Lendavad pead lendavad peas. Lendavad ja lendavad-lendavad peale. Vanad sõbrad, hääd kuulajad. Tere pühapäeva pääle lõunat pärast lühikest, kuidas öelda välisreisi on saatesari lendavat vead. Taas kord. Eetrisse minemas ja stuudios nagu möödunud aastal, nii ka sel aastal Tartu kõrgema kunstikooli lektor Andreas v. Kultuuriteoreetik ja Tartu Ülikooli doktorant Jaak Tomberg, milles juttu tuleb või mis me tänaseks teemaks oleme valinud? Ilmselt hääguulaja oledki sina tähele pannud, et järjest enam ja enam kasutatakse erinevate valdkondade inimeste poolt. Nii kõnes kui kirjas sellist sõnavara, kuhu kuuluvad näiteks väljendid, virtuaalne, illusoorne, simuleeritud simulaagrum, siis vanemad inimesed kasutavad näiteks veel sõna meediamull või nooremad kasutavad sõna hype kuidagi järjest enam ja enam valitseb usk sellesse, et meie keskkond või meie maailm on kuidagi mingil kavalal viisil kuidagi konstrueeritud või kuidagi looduda. Ja täname prooviksimegi siis mõelda selle nii-öelda päris maailma ja tegelikkuse konstrueerimise mingisuguse mehhaanika üle. Prooviksime võib-olla kirjeldada siin sellise mõtteviisi ja ka selle mõtteviisiga kaasas käiv on maailma tekkimiste võib-olla selle maailma tööpõhimõtteid ja võib-olla sümboolselt või kuidagi metafoorselt võiks selle küsimuse püstitada ehk niimoodi. Kas Ameerika on olemas, aga Ameerika ei tähenda siin mitte siis kurjelt George Bushi ja tema ebaõnnestunud sõda Iraagis vaid Ameerika võiks olla siin teatud mõttes selline üldmõiste, mis tähistaks siis sellise konstrueerituse ja virtuaalne reaalsuse kõrgemat taset. Sõbrad, mis te nii-öelda sissejuhatuseks arvate, et millised on need põhilised muutused üldiselt, mis on toimunud üldse, nagu inimese maailmatunnetuses või maailmatajus või millest need sellised muutused põhjustatud võiksid olla? Selles mõttes raske küsimus, et et ükskõik, mida me siin nüüd lüüakse, mida me peaks tegema vähemalt mingisuguse tuletuse kuhugi minevikku suunas ja ma ütlen ausalt, et isegi kui mentaliteedi ajalugu appi võtta ja, või noh, ütleme neid neid strateegiaid, mida mentaliteediajalugu kasutab ja kui püüda ennast lahti ühendada oma oma kultuuritaustast ja hakata lähenema või püüda aru saada mingi teise kultuuritaustast arvata, et saab sellega kontakti, siis ikkagi tegelikult mina ei julge öelda, et see tuletus annaks lõbuks töötava skeemi, et ma saaksin võrrelda praeguse aja seisundit, seda, kuidas ma ise tajun maailma ja et ma saaksin julgelt öelda sinna kõrvale, et mingisuguse eelmise ajaperioodi inimene tajus maailma vat selle ja selle läbi teistmoodi. Sest et ma kardan, et see lukustatus iseenda aega võib-olla suurem, kui me üldse nagu ette kujutame või suurem, isegi kui me ette kujutame sellel hetkel, kui me teoreetiliselt või tunnetuslikult püüame seda seda vahet lahti võtta. Et ka see kõlab omamoodi nagu, nagu väike vandenõuteooria, et, et ma usun, et teooria ise võib-olla võimetum, kui teoreetikud seda arvavad, sinna tagasi ulatuma ja kahte sellist erinevat seisundit võrdlema. Ja ma kardan, et tänane jutt hakkabki väga nii-öelda vandenõunikuna siin kõlama kuivõrd siis üldse on tegemist mingisuguse probleemiga, on olemas mingisugune selline eristus nagu päris maailm ja mingisugune virtuaalne maailm või on see nii või teistsugusel viisil ikkagi mingisugune kompromiss erinevate näiteks mingite tunnust erinevate praktikate kooseksisteerimine ja kas see kõik ei ole nagu võimendatud see mille, mille kohta räägitakse reaalsuse kadumine ja muud sellised asjad reaalsuse surm. Mina ütleksin selle kohta on just ka nende märksõnade suhtes, mida, millal sa alguses välja tõid. Et noh, loomulikult alati võib väita, et et see reaktsioon on võimendatud, ütleme, virtuaalsete nagu fenomeni või nähtuste mõju sellisele tegelikuks peetavale on mingisugusel sellisel kaardil või või, või kõige põhimisel moel raputanud varasemat aru saama tegelikkusest aga aga ülepingutatud. On see nägemus kindlasti vähemalt ühes aspektis ja see aspekt on see, et see distants minu arvates mis võetakse endale, et konstateerida seda lahknevust ütleme, tegelikkuse illusoorses vahel see distants on ise illusoorne loodud, see tähendab, et niisugune seisukohta võetakse tegelikkuse enesepinnalt mingis mõttes. Ja ta tõepoolest märgatav on märgata veel kõige viimase aja kultuuri teoreetilisteks käsitlustes, mis tahavad kokku võtta sellist hilist kapitalistliku maailmakonditsiooni ja, ja ka ütleme viimase aja kunsti ja kirjandust arvatavasti filmi käsitlevates teoreetilistesse teostes just nimelt seda lahknevust. Aga ma arvan, et siin on kokkuvõttes küsimus siiski hoopis muus ja ja ma arvan, et eelkõige just tasuks seda nii-öelda siis illusoorseid või tegelikku lahknevust käsitledes rääkida pigem teatavast tehnoloogiliste nähtuste või, või ütleme tehnoloogilise arengu sellisest ütleme juriidilisest või siis lihtsalt suurest integratsioonist, sellesse, mida me peame oma tegelikkuse või, või kultuuritajuks. Sest tegelikkuse mõiste on üks väga kahtlane mõiste ikka selline kõige standardsem vastandus, mida kasutatakse väga kergekäeliselt. Olekski siis selline, et öeldakse, et noh, vaat siin on meil nüüd nagu reaalne elu või tegelikkus ja siin on meil noh, miski, miski virtuaalne. Aga noh, et mille alusel siis neid nagu eristada, kui me midagi juba kogeme, siis kas on ikka alust nii väga julgelt öelda, et üks on teisest reaalsem, et üks kogemus on millegi poolest fundamentaalsem või asub mingisugusel kindlamalt substants-il kui mingi teine kogemus? Võib-olla, et seda sedasama niiskuskindlust korralikult pea peale pöörata, siis võib ju tuua sellise väga lihtsa näite, kuidas semiootik Jon diili esitab objektiivse ja subjektiivse vahekorda. Ja noh, me oleme kõik väga sageli kuulnud, kui keegi esitab mingeid selliseid üldtuntud vastukäivaid väiteid või midagi, mis lähtub tema enda mingist väga selgest sisemisest kogemusest, võib olla ka ainukordsest sisemisest kogemusest, siis kerkib alati üles küsimus, öeldakse, et noh, see on ainult sinu subjektiivne arvamus ja osutatakse nagu millelegi, justkui on olemas mingi objektiivsus. Et justkui on olemas midagi, millele toetudes saab nagu parema ja tasakaalustatuma ja selgema pildi asetatakse objektiivne, subjektiivne omavahel nagu mingisse konfrontatsiooni, siis diili võtab selle täiesti enesestmõistetavana tunduva vastanduse lahti ja ütleb, et tema meelest ei ole see mitte midagi muud kui saksa idealismi lohisev slepp mida kasutatakse täiesti häirimatu rahuga ja millel oli hea selge alus saksa idealismist, kuid mille alus täielikult puudub, kui me hakkame seda lahti võtma semiootilise maailmakäsitluse valguses ja ta ütleb seda, et kuna universum meie jaoks, ükskõik, kuidas me seda kogeme, on vahendatud, siis märk meie teadvuses kas on või ei ole jätkunud, räägime subjektiivse ja objektiivse vahekorrast selles võtmes, et miski kas asub väljaspool meie teadvust või meie teadvuse sees, siis tema esimene vastuväide on see teadvus ei ole ruumiline. See tähendab seda, et rääkida millestki, mis asub tema sees millestki, mis asuks temast väljaspool. Ja teiseks, kui me oleme mingisuguse märgi kuidagi hõlmanud oma teadvusega, siis see märk on sisenenud meie teadvusesse. Ja ta ütleb, et semiootilise maailmapildi valguses rääkida subjektiivsest ja objektiivsest sees ja väljas seisvast on rumalus. Et see on nagu noh, see on üks ühe teise ajaperioodi mõtteviis, et kui me tahame mõelda nagu semiootilise ruumis ja ses mõttes ka nagu postmodernses mõtlemisruumis, et need asjad diili väitel käivad hästi omavahel kokku siis, siis me peaksime loobuma sellisest subjektiivse-objektiivse eristamisest tegelema ainult sellega, et kas me oleme mingi märgi hõlmanud oma teadvusega või me ei ole teda hõlmanud ning senikaua kui me ei ole teda hõlmanud ja nagu sisuliselt ei eksisteerigi, sest ta ei toimi meie tunnetusprotsessis. Nii, ja see nüüd omakorda see, mis ma sellest kõigest nii pikalt ja sisseelamisega räägin, just nimelt see seletab mõnes mõttes ka seda konflikti virtuaalse ja reaalse vahel, niikaua kui me püüame virtuaalselt ja reaalselt väga selgelt eristada rääkida mingisugusest konstrueeritud tegelikkusest ja tegelikust tegelikkusest ja väita, et nende vahel on selge vahe siis nii kaua me toomegi seda eristust subjektiivne, objektiivne ja et see on nagu väga kindel, kui me mõtleme kuidagi nagu selles tunnetuslikus voolus, mis minu meelest on praegu nagu aktuaalne või kui me püüame selle maailmaga kontakti ta mitte mingisuguse eelmise skeemi järgi, vaid nagu kohase skeemi järgi, mis võiks praegu töötada praeguses maailma kõige selgemalt kirjeldada siis ei ole nagu vahet, kas mingi asi on materjaalselt jäme, materjaalselt reaalne ja tegelik või on ta välja mõeldud mingisugune aju struktuuri produktsioon. Selle vahetõmbamine on muutunud mõneti ebaoluliseks. Mitte seda vahet ei oleks võimalik teha. Ja see ei ole. Mulle tundub enam kaugeltki nii tõsine elu küsimus, kui see oli mingitel eelmistel ajaperioodidel, samas muidugi ma võin kohe lammutada, siin ma ei mõtle eelmiste ajaperioodide ajal seda, et on toimunud ilus selge gradatsiooni Jäne materiaalse tajumisest kuni nüüd nagu selleni, et me praeguses tehnoloogilises ruumis noh, ütleme, et seda polegi enam vaja niimodi eristada Jäne materiaalset ja mõttelist kihti, sest et ajaloolased ütlevad, et terve keskaeg oli kestev telleerium ja kestev unenägu ja noh, kui me võtame mingit mingeid traditsionaalse kultuure, siis asetseb ka reaalsuse eristamine kohe ühele, teisele pinnale, mille järgi reaalsus defineeritakse. Lasen teil mõlemal seda teemat edasi arendada, ma ütlen siia juurde veel ühe asja, seda me võime ka käsitleda kui, kui kirjandust või kui lihtsalt sellist toredat vaimukat. Noh, lauset, aga seal on päris hea point, kui Castaneda raamatutest Jacki šamaan don Juan ja kas ta need omavahel vaidlesid, kas ta esitas kogu aeg küsimuse mingisuguste asjade kohta, öeldakse, et see või teine ei ole reaalne ja kuidas nii saab öelda, siis ütles indiaani šamaan Don Juan talle väga lihtsa lause. Sina, kes sa arvad, et sa nii hästi tead, mis on reaalne ja mis ei ole, saaksid silmapilkselt surma, kui sinu elu sõltuks võimest eristada reaalset ebareaalsest. Ma olen nõus sellega, et siin tuleks teatavaks sihukeseks perspektiivseks taustaks tuua mingisugused kujutelmad varasematest perioodidest, nõus sellega, et võib-olla me tõesti oleme ja kindlasti oleme oma ajast nagu läbi immutatud, et no jällegi kultuuri- ja kirjandusteooriad, mis tegelikkuse ja fiktsiooni või, või tegelikkuse virtuaalse opositsiooni taustal on üritanud tänud meie praegust kultuurilist olukorda kirjeldada siis nii ka näiteks mõned vandenõuteooriad, mis võib-olla osutavad sellele, et meid on kuidagi petetud mingisugusesse teise tegelikkuses, mida tegelikult ei ole noh, mida kõige paremini illustreerib näiteks mängufilmide meitvaixcus kangelasena äkitselt üritatakse sisendada seda, et selle tegelikkuse taga, kus ta praegu on, asub veel mingisugune tegelik tegelikkus. Et sinna võib-olla see nii-öelda ajalooline perspektiiv tuleks selles mõttes tõesti kasuks, et need kirjandusteooriad väga paljud on sedasorti retooriliselt stiiliga, mis ütlevad, et alati justkui oleme me elanud tegelikus tegelikkuses. Ent nüüd on, olete jõudnud mingisugune pöördepunkt või pöördeline moment, mis rebib meid otsekui lahti sellest tegelikust tegelikkuses nii-öelda tegelikkuse gravitatsiooniväljast ja katakulteerib meid kusagile, mis on pöördumatult juba miski muu. Aga Mul on tunne, et see nii-öelda pöörde punktilisus ise või see pöördepunkti retoorika ise võib-olla võikski hoopis olla miski, mis konstrueerib seda tegelikkust ennast, kus me elama. Niisiis mitte ta ei ole joon, mis eraldaks justkui ühte tunnetust, mis on meie jaoks kadunud ja teist, mis meie jaoks on Vaida mingis mõttes sellises pöördepunktilises retoorikas või pöördepunktilises pöördelise ajastu terminitest eneserääkimine on see, mis konstrueerib meie. Kui seda ütelda populaarsel kujule siis see tähendaks siis seda, et kunagi varasematel aegadel inimene imetles sellist sinist taevast ja, ja rohelist muru ja selle muru peal kõndimist. Aga tänapäeval teeb ta seda siis mingisuguse ekraani vahendusel või mingisuguse muu nii-öelda tehnilise asja vahel. Kuigi see muru on kindlasti veel rohelisem ja taevas on veel sinisem. Ma tahtsin siin tegelikult viidata just nimelt sellele, et sageli, kui esitatakse neid väiteid, et tegelikkus on pöördumatult kadunud ja vanasti oli see olemas, ei arvestata noh, võib-olla sellise suhteliselt tõenäolise võimalusega, et selline nii-öelda tegelikust kõigutav komponent eksisteeris mingil teisel kujul ka varasematel ajastutel No aga ometi selles mõttes ei saa ju salata või ära unustada seda, mille kohta me võime ikkagi öelda, tehnoloogiline pööre, uued tehnoloogiad on tekitanud mingisuguse erilise nii-öelda suhtemaailma. Ilmselt on, aga jällegi ma olen siin, tuleb varasemast ajastuks võrdlus pähe et kirjutasin kunagi artiklit kiirustunnetuse muutusest, mismoodi inimene tajub maailma läbi selle, et tema rütmid on läbi aja kiirendunud ja jälgimisloogikat või mida ta näed ja ühtlasi ka see just nimelt, mida tehnoloogia on meile andnud, millise võimaluse vaadata maailma sellistes faasides sellistes kiiruse aspektides, mida me oma naturaalsete sensoritega ei suuda näha. Ma väidaksin sellele toetuvalt, et mõnes mõttes meie kasutame tehnoloogilist teed selleks et maailma niimodi nihestada, et luua neid neid taskuid, kus me saame näha maailma teistsuguse kujuga või mingisuguseid teisi aspekte. Ja sama hästi võiks öelda, et näiteks indiaanlase Fainal katk, roo või Prinjäär, millega ta Monteeris oma filmi oli võib-olla tema kaktus, mida ta kuidagi tarbis, selgitan natuke lähemalt seda. No ma nimetasin, filmitöötlusprogramme millega monteeritakse film, inimene filmib mingi asja üles tänapäeval järel, paneb selle programmi, kiirendab seal, aeglustab seal ja saavutab mingisuguse reaalsuse, mida ta saab nautida kui iseseisvat, kontsentreeritud tervikut. Indiaanlase montaažimasin võis täiesti vabalt olla väärselt selle valge kultuuritehnoloogiaga võis olla tema kaktus, ta Monteeris oma pea sees sedasama asja, kui me tahame näha näiteks, aga filmis näidatakse meile, kuidas päike liigub tohutu kiirusega üle taeva siis samasugust ajanihet. Esiteks ütlevad bioloogiateadlased, kes tajub loomade taju psühholoogiaga, tegelevad, et nii mitmedki loomad suudavad oma teistsuguse ja kontseptsiooni tõttu ajataju tõttu näha päikese liikumist või kuu liikumist taeval. Ühesõnaga, see on nii siis ainult sensorite häälestamise küsimus. Võib-olla häälestas indiaanlane oma sensoreid täpselt selle kaklusega või mingisuguse muu psühhotroopse ainega ja nihutas ennast reaalsuse, ütleme siis selle materiaalse reaalsuse suhtes, nii et ta hakkas samamoodi nägema mingisugust teistsugust montaaži, et ta monteerib selle pildi, mida ta läbi oma silmade sai oma peas kuidagi teistmoodi kokku sisuliselt tehnoloogiline aspekt on ka seal olemas, ainult et vahendid on täiesti teised. Ma nägin hiljaaegu pilte, Hendrik Toompere tuli Indiast ja tal oli kaasas terve hulk pilte, mida ta siis seal üles oli võtnud ja siis me vaatasime neid ja ja seal oli palju pilte palveveskite eest. Ja siis oli veel palju pilte nendest lippudest, mille peale on kirjutatud mantrad ja mis plagisevad. Ja lisaks ka veel mantrotest, mis olid nagu virnades poolest olid maatriksi moodi üles ehitatud sellised nagu sahtlikesed taskud, kus oli kuhjade kaupa erinevaid mantraid ja mulle hakkas tunduma, et mõnes mõttes see, see budistlik osa, see kultuur töötas täpselt samamoodi masinatega. Lihtsalt need palveveskid, need lipud, mis kogu aeg plagisevad, need markeerivad kuidagi väga selgelt seda, seda kontakti reaalsusega. Et nad näitavad, et on olemas mingisugune struktuur, mida inimene ei suuda oma jõuga hallata, millele ta ei suuda oma jõuga ligi saada või seda piisavalt mõjutada. Ja siis ta ehitab masinad. Ta ehitab need palveveskid, mis keerutavad palveid. Ta paneb püsti need lipud, mis plagises tuules kogu aeg. Sisuliselt võiks ja öelda, et see kultuur lõi masinad, mis töötasid selles mittemateriaalses ruumis. Valge kultuur lõi masinat, mis töötavad materiaalses ruumis, aga tehnoloogiline komponent on mõlemal juhul toimub. Aga kui nüüd vaadata natuke ütleme, teise nurga pealt seda asja kuidas näiteks erinevat tüüpi informatsiooni kaudu, siis kas konstrueeritakse või luuakse nähtusi, sündmusi, inimesi, paari tegemine, staari loomine kuulub seega siia valdkonda kuidagi. Kindlasti kuulub siia, aga, aga see. Ei no võtame näiteks niimoodi poliitika kui mingisugune informatsiooni voole, sest keegi meist ju poliitikas ei osale, aga nõue on selline, et me peame selle kohta saama adekvaatset informatsiooni ja noh, kogu sellest informatsioonist moodustubki siis see niinimetatud meie poliitika Ma pööraksin korraks tagasi staari teema, ma ei ole päris kindel, kas see staari teema praegu siin neid aitab kuidagi läbi selle teema paremale nägemisele, sest et kindlasti on võimalik leida. Aitab. Siin on üks väga lihtne asi, et kui ta oli siin väga palju räägitakse, ütleme, popstaaride sellisest konstrueerimisest mingisuguste erinevate meediavõtete kaudu, siis ma ei usu, et enamik näiteks noori fänne ütleks, et ta pole ju tegelik. Vastupidi, kogu Safect tunne paistab osutavat asjaolule, et just see ongi tegelik. No mina mõtlesin seda, et Saar ei ole kaugeltki nagu tehnoloogiapõhise kultuuritoode, sest et noh, mida oli üks eriti efektiivne gladiaator vanas Roomas näiteks muudkui staar ka tema oli staar ja ta ei vajanud selleks sugugi tehnoloogilise massimeedia toetust, informatsioon võis levida ka hoopis teistel teistel kanalitel ja tema efektne sooritus areenil tegi temast paari või tema hoiak jällegi läbi meie enda kultuuriprisma. Seda me saime noh, võib-olla nihestatud kujul. Aga mingites aspektides võib-olla siiski küllaltki töötaval kujul saime näha ju näiteks Ridley Scotti filmis gladiaator Haator, jah, kus oli täpselt samamoodi tekkis olukord, et lõppkokkuvõttes oli gladiaator suurem staar kui keiser, kui kõige kõrgem võimumees kohal ja tsaarivõim murdis, tegelikult moraalselt murdis kõige suurema võimumehel. Teatud mõttes küsimus, kas staadion tegelik või fiktiivne on sinirelevantne. Jah, mulle tundub jah, et ilmselt ma ajan ikka sellist nagu vandenõuteooria liini siin teile aga mis me selle poliitika kohta võiksime arvata selles mõttes, et et kui jälle nii-öelda esindada või jääda iseenda, sellise vandenõule konstruktsiooni juurde, siis kuivõrd noh, poliitika tänapäeval on puhtalt näiteks valimisplakatid või valimisloosungid, kuivõrd poliitikast luuakse üksnes teatud selline pilt, võib selline sündmus, aga noh, see on väga kaugel mingisugusest tegelikust poliitikast ja nii-öelda päris poliitikast. Aga see on eksperttasandi küsimus, selles mõttes eksperttasandi küsimus, et jah, poliitika oma simuleeriva iseloomuga töötab hästi, kuna mass tõlgendab teda nii, nagu ta parasjagu paistab. Aga ma ei oleks sugugi väga optimistlik selles osas, et see kõik alati realiseerub nii, nagu teda plaanitud on või et keegi teda Kablaaniks tähendab, teda kindlasti plaanitakse ja kindlasti mingid asjad ka realiseeruvad selle järgi, aga ma usun, et see ootamatuse komponent või see, see juhuslikkus võib seal olla ka päris suur ja mõni asi võib õnnestuda, hoolimata sellest, et on tehtud kõik, et see tuksi läheks ja ja asi võib minna tuksi, sõltumata sellest, et on tehtud kõik, et see hästi välja tuleks. Et seal on nagu selline, noh, aimamatu irratsionaalsuse komponent on seal nagu hästi tugev. Et pigem saaks poliitikast rääkida selles kontekstis midagi siis kui tõepoolest näha läbi neid mehhanisme. Vaat nüüd sellest aspektist võib küll olla küsimus viia meid kuhugi välja, et reaalsuse definitsioon ja irreaalsuse definitsioon sõltub väga suurel määral sellest, mida me teame selle ruumiosa või selle toimimise osa kohta, mida vähem me teame võib-olla seda nagu teravam on see noh, reaalsuse-irreaalsuse vahe ja mida, mida rohkem me millestki teame eristada ahnelt seda rohkem on sellel eristusel alus. Jah, ma olen ka täiesti nõus, et ekspertteadmisi ja ütleme siis avalikus sotsiaalses meediaruumis välja öeldud lausungeid tuleks selgelt eristada või vähemalt on neid võimalik piisavate teadmiste korral Ensistada. Et noh, kui ütleme, sellises sotsiaalses meediaruumis on meil võib-olla ütleme, parempoolsed populistid ja sellised liig leebed vasakpoolsed võltstolerantsed siis mingis mõttes sellel sfäärile sellel maailmal ei pruugi mingisuguste konkreetsete poliitiliste otsustaja protsessidega ollagi nii palju pistmist mõne ametniku tasandil, näiteks. Nende vaatajad. Tere tulemast tagasi. Stuudiosse eetris on saade, lendavad pead ja stuudios jätkuvalt. Jaak Tomberg, Andreas vee ja Janet traavi jaak, võib-olla sa tutvustad mõne sõnaga lühidalt sellise küllaltki kuultuslikuks kujunenud mõtleja prantsuse teoreetiku Shan Bodrjaari ideeside. Sellisel juhul ma arvan, et eelkõige me räägime just simulatsioonide simulaator, mitte ideedest, mis on ka piisavalt uudishimulikele eesti lugejale ka tuttavat. 90.-te lõpus ilmus vastavateemaline Bodriaagi tõlge ka eesti keelde. Kui nüüd konkreetselt defineerida näiteks simulaator mõista, siis kõige sagedamini öeldakse selle kohta simulaator man otsekui koopia, millel puudub originaal. Aga Ma leian, et iseenesest taotlusega on väga keeruline midagi peale hakata, kui seda kuidagi tunnetuslikult ei avata. Ja Bodriaagisangadeoreetikele retooriline stiil on selline võrdlemisi manifest statiivne siis on see viinud ka sageli just tihtipeale selliste võib-olla absolutistlike tõlgendust oli justkui tegelikus olekski jäädavalt kadunud, mina ei lähtuks mitte niivõrd küsimusest, mis asi on simulaator, on vaid vaid pigem noh, kuidas see tunnetuslikult meie kultuuriruumis töötab ja, ja siin ma võib-olla viitaks veel ühele kümnendaid varasemale sõjaväes on Walter Benjamini see kunstiteose staatusest mehhaanilise reproduktid spiooniajastul kus Benjamin manab ka esile öelda modernses või postmodernses maailmas kunstiteose juba kui millegi, millel puudub justkui selline algupära või originaali selline pühalik aura. Teisisõnu, simulaator võiks otsekui olla ka tõepoolest miski, millel selline algupära või, või originaali aurab, puudub noh, ütleme näiteks, et enam me ei pruugi tükk aega koguda raha ja minna siis sellisele palverännakule Luuvrisse näha Moona Liisat, vaid me lähme ütleme, Google'i pildiotsingusse ja näeme, neid võib olla kohaga soovi korral 400000 tükki. Et küsimuseni isegi mitte niivõrd jällegi selles, et tegelikkus oleks kusagile kadunud. Moona Liisa on ikka veel olemas, aga mingis mõttes kadunud on tegelikkuse justkui tegelik kvaliteet. Ja see võib-olla olekski sellise uue tegelikkuse põhiparameeter jällegi. Võiks siia lisada veel ütleme sellise täiendava kokkuvõte sellest, kuidas kuidas Bodriaalise kirjeldab simulacromite kolme valda. Mulle meeldib mõelda reaalsusest ja virtuaalse, sest võib-olla on pigem nagu hoopis selles aspektis, et kui me võtame näiteks muusikat, teose ja tema partituuri ja asetame need nagu omavahel mingisse suhtesse siis me saame ühe sellise paarilise süsteemi, kus, mis põhjustab teist ja nad mõlemad on nagu omavahel selges konkreetses seoses. Ja täpselt samamoodi võiks vaadelda materiaalset reaalsust ja kujutlust materiaalse reaalsuse iseloomust kui sellist imaginaarsed paari, mis on omavahel seotud nagu muusikateose, partituur, ühesõnaga, partituur, mis, milline on partituur reaalsuse all. Ja nüüd võtame siis need pudelid tari simulatsiooni, kolm valda. Et ta just nimelt räägib nagu mudeli ja ütleme siis tegelikkuse vahekorrast. Et kui esimene vald oleks ideaalne utoopia. Et meil on mingisugune tegelikkus, milles me eksisteerime ja ühtlasi on mingi kujutuslik kirjanduslik ruum, kus kirjutatakse lahti mingisuguseid ihasid soove, ühesõnaga mudel tegelikkusest, mis oleks kuidagi ihaldusväärne või soovitav. Ideaalne utoopia asub kusagil kaugel, ta on täiuslik, ta on suurepäraselt konstrueeritud ja taibu juttu nagu kokku selle ruumiga millelt ta tuletatud, selgesti nähtav. Ja siis teine vald oleks juba nagu kohakuti viidud, see mudel on toodud lähemale. See mudel on, ütleme siis nagu selline noh, art Science Fiction üle laetud tehnoloogiast, see on täis täis energeetilist jõudu ja ta võib-olla katistopiline, ühesõnaga see ideaalsus on lahustunud kogu seda telge võiks vaadelda nagu pidevat mudeli lähenemist materiaalsusele või, või meie ümber eksisteeriva le tegelikkusele vähemalt sellele, mida me peame tegelikkuseks, mida me nimetame üldiselt sellise mõistega. Ja nüüd see kolmas valdkond, mida Bodriaar nimetab simulatsiooni simulacromideks, ongi see olukord, kui mudel on tulnud tegelikkusele nii lähedale, et ta katab tegelikkust, et mudeli tegelikkus asuvad nagu ühes ja samas kohas. Ühesõnaga et mingisuguse tehnoloogilise trikiga korraga heliteos on ka iseenda partituur. Et nad nad eksisteerivad ühes ja samas kas ühel ja samal kujul ja sellisel juhul noh, nad eksisteerivad, nii et ei ole võimalik enam eristada, kumb on partituur ja kumb on teos, kumba mudel ja kumb on selle mudeli taga või sees või temaga praktiliselt identselt kohakuti asub. Tegelikult. Sellises kultuuriruumis kui alla tulla tagasi Matrixi näitaja juurde, ei eksisteeri ka mingisugust tegelikku tegelikkust, kuhu oleks võimalik nii-öelda Petva illusiooni eest pääseda vaid võib-olla tõeline segadust tekitav noh, mingis mõttes komponent siin seisnebki selles nii-öelda äravahetamiseni kattuvuses või sellises absoluutses segustuses. Ja lõppkokkuvõttes ju tuletame meelde, neid võiks filmis tegelased, keda tulistati surmavalt keskkonnas, mis oli justkui tegelikkuse kohale tõmmatud kate justkui projektsioon või justkui mingi virtuaal kaalne illusoorses siis need tegelased nad surid tegelikult, mis seal siis vahet on, kui mõju ulatub tegelikkusesse? Virtuaalse, justkui väljamõeldud mõju pääseb tegelikkuses siis, siis see ongi tegelikult. Kas mul tuletajat tegelikkuse virtuaalses opositsioon suhestuvad omavahel samamoodi kui inimese ja masina opositsioon või ütleme, inimese ja tatud utopistlik masina opositsioon Masina kui millegi, mis jällegi järk-järgult on hakkamas lähenema inimesele või, või mis oma sellises utopistlik ideaalis hakkab järjest rohkem omandama inimlik, ütleme omadusi. Et need hirmud, siin hirm, Lähed, virtuaalne võiks mingil moel olla ühesõnaga, varjata meie tegelikku tegelikkust ja hirm selle ees, et ütleme, inimene on muutumas masinaks või siis noh, mida jälle meid võiks väga hästi kirjeldanud, et masinad on üle võtmas inimest justkui teostamas inimest, need on, on jällegi kuidagi moodsad hirmud selle hirmu eest sellega, et virtuaalsus varjab meie eest. Bodeeaa kasutab seda simulaagrumi mõisteta viitamaks tegelikult mitmetele erinevatele valdkondadele sealhulgas ka poliitikale, sealhulgas teadusele, sealhulgas näiteks filmidele või õigemini näiteks Ajaloo kujutamisele filmides teeksime väikse põike ja mõtleksime selle peale, kuidas näiteks ütleme, tänapäeva film kujutab ajalugu, tähendab, milline on tänapäeva ajalooline film? Andres, sa enne juba viitasid siin sellisele filmile nagu gladiaator Nature. Vaat gladiaator on selles mõttes väga hea näide. No tegemist on arvatavasti sellise, kuidas ma ütlen uue laine Rooma filmidega või uue laine antiigiteemaliste filmidega kus seda, kas siis Roomat või mõnda muud muistset maailma üritatakse üles võtta või üritatakse rekonstrueerida võimalikult täpselt noh, näiteks pudriaal, kes vaatab 80.-te alguse filme, millest mul ja ilmselt tuleb kõige tuttavamana Roman Polanskit Jonathan. Kus Polanski siis rekonstrueerib väga selgelt selle 50.-te aastate Los Angelesi. Nii, aga see ülitäpne, selline olustiku näitamine, olustiku loomine, pudreaa arvates kui ma ei eksi, siis hindab ta seda aktiivselt selles mõttes. Et tema peab ajalugu kui sellist viimaseks suureks müüdiks millel on mingisugune otsene seos alateadvusega. Aga kui me nüüd selle ajaloo noh, nendesamade kino vahenditega äärmiselt täpselt rekonstrueerime siis paistab seesama ajalugu meile sarnasena nagu iga teine eriti sõu ja seal toimuv pesu pesemine, et see müütiline mõõde või selline muinasjutulik alge, mis need ajalugu sisaldas, et see, nagu selle kaudu kaob ja, ja Eestimaal on samamoodi väga populaarne praegu teleseriaal nimega rooma teleseriaal, mis ilmselt on suurem, kui Rooma kunagi oli ja selle tegemine on arvatavasti ka ikka võrrelda sellise väiksemat tüüpi rooma loomisega. Sina. Ta on elanud siiski, kui nüüd mõelda Rooma Rooma riigi haarde peale siis see oli mingil hetkel nii suur, et et ajaloost on vist isegi nagu raske leida midagi, mis mis haardega temaga võrreldav oleksite seriaal teda ma kahtlen, kas see seriaal suudab teda ületada. Seriaal läheb globaalsete satelliidijaamade kaudu üle maailma on küll vist võimeline ületama. Aga selle kohta sa ei tahaks üht-teist kommenteerida selle kohta, kuidas on noh, ajaloo kujutamine muutunud järjest detailsemaks detailsemaks, laskudes väga peenetesse üksikasjadesse. Mul on selle kohta võib-olla öelda tegelikult ainult mõned väga lihtsad ja praktilised kommentaarid, ses mõttes, et kuna ma ei ole ettevalmistuselt ajaloolane, siis ma arvan, et ma ei ei adu kaugeltki väga paljusid tegelikult väga olulisi detaile, et siit mingisugust teoreetilist kuplit ehitada. Ka praktiline aspekt, mis mulle tundub, on see, et paljuski kuna ajalooraamatud ja ajaloo õpetus koolis kõige lihtsamal praktilisemal kujul kasutavad väga vähe, et materjali ja praeguse aja inimene on harjunud oma kujutlusi üles ehitama suuresti visuaalsusel põhinevalt, siis tegelikult üha enam ja enam meie ettekujutust ajaloost mõjutab just nimelt see, kuidas üks või teine režissöör parasjagu meile mingisuguseid ajaloolisi sündmusi näitab. Ühesõnaga mitte kool ei ole lõppkokkuvõttes see, mis viib meid kuidagi kontakti ja ajalooteadmiste kuuluvaid kino, vaid kino, just nimelt. Ja mul on iseenda kogemusest selline konkreetne näide. Külastasin Soomes ühte muuseumi ja vaatan, ohoo see on ju Rooma gladiaatori kiiver. Ja vaatan lähemalt, seda oli võimalik isegi kätte võtta ja pähe panna. Ja äkki ma taipasin, et see oli ju see kiiver, mis oli selles samas juba nimetatud gladiaatori filmis Maximuse peas. Ühesõnaga, mul oleks puudunud igasugune konkretiseeriv teadmine selle kiivri kohta, kui ma ei oleks seda filmi näinud ja see seos käis puhtalt läbi filmi. Nii et nüüd minu järgmine küsimus on see, kas see kiiver tehti toetuvalt filmile või see kiiver tehti toetavalt, mingisugusele muule algallikale, et ühesõnaga mingisugusel hetkel lähebki siin nagu täielikult käest ära see noh, algallika tuvastamine. Muidugi me võime igal juhul koopia jah, jah, olid ju. Ühesõnaga, me ei tea, mille koopia see on ja, ja kas minu äratundmine reflekteerus nüüd nagu Ühel või teisel või ainult põhines ühel või teisel ekspertteadmisel ja kumb siis nendest ekspertteadmistest, kas režissööri ekspertteadmine või selle kiivri valmistaja ekspertteadmine oli siis nagu see, mis, mis domineeris lõppkokkuvõttes et ma tahangi öelda, et meie suur visuaalne narr statiiv põhineb filmil ja põhineb sellel, kas režissöör näitab meile midagi oma meelest, ühesõnaga kui milline on jah see adekvaatsuse nivoo. Niipea kui me muidugi esitame küsimuse adekvaatsest, oleme me kohe jällegi libedal pinnal. Kui võrrelda näiteks niide praegu, siis populaarsust koguvad Roomat ja sedasama gladiaatorid ja, ja siis Oliver Stone'i Aleksandrit ja varasemate muistse ajaloo või antiikajalooteemaliste filmidega pean silmas ennekõike näiteks viiekümnendail ja kuuekümnendaid aastaid. Need erinevad ilmselgelt üksteisest 50.-te lõpu ja kuuesate filmid. Nende eesmärk oli ikkagi näidata sellel müütilisel ajal toimuvate mingite ideede võitlust. Suured isiksused seisavad üksteise vastas ja, ja üritavad 11 siis oma paremate omadustega tahtejõuga mõtteenergiaga üle trumbata ja kogu see kontekst või see maailm iseenesest on seal ju tegelikult nii-öelda sisuliselt, nagu ikkagi meie mõistes, ütleme tänapäeva võimaluste juures nagu lohakalt disainitud. Nii, aga see tänapäeva rooma tänapäeva roomale peale õigemini ütleme, see on on väga detailselt loodud. Mulle tuli selline asi meelde, et me siin noh, me räägime praegu sellest, kuidas ajalugu Re konstrueerub läbi läbi meie tehnoloogiliste võimaluste läbi tehnoloogiliste vahendite, et ta võtab filmikuju, eks ole, ja hakkab läbi domineerima ettekujutus sellest, kuidas kunagi oli. Mõtlesin kunagi selle peale, et mulle väga meeldiks kui oleks olnud näiteks selline kultuur ja võib-olla ta ongi olnud, kes elaski põhimõtteliselt selleks, et jätta endast simuleeritud nii-öelda siis valejälg tuleviku, ühesõnaga, et kõik asjad, mis meile jäänud, on kõik nende eluasemed, kõik nende materiaalne aineline kultuur, kõik nende kirjandusteosed, kui need on säilinud oleksidki tehtud ainult selle eesmärgiga, et luua üks suur simulatsioon. Pealt tulevased arheoloogid hakkaksid ükskord tuletama ja nad paneksid kokku, et näete, oli selline kultuur. Aga tegelikult sellist kultuuri ei olnud. Vaidze kultuur töötaski ainult selle nimel, et luua selline kunstlik kunstlik pilt endast, mis siis kunagi hiljem tulevikus lahti kaevatakse. Et mõnes mõttes oleks palju suurejoonelisem kui ükskõik millised suured filmid, mis meil võtta on ja ma vaikselt loodan, et äkki siiski kusagil 3000 või 4000 aastat tagasi. Mõni kultuur ka töötas niisuguse eesmärgi nimel ja tegigi midagi sellist. Ja me ei saa lihtsalt mitte kuidagi tuvastada, sest nad tegid seda nii hästi, et meil ei ole võimalik kindlaks teha, et meid on tegelikult alatult alt veetud. Mul on siinjuures üks kahtlustatav küsimus, nimelt kas meie ise siis enese teadmata ei ole aktiivselt loomas sarnast kultuuri nimelt, kas? Kas võib-olla pole just ainus viis valetada mingis mõttes tõemaski? Et meenub siin kuulus kuulus lugu Venezuela paleepöördest, kus välisminister ei saanud paleest välja end kuna demonstrant kandsid tema karikatuurset maski, sest ta võttis, tõmbas selle maski endale pähe ja sulandus rahva hulka. Et kas mingis mõttes täpselt samamoodi ma iseenese teadmata ei ole loomas simulatiivsed kultuuri tulevaste põlvkondade jaoks? Nii me selle ajaloo teema puhul me leidsime veel ühe sellise suurepärase näite selle nädala teisipäevasest päevalehest. Jackiks äkki tutvustad natuke seda jah, see muidugi läheb jälle selle sama võrdluse taustal ei annaks meile, sa tegid ütleme siis hooma filmidest või, või ütleme näiteks publiku gladiaatorist viiekümnendatel roomalt teleseriaalist praegu, et kui kunagi tõepoolest testis ja sellise nii-öelda müütilise distantsiga või teatud mõttes arvesse võttes seda müütilist suur kujulisust ja suuri narratiive, siis praegu kirjeldatakse hoomat justkui sellist igapäeva ja ja, ja, ja võib-olla sellist üksikdetailideni välja viimistletud tegeleda, kust, et siis seda viimast suundama nüüd 23. jaanuari Päevalehe väikese nupukese nime järgi hakkaksid nimetama otse lülituseks ajaloost. Ühesõnaga siin Päevalehes on üks väike nupuke, räägib sellest, kuidas venelased on teinud Stalinist dokumentaalseebi, kus nad siis käsitlevad seda, kuidas Stalini elu täpselt olla võis ning muuhulgas on nad kaasa haaranud ka. Ja ma tsiteerin Stalini sisemonolooge. Et ühesõnaga, küsimus ja reaktsioon sellele nupukesele. Eks ma tsiteerin selle lausena veel tervikuna. Dokumentaalsarjas saab kuulda ka Stalini sisemonolooge, kus ta arutleb nii oma elu kui ka poliitiliste. Viimaste üle nii minu meelest tõeline positsioon ja tõeline reaktsioon, mida me peaksime sellise nupukese suhtes võtma, ei ole mitte tingimata see ilmine reaktsioon, mitte see, et aga see ei saa ju tõsi olla ja kustkohast meie saame teada Stalini sisemonolooge vaid võib-olla see tõeline ehmatus selle nupu puhul tulebki selles pealkirjas otselülitus ajaloost ja mingis mõttes sellest, et see pealkiri on praeguse tegelikkuse kontekstis kuidagi liigagi tõene. Et me võtamegi praeguse kultuuri aluseelduseks seda justkui noh, ütleme siis loogilist võimalikkust, tehagi, nii-öelda otselülitusi ajalukku. Küsimus ei olegi niivõrd reaktor, joonis aga see pole ju tegelikkus, vaid küsimus peaks olema just selles vastupidises reaktsioonis. Ah et see ongi tegelikult? Üks naljakas asi, mis. Mul oli vahepeal veel meenuse. Selle koopia maailmaga seoses on viimastel aastakümnetel kohutava populaarsuse omandanud vahakujude teema. Igas maailma suuremas linnas peab tänapäeval olema vahakujude muuseum. Miks ma räägin sulle selle peale ühe loo, miks inimesed neid armastavad? Ma räägin ühe loo, see on Edgar Alan põu Assari maja ümber mudeldus millelegi, Ray Bradbury Marsi kroonikates. Seal oli niimoodi, et inimesed kogunesid ühele peole ja siis see oli selline suhteliselt õõvastav pidu, sest et ka õõgastatud saamine võib olla äärmiselt nauditav ja inimesed nägid peo kulgedes Viiest, kuidas nende teisikuid tapeti väga jõhkralt moel. Kord toppis suur ahv mõne teisiku korstnasse. Kord poodi keegi üles, ühesõnaga väga-väga julmad vahendid olid. Ja noh, loomulikult olid need noh, roboteesikud masinat, kes asendasid inimesi. Loo traagika oli selles, et lõpuks selgus, et tegelikult tapeti neid inimesi ja teisikuid jäid järgi neid asendama. Aga võib-olla, miks igas linnas peab olema vahakuju muuseum ongi just nimelt selline viirastav õõvastav kahtlus, et võib-olla seal on midagi tegelikku. Nii hääd sõbrad. Et meie tunnikene hakkab vaikselt täis tiksuma ja selle mitmele poole hargnenud juttu, ma tahaks kokkuvõta konkreetse tsitaadiga ühe saksa ja kirjaniku Peeter Bisheli raamatust, sellisest väiksest jutukogust Ameerikat ei ole olemas, nii, aga siin on siis nimi, jutte pealkirjaga Ameerikat olemas ja see eellugu on siin selles mõttes lihtne, et on üks kuningas, kes saab endale rumalale narri või lolli narri. Ja see narr ei oska nagu mitte midagi teha ja ta lubab kuningale, et ta hakkab nüüd meresõitjaks, ta läheb uusi maid avastama. Nii, aga see tegelase Kuulombinn oli igavene hädavares ja ta läks lihtsalt istus kaks nädalat metsas ja tuli siis kuninga juurde tagasi ja ütles, et et ma olen selle uue maa nüüd lavastanud. Aga tal pole veel nime ja ta asub kaugel meres. Ja siis ta selgitab, et kuidas sinna pääseda, sõitke lihtsalt üle mere, pange otse, niikaua kui see maa vastu tuleb ja mõnevõrra hiljem võiks teine tere sõitja tegelikult ka selle maa avastanud. Ja see lugu lõppeb niimoodi, ma tsiteerin, mina, ütles mees, kes seda lugu mulle rääkis. Mina pole Ameerikas käinud, mina ei tea, kas ta on olemas. Võib-olla inimesed ainult mängivad, et Ameerika on olemas, sest nad ei taha kulumbiini kurvastada. Tähele kui kaks inimest, kes on Ameerikas käinud, räägivad Ameerikast, siis pilgutavad nad veel tänapäevalgi teineteisele silma ja nad ei ütle peaaegu kunagi Ameerika vaid ikka kuidagi ebamääraselt, Ühendriigid või lombi tagant või veel kuidagi, aga mitte Ameerika. Võib-olla räägitakse neile, kes tahavad Ameerikasse sõita lennukis, seda lugu Colombiinist ja siis peidavad nemad ka end kuhugi ära. Kes tulevad tagasi ja räägivad ka puidust ja pilvelõhkujat, test Niagara jugadest ja Mississippist, New Yorgist ja San Franciscost. Igatahes räägivad nad kõik ühte ja sedasama ja räägivad asju, mida nad juba enne reisi teadsid. Ja see on ju väga kahtlane. Nii hääd sõbrad, Nad lendavad, tead, tänaseks lõpetab stuudios olid Jaak Tomberg, Andreas vee ja toimetaja Janek Kraavi. Saate helirežissööriks oli Viivika Ludvig. Hääd pühapäeva peale lõuna jätku. Kohtume kuu aja pärast.