Proloogi küsimuseks saate pealkiri, too salalik ja teatraalne sõna. Kuidas tõlgendab seda portreesaate peaosaline Kersti Kreismann. Eluaeg olen hiiri hirmsasti kartnud ja tegelikult olude sunnil ma olen elu jooksul ikka mõne hiirelõksu pidanud üles panema ka maal ja see on kõik, kõik hästi ebameeldiv olnud, kõik esiteks hiirelõksu yles püüdmine. Aga, aga ta on väga iseloomulik tõesti jah, näitleja siis näiteks kinni püüda ja. Aga kui me võtame selle ilmakuulsa näitemängu pealkirja kas teil on kriminullidega mingit läbisaamist või kuidas te suhtute sellesse žanrisse? Suhtun väga positiivselt ja Agatha Christie vanasti oln kõvasti loetud, aga noh, aeg on nii kiire ja nii palju on neid raamatuid, mida lugeda tahaks. Tegelikult on see väga meeldiv lõõgastus, tore vaheldus, et neid lugeda. Televiisorist ma vaatan küll, et nüüd on jälle, mis Maapli lood tulevad paljudes krimirullides, mind võlub ka see, et Inglismaa omades, et seal on seda olustikku ja, ja ajastut ilusti detailselt jälgitud, et see on niisugune tore Inglismaaga on teil ka oma suhe? Inglismaaga on väiksem, suhe on peaasjalikult Londoniga. Et ma Inglismaal ringi olen vähe käinud, mõned kohad ainult aka Londonis. Ma olen käinud üsna regulaarselt peaaegu igal hooajal, vaadanud seal teatrit ja ka kunstigaleriid ja seal on hästi palju vaadata, näitusi, alati põnevaid, uusi, jälle. Minu selline unistuste linn ja lemmiklinn on olnud kogu aeg Pariis ja siis kui Eesti vabaks sai ja need sõiduvõimalused avanesid, siis tekkis võimalus Londonisse sõita ja samas ma mõtlesin, et no kuidas siis nüüd, nii et kuidas ma siis nüüd oma armastuse linna ei lähe, et ma olen ainult korra käinud sügaval stagnaajal neli ööd-päeva mööda Pariisi tormanud silmad pärani. Et noh, nüüd peaks sinna minema ja tegelikult läheks päris mitu aastat ja ma käisin mitu korda enne Londonis ära, kui ma lõpuks uuesti Pariisi jõudsin ja leidsid, et on tõesti sama võrratu õlu. Aga London on minu jaoks selline teatrikeskus, teatrilinn. Kersti Kreismann lõpetas Panso kooli viienda lennu ning on Eesti draamateatri näitleja. 1972.-st aastast nimetan tema lavarolle. Kadri, õhtusöök viiele. Liisa päikese lapsed, arvuti neiud, Haroldi mood. Wendy Peeter Paan. Seitse olevused, Rosa Luxemburg, alati teie roose. Laviin ja Electra saatus on lein. Ainiki kullermo, Odinzova isad ja pojad. Rita Rita koolitus. Truude Toa lahing, ema tagasitulek isa juurde. Jokaste kuningas Oidipus. Linda Koval kirves ja kuu lotte leekrööve Marii mees, naine ja kontsert. Marianne stseenid ühest abielust. Leena Tuisk, kadunud poeg Karen, õhtusöök sõpradega. Maret Eesti patus, Helene Alving kummitused. Majoriproua Samsiilius ja Gustavo Sinclair jesta Berlingi saaga. Shakespeari rollid Ophelia Hamletist, joogi hertsoginna, kuningas Richard, kolmanda tragöödia. Tammsaare rollid piinalavastustes, inimene ja inimene ning armastus ja surm. Nii Kõrboja, Anna kui sauna, Eevi Kõrboja peremehes Kaarin Ugala lavastuses lunastus ning Juudit, samuti Ugala teatrilaval. Tšehhovi rollid. Irina kolm, õde Sarra Ivanov. Aastal 2006 esietendus Draamateatri maalisaalis Brien friili järelmäng. Fantaasia Tšehhovi näidendi tegelaste saatusest paarkümmend aastat hiljem kus Kersti Kreismann mängib Sonia Serbia koovatonovaniast ning Martin Veinmann Andrei proosaravi kolmest õest. Järelmäng sündis näitlejate iseseisva lavastusena ja oli ka Kersti Kreismanni juubelietendus. 28. jaanuaril 2007 siis erandlikult suurel laval. Mina olen saate autor Pille-Riin Purje. Vestlesime Kersti Kreismanni ka 22. jaanuaril 2007 juubelinädala lävel. Kas näitlejanna enda sisetundes on tal tööd olnud küllaga või vahel ka vähevõitu? Selles suhtes olen ma väga ahne et küllaga või niimoodi öelda, et mul on ohku palju tööd ma ei ole kunagi saanud. Aga no on ikkagi olnud, aga selliseid aegu, kus kus ma hakkan ennast halvasti tundma ja, ja kuidagi teatrisse minnes nagu kõrvale jääd, tuse tunne see neid aegu laulnud ka. Aga noh, see pole ka mingi haruldus, et seda juhtub ikka. See on ikka üsna levinud. Ma arvan, eriti naisnäitlejate puhul te jätkutööd nii palju, kui tahaks. Aga see küsimus, mis mul ka siin saates on olnud, et kas te olete teatreid kuidagi lõksuna tunnetanud ilmselt siiski kuidagi kehvas tähenduses või et sealt välja pääseda tahtnud, kas seda on ka olnud? Pärast ei ole, tegelikult ei ole. Unenägudes küll. Ikka nüüd tüüpilised näitleja unenäod ühed lavale ja ei tea teksti ja ja ei leia lavagi üles ja, ja ei leia kostüüme üles ja, ja, ja nii edasi. Kuni siiamaani ma ikkagi veel näen ka näiteks Pansot unes, tema lavastab ja siis ma isa saak oma ja nii edasi, aga aga ta selles mõttes ei ole olnud lõks, küll ta on kuidagi fataalne küll või et ma sinnapoole püüelnud olen ja seal ma nüüd olen ja. See on rahuldus ja rahulolu ja rõõm ja õnn, pigem ikka see Aga see Panso unenäos, et ei saa hakkama, kui palju see siis vastab sellele, mis ilmsi oli temaga koos töötades. Ilmsi oli ka selles mõttes, et kui Panso koolist teatrisse tulin, ma tulingi siis ka Panso teatrisse ja ma ei saanud väga palju temaga suuremaid töid tehtud, aga selles mõttes oli hea, et see oli nagu koolijätk, et ta töötas näitlejaga edasi, nii nagu ta meiega koolis tööd tegi ja hästi nõudlik oli, aga muidugi ka mitte ainult algajatega, vaid seda oli kõrvalt näha ta, ta ei jätnud rahule ka tuntud proff, ta nõudis sellist elementaarset käsitööd ka väga kasvõi hääle kostvast või õiget rõhutamist või täpset teksti. Kõike seda ja muidugi ka sellist sisulist analüüsi oli palju. Selle sama häälega seoses tuli meelde, et just oli see kohtumine draamateatris publikuga, seal tuli see lauset niru hääl oli teatrikooli ajal ja seda on isegi raske praegu kujutleda, sest hääl on nagu väga oluline osa teie sarmist, et mis selle häälega ja selle hääle kallale. Oi küll jah, väga niru. See on siis küll tõestamaks, et, et on võimalik areneda, mingeid asju endas arendada, hääl on kindlasti üks selline asi, selline tehniline vahend. Lavakunstis meie õppelava oli küllalt lähedal sellele kohale, kus Panso istus tavaliselt ja ja ikka ma mäletan pidevalt tuli juttu. Ei kuule, ei kuule, see pidi ikka väga nõrguke, oleme see hääl ja selline kitsas. Mul oli lavakõne õppejõuks Karl Ader ja tema oli hästi selline soe inimene, aga väga nõudlik ja, või selline visa, siis ütleme ja tegi kõvasti tööd ja siis, kui ma kooli olingi ära lõpetanud, pärast seda ma jätkasin neid laulutunde ja hääleseade. Ja ka pikki aastaid oli mul harjumuseks enne etendust kamine proovisaali häält veel lahti teha ka lisaks jääda tõepoolest on tugevaks läinud. Nii et. Hiljuti oligi nii, et me mängime Priit Pedajas, aga tema lavastuses Gösta Berlingi saaga ja enne lavale minekut ükskord ütles, et kui majoriproua rolli teen siis ta ütleski, et ei pea nii kõva häälega rääkima. Kostab küll. Ja ma olen, ma olen seda tegelikult nii Priidu käest jaga ja mujalt ka kuulnud, nii et see vist selline alateadlik enda maksmapaneku soov on nii sees, et ilmselt ma tajun seda, et see on nüüd üks kindel asi, millega ennast maksma saab panna. Kõva hääl. Seda ma siis kasutan, aga teisest küljest mink maata ja nagu ma teatrit vaatan, siis mind samas ka väga häirib, kui tekst ei kostu, ma leian, et see on professionaalne, et, et peab olema näitleja tekst, kosta saali. Vaat see ongi nii, et ei ole sellist Panso sugust, kes vist istuks ka etendustele saalise teeks märkusi konkreetselt, kellel mida kaduma läks tekstist. Seda ta tegi. Ja ma olen ka kuulnud oma tuttavatelt, kes ütlevad, et näitlejatel läheb teksti palju kaduma, et võib-olla ma siis püüan hästi üle, et vähemalt minul seda viga jaheks. Kuuldemängu rolle on Kersti Kreismannil kogunenud üle paarikümne. Valik katkendeid aastatest 1970 Üks kuni 1992. Marbaid Kiievi duell, roll naviplasti Milbult tekki Suvepäev, Lenka Tairon Cashri orav rattas Aivi Christoph pugerti külaskäik Saksamaale džuudi kadee Vapper Shann šanet. Režissöörid Jüri kevade, Salme Reek, Kaarel Toom, Astrid Relve, Heino Kulvere partnerid, Martin Veinmann, Juhan Viiding, Jüri Krjukov. Lapsepõlves näis mulle, et kui jookseksid silmapiirini, siis leiaksid sealt midagi uut, teise maailma, teistsuguse päikese. Nüüd ma tean, et seal pole miskit. Kauguste kaugus jõus, pettumus, uued linnaluud närvid, inimesed kell üks ja sama suletud ring igavusega südamikus. Te poleks pidanud sellest niisugust teatrit tegema. Täieliku šokiteatrit musta huumoriga. Kui Borg tagasi jõuab, siis teeme kolmekesi siin sinu toas nõupidamise. Meil tuleb arutada, mis edasi saab. Ära saa minust selles tsirkuses kauboid. Kuid loodetavasti see lugu nii pööraseks siiski ei lähe. Sa pead mulle tõotame, et aitad Borekit. Jäta juba see mõngumine või ma viskan poegisid välja ja ongi rahu majas, undra, mis sa endale lubad niimoodi puurekist kõnelda. Ma ei tunne seda meest üldsegi. Ega sa teda tutvuse otsimiskuulutusega ära ei võrgutanud? Ei, hoopis oma ebatavalise välimusega jäätase jama. Vaatasid mind jumala pärast. Sa oled tõeline kääbus, alaväärsuskompleksiga kena kääbus, tõesti pole midagi ütelda. Niisuguseid tüdrukuid on tänapäeval küllalt. Ma ei tea, miks sa seda nii südamesse võtad. Olen tüdinud meestest, kes on mul ainult õlast saadik. Selge. See poiss on peaaegu niisama pikk kui sina. See pole tõsi. Oleme polegi webikkused, 187 sentimeetrit. Kuule, me peaksime tellima koju Päevalehe ja lõbus ja kas ei paista nagu soliidsem. Päevaleht tead, sa võid selle toetada kohvikannu najale, selleni sõnu Herbert oli, kinkis. Hommik. Kas pole tore, päike paistab nagu tervituseks meie esimesel hommikul tuppa paistab hommikupäike. Ma loodan, et see pleegitada peeti ära. See roosipunga muster on nii armas. Päike kui Henry, tule akna juurest ära. Miks? Vastik naine üle tee, vahi meid kindlasti ta teab, et me oleme noorpaar, ta jõllitab kogu aeg vastu. Hea küll, pane see, ei, ei, mitte sinna, see võtab lava poleeri maha. Sa pead selle panema ühele väikesele alusele lolle räige. Eks olnud tädi floost kena meile need väikesed alused. Kas sa tead? Minu meelest kõigest kõige põnevam. Esimene hommikusöök meie oma armsas väikeses söögitoas. Kas sa tead, ma usun, et sul on õigus. Pulmareis oli kena küll, aga see oli nagu see nagu pannud päris. Aga see noh, see on päris reaalne. Mul on väga hea ja sul on väga kahju. Pidevalt on sul väga kahju sinu sõpradele ja sugulastele, täpselt samuti. Kui nad siin külas käivad, vabandavad nad vähemalt 10 korda päevas. Terve rahvas käib kikivarvul küll ta ei pea balles must südametunnistusele. Kunagi läheb süle kindlasti ja seda ütlesid sa tookord kaabu peas. Ma ei tunne Kanadat peaaegu üldse mitte, ütlesid sa. Aga nii ongi parem, minu elu algab otsast peale, kui ma sinuga Kanadasse liiva tõepoolest mõtlesingi, sa tead ju. Ma jätan kõik maha, ütlesid sa, ühtki raamatut, ühtki fotot ühtki kirja ei võtab, aga ühtki mälestust, nii sa ütlesid. Tegelikult Annemmutad sa ikka ja jälle kõik uuesti läbi. Ja Saksamaal räägitakse praegu taasühinemisest, isegi meesi näidati seda telekas. Keegi sinu maal ei mõtle sellele, mis oli ainult sina, sa oleksid sellesse otsekui armunud. Kui ma õigelt teelt ei eksiks heid ei eksi, ma juhatan. Algul lähete seda rada mööda, kuni ojakesin siis ümber selle kõrge mäe, miks ümber? Olen kõrgematestki mägedest üle roninud, sellest mäest on parem ringi minna. Mispärast seal seisab vana loss, see on ju suurepärane siin oma sisend ööbima, selles lossis ei saa ööbida. Miks, kas ei lasta sisse või siis saab, aga kas ka välja, kes selles lossis elab? Räägitakse igasuguseid asju, aga õige on see terve nahaga, keegi sealt pääsenud ei ole, tühi jutt. Nüüd aga aitäh postitamise eest, nimekaim, kas te tõepoolest tahate üle mäe minna? Loomulikult, ärge minge. Mis minuga seal ikka juhtuda võib? Ja kes mind taga lutakski, kuidas, kes? Te ju ise ütlesite, et nimekaim on peaaegu sama mis sugulane. Aitäh, õeke, lahke sõna eest. Noh, jääge terveks. Kuulge, san all, pimeda tulekul, ma süütan oma aknal tulukese pimedas tuli kaugele näha ja kui te tagasi tahate tulla, siis ta näitab teile teed mere äärde, aitäh, armas nimekaim. Te kuulate portreesaadet hiirelõks kui kriitiline või vaimustuv teatrivaataja on näitleja Kersti Kreismann. Ma ei ole eriti kriitiline. Ma olen selles mõttes nagu oma ala fänn, et Mul on ikka uudishimu, et väga harva, kui ma enne lõppu ära lähen, siis mul midagi peab mind väga häirima, aga ta on palju käia ja kui vähegi võimalik, on, aga kuna õhtutunde endal ka ikka palju kinni ja, ja ma käin rohkem võib-olla siis isegi kontsertidel, siis jah. On ka omas majas kahjuks mitmed lavastused nägemata, et olen paralleelis, et kui ise mängin väikeses saalis, siis mõni suure saali lavastus jääbki nägemata ja vastupidi ka. Aga mulle meeldib teatris käia küll, jah, ei suudeta ikkagi elamust saada ja vabastada suudan küll, jah. Ja muld on vahel küsitud, et teatrivälised inimesed siis, et kuidas sa saad, et sa ei saa ilmselt vaadata niimoodi emotsionaalselt vabalt. Mina tean, et saan küll, aga samamoodi on mul tekkinud küsimus või selline, kuidas öelda. Väike etteheide muusikutele oma tuttavatele, et tee ei saa muusikat vabalt võtta, nii nagu mina, ma ei taju neid vigu, neid nüansse, vaid ma saan sellise emotsionaalse elamuse palju lihtsamalt, mind on kergem ära petta, et mind ei häiri pisiasjad muidugi suures plaanis, kui midagi viltu on, ma ju jagan seda ära. Aga ikkagi on minu jaoks mingisugune klaassein või barjäär vahel, et ma tahaksin muidugi võimalikult rohkem muusikat mõista. Aga Mul ei ole ju muusikalist haridust ja siis olengi ma selline tavakuule ja kelle jaoks tegelikult muusikalist tehtud ongi, et sa ei ole ju proffide jaoks. See on mingi teine tasand, hoopis kõrgem tasand, aga ikkagi ta on ju mõeldud, et inimesele elamust pakkuda ja seda ma saan päris palju. Kas oma rollidest on lemmikrolle või see on ka niimoodi, et mis on parajasti töös, et see on kõige kallim. Praegu ongi mul selline aeg, et mul on päris mitu rolli korraga mängida, aga nad on olnud populaarsed lavastused ja need on küllalt vanad. Ja viimasel ajal ma olen hakanud mõtlema sellele, et aeg hakkab ümber saama ja mul on nendes kahju lahkuda, sest nad on kõik armsad rollid. Ja seda enam, et ees nagu midagi väga ei terenda. Et noh, praegusel hooaja lõpus hakkan proove tegema mets pardis aga see roll on küllalt väike proua sorbi ja ja muud nagu ei paista eriti, et et selles mõttes on kahjutunne küll, palju on tulnud selliseid üllatusi, et ma pole nagu osanud unistadagi sellisest rollist, arvates, et noh, väärikamaid osatäitjaid on nii palju, et vaevalt mind selles nähakse, ometi kuidagimoodi on juhtunud nii, et ma mõned sellised rollid olen saanud ja ei ole, ma julenud selles mõttes ka väga konkreetselt unistada teada, sest niikuinii see kõik ei täitu. Aga viimasest ajast üks roll küll, mida ma seda ma olin nagu aastaid ma nägin Londonis üks kord kummituste lavastust, see oli väga huvitav. Ta tegelikult kammerlik väga kammerlik lavastus. Aga väga, mulle ei meeldi see, siis ma uuesti mõtlesin proua Almingu peale, et, et see on nüüd roll, mida ma võiks mängida ja mida ma tahaksin mängida. Et see aeg on nagu kätte tulemas. Sest et üldiselt ei ole üle kesk- ja, või vanematel naisnäitlejate, sellised võimsad oli nii väga palju. Ja see oli nüüd küll selline roll, mida ma väga tahtsin teha. Sain ka. Selle te pidite kuidagi kätte võitleja jah, selles mõttes küll jah, et see oli selline meeleheitlik hüppe meeleheitlik hüppe küll üle üle enda varju ja üle, mille ma ei tea, mis barjääridega. Ma kartsin, kuna ma seda nii väga olin tahtnud teha ja ma olin selle rolliga elanud päevad ja ööd, pikki tunde Ki päevi, siis kui see võimalus hakkas nagu käest ära pudenema, et ma sellega publi publikutes saan, siis ma siis ma tegin selle meeleheitliku otsuse, et ma teen siis praktiliselt ilma proovideta ja võtsin selle meeleheitliku riski. Aga see ikkagi näitab, et kuidagi on võimalik seda oma saatust ise kujundada või öeldakse, et see on nii sõltuv elu. Jah, on küll sõltuv, aga midagi saab siiski teha, tuleb välja. Aga siis, siis peab endasse vist väga uskuma või peab olema selline kodanikujulgus või, või mingi sisemine kindlus või või mingi fanatism isegi või? Et sa julged sellesse juhuste jadas sekkuda oma tahtega. Põhimõtteliselt on ikka näitleja elukutse väga sõltuv. Kas eriti olulisi autoreid ka on, või niisuguseid, kelle maailmadesse ikka tahaks tagasi pöörduda? Jah, kogu aeg on lemmik olnud ikka Tšehhov miskipärast, et see Tšehhovi hõrk stiil, et seal ikka leida mingeid nii-öelda sama müstiline žanri määratlus, mis Tšehhovi on, et komöödia, mis on algusest peale olnud kuidagi arusaamatu natuke, kui aga seda tajuda ja seda leida ja otsida, et sa ei lähe sellist naisnäitlejale libedat teed, et oh kui mõnus on kannatada ja pisaraid poetada lavale, vaid leida seal mingit kargeid asju ja kas viga koomilisi asju, et on, on tore küll ja ta annab paigutada tõesti ajast aega ja ometi on ta kaasaegne ja. Aga see praegune roll lavastuses järelmäng, Sonia Serebrjakovaga autor on küll parayan priid, aga palju seal Tšehhovi mängimine ikkagi. Ikka on jah, tegelikult ongi nii, et tõesti peale ma ei ole selle peale kunagi mõelnud, aga aga praegu, kui nii küsida, siis tegelikult laval ma unustan selle friili õlle ära, et ma ikka mängin tsehh tõesti? Jah. Ja, ja kuna see Tšehhovi algnäidendid on nii endal teada kolm õde ja onu Vanja, siis kuidagi Berdatki enese ära, et ongi Tšehhovi elu väga nutikalt tehtud näidend minu meelest hästi võluv ja stiililt ikkagi tabatud seda Tšehhovi hingust küll. Selles mõttes erandlik, et ise olete lavastaja rollis ja kuidas te seda nimetate, eks ole, et kas see oli ka see soov, et see materjal Et neid on paar sellist meeleheitlikku hetke teatri karjääris olnud, aga see oli ka, et nii ma tahtsin seda teha ja, ja kuidagi ei sobitunute teatriplaanidesse ja kuidagi selliste puhttehniliste takistuste taha, ta vajus ikka kuhugi ära jälle ja kadus silmapiirilt ja mina jälle samal ajal kodus selle rolliga kuidagi kogu aeg tegelesin ja mõtlesin ja ja igatsesin seda sooniat lavale, nii et kuna ta oli mul juba nii kuidagi nii reaalseks saanud, see roll siis siis sai ka selline meeleheitlik otsus vastu võetud ja ma kutsusin Martini välja ja ja ta usaldas mind, nii et siis tegimegi koos, nii et tema aitas mind ja mina teda järele. Aga ikkagi see on ikka erand ja ei leia ma küll kaugel sellest, et nüüd teatud ilmale aastate teha tuleks või võiks lavastajast ikka kõik lähtub. Tegelikult see oli ka väga närvesööv töö ja just mitte mitte üldse see meie lavastuse tegemine. See, mis puutub kahe näitleja partnerlust, see oli hästi meeldiv ja rahulik ja tööõhkkond oli täiesti ilma mingite konfliktide ja tagasilöökide taga. Ikkagi see liidripositsioon või ma ei ole liidritüüp, et sa vastutad kogu asja eest ja siis noh nüüd seda tees näed, et laastamine ei ole, ainult see tuleb osaraamat kaenlas, proovisaali ongi kõik, istud seal ja aeg-ajalt midagi, ütled vaid kogu terviku eest vastutama ja kuna ma tehingu muusikalise kujunduse ja lavakujunduse ja kostüümid nagu ise, siis sellised küsimused ja nüansid ja probleemid. Nüüd tuli uksest ja aknast ja ei ole mul jaksu selliste asjadega tegeleda, tahaks ikka laval olla ja mängida. Kuidagi mingi esimese mälestuse, nagu minu jaoks ikka ka Kersti Kreismann on niisugune tragöödia, näitleja või et minu üldse vist aktiivsem teatris käimine algaski nende korki päikeselastega, et see Liisa on mul seal meeles ja siis kuidagi oli väga üllatav, kui tuli see härrad ja voodi ja niisugused koomilised rollid arvuti teinud, et siis on ikka olnud tunne, et komöödia on nagu natuke haruldasem või kõrvalisem või juhuslikud. Aitäh teile ja ma olen kuidagi ise ka harjunud nii-öelda sellise ampluaaga ära ja ma tean, et selline sisemine üllatus on alati olnud, et oi kui mulle pakutud midagi koomilist teha ja need on tõesti palju vähem, kui ma olen teinud selliseid dramaatilisi rolle. Muidugi ma ei ole mingi komöödia näit ja üldse on väga vähe minu meelest teatris, aga eesti teadis ka naiskoomikuid väga kõrgem pilotaaž Maran aga lihtsalt komöödiat mängida seal on jah, publik teeb karuteene ja stambid ja nii edasi, et, et seal on omad ohud, aga ikka tore on küll teha, et kui oled kogu aeg mänginud selliseid tõsiseid asju ja siis järsku äkki õnnestub midagi natuke teistmoodi endast väljaande, et sa oled hoopis teistsugune ka väliste vahenditega juba ja noh, näiteks kui Kivirähu Eesti matuses, et see oli nii vahva leib kui Pille Jänes ütles, et põleta, kas sa oled nõus, me teeme sulle, äkki paneme sulle polstrid külge ja ja oi, see oli nii tore rõõmustav pakkumine ja sellest nagu roll lahti läkski. Seal võib ka niimoodi väljapoolt sissepoole ralli leida. Aga jah, ja ma ikkagi ei ole nii komöödianäitleja kuigi enda meelest mul huumorimeelt on, aga, aga see ei pruugi üldse laval väljenduda. Hingelaadilt, kas olete te niisugune helgem või traagilisem või mis varjundites elu ja maailm teile tundub? Nii anna Vistaga tegelikult selline, kas üritada just lausa masendus, aga see on elus mul küll kerge tulema. Selline meeleheide või pettumused või sellised üleelamised ka tagantjärgi, et inimese, ma küll sinine põre ja olen küll jah. Aga natuurilt inimene olen ma ikkagi selline elu vaoshoitud tegelikult ju võib-olla siis sellepärast tahakski laval kõik registrid lahti tõmmata, et see on selline. Dramaatilisus tõmbab mind küll vist jah, pean vist kõige rohkem laval, et see on nagu huvitav, aga vot seal ongi siis see oht salongi lavastajat vaja, et seda kõrval pilkun väga vaja, et sa lihtsalt ei lähe sinna kannatama või oma sisemuses võid seal metsikult üle elada, aga mis siis saali jõuab, et seda filtrit on, ega siis selliste rollide puhul väga vaja, ma arvan. Aga kui palju teil niisugust absurditaju on või või sellist nihkelisemat maailmanägemist? Natuke vist on või see on võluv tegelikult mõned katsed on mul olnud, esimesena tuleb Unesco kiilaspäine lauljanna Juhan Viidingu juhtimisel ja see oli küll hästi tore, see ongi see jälle sellele grammatikale vastupidine suund siis 500 minimalismi täiesti tajude sellesse nii-öelda väheste vahenditega anda edasi siis peaaegu sama asja, mida sa tragöödiaga teed. Hästi, huvitav on see, vähe on võimalusi olnud. Ja oligi kunagi me hakkasime Juhan Viidinguga kahekesi tegema, etendus toolid ja ja see jäi meil katki, sest lihtsalt jõud ei käinud üle, oli vaja kõrval kedagi ja üksi ikka sellist lavastust ära ei tee. Mõtteid Kersti Kreismanni mees kolleegidelt tema juubeliõhtul ühist teatriteed kursuseõega iseloomustab Martin Veinmann. See aeg on nii pikk olnud, see on olnud ju siis 68.-st aastast alates pea 40 aastat juba see oleks nagu oma sugulane. Et ainult sugulastega oled sa nii kaua koos elanud ja koos elamine ei tähenda ju seda, et ninapidi koos kodus, vaid et teid saadavad sarnased probleemid ja sarnased soovid. Ja selles mõttes on see nagu kaua tundmine hästi kasulik, et sa ei häbene seda, neid eksimusi ja sai häbene oma arvamusi enam ja ja, ja sa ei pea kõiki asju seletama. Selles mõttes on niisugune sugulustunne. Kas mõni koostöö on ka eriti kallis temaga koos tehtud? Või ka viimane? Ja loomulikult nad on kõik omamoodi niisugused väga erinevat koostööd ja õhtusöök sõpradega, seesama temaatikale algas stseenid ühest abielust ja, ja see kasvas nagu ümber siis õhtusöök sõpradega. Sellise temaatika kujunes nagu seal edasi. Kulle mängisime nüüd 130 kaheksandat korda sedasama lugu siis juhtus, eks sõpradega siis selge see, et see on, on üks niisugune süsteem, kus meie jaoks on olemas omad väärtused, mida on pidevalt arendada või mida uuesti märgata. Muidugi siis seesama järelmäng, mis on nagu täiesti kahevahel sündinud kesti, kuidas öeldakse, kersti mootoriga, siis ütleme niimoodi. Aga oleneb sellest, elujõus nad on, nad on kallid või siis võtame ajaloost, siis ütleme, kui kullaravadki mäletada või Neil on kõik niisugune oma elulugu ja tahavad mingisuguse niisuguse jälje. Ja ma ei oska öelda, kuidas nad edasi mõjuvad. Milline tulevik kujutlustes on näitleja Kersti Kreismannil. Tulevikul on ju see asi, et talle ühe garantiisid me ei tea, kui pikk on tulevik, ükskõik kui vanad me oleme. Võib lihtsalt öelda, et Kersti puhul läheb samamoodi, tema puhul on kõikvõimalikku sest osade saatuste puhul enam mõned suunad ära lõigatud nagu Kersti puhul on kõik võimalik, nii. Selles mõttes mõelda, nii et põhiline on veel ees. Isegi nii. Kersti Kreismannist kõneleb näitleja ja lavastaja Raivo Trass. Ja ma vaatasin täna Kerstit ja ta on sama noor ja sädelevad kui me koos mängisime, noh jumal ikka tükk aega tagasi. Kersti kohta. Mina tahan öelda, et vot, mul on väga hea meel, et Draamateater ja Eesti üldsus kultuuriüldsus peab tema sünnipäeva, tähistab, juubeldab tema sünnipäeva puhul. Tema on olnud pidevalt stabiilne, ta on kogu aeg olnud vormis. Ainult tema saatus, nagu paljude näitlejate ja näitlejanna saatus, on selles, et tal ei ole olnud pidevalt tööd. On olnud ajajärke, kus ta on heidetud kõrvale. Aga Kersti Puurma, imetlen seda ja see näitab inimese intelligentsus, mis on väga tähtis. Et ta on elanud need ajad üle ja jäänud sama sädelevakse säravaks, nagu on, ma iseloomustaks ta lavalt paiskub õrnust. See on väga maitsekas, sambaga valitud. No see on niisugune eripära, mis on väga harvadel näitlejanna Adèle. Aga koos oled mänginud jah, siis kui mo draamas töötasin ja õhtusöök viiele saiu sadu sadu kordi mängitud ja ja seal on raske töö. Need olid tema algus. Ühesõnaga, mul on tema puhul kui kolleegi puhul me oleme ühe, üks generatsioon, üheealised, et ta, ta on olemas. Ta on tõestanud, et ta on olemas ja teda on minu meelest väga-väga vaja. Mis roll tal mängimata on või, või mida kohe võiks kujutleda, et kui oleks piiramatud võimalused, et talle anda see ralli Klassikat on mänginud ju vist peaaegu kõiki rolle, mis on nagu kuulsamad rollid või ütleme, Tšehhovi, Šveits piiri ja minu meelest kuna ta on väga hea ka monotükkide esitaja, siis tema võiks proovida päris modernset kaasa ja teksti proovida. Et tal on niisugune võimalus, võiks olla, sealt võib huvitava tulemust olla. On imelisi ka eesti kirjanduses tekste, mis ei ole veel teatris eesti teatris jõudlus lavale. Minu meelest tuleks küll Kersti naisnäitlejatest esimene, kes võiks seda teha ja kes seda kindlasti väga hästi hakkama saaks. Tõnu Aav meenutab hakatuseks Panso lavastust inimene ja inimene, kus ta ise oli, Oru Eedi, Kersti Kreismann aga Tiina. Hai varga Mediinas tuli tema jah, täpselt nagu sellisena, kes ei pidanud üldse ületama ennast, kui talt küsitakse. Kui vana teie olete, siis ta ütleb 18. Oi, mina arvasin juba 20 täis. No seda on näitleja on alati raske öelda, aga tal oli see õudselt lihtne, sest et ta ei, see oligi nagu nagu 18. Milliseid, mis koostööd te tahaksite meenutada ikka, Rita koolitus tuleb minul kõigepealt meelde, aga. No kindlasti rida koolitusest see mängis, ma usun Kersti elus suurt rolli ja minu elus kohe päris kindlasti. Ja ma olen Raivo trassile lõpmata tänulik, et ta väga toetas mind, Kerstile oli muidugi teine pool näidendis, kus ritavast juba daam on saanud, see oli tal juba väga mõeldavalt juba nagu olemas seda võistama mängitud rollide baasid ja ka uute otsides ilusti luua, aga see esimene tüdruk, see räpakas, laamendab juuksuriplika abielus samasuguse mehega ja koos aega veetes samasuguste sõpradega Se õlidele täielikult. Suur uudis ja niine nägisenega kohutavalt suurt vaeva ja ta minu arvates võitis selle võitluse. Temast oli väga tore aguliplika esimeses vaatuses ja väga tark ja võluv, pealiskaudselt tark, võluv daam teises vaatuses, sest ega ridasid jumal teab mis erilisi muutusi ei toimunud ja kuidagi ütleb, et mul on nüüd võimalus valida, siis lõppkokkuvõttes veidi raske on seda väga targalt kirjutanud. Valida pole nendel õieti enam mitte millegi vahel võib ainult. Mis see kõige iseloomulikum võiks olla Kersti Kreismanni üle, mis teeb temast tema. Minu kujutluses tekib tema niisuguse ilusa pisut nukravõitu tagasihoidlikkus armika väikese naisena mulle tundub, et isegi tema, need talle endale kõige rohkem sobivad rollid on kindlasti veel kuskil nagu olemas. Masin ütlesin alla, sellel juhul ei kõnes käed, et 92 aastane näitleja ütles, kui ma oleksin veel 60, mis ma kõik võiksin teha, seda ma usun, Kersti alateadlikult peaks silmas ka ja annaks jumal talle neid rolle, mida ta mis talle tõesti nagu endale sobivad. Kõige, ma ei ole ka samas päris kindel, kes üldse peavadki need rollid näitleja enda natuuriminevega sobima, sageli mängitakse nende rolli, mis nende isikustiile kaugel mängitakse, palju parema mörinaga. No me räägime juttu sellel ajahetkel, kui see ümmargune sünnipäev veel ei ole ette löönud ja siis kui saade eetris on, siis on see juba möödas. Kuidas ta ennast selles hetkes tunnetaja selles elu eas, et kui kui reaalne see on või kuidas see sise Aga nüüd on ta viimastel päevadel ja nädalatel kuidagi reaalsemaks saanud. Ja hästi palju häid sõnu ja soove, lilli ja kõik, aga need noh, on kuidagi sunnitud mind mõtlema selle üle ja, ja ta tõepoolest on mingi selline etapiline hetk vist mu elus kuidagi rahutuks teeb ja segadust tekitav igas mõttes noh, see väline tähelepanuga ei ole praegu seda kaitsvat, neljandat seina mul laval laval, kui sa oled kolleegidega ja ära õpitud rolliga ja sisse mängitud lavastusega, siis on kindel ja turvaline tunne, aga praegu mina kui näitleja või kui inimene olen sedasi tähelepanu, mis just keskpunkti seda tähelepanu all siiski ja põleb kuidagi Kohvetama ja samas samas paneb ka mõtlema tõesti selle elu üle ja. Ei harju sellega ära veel. Selles jaanuaris 2007 jaanuari lõpus on siis niisugune asi, mille nimi on juubelinädal ja ma juhtusin lugema ühte kommentaari, kus öeldi, et kuidas siis teater, näitlejad nonii, rakkesse paneb, et sünnipäeva ajal peaks ikka olema puhkus ja lust ja lillepidu, aga näitlejal see suhtumine töösse on vist kuidagi teistmoodi. On jah. Et mida sellele vastata, sellesse rakkes olemisele? Lihtsalt esiteks on suur õnn, et minu ees näitlejanna all on võimalus mängida. Et see ongi tegelikult üks juubelikink, mina leian, et teater on sind näinud neljas, viies erinevas rollis ja sul on võimalik ühel ajal ennast nii mitmekülgselt näidata. Mina võtan seda kui kingitust ja kodus küüsi närida, mõelda, et oi, juubelietendus tuleb nädal aega see põdemine oleks, ma arvan veel kahjulikum. Et omade keskel laval olla, see on palju parem variant. Aga mis on teil need meelistegevus, et see jutt on väga teatrikeskne, on nad, on teil midagi hobi sarnast või, või mida teile väga meeldib? Siin oli jutt, jah, kontsertidel käin. Reisida mulle meeldib ka, kui vähegi võimalik, on. Põhiliselt Euroopas ikkagi ei ole ma veel endas nii kaugele jõudnud, et ma kaugele itta läheksin. See on väga huvitav oma, aga ma ei taha niisama pealispindse turistina minna Jaapanisse või Indiasse Hiinasse või et ma ei ole veel selleks küps. Kas selliseid oskusi on, mida kannaks lausa leiba teenida? Ei ole? Kahjuks ei ole jah. Ma vaatan suure aukartusega igasuguseid ameteid ja erialasid kõrvalt ja ma olen tabanud päris tihti ennast võrdlemas, et näed, ma ei oska isegi seda ma ei saa isegi ma ei saa isegi müüja olla, sest et ma lähen närvi ja, ja ja ma võin korrutustabeli ära meelest kaotada. Noh, isegi autot ei suuda mu juhtida, et ma tunnen, et ma ei oska ja ei ole võimeline selleks, mõjub selles mõttes ma võin ju kõiki neid autu juhtivaid inimesi ka alt üles vaadata, ma ei saa sellega hakkama. Ei ole ka huvi muidugi olnud, aga ikkagi mu jaoks on see täiesti ületamatu oskus. Anis kodustes sfäärides köök ja käsitöö. Jah, ei, selles mõttes käsitöö mõttes, ma olen ka ennast ületanud nagu kõik, ma arvan, nõukogude naised, mõelda, et ma olen isegi ühe suvemantli valmis õmmelnud, rääkimata lõpututest, kampsunite, sokkidest, sallidest ja, ja seelikutest ja kagu ja voodipesust, mida kõike on õmmeldud kunagi. See on olnud ka ikkagi lihtsalt nii-öelda iseloomuvaral kättevõtmise asi, et kui ma ühe soki kanna olin teiste juhendamisel ära teinud ja jõudsin teise sokiga sama kaugele, siis ma pidin järjekordselt kedagi paluma, et kuidas see nüüd on. Sama oli kampsuni käistega ja kõik see oli selline vaev ja viletsus küll, jaa. Ja ma mäletan, kui ühel hetkel oli see aeg käes, kus ma oma seinakappidest kraami siin kõik lõngajupid välja ja kinkisin need ära või andsin ära ja ütlesin, jaga vardad, et mina enam ei kuu. Nüüd on kõike saada ja palju väiksema vaevaga, ma võin endale kampsuni selga saada poest kui seda, et ma peaksin seda seda ise tegema. Suur kokkaja ma ka pole kunagi olnud, aga viimasel ajal. Nonii, võluvaid retsepte ilmub ja, ja päris tore on mingeid asju teha ja tulebki välja. Aga see on ka niimoodi, et mul peab siis olema esiteks palju aega ja kindlust ja see, et ma ikkagi üksi elan ja ma saan endale lubada seda, et kui ma teen, siis ma teen ja kui aega ei ole, siis võib-olla nädal aega, et ma midagi peale võileiva võib-olla eriti jäi tee. Mul on siin üks paber, siin on üks autor, kellest üldse juttu ei olnud. Jah, ma olen andnud ette hoiatamata kaks väikest lõiku, et kui te olete nõus neid ette lugema, kas kohe-kohe silma üledas? Nad kumbki ei saa olla päris lai, see tuleb mulle kohe tuttav ette. Aga sa ju tead, kuidas ma hirmsasti armastan, et mind pisi natukenegi imetletakse, kui sina seda tegid, alguses. Selles pole ju midagi halba, iga igaüks tahab ju midagi natukenegi olla. Et sina mind nüüd enam kunagi ei imetle, nagu polekski minus enam midagi imetleda. Siis mõtlesin ma. Aga kas siis kogu maailmas pole enam ainustki inimest, kes leiaks minus midagi imetlusväärset? Nüüd on veel viimane aeg 100 inimest otsida, sest varsti olema tipul ja siis on kõik otsas. Sest kui juba inglased ütlevad, et on otsas, siis peab tõesti otsas olema, nemad valitsevad ju maailma nagu sina ise ütles. Siis tuli mul ka meelde, kuidas teised naised mind kadestavad ja ma mõtlesin, et oodake, tee, ma teile alles näitan. Seda ma ütlesin muidu niisama suurustamiseks. Ega ma ise sellepärast midagi mõelnud, sest kõige parem on siis öelda, kui sa ise midagi ei mõtle. Ainult et tahad tingimata midagi öelda. Aga mina ütlen teile, härra, et mina poleks kunagi omale jalgu alla saanud, kui teie poleks lubanud mind oodata. Selle tõttu ma nii hirmus tahtsingi terveks saada, et hakkasin tõsiselt jumalat, ingleid ja Jeesus Kristust uskuma. Jah, härra, just teie tõotuse pärast hakkasime tõsiselt uskuma ja sain terveks. Aga kui teie ütlete, tee pole seda kunagi tõsiselt mõelnud siis ma kahetsen, et ma olen nõnda uskunud sest mul pole siis vaja eineid jalgu jumalatega Jeesus Kristust. Mitte midagi pole mul vaja, kui teie pole seda tõsiselt mõelnud, härra, mis ma siis oma jalgadega teen. Kuuma nendega lähen. Ma ei taha siis kuhugi minna ega midagi teha. Need olid Tammsaare, Kaarin ja Tiina. Elavalt temad meelde tuli väga, väga tulid meelde. No Tammsaare naisi on veel mitmeid, et kui oluline Ta ongi, kui enne oli küsimus mis autorid on südamelähedased. Kõigepealt hakkasin ma tšehhist rääkima ka tegelikult ma mõtlesin sinna kõrvale kohe ka panna. Tammsaare. See on olnud mul suur õnn ja vedamine, et ma olen nii mitut Tammsaare vägevat naist mängida saanud. Ja see on, see on midagi erilist küll kõik see, tema stiil ja see imepärane peen psühholoogia, mida Tammsaare uskumatult on ära tajunud, nendes naistes kõik erinevad ja kõik psühholoogiliselt niivõrd põhjendatud ja niivõrd keerulised ja põnevad, võimukad ja haprad ja nõrgad ja tugevad ja ja allaheitlikud ja selgrooga ja nii edasi, et seal on kõike. Ühe naisnäitleja elutöö võibki olla, kui mul on võimalus mängida kõik Tammsaare naised ära, siis, siis on juba midagi vägevat saavutatud küll. Hiirelõksu peaosaline oli Draamateatri näitleja Kersti Kreismann. Tema soovil kõlashopääni muusikasaate seadsid kokku helirežissöör Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje. Kuulmiseni.