Mina olen Peeter Helme. Kohe hakkame rääkima Juhan Liivi armastuskirjadest Liisa Koldingule. Ja me teeme seda koos Juhan Liivi muuseumi juhataja Marilin. Tere, Mari Niitra. Sina oled nüüd Eesti rahvusringhäälingu Tartu stuudios, mina siin, Tallinnas ja mis meid ühendab, on Juhan Liivi armastuskirjad. Tere, Peeter. Nii mis sa oskad siis öelda? Juhan Liiv on üks kirjanik, kelle kohta üks eesti kirjanduskriitika isasid nimelt, Ants Oras on öelnud, et tema luule On ilmekalt kidakeelne. Kas see kehtib ka Juhan Liivi kohta üldisemalt, kas see kehtib ka näiteks Juhan Liivi kirjavahetuse kohta või selle kohta, kuidas Juhan Liiv armastust avaldas? Ma just lugesin ja sirvisin neid Liisale kirjutatud kirju üle ja vaatasin, et pigem just ei kehti, et Juhan oli siis väga noor kirjavahetuse alguses oli ta 21 ja kirjavahetus kestis kaheksa aastat aga ja kui ma valisin kirjakatkeid, mida võiks lugeda, siis mulle tundus just, et ta on väga ülevoolav ja võib-olla isegi natukene naljakalt mõjub, et selline hästi romantiline keelekasutus ja siis ta tsiteerib seal mingeid romantilisi luuletajaid ja, ja on väga noh, just nimelt selline ülevoolavalt Ta püüab siis oma tundeid väljendada. Et see on isegi nagu noh, võib-olla natukene ebausutav, aga, aga võimalik, et ta oligi tol ajal lihtsalt nii kogenematu ja püüdis oma sellist sedasama kogenematust varjata. Ta siis sellise luulelisuse ja, ja kõrge kõrgest iili taha. Et praegu jah, jääb pigem mulje nendest Liisale kirjutatud kirjadest, et ta on ikka väga-väga paljusõnaline pigem. Ja, ja kui vaadata ka tema luuletusi, siis, siis nendest on just nimelt vaba hiljem sellisest tundlemisest, et jah, me tunneme teda teda pigem siis sellise eheda vahetu napi sõnaga kui, et siis sellise palju sõnalisuse või, või noh, võib-olla siis ebausutava pöördumisega oma adressaadi poole. Juhan Liivi kirju on säilinud vist päris palju, eks. Ja, ja mis puutub nüüd Liisale kirjutatud kirju, siis on olemas kõik või siis vähemalt peaaegu kõik kusagil siin on küll näha, et on vist läinud ka kaduma mõni kiri, et ei olegi jõudnud Liisani aga üldiselt viisa säilitas kõik need kirjad ja andis siis hiljem siis juba jõudsid Õe kaudu Tuglaseni ja on ka siis antud välja täiesti raamatuna. Selle raamatu Mu kallis Liisi koostaja Aarne Vinkel ütleb eessõnas, et Juhan Liivi kirjad Liisale on ainuke allikas, mis dokumenteerib Liivi kodunemist kirjakeelega, nii et selles mõttes on nad kindlasti ka kirjandusteadlastele selline hästi tänuväärne materjal, mis näitab luuletaja sellist külge nagu ta võib-olla ise ei oleks tahtnud ennast avalikkusele näidata. Ja seda kindlasti, et siin on tõesti algul isegi võib-olla natukene ehmatavalt konarlik see keelekasutus, et esiteks tuleb siis Kodavere murrang kui sõnu sellist veidrat, natukene tahumatut kõnepruuki ja see siis ka niimoodi just nimelt kirjavahetuse edenedes ja Juhan Liivi edenedes muutub siis järjest lihvitumaks ja, ja võib-olla siis ka ta suudab ennast järjest paremini väljendada. Aga muidugi on need kirjad ka samas tohutult tänuväärne allikas, et Juhan Liivi isiksusele ligi pääseda paremini. Sest väga hästi on siin ka näha kõik need tema meeleolude kõikumised, et Gordon ta ülevoolavalt õnn imelik ja saadab siis igasuguseid armutõotusi ja unistab nende ühisest tulevikust. Ja teisaldas jälle ootamatult, muutub väga sapiseks. Paranoiline on ta armugade Nad ju kohtusid väga harva Liisaga ja seetõttu neil oli siis väga palju ka ruumi siis selle üle mõelda ja, ja võib-olla ka just Juhan Liiv oli see inimene, kes, kes väga palju kujutas, mis kõik halva halba võib juhtuda vahepeal, kui nad koos ei ole. Aga kas Juhan Liiv oli lisaks nüüd nendele kirjadele säilinud, on siis 110 liivi kirja Liisa koordingulekast lisaks nendele kirjadele kirjutas veel palju teiste inimestega, ta vist oli ju üsna aktiivsus kirjavahetuses veel teiste kultuuritegelastega. Ja nendega võib-olla isegi episoodilisemalt, aga väga palju oli tal kirjavahetust oma venna Jakobiga. Et sealtkaudu on ka väga palju siis tema ja elukohta andmeid tekkinud, aga noh, muidugi see on jällegi läbi elu väga muutuv olnud. Sestpeale haigestumist skisofreeniat. Järgnes väga pikk paus ja vaikus. Et tegelikult ei ole üldse teada eriti palju, mis ta siis tegi ja, ja kellega suhtles, et eelkõige ta oligi siis oma venna pere juures, teise venna pere juures, Alatskivil ja välismaailmaga väga palju ei suhelnud, aga siis elu lõpupoole ta muutub jälle aktiivsemaks, liigub ka üldsuses rohkem ringi ja siis ta on ka jah, tõesti ka ka vahetanud kirju. Ma saan inimestega, no seda, et epistolase talle hingelähedane oli, näitab ju ka üks Juhan Liivi tuntud lauluks saanud luuletus nimelt Aafrika mehed, mis Ruja esituses on päris tuntud. Vast olekski sobilik seda praegu kuulata. Palmiviina vaatajani toonud nii. Ta ka ta ja. Ta. Kassa viina? Saanu. Jätkub saade, Need, vanad armastuskirjad, mina olen Peeter Helme ja vestlen Juhan Liivi armastuskirjadest Mari Niitra, aga meil oli enne Ruja Aafrika meeste kuulamist juttu sellest, et Juhan Liivi kirjad Liisa Koldingule annavad toimuni kirjaniku kirjanduslikust arenemisest kui ka tema meeleolude kõikumisest. Äkki oleks siia sobilik nüüd mõni näide tuua, iseloomustada siis natukene Liivi enda sõnadega seda. Ja seal siis kiri 10.-st jaanuarist 1892 kus Juhan Liiv meenutab siis nende kohtumisaega ja lubab endale siis sellist unistamist, mida ta ise ka siin siis natukene nagu kõrvalt väikese võib olla irooniaga, isegi enda suhtes vaatab. Ja loen. Ahliisi ma sunnin, siin on sinu tuttav unistaja, Johannes jälle platsis. Olgu, ilma unistused, ta pole ka õnne. Ma olen õnnelik, et jälle unistada võin. Vaata, nii, unistan mina, Pandivere koolimaja laulutund, mina astun sekka, katkised massid jalas, mida hoolega püüan peita. Arg, tasane, häbelik, istun otse vastu, on kena punastanud plika, ümmargused põsed, teisel silmad maha löödud. Miks kullakene tonium, eevatütar ja püüab meeldida? Nii ma küsisin ja vastasin, meeldida jah, aga see läheb liig ruttu. Oo, ise olen ma ka kohmetunud. Vend Jakob on veiksist liisist nii palju rääkinud, et ma kohmetama pean. Hõbe selgelt naerisse, veike taevasinine oli see silm. Oh, et nad ikka nii lapse omad oleksid tulnud. Nii olen ma Soninud, ütle ise, kas ma võisin sealjuures külmaks jääda, pärastiselt tondid kihutasime minema ja nad oleks nagu 1891. aastaga ära uppunud, matame nad seltsis maha. Samas, ta jätkab siin kohe, et nädalat tagasi ja ma ei tea sinust midagi, ei tea, miks see mind kohutab, ma tahaks sinna tulla, tahaks nii väga. Ja nii edasi ja nii edasi. See muidugi nende selline pidev, mitte kokkusaamine ja kohtumiste ootamine. Ja sageli siis need kokkusaamistest ikkagi ei tulnud midagi välja, näiteks Juhan Liivil ei olnud raha rongiga sõita Väike-Maarjas või Rakverre. Ja siis see kohtumine jälle jäi ära ja lükkus määramata aega edasi. Et seda on hästi palju siin tema kirjades ja, ja võib-olla siit ka võib välja lugeda sellist ebastabiilsust natukene, et ta pidevalt unistas. Tal olid ka ju väga suured eluplaanid, aga, aga need kõik ikkagi siis sageli luhtusid ja võib-olla ka siis see, et nende armulugu kokkuvõttes ei lõppenud. Tegelikult see oli ikkagi ka väga palju seotudki Juhan Liivi enda isikuga ja, ja noh, ütleme siis võib-olla otsustamatus ja saamatusega mingitel hetkedel Aga kui palju või mis laadi suhese siis üldse oli kasse suhe eksisteeriski peamiselt nendes kirjades. Tegelikult mulle tundub küll, et nad selle kaheksa aasta jooksul jõudsid kohtuda väga vähe. See oli, tihtipeale oli see ainult mõned korrad aastas siis nad ise seal on ka jälle Juhan kommenteerinud, et, et said kokku, aga, aga siis jälle tülitsesid, et kuna nii palju arusaamatusi on tekkinud selle pikaajalise distantsiga ja, ja sellega, et nad 11 ei näe pidevalt ja, ja kirjavahetus on siis ka eri aegadel siis tihedam ja siis jällegi hõredam. Aga põhiliselt see oligi jah, natukene selline unistajate suhe võib olla, et nad olid koos reaalselt väga vähe ja arvestades ka tolle ajastu olusid, siis ega neil ei olnud ka võimalik väga palju nagu kahekesi üldse kohtuda sinuga nendes kirjades samamoodi näha, et Juhan tuli siis Liisale küll, aga, aga probleem oli selles, et siis just nimelt tütarlast nagu valvati, et kas keegi vanematest või õde oli alati juures ja nad ei saanudki nagu omavahel, siis ei siis päris avameelselt rääkida, kida rääkimata siis ka millestki muust, aga kindlasti siis noh, selles mõttes ikkagi romantiline tasand oli olemas, et nad kindlasti olid omavahel suudelnud. Seda märgib ka see, et toimub üleminek siis teielt sinale üsna üsna nende suhtlemise alguses. Ja neil olid siis just nimelt suured tulevikuplaanid, mida nad koos ilmselt unistasid. Aga kahjuks ei ole teada. Ja meieni jõudnud Liisa häält Liisa kirjade kaudu Juhanile, sest Juhan oma Ronoilisuses põletas kõik kirjad, mida keegi talle iganes kunagi saatis. Et kogu nende suhte kohta me teame, siis ainult Juhani poolset versiooni. Nii et, et me saamegi selle liisa hääle välja lugeda ainult liivi vastustest ja nagu ma aru saan hiljem, siis Tuglas ja ka teised kirjandusuurijad püüdsid veel selle Liisa sugulaste kaudu rohkem teada saada sellest, et mis naine see selline üldse oli. Ja sest Liisa ise ka kodus ütleme Eesti Eestimaa pinnalt sõna otseses mõttes, kuna ta läks siis peale nende suhtlemise lõppemist tööle Venemaale. Ta oli seal esialgu kuvernant aadliperekonnas ja peale revolutsiooni on teada, et ta töötas kuskil mingisuguses kolhoosis ja peale 1920 kaheksandat aastat ei ole temast enam midagi kuulda, nii et tema jäljed põhimõttelt üldiselt kaovad. Ja küll on siis teada, et ta jäi elu lõpuni üksikuks. Peret ei loonud ja samas teda tundnud inimeste mälestustes. Kirjelduste järgi oli ta väga meeldiv inimene. Et äärmiselt sümpaatne naisterahvas, aga jällegi ka juba välimuse osas on selles mõttes huvitav. Et me teame, kuidas Juhan Liiv teda ülistas tema ilu ja nagu ma aru saan, siis Juhanile oli see kiindumus esimesest silmapilgust. Ta jagas ka seda oma sõpradega. Aga, aga siis on, on selliseid ülestähendusi, et et sõbrad olid isegi imestanud, mis sellest tütarlapsest siis nii erilist on, et oli väikest kasvu mitte eriti silmatorkavalt ilus noh, pigem selline keskmine, aga et tal olid ilusad sinised silmad ja, ja mis siis ilmselt Juhan Liivi paelus, oli see Ta oli oma aja kohta haritud niivõrd-kuivõrd. Sellisel tütarlapsel võimalik oli ja ta oli siis ka vaimsete huvidega ja ilmselt aga ise katsetas luuletustega. No Tuglas on natuke teravalt torganud veel 1927. aastal Liisa Koldingu välimuse kohta, et ta oli mitte eriti sale. See on jällegi, eks ole, väga naljakas selles mõttes, et, et mismoodi võivad üldse iluideaalid, eks ole. Et, et mis on nagu tolle aja mõistes sale? Muidugi kahekümnendatel oli tõesti juba, eks ole, moodne oli selline poisilik figuuriga naine aga, aga meil jah ei olegi nagu andmeid, et tegelikult Liisast on samamoodi, on ainult siis üks foto kus ta oli kindlasti juba vanem sõjaline üks selline kübaraga portree. Aga et jah, et me, me saamegi nagu ainult püüda siis ette kujutada erinevate inimeste nägemust temast ja see on alati äärmiselt subjektiivne, nii et ma isegi ei oska arvata, et milline ta siis võis olla ja, ja mis siis võlus just Juhan Liivi. Aga mis mulje sulle endale Johan kirjadest Need on need kuskil ühes kirjas, ta palub vist Liisat lausa kaastööd mingi ajalehe jooksjat, tundubki, et see Juhani jaoks oli ta tõesti selline unelmate naine ka selles mõttes, et Juhanile endale vist vähemalt tundus, et temaga saab rääkida kõigist nendest kirjandus asjadest ei maksa vist juba ära unustada, seda ka, et noh, Juhani enda haridus oli katkendlik, võib-olla see, mida tema pidas väga haritud naiseks, ei oleks ka tolle aja standardite järgi muudes ringkondades sellisena nii-öelda kehtinud. Ja vot seda ei tea, aga siin on ka nendes kirjades siis ta aeg-ajalt siis nagu ärritab Liisat mis muidugi ilmselt oli halb mõte üritab Liisat sellega, et kui ta töötas, siis start Tartus või Viljandis ajalehetoimetustes, et ta siis mainib ka, et millised neiut siis Tartus või Viljandis näiteks on. Aga, aga samas mainib, et noh, et ei, et Liisa, nad ei saa ikkagi sinule ligilähedale, et nad on küll justkui peente emaneeridega ja justkui palju lugenud, aga et see kõik on nii tühine, et tundus, et neil oli ikkagi siis nende kohtumiste jooksul tekkinud selline vaimne side, et see ei olnud nagu ainult siis selline romantiline kiindumus, vaid et nad tõesti ikkagi said rääkida erinevalt Nendel teemadel, mis neid huvitasid ja kohati ka tundub, et Juhanil olid väga suured tulevikuplaanid, ta isegi kujutas ette, et nad võiksid koos Liisaga asutada ajalehe ja et noh, et ühesõnaga ta ei mõelnud temast kui, kui tulevasest koduperenaisest, vaid et ta pigem nagu püüdis ka vähemalt unistustes leida Liisale mingisugust sellist vaimset rakendust. Aga kas see võis olla justkui mõlemalt poolt selline natukene elukaugete unistajate suhe? Väga võimalik, et, et just iseloomulik on ka see, et nad ei jõudnud tegudeni. Jällegi Juhan Liiv siin kuskil mainib, et keegi sõber ka abiellus, ehkki tal ei olnud mingisugust kaasavara ega ega ka siis oma kodu, mille pärast Juhan alati väga põdes. Aga et nemad nagu said sellega hakkama ja tegid sellise hulljulge tembu, et abiellusid ilma erilise materiaalse kindluseta. Aga Juhan Liiv kunagi selleni nagu ei jõudnud ja, ja on ka teada, et ta vist kavatses tulla Liisa kätt paluma, aga Liisa olevat jällegi siis kuidagi imelikult reageerinud võib-olla või, või siis ka jälle seal on mingisugune paranoia Juhani poolt. Aga igal juhul jah, kuidagi nad ei jõudnud mingisuguste otsustavate sammudeni kunagi. Ja muidugi arvestada ka seda, et Liisa oli väga noor, kui nad tutvusid, ta tegelikult ei olnud isegi veel 15, ta oli 14 ja pool aastat vana. Juhan Liiv oli tol ajal 21. Ja noh, esialgu oligi ta siis justkui nad niisugune nagu laps või et, et Juhan Liiv ka pöördub tema poole natuke niimoodi, et oh mu kallis tüdruk, võimu väikseke või natukene on selline isegi isegi natukene nagu elu elukogenuma positsioonilt nagu püüab, nagu targutada, teinekord Liisa üle ja, ja siis ka Liisa muidugi üritas Juhanit tundub et vihjas ka sellele, et tal on teisigi kavalere ja keegi härra on veel temast huvitatud ja et noh, meil käis selline selline kassi-hiire mäng ja, ja kuna nad jah, nii harva kohtusid, siis ilmselt see suhe lihtsalt vaikselt ikkagi käiski maha ja, ja sellest ei saanudki lihtsalt siis asja sellises tõsises mõttes Jah, üsna sellise õnnetu lõpuga oli see suhe ja võib-olla siis siia sobibki selline natukene melanhoolselt muusikapala ka. Nimelt on siis selline noor lauljatar nagu Marika Roots laulnud Juhan Liivi luuletust Mu viimne laul, mida kohe kuulamegi. Lähme edasi nende vanade armastuskirjadega, mina olen Peeter Helme ja vestlen Juhan Liivi muuseumi juhataja, Mari Niitra ka Juhan Liivi armastuskirjadest. Liisa Koldingule lõpetasime nüüd veidi melanhoolsema tooniga, aga elu läheb ju edasi ja nendest arengutest, mis edasi juhtuma hakkavad, saame ka Juhan Liivikirjade toel vist natukene aimu, kas onni. Ja muidugi Juhan Liivi elus toimus siis väga suur murdepunkt seal 30. eluaasta kandis kus tegelikult jooksidki siis kokku kõik tema lootused, unistused, hirmud, paranoiat ja pinge. Ja võib-olla ka siis kõige ühe kaardi pealepanek. Ja peale seda ta siis haigestuski skiso Freemiasse mis on üsna tüüpiline meestel just sellises vanuses 30 eluaasta ringis. Ja, ja peale seda siis ta elab veel 20 aastat ligi, aga juba ilma Liisata ja täis teistsuguse isiksusena. Ja võib-olla ma loeksin siis ühe kirja sellest perioodist, kus ta on otsustanud, et tema lõpetab ära nüri ajalehe töö. See talle üldse ei meeldinud ja et ta ikkagi alustab nüüd kutselise kirjaniku karjääri, see oli täiesti hullumeelne samm, sest tol ajal ei olnud Eestis ühtegi kutselist kirjanikku ei olnud võimalik ennast ära elatada kirjandusega ja no ega seal praegu ka ilmselt teistmoodi ei ole. Aga tema siis otsustas, et ta paneb kõike ühele kaardile ja üüris endale väikese pööningukambri Tartus hetseli tänaval. Ja siin on siis ta kirjutanudki Sis Liisale, sellest, mis on just toimunud Tartus 13. oktoobril 1892. Mu süda jälle läks kõik teisiti, kui ette arvasin ja lubasin. Olen Tartus tagasi oma korteris, vabaametite lootuse järgi said mu Alatskivilt saadetud kirja kätte ja tead juba, miks ma lahti võtsin. Nüüdne korter on ilusas kohas aias sõbrad väga vagune. Nüüd on aeg, mil võitmine kaotamine ees seisavad. See on. Kas saan ma kätte kirjaniku loorberi sel mõõdul, kuda mu süda igatseb? Ehk jääb see elukutse minust teistele? Mis võin ma, kui südavabadust ja vabamat tööd igatseb. Kauaks ma muidugi ametit ta ka ei taha jääda, aga enne tahan kirjutada, mis vaimuaja jooksul kogunud. Vahest saan ma kohamis paremini, tasub kui nüüdne oli. Mis teed nüüd mu süda? Rakveres on suur tulekahju olnud ega õnnetus ometi teid puutunud. Hea meelega oleksin kuuendal sinu sündimise päeval seal olnud, aga ma jõudsin ja võisin alles reedi pärast seda tartu tagasi saada. Uues korteris olen alles teist päeva, aga siin näib väga kodune. Võib-olla, et vead veel nägemata on? Ta kaunis kallis viis rubla kuu. Aga et Grenzsteini laual söön, siis ehk tuleb läbi. Ma tean, et sina ega vanemad minuga vististi rahul ei ole. Vahest peate mind kergemeelseks, kuid ma ei võinud mitte teisiti moleks selleks samaks pidanud jääma, mis olin. Mis teed sina nüüd, õde, ta ei ole mulle enam kirjutanud. Ma tahan pea talle kirjutada. Ära pane pahaks, et nii väikese paberi pääle kirjutan päevapildi pärast arvasin tarvis olema kergemat paberit teha. Ta ei ole hästi tehtud, aga ma ise ei olnud proovipilti vaatamas, et maal olin. Ja nii pean nüüd rahul olema. Oh oleksid ka sina mul vaadata olema. Mu süda oleks kergem, aga sellepärast üksi ei maksa sulga kulutama hakata. Ole Mulleni hääl ja kirjutab palju oma elust. Nüüd võin ka mina sulle rohkem ja vabamalt kirjutada. Tervita armsaid vanemaid ja ela õnnelikult kui ka tulevikumõtted, ainult Johannes ja ääremärkusena ma ütleks, et siin on siis juttu päevapildist, mille Juhan Liiv on endast lasknud teha ja Liisale saatnud. Ja jumal tänatud, et ta seda tõesti tegi, sest Juhan Liivist on üldse ainult kaks fotot. Üks on siis tema nooremast east 20.-test eluaastatest ja teine on tehtud mõned aastad enne tema surma. Nii et tänu Liisa pealekäimisele on tõesti siis Juhanist ka noorpõlve foto. Nii et ikka naistest on kasu ka, aga tead ausalt öeldes, kui ma praegu kuulasin seda sinu juttu ja üldse saate peale, mõtlesin, et kuidagi midagi ei saa nagu muud öelda, kui et see Juhan Liivi ja Liisa Koldingu suhe see on nagu üks selline halb klišee poeedi armastusest. Aga jah, Juhan Liivi elu võib-olla ise on ka hästi palju haakinud selliste traagilise poeedi müütidega, et kõik need elemendid on täiesti olemas, et kuidas ta siis ikkagi oli Lääne ja hulluks läks ja ja see õnnetu armastus sobib sinna väga hästi ja, ja siin on muidugi keeruline ette kujutada, et kui palju ta ise seda elu nagu püüdiski elada, et võimalik, et ta ise ka vormis oma oma elulugu natukene selle järgi, et, et sellise poeedi Stambiga nagu sobituda seda me ei tea. Ja vot mul tuli ka just see mõte ja kui ma selleks saateks ette valmistudes lugesin selle kohta, mida ta lugenud oli ja on ju teada, et oli noh täpsemalt vist ei ole, võib ütelda, oskan parandada, aga ta oli suhteliselt hästi kursis ja saksa kirjandusklassikat. Ja mulle tundub küll, et nagu meelega nii-öelda panebshillerit samasugune metsik mees, kes jätab kõik juhuse hooleks ja loodab, et tema geniaalsust ta lõpuks ikka välja aitab. Jah, see võib täitsa nii olla ja, ja, ja noorena muidugi just nimelt, et siis kogu see liisiga kirjavahetus on, on väga hea tema nooruspõlve dokument ja hilisemast ajast on meil teada hoopiski siis teistlaadi mälestused sellest, kuidas ta oli siis juba skisofreenia haige luuletaja, kes oli siis minetanud kogu sellise romantilise pealiskihi ja oligi võib-olla jõudnud hoopis mingisuguse tõe tundmise juurde. Ja ka tema illusioonid olid purunenud ja samamoodi ka võib-olla siis enese määratlemine oli muutunud just seoses haigusega. Et ta ei tegelenud enam sellega, et kuidas ta välja paistab ja millise kuvandi ta endast loob, et sellest oli tal juba täiesti ükskõik. Ja ikkagi võib-olla seega mõjus miks temast sai siis nii oluline? Et ta nagu vabanes sellisest sellistest moneeridest, mis tal võib-olla alguses olid küljes? Aga kui me tänapäeval võime öelda, et Juhan Liiv luuletajana sobib väga hästi meie päevadesse tänapäeva võib-olla paremini, kui ta oma eluajal sobis eesti luulega kokku, kas võiks ka oletada, et ka armastajana oleks ta tänapäeval aktuaalsem või selline rohkem oma ajastuga haakiv? Pigem mulle tundub, et ta oli küllalt keeruline isiksus, et ühesõnaga vaesed tütarlapsed, kes oleksid Juhan Liiviga pidanud tegemist tegema, et, et just nimelt ta oma sellise otsustamatusega ja nende tujudega ja armuKadetsemisega. Ja võib-olla ma ei tea, kas see ainult tänapäeval on nii, aga aga võib-olla alati on ikkagi vaja ühel hetkel olla siis selline olla mees. Ja teha mõni tegu, kas siis paluda tõesti naisterahvaga, et või, või ühesõnaga võta ennast kokku, et, et selline ebakindlus ei tule vist kunagi kasuks. Nii et saadet kokkuvõttes tuleb kurvastusega nentida, et Juhan Liiv siiski ka armastaja ja üldse, ütleme siis inimesena on pigem hoiatav eeskuju. Noh, kas nüüd just seda, aga ta on võib-olla üks selline inimtüüp, kes jah, tegelikult elab kujutlustes rohkem kui siis selles päris reaalses asisem maailmas, mis teinekord ei ole üldse romantiline ega ilusega. Ega ideaalne, ta elas natukene oma ideaalidest ja osadel inimestel on selliseid vigu küljes. Et kuidagi on vaja selle reaalsusega toime tulla, aga temal kindlasti see väga hästi õnnestunud. No selge, siis me peamegi ikkagi nii kurvastav, tõdemusega lõpetama. Vist kohane on siin saate lõpus siiski veel soovitada Juhan Liivikirjade kogumikku Mu kallis Liisi, mis ilmus kirjastuses Ilmamaa aastal 2000 ja mille on koostanud Aarne Vinkel, kust igaüks saab siis ise lugeda sellest, kui elu võõrasta mingitel elu hetkedel oli. Aga minu meelest oli see mari väga õige tähelepanek, et riis sai hea luuletaja siis, kui ta ei tahtnud enam kellelegi meeldida. Ja seda momenti temast just selliseid tekste, mis ei olegi kuigi tuntuks saanud, on ära kasutanud siis selline seltskond nagu Riho Sibul, Jaak Sooäär, Henno kelp ja Andrus Lillepea, kes panid paar aastat tagasi kokku plaadi nimega Juhan, kus nad kasutasid just selliseid Juhan Liivi tekste. Varem ei ole ka viisistatud ja saate lõppu siis olekski panna meil mängima üks lugu selle plaadi pealt, selleks on ikka raskem istma jääda, mis minu meelest nagu väga hästi näitab Juhan Liivi just selles võib-olla kõige positiivsemas valguses, mis temas on nimelt sellise sellise täiesti eba konformistliku mehena, kes ei hooli seltskondlikust maneeridest ja ja ütleb välja, mis talle ei meeldi teiste inimeste ja iseenda puhul. Ka suur tänu, Mari Niitra. Te kuulsite saadet Juhan Liivi armastuskirjadest, Liisa Koldingule. Saatekülaliseks oli Juhan Liivi muuseumi juhataja Mari Niitra. Saate panid kokku Viivika Ludwig ja Peeter Helme. Ja nagu öeldud, saate lõpuks jääb kõlama ikka raskem Histma jääda. Kuulmiseni. Räägi kehata. Taimi. Tuurja. Kaetanud.