Algava saate kangelane on Tiia-Ester Loitme. Eriliselt karismaatiline koorijuht, tütarlastekoori ellerhein, kauaaegne juht, mõjukas muusikaõpetaja, lennukas laulupeo dirigent. 19. detsembril täitus tal uskumus Ta küll 80 eluaastat. Vestlesime Tiiesterloitmega tema õpetaja Gustav Ernesaksa 105. sünniaastapäeval. Mina olen Kersti Inno. Klassikaraadios stuudiokülaline on täna Tiia-Ester Loitme, tere tulemast. Tere. Tere. Te. Olete suure hulga lapsi juhatanud suure muusika juurde. Kuidas teie ise sattusite muusikarajale? Raja kohale võiks öelda seda, et rada on minu jaoks kitsas järelikult on kaks võimalust, kas oled kitsal rajal või laial teel. Ja kui ellerheinast rääkida ja minu koolitööst, siis mul on hea meel, et nad on jäänud käima kitsast rada. Aga minu muusikatee algus võiks olla üsna kaugel, sest esimene, kes minuga väga tegeles, oli minu armas vanaema. Ja tema on ema ema, minu vanaema Miinanov, kes oli haige. Tal oli tõsine haigus ja ta oli alati minuga kodus, ma mäletan teda diivani peal lebamas kõik võimaliku del puhkeaegadel ja ta õpetas mind lugema. Kolmeaastaselt ma lugesin vabalt, kõik arvasid, et ma olen pähe õppinud need tükid ja siis ulatati mulle ajalehti ja, ja suured pealkirjad, aga mina hakkasin ka väikest kirja lugema onudele-tädidele ette. Ja siis ta õpetas mind laulma. Ma ei mäleta teda ennast, lon vastakad tegelikult minule ta õpetas kõikvõimalike lastelaule mida ma ka esitasin, talle esinemise korras. Ja hiljem sai see laulmine ja esinemine mulle kuidagi omaseks. Sest kui meie perekonnas Kotzebue tänaval toredas puumajas, kui oli väga palju külalisi, siiski ma ütleks. Nädalavahetusel kogunesid ema ja isa sõbrad kellest olulisemalt minu jaoks on Ott Raukas siis Indrek rünkla, Madli Poola ja tema õed, helmirats Mikk näiteks, kes laulis tol ajal Estonia segakooris ja selle väga kenasti ja pidulikult kaetud laua taga natuke söödi, natukene joodi imepisikestest eestiaegsetest viinaklaasidest ja siis hakati laulma ja meestest oli oma kvartett. Ja hiljem, kui nad hakkasid juba neid laule laulma, mida kõik inimesed teavad, mida lauldi omal ajal siis oli tuba üldist laulu täis. Aga selleks ajaks oli minul juba Ott Raukase laulud peas. Igal majakal oma tuli ja süda rinna sees. Siis laulsin ma uhkelt hulikulafolyycoli nurgal, mis siin ma seda siis mind juba tooli peale, kuna ma olin liiga väike välja paista. Ja kõike muud taolist. Ott Raukas muidugi küll meie kuulus bariton. Me käisime teatris alati tema etendusi vaatamas, kus ta vähegi midagi tegi. Ja siis ta ühel päeval mängis reklaamfilmi üle joodikut, kes tiirutab ühest teeotsast teise äärde vingerdades ühest teeservast teise. Ja kuna ta kõike tegi väga tõsiselt ja südamega, siis ta sõitis kraavi vastu kivi ja teda ei olnud. Ja selles peale purunes minu arusaamine kõigest sellest, mis mu käes on olnud käte vahel. Järsku jäävad tühjad käed, kurvad sõbrad ja algab täiesti uus lehekülg. Edasi elasin ma ikka Kotzebue tänaval, kus praegune valge maja, hall maja, nüüd nukumuuseum või lastemuuseum, mis ta ka ei ole kuulus selle puumaja peremehele Fonzeinbergile ja tema tütrele ja pojale. Ines mängis klaverit, harjutas nii, et see valge maja kõlises. Mina nägin seda oma puumaja akendest pealt ja ma ütlesin oma isale, et ma soovin ka klaverit. Sest hetkel mul oli niuke tunnet, et seoses sellega, et ostab klaveri, oskan ma kohe mängida, et ta ostab koos klaveriga klaverimänguoskuse. Ja siis algasid minu tunnid Erika Franz juures, kes elas Kopli tänaval ka siin s suunas mind sinna seda naist ei mäleta. Ees on praegu Rootsis. Ma otsisin ta üles. Otsisin teda tikutulega Saksamaalt, võis arvata, et Aimberg on Saksamaal kohe pärast seda pommirünnakut, mis hävitas nii tema maja seal ilusa valge nukumaja kui meie puumaja. Aga ma leidsin Yese Rootsist. Ja ta väidab, et ta ei võtnud mul käest kinni ja viinud Erika Franz juurde. Aga seal ma olin päeval, kus ma sattusin fantastilise daami juurde, kes oskas seitset keelt kes oskas balletti tantsida kelle koplimajas Kopli 26, terve ülemine korrus oli jõusaal, daami jõul saal. Te ei kujuta ette, kui naljakas see välja nägi, ikkagi pööningu järgi lõhnav pööning, seal on tõstmiseks kangid, mis ei ole niuksed, kangid nagu meie mõistes praegu sõrmevenitused käte venituseks hüppamiseks midagi. Ja siis tulevad siis alumise korruse saal oma kaheklaveriga ja teised ruumid terve maja kuulusse Eerika frantsile, see oli tema vanemate maja ja hiljem tehti ta 1000-ks toaks, 1000-ks vannitoa kasutajaks, 1000-ks keldriks. Ja siis taganes Eerika Franz oma suurde elutuppa. Ja kõige hullem oli, et seal ta niukse väikse sirmi taga magaski mõtlen. Sest kõrvaltuba oli söögituba, kus jällegi uhked külalised, kuu lõpus kindlasti Eerika flantsi sünnipäevadel tulid kohale, laulsid, mängisid klaverit, rääkisid poliitikast ja mina kuulasin, silmad punnis ja aarisin ennast ükskõik mis erialal. Mitme aastaselt alustasite neid klaveriõpinguid, uus oli, see ei olnud veel kooli läinud. Nii et Eerika frantsid saite tegelikult klaverimängus sellise tugeva põhja. Kui ma sain absoluutselt kõik käitumise, kummarduse, mõtlemise, lavaloleku, eneseväljenduse, oskuse oma rääkimise, oma klaveriga suhtlemise maailmas kõik vajalikuks, mõtleks. Aga kuidas siis juhtus edasi ette hoopis koorijuhtimist hakkasite? Oi ei, edasi ma läksin, Erika Franz juba suunas mind tegelikult muusikakooli ja see muusikakool oli Tallinna riikliku konservatooriumi juures see kümneaastane kool. Nii et tegelikult astusin ma kohe konservatooriumisse. Samad õppejõud Anna Klas, Bruno lukk, kes ütlesid oma sõnad, sättisid mängijaid vasakule ja paremale, otsustasid ja näitasid oma eeskuju. Mängisid oma kuulsate. Ja seal ma siis püsin sinnamaani, kui mu isa ära viidi. Uue aasta õhtul. Süüdistamaks seda vales kasvatuses, vidin paranduse kasvandus laagris Leningradi. Et kui ma loen raamatuid, siis sealt süli igipõline kasvatus. Hetkeks isegi seisin ma muusikakooli juhtkonna ees ja mulle öeldi, et tänases päevas sa enam muusikakoolis ei käi. Kuna sul ei ole isa, siis pole sul vaja ka muusikakoolis käia. Ema kavalpea saatis isale väikese pakikese ja kirjutas sinna peale mitte meie koduse aadressi, vaid muusikakooli aadressi saatjaks. Et isa, kes ostis mulle klaveri ja jälgis minu klaveritundide käimist, sai teada, et ma sain muusikakooli sisse. Ja siis kuskil poole tunni pärast. Selle koosoleku järgi, kus otsustati, et ma ei võiks enam edasi õppida otsustati, et võiks jääda ses Toole noorvuuke. Võib-olla neil hakkas lihtsalt kurb. Isa viidi ära Leningradi, Acadeid viidi ära kaugele Venemaale. Meid viidi Siberisse ja juhuslikult sellest Siberi sovhoosist sattusin ma Nazarov linna mingil puhul ja kultuurimajja, kus oli hästi suure kolu all oli üks pianiino armetus olukorras. Ja siis ma mängisin neid lugusid, mida ma juust oleks pidanud kevadel eksamil mängima. Schuberti töö, siis olid seal pääni palad Sissoli, Rahmaninovi prelüüdi ja siis nüüd ma seal mängisin ja juba järgmisel päeval anti minu peale taotlus, et ma tuleks sealt ära ema juurest ja õdede juurest sinna särav linn. See sai võimalikuks sellepärast, et üks eesti perekond oli seal Tallinnast ära toodud, aga jäi sinna linna, meie elasime sovhoosis, aga see perekond oli linnas ja ta võttis mind enda juurde. Aga ma olin siis ikkagi jumalast üksi. Mao liin, orvu uhke jälle nüüd ei olnud, tema ei ole iis. Aga seal ma õpetasin konservivabriku tütart klaverimängija, temal oli kodus pianiino ja tal oli hästi suur kondentspiimavabrik. Siis ma hetkel töötasin natuke seal, jõin nagu mesilane seda kondentspiima, siis ma õpetasin seda tüdrukut päris kenasti laudis tuli sinna alles homme, kui te midagi ütlete, on järv oli tuntud laulja Eestis ja siis oli niimoodi, et ma olin teatud ajasel Amy klaverisaatja sest seal klubis Me hakkasime kontserte andma täitsa korralikke kontsert, aitäh. Ma mäletan Padaemand aariaid ja Padaemandat ette, siis temal oli parajasti padaemand, oli pooleli, lavale minekuks ja siis oli seal veel läti viiuldajad ja tähendab, ühesõnaga. Me panime seal mingi kontserdi käima. Kas selles linnas oli võimalik õppida muusikat? Ei, aga seal oli võimalik õppida, sest ma läksin kooli. Ma läksin vene kooli ja ma õppisin ja olekski sinna õppima jäänud ja muudkui õppinud. Aga siis lasti meid ootamatult vabaks pärast Stalini surma. Siis tulite Eestisse tagasi ja võtsin jälle üksinda tuleku ette, võtsin kaasa, nutsin oma kolm aastat noorema õe kaasa ja teadmata, kus poolse Tallinn on, hakkasime me kahekesi tulema. Siis ma sellesama rongiga, millega ma tulin, ma sõitsingi koorijuhtimist sisse täiega. Mulle pakuti muusikateooriatest. Sest tegelikult ma ikka seda kava, mida ma siis nüüd 49 aasta kevadel oleks pidanud esitama seda, ma klimberdasin IKKA VEEL ILMA nootideta. Ja kui ma tulin tagasi, siis Modormasin loomulikult Eerika Franzi rüppe. Ta tegi selle kava mul korda ja sellesama kavaga ma siis läksin muusikakooli koorijuhtimist õppima. Aga harjutasime ainult klaverit. Aga miks ikka kori juhtimist? Seitset asjad ei tee ju, jumal hoidku, tehnilised tagasi ometigi. Ja oligi, kaks vaevas, kas ma olen muusikateoreetik või olen ma koorijuht? Uno Järvela oli mu õpetaja, muusikakoolis oli tore sellepärast, et ta oli meesterahvas ja ei hakanud kiljuma. Hetkel tuleb meelde Laine Karindi sest kui Laine Karindi sattus kogu ja tema õpilane oli, oli rumal, ei saanud jagu siis ta tegi talle niukse kõrgendatud häälega peapesu. Et see koorijuht on ikka asi gildijad. Kiljuma nagu jänes, keda hunt taga ajab. Gustav Ernesaksa juurde sattusin ma selle pärast, esiteks ma sain ainsana sellel korral suunamise konservatooriumisse ja siis ma sattusin, kus ta mitte ei sattunud, vaid ma olin järvele õpilane ja järvele oli omakorda Gustav Ernesaks õpilane. Nii et see sugulusrida ikkagi läks. Ja kuna Gustav Ernesaks teisel päeval ütles, mitte ei küsinud minu käest, kas ma tahan, et ma olen tema teine kontsertmeister siis tegelikult hakkasime konservatooriumis tööle ja see oli väga tore, väga tore. Sest konservatoorium tol ajal koorijuhtimine hakkas kordama muusikakoolis olnud samast konspektist sama häälega, samamoodi harmoonia solf elementaarharmoonia ja Gustav Ernesaks juures. Ma ei saanud iialgi aru, kus kursusel ma olen. Sellepärast et ma istusin koguja klaveri taga, mängisin lõpukursus esimesele kursusele. Ja siis üliõpilaste pealt vaatasin, kelleks ma tahan saada ja saada, ma tahtsin eriklassiks kui eeskujudeks tema poolt tundi toodud nõmmelill, mida oli mul väga raske mängida, mulje tema dirigeerimise jaoks. See oli sinnamaani kavas, kui ma nüüd praegu tulin seal ja see on lindistatud klassikaraadios. Minu armsas klassikaraadios. Tore kuulda Ernesaksa klassis mängisite rohkem klaverit, kui juhatasite. Käisid tihti külalised ja oli ameeriklane ja oli, oli sakslane, ma mäletan viimased ja siis ta lasi mu klaveri tagant vabaks, siis oli nagu mingisugune noh, näidistund. Ja siis mulle tundus ka, et noh, et sellest saaks, aga ma sai juba koorijuhtimise oskused ära, et mida siin elame veel. Ja nii oligi, sest praktiliselt korrigeerisin maju täiuslikult kogu meeskoori repertuaari ja ma ei mäleta, et sinna oleks midagi vahele sugenenud. Sest ühelt poolt Gustav Ernesaks otsis repertuaarist, siis selles puntras oli Kuno areng, Olev Oja, mina klaveri taga ja, ja teisel juhul uue repertuaari puhul otsis Gustav Ernesaks ise istus klaveri taha, aga kuna teosed olid liiga suured, siis me mängisime seda mitmel käel. Isegi poistele ole vajale, nendele jätkus klahve, et seda mängida. Gustav Ernesaks omapära oli see, ta vajutas selle klaveripedaali põhja ja enam üles tõstnud, et minu portselan kõrvad kukkusid iga kord põrandale ja neid kilde andis kokku korjata kuma klassist välja läksin. Aga milline oli esimene päris koor, millega tööle hakkasite? Korijuhina? Päriskoor oli ikkagi seotud Gustav Ernesaksaga sest esimene ramm oligi sellepärast, et tol minutil oli palju lauljaid, oli, rammis lõpetasid konservatooriumi. Kalju Rästas tuleb mulle näiteks meelde esimesena ja siis loodi lugemise oskus null peaaegu mõnikord. Ja siis ma õpetasin neid kas ühe-kahekaupa või grupiga. RAMi laule ja kohatise eduga oli siis ka mõnikord Aecus, Gustav Ernesaks, naistepäeval näiteks lubas meile kooriate astud, et ta oli siis niisugune naiste kontsert. Ja siis ta tegi Nendest meestest ja poistest ettevalmistava koori noorte meeskoori ja ma olin seal õige mitu aastat. Ja siis, kui tuli Venno Laul, olin temaga ka koos seal kooris. Ja siis olin ma veel Uno Järvela poiste korjes ja seal ma mäletan, oli üks kähar peale heleda käega poiss ka dirigent ja tuleb välja, et see oli Kuuno Areksale ru. Kes siis oli ka poistekoori dirigent Uno Järvela kõrval, nii et praktiliselt ma isetegevuskooridega ei olegi tegelenud. Aga ma olen teinud ansambleid, sest ma tahtsin tiibklaverit endale osta nimelt tiibklaverit nagu Eerika Franzil Becker. Ja selleks puhuks töötasin ma seitsme ansambliga, mõnikord ma unustasin, need ansamblid lihtsalt unustasin neid oli nii palju, et ma ei suutnud enam meeles pidada, millal miski ja väga palju ansambleid oli ülemkohtust, kus oli meesansambli naisansambel ja segaansambel ja Nad ei lasknud mind sealt ära minna. Peale selle meelitasid mind sellega, et esimene lahutus on tasuta ja esimene lahutus oligi tas. Ja ma ostsin ära Kurmeti klaveri. Korneti klaver on mul praegu alles. Sest ma kordan veel kord, et klaverit ei häälestata, vaid tempereeritakse üldse pilli. Ja praegusel juhul olen ma nüüd selle, kuna ma Kurmeti juures natuke aega õppisin ka sillakivi juures klaveri häälestamist olema, sellega kõrv on nii välja treenitud. Et niipea kui kuskil kas või Estonia kontserdisaalis, et ma kuulen, et ülemine register lihtsalt ei ole hääles ei ole üks kord, teine kord ja kolmas kord sellepärast et seal on vigur taga, seal on ministeerium taga, seal nõidus tagasi, saad aru. Sest need pillid ei anna endaga lollitada ja elavad oma elu. Kuidas teie Heino kaljustega kokku saite ja tema. Ellerheina Leida Kaljuste röövis mind tänavalt ära, noh. Ma läksin Venno laulu poistekoori juurde, kui Heino Kaljuste võttis mul kratist kinni, ütles, et Venno Laul on tema õpilane ja temal kui kaljustel on õigus otsustada, kuhu poole ma nüüd lähen, vasakule ja paremale ja siis ma läksin sinnapoole pealt. Poole proovi pealt hakkasin tööd tegema ja tema pidi asjad ise klaarima Venno lauluga. Ma arvan, et nad on siiamaani klaarimat. Ja sellest kujunes niivõrd pikk ja põnev elu koos ellerheinaga. Jah, see oli põnev elu ja selle aja jooksul oli võimalik kõike teha, õpetada niimoodi ja naamoodi, samal ajal muide mõju töötasin ikkagi inglise kolledžis ja mul oli oma koor, ka kammerkoor ja tüdrukutekoor ja poistekoor ja mis seal kõik ei olnud. Ja ma imestan, kuidas ma selle kõrval veel jõudsin seal ellerheinas küll töötada. Seda ma ei tea, sest pärast olime üksinda selle ellerheinaga ja kooliga, aga õnneks oli mul mõistusse koolitöö pooleli jätta ja pühenduda ainult Ellerheina. Ja siis, kui ma tõesti oli vaba ainult Ellerheina päralt siis me ikkagi loputasime maailm. Sest konkursivõidud olid ikkagi järjestikused. Kui palju selle aja jooksul, mis te Ellerheina juures olite üle 40 aasta, kui palju muutusid tüdrukuid ja kui palju muutusite teie ise? Mina iga tunniga ja poole tunni minutitega ja sekunditega ja tüdrukud ka. Tüdrukutel võib-olla läks niuke professionaalne mõtlemine kuidagi teravamaks sest ma suutsin nad niukseks väikesteks tiigri kutsudeks ikkagi dresseerida, k olen tiigrikutsu ja ma ei karda kedagi, Trallalla selles mõttes, et nende hoiak oli rohkem hüppevalmis ja kadunud oli loidus ja siis vastupanu võime. Sest kui meil olid näiteks kõige suuremad reisid, mis meil üldse olid, palun siis ükski tüdruk ei vankunud kuumuse käes, ei, tänaval, ei laval. Sest kõik arvasid, et ega me üle paari kontserdi vastu ei pea ja siis isegi ind hoiatati. Kuusi panime eesti ilusti, lipsud ees, valged särgid seljas, tulid minu juurde hotellituppa, mis oli suur ja avar ja ilus hotellituba. Ja siis vaatasid ringi ja nad ütlesid, et et tuulil Foju, ta on liiga väike minu jaoks. Tõstsid mu hetkeks koridori, käis mingisugune jaapanikeelne kõne ja siis tuli mulle peaaegu suur saal, sellepärast et nad tahtsid minuga rääkida ja vot need mehed ei mahtunud sinna tuppa. Nad tegid seda selleks, et minuga rääkida. Rääkimine oli päris tõsine, sest Nendele sõnadele tekstile, mis nad mulle ütlesid, rääkisid ka veel kehakeelega kätega ja tõmbasid serviti käega üle kõri ja nad ütlesid, et kui ma ei suuda vastutada nüüd 20 30 kontserdi eest, et siis langevad kuue mehe pead otsast, aga suhteliselt seitsmes oleks minu oma olnud. Tähendab ja siis küsisid nad mu käest, et kas ma saan aru. Ja selle peale maksin nad naerma, seda nad ei osanud tõlkida, mida minu naermine tegelikult tähendab. Jaapanis olid teil siis tegelikult kõige pikemad kontsertturneed 30 kontserti jutti, olini. Ja sel korral, kui nende kõige suurem kontsertüksus on meid vastu võttis, siis meid võeti nagu tõelisi proffe, sest meil olid enneolematut bussid, olid iga hommikul mees lennuki isegi mõned spetsiaalselt meie jaoks, siis oli meil kaks suurt konteinerit, kus meie riided olid, ühel pool olid riided, teises konteineris, olide kübarad, meie neid konteinerid. Et üle iga päev lõhnaõli lilledega neid riigiti, et, et see kõik laitnud. Kuule, ma pole niisugust asja maailmas üldse näinud. Ja siis nagu me laval olime, siis me olime tõesti triigitud ja ja viigitud. Ja ma kordan veel kord, et mitte üks isegi ei vankunud tüdrukutest noh, kuskil maha istuda või, või uksest välja minna. Et nad on väsinud või midagi taolist. Tähendab, see oli täiesti enneolematu. Räägime ka konkurssidest. Te käisite Ellerheinaga tõesti hästi palju konkurssidel ja ja olite seal väga edukad, kas see oli omamoodi sportlik hasart, mis ikka ja jälle konkursile viis. Isiklikult ma vist läksin repertuaari jahtima, sest oli periood, kus naiskooridel ei olnud tõeliselt mitte midagi noodipoodidest saada või või isegi juba vahetada omavahel siin kolleegidega noote või midagi taolist. See oli kohutav tõud ja praktiliselt sundis see, et ma läksin konkursile kogu aja tüdrukute kava vahetama, sest sest ma pidin siit ikkagi konkurssides midagi välja nõiduma. Ja muidugi selleks oli sel minutil Veljo Tormis koos oma laia repertuaariga, mida me siis, kui näiteks Heino Kaljuste natuke vähem seda tema repertuaari uuris, siis mina tuhnisin seal põhjalikult ja paljudel juhtudel palusin ma tema keerulisemaid asju, on noh, kas või näiteks mängu laulu kirjutama ümber tähendab meie kooridele. Et autor seda ise teeks, Raua needmine ja, ja kõikus, kuigi Raua needmine naiskooridel ei sobi. See, et ma nüüd oma roosad käpad pommidele ette panen, see erilist efekti ei anna. Ja siis samal ajal, kui tormis juba meile kirjutas ümber, saad aru meie naiskoorile oma teoseid, siis hakkasin ma viljelema sedasama ka kreegi loominguga. Mart Saart vähem kirjutas Ester Mägi, aga Veljo Tormis on tähendab number üks minu elus. Ma laulsin neid laule niimoodi, et tegelikult maailmas hakati neid noote tahtma ja samuti plaate Veljo Tormise muusikaga rohkem tuttavaks saama ja eriti himustasid tema muusikat jaapani koorid eesotsas psühhourmats, vaara koomas sihaga. Nad said nii noodid kui plaadid sinnamaani välja, et nad korraldasid terveid festivale Tormise muusikaga, kus ma siis seda muusikat omakorda õpetamas käisin. Samas sain ma jaapanlastelt seitse õpilast, kõik olid noormehed ja ma õpetasin neile sele muusikaolevust, õpetasin tundma õppida muusika olemust. Eesti rahvamuusika, hästi vana rahvamuusikat. Ja siis ma jõudsin välja nende ainudeni, keda Silmeti seal Tokyo lähistel oli vist 20 järgi. Ja kelle rahvamuusika väga sarnane meie meie rahvamuusikale. Ja siis läks lahti uus laine, et läks Tormise muusika Jaapanisse. Ja siis hakkasid tulema jaapanlased Eestisse. Hullub sarnaselt Est oli ka laulupidu. Siis nad filmisid seda igalt poolt eest paremalt õhust külje pealt, suurest tornist. Mina võtsin ka täielikult omaks jaapani muusika, sellepärast et koomas iha andis mulle ikka maast väga kõrge hunniku. Lattide kohta öeldakse hunnik noote, hunnik raamatuid, hunnik noote. No näiteks nendel kontsertidel, mis me Jaapanis andsime, oli ikkagi pool muusikat, oli jaapani teosed hirmuäratavalt rasked ja huvitavad teosed kirjutatud nagu orelile kirjutatud nagu orkestrile, see, mis minu unistus on The koor, kõlaks nagu orkester ühtlaselt kõlavalt ja orelikult. Nii, aga koga ma räägin, mina ja mina. Mina taga on ikkagi Ülle Sander, kes on pool minust, tähendab, see on selline tandem, mida ikkagi annab maailmas otsida, et olla teineteisele lojaalsed, saad aru, saada aru, mida me teeme ja kogu vaja toetada mitte ainult lavalises tegevus, vaid lihtsalt teine inimene ei lähe koju ka ennem, kui ta näeb, kus teine inimene on ja ootab teda ja aitab ja vaatab, tähendab seda oleks võinud juba esimesest sõnast kume rääkima hakkasime, oleks ma saanud öelda. Ülle Sander. Ja koos saite te selle tütarlastekoori ellerhein niivõrd suurepärasesse konditsiooni mis võluvõimude nende tüdrukutega siis kasutasitel. Seda ei saa iialgi teada, sest see on antud lihtsalt seda selles mõttes, et see on antud selja taga on see asi, et inimesed saavad sust aru, ilmad, sa räägiks palju sel teemal. Ma võin rääkida mingil muul teemal, ma võin rääkida konnadest, sitikatest, mis olid seal laes vannitoas ja muudest asjadest, miks päike on niisugune ja mis, mis üleval on vaja? Sellepärast et ma saan kätega vaikselt selgitada seda, mida ma tahan. Selle arvel võin ma ajada. Juttu näiteks. Ja sinna põhikooritüdrukud saite te nii-öelda nendest Ellerheina eel ja loomulikult nii et teie saite tegelikult sinna põhikoori juba võiks öelda, noh, peaaegu professionaalsed lauljad ei saanud, ei saanud. Aga ma sain ikkagi tublid lauljad, aga misse professionaalses tähendab seda tähendab ikkagi üpris keerulist repertuaari niimoodi, et sealt keskastmest oli isegi üpris raske neil lihtsalt harjuda repertuaarivahetusega. Ja siis algas ju ka see periood, kus me muuseas Stasime rammiga segakoori. Ja alguses see oli tegelikult tore, tore, tore. Me olime kogu ajaorkestriga laval ja see oli väga kasvatuslik tüdrukutele ja me jälle muutusime. Me teadsime, mida teha siis, kui ma liitun teise suure uhke kooriga, mis siis teha, kui ma liitun täiesti erine vate sümfooniaorkestri dirigentidega. Ikka väga palju on võimalik väga tuttavaid ka meile tuttavaid teoseid interpreteerida erinevate dirigentide poolt täiesti teisiti. Aga siis ma hakkasin ka tajuma, et meiega juhtub midagi hirmsat, hirmsat, hirmsad, sest me ei suutnud enam oma isiklikku repertuaari hoida. Sest ikkagi segakoorilaul on kahe-kolmehäälselt laulad väga, samas oodatakse väga madalaid alti väga kõrgeid sopran ennegi nagu Me laulsime sendeli, mis just näiteks ja kõike muud. Ja siis ma hakkasin ütlema, et me rohkem ei tee, me rohkem ei tee. Ja kui loodi nüüd see uus segakoor, siis oli sellega lahendatud, aga eile paluti jälle kohale Britney jaoks läti segakoor. Jätkame jutuajamist Tiia-Ester Loitmega. Nendel lõistmist pole üldse midagi rääkinud, me olime terve elu nagu sukk ja saabas ja me olime konservatooriumis koos. Ma tahtsin minna kunstiinstituudi joonistamist õppima. Ma tahtsin õppida tarbekunsti. Kas sa kujutad ette, et ma ei teadnud, et tarbekunst supitaldrik? Ma mõtlesin, et, et need on nii ilusad ehted, saad aru, mida sa kannad iga päev ja tarbid iga päev. Ma mõtlesin rohkem tee peale ja võib-olla mingil määral no riiete peale, mida võiks kujundada ikkagi ja ma ütlesin, et ma tahaks sinna tarbekunsti minna. Endel Luitmega metraaklisime sel teemal, sest ma arvasin, et kui ma väga tarbekunstnikuks läheme, siis tema muusikutee minut tarbekunst võib-olla ei abiellu väga kokku. Ja tema oli ka üks, kes ta soovitas mul ikkagi, et me mõlemad oleme koorijuhid siin maa peal ja siis me saame kodus terrigeerida, rääkida ikka veel edasi. Kas me saame üksteisest aru, aga, aga tegelikult me olime nagu sukk ja saabas, ta oli muusikakeskkooli direktor ka vahepeal. Ja siis ma väga jälgisin muusikakeskkoolitööde tegemist. Ja muusikakeskkool on ka ainus muusikaasutusse, keda mina inimeseks pean. Sellepärast et tore, et need ole olemas laste muusikakoolid. Ja nüüd ma tunnistan seda, et igal inimesel normaalsel inimesel on õigus ja vajalik õppida muusikat näiteks noh, kasvõi laste muusikakooli tasemel, ta ei pruugi sealt isegi minna enam muusikakooli edasi. Aga see annab talle inimeseks olemiseks ühe lõigu oma näo, et ta seal oleks. Aga muusikakeskkooli lõpetajad on juba täiesti valmis kujunenud inimesed, see on nagu minul tuli muusikakoolist. Ma olin, olin juba täitsa tark inimene, et mul ei olnud horrible. Ja muidugi muusikakeskkoolist interpreedid on ikka väga-väga tublid. Teil on tohutu pikk kogemus ja staaž kooli lauluõpetajana. Praegu oli jutt sellest, et kui tähtis on muusika, õppimine, inimeseks kujunemiseks, avakooli laulutund, sellel peaks olema samasugune tähtsus inimeseks kujunemiseks, kuna maaline konservatooriumis. Ma olin kaheksa aastat seal õppejõud ja paljus juhendasin ka neid üliõpilasi, tudengeid, kes siis koolidesse läheks muusikaõpetajaks. Lauluõpetaja on vähe öelda, sest see on ikkagi muusikaõpetus. Ja ma katsusin neid selle liini pealt ära saada nagu kunagi ütleme meid või kedagi õpetati, lähed klassi, ava kirute vihikut, kirjutame helistikke. Inimesed, kes ei, ei tea, maadega ööd, õpivad helistikke, õpivad kvart klindi ringi, tead keegi midagi diaga ringitavad seal mingi sogases, teadmata, mis ringid, need tähendab õpet kogu aeg mõttetusi. Ja ma püüdsin neid viia loominguliseks, nii nagu Ameerikas Californias käisin ma palju üksinda, tähendab, õigemini ma käisin Moskva seltskonnaga koos, ma õppisin muide Moskvas muusikatunnid seal Californias olid väga kirevad. Selles mõttes, et kõigepealt need isiksused, kes neid tunde andsid, olid väga, elavad väga kirglikud, ma ütlen ise, muusikaarmastajad ja sama kirglikult andsid nad ei tunde ja nende käes oli hästi palju vahendeid. Näiteks muusikatunnis oli palju pille. Tähendab, õpetaja peab olema Bondasaurus mitte oma distsipliini poolest, vaid oma energia poolest. Et ma saan näiteks tunnis pille kasutada. Heino Kaljuste tõi kõikidesse koolidesse plokkflöödid, see on tõesti keeruline, et terve klass õpiksale noodid on ooteõpin, on ainult siis mõte, kui see silmapilk ja otsekohe nendega midagi tegema hakkad. Noote, neid pabulaid sinna joonistada, kuskil on täiesti mõttetu. No seal midagi tegema hakkad. Siis oli, oli klassis oma orkester, tähendab, kui nad laulsid, siis oli juba võimalik see, mitte et õpetaja toksis seal klaverit. Klaverit puudutati üldse hästi vähe. Ja see saateansambel klassis olevas kuskil hoovis sellesama klassi jaoks olid väikesed majakesed ja seal olid, ütleme, kurikuulsad ooperilauljad või isegi kikilips ees ja ja kenasti uhkelt riides. Ja isegi seal tunni ajal oli võimalik minna hääle seal tegema. Inimene, kellel seda hääleseadet tihti ei pruukinud üldse häält olla. Ta oli nagu vares puu otsast alla kukkunud ja kraaksatused kossid nii siit kui sealt. Ja õhtul oli kontsert, kus olid ju need kraaksoid juba korralikud lauljad, sest kui sa inimestega teenid nihukest tööd sadu individuaalselt, sa ei naera nende üle. Loomulikult on palju filme, oli nendel ameeriklastel käes, kui ka räägiti heliloojast ja kõigest muust, siis selle taga olid ikka huvid, tavat filmid suurelt klassis ei ole ju mõtet kirjutada ja konspekteerida, Jetsu sõrm on kõver, Bachist sa mitte midagi ei tea ja selle teadmisega midagi peale ei hakka. Kui endast rääkida, siis nähes, et minu jaoks isiklikult on ta püha lehm, on sama laulutund. Et kui ma nüüd lõpuks tulen õpetajate toast ära või metsikult sagiseva 700 inimest seal koolis, et ma jõuan oma klassi ja kui ukse kinni panen, siis see on ka minu kodu koos nende lastega. Et ma saan seal teha palju asju ja ma tõin klassi väga huvitavaid interpreet ja nii nagu oli praegu klassikaraadio nende noorte võistlus, selle klassikamuusikavõistlus, nad olid mul klassis alates Lauri väinmaast viiuldajat väga head lauljad ja eriti, kui nad neil tuli mingi etteaste siis lõpuks läks juba nii palju, et väga palju juba liialt palju tahtis tulla, seda ette lossile jälle ette laulma. Aga nüüd kujutad ette, et kui väga laulja on minu suurepärasest klassis ja teeb suu lahti, siis kõik langevad lausa minestusse, sest nad isegi ei arva seda, et selline hääl tuleb inimeste suust välja. Loomulikult tähendab selline tegevusklassist viib selle petma kogu aja töine kolledžit, esinejaid saali, et tähendab üks kord kuus oli täiesti korralik kontsert ja edasi sealt viisilmannad kontserdisaalis saad aru, niuke järjekord oli see. Ja nagu sa praegu sellest nägid, selle klassikatähed, terve linn on, noored olid ju täiesti vaimustuses sellest, saad aru, praegu oli aasta naise valimine ja Marcel Kits mängis seal uskumatusel. Kuigi televisioon samal ajal filmis ja kolistas ja rääkis, kuna ta arvas, et tema on kõige tähtsam, saad aru, siin on jälle niisugune käitumise küsimusele üldse, ülepeakaela, aga tähendab ühesõnaga nadolid käpuli maas, need need kooliõpetajad ja aga peale selle tõin masin, nagu oleks, muide on hirm, saatis mulle džäss esinejaid, trummarid, kes olid isegi nii lahked, et nad läksid oma kaheksa trummi peale kooliõpilasi käperdada, neid neid trumme mängida. Aga mina olin Omalt poolt õpetanud neid niimoodi käituma, et nad ei lõhkunud neid pille ära, mis neile kätte anti. Mis omakorda väga suurt tähelepanu äratas, et siia kooli võib isegi, et ma võin oma pilli, et ma võime uhke kitarripoisi kätte anda, kes seda siis hoiab süles ja ja hakkab selle pilli järgi niitsema. Tähendab selline järjekord. Lõpuks panin kõikidele õpilastele viiel välja neli aastat, et mind lõpuks rahule jäetaks. Et ma saan tunnis laulda, et ma saan nendega rääkida, et ma saan kõndida klassis ringi, et nemad on kogu aeg püsti, et me saame omavahel rääkida, et nad on mulle külla, tulid ja mina olen neile külla tuld, aga mitte, et nad istuvad seal nagu pupu, jogurt, saad aru. Ja kujutad ette, koolil oli nii hea meel, kõik said viietsada, aga see tähendab vabadust, saad aru? Teid ennast on hästi sageli näha kontserdisaalis, kui palju te näete oma endiseid õpilasi seal? Jah, ma ikkagi näen neid endiseid õpilasi aga ma ei saa aru, mis nüüd viimasel ajal juhtunud, ma ei tea, mis on juhtunud siis neid vanemaid inimesi peksma ikkagi kuidagi tundma. Aga on, on täiesti võõrad inimesed nagu need vanemad inimesed oleks Kalloguus generatsioon, keda ma ei tunne. Ja muidugi need õpilased tunnevad mind rohkem ära, nad puudutavad mind ja ütlevad, et eile et ma tänan sind väga, et sa ütlesid, et, et ma suren ära. Klassikaraadiot ei ole. Ma ütlesin seda nii vaikselt, ise ehmatasin ära, eelmine kord sa küsisid midagi, mõtlesime, suren ära. Ja ja tema ütles, olete Avatodavad, mina suren ära, kui klassikaraadio tööle see oli, eile saad aru. Aga mul on neli raadiot ja üks nendest parim maailmas on ainult klassikaraadio peal, ma mööda minnes lähen vajutan nuppu, aju ja uus maja kipub kokku varisema, muusikast muusikatunde, küll koolis kärbitud, aga sellest hoolimata on tung laulupeole erakordselt suur. Kuidas teie seda seletate? Eestlastel on kogu aja salasõnumeid vaja edasi anda. Et neil on mingid sõnumeid edasi anda, mingisuguses kood kirjas. Mis on mõistetav eestlase eriline kõne. Ja see laulmine on seotud selle kood kõnega. Tähendab see laulmine ja rahvuslus on väga tihedalt seotud ja sellepärast tormavad kõik kokku, et tolle hästi tihedalt koos õlg õla kõrval seal laululaval muusikatunde on kärbitud, aga laulupeole on kestnud ajast aega. Kas eestlased on laulurahvas? Tähendab, selle laulupeo tõttu ongi ta laulurahvas sellepärast et kuskile nüüd selle koristamise käigus kukkus mulle jälle valge lehega neli jalge ette, midagi ei ole juhuslikku. Siis seal oli kirjutatud, et Gustav Ernesaks kooriühingu esimees tähendab see, et tema oli seal kooriühingu esimees. Kunagi on väga-väga suure tähtsusega sest tema jaoks on ikkagi koor, on väga suured üksused ja võib-olla tema kogu, millele siis seda, et laululava oleks kogu rahvast täis, ma kordan seda veel kord. Et laulupeo koorid on suured üksused. Kui poistekoor on liiga väike üksus või, või lastega või tüdrukutekoor või naistekoor või, või midagi muud siis peab olema laululava kogu rahvast täis, nii nagu ühendkooride puhul. Ja nüüd selle laulmise kohta eestlased võiks ka ju olla niukene räpi kogudus seal laulupeol, tähendab, oli aastaid tagasi, kus räpp käis, sellepärast et need lauljad, kes on väga head lauljad Nad võivad aasta läbi õppida laulmist ja siis ootamatult lähevad puhkusele koos vanematega sinna või ei tule või midagi taolist. Ja siis on ka need lauljad, kes seal natukene kehvemini laulavad, tähendab see pürgimine laulupeole, oli Heino Kaljuste ajal läbi väga tiheda sõela sest ta kontrollis, kontrollis, kontrollis kogu vaja, et see, mis tehtud oleks, nagu Anton Kasemets tuleb. Mulle meeldis vanamuusikaleht. Anton Kasemets oli see, kes kirjutas, iga kord tulevad ja laulavad ja mida ma võin kindlasti öelda sulle laulmisega seotud. Kui eestlane esimesest salmist edasi sõnu ei tea siis see ei ole laulmine, vaata seda ei saa isegi laulupeokooriks öelda või midagi taolist, sest kui selle luuletaja tekst ei ole korrektselt edasi antud, siis on see väga paha lugu. Eestlane laulurahvas ja praegusel juhul. Me saavutasime selle, et me saime ka publiku laulma, sest näiteks öölaulupeo ajal, kus olid mõningad üksikud dirigendid, mina nende hulgas et sai välja antud lõpuks, mida ma ütlesin, et anna rahvale laulusõnad kätte. Et tähendab möirgas laulda kõik see 35000, mis seal laululaval oli ja tähendab, see oli väga-väga enneolematu nähtus. Tähendab, praegusel juhul on mul masendav kuulda. Ma ütlen täiesti umbes, et viis väliseesti koori ei saa laulupeole sellepärast, et ruumi ei ole. Tähendab, ma sooviks, et hetkeks tuleks Gustav Ernesaksa vaim sinna laululava poole kanti või hõljuks tagumise seina peal. Selline asi on välistatud. Teine asi veel neid laulusõnu, mis seal lauldud, minu vanaema aegadest ei tohi muuta. Et ükskord on üks sõna, ükskord on teine sõna, keegi mõtleb mingi sõna välja. Ühe õnnisto töö, kõik on maas, rahu sees, puhkab ja Marial seal Jeesus-laps Jeesus aktseid, puhka vaid hingab seal, sest ta ei tulnud siia maailma puhkama, vaid tal oli, oli suur missioon teha. Ja nüüd, et keegi võtab seal mingi sõna, kõik teavad eesti hümni sõnu eesti kaunimate laulude sõnu, väliseestlased teavad neid. Ja kui sa hakkad nüüd heast peast kahte-kolme nelja sõna laulupeol muutma, see tekitab täieliku vastiku kaose mis on olnud elus peamiseks energiaallikaks. Ma ütleks, et käib siiski energiavahetus selles mõttes, et see metsik energia, mis tuleb noh, kasvõi koorist, kus on palju rahvast ja minu energiat, need ikkagi vahetavad ennast. Siis on mul veendumuseks tõsised veendumused, mis annavad mulle võimaluse energiat rabada natuke kõrgemalt kui maamuna peal, selles mõttes siis annab mulle energiat, võib olla läbimõeldult see, et ma näiteks ei söö igasuguseid asju ikka küll. Ja see annab mulle kuidagi niukse olemise kerguse ja see on enneolematu tunne. Muide, kui nüüd mõtled tagasi oma aastatele, et millised on olnud teie elu tipphetked? Võtame viimase, tähendab tõeline minu elu tipphetk on see, et valitsus andis mulle kultuuripreemia. Ja nii nagu ma teadsin, terve elu, et ma hakkan tegelema muusikaga see oli mu kindel soov siis tegelikult, kuna mu viimaste aastate kindel soov oli see, et ma lihtsalt soovin, et mul oleks oma kodu ja tegelikult ma sain selle kodukingitusena. Ma pole iialgi seda raha näinud, mis mulle kultuuripreemiani ulatati, sellepärast et ma ostsin endale kodu. Ja tähendab, võib-olla see annabki mulle praegu Liisele särava oleku, et ma olen tõeline rahulolu sellest, et ma olen pääsenud igasugusest vale kodudest. Mida palju olnud pärast seda, kui mu puumaja sai täistabamuse ja mu klaverikeeled üks väidab, et nad olid põlevana puu otsas kuskil kõrgel üleval. Helendasid isa käis vahepeal kahe laine vahel vaatamas, mis meie kodust on, mitte midagi. Teine väitis, et kogu selle maja tuhahunniku otsas hõõrusid siis selle minu klaverikeeled. Ja siis nüüd ma mängin kodu ja minu unistus on ikkagi see mina neli seina koosina tuppa sisse läksid, omal moel on Kristiina tänaval ja ta oli tühi. Siis ma olin selline nagu kirjamark seal oma pähklipruuni põranda peal ja mul ei olnud plaaniski nutukest nutta, aga niuksed, hernesuurused, veed, lombid jooksid ikkagi põrandale ja, ja ma lõpetasin selle ikka kuidagi mõtlesin, et muidu mu kallis põrandatuksi Jaapanis kuma olin neede kontserdid ära teinud ja lõpuks ma seisin seal, ma käisin isegi vahepeal juba jaapani arsti juures, ma küsin, kas mu süda on juba seisma jäänud. Sest Ernesaks ütles, et kui süda seisma jääb, siis köhi olen seda ükskord kaob lihtsalt, sest mul oli niisugune tunne, ei jääks, aga aga siis, kui me seal seisime kooriga natuke ehmatanud, et me ikka veel seisame püsti ja ikka on rahvas saalis nutab ja on rõõmus meest, siis meil oli üks ema laul seal, mille peale oli kõik kohad pisaraid täis ja siis tulevad sealt ülevalt, et kõikvõimalikud loosungid, et aitäh kallikse teete, vastu pidasid ja tal on no ja siis nad kinkisid mulle veel sinise liblika, saad aru, mida ühes filmis jahitakse, mida ei tohi püüda, mille tiivad jälgivad siniselt ja no kus on tipphetk, on ju seal tipphetk. Ja tegelikult, ega ikka seda ei juhtu, et meile antakse, vaat need, kes käega niimoodi tegid üle kõri, et nad annavad ele heina kätte oma parimad saalid, suuremad ja uhkemad saalid, kus just enne seda on astunud Karajan läbi ja neil on kombeks seina peale anda. Allkiri, vaatan Karaliani allkiri on minu kiri tuleb sinna sinna järgi. Ja siis need lilled, see oli tipphetk. Ja enne seda olime siiski Me Jaapanis esimesel käigul sinna oli kammerkooride kongus. No see tähendab seda, nagu oleks 30 Tõnu kammerkoori, kellega pead võistlema. Ja kui me sealt ära tõime, sele Grand Prix. On see tipphetk seal, noh, niukene, uskumatu värk. Iga kontsert on olnud omalaadne. Iga kontsert on olnud tipphetk. Tokios tuli Ellerheina kontserdile koos kaaskonnaga keisrinna, mida ei juhtu jaapani Alovski nii tihti ta tuli sinna 10 autose eskordiga tekitas päris suure liiklusummiku, mis sundis teda hiljaks jääma. Ta tuli nimelt juste Ellerina kontserti kuulama. Ja me ootasime teda 15 minutit. Alguses me laulsime oma kava alguse publikule ja siis tuli keisrinna istus rõdule oma kohta ja siis ma küsisin tema käest, et kas me alustame otsast peale. Ta noogutas õnnelikult ja me hakkasime kontserdi otsast peale laulma. Pärast seda kontserdi, mis oli tormiliste kiiduavalduste saatel, tuligi sinna oma väikeste jalgadega Tipa tipa Tipa tipa trepist alla lava taha minu ruumi koos Jaapani saatkonnasaadikuga ja tema kaaslastega, siis oli seal niux jaapanlane ja Sander. Ja kuigi oli ette nähtud neli ja pool minutit, rääkisime, vestlesime pool tundi ja lõpetasime armsa kallistusega. Ja see võib-olla oli tingitud ka sellest, et kui jaapani kiisi paar käis siin Tallinnas laululaval siis me laulsime tema lemmiklaulu ja see oli Sakura kirsiõied ja tal oli see meeles ja ta hülgas kõik oma kohustused. Ja sinna kohta ei öelda, tormas meie kontserdile vaide, me laulsime talle Sakura ja see oli nii kurb ja ilus ja südamlik. Ja elagu tänane päev ja Gustav Ernesaks jaapani kees hinnakene väike tähti, jäästerloitme. Soovin teile palju õnne ja tervist. Tiia-Ester Loitmega vestlesin, saate koostas Kersti Inno, montaaži tegi Katrin maadik. Saates kuulsime fragmente Veljo Tormise talvemustritest, Rahmaninovi vokaliisist ja teisest klaverikontserdist nendelt soni eeliast kuumad sussi itta laulus Chitšitšithankonoom. Saate alguses kõlas Cyrillus Kreegi nõmmelill ja lõpus kõlab toru take mitsu, Sakura kirsiõied.