Tere, olen Alo Põldmäe ja võiks öelda toimuval rünnakud muusikamaastikul vanade kirjade toel. Kirjavahetustest tuleb sageli välja paremini kui kusagilt mujalt. Ajastu ja poliitilinegi taust, tegeldi sisaldavad kirjad, ka olulist faktilist materjali. Peategelaseks saab olema dirigent, helilooja, pianist ja muusikapublitsist Olav Roots. Dirigendist patsist teame me rohkem heliloojast, aga vähem. Saate alustuseks pakungi kuulata helilooja enda teost meditatsioon ja randa. Selle on sisse mänginud Olav Roots ise. 1955. aastal pakun kuulatasid katkendit Randost. Kõlas Olav Rootsi teos meditatsiooni randa õieti katkenud Randost ja esitas autor Olav Rootsi väga mitmekülgne ja igal alal kõrgekvaliteediline tegevus jaguneb selgelt kahte ossa. Esimene neist haarab perioodi Aastani 1944. Siia mahub õpingute ajaks dub kõrgemas muusikakoolis Heino Elleri kompositsiooniklassis ja telehipi ning Artur Lemba klaveriklassis. Siia mahub ka äärmiselt viljakas periood 1939 kuni 44, kui roots oli riigi ringhäälingu sümfooniaorkestri peadirigent. Võib tunduda uskumatuna, kuid just periood, kuhu jääb sisse ka Saksa okupatsioon oli eesti muusika propageerimise seisukohalt lausa viljakas aeg. Näiteks 1939 toimus kolme kuu jooksul ligi 50 Eesti muusika esitust. Täpsustuseks olgu öeldud, tol ajal toimusid kontserdid nii kontserdisaalis kui ka raadios otseülekannetega. Teine periood Rootsi elust algab 1944. aastal põgenemisega Rootsi kus ta sai tegutseda põhiliselt pianistina, sest Rootsis ei leitud talle kui dirigendile üldse tööd. Kui 1952 tuli Olav Rootsile, eks väga ahvatlev pakkumine Lõuna-Ameerika riigist Kolumbiast, siis Olav Roots võttis kõhklemata selle väljakutse vastu ja temast sai Bogota sümfooniaorkestri peadirigent ja seal oli ta kuni oma surmani 1974. aastani. Orkestri viis Olav Roots oma järjekindla tööga Lõuna-Ameerika orkestrite paremiku tippu ja sellest perioodist on pärit ka kõige väljapaistvamad Olav Rootsi helilooja TÖÖD sümfoonia variatsioonid ja passakalia orkestrile. NSVs kaheksast kirjavahetusest on teatri- ja muusikamuuseumis säilitamisel mitmed kirjad omaaegsele Tartu kõrgema muusikakooli õpingukaaslasele muusikateadlasele Karl eesterile. Kirjeldan aastast 1937 kuni 39. Sel perioodil oli Rootsis ka mitu korda Austrias Viinis, kus osales kuulsate dirigentide Bruno Walteri, Clemens Krauss-i ja Nikolai Maal. Komeistrikursustele kirjadest laisterile tuleb selgelt välja see, kui suure õpetliku tähendusega oli Austria reis Rootsile. Kuulamegi siin katkendit kirjast laisterile 14.-st maist 1937. Armas sõber, sul on õigus kurjustada, et nii raskelt kirjutan. Ei taha sugugi olla kitsi, aga pole kerge just kirjutada, sest leidja tõesti kas neid rohkeid muljeid õieti paberile panna? Seepärast alljärgnevad read olgu vaid kergeks tüüdiks, katsuda, ülevaadet koguda. Möödunud päevadest. Kõige suurepärasem, mis siin on, on filharmoonia orkester. Mis mind alul tugevasti häiris, oli see, et kavad on siin tublisti konservatiivsed. Viinlasele on Haydn, Mozart, Beethoven, Schubert nii armsad, et neid võib alalõpmata kuulata. Ja tõepoolest, kui neid nii hästi ette kantakse, siis olen minagi nõus, näid matuseni kuulama. Ega ma muidu poleks kuulanud filharmoonia kontsert, ikka kahekordselt niinimetatud klisse generaalproove piletihinnad, sama kallid kui päriskontserdil ja pühapäevane päris kontsert. Walter juhatab Mozartit või nagu viimati ise mängib Mozarti klaverikontserti? Ei sellest, taipad, mida tähendab see jumalik muusika või Schuberti kuulatav vann Cartneriga. Aga tänavusel Brahmsi aastal olid kolm Brahmsi sümfooniat järjest kavas. Test juhatas Fortada Endla, kolmandat Knapertz push ja neljandat Valter. Need olid kõik väga head kontserdit, kuid furtfellingler oli unustamatu. Ta nimi pole ilmaasjata suur. Gabrucknerite maaklerit mängitakse siin tihti, kuid need viinlased pole mulle veel päris omaseks jõudnud saada. Siis olen kuulnud üsna palju Richard Straussi Alpine sümfoni, Heln sümfoni, Don Juan. See viimane kuluks Tallinnas kord ette kanda. Ja ükspäev tuli mul niisugune hull idee, et kui kord õige katsuda, tulge sümfaniid Estonia ja konservatooriumi orkestri ühendatud jõul. Igatahes kuulen seda sümfooniat tuleval neljapäeval, härra Richards Straussi isiklikul juhatusel mängivad filharmoonia sümfoonikut. Kavas on veel Beethoveni viies. Aga paar nädalat tagasi oli siin veel üks hästi moehärra, Artur Oscaniini juhatas pastoraale üks Haydni sümfoonia ja Straussi tootuntferk leerung. Vaatasin teda eest tagant, see tähendab ükskord ostsin endale niinimetatud orkestriplatsi, niiet istusin talle vastu. Teinekord kuulasin siis saalis. Aga viin on käest lausa ära õitsev, nii et hulluks võib minna kastanid, sirelid, tulbid ja kõiksugu põõsad, parkides. Säärane kevadine issand, heida armu, nagu sõnab Henrik Visnapuu. Ja milline õhk siit pehme. Ainult päike ähvardab varsti väljakannatamatuks muutuda. Ka ööd on liig soojad. Plaadis õnnetu inimlaps oma muusikaga, kui on juba kevad väljas ja sees. Tervitab ja soovib häid suviseid. Olav r. Karl lehter elas sel ajal Rakveres ja mitmed võtmeisikud eesti muusikas püüdsid teda veenda tulema provintsilinnast ära Tallinnasse. Olav Roots oma kirjades arutles lehteriga läbi mitmeid Eesti muusikaelu puudutavaid küsimusi. Järgmine kiri pärineb 27.-st juunist 1939 kus ots teatab saladuskatte all, et kaalub ringhäälingu sümfooniaorkestri peadirigendikoha vastuvõtmist. Alguses aga vaagib roots Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali tegevust seoses helitööde ostmisega, siis aga tuleb kirja äkiline lause ja see on. Aeg annab arutust. Selle viimasega on mul tõsi taga. Nimelt plaadistamiste kestel toimusid Albreya minu vahel läbirääkimised, mille tulemuseks oli kokkulepe, et sügisest peale asun mina ringhäälingu esimeseks muusikajuhiks kulli asemele. Abiks jääb edasi Nigula. Eks siis aegamööda vahest saa midagi muud. Ta ka Ringhäälingu üldises programmis. Muide, sellest kõigest ei maksa veel praegu avalikult rääkida. Aga praegu pean suvepuhkust, söön palju ja laisklen häbenematult, loen ja mõlgutan mõtteid tuleviku sihtjoontest. Mõnikord kisub minusugust Ki laisk elajat, metsade võlu, kui jalad kuidagi laiskusest jagu saavad. Edasi kirjutab minu õrn abikaasa, see Hõrn abikassa on nii laisk nagu porikärbes. Tegi praegu Rootsile ettepaneku kutsuda teid ka Kambja, aga nagu näete, see tüüp ei teinud sellest väljagi. Kui teie siiski nädala jooksul siia ilmu, lahkume meie suure kurvastusega ja nõnda edasi, siirdume Rakverest mööda Tallinna poole, teid väga tervitades Roots 1009. 39. aasta kuuenda septembri kirjas jätkub lehteri masseerimine ära tulekuks Tallinnasse. Oma nõusoleku Ringhäälingu orkestri dirigendi ametisse minekuks oli ta andnud ja nimetab kirjas seda momenti muutunud olukorras. Kas väga austatud härra Kaarel laister? Vaata, sa oled kadunud ja justkui vits vette ja siin pole enam võimalik näha saada ja ometi soovivad siin näha väga. Ma iseäralikud härrad, võtame näiteks Raimult kull. Ta sai mind eile tänaval kätte. Me nägime esmakorra, sest pääle selle muutunud olukorra ja täna võttis ta mul uuesti käisest kinni Estonia teatrimajas ja päris, kas sa oled Tallinnas, nimelt juhatab kull. See on listi Faust sümfoonia. Tal on vaja anda räiningule ajakiri teater toimet, nüüdsest ka Olaku isiklik sekretär selle teose kohta andmeid, aga ta polevat seda kuskilt võtta. Ja arvas nii, et lihter seda võiks ehk teha tal leht kirjandust selleks leidub. Ma ei tea, kas see on programmi lehe tooks või ajakirjadesse reklaamiks, igatahes ta arvas, et säärast asja on edaspidigi tarvis. Ja sina kui teoreetiliste kalduvustega inimene selleks kohane. Nähtavasti on sealpool sellesisuline küsimus vastava isiku suhtes jällegi päevakorda tõusnud. Mineval aastal oli vist ka kunagi mööda minnes sellest juttu. Nii et kui saabud siiapoole kanti ja loodan, et varsti siis. Praegu uurisin kapi fugaatot andantetkeeli pillidele, mis paiguti on väga suurepärane teos. Ja homme ühes Mozarti Jupiteriga moodustab minu esimese ringhäälingu sümfooniakontsertprogrammi. Töötan üsna hoolega, pole veel ära väsinud, aga sind igaveseks siin üle hulga aja näha. Tervitan südamest Olav Roots. Eelloetud kirjas kiitis Olav Roots kapi helitööd. Kolm aastat hiljem aga esitas ta kapi esimese sümfoonia ja see oli nii hästi esitatud, et maestro Artur Kapp saatis Rootsile ülistava sisuga. Kirjakese. Kirjakene pärineb 12.-st oktoobrist 1942. Väga austatud ja armas härra roots. Suur ja suur tänu teie suure päralise ettekanne eest minu sümfooniast. Teie tõite nii palju peensusi temast välja, mida ei aimanudki ise. Teie tõite kuni viimse detailini väikesi kohti välja, mida ma ise tähele ei ole pannud. Teie olete üks suur ja tõsine meister ja orkester mängis jumalikult. Teie olete oma orkestri viinud õige ja kõrget tipuni. Kadunud ka Jaanus tõi Sibeliust välja. Teie toote eesti muusikat oma kohale. Teie interpretatsioon on õige ja teie saate aru nii, kuidas seda komponist ise tunneb? Olgu kõige kõrgem alati teiega. Seda ma soovin teile. Teie teete Eestile au ja ma loodan, et teil ka tulevikus saaks osa ennast näidata. Euroop, pass kui suurepärane muusikus. Südamlik sõprus oli Rootsil helilooja Cyrillus Kreegiga. Kreek elas Saksa okupatsiooni ajal Haapsalus ja Rootsis tellis temalt orkestriteoseid esitamiseks Ringhäälinguorkestriga, küll otsesaadetes, Raadios, küll kontsertidel, küll välisreisidel. Nii sündisid orkestripärlid armastuslaul 13.-st sajandist, muusikas, sakra oma Reskja mitut tsüklit eesti rahvaviisi orkestrile. Kirjadest peegelduv vastu Olav Rootsi väga kirev ja sisutihe muusikaelu. Endale peenemaitselise kooriheliloojana kuulsust kogunud kreegist sai ühtäkki ka peene stiilitunnetusega orkestri helilooja ja seda suuresti tänu Olav Rootsi oskuslikule nööbi keeramisele. 13. septembri kiri aastast 1943. Tänan sind väga su uue saadetise eest, mille kohe uudishimulikult läbi mängisin ja mida praegu lähister uurib. Ta elab ju minuga ühes majas. Annan need neli rahvalaulu, homme kohe ümber kirjutada. Muusika sakra tuleb esimesel oktoobril, esimesel avalikul sümfooniakontserdil avatükina esiettekandele praegu kirjutatakse kibedasti hääli. Oleks tõesti väga tore, kui sind juba proovide ajaks Tallinnasse tohiks oodata või vähemalt pea proovilegi. Täna mängisime armastuslaulu 13. sajandil. Saade Anti edasi ka Riiga. Viiendal septembril anti edasi magnetofonilt võetud sinu helitööde kontsert, mis kevadel kordoli. Muide, 23. septembril on saade Berliini kavas muu hulgas. Sinu humoreski ettekanne oli 24. veebruaril 1943 eesti helitööde kontserdil. Kavas oli veel Artur Kapi teine sõit oja merel, laulianandajaid. Aitäh heade soovide eest. Minu reis Austrias oli päris tore, kuulsin üsna palju häid kontserte. Juhatasid Richard Strauss Mozartit, Karl rõõm Brahmsi esimest väga hästi ja Beethoveni üheksandat Šveitsist, rumeenlane geor kesku ja Clemens Krauss. Viimane juhatas ka Sauber flööt ja ära Bellat. Mängis taevalik Viini filharmoonia. Segaste aegade tõttu too kohe minu siia jõudmisel hakati Berliini evakueerima. Ei õnnestunud küllalt aegsasti kõiki ettevalmistusi teha kontserdiks eesti helitöödest ja aga veel mõnel muul põhjusel jäi see kahjuks ära. Aga loodan, et ehk edaspidi. Nüüd elan Tallinna ja Vääna vahet. Minu naine on kopsukestega hädas ja kosutab ennast maal piima ja värske õhuga. Ning mina olen seetõttu tihti rongis. Muidu aga tunnen vähehaaval rõõmu jälle pisut töös olla. 21. septembril mängin pisut klaverit, eestik kammermuusikaõhtul kavas Elleroja ja 24. septembril on orelikontsert Estonia kontsertsaalis, kus muuhulgas ka ette kantakse Artur Kapi orelikontsertmängijaks on keegi professor. Mõlemad kontserdid antakse üle ka raadios. Tervitan südamest sind ja tänan veelkord toreda saadetise eest. Ühtlasi tervitan südamest su abikaasat ja väikest peret. Olav Roots. Kirjas oli juttu viiest rahva Viist orkestrile, pakun siin kuulata sellest teist osa meie r ja see salvestus pärineb persolt aastast 1989. Orkestrit juhatab Arvo Volmer. Kõlas teine osa nimetusega Meie err Cyrillus Kreegi tsüklist viis rahvaviisi orkestrile mängis ERSO, juhatas Arvo Volmer. Nüüd 23. novembrikiri aastast 1943. Armas, Cyrillus Kreek, mul oli eile üks väga hea päev. Mul tuli postiga kaks saadetist ja mõlemad Haapsalust, teises oli neli soolatud siiga aga esimeses kuus rahvalaulu, mille eest ma südamest siin tänan, sest nad meeldivad mulle nii väga, et igatsusega hakkan ootama, kunas neid ihukõrvaga kuulata saab. Sinu neli rahvaviisi tulevad käesoleva nädala reedel. Esiettekandele juhatab neil endal Kalam ja kavas on neli rahvaviisi ja Artur Lemba teine sümfoonia. Ja nüüd katsun selgitada, miks just Kalam neid juhatab ja miks koos nimetatud sümfooniaga. Kuna aga muu kärsitus nelja rahvaviisi orkestrilt kuulata on juba küllalt suur, siis oli Kalam, kes sinu muusikat armastab, kohe nõus oma kavas juhatama. Kuna talle juhuslikult oli sattunud juhatada Lembat, mis pole mitte tema valik siis juhtuski nii, et kreek ja lemma esinevad kõrvuti. Hellitan pärast seda pikka juttu, lootust, et saart tekkinud olukorrast aru. Muide Kalamon, tubli poiss ja võtab oma ülesannet kõigiti tõsiselt, igatahes usun, et ta korralikult teeb. Ma käin ta proovidelgi. Kuna siis mul niisugused priipäevad on juhtunud. Need, mu kõrged härrad on nii armulikud, et kui kuhjad teinekord ka nii üle, et pole otsa ega äärt nagu mineval aastal aga siis jälle ei lase enam orkestri ette, siis kasutan oma vaba aega ja mängin klaverit. Teisipäeval, 30. novembril mängin raadios Elleri 13 pala eesti motiividel. Pühapäeval, viiendal detsembril Karl Leinuse lastekoori raadiosaates Sibeliuse klaveripalu. Siis 12. detsembri paiku sõidan Tartu, kus mängin sümfoonia. Sealt sõidame edasi Riiga, kus 21. detsembril peaksin juhatama Tubina kolmandat tegevust leidub, kui tahet on. Igatahes tänan sind südamest sinu uue saadetise eest, ma arvasin, et ma sinu laadi juba nii üsna hästi tunnen. Aga see viimasest saadetisest, osa nimetusega äpardunud kosjasõit näitas, kui väga ma eksinud olen. Nagu juba ütlesin, ootan kärsitult, kunas neid kuulda saab. Katsun otsekohe hankida võimalusi nende orkestripartiide väljakirjutamiseks. Veel kord olles südamest tänatud, tervitan sind ja sinu peret südamest. Olav Roots. Muusikaliseks näiteks pakun katkendit Tubina klaveri sonaalist number kaks Olav Rootsi esituses. Salvestus on tehtud 1950. aastal. Ja nüüd veel üks kiri Cyrillus Kreegi-le. See kannab kuupäeva üheksas aprill 1944 ja loomulikult üheks peateemaks on sind Tallinna märtsipommitamine. Juttu on ka veel eelseisvast orkestri kontserdireisist Hollandisse ja Saksamaale. Armas Cyrillus Kreek, teise püha õhtul täidan, mida nii kaua? Ma juba olen kavatsenud. Kõigepealt hääd pühade lõppu, oleme väänas ja on ka enam-vähem pühademoodi. Käsikirjad on kõik päästetud nagu peaaegu kõik eesti helitööd, mis osalt olid ja on Eesti pangaseifis ja osalt ringhäälingu raudkapis, mis õnneks päästis oma sisu. Põlenud on Tubina kolmanda sümfooniaorkestripartiid, mis oli Estonia omandus. Partituur on minu käes. SiisTubina sümfonietta, mis oli just üheksanda märtsi hommikul mängimisel ja polnud veel välja sorteeritud. Samuti krati partituuri orkestri hääled. Arvan, et Vanemuise orkestrihäälte järele saad partituuri restaureerida. Seal oli õigus, kui hoiatasid granti eest. Üheksandal neljapäeval täiskuu ajal. Kirjutasin sulle kordama võimalikust kontserdist Filversumis. Nüüd on kujunenud sellest pikem reis. 27. ja 28. aprillil võetaks Königsbergis lindile Elleri Koit Tubina viiulikontsert Artur Kapi runoviiside süüdist, teine jagu ja sinult esimesest tsüklist viis rahvalaulu õhtulaul meie Erria silise keeesserbikesed. Edasi press, Lauringhäälingus 30. aprillil, esimesel ja teisel mail võetakse üles Tubina neljas Bosnia ja viiulikontsert vist sama kavaga tuleb kuuendal aprillil Stuttgardis teine avalik kontsert. Siis kaheksandal, üheksandal ja 10. mail võtab Hilversum lindile Artur Kapi Fungaatoya Antantecantaabile Elleri tantsu süüdi, sinult neli rahvalaulu õhtulaul, kus käisid sa maga matsikene olles maheli Tubina eesti tantsud. Kui see nüüd tõepoolest teoks saab, siis on see väga tore juhus Eesti muusika tutvustamiseks. Lisan siia juurde kirjavahetuse sinu kuue rahvaviisi asjus, Riiaga. Mul ei õnnestunud sinu jõululaule veel välja kirjutada ja nii neil vist ei lesestunud ennem ennast kuuldavaks teha kui tulevail jõuludel. Loodame, et tõelistel rahupühadel sind ja sinu perekonda südamest tervitades Olav Roots. Peale selle, 16. aprillil kelgu kolm peale lõunat toimub sümfooniakontsert esiettekandel Tubina neljas ja Ellerit tantsu süüt. Mitmetes Olav Rootsi kirjades on juttu ka Eduard Tubina kontserti hiinast klaverile ja orkestrile. Nimelt oli roots selle esiettekandja Stockholmi kontserdisetis. Dirigendiks oli siis toormann ja see oli 1946. aastal. 1945 aga toimus omamoodi unikaalne salvestus Rootsi raadios ja siit pakungid kuulata ühte katkendit Tubina kontserti Hiinast. Katkend proovist 16.-st oktoobrist 1945. Salvestus on omamoodi uunikum salvestustehnika seisukohast, sest originaal oli jäädvustatud Blatter fon tüüpi paraadiga terastraadile. See oli siis üks lindi magnetofoni Eeellasi kuulamegi siis Olav Rootsi isoleerimist, Eduard Tubina kontsert Tiinas. Selline oli siis 16. oktoobrist 1945 Tubina kontsert Tiina, proovi miljöö Rootsi raadios. Kommentaare jagas seal dirigent torman. 1952 läks roots Kolumbiasse. Seal suurendati parajasti orkestri koosseisu, tõsteti mängijate palka ja toodi juurde 30 pillimeest Euroopast. Rootsetegi Bogotas tõsist tööd ja varsti oli ta orkester üks parimaid Lõuna-Ameerikas. Orkestri tegevust hinnati väga kõrgelt. Roots saavutas kiiresti hea kontakti kohalike muusikute, võimukandjate ja riigi kultuurijuhtidega. Sinna tulid juhatama kuulsused nagu heliloojat Paul hindemit ja Igor Stravinski. Esinesid Artur Rubensteini, Claudio Arrow, Andrese govia ja jh Heights. Taas juhatas roots kõiki Beethoveni sümfooniaid Üheksanda sümfoonia ettekanne langes kokku orkestri viienda aastapäevaga ning sellest kujunes tõeline suursündmus Olav roostituleeriti siis austusväärsemaks muusikategelaseks, kes Kolumbias iial viibinud. 1967 saabus aga suurim tunnustus Kolumbia riigilt. Ja Rootsi ise kirjutas omaaegsele Saksa okupatsioon ja eks seal Eesti ringhäälingu muusikajuhile Helmut Hirtile järgmist. Selle sündmuse puhul alustas vabariigi president mind eriliselt deklareerides mind San Carlose ordeniga. See tunnustus tõi kaasa ka Kolumbia aukodaniku tiitli kus aga rootse viibinud ikka oli temale esimesel kohal. Eesti muusika esitamine kõige tähtsam. 1939. aasta raadiolehest pärinevad programmilise tähendusega rootsi sõnad loen siit ette selle artikli lõppu. Eesti heliloomingu võimalikult sagedane ettekandmine on kahtlemata Ringhäälingu orkestri olulisem tulemuste tähtsam ja hinnatavam ülesanne. Nii tutvub temaga kogu rahvas, õppides mõistma ja hindama rahvusliku muusika hingelähedasemat taset ja kunstilist väärtust. Eriline sõprus sidus rootsiaga Eduard Tubin, aga sõprus algas juba tus 1920.-te aastate keskpaigast Tartu kõrgema muusikakooli päevilt. Olid nad ju ühtlasi koos ka Elleri kompositsiooni õpilased ja moodustasid siin koos Alfred Karindi, Eduard Oja, Karl Lesteri ja veel nemad kahekesi kokku Tartu heliloomingu koolkonna kogu oma tegevuse jooksul nii Tartust, Tallinnasse, Rootsis kui Kolumbias propageeris Roots Tubina teoseid väga aktiivselt. Tubina kirju Rootsile pole õnnestunud leida, samuti Rootsi kirjatu pinnale pole olnud kättesaadavad. Viimase tasuvad arvatavasti Türgis Eduard Tubina poja Heino valduses. Teatri- ja muusikamuuseumile on Eino Tubin saatnud ühe oma isa kirja mustandi koopia, see kirjand adresseeritud Olav Rootsile 1970. aastal. Dublin kirjutas selle kirja pärast pikka vaikimist. Selle vastusega taastati ja pandi uuesti alus kauaks ajaks katkenud sõbralikule kirjavahetusele. Kirjavahetus lakkas muide pärast Tubina külaskäiku Nõukogude Eestisse 1960.-te aastate algul. Roots pani seda külaskäiku ülimalt pahaks, nagu paljud teisedki eestlased paguluses. Tubin solvus ja vastastikune vaikimine kestis rida aastaid. Pakun kuulata seda kirja mustandit aastast 1970. Kallis Olav oli meeldiv üllatus saada sinult selle elumärki. Meie kirjavahetus lõppesid, kui käisin Eestis ja ma mõistan sind täiesti, kui see mulle kirjutasid, et ma seda sammu ei oleks pidanud tegema. Nii mõtlesid paljud ja mõtlevad praegugi veel, olgugi et Eestis käijate arv on nüüd päris suur ja mõnel isegi, keda seal lahkelt vastu võetud, kadumas on see õige teadmine, miks gaasi tuleb, kuna seal ju kõik nii lõpmata kena. Ma ei tahaks sind pikalt oma põhimõtete ja arvamustega tüüdata, olgu vaid niipalju, et leidsin tarviliku olevat pärast seda, kui mul endal sümfoonial Eestis nii hea edu oli luua noorema põlve kolleegidega isiklikke kontakte, et nendele natuke välist õhku viia. Muust sealsest parteilisest propagandast ja mis sellega seoses püüdsin nii palju, kui oskasin kõrvale põigelda esinedes seal igaühe ees vabalt mõtleva lääne orientatsiooniga inimesena. Ja huvitav on see, et nad seda aktsepteerivad, et nad ei taha laskuda minuga vai elusse ja et mis on parem ja kellel on õigus. Venelased mängivad hern folki igal sammul. Sellega peavad kõik arvestama, enne kui midagi ütlevad või midagi tegema hakkavad. Miks siis ei või nendele natuke värskemat tuult viia, mida nad ju nii väga vajavad? Ja ma pean ütlema sulle, vanale sõbrale, Sa oled mul on olnud sellega, teatab edu. Noored heliloojad on ilmagitlemata, enam-vähem kõik midagi minu loomingust ammutanud, kes rütmi rääts, kes matiivistiku arendamiseks täit koha. Kes vormilisi nüanss, Pärt. Ühesõnaga olen suutnud neile mingil määral ees, võiks olla. Peale selle olen neile raamatukese kaasa viinud 12 tonni tehnikast, Jaan andajaid. Ta vilklass, kus ta õpilastega viimse peensusteni läbi analüüsib kõik mu teosed, mida ta kätte saab ja seda juba üle 10 aasta. Siis üks kurioosne näide. Taškenti orkestri dirigent tuli Tallinna külaliskontserti pidama ja tegi mu kuuenda sümfoonia peast. Estonia teater tellis minult ooperi, milleks sai varbarafon Tiesenhausen? Aino Kallase novelli alusel. See ooper on Estonias nüüd käinud üle aasta ja kuuldavasti iga kord täismajadele. Ühest Moskvas ilmuvast muusikaajakirjast. Lugesin hiljuti pika loo tolle ooperi vooruste kohta. Hiljuti oli endise Leningradi Maria teatri poolt palutud selle ooperihelilinti ja klaviiri kunstinõukogu jaoks, võib-olla tuleb see ettekandele ka Leningradis, oleks ju tore. Sest ei maksa unustada hetkekski, et neil väga hästi teada on minu meelsus ja see, et elan pagulasena Rootsis. Nii palju sellest. Praegu istun järgmiseni päri kallal, milleks on jällegi Aino Kallase novell seekord Reigi õpetaja libreto Kallaselt eneselt tehtud eemaldama jaoks, kes aga ära suri ja siis seisis too libreto ava sugulase käes, kuni satuse Ernesaksaga, kes omakorda hoidis seda mõni aeg oma lauasahtlis. Olin ooperi valmis kitseerinud ja esimese poole puhtalt partituuri välja kirjutanud. Tänud, kui tuli tõbi peale, millega maadlen need juba terve kuu. Teatud vaimlise ülepingutuse tagajärjel tekkis neuralgia paremasse külge ja see vaevab mind. Puhkan selle pärast praegu võib-olla veelgi mõne nädala, enne kui järgmise poole kallale asun. Ehk vanadus hakkab ju ka juba kallale kippuma, ega pole enam seda nooruse energiat ja töövõimet. Ooperi jaoks peaks muldtehnikat olema küllalt, nii et saan ruttu kirjutada ja arvangi, et see on ainuke õige sellise pika teose loomisel. Kuid näe, võhma võttis välja. No olen nüüd pajatanud sulle üldjoontes oma tegemistest ja olemisest. Mainida võiks ju ka seda, et olen küll ametlikult Rootsi helilooja, käin nendega sõbralikult koos ja suhe on kõigiga südamlik, kuid õigeks rootslaseks mind siiski keegi ei tea. Siinne raadio on väga ettevaatlik mu teoste mängimisel. Välismaalt tuleb ettekandetasu alati rohkem kokku kui Rootsist. Ent elukesel pole üldiselt viga, oleks võinud halvemini minna. Töötan ikka kodus sellesama trotningolmi teatri jaoks ja seal on need uued mehed ning mul pole eriliselt palju tööd, nad üürivad sageli oma materjalid väljast. Naisuke käib iga päev tööl ka. On muidugi raske temale, aga muidu ei tule välja omadega. Meil on nüüd suur ja uus moodne korter. Elame siin juba kuuendat aastat, poisid on mõlemad omaette abielus Reinu savist, mäletad tal kaks last? Einol nooremal Võsul on oma türklannast abikaasaga oodata jaanuari lõpupoole esimest beebit. Abiellus teine jah, Istanbulis pisikese türklannaga heast perekonnast vist viis aastat tagasi ja saime lõpmata kenamini ja. Nii on siis meie elukene. Kuidas sinul? Kas tööd on palju ja kas on huvitav, kirjuta, kui mahti, saad omast elust mulle mõni rida. Nüüd aga soovime meie mõlemad sulle ja su perele uue aasta algul seda kõige paremat. Head hindu, tervist ja kõike, kõike head. Olav Rootsi Columbias elamise meeleoludest annab üsna hea pildi üks sünnipäevakiri Rootsis elavale sõbrale Otto Pajula. See on mehele, kes oli viimane ajalehe teataja toimetaja Stockholmis kernevalt loonud väikese katke sellest kirjast. See puudutab Tubina kontrabassikontserti. Kontsert sündis 1948 ja eelkõige just kontrabassikunstnikul Ludwig juhti tellimisel ja nii-öelda nööbikeeramisel. Olen paariks päevaks lennutanud ennast Warren Guelasse Kariibi mere äärde troopilisse sadamalinna. Saatsin siin klaveril meie orkestri soolokontra passisti tema kontserdil. See on üks hispaanlane Verde kör, kes meie kadunud juhti moodi oma elu eesmärgiks on seadnud tänamatust kontrabassist, teha soolopilli. Ja peab ütlema, ta on meister omal alal alles hiljuti, paar nädalat tagasi mängistab hakata taas mo orkestriga Tubina kontrabassikontserti, mis Tubin kirjutas juhtile. Kuid mida viimane jõudis ainult korra esitada New Yorkis klaveri saatel. Meie hispaanlane tuli oma ülesandega hiilgavalt toime ja kes teab, kui ta omapärase virtuošina reisima hakkab kas ta viimati Tubina nimed tutvustamiseks mõndagi ära ei tee. Eile oli tal siin kontsert ja nüüd jään paariks päevaks siia veel suvitama. Pakun nüüd kuulata Mati Lukki esituses Tubina kontrabassikontserdi esimese osa algust. ERSO juhatab Peeter Lilje. See oli katkenud Eduard Tubina kontrabassikontserdist soleeris Mati lukk ja ERSO juhatas Peeter Lilje. Rootsist, kui heliloojast teame me vähem. Eduard Tubin kirjeldab 1970. aastal Olav Rootsi 60. juubeliga seotud kirjas Stockholmi ajalehele Teataja Rootsi kompositsioonilisest tegevusest järgmist. See puudutab aega Tartu kõrgemas muusikakoolis. Sellest on nüüd küll juba üle 40 aasta, kui õppisime koos Olav Rootsiga kompositsiooni Tartu kõrgemas muusikakoolis maestro Elleri juures. Olav Roots oli meist teistest eelistatud olukorras. Ta oli võimeline ise ära mängima oma teoseid, oskus, milleni ta kolleegid ei küündinud. Meie võisime ainult kuidagi konarliselt mängides ja avaettekujutuse abiga oma töid enesele selgeks teha, kuidas need peaksid kõlama, kui neid mängitakse. Pianistina oli Rootsis juba siis meid aitamas ja mäletan, et kui oli kord Heino Elleri klassi õpilaskontsert roots nii hästi oma kui ka kõigi teiste tööde ettekande juures kaastegev oli solistina ja saatjana. Ta kirjutas tol ajal minu arvates väga huvitava ja nagu mulle näis radikaalse klaverisonaadi, mida ta tunnis ka vahetevahel töö valmimisprotsessi jooksul mängis, kuna see oli väga pianistlikult tehniliselt kirjutatud ja raske oli veelgi ülevaadet saada, kuidas see kõlas. Miks roots seda hiljem pole avalikult mänginud, on mul aru saamata. Kord oli meil selle üle juttu, kuid ta arvas, et pole suurem asi. Ja see Suurele jänese kriitikale vaatamata sündis Kolumbiasse ameti mitu suurt sümfoonilise teost, neist väljapaistvamad olid sümfoonia ja 1959 valminud variatsioonid ja passakalia Artur Kapi laulu rända pilveke teemale. CD oska las aastal 1999 ka Tallinnas ja ERSO juhatas siis Arvo Volmer. Saate lõpetamegi selle teose katkendiga tänasest Ta kirju luges Andres Ots. Tänan teid kuulamast ja kõike head. Te kuulsite saadet dirigendi ja pianisti Olav Rootsi kirjadest, kirju luges Andres Ots ning saate autor on Alo Põldmäe. Saade toimetas Liina Vainumetsa ning esmakordselt oli saade eetris märtsikuus aastal. Kakstuhatkolm.