Tere õhtust olen Alo Põldmäe ja tänase saate esimese poole pühendan Eesti Oscaritele Eesti klaverimeistritele ja nendega seotud materjalidele, mis asuvad teatri- ja muusikamuuseumis. Peab kohe ütlema, et klaverite valdkond on Eestis küllaltki vähe uuritud ala. Siiski on olemas üks põhjalik käsikirjaline töö Virve ja Urve lipuselt. See kannab nime Eesti klaverite kaks aastasada teatri- ja muusikamuuseumi fondis on aga ka üks töö üliõpilastöö aastast 1969 Tallinna riikliku konservatooriumi üliõpilase Maret Tomsoni töö eesti klaveritest eesti vanadest klaverimeistritest. Vaat need kaks tööd kannavadki endas põhiliselt siiani. Materjale eesti vanade klaverite kohta ja mitmed Kalbol toodavad tsitaadid ja faktitki pärinevalt. Nendest töödest. Põhiliselt küll Maret Tomson ei tööst. 95. aastal vastav, ku Berliinis toimus klaveriehituse alane sümpoosion, konverents ja kõik muu, mis sellega kaasnes. Sellega tähistati kolmesajandat aastat päeva, klaveriehituse algusest. Siin võib paljugi vaielda, millal see klaver rehiti sündis. Kuid on teada, et 1695 tegi Itaalia meister Bartholomew Kristofoori esimesed katsed, esimesed nii-öelda liigutused, et klaver saaks loodud. Tookord sain saksa klaveriehitajate ühingult materjali, kus oli kirjas andmeid ligi 150 saksa klaverimeistri kohta ja kerkiski teravalt üles küsimus, palju siis on erinevaid klavereid meil Eestis, selgus, et ligi 40 ja kui nüüd veel juurde arvata Peterburis või Moskvas tegutsenud Eesti meistrid siis saame selleks arvuks koguni 50. See tähendab, et 50 erinevat pilli, mis koos eksponeerituna annaksid välja ühe päris korraliku klaverimuuseumi. Aga enne, kui hakkame põhjalikumalt lahkama Eesti klaveriehitust eesti klaverimeistrit, kuulaksime ühe teose son Joosep Haydni inte variatsioonidega f-moll. Selle teose mängib norra pianist Jörg Teemus lõuna saksa klaverimeistri Stodarty pillil aastast 1786. See on siis haamerklaver ja see klaver on tänase jutuga ka otseselt seotud. Nii kõlas Joosep Haydni andante variatsioonidega moll ja selle esitas YORK Teemus saksa klaverimeistrist toodarty pillil aastast 1786. Muide, see pill asub ringrajamuuseumis Norra linnas Trondheimis muusikamuuseum ja nüüd läheme Daci Eesti klaveritega. Nagu öeldud, on eesti klaveriehitust veel üsna vähe uuritud, kui aga tulevikus mõni uurija süveneb põhjalikumalt lukku siis võib eesti meistrite arv veelgi suureneda. Tegelikult pole siin asi üldse meistrite arvus, vaid selles, et klaveriehitus nagu klaver isegi on olnud Eesti kultuuripildi loomulik koostisosa. Selle lahutamatu osa me ei tea praegu täpselt, mitmes peres on olemas pabereid. Kuid nii palju võin küll viimaste aastate kogemustest öelda, et vanu klavereid on eesti peredes säilinud küllaltki palju. Ja mis veelgi toredam, nad on sageli päris heas korras ja nad on kasutuses. See annab päris häid lootusi tulevikuks. Siin aga kerkib ka kohe küsimus, kuna Eesti peredes on loomulikult rohkem kasutusel pianiinad, neid on kergem kätte saada, aga neid on kergem transportida ja nii edasi. Nii edasi. Kahju, et meil Eestis praegu ei toodeta ühtegi pianiinat. Sest Estonia kuulsa Estonia klaverivabriku pillid pole ju oma elanike jaoks ei tasku ega ka ruumikohased. Oma Estonia pianiino Sid toodeti Tallinnas ju kuuekümnendad aastate alguseni veel välja kuid nii nagu Nõukogude Liidu tsentraliseerimine ette nägi, pidi ka Lätis olemas Ma mingisugusel määral edendatud klaveritootmine ja nii viidi pianiino tootmine Riiga. Seal oli ka tegev kuulus meister Ernst Hiis. Aga see tähendas seda, et Tallinnasse hakati tootma ainult kontsert. Jah, kabinet, klavereid, kuid ikkagi ma esitasin intrigeeriva küsimuse, miks ei võiks meil olla toodete hulgas rahvapärane pianiino odavam ja praktilisem muusikariist, mille tootmisele on pühendanud oma tegevuse ju väga paljud isegi kümned meistrid. Eesti meistrilt läbi terve sajandi. Olen kindel, et selline Estonia pianiino kunagi tootmisse jõuab ja seesama moment aitaks kindlasti edasi viia ka klaverimuusikaharrastust Eestis. Kõigele vaatamata tahaks ikkagi kõrgelt hinnata Eesti Tänapäevase Estonia klaveriosatähtsust Eesti kultuuripildis. Selle pilli kaudu oleme ju aastakümneid olnud seotud ka muu maailmaga ka siis nõukogude ajal, kui sidemed läänemaailmaga olid minimaalsed. Ja isegi mittesoovitavad. 1950 asutatud Tallinna klaverivabriku toodang on kujunenud Nad koguni ainulaadseks sest ta on ainus sedalaadi toodang Skandinaavias, Baltimaades ja ka kogu endise nõukogude liidu territooriumil. Pillide kõrge tase on saadud kätte väga visa tööga ja tuleb vaid imetleda tänapäevaste meistrite oskust ühendada kontsert pillis paljude eelkäijate kogemused. Estonia pill on saanud palju rahvusvahelisi auhindu. Esimene kaalukam neist oli Brüsseli maailmanäitusel 1958 hõbemedal 1987 kuldmedal Laitsigi sügismessil Estonia Shipendale mudeli eest. Eestile on maailmas nime teinud sellised mehed nagu Arvo Pärt, Neeme Järvi, Eri Klas, Veljo Tormis, Tõnuga, Andres Mustonen või näiteks Erkki-Sven Türgi. Siis pilliehituse osas mahub siia ritta kindlasti Estonia tiibklaver. Selle üle oleme täie õigusega uhked. See on rahvuslik uhkus. Enne kui rääkida lähemalt eesti klaverimeistritest, tuleks vaadata, kuidas, millal klaver üldse sündis. Sest kuigi klaverit kohtume peaaegu igal sammul, ei oma sageli mängijadki ega omanikudki ettekujutust sellest, mis asised klaver õieti on, kust ta on pärit, Mikson ta nii laia leviku osaliseks saanud ja millised omadused aitasid tal saavutada selle täiesti erilise positsiooni. Nii professionaalide kui asjaarmastajate juures klaverit eelkäijad olid David korde klavessiin. Kahjuks ei ole ühtegi neist pillidest eestist tänaseni leitud. Võib-olla need on kusagil siiski olemas? Ei klavikordiga ega klavessiiniga ei saadud heliliselt ja kõlaliselt kätte seda, mille poole sajandid olid püüelnud, heliloojad ja nimelt tugevat ja laulvat kõla. Aga mis peamine, järk-järgult tugevnevad või nõrgenevad. Heliklahvpillide konstruktorid olid sajandite jooksul üles näidanud tohutut fantaasiat ja nupukust. Kuid ühelgi neist ei õnnestunud välja mõelda seda, mille peale tuli klaveril leiutaja, taanlane, partalamyo Christoph fooria, kelle kui aastad olid 1655 kuni 1731 täpne klaveri leiutame. Ta polegi teada. Teada on fakt, et aastal 1709 oli esindatud Firenzes kohalike valitsejate meditšitte muusikariistade muuseumis neli klahvpilli ja nende nimeks oli kolb pianoforte, et siit ka tõenäosus aastal klaver loodigi. Siit märkused selle medishite muusikamuuseumi valitsejaks oli partalima Christoph for ise. Siiski on hakatud klaveri sünniaastaks pidama aastat 1711 sest siis ilmus ühes itaalia muusikaajakirjas Christoph kooriv pillil kirjeldus ja selle autoriks oli skorpion maffei, kes nägi billi meedidžite muuseumis. Sellel toodud uuel pillil oli põhimõtteliselt vaid üks, kuid väga oluline uuenduspillikeelt ei tõmmatud enam nii, nagu toimus klavessiini, vaid pillikeele pihta löödi ja seda lööki sooritas puust. Haamer jäi keelest eemale ja seega heli jäi kõlama kauemaks kui klavessiini. Suurimaks saavutuseks oli aga see, et klaveril oli võimalik saavutada erineva tugevusega helisid. See näiliselt väike uuendus mõjutas oluliselt kogu klahvpillidele mõeldud muusik ka laadi ja lõi heliloojate hulgas laineid alates Mozartist lõpetades Beethoveni ja Schuberti tegevusega. Christoph foori uuendus unustati Itaalias peagi ja tema loodud pillidest on tänaseni alles vaid kaks tükki. Need on siis 1720 726 loodud pillid ja nende ulatus oli vaid neli okta Taavi. Sellest hoolimata võtsid selle pillimudeli üle naabrit naaberriikides Austrias. Saksamaal tegutsevad meistrid ja arendasid 18. sajandi lõpuks väga hea pilli välja vini meister On Ždain või nõndanimetatud viini mehhaanika ja Mozart vaimustus Daini klaveritest väga ja lõi sellele pillile mitmeid teoseid. Praegu kuulaks mingi ühte Mozarti teost, see on siis 12 variatsiooni prantsuse rahvalaulu voodirežiimi oma maa teemal. Selle teose esitab Steini 1783 ehitatud Oskaril jällegi Jörg Teemus Norrast. Nii kõlas Mozarti 12 variatsiooni prantsuse rahvalaulu haavu direžema maa teemal ja selle esitas Johan Schteni 1783 ehitatud klaveril norra pianist Jörg Teemus, nüüd siis tagasi Eesti klaverite juurde. Lugeda üles Eesti klaverimeistrite nimesid siis enamasti on need saksa nimed on kades, see on loomulik, et 18. sajandil polnud ju eestlaste hulgas klaverimeistrid. Ja kui aastal 1918 tuli Venemaa klaverivabrikutest Eestisse tagasi kõvasti üle 40 klaverimeistri, siis needsamad mehed kujundasid kiiresti välja Eesti rahvusliku klaveri ehituse koolkonna. Ja nii et aastast, et ütleme, 1922 23, võib juba rääkida täiesti eesti puhtalt eestlastest klaveriehitajate koolkonnast. Loen siin praegu ette väikese valiku eesti klaverimeistrite nimesid mis ühtivad. Sofa ja Moorits Mirsalis ja koensen Hasse ja Ventsel Mayer. Võtke Viisner koldorf osjasse arman ja nüüd juba siis 20. sajandi meistrid. Salong ja bürger, Haine ja Astran, astronoom, firma nimi, mitte meistri nimi, hiis ehk ise Sprengler jäävihm, Romnetusti kreem on halb Orntlif Hermann ja Jourrak Rässajas paar ja nii edasi ja nii edasi. 20. sajandi keskel lisandusid sellele loetelule Estonia ja Vanemuine. Enamik vabrikuid ja töökodasid töötanud Tallinnas, Narvas ja Tartus, tuntud meistrid töötas ka mujal, näiteks Mihkel Salong Saaremaal ja sealt on pärit väga häid pille. On veel selliseidki meistreid nagu Helfon, pain past, Selberg või Norman kull või niit. Ja nagu ma juba eelpool ütlesin, uurimistel nende meistrite töökohta seisab veel ees. On ka selliseid meistrit, kes valmistasid omal käel pille. Legendaarne klaverimeister, häälestaja Artur Gourmet. Kui rääkida nüüd klaverinäituse korraldamisest, siis selle võtmeküsimuseks oli, kuidas klaverit kohale, kuidas neid edasi-tagasi vedada. Tänuväärne on olnud klaveriomanik väga mõistev suhtumine oma pillide väljaandmisel sest klaverivedu on keeruline töö. Aga ma ikkagi veel jätkan sellega, mida ma lubasin. Eks põgus ülevaade Eesti klaveriehitusest alates aastast 1779, siis on Tallinna lehes üks kuulutus, kus on öeldud, et meister Johann Friedrich Krepner ehitab klavereid klavess sääne, nii, nagu seal kirjas on. Fortepianasid pantaloone. Positiive, see tähendab pisija toa oreleid, Harsse jala autosid. See universaalne pillimeister saabus Tallinnasse dollajaks rõivalisse 1779 Saksamaalt preemianist ja võttis konkurentide puudumisel endale kiiresti vastavaks positsioonid sisse. Ja ta võttis endale ka välismaalt käsitöö. Ühtlasi. Ja õige varsti hakkas tootma ise klavereid. Aga aastal 1784 töötas Tallinna alllinnas veel teinegi instrumendi tegija, see oli Johann Gottfried näithr. Ja tema kohta on säilinud Kuulutus, Revaališ võhend Lif nahvristenis. Et 1796. aasta numbris ja seal neid saart lükkab ümber kuulujutu. See kuulujutt kuulutab tas ET näits Arton lõpetanud klaverite tootmise. Ametite jätkas seda täie hooga. 18. sajandi meistrid ongi tegelikult kõik, kes on teada, meil, aga 19. sajandi alguses tegutsesid hoolega sellised meistrid nagu Erich aastal 1815 kuni 1825. Koensen. 19. sajandi esimesel poolel aga nüüd tagasi 19. sajandi alguses suurima meistri juurde see oli Hans Heinrich Falk kes sündis 1791 Ambla kihelkonnas Järva maakonnas. Ja tema õppis Tallinnas pühavaimu kiriku juures. Ja Falcki isa põhimõtetega Ta oli, et mees peab tundma mitut ametit. Ja sellepärast Hans Friedrich alustas kübarategemisega, tegi möldri tööd ja tisleriametit pidas. Keegi aga soovitas Falkil hakata pille tegema, sest selle ametiga saavad hästi raha teenida, sest ikkagi 19. sajandi alguses oli pillide nõudlus küllaltki suur juba eriti Tallinnas. Nüüd. Falk hakkas õppima Erichi klaveriäris ja kui ta sealt lahkus, oli ta sellise summa teeninud, millega võis omaette äri asutada õigemini töökoja asutada. Aga enne seda ta käis veel Peterburis Londonis, täiendas oma teadmisi ja 1818 avas Tallinnast tookordses Revalis klaverivabriku. Algusest tegeles küll rohkem klaverite remontimisega, aga peagi tuli klaverite järgi nõudlus ja tema tegevus laienes üle terve maa. Ja aastaks 1822 oli tal juba 12 selli ja 24 õpilast. Ja tema vabrikus valmistati tiibia tahvel. Klavereid, millede raamid olid puust ja puust raame toetasid raudtoed. Nüüd, kui aastal 1824 Falck abiellus, siis ta kirjutas oma memuaarides järgmist. Nii olin ma oma naise Emiliega kuni tema surmani 1867 43 aastat õnnelikus abielus. Meil oli aastatel 1825 kuni 40 80 14 last ja edasi kirjutab Falk memuaarides. Tsiteerin minu mitmekülgse tegevuse tõttu otsustasin oma õitsva ärivend Gustavi kätte usaldada, kes töötas mitmeid aastaid töödejuhatajana. Temast võis saada ärijuht, kellest mu vabrik just puudust tundis. Ja nii siis lõpetaski Falck tegevuse ja asus tööle Tallinna Raes. Seal ta oli tuntud raehärra. Arendas nii öelda riiklikku tegevust. Ja Tallinna heaks on ta mõndagi head ette võtnud. Ma usun, et paljud inimesed teavad sellist parki nagu Falk park. Selleta rajas Toompeal Toompea ümbruses. Ja nii siis tore mees. Hans Heinrich Falck on Eestile palju andnud lisaks pargile Belka klaverivabriku. Üks tema pill asub meie teatri- ja muusikamuuseumi ekspositsioonis aga nüüd ühe hooga edasi 19. sajandi lõpu tuntuma meistri Radke juurde. Radke oli väga hea klaverimeister. Ta oli rahvuselt sakslane ja ta rajas klaverivabriku mitmete saksa meistrit eeskujul. Alguses tootis pianiino Sid, siis ta hakkas Tartus tootma tiibklavereid. Aga kui tartuvabrik maha põles, siis 19. sajandi lõpul asus ta tööle Peterburis ja jätkas seal väga heade klaverite tootmist. Hiljem tuli Radke tagasi Eestisse ja suri Võrus, see aga toimus juba Eesti vabariigi ajal. Temalgi oli suur perekond, 14 last. Ja tema matused, mis toimusid Tartus, kujunesid päris suureks ja õld rahvalikuks. Gradke vabrikus töötas juba 19. sajandi lõpus 65 töölist. Ja siis võib arvata, kui suur tegevus oli arenemas kui aastast toodet tee 160 klaverit. See tähendab kontsertklaverit ja pia Niinat. Ütlen veel nii palju, et Tartu oli väga tugev keskus, seal töötas meister Rässa 20. sajandi alguses, kuidas see vabrik asus Tartus Tiigi tänav 86. Ja aastal 1924 oli näiteks seal 15 töölist. Aga huvitav oli see, et Rässad tegi tööd seal käsitsimeistrit, tegid käsitööd ja sellepärast olid ka ilmselt head pillid siis kuningad Aastani 1917 tegutses Tallinnas klaverimeister ramm. Tema oli kadakasakslane, tegi Pille põhiliselt parunitele ja näiteks Peterburi klaverimeister, muide eestlane päritolust. Leppenberg ütles rammi kohta, tsiteerin ramm, see on ikka tegija, teised ei oska midagi. Tsitaadi lõpp ja rummipillidel oli tõesti haruldane kõla ja säilisid väga kaua. Siis tegutses Tallinnas Jõks, vabrik nimega Ortli. See asutati 1905 ja asus praeguse kino Sõprus kohal. Alguses tehti seal vabrikus harmoonium, aga hiljem, kui nad kolisid asutena lavale, siis tegi Ortlis väga häid pianiino Sid. Nüüd linnulennult nimetan neid veel Saaremaal, tegutses kuni aastani 1917 Mihkel Salong, tema alustas klaverite ehitust Peterburis ja tuli Eestisse ja tõi kogu oma teadmistepagasi Peterburist. Kuressaarde. Ja saarlased võivad küll uhked olla, sest see mees tegi palju väga häid klavereid. Siis tuntud klaverimeistrid olid loomulikult Ernst Hiis. Tema tegutses mitmel rindel, küll Peterburis ja pärast hiljem Eestis. Asutades astroni pianiino vabriku, siis oli ta ise omanimelise vabriku omanik. Ja nagu teada, pärast sõda hakkas ta välja töötama Estonia kontsertklaverit ja sellega taga oma nimega jäädvustas eriti tugevalt Eesti klaveriehituse ajalukku. Lõpetaks ühe, aga mis on ajaloolisel klaveril, see on harf klaveril. See on selline omapärane pill, kus on ühendatud klaveri ja harfi kõla. Ja selleks palaks, mis ma pakun, on Robert Schumanni päikestuudium. See pill, harf klaver on valmistatud Saksamaal. Tal on meister, on kits aastast 1870 ja selle teose esitab meile juba tuttav Jörg Teemus. See pill asub samuti ringe muuseumis Norras. Loodame, et tulevikus on võimalik ka Eesti meistrit klaveritel mängida heliplaati eesti heliloojate teoseid. Nii nagu praegu mängin Saksa ja Austria meistrite klaveritel sealsete heliloojate loomingut. Kõlas Robert Schumanni pala väike stuudium mängis harf klaver ja see pill on väljas näitusel ringe muuseumis Trondheimis mängis järk Teemus. Te kuulasite saadet aastast 2000 vanadest klaveritest ja eesti klaverimeistritest, rääkis Alo Põldmäe.