Tere, kuulajad, tere, rändaja, tere stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. No uus aasta esimeses saates jõudsime teatavasti Hiinasse ja tegime seal kiirend tõhusa ringkäigu. Täna siis astume Tiibeti pinnale ja see on ilmselt maa, mida siis Hiina suurvõimud peavad enesestmõistetavalt suurriigi osaks ja ühtlasi on see maa, mida Tiibetis peetakse raudse järjekindlusega iseseisvaks ja mida kogu maailm peab maailmakatuseks. Niimoodi laulis siis Tiibeti buda munk, söödi rituaali, laulu, söödi rituaalid on, on üks osa nendest tohutu kirevast hulgast budistlikest rituaalidest, mida Tiibetis tänapäevalgi harrastatakse. Ja selline muusika ja selline laul said seal kohapeal oleku ajal ikka ikka päris tuttavaks. Ja Tiibetist on juba selline maa, et meist igaühel, kes me ei ole seal palju käinud ja võib-olla ka lugenudki, palju on sellest mingisugune eriline kujutlus. Ja arvan, et neid on väga palju, kes pole seal üldse ei teinud ja ja samas tal on mingi mingi niisugune omamoodi selline märgiline tähendusest inimeste jaoks. Võib-olla seesama asi, et, et see maa asub tõesti võrreldes teiste maailmamaadega taevale kõige lähemal. Ja see rahvas on elanud aastatuhandeid taevale kõige lähemal. No siis ta peab kuidagi eriline olema ja nendest tohutust hulgast raamatutest, mis ma nüüd Tiibeti ja tiibeti budismi kohta olen lugenud. Need kokkuvõttes andsid mulle ainult seda, et ma sain aru, seal on nii keerulisi asju ja see läheb niivõrd sügavuti, et mõned asjad muutsid minu jaoks hoopiski segasemaks selle suure lugemise peale ja ma sain aru, et ma ei tea sellest mitte midagi. Enne sinna reisile minekut sai tõesti palju loetud. Ja nüüd pärast tagasi tulles ma veel vaatasin üle selle filmi seitse aastat Tiibetis, siis mis on olnud meil mõned aastad tagasi siin ju kinodes ja teda saab praegu ka videolevist vaadata ja praegu ausalt öeldes ta tundus isegi vähem kui enne Tiibetis käimist, et ta on tehtud tegelikult vägagi tõsieluliste sündmuste põhjal ja see annab talle niisuguse väärtuse, et selle filmi peategelane oli ju Šveitsi mägironija Heinrich Harrer. Ja Ta sattus ühesõnaga kuskil India ja praeguse Pakistani kandis ronides sõja jalgu. Britid arreteerisid ta, panete vangilaagrisse ja siis ta oma kaaslastega põgenes sealt ja läks, kuna ta oli väga hea mägironija, ta läks Tiibetisse ja lihtsalt jala ja, ja sattus oma kaaslasega. No sellistesse tingimustesse, kus normaalne eurooplane oleks juba ammu otsad andnud ja ta elas mitu aastat samasugust elu nagu kõige vaesem Tiibet. Ta on seal seal üleval karmil maailma katusel ja ta jõudis siis nende aastate jooksul välja Laasasse Tiibeti pealinn ja seal ajas oli siis 40.-te aastate lõpp oli Tiibet, et nagu noh, ajaloomuuseum selles mõttes, et seal oli säilinud feodaalkord, kõik see Tiibet, sajanditevanune kultuur oli täies eheduses olemas ja Henri Harrer elas kokku seitse aastat tõesti Tiibetis suurema osa sellest Laasa ehk pealinnas. Ta sai isiklikult tuttavaks praeguse dalai-laamaga, kes oli pisike poisikene ja ma olen lugenud ka just dalai-laama mälestustest jälle, et ka tema mäletab seda Harryt väga hästi. Et nad tõesti olid üksteisele väga olulised ja, ja see oli, see oli omapärane ja siuke habras väga südamlik sidemes neil seal tekkis. Ja siis Henri Harrel põgenes Tiibet dist sel ajal kui 50. aastal, kui hiinlased tulid siis oma väega Tiibetisse sisse ja tema päevik on suurepärane, väga paks, natuke kohmakalt kirjutatud, aga, aga väga väga sisu. Kas see on eesti keeles ilmunud, et seda tõesti tasub lugeda? Põnev ja teistpidi, ta on väga tõepärane. Nii et see raamat on omamoodi sellele, kes võib-olla Tiibetist palju ei tea ja budismi keerdkäikudesse lootusetult ära kardab eksida. Väga hea algus tegelikult tundub mulle nii pärast seda, kui ma ise olen, olen olnud Tiibet kuigi mitte kaua kõigest kolm nädalat. Ja no kui me nüüd sinna Tiibetisse läksime, Me lendasime Pekingist lennukiga ja algul olid seal niuksed suhteliselt lausmaa, aga siis ilmusid pilved ja siis oli hulk aega pilvi ja siis järsku lennuki tiibade alltekst. Täiesti uskumatu vaatepilt, et nende pilvede Laamast ulatusid välja meeletult kõrged lumised, üksikud nihukesed mäetipud ja siis oli selge, et me oleme, me oleme jõudnud Tiibeti kiltmaa põhjaotsa ja siis, kui me olime veel lennanud seal mõnda aega, siis väga kaugel eemal lõuna pool terendas terve nihukeste lumiste tippude rodu noh, nagu nagu hiigelsuured valged hambad niimoodi järjest see oli, see oli uskumatu vaatepilt. Ja see oli nüüd Himaalaja peaahelik, mis seal Bastis, see oli Tiibeti kiltmaa, kõige lõunapoolne osa. Ja sealt edasi ju tekib hoopiski Nepaali riik ja seal on hoopiski troopiline kliima. Aga nüüd kogu see Tiibeti kiltmaa tundus lennukit vaadates niisugune tõeliselt niisuguse hiiglasliku kindlusele. Et ta on umbes võib-olla nelja-viie kilomeetri kõrgune merepinnast. Kindlus, mis on oma põhiosas suhteliselt tasane, kogu Tiibeti üldse mägine, enamik Tiibetist on suhteliselt tasane aga tema servad hambulised nagu tõelise kindluse müürid ja tornid ja niimoodi tornidest müüridest ümbritsetud Tiibeti kiltmaa, see on maailma kõige suurem, kõige ulatuslikum ja kõige kõrgem kiltmaa üldse. Ja see kiltmaa on olnud siis tiibetlaste koduks aastatuhandeid ja see loomulikult on ta nagu selles hiigelsuures kindluses taevale, tohutult lähedal elamine. Väga omapärane, sest tundubki niimoodi, et võib-olla tõesti, et, et vaimselt tead sa väga eriline olema, et seal vastu pidada ja füüsiliselt seal oma tohutut sitke, et seal elada taevale lähedal elamine ei ole üldse mugav. Seal on esiteks see, et meil ei olevast sageli seda kujutlust, et Tiibeti kiltmaa näiteks ka kõige külmemal ajal miinus 20 kraadiga ja isegi külmal ajal ei ole üldse lund. Tan ilma lumeta. Sest sademeid ei ole. Vihma tuleb kevadel natukene ja nii suvel kui talvel on seal tohutu kuivus kogu aeg. Ja kui me liidame sellele kujusele ilma puudeta maastikud, kus tuul saab meeletu jõu endale sisse, kus ühe päeva jooksul temperatuur muutuda 20 kraadi ulatuses mistahes suunas kus ei ole rohelust, kus ei ole vett, et siis sellisel maal elamiseks pead ikka väga eriline küll olema. Aga tiibetlast seal elanud ja tiibeti rahva ajalugu on äärmiselt eriline. Aga kummaline on see, et sellel karmil maal noh, eks seal ole ka jõeorge ja natukene ka rohelust mõne koha peal, aga sinnasamasse roheliste laikude, kes inimasustus uskumatult ammu juba 127. aastal enne meie aja arvamist tekkis sinna riik, Tiibeti riik, ühtne riik ja siis veel veidi hiljem, see oli siis esimesest kuni viienda Adeni võttis ühtne riik siis vastu ühtse usu ja see oli budism temasse budistlik riik. Ja siis ta sai ka omale kirjakeele uskumatult ammu, see oli juba 1300 aastat tagasi ja sellest ajast ta oli tiibeti riigil väga täpne seadustik ja selles riigis õitses vaimukultuur väga-väga lopsakalt kirjutati tohutul hulgal raamatuid. Kui mõelda, et, et seda oli ka aega kirjutada, kui, kui nende kirjutamine algas juba 1300 aastat tagasi. Ja mingil ajal muutus ka Tiibeti riik tohutult võimsaks. Nii et kuskil 1200 aastat tagasi oli nii, et tiibeti väed marssisid uhkelt sisse Pekingisse ja Tiibet alistas Hiina ja Hiina sai üheks osaks Tiibetist sedeli 1200 aastat tagasi. Ja siis veidi hiljem oli niimoodi, umbes 700 aastat tagasi tuli jälle see mongolite hiigelimpeerium ja mongolid vallutasid ka Tiibeti. Aga uskumatu küll, pärast seda, kui kaan oli tutt tunud sele Tiibeti budismiga. Ta oli sellest nii lummatud, et ta vabatahtlikult võttis kogu impeeriumis vastu budistliku usu ja tunnistas, et Tiibeti õpetlased on tema õpetajaid ja tema on nende alandlik õpilane. Ja õieti see tiibeti vägevus noh, hakkas siis alla käima, kui ta väga isoleerus muust maailmast. Ja see oli kuskil seal 18. 19. sajandil ja õige kehvasti, kas siis Tiibeti käsi käima peale teist maailmasõda. See oli siis aeg, kui Hiina otsustavalt leidis, et Tiibet peab saama üheks kindlaks osaks Hiina riigist. Hiina väed marssisid 1949. aastal, ületasid Tiibeti piiri ja lihtsalt valgusid üle terve Tiibet. Oli ju vaja kuidagimoodi lahti saada sellest alandusest, mis juhtus rohkem kui 1000 aastat tagasi, kui Hiinas Tiibeti osaks ei ole. Jah, ja see võis olla tõesti selline vaimne. Selline alaväärsustunne sundis seda niimoodi armeega sisse marssima. Sel ajal oli dalai-laama ja kogu ütleme Tiibet. D vaimne eliit elas veel Tiibetis edasi. Mõned aastad nad lootsid, et võib-olla õnnestub mingi enam-vähem niisugune võrdne partnersuhe luua. Aga asi läks ainult hullemaks ja aastal 1959 hakkasid tiibetlased täiesti spontaanselt mässama. See ei olnud mitte dalai-laama juhitudega ega eliidi juhitud, vaid nad lihtsalt leidsid, et, et see on talumatu olukord ja loomulikult Hiina armee. See oli ju tuhandeid kordi võimsam, ta uputas selle mässuverre. Ja see oli siis see aasta kui dalai-laama, siis pages Tiibetist ja Talle järgnesid sajad tuhanded tiibetlased ja nüüd elavadki nad paguluses. Ja no tundus, et midagi hullemaks minna enam ei saa. Tiibet. Aga ta läks veel hullemaks, sest tuli aasta 1965 algas kultuurirevolutsioon ja Hung Wei pingid leidsid, et nende püha kohus on, on nii-öelda kõik tiibeti pühakohad maatasa hävitada ja nad tegid seal meeletult barbaarse rüüstamist. Nendes templites hävitati ligi 6000 pühapaika templit ja pühakoda, nii et praktiliselt kõigist käidi üle. Ja siis see kestis kuskil neli aastat, vaatsemine seal. No ja siis oli, oli enam-vähem tõesti kõik seal maatasa ja sel ajal tapeti siis kultuurirevolutsiooni ajal tapeti üle miljoni tiibetlased. Midagi, mida mõistus võib olla vastu, ei võta lihtsalt. Aga noh, Tiibeti rahvas ikkagi jäi alles. Ja pärast seda läks nagu asi kuidagi rahulikumaks. Ja järsku kuskil kaheksakümnendatel aastatel Hiina valitsus leidis, et tegelikult Tiibeti kloostrites on kultuurilooline väärtus ja neid tasub taastama hakata. Ja muidugi eriti noh, riik ei toetanud, aga tiibetlaste vabatahtlike annetustega hakati neid kloostreid taastama, sest rahvas oli alles ja paljud varad olid ära viidud kloostrist enne Ungari pingide tulekut ja peidetud kuskile need siis toodi tagasi, ehitati kloostrid üles ja see on uskumatu, kui, kui see oli siis kaheksakümnendad aastad, kui tasapisi praotus kases Tiibet maailmale ja esimesed turistid tulles Tiibetisse ja sellest on nüüd möödas, siis paarkümmend aastat ja kui praegu sinna minna, sa ei usu oma silmi, et need suuremad pühakojad ja templid on, on praegu taastatud seisavad samasugustena, nagu nad olid enne purustamist. Aino on kuidagi mingil moel kahetsenud ka seda, mis 65. aastal algas muidugi ametlikult tiibetlaste suhtes. Siis oli kogu see hõng, pingide liikumine, see ju sattus täielikult ka riigi põlu alla ja need vaesed õnnetud noored märatsejad sa teadnud, mis nad teevad, ei teadnud nad Nelati hulluks ja pärast seda öeldi, et te olete valesti teinud pandina Töövangilaagritesse suurelt osalt et see oli noh, noorte suur petmine tegelikult, aga, aga Hiina ise ka jah, leidis, et nüüd, et selleks nagu valesti. Aga mis tehtud, see tehtud ja noh, kui me seal ringi sõitsime, seal Tiibetis nägime väga paljusid kloostreid, siis, siis ütleme niimoodi, et nendes kõrvalistes maanurka igatahes oli ikka küll varemeis templeid ja, ja kindlusi ikka tohutul hulgal, mis olid selle selle pingi barbaarse tegutsemise ajal tehtud. Aga need, need kesksed pühakojad, need on, need on praegu taastatud ja üldse on hakanud paistma, et, et noh, et asjad on läinud nagu paremuse suunas. Ühtpidi lubatakse Tiibetisse aina rohkem võõramaalasi ja eks meiegi hakkasime seal selle tõttu, et, et sinna on võimalik praegu ikkagi pääseda. Aga see ei ole nii väga lihtne tegelikult, sest kui sul peab olema Hiina viisa, aga sellest ei piisa, sa pead eraldi saama veel eriloa, et Tiibetisse minna. Ja kui sa lähed Tiibetisse, siis igas tiibeti rajoonis liikudes see omakorda jälle pead hankima eriloa. Tiibet on ju meeletult suur son, tuhandeid kilomeetreid läbimõõdus ja noh, praegusel ajal on seal ametlikult Se Tiibeti autonoomne piirkond. See hõlmab sellest põlises tiibetlaste alast vaevalt poole ja ülejäänud on siis ametlikult nagu hoopis mingid teised suured piirkonnad, mis justkui ametlikult ei ole üldse Tiibet. Ometi elavad sealgi tiibetlased ja need piirkonnad sealt muide pärit ka näiteks dalai-laama, praegune need Hiinastuvad praegu pöörase kiirusega. Aga Hiina, ütleme siis Tiibeti autonoomne piirkond seal ütleme siis Tiibeti kiltuma, võib-olla kõige karmim osa seal nagu paistab, et justkui asjad on natukene tasakaal läinud, aga kui me tulime seal lennujaamas maha ja hakkasime sõitma siis pealinna Laasa poole mõnikümmend kilomeetrit maad, siis me sõitsime läbi silla alt. Ja siis meile öeldi, et see on raudteesild. Ja sel ajal see oli siis juuni 2006 oli just nii, et kolme nädala pärast avatakse Tiibetisse raudteetrass. Ja praegu on ta siis toiminud juba poolteist aastat ja see on väga ähvardav asi Tiibet tuleviku jaoks, sest praegusel ajal on siis võimalik kahe otsaga lugu muidugi, sest turistil läheb asi kergemaks. Sa võid sõita rongiga Pekingist või mõnest muust Tiina linnast otse Laasasse. Reisirongid liiguvad iga päev ja samamoodi liiguvad ka kaubarongid. Aga teistpidi selline liiklusühendus ju tegelikult seopsis Hiinat Tiibeti külge palju tugevamalt kui varem. Ja kahtlemata tuleb ka selle raudteega tohutul hulgal hiinlasi tuleb tohutul hulgal igasuguseid kaupu ja tooteid, ühesõnaga niukene kapitalistlik ellusuhtumine transporditakse selle raudteega sinna sisse. Ja kahtlemata lubab see raudtee ju hakata näiteks kaevandama tiibeti maavarast mis enne ei tasunud ära. Aga Tiibeti maapind on pööraselt rikas. Seal ei ole, noh, me nägime, kui me sõitsime näiteks mööda seda kiltmaad tee ääres olid rahnud mustad rahnud hiilgasid päikesepaistet ja algul ma ei uskunud, kui meile öeldi, et need seal kivisüsikivisüsi on lihtsalt maapinnal, tohututes hulkades, keegi pole seda kogunud, sest et tasu transportides on ikka kalliks läinud. Aga peale selle on seal näiteks metallidest, rääkimata muudest, aga, aga kulda. Või ka näiteks uraani tohutul hulgal. Ja kahtlemata on see Hiina jaoks lihtsalt üks asi, mis tuleb sealt välja võtta maa seest. Praegu ka Tiibet näiteks kubiseb sõjaväeosadest ja, ja üldse Tiibetis liikudes on, on alati, sul on natukene niisugune kõhe tunne, sellepärast et et kui sa oled võõramaalane, siis hiinlane käsitleb iga võõramaalast kui potentsiaalset vaenlast. See on seesama kahtlustav pilk, mida me jälle kuskilt Nõukogude ajast mäletame väga hästi. Ja näiteks seal on niimoodi, et kui läheb mingi rühm Tiibetisse Talebani, aga kas see kaasa giid jutumärkides, kelle eesmärk on pärast anda aruanne, kus nad käisid, kellega rääkisid ja seesama giid ei oska sageli näiteks tiibeti keelt, kirts Ta oskab ainult hiina keelt, aga, aga ainult hiina keelega näiteks Tiibeti Maar piirkonnas pole midagi teha, sest kõik tiibetlased kaugeltki ei oska hiina keelt. Praegusel ajal. Et, et see on niisugune niisugune natukene ängistav tunne on seal ringi liikuda, et, et see suure venna pilk see ei jäta sind hetkekski maha. Selge on see, et hiinlase ja tiibetlased pilt maailmale ja sellele, mis Tiibetist peaks saama, on täielikult vastupidiselt hiinlane käsitleb tiibetit kui ühte barbaarse piirkonda, mis tuleb äratsiviliseerida ja tiibetlane käsitadel jälle seda oma kultuuri ja identiteedi hävinguna. Et üks niisugune väga noh, südamesse torkivaks jäi niisugune kogemus. Me sõitsime jällegi kusagil Kilk Maal ringi ja siis me nägime, et ühest mäe otsast tuli alla üks, üks hästi võimas niukene torunu, kümnete meetrite jämedune ja selle all oli hüdroelektrijaam. Ja siis me saime teada, et see toru toob vett, jam too järvest. Jando järv on üks kõige pühamaid järvi tiibetlaste jaoks. Ja nüüd on hiinlased mõelnud, aga siit saab ju elektrit. Nad on kaevanud sealt välja kanali ja pannud siis turbiinidega selle v tootma elektrit ja nüüd ta seal toodab seda elektrit, aga, aga vet läheb järvest välja palju rohkem, kui sinna sisse tuleb siis tähendab seda, et ükskord see järv lihtsalt kuivada. Tiibetlaste pühajärv. Aga, aga hiinlased mõtlevad ainult sellele, et mõnekümne aasta jooksul saab siit ju elektrit. Et näiteks hüdroenergia kasutamine selles osas on hiinlastel väga-väga suurejoonelised plaanid seal Tiibetis just. Nii et praeguse seisuga paistab küll, kui mõelda sellele raudteele ja kõigile nendele tendentsidele, et praegu Tiibeti ka juhtub küll selge Hiinastumine hetkel ja ka see, et teda nagu tasalülitatakse noh, niisuguse globaalse tsivilisatsiooniga ja et tema omapära on praegu väga kiiresti kadumas. No see ei juhtu üle kindlasti, sest on palju asju, mis muudavad selle aeglustavad, seda näiteks seesama lihtsalt Tiibetis elamise raskus, et kui Hiina uusasukad tulevad Tiibetisse, seal on juba praegu tiibetlased teatud kahjurõõmuga, rääkisid näiteks, et need seal on Hiina sõdureid, eks ole, kümned tuhanded vaid et nad ju väga tihti on hästi haiged seal üleval, neil on seal halb olla, kogu aeg, seal on hõre õhk, tuleb mäehaigus, nad on alailma näost rohelised ja haiglas seal ja neil on väga paha olla seal samamoodi ilmselt hiinlased, tiibetlast tal on muide lihtsalt selle tohutu põlise elu mõjul tekkinud näiteks ka võime paremini taluda kõrgmäestiku. Nende veres on emoglobiini rohkem kui meil teistel tasase maaelanikel ja selle tõttu hapnikupuudus ei ole neile nii suureks takistuseks nagu meile. Aga igaüks, kes on sündinud tasasel maal, see seal üleval põeb, seda jääbki põdema. Nii et kui miski Tiibeti iseseisvuse poolt kõige rohkem on, siis on see loodus ja klimaatilised tingimused. Nimelt ütle, et loodus nagu, nagu ise kaitseb teda ja noh, ka nende keel, nende omapära ja, ja tegelikult on ikkagi Tiibetis ka, isegi see raudtee muide kavatsetakse, jätkab, sed läheb nüüd Laasost, tahetakse seda jätkata risti läbi kogu Tiibeti kuni India piirini välja. Need sõjaväebaasid, mis seal Tiibetis on, need on kõik suure vaenlase India vastu, eks ole, India ei ole kunagi teatanud, et ta tahaks Hiinat rünnata, aga see tuleb ka meile kuidagi tuttav jälle ette, eks ole. Igaks juhuks, maailm on täis vaenlasi just ja aga kindlasti isegi siis olete valmis, saab, on Tiibetis ikana nisu, Sigolkaid, need on need alad, kus noh, elavad näiteks metsikud jakid ja kus liiguvad ringi need nomaadid, karjakasvatajad, seal ei ole ühtegi teed seal, ei, isegi tavaline tiibetlane ei tule seal toime sinna võib-olla lähemate aastakümnetega see Hiina võim ikkagi veel kuidagiviisi ei saa olla toda. Need alad on tohutult suured meeletusuured, alad. Et see kõik käib väga aeglaselt. Aga see tendents, et ja tegelikult me ei oska praegu öelda Tiibeti saatust. Sest teistpidi on ju selge, et, et see dalai-laamaga eesotsas kogu Tiibeti vaimne eliit. Nemad muidugi seisavad nüüd kõvahäälselt selle ees, et Tiibet saaks rohkem iseseisvust ja et tema kultuur ja ka väga eriline loodus säiliksid seal väga tugev jõud tegelikult. Ja, ja teistpidi see Hiina niisugune suur riiklik teerullimentaliteet, et litsume kõik laiaks ja läheme edasi. Kumpsin peale jääb, me ei tea seda praegu. Aga kindel on see, et, et selline rahvas nagu tiibetlased ja nende kultuur, mis on väga eriline ja nende loodus, mis on väga eriline, need vajavad kaitset. Ja sellega siis täna lõpetaks ja kuulaks siia lõppu veel kord Schöödi rituaali laulu, mida laulab. Seesugune oli siis tänane sissejuhatav saade Tiibetisse millest tuleb juttu järgmises. No vaatame Tiibeti usuelu. Stuudios olid Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast. Kuula.