Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, juuditeralla Jakobson, tere. Kuulsime praegu ühte tüüpilistest tüüpilisemad juudi laulud Havana. Kihla, kas see niisuguse hea tuju jaoks laul, kuid tõlkida võib öelda ühesõnaga, või kahe sõnaga et lõbutseme, lõbutseme, et olgu meil kõik rahulik, hästi ja head tuju. Ja ma pean ütlema, et kui juudiinimene, ma arvan ka võib-olla keegi teine, kui me kuuleme seda muusikat kohe, tahaks natuke tantsida, natuke laulda, sõpradega istuda, koos ta ikka väga tekitab positiivset tuju ja me väga armastame. Kutsub üles heas tujus olema, ükskõik mis ka ei oleks, vaatamata kõigile raskustele ja nii edasi, kas seal võib ka sellist filosoofilist Allex liin leida? Või tegelikult juudi filosoofia on ühest küljest selline, et üks silm nutab ja teine lõbutseda, sest selgus on kogenit perioodid, mis on väga õnnelikud. Sul on kõik hea, kõik hea, aga homme hommikul juba midagi juhtus, ma ei tea, lapsel on gripp vaja, midagi juhtub. Ja teisest küljest vaatad õhtul päike tuli välja tujud, teine, natuke parem. Laabub ja sellepärast räägitakse, et üks silm nutab ja teine naerab. No teie alla, Jakobson, noh, naljaga pooleks võib öelda, et sündisite peaaegu Tallinnas, aga tegelikult ikkagi Leningradis olite kümnepäevane, kui koos vanematega Eestisse ja Tallinna tuli. Aitäh ja mu vanemad õppisid Leningradis ja veel oli selline pant, et minu, Leningradi vanaema oli naistearst ja ma pidin sündima tema kätesse, ütleme niiviisi. Ja kui ma olin kümnepäevane, toodi mind siia ja siia ma jäingi. Milline oli ja lapsepõlvekodu ja selline lapsepõlve aeg üldse teate, see tegelikult nagu perekonnas, nii nagu riigis oli keeruline aeg. Sest Ma pean ütlema, et minu perekonnal oli niisugune, mitte kerge saatus. Siin on üks väike poliitiline aspekt minu jaoks. Viimasel ajal väga tihti räägitakse sellisest juudi inimesest nagu iidel Jakobson. Ja Ma koge Kustid, loen, et ta on mu isa, mu vanaisa, mu vend, mu mees, mu poeg, no igasuguseid variante. Ja mõned nendest juttudest nii väsinud, et ma tahaksin võib-olla raadiost rääkida oma perest, et oleks selge, kes on mu vanavanemad ja iidel Jakobson, jumal temaga, igal rahvusel võivad olla omad lurjused ja ta on nii, nagu ta on. Teil ei ole temaga, ei ole mingit süüd, ei ole, mul vedas, ei ole. Kui oleks, ma ausalt ütleks. On nagu on mu vanaisa Raphael Jakobson, aga see oli 19. sajandi lõpp, sündis Valgas Lõpetas Valgas algkooli, siis Tartus, siis õppis Tartu Ülikoolis, oli arst, kirurg oli Burtenko assistent, õppis Saksamaal ja võttis osa. Vabadussõjas oli soomusrongis kirurg. Sellest räägita pall siis perekonnas rohkem. Lugesin praegu peale seda, ta oli väga aktiivne juudi mees, sest ta oli autonoomia nõukogu liige, mis ka oli meie jaoks väga tähtis. Ka mu vanaema oli ka Tartus, õppis arstiteadust littaid Lütrin. See olid siis niisugused eesti perekondade nimed. Ja siis nad kolisid Tallinnasse. Siis sündis mu isa Aleksander Jakobson, see oli 26. aasta ja õppis juudi koolis. Sellega praktiliselt lõpetas 40.-le, sel aastal tuli vene sõjaväe siia. Juudi koole oli suletud 41.-na, sest tal oli juba sõda. Mõned meie sugulased ja tuttavad olid deporteeritud veel 14, juuni 41. Aga seda vanaema ja vanaisa oli arstid, neid kutsuti rindele. Isa oli evakueeritud Tšuwašesse, kus ta lõpetas kooli ja alati mulle rääkis, et kuivõrd vene keelt ta ei valdanud ja kuidas ta tuli kooli ja kuidas see kõik oli. Aga kõik olid tema vastu väga heatahtlikud. Kooli ta lõpetas. Ja peale sõda mu vanaisa Rafael Jakobson alleriteeritud saadetud Stalini laagritesse. Isa oli ülikoolist välja visatud õnnelikult ja ta lõpetab tas Leningradi oblastis, Puškinis oli põllumajanduse mehhaniseerimise instituut, no ma arvan, see oli see viimane koht. Võis õppida laps, kelle lisan ärriteeritud, õpilgi seal, aga minu ema õppis arstiteadust seal need said tuttavaks. Mu ema oli Siima Marshi oli arst Tallinnas väga palju aastaid meriväljal. Ja kuivõrd see oli meriväljal, siis muidugi ilma eesti keeleta ei saanud hakkama ja õppis eesti keele ja oli ka väga kohalik inimene siin ja kuigi väga vara läks, kadus. Nii, mina sündisin 52. Noh, minu elulugu on väga lühike, siin ei ole midagi eriti rääkida, sest 59 oli vaja minna kooli. Me elasime Reimanni tänaval ja mõeldi, kuhu ma lähen, kad, 21. kool või kuues kas eesti kooli vene kool? Noh, ja ma ütlesin, et kui tema sai hariduse vene keeles nokkis rohkem titaga õpib läksin vene kooli, lõpetasin vene kooli, siis hakati mõtlema, mis me teeme edasi juurat õppima. No ema siis nagu tahtis, et ma läheks Leningradi vanema juurde, sõitsin Leningradi, Läksin eksamitele sain ajaloos kolme, siis ei saanud. Tulin tagasi, pisarad silmis, ema ütles probleemi ei ole, sõidad tagasi kaugõppe, läksin sinna, sain ajaloos viie, sain juurat õppima, kaugõppesse. Siis oli niisugune plaan kaks aastat, ma õpin kaugõppes, siis hakkan õppima siis päevas, aga siis oli juba mul mees olemas. Ma juba tahtsin mehele minna, siis mind juba ei huvitanud mingi päevana õppimine. Ja oligi. Vahepeal töötasin Teaduste akadeemias ja Igaljuhul töötasin tõlgina kohtus. Mul oli päris niisugune huvitav noors, nii et te lõpetasite Leningradi, Leningradi ülikooli kaugõppes ja, ja 73. aastal ma läksin mehele. Mõis on paris kiptis ka tegelikult väga huvitav mees. Sest eluaeg ta on töötanud süntegraatoris, kus algusse võttis kunagi Johannes Hint, tema 100 aastane juubel oli, mine. No ma ei tea. Kaks kuud tagasi, umbes Tallinnas oli suur, näitas okupatsioonimuuseumis on välja antud suraamad Johannes Hindi puhul seal ka minu mehe artikkel ja tänapäevani ta töötaks, ütlesite kraatoris? No ma võin teile öelda kaks sõna oma tütrest, kes meil sündis, tütar Siima, lõpetas kooli, läks Inglismaale õppima juurat. Nagu te saate aru, jäi sinna. Nii et meil on kaks lapselast, kes ilusti elavad Londonis, millised olid need ütleme, et õed või sellised vanemate nõuanded, mis on teid terve elu saatnud? Kulistab minut, kuna peale mu isa olid kõik arstid, mõlemad vanaemad, mõlemad vanaisad, ema ja minge suhtlemine inimestesse on niisugune finikeelne Janski vratš, ma ei tea, kuidas seda tõlgitakse. See on ikka niisugune arst kis ravipea, aga tema jaoks on kõige tähtsam inimene, mitte haigus, ütleme nii. Ja meel väga õpetati, et inimese vastu peab olema viisakas, et ei tohi kedagi kunagi alandada, ükskõik, kas inimene on sinust palju nõrgem ja et peab olema viisakas ja hoidma neid, kellel on rohkem elus raskusi, võib olla. Kas see tegelikult on minu jaoks täna nii väga tähtis moment ja ma ei saa näha, kui kellelgi on halb olla? Mul kohese, jääb südamesse moni Cartne noolid seal mingi niisuguse pildisel. Ema karjub lapsed peale, mul pärast paar nädalat, mul tuleb see silmite sekute ka või lihtsalt tunnete ennast halvasti. Ma ei oska öelda, et ma sekkun, sest mul oli, mine fast üks nisuke, absoluutselt imelik lugu. Mulin matustel. Ja kiriku juures istus üks vanavanamees, mul oli väga kahju, mis ta seal istub. Tulin tema juurde, Janss talle, ta muga nii riides. Et siis me kohe. No Ma ei saanud aru, minu tulite riivanud tema väelakust, ma ei oska öelda, võib-olla ja võib mulle ja ma ei tea, võib-olla see oli professor, kes juhuslikult sinna sattunud, ma ei tea ju. Aga ma tahan öelda, et me kunagi ei tea, kuidas inimene vastab meile. See on mingi niisugune liikumine. Aga mis sellest tuleb, meedia? Huvitav õppetund, sest inimene õpib terve elu mitte ainult raamatutest, vaid ka vaid ka elu mustest, aga kasvasite siis sellises hästi sümpaatses juudi kodus ja niisugused kindlad ikkagi traditsioonid ja rituaalid käisite ja igapäevaeluga. Kokku, nii et mind väga hoiti. Mu vanemad ja vanavanemad, nad mind armastasid ja kõik parem, mis võis perekonnas olla, ma sain kõik. Ja kui minul sündis laps, massi sain, sain aru. Aga nüüd, kui mul on lapselapsed v rohkem sest ma saan aru, et rahvas hoiab oma lapsi. Aga mul ei käi elu, ajaksid kõik minu probleemid, kas nad olid suured või väiksed, ma võisin tulla julgelt ära rääkida. Isa, mul on 100 korda öeldud, et kui midagi on. Tule, räägi, tule, räägi, ära jää üksinda. Ja ma arvan, et see moment on väga tähtis, et perekonnas räägitakse. Meil mu ema oli arst ja tal olid nisukesed õhtupalved, ta mõnikord tuli koju pulgaks teist. Mina olin koolis käisin ja muidugi läksime õigel ajal magama. Selleks ajaks ma juba ärkasin ja tulin kööki temaga teed jooma. Ja see, kuidas ta jutustas mulle, mis tal oli, see on kõik väga minu jaoks oli soe aeg, kuivõrd ta käis meriväljal ja Kadriorus patsientide vahel siis ju käiti liitidega, ma käisin temaga koos. Tema läks visiidile, mina istusin kuskil pingi peal seal Kadriorus, ootasin teda, siis me läksime järgmisse majja ja sama. Ja siis ta mulle rääkis, et vot see on nii ja see on nii ja ma arvan, ütleme ja nii edasi. Ja suhtlemine vanemate ja lapsega on väga tähtis mul kunagi olnudki, niisugust tunnet, et mind ei võeta arvesse. Aga juudi kombed, traditsioonid, rituaalid, need kuulusid ka teie kodus, see on selline ka asi, et ma alati teadsin, et ma olen juudi laps. Bot, juudi laps ja selle juurde oli väga palju kasu kuldset reeglit, kuidas peab käituma. Ma kunagi tohtinud olla riided kuidagi niiviisi, et ma välja paistaks. Siis kui ma olin laps, ma eriti sellest ei mõelnud, miks lihtsalt nii käis. Mul pidi tulema patsid ja ema ei lubanud mulle need pikad sihuksed ära lõigata mingil juhul, sest vot peavad olema patsid niisugused poisikesed, aga nad ka teevad niisukese üldise juudi elu. Ja muidugi meil olid nisukesed nagu pessa meelas, vanaema elas Pärnu maantee kommunaalkorteris selili, naabrid, tegelikult see oli alguses korter, kus elas tema perekond, siis vanaisa oli arreteeritud, tulid naabrit ja naabrite juurde veel naabrid ja seal oli niisugune suur suur kommunaalkorter selle Pärnu maantee kaheksa perekonna siis amet oli teisel korrusel ja meie lasime kolmandal korrusel. Jaa, ikkagi koolipessa, istuti lauda, pandi kõik õige toit lauale ja räägiti sellest. Seda nimetatakse seeder seeder, õhtu, sest see tähendab kord, vaat seekord on pandud igaveseks. Ja nii peab käima see õhtusöök ja mäletan seda aastaid ja aastaid sel päeval istatult lauda ja räägiti, kuidas see oli, kuidas juudid Egiptusest said välja, kuidas rahvas kujunes ja mida peab tegema, vot see olid nisukesed. Või Rosanna juudi uus aasta. See on september, oktoober, sest käib kuukalendri järgi, et ta võib muutuda. Need päevad. Öelge huvi pärast, mis aasta on praegu juudi kalendri järgi viis, seitse, seitse, viis, 5775. Ja Roshana siis see oli ju absoluutselt vene aeg veel ja siis kuskilt välismaalt keegi helistas ja ütles, et vot märts meil ei olnud juudi kalendris, et vot nüüd lähevad, tulevad, ja siis meil kallavad ta, istuti ja tekib, peab olema kindlasti midagi magusat ja peab olema kala. Peaks olema. Noh, kuidas niitiklitsiiniki datlid datlid peavad olema datlid, ma ei tea, ma ei usu, võtakiksid, sel ajal oli kala, kindlasti oli midagi magusat toita, tehtiseks võiks olla, ütleme magus porgand. Mingit ei, minul see niisugune. Ja lihtsalt sellel ei olnud võib-olla mingit tähtsust, aga see oli väga sümpaatne. Praegu mõtlen, et tollal, kui keegi telehelistas välismaalt ja ütles, et nii nüüd see hakkab tulema, siis see kõne käis ju tollal kaugejaama kaudu kaugejaama neiud said ka teada. Mingeid probleeme sellest ei tekkinud, siis? Ei ma ei usu, elu oli tasapisi rahulikumaks muuta tunud ja teie vanemad olid suurepärased spetsialistid. Ema, arst. Millega isa tegeles, mõisa tegeles põllumajandusega tolli, Sakus nisukene teaduste instituut, põllumajandusinstitud taolisel direktor, asetäitja armastust, Eestimaad patustavad olen temaga sõitnud kõik kohad läbi, ütleme mingid seal kuusiku, katsejaam või midagi niisugust, ma kõik need Elvas. Sest seal oli kaaned, katsejaamad ja kui ma olin laps, ma tahtsin olla kolhoosnik. Ma tahtsin aardla koge isa kõrval. Ta sõitis komandeeringusse suure niisuguse autoga. Ja mina istusin ta kõrval ja siis me käisime ja vaatasime ja siis oli nisukesed raamatud kuidagi kahelt poolt maanteed, midagi niisugune kus jutustati, mis on siin ja mis on seal temal kõik need raamatud olid, aga armastas seda, teadis, mis sõitsin, rääkisin, siin on see kontsert, siit koht. Ja ma tegelikult olen väga palju näinud ja vaadanud Eestis, sest tema kõrval ma ikka palju reisisid siin Eestist oli saanud elamiseks hea koht ja kindlasti kindlasti, sest miks meil on nii palju juute, kes on tegelikult vene juudid, mitte eesti juudid. Sest peale sõda Eesti oli, no ma ei tea, kas ainult, aga üks ainukesed, kes võttis siia Valgevene Ukraina ja pine juute õppima, Tartu ülikool? See on väga tähtis moment ja Tartu Ülikooli professorid, kes ei saanud Venemaal hakkama, võid, nendele ei antud. Ja nad tulid siia. Ja professor Lotman on ju ka nendest ja see on ju väga tähtsad momendid ja mis veel on tähtis, et Eestis neid juudi inimesed on praktiliselt kõik kõrgharidusega. Muidugi on ka mitte, aga suurem jagu, siis nad tulid siia õppima ja nende lapsed ka juba ja valdav enamus jah, loen siit, et 1882. aastal oli ülikoolis 115 juudi rahvusest üliõpilast, noh kindlasti on see ka, ütleme üks Arv sinna, teine tänna, aga siiski peale sõda, Eesti oli selles mõttes väga komportne ja materjalid, ütleme, et meil olid ju siin ütleme, juuditeater oli, oli juuditeater, mis oli iidesse keeles, oli juuditeater, mis oli vene keeles, mis aastatel see oli? Noh, ma arvan, see oli kuskil 70 75 kuidagi nii kuidagi nii mar ja lõpetas oma tegevuse. Ma ei oska teile öelda, ma arvan, et inimesed, kui nad mingi moment seda hakkab lagunema, sest nendel oli mingi nagu oma elukaarel Moskvas on tänini, eks ole, ja vot see, mis mina räägin, tall Eestis, see oli nagu mitte riigiteater, aga see oli Salme kultuurimaja juures teater. Ta oli selline rahvateater just, ja õige sõna kaotasid selle sõna ära. Vot jaa, ja, aga siin võtmis puutub neid, kes jidiši keeles väga palju sõitmine siis kui ainult avati piirid. Väga palju eesti juudi perekondi hakkasid välja rändama, sest nendel olid seosed sugulastega, kes olid Ameerikas ja Iisraelis peale seda, nad olid haridusega. Nad valdasid keeli, seletasid seda elu, mis oli veel ennem 41. aastal hästi ja kui ainult avati uksed, hakkasid ära, see oli 1975 või sealkandis, jah, ma, ma tean, ütleme meie Marcry backman teakas seda nime jätte Marcre back on see, kes meie kogukonnas loos eesti juutide muusime. Tema sõitis Iisraeli, ma arvan, 72 ja temal oli suuri raskusi, siis Nõukogude Liit nõudis veel raha selle eest, mis teda õpetati, sai kõrgema haridusega. Aga Systina temaga sõitsid ära, päras võitis ta maha, ei olnud vaja maksta, aga vot siis oli see ali ja vot kuskil 72 hakkas peale. Ja siis hakkasid noored ära sõitma vanematega muidugi alla. Kui palju on tänasel päeval Eestis neid juute, kes räägivad, see keel deebeeldisil teadis, kumb ta nüüd on, Ivrid eelis. Nii Hybrid seal E-Hybrid, see ei ole õige, ta nimetatakse heebrea keeleks, see on keel, mida räägitakse Iisraeliseks. Sonib räägil iides sioonika, kohalikute, juutide keel. Raamatud kirjutavad sõja ajal 80 protsenti inimesi, kes valdasid keeltelt hukatud ja ma pean ütlema, et Eestis ka väga palju inimesi oli hukatud. Ja keel ja see kultuur on kuidagi läinud eemale vaatamata sellele, et meil on väike klubi kogukonnas inglise keelt väga sümpaatselt räägivad ka need, kes lõpetasid meie juudi kooli veel enne seda. Nad ei ole eriti noored, daamid aga väga sümpaatsed ja käivad meie juures. Mõni aeg tagasi oli kooli juubel, need olid päris palju. Aga ma arvan kahjuks et Eestis ei ole perekondi, kus räägitakse inglise keelt, no kodust keelt vot leedus on, seda ma tean koduseks siidis ja kas on Eesti, mina ei tunne, võib-olla on nii, et kiivrit on siis see, mida räägitakse tänapäeval Iisraeli ja ehk uusheebrea keel, jidiši on siis, nad on resoluutselt erinevad keeled. E-PRIA keel ei ole nii uus, aga ta on praegu Iisraeli keel ja meil on koolis ka heebrea keele tunnid siis Tallinna juudi koolis ja ütleme, minu tütar Lõpetas juudi kooli ja tema heebrea keel on selline, et kui me olime Iisraelis kolme päeva pärast ta juba sai aru, mis seal toimub. Ja juba meil on Kurs heebrea keele kursused käivad täiskasvanud ja päris aktiivselt. Kuidas teie endaga on olla minuga probleeme? Mina ei õpi. Ja vist ma ei tea, et, et inimestel on mõnikord nisukesed mõtted, lähevad pensionil akvatisekspiri lugema. No võib-olla ma lähen pensionile, siis ma seltsilist. Aga praegu raamatuid loete siis nii vene kui eesti keeles. Ja loen küll. Muidugi ma arvan, et kõige rohkem elus raamatuid ma lugesin, kui ma olin noor inimene viimastes kooli klassides, kui ma õppisin ülikoolis. Mul lint raamatuid oli, ma ei tea, vanemad koge kontrollis, kas madin tundima, õpin raamatuid ja lugesin, viskasin voodi alla. Ja siis need välja. Õudselt armastasin lugeda ajalooraamatuid. Ja tahtsin üldse olla ajaloo õpetaja. Aga mu vanemad, kelle tuttavad olid niisugused tuntud advokaadid Simon Levin ütlesid, et tead, kallis laps, et ajaloo õpetaja vist tead, mine õpi juurat pärast, vaatame ajaloos, alati võib õppida. Niisiis teie alla, Jakobson, olete vandeadvokaat ja mõne vandeadvokaat juba öelda 77.-st aastast. Aga mulle väga meeldib ja alates ühest ajahetkest sai teist Eesti juudi kogukonna juht ja aastal 2005 sest eelmine esinaine olid siile laud. Ta oli 10 aastat kogukonna esinaine, väga palju teinud kogukonna jaoks. Väga energiline, väga hästi haritud. Noh, kõik mis või pead öelda, ma ütleksin selles. Ja mingi moment vist, kui sa oled kaua siis igal juhul ta tahtis teha midagi muud. Nii ta juhtus. Millega siis tegeleb Eesti juudi kogukond ja milline näeb välja tänane päev? Ma arvan, et tänane päev meil on hea päev sest meil on kogukond, kus meil on väga palju noori. Me õpetame kultuurielu arusaamist, meil on väga hea lasteaed kaks aastat tagasi. Me avasime juudi last lähedal. Ja see on meie jaoks väga suur saavutus. Ja alguses meie juurde tuli 13 last ja me mõtlesime, et jumal, no tegime niisuguse ilusa maja ja ja tänaseks meil on juba järjekord ja kõik tahavad tulla seal natukene juudi kombed, selle natuke eesti komm, et seal on natuke vene kombed. Lapsed, kelle vanemad on Iisraelist ja töötavad siin, kes räägivad heebrea keelt, sinna käivad ka rabi lapsed, see keel on nii segamini nendel ja see on õudselt sümpaatne, see on õudselt sümpaatne lasteaed, millega me veel tegeleme. Me hooldame oma vanureid nii palju, kui saame. See on väga suur töö, on olemas välismaal sponsorit. Meie muidugi oma raha eest midagi ei saa teha, sest meie ei ole niisugust, ütleme, riigi toetust, see käib ainult juudiorganisatsioonide kaudu. Ja nii palju, kui me saame miga, hooldame ja patronaaži ja ühest küljest olen elu, mis on väga tähtis vanale inimesele. Kui meil on mingid üritused, siis kui kogukonna liikmed vanemad ei saanud ise tulla siis läheb auto või me teeme niisuguse teate, kes tahab selja sel päeval aidata kogukonnal, et tuuakse meie vanurid, ütleme kontserdile inimesed helistavad või kirjutavad, me oleme nõus, tarbed, lähvad, toovad need vanurid kontserdile, siis viivad tagasi. Igal juhul meie mõte on selles, et kogukond oleks nagu üks pere sest inimesed tunned, ütleme noh mis meil oli. No kas üheksas mai oli, meil on ju need, kes osales sõjas. Need ei ole meil palli, paga on ja meie koolilapsed käisid nende juures külas. Et nad ei oleks üksinda sel päeval, meil on kogukonnad ka üritused, aga nad käisid kodus ja nendega vestlesid ja vanale inimesele väga Tättis jutustada ka veel oma elust. Kas teie kogukonnas on palju üksikuid vanureid? Ikka on? Vaadake, mis tähendab meie jaoks 80 on ka palju. Sest meil on veel tallintar, Tartu, Pärnu, Kohtla-Järve, Narva, Sillamäe natuke Valga. Meil on üks perekond Haapsalus kyljes Me hoolitseme. Ja see tähendab, et noh, ikka on inimesi, kellest me hoolitseme. Ja et minu jaoks huvitav üritus iga aasta Pärnus, meil on niisugune form, mida nimetatakse jagad. Heebrea keeles, tähendab koos tõlgime eesti keelde need omadega jagus kus on umbes 500 inimest koos ja seal on nii vanemat lapsel lapsed, vanurid, ja siis on kõik koos, just nii, et pott on vot, istutakse laua taha. Reede õhtul seal laupäeva algus, kus on ilusti kaetud lauad ja me tunneme, et see on ka meie jaoks väga tähtis, sest siis me saame ka oma juudid tunned või juudi laulud, juudi kultuur. See on väga tähtis. Testide arv nüüd ajapikku, eks ole, on ikkagi vähe esinenud, näiteks võtame lihtsalt siinsamas meie Eestimaal. Kuskil 70. oli neid viis ja pool 1000 umbes ja see, ma vaatan, siin on mul seal rida olemas ja ma vaatan, see arv on järjest järjest vähenenud. Ja 2011. aasta seisuga. No napilt alla 2000, et kuidas täna on? No võib-olla on 2020? See on muidugi. On mitte üks moment, mul tundub, esiteks inimesed sõitsid ära siis ma arvan, abiellud, kus on üks pool, on juutini, mitte nende lapsed, võib-olla juba ei tunne ennast, et nad on juudid ja sellel on see moment. Jetjate. Ega juut olla ei ole nii kerge, mitte igaüks tahab olla juut. Aga sealhulgas ma pean ütlema, et meil tulevad inimesed, kes ütlevad, et meil ei ole dokumendid, Me oleme juudid, aga me tahame olla kogukonna liiget. Nad on üldse teisest rahvusest. Ei, nad ütlevad niiviisi, et meie vanaema või meie vanaisa või sõja ajal või kaotatud või arhiiv ei ole või midagi niisugust. Aga meie kogukond tegutseb põhikirja järgi. Põhikirjas on öeldud, et see, kes on kogukonna liige, peab olema juut. Võit pärineb juudist. Milles on see point? Tegelikult juurde arvestatakse juudi rahvus, ema järgi. Aga Iisrael, kui oli 48. aastal Iisraeli riik üldse, sellest aastast on olemas, võitis seaduse tagasipööre seadus, et Iisraeli kodakondsus võivad saada need, kellel on üks neljandik juudi verd. See oli tehtud selleks, et need, kes saksa ajal olid ohvrid siis ta võttis raini tulla, kui nad on nendel või üks vanaemadest või üks vanaisast. Ja meil on ka see reegel, kui dokumendid, et sul on keegi vanaemadest naist, palun võtame kogukonna Liisus, kui neid dokumente ei ole, on raskusi otsi. Ainuke moment on see, et muidugi kui perekonnad on segamini, siis muidugi me kedagi viskasid. Muidugi meil on ka need, kellel ütleme, naine on juuditari ja mees mitte siis ta ikka osaleb kõikidest meie üritustesse. Kui 70. Liit tegi armulikult nii-öelda juutidele piirid lahti, et palun sõitke oma esiisade maale, pealegi, et tell alla ei käinud kordagi peast läbi see mõte, et aga kui võtaks õige kätte Tähti ette, vot sellel ajal, kui juba seda kõik avati, olin juba jurist. See on üks moment, kuigi minu mees, kellel on väga niisugune selge pea ja head käed, kes valdab keeli ja kellel on väga niisugune hariduseta, võib temal olid need mõtted. Ja ma jutustan loo, meil kodus käis üks professor Itaalias, kes seletas mulle, et mis te teete, elati kommunaalkorteris, magada lapsega ühes voodis, et kuulge, et kandke dokumendid sisse, et uskuge mind, teie mehel on väga head võimalused. Ja selle peale ma ütlesin teate, et ma ei säramine siin, mu ema on maetud pidade vahetate oma lapse tuleviku ema avadele. Mul ei eluajaks lapse tuleviku ema hauas ja mul oli maetud ema siin ja oli väike laps, et sõitke ära, et lapsed, tulevik. Ja selle peale ma ütlesin, et vot, ma ei saa. Vaat, ma ei saa ära sõita. Ja võib-olla ma olen isiklikult taga kontserdil tiim hakkama ei sääraseid ja mitte kunagi meie kodus enam seda juttu ei olnud. Tänu Jumalale tänu jumalale, et ma ei teinud seda sammu, see oli niisugune moment, mingi kõik hakkasid ära sõitma, tõks siin rongi pealt hüppame sisse, et no et kuulge, et see rong hakkab ju, ei tea, täna lubatakse, homme mitte. Aga miks tänu jumalale? S, sest ma arvan, et kõik, mida ma tahtsin Minu elus kõik läks nii, nagu ma võiksin loota. Ainuke, et mul väga paraelust läksid, mu vanemad ema oli 55 60, see oli ainuke tema mind. Ja emal surm oli minu jaoks lihtsalt mitte traagiline, see nagu elu lõpp. Ma olin rase, siis ootasin last ja ta suri mu kätt üldse, see oli kõik jube tablett. Aga kõik muu. Ma lõpetasin ülikooli, ma töötasin väga noh, advokatuur, no mida rohkem ja mida parem, võib-olla mu abikaasa nii nagu pidi olema, õigel ajal kandidaaditöö ära tegi ja väga edukalt töötas. Tülitasin ennast sisse seadnud, see oli saanud teie koduks, see on arusaadav, aga teie abikaasal nagu mingit okaste jäänute, leppis selle tee otsusega. Jah, mõnikord nüüd, no tegelikult mul on juba pensioniraamat käes ja mu mehel ka. Ja mõnikord me kahekesi istume suvilas, võtame, tuleb tütarlastelastega ja mitte kunagi meil ei olnud seda mõtet, et kahjud, mis ära mitte iialgi ei kujuta ette, kuidas ma armastan seda maad ja oma suvilat ja kui ma hommikul tulen välja, päike paistab ja linnud laulavad ja ma tunnen ennast kodus, no minul ei olnud seda tunnet. Samas te olete Iisrael Realis käinud, hell sugulasi mul Iisraelis on üks tädi, tegelikult mehel on palju siis mu mees tainast ja sellepärast nemad sõitsid väga ja ma arvan ka õieti. Ja olete külas käinud, külas olen käinud ja käinud palju. No ma arvan, viis kuud korda, ma olin Iisraelis käinud. Mul on raskusi käiguga Iisraeli, seal on sugulased ja siis sa ei näe Iisraelis, ainult istud ühe laua taga või teise laua taga ja ja sellega see lõpeb, jälginud midagi, sööd maitsvad sugulastele öelda, et nad näiteks olen paar korda, me oleme käinud mehega nii, ma ei olegi öelnud, et need tuleb lihtsalt võtnud autod ja sõitnud ja vaadanud ringi. Ja mis tunne on olnud väga ilus maa ja ma olen väga uhke, et noh, nii palju on tehtud, nii palju on tehtud ja see moment, et seal on see, millest kirjutatakse, mitte sajad tuhanded aastad ühest küljest ja teisest küljest väga tänapäevane kõik ja need noored nii nagu nad räägivad oma riigist, millise austusega ja kui tähtis nende, eks oma riigikaitse. See on minu meelest väga tähtsad asjad. Maailmas on väga palju juute, kes elavad kõikvõimalikes eri paikades ja nad on seal kohanenud ja nende jaoks ei ole probleem, kui rääkida selle koha keelt, kus nad elavad, nii et see räägib ikkagi suurest suurest kohanemisvõimest ja, ja noh, sellele on mõistagi ajaloolised juured. Ma ei tea, kas te olete selline raamat, on köitva Angeri raamat, juudi sõda vene keeles ta niiske väina maitia, kuidas tõlgitakse. Ma tean raamatut, vot seal on väga selgelt välja toodud, et pingimoment, see juuditunne Peab olema südames. Ja vaatamata sellele, kus sa elad, sa tunned ennast idioodina ja sul on see mõte, et sa oled ludin. Ja see, et sa valdad keelt, kus sa elad, ütlen ma pean seda kultuuri. See on natuke siis, võtan kuidagi paralleelis, mõned absoluutselt Eesti inimene, aga ma olen juut. Kindlasti olen juut ja kui mind küsitakse, kes sa oled, ma ütlen muidugi juut, aga ma räägin teile ühe lõbusa loo. Üks ma ei tea, üks, neli-viis aastat tagasi me olime mehega Egiptuses ennem seda, kui hakkas kõik selle järgmisel. Ja läksime Kairosse ekskursioonile. Meil oli väga sümpaatne giid, näitas meile linna, siis küsis, et kas te tahate veel midagi vaadata, mõtlen, no ma ei oska midagi tahta. Küsibist kistuleta, ütleme, oleme eestlased, ahah, ütleme kui te olete eestlased, te kindlasti tahate vaadata Kairo kõige vanemat sünagoogi Peneezrat. Ja vaadake, me võime ennast nimetada, kuidas me tahame, aga nagunii on ju näha, et me oleme inimesed. Selles on see point. Suur tänu juuditer alla Jakobson ja lõpetuseks kuulame taas kord ühte juudi laulustuudios olid veel Haldi Normet-Saarna. No ja maris tumba kuulmiseni