Käisin mõne päeva eest vaatamas Mart Sanderi mononäidendit juhuslik nimetaja. Oli täitsa tore tükk. Mitte stand-up comedy, vaid pigem sit down. Horror. Lähemalt ei saa rääkida, sest etendus on pandiga soovitada võib küll. Aga tahtsin rääkida hoopis autoristi ainunäitlejast Mart Sander-ist. Täpsemalt võrrelda teda Kaur Kender. Iga. Mõistagi on seal kõrvutus provokatiivne sest on raske ette kujutada erinevamaid klaase. Esimesel olid juba mähkmed, telgi viigid, teine räpib veel täismehe eas nokamüts peas rõhutatult kõrgkultuurne kõrgklassiline, teine seltsid mõnusamalt päti aguliesteetikaga härrasmees ja jõmm. Kummatigi on neis mingi autorifunktsioon väga sarnane. Ja ma ei pea silmas seda, et kultuuritegevuseks mõeldud institutsioonid tegevust ei toeta. Et nad peavad tegutsema ise. Nimelt mõlema loomingu puhul on autori isiksusel ja avalikul kuvandile määrav roll nende loomingu vastuvõtule. Akadeemilises kirjanduskriitikas on tekstiautonoomses aktsiooniks. Võib ehk öelda, et see hoiak kristalliseerus 1967. aastal mil ilmus mõjuka prantsuse humanitaarteoreetiku Roland parti artikkel, autori surm, sellest mõistest saanud humanitaarid hulgas käibefraas. Muuseas hiljuti oli Tartus samanimeline teatrietendus autori surm. Autori surmal pidas part silmas seda, et ilukirjanduslike tekstide puhul kaotab hääl oma päritolu. Need tekstid eneseküllased mitte päris nagu Pythagoras'e teoreemil, millel pole midagi pistmist Pythagorase elulooga, aga natuke siiski võib-olla aitaks selgitada, võrdles riigieksamiga lõpukirjandiga nimelt. Neid hinnatakse, aga hindaja ei tea absoluutselt mitte midagi, kes kirjutas, milline oli kirjutaja isiksus. Nii on tehtud, sest see on õiglane. See välistab igasugused diskrimineerimise, olgu siis soo, vanuse, rahvuse või mille iganes muu alusel on ainult tekst. Kui selline hindamine on õiglane ja minu arust on ja sellepärast ka niimoodi hinnatakse neid siis Mart, Sander ja Kaur Kenderi tekstide hindamine on meie kultuuriruumis vist üks kõige ebaõiglasemaid sest nende tekstidel lasub autori vari kõige tugevamalt. Parti mõttes on need siis väga elus autorid, need autorid pole absoluutselt surnud. Kui nüüd üht Eesti vanasõna ümber mugandada, siis nende puhul võiks öelda, et ei ole tähtis, kas kass püüab hiiri või mitte. Tähtis on ainult see, mis värvi ta on. Vastukaaluks võiks meenutada üht Juri Lotmani artiklit aastast 984. Selle pealkiri on õigus biograafiale, teksti autori isiksuse tüpoloogiliselt suhestatusest. Õigus biograafiale kõlab lootusetult aegunud, sest kui vajab eraldi arutlust, kellel on õigus biograafiale siis on ilmne, et kellelgi seda õigust pole. Ja tänapäeva kõikehõlmavale võrdõigusluse ajastul saab vastus olla ainult üks. Kõigil on õigus biograafiale. Mõistagi kaasneb sellega ajastu tüüpiga. Õigus biograafiale ei anna veel biograafiat.