Teda on nimetatud kaasaegse kodumaise filmi üheks kõige ilusamaks ja lootustan paremaks näitlejaks. Vaatamata sellele, et on kõigest 22 aastane. Ent selja taha jääb juba tõsiseltvõetav hulk filme, neist hiljuti meilgi linastunud saatuse iroonia mõjusaga välgu löögina kaugele väljaspool Venemaa piiregi. Täpsemalt öeldes siis küll saatuse iroonia. Lugu läheb edasi, mis on järg 1975. aastal linastunud reasanovi menukomöödia-le. Juhuse läbi tekkinud armukolmnurgast. Värskes 2007. aasta variandis elavad sarnaseid olukordi läbi tollaste peategelaste lapsed keda mängib teiste hulgas ka võrratu tuliisaboiorskaja arvult üheksas kuulsas järskiti näitleja dünastiast. Huma bravuurse pilke püüdva ja efektselt riietuva isa Mihhail pojerski kõrval mõjub kaunitarist tütar. Tõelise tagasihoidlikkuse kehastusena ning ei nõustu mitte mingil juhul. Glamuuritar Irolliga staari nimetusest ei taha ta hoopiski midagi kuulda. Kihkiliseks äsja mainitud filmile on ette näidata sädelevaid rolle juba aastast 2001 ja suurkujusid klassikast oma koduteatri. Laval. Äärmiselt hõivatud noor daam sai minuga läbi rääkimisi pidada põhiliselt südaööl siis, kui oli kõigi päeva tegemistega ühele poole saanud. Me kohtusime Liisaga tema kodulinnas Peterburis väikeses hubases keldrikohvikus ja ma olin tõtt öelda üsna rabatud. Kui paar minutit enne kokku lepitud aega pidas ta vajalikuks mulle helistada, et vabandada minutilise tõenäolise hilinemise pärast. Seesugust kommet polnud ma varem vene staaridega suheldes kohanud. Nõnda on siis tänane keskne programm. Liisabo järskaja tõusevad aga vene filmitaevas ja muusikat mängime jutu sekka nii omaaegsest kui praegusest saatuse irooniast. Haldi Normet-Saarna soovib siinkohal head kuulamist. Kõik parasjagu vabad ettekandjad siisid peaaegu et valvel ja jälgisid pingsalt meie kohtumist ning nende uudishimulike pilkude all uurisin sissejuhatuseks, miks Liisa kohvikutest kubisevad Peterburis valis välja just tolle nimelise. Kõigepealt seetõttu, et ta asub minu kodu lähedal, seega mugavusest edasi ka sel põhjusel, et koht on iseenesest üsna vägev. Kus on maailma parimad pirukad? Tean paljusid Peterburi külastajaid, kes tagasi sõites siit neid küpsetisi suveniiriks kaasa ostavad. Ma ise võin neid ka lõputult süüa, teatas Liisa rõõmsalt. Noh, siinkõneleja võttis seda kui väikest vihjet, aga kuna me jutuajamise jooksul jõime üksnes vett dialahku minnes olin äsja lõppenud vestluse mõju all siis need ime sukad mul proovimata jäidki. Aga jumal nendega, arvan, et kohtumine Liisabo järskajaga kaalus selle kurva tõsiasja siiski üles. Kuid enne, kui jõudsin küsimustega näitlejad Tänaste tegemiste juurde, tundsin huvi, kas ta noore inimesena on samasugune Peterburi patrioot nagu linnavanemad elanikud. Näiteks oli kohviku vastas tõeliselt muljet. Ta avaldab vana hobusetall, mis ta selle kohta teadis? Kahjuks mitte midagi põhjapanevat oli Liisa veidi häbelik. Nii palju siiski, et pea poolt tänavat Dual hoonel on olnud mitmeid staadiume. Lisaks hobuse tallidele kuulub kompleksi ka kirik, mis on muide praegugi täiesti tegevhobuseid siin küll enam ei näe, naeratas vestluskaaslane ja lisas, et loomulikult kuuluvad haritud inimese vaimupagasisse ka teadmised kodulinnast. Esmased saame koolipingist. Edasine on juba enda teha, et koolile juba jutt läks. Tuletasin meelde, et esimese hooga tahtis Liisa pärast keskkooli lõpetamist siiski avalikke suhteid õppima minna. Kas mingist protestivaimust, et äkki aitab neist näitlejatest nüüd sinna järskite suguvõssa küll. Testiks ma seda nüüd ei peaks, lihtsalt sinnamaani ma polnud kunagi tundnud mitte mingisugust vajadust massidest eralduda ja silma paista endise olla lihtsalt teistega koos, mitte mingil moel nende hulgast esile tõusta. Isegi anekdootide rääkimist seltskonnas pelgasin ühesõnaga kõike seda, mis oleks mulle tavapärasest rohkem tähelepanu suunanud. Teadsingeeli. Tundsin kirjandust ja ajalugu keskmisest põhjalikumalt ja leidsin, et avalikud suhted on kõrgkoolis minu jaoks parim valik. Sest korraldada mulle meeldis, tundsin lausa kutsumust, nägin end tulevikus kontserte ja kõikvõimalikke üritusi korraldamas reklaami eest hoolitsemas läbirääkimisi pidamas ja teadsin, et selle tegevusega eralduma teistest vaid vastupidi. Sulanud on vaikselt inimeste hulka ka ja ajan rahulikult oma rida. Siis nägin juhtumisi Peterburi teatriakadeemia tudengietendust ja EKi toimus minus täielik pööre. Istusin pärast tühjas saalis ja nutsin, sest olin ikka põhjalikult omadega sassis. Oli hetk, kus suguvõsa geenid tõstsid minus pead ja otsus sündis seal sammas. Otsus minna teatriakadeemiasse. Nende laulis 75. aastal linastunud saatuse iroonia üks peategelasi Andrei Mjakov. Ja jätkame saadet selle tänasega Angelannaga teatriakadeemia säili seal möödunud aastal läbi ja nooruke Boyorskaja on täieõiguslik näitleja. Mainisin, et 10 filmi on 22 aastase artisti kohta ikka üpris kõva sõna. Küllap vist parasjagu harras liisa vaoshoitult, aga minevikust on teada ja küll näiteid, kus 22 aastased on küpsed isiksused elavad ja loovad nii-öelda täistuuridel. Võtke Puškin, võtke löömata. Aga tänapäeval on 22 aastat alles algus, vahel isegi veel üldse hoovõtu kui sellise algus. Mõnel puhul ei pruugigi see ju halb olla, aga mis minusse puutub, siis olen jah, elanud põhimõtet Nendel haarata kinni igast võimalusest, mis sulle vähegi terendab. Sest ainult läbi ränga töö toimub näitleja areng. Liisa nägu oli kõike seda rääkides nii tõsine ja keskendunud. Vaatamata äsja sele jutule kunagiste kaasmaalaste varasest küpsusest ei saanud ma ikkagi küsima Ta jätta, kas ta ise ka ennast vahel vanemana tunneb, kui ta tegelikult on. Jah, tunnen tõesti ja mul on seda öeldud ka. Ma ei ütleks, et ma selle üle hirmsasti uhke olen, ei, kindlasti mitte. Tahaksin tegelikult olla vabam, lahedam ja isegi naiivsem, kui soovite. Aga et mul on juba kord seesugune karm ja hooti endas ka ebaõiglust kätkeb elukutse, siis pole midagi teha. Iseloom peab samuti karm olema. Siis tulen toime ka oma praeguse koormusega, raudne närvikava on see, mis mobiliseerib, säilib sisemise distsipliini ja täidab ka kaitsefunktsiooni. Muide, see kõik, mis ma räägin, puudutab minu suhtumist iseendasse, teistega ma arvan, et suudan käituda meeldivalt ja hoolivalt, naeratas Liisa nüüd. Mul on väga palju sõbrannasid ja nendega oma vanemate ja muidu tuttavatega suudan olla kerge, muretu ja üldse igatpidi seltskond tundlik. Siis mulle meeldib, kui saab nalja, kui saab lolli mängida ja üldse olen sellistel puhkudel täiesti adekvaatne. Kujunebki vist nii, et kui teen tööd, siis südamest ja kui lõõgastunud, siis samuti südamest. Aga mis puutub tänasesse päeva sisse õdus kohvik, kus me teiega praegu istume, toojana on alles algus. Ees ootab veel seitse, kaheksa kohustust pluss mammut, pikk proov teatris. Ja kui asjad kord juba nii on, siis ma ei saa ju hullikese kombel lihtsalt ilutseda ja tasapisi ühest kohast teise kulgeda? Ei, kõik peab olema minuti pealt paigas, naerab tas nooruke Liisa oma vägagi täiskasvanud naeratust. See oli taaskord lauluke omaaegsest saatuse irooniast. Edasi palusin Liisaltest väikest läbilõiget tema tüüpilisest tööpäevast. Selguse mõttes andis noor filmitäht ülevaate kahest järjestikusest päevast. Värskan umbes 11 paiku ja olen erakordselt kiiresti mineku valmis. Jooksen teatrisse proovi, mis kestab praegu terve päeva ehk teisisõnu teistkümnest 12-ni. Seejärel lähen öise rongi peale ja sõidan Moskvasse. Seal on intervjuud, proovivõtted, fotosessioonid, valmis materjali, helindamine, filmivõtted praegu näiteks helindamisel mängufilmi admiral, mis peaks ka sel aastal ekraanile jõudma. Nimetatud menüü varieerub muidugi vastavalt vajadusele. Moskvas veedetud päevale järgneb taas kord öine rong. Varahommikul jõuan Peterburi, käin duši all ja lähen proovi, mis kestab. Nagu öeldud, 12-st 12-ni. Vaat nii. Rabelengi naeris Liisabu järske ja täpsustas, et puhkepäevi kui selliseid tuleb mõne kuu jooksul ehk kokku isegi kolm. Kui praegune temp Ongi vahel pisut vaoshoitum, siis näiteks läinud aastal minu ööd ainult rongis möödusidki. Kas Moskvasse sõites või sealt tagasi tulles lisas vestluskaaslane juurde siinkõneleja heitunud küsimusele, et ega ta ometi meie kokkusaamise päeval Moskvasse sõitma vastati, et see asi juhtub järgmisel päeval. Nii et käesolevad 24 tundi saab olla Peterburis, mis tähendasid juba mainitud, sai samuti suurt hulka kohustusi. Siinkõneleja ohkimise peale pidas aga Liisa vajalikuks öelda järgmist. Töödeldud ja näitlejaid, kelle elu on minuga võrreldes 10 korda hullumeelsem, nad ei sõida mitte üksnes Moskva Peterburi vahet. Neil on filmivõtteid ja kõikvõimalike esinemisi ja jumal teab mida veel Ameerikas, Iisraelis, Saksamaal, Eestis ka ka Venemaa kõige kaugemates Kolgastes. Vaat see nõuab juba härja vastupidavust, oli Liisa veendunud. Teisest küljest on jälle nii, et sellega harjub vägagi ära ja tekib lausa sõltuvus. Näiteks minuga on nii haava miilitsas vestluskaaslane, et kui vahel satub olema terve vaba nädal no siis tekib täielik lolliks minemise tunne, et tööd pole ja ei tule ka. Ei, parem ikka pidevalt rakkes olla, ükskõik kui väsitustega poleks, naeratas Liisa ja mina mõtlesin, et kas viga oli valguses või milles, aga Boyorskaja tundus kõike seda rääkides priss kahvatu jumega olevat. Mitte et ma ilusalt tüdrukult nüüd mingeid maasikapõski oleks eeldanud, aga igal juhul pidasin vajalikuks mainida, et võib-olla tuleb siiski korralik puhkamine ka selgeks õppida. Niisamuti nagu õpitakse selgeks mõni järjekordne roll. Jah, loomulikult tuleb õppida puhkama aga teisest küljest tean väga hästi, et pean siis midagi väärilist tasemele saama. Juhul, kui puhkus ületab kaks-kolm päeva. Ideaalne on paar päeva üksnes magada ja lugeda, see on fantastiline puhkus minu jaoks. Aga sellega peab asi piirduma, rääkis läbimatu Liisa. Nädal aega seesugust režiimi, nagu juba mainisin, ajaks hulluks. Niisiis kujuneb ette näha kuskil nädala-pooleteise jagu vabu päevi, siis eelistan neid veeta aktiivselt tegevuses, midagi uut, avastades sõpradega koos olles ainult nii. See lüüriline pala, mida kuulsite, on 1975. aasta saatuse iroonias taas ja kannab mitte vähem lüürilist nimetust lumis Leningradi kohal. Nagu mainitud sai, näeb läinud aastal Peterburi teatriakadeemia lõpetanud Liisa Boyorskajat lisaks ekraanile ka laval. Sead mängin-Euroopa väikesest Draamateatris, mis on üpris tuntud ka väljaspool Venemaad. Lektoodin on selle kunstiline juht, Lev toodi, oli ka minu õppejõud Peterburi teatriakadeemias. Hetkel on mul kolm rollija, proovid käivad šeik spiri asjatu armuvaevaga. Esietendus peaks olema aprillis. Aga olemasolevad tükid, milles kaasa löön, on klassikute kirjutatud Shakespeari Austrovski. Nimelt. Olen muidugi väga õnnelik seesuguste väärikad meistrite loomingut edasi andma ja mis seal salata, minu suurtele ambitsioonidele on seega tõeliseks palsamiks, oli Liisa siiras. See, et meie teater praegu ainult klassikat mängibki ei tohiks olla mingi põhimõtteline hoiak. Lihtsalt praegu on asjad nii, ootan muide üsna huviga osatäitmist ka mõnes kaasaegses näitemängus lõi Liisa silmis taas põlema see tuttav hasarti. Tuluke viisin jutufilmile, mis alles hiljaaegu jooksis meiegi ekraanidel ja mille vaatamise järel tekkis mul üldse mõte Liisaba järsku üles otsida. Nõnda et siis saatuse iroonia lugu läheb edasi ja Nadja roll selles pole lõppkokku mõttes mitte vähem laineid löönud kui 75. Barbara prints, ka samanimeline osa. Saatuse iroonia esimeses klassikalises Resanovi variandis. Täna mängib glamuurne Poola ekraani kuulsus Nadja ema. Filmis löövad vanadest legendidest veel kaasa Andrei Mjakov, Juri Jakovlev. Korraks vilksatab isegi vana Resajanov ise. Noortest on vast kuulsaim meesiludus Sergei pes Ruukov. Paljude meelest on see võluva Liisa pojärskaja senise näitleja elu tõeline pöördepunkt. Mida arvad, noor täht ise? Selge see, et mingi osa publikust võtab seda pöördepunktina, miks mitte sest jah, Dust lisasse mulle kamaluga juurde, samas enese jaoks võin öelda, oli see järjekordne, ehkki väga vahva filmikogemus, aga kindlasti mitte kõige vapustav. Kõige senisega võrreldes. Lemmikroll on mul tegelikult mitmeid, sealhulgas näiteks veerake alla surikova filmist ei jäta mind või François surukovskini oma võõras elus ja nii edasi. Eino loomulikult Nadja ka, kuis siis teisiti, naeris Liisa, saatuse iroonia, värske staar. Saatuse iroonia, lugu läheb edasi, on glamuurne vene film ja kas siis tõesti pole teil peaosalisena kordagi tekkinud kiusatust ennast natukenegi puhevile ajada ja no ütleme, seesugune prominendi nägu ette manada. Liisa raputas nii ägedalt pead, et vesi tema joogiklaasis ohtlikult lainetama lõi. Minu jaoks pole filmijärgne melu, kära, ovatsioonid tähtsad, uskuge või mitte, on ju ütlemata loll käia õhetavana ringi ja mõelda, et nii nüüd on see tehtud, filmik ekraanile paisatud ja Liisa kuulus, jumal hoidku, ainult mitte seda. Ma armastan väga oma elukutset. Ma jumaldan tööprotsessi ennast, rolli analüüsi fantaseerimist biograafilise osa puhul konkreetse inimese tundmaõppimist, kirjandusest ja nii edasi ja nii edasi ning hiljem on loomulikult huvitav, kuidas vaatajat selle vastu võtavad. Aga melu, punased vaibad ja muu taoline ei lähe mulle kõige seejuures üldse korda. Ja mulle meeldib minu hoiak, oli Liisa rahul, sest vaadake, praegu on meil ju tohutus koguses tähti ja tähekese korraks vilksatab ekraanil ja juba oledki staar, ironiseeris ta. Seega kui mulle öeldakse, olen täht, vaidlen vastu, et mitte sinnapoolegi. Eile olin alles tudeng, pealegi siinkõneleja jättis endale muidugi vabaduse nimetada oma sümpaatset vestluskaaslast aeg-ajalt ka staariks. Minu meelest andis tema töö pluss väärikas käitumine selleks igatahes õigustuse küll tavapärase ja alati lõbusa küsimuse, kuidas nüüd ka tänaval liikuda on, esitasin aga järgmiseks, noh, et kas torniga joostakse? Olla usaldatud mitte õnneks ei pea ma selleks ka meeletuid jõupingutusi tegema, lihtsalt igapäevases elus näen välja 10 korda tagasihoidlikum kui ekraanil. Ei kübetki meiki, nagu isegi näed, ei mingeid soenguid. Olen nagu täiesti tavaline tüdruk, ehkki kui aus olla, siis enamik tüdrukuid Peterburi tänavail näevad minuga võrreldes ikka poole uhkemad välja, naeris Liisa oma armsat naeru ja arvas, et jumal tänatud, et see nii on. Aitäh et. Jess liikuvas tooma Ashari jõmmuunies trash, nii. Raadid Asjed, ruubium, epoodi, räägi. Puubuas Jessonikovas, Jesliku Vastrookeanier. Nõnda laulis üks tollase saatuse iroonia peategelasi ja see oli taaskord Andrei Mjakov. Meiega jätkasime veel pisut kuulsuse varjukülgede teemal, ehk teisisõnu, mis tunne on ikkagi, kui tänaval rahulikult liikuda ei saa? Kuna nagu juba öeldud, olen näitlejate perekonnast, siis ma mõistagi tean seda tunnet, kui sind kõik vahivad, minul, nagu ma enne ütlesin, seda muret praegu pole, aga see-eest meenuvad mitmed olukorrad, kui näiteks isaga koos kuskil käidud. Mäletan kord Moskvas rongi pealt maha tulles kadusin ma lihtsalt vaikselt eemale ja tegin näo, et mul pole kõige sellega mingit pistmist. Sest rahvas ründas Mihhail pojarskit lausa tormijooksuga. Ja nii on olnud alati. Mulle isiklikult täiesti vastuvõetamatut situatsioonid veristes Liisa õlgu. See tema kuulus kaabu tõmbab nagu magnetiga. No tore on Narvas siin kõnelejaga, milles siis küsimus kaabu varna riputada ja kas või läkiläki pähe tõmmata. Või on käbi tõesti kännust kaugele kukkuma kukkunud, ehk siis teisisõnu, mida tütar väldib, seda isa just taotlebki olla äratuntav, jagada autogramme. Küsisin talt seda kord isegi, et mis toimub, miks sa midagi ette ei võta. Mõni on võimalik ka märkamatult ühest kohast teise kulgeda. Ise vastas mulle ülimalt lakooniliselt, et tal on ükskõik, tulgu ja patsutab õlale, mida on mõistagi ka tehtud. Sest ta on harjunud oma kaabuga käima, see on justkui tema talisman. Ja kuidas see inimestele mõjub, on siinjuures kõrvalise tähtsusega. Ma leian, et isal on täielik õigus nii mõelda, seda enam. Tal on minuga võrreldes ka üsna paks nahk seesuguste rünnakute suhtes. Mina veel nii kõva kuju ei ole, naeris Liisa. Seega hoian parem madalat profiili ja loodan, et nõnda jääbki. Nüüd palusin tagasihoidlikku Liisal kirjeldada pisut ülejäänud näiteseltskonda saatuse irooniast, sest kuuldavasti oli ta neist kõigist ka siiralt vaimustatud. Ning loomulikult oli see mulle unikaalne kogemus, kõigepealt suhtlemine seesuguste legendidega nagu Barbara prilska, Juri Jakovlev, Andrei Mjakov mis lisaks meeldivusele oli ka selles suhtes täiesti ootamatu, et ma ei kohanud mitte mingit nii-öelda vanas kinni olemist ja kunagiste tõdede jonnakalt rõhutamist. Vastupidi, tegu oli äärmiselt intelligentse, noorusliku, paindliku ja ajaga kaasas käiva keskel teiste seltskonnaga, kes sulandus lennult, meie, see tähendab noortega. Me leidsime momentaalselt ühise keele ja ma tundsin end oma eelarvamuste tõttu ehtsad alana. Isegi mitte kõige väiksemat kohmetus. Pausi ei tekkinud ka mitte kõige esimesel kohtumisel. Momentaalselt hakkasime stseeni läbi arutama ja kõik sujus nagu valatult. Mäletan, kuidas ma oma heakaaslastest näitajatega pilt vahetasin. No niivõrd fantastilised olid meie vanemad kolleegid. Aga mis puutub minu partnerites Sergei pes Ruukowisse ja kostja happenskisse, siis nendega koos mängida oli pidumis pidu. Mõlemad näitlejad meeldisid mulle ennegi, hoidsin nende loomingul ka jõudumööda silma peal. Ka siis, kui me veel tuttavad polnud proovi võtta irooniasse, tehti meie kolmega ja ma ei uskunud oma kõrvu, kui mulle nädala pärast helistati ja öeldi, et olen rolli kinnitatud. Nii Sergei, kostja, kes on lisaks kõigele veel fantastilised inimesed, kui ka mõistagi kogu see vanem plejaad, nad olid mulle õpetajat tegemata, selleks spetsiaalseid jõupingutusi lihtsalt olid. Jälgisin neid, kuidas nad tekstiga teavad, kuidas võtteks valmistuvad, kuidas kontsentreeruvad. Siinkõneleja mäletab veel oma lapsepõlvest, kuidas Poola filmiajakirjast ekraan sai teiste hulgas ka Barbara prilska pilte välja lõigatud ja seinale pandud. Huvitav komme jah, see ajakirja lõikumine oleks võinud ju teise terveks, et aeg-ajalt lehitseda, aga ei, ikka oli vaja kääride järele haarata ja pärast tulemus knopkad ega kirjutuslaua kohale kinnitada. Seesugustest nostalgilist meenutustest kantuna küsisin loomulikult Liisa Boyorskaja käest, et noh, kuidas siis Barbara prilsk aga muidu oli ja kas vastab tõele, et neist said sõbrad? Kuna me filmis mängisime ema ja tütart, siis kujunesid ka meie nii-öelda võte välised suhted päris südamlikeks, aga mitte kohe. Alguses oli kõik väga töine ja asjalik, ent pikad ja põhjalikud filmivõtted Prahas ning eriti hilisem töötab Moskvas. Põleta siinse giid takistuse teelt ja saime tõesti headeks. Näiteks. Väga palju oli neid aktsioone, milles olime mõlemad üheaegselt hõivatud krimineerimise pildistamisega. Intervjuud. Barbara palus ära sõites, et näe, võõraks ei jääks ja et kui Varssavisse satun, siis helistaksin kindlasti. Vastasin talle sama Peterburi kohta. Nüüd küsisin Liisa Boyorskaja oma vanemate pesamuna käest, et ega ta vist lähemal ajal isa ema juurest ära kolida kavatse või kuidas? Hetkel tõesti plaanis kuskile mujale kolida või on ju väga mugav? Ei mingit söögikoristamise ega arvete maksmise muret, teatas oma vestluskaaslane uljalt. Aga vanematele meeldib oma lapsukese eest hoolitseda, jätkas ta veidi häbelikult iksitedes ning teatas siis asjalikumalt, et loomulikult kestab see kõik nii kaua, kuni süda on vaba ja muudatus võib tulla ju tegelikult üle. Mõistagi tunnen, et minus on piisavalt nii-öelda kasutamata ressurssi, mis on määratud tulevasele välja valitule, naeratas Liisa ja oli üldse väga kavala näoga ning jätkas, väljavalitu saab olema selline, kellega kavatsen koos veeta kogu ülejäänud elu. Ehk teisisõnu, kui armun, siis lõplikult teatas ilmselgelt üsna paljude noormeeste vaikne unistuste daam Liisaboiorskaja. Aga seda inimest ei eksisteeri veel. Võimalik, et tema vaim küll kuskil läheduses hõljub, aga kohtunud meiega tahes, seni pole. Naeris noor filmitäht jälle ning lisas selle teema lõpetuseks veel kord ja väga rõhuliselt, et kuigi talle võivad ju paljud härrasmehed Haatsed olla pisikesest flirdistki, ütleme mõnikord ära, kui tuleb üks õige, siis jääb ta ka ainsaks elu lõpuni. Seesuguse tulise mõtteavalduse peale uuris siinkõneleja edasi. Kui tihti järskite olemasolev suguvõsaga suure laua taga kokku saada. Tiliselt mitte kunagi prahvatati, esimese hooga jätkati. No võib-olla siiski heal juhul kord poole aasta sees. Muidugi meie kesi isa ja emaga istume alailma ühise laua taha. Glencerioosa saab meiega liituda haruharva, mina, isa ja vanaema ja on kui kord aastas. Aga pluss veel venna pere ja karionusid, tädisid simine otsa, vaat see on juba võimatu. Seevastu kuju juhtub ime ja see siiski teostub, on asi muidugi hindama natu väärtusega aga tavaliselt tuleb piirduda enese lohutamisega, et ju me kõik oleme siis nii väga hõivatud ja omal moel tore ju seegi. Lõpetuseks uuris saatetegija, kas Liisal oleks ka mõni eriliselt tähtis sõnum spetsiaalselt selle saate kuulajatele edasi öelda. Oli. Keset seda võidujooksu tänapäeva edu mudelite järele, pangem tähelekaaslasi, pangem tähele, võõreidki. Vähemalt siin Peterburi tänavatel näen küll alailma, kuidas inimesed kõnnivad, ninad maas ja on hästi sünged. Ja kuigi neil võib oma süngust põhjendades õigust ülegi jääda, ei maksa unustada, et lõppu kokkuvõttes oleme ikkagi üks suur tervik. Kui kellelgi läheb hästi või kui kellelgi läheb halvasti, puudutab see laias laastus neid kõiki. Mõelgem sellele mina juba mõtlengi iga päev, kõik vabad hetked ja olge terved. Need olid võluva Liisa Boyorske hüvastijätusõnad ning saate lõpetuseks kuulakem ilusat ballaadi filmist. Saatuse iroonia. Lugu läheb edasi. Laulavad alla Pugatšova ja Kristiina Horbakaide. Noorel Peterburi teatri- ja filminäitleja Liisa, kui järsku käis külas Haldi Normet-Saarna laule aitas valida Ain Saarna. Liinioperaator oli Maristamba kuulmiseni.