata põhimõtteliselt ka otsi kokku tõmbama, sest Argentiina aga me üksnes ei piirdu, me räägime sellest riigist kindlasti ka järgmises saates. Jah, no vähemalt alustame, sest kui sa ei hakka kaakova tehtud, siis mina hakkasin liikuma, ülejäänud grupi liikmed tulid Eestisse tagasi nende puhkuseaegsel läbi. Minul jäi veel aega, ma liikusin Argentiinast mööda põhja üles Tšiili piiri mööda ülespoole et jõuda linna nimega Fi hambala, kus siis algavad ekspeditsioonid Tšiili kõrgemale tipule ohustel saladole, mis on maailma kõrgeim vulkaan ja sinna ma läksin siis juba soolo tõusjana sinna 6893 meetri suunas. Nii et sellest me saame juba rääkida ja, ja pärast seda mäge siis tõepoolest jõudsin ka Uruguay's. Aga see jääb siis järgmisesse saatesse. Just see saade oli seekord nii pikk ja nii hea nagu ikka. Saatetegijate seas oli siis Andres Karu, Tarmo Maiberg ja helirežissöör Maristama. Aitäh, et kuurest.