Hea luulesõber. Täna õhtul jätkame Eesti noorema põlve luuletajate tutvustamist. Oma luulet esitab Mariliin Asseenina. Saate toimetajad on Mariale, Liivak ja Lauri Kaldoja. Sa oled hakanud moonduma millekski, mis jääb väljapoole värssi. Et ma elan nõnda, üksildast elupäevade heli on pärastlõunane, sulav, lumi, õlitatud hingedega, uksed, mida sulgeda pole tarvis. Lohisevad sammud alati minu enese omad. Päevade heli on pildiraamid, mis ripuvad seintel. Koorub tapeet kuluv linoleum, seinasse praguneb auk. Plaadi heli on see, mis tekib, kui panna telekas kinni. Mõnikord olen tundide kaupa nii õnnetu, et pean minema ja kellaseiereid ise edasi lükkama. Näen su pildi akna alla kohta, kus õhtupäikesekiir saaks anda su näole loojuva kuma. Paati teda ei tule ja mõnikord pole mind kodus. Ja siis on veel kõik see, mis jäigi olemata ja millest me teinekord mõtlen, tundmata seejuures midagi, millele oskaksin anda nime öösiti ilmutsa, kellegi teise unenägudes, nagu surmadeemon, nagu kobistlik, tõde. Nad poodides Shanghai. Ma vaatan, kuidas istud ja maasikaid sööd. Miski mu sees tõmbub krimpsu, näen sind seal nahkdiivanil koguses ametisuses. Seejärel mõtlen oma käte sisekülgedele. Minu nahk on leinast klipendav ja kore. Maasikas on niisugune vili, mida ei saagi koorida. Mari Liinvasseenin on kirjanduskriitik ja tõlkija. 2013. aastal jõudis oma debüütkogu avaldamiseni. See oli raamat Horror Wakui, mis tänaseks on päris palju tähelepanu pälvinud. Kuidas sa tajud luuletajaks saamist, kuidas sa jõudsid kirjutamiseni kirjutamise kaudu lõpuks selle raamatu, nii? Need on selles mõttes kaks, et ma olen enda teada kogu aeg kirjutanud. Ma arvan, et ma hakkasin kirjutama kaheksa aastaselt või jäi kaheksa-aastaselt, ma teadsin, et minust saab kirjanik. Mis asjast pole siiani saanud või noh, nüüd võib ju nii-öelda, et nüüd ma võib-olla asunud sellele teele. Ma teadsin, et minust peab saama kirjanik. Kohe pärast keskkooli ma otsisin üles, kus ma saan õppida kirjanikuks, smastasin Ehisse kirjandusteooriat õppima kirjanikuks muidugi. Aga kui sa õpid kirjandusteooria, et, et see on kõige viimane asi, mida sa peaksid õppima, et mine õpi, midagi ma ei tea, mine eluülikooli näiteks, et siis on nagu tõelisem loe loe raamatuid, siis. Mul on tunne, et noh, et, et sa ei pea tingimata nagu minema seda teooriat õppima, et see ei ole päris see. Aga see raamat? Eks ma olen selle aja jooksul katsetanud igasuguseid asju, kuna me selle kirjandusteooria õppimisega tegelesin. Mihhail Lotman oli, meil õppisin semiootika, ka ema oli nagu see, kes avas mu silmad sellele, et luule ja üldse kirjanduse, et see võib olla midagi väga-väga-väga põnevat, et see on nagu mitte lihtsalt tunded muljetamine vaid, et seal taga on süsteemistruktuurid, sügavused kõikjal ja siis ma hakkasin luulet lugema ja siis ma katsetasin igasugust erinevaid, et ma olen nagu kirjutanud ka riimi, rütmi, igasuguseid meetriumidega, neid ma noh, need on siuksed, näpuharjutused, et need nüüd üle lugedes kuidagi vaatad, et jah, tublisti oh on pihta saanud, aga nad ei kõlba nagu niimoodi seal ei ole niukse sõnumit või seda sees. Aga siis ühel hetkel raamat on nagu luuletusi korrar, vaakuja Sis luuletusi 2006 kuni 2012 et see 2006 tegelikult märgib sellist nagu murrangut. Hakkasin järsku kirjutama vabavärssi või, või selliseid asju, mis siin on, et ma kuidagi sain nagu mingi soole peale ja et siis need tekstid mulle tundsid, et neid äkki võib, on näidata ka teistele siis võib-olla ei olnud päris aktuaalne raamatu avaldamine hakkasin tegelema kirjanduskriitikaga ja siis noh, suheldes inimestega niimoodi, et siis see kuidagi niimoodi orgaaniliselt tulijad. Et kui sa kirjutad, et noh, anna ka raamat välja või tee midagi ja siis, et, et see niimoodi nagu siis ühel hetkel inimene peab elus midagi tegema sinu näol on tegemist inimesega, kes on tekstidega kuidagi veel eriti mitmest rakursist seotud, see siis tähendab tõlkimist, kirjandusteooriat, teksti analüüsimist ja siis loomingulist kirjutamist. Mis seisund see on, milles luuletusi kirjutad ja kuidas sa jätad kõrvale selle kriitiku endas või analüütilise meele? Ma ei tea, võt mingil hetkel tuli kuidagi kindlus, et või et kui ma lähen sinna teksti maailma, et siis noh, et, et sealt midagi sünnib või tegelikult ma just rääkisin ühe ühe sõbraga ka, kes kirjutab ja avaldab, et on nagu kahte tüüpi luuletajaid, et osad on need, kes kirjutavad luuletuse peas valmis või nagu kannavad seda mõtet või seda, et ta isegi võib-olla üsna pikk tekst sul peas ütleme, et sa käid ringi nagu täieneb. Ja siis ühel hetkel istud vaheliselt kirjutada üles, ta on nagu kohe valmis, et, et see toimetamine on juba seal peas nagu ära toimunud. Mul on ka vahel niimoodi, teinekord on kuidagi niimoodi, et nagu kusagilt mingisuguse sellise lausejupi või mingi fraasi või, või mingid maad või mingi pildi, mis on kuidagi täiesti võõras niimoodi, et sa isegi imestad, et lihtsalt suvaliselt tegevuse juures järsku tuleb sul mingi selline ja siis seal on nagu mingisugune energia või tuum või mingi mingi asi on sees kuidagi. Siis sa hakkad teda vaikselt uurima, et mis ta tahab, saadad talle mõned lauset seltsiks siis proovid niimoodi ja siis, kui tekib see tunne, et vot nüüd võiks kirjutada, et siis teinekord on nii, et kirjutad nagu alustad, sellest saadud lausest kirjutad midagi valmis ja pärast oled läbi õhatud, et okei, ma ei teadnudki, et see asi ka kuskil on, et aga et ju siis kuskil mingi protsess käis ja, ja siis fraas, mis tuli, et see oli kuidagi nagu selle noh, nagu koputus või hakkan nüüd seda uurima või vanasti kirja või ma ei tea, kõlab kuidagi nii, nagu ma oleks, ma ei tea Eriti proff ehk et kuidas see kõik käib, aga noh, ma olen nagu märganud, et minu arust see nagu huvitav, et mis moodi need asjad sünnivad? Hästi tihti käies just nagu see käimis Rütt või selline liikumine, et see annab mingi mõtte või küla pealt, tekib mingi asi või kuidagi. Aga see teine poolse toimetamisküsimus, et ma ei teagi, kui palju see kriitik ma arvan, see kriitikalist, see, kes ütleb, et kas tekst jääb sahtlisse või saab seda näidata nagu jagada kellegagi. Ja seal on pidevalt on selline võitlus. Mul just täna hommikul ma mõtlesin, et need toimetaja ja seal luuletaja ja on siis nagu Tölpa ja Mõhk üks on see, et mina leidsin ja teine on see, et aga mina tassisin kaebasinesse pidevalt nagu selline võitlus nende kahe vahel vähemalt tegelaskujud tegelikult nagu teenivad minu puhul vähemalt selle kogu puhul. Ja nüüd hiljem asjad, mis ma olen kirjutanud, võib-olla isegi veel rohkem teenivad rütmi. Et rütm on see, mis nagu lõpuks otsustab, et vot nii jääb olete pool võtab tekstist mõne sõna välja siis sellepärast, et see rikub nagu rütmi või seda sellist kompaktsust või sellist täpsust, et toimetaja roll on nagu see tema ei ütle. Vot see mõte ei sobi, et seda tema ei ütle, et seal on nagu luuletaja pool. Aga jah, et nad mõlemad nagu püütavad selle rütmipool. Kui pika aja jooksul sa ühte luuletust võid kirjutada või kuidas sa tead, et see luuletus on valmis või millal toimetaja sinus sekkub? No vot nendega ongi nii, et mõned kirjutatud peas valmis ja siis paned lihtsalt paberile. Ja siis toimetaja enam eriti sekkugi, et näiteks üks, mis mind ise paneb siiamaani imestama, on sellest samast kogust on see pühapäevad. Et see on niimoodi kirjutatud, et akt otseselt ja lõpetades siin ei olegi nagu midagi muudetud, ta oli kuskil niimoodi peas valmis ja siis panid lihtsalt ta paberile paar sõna, komasid on pandud. Aga samas on teisi selliseid tekste, mis on just mulle endale nagu see välja ei paista sellest raamatust või kusagilt, aga kui see murrang toimus 2006. Et ma olen hakanud lõhkuma neid rütmis ja riimis kirjutatud luuletusi ja ma kasutan mõningaid fraase ja pilte Ottawas tekstides, siis võib öelda, et tegelikult mingil ulatus ja mõni jääb pooleli. Mõni vaba värsiline jääb ka pooleli ja siis ma võtan ta hiljem nagu klotsideks lahti ja võtan sealt mõned asjad, mis siis lähevad uude luuletusse, istuvad hoopis paremini, et et selles mõttes see või see on niisugune osalt ka nagu käsitöömosaiigis ladumine. Et samas mõtled, kas sa tohid seda teha, et see ju siin looming onju, et kuidas nüüd lammutad selle lahti ja võtad nagu siit ära need kaks sõna või noh, selle lause või selle pildi, see on niisugune mänguline külg selle asja puhul ise toimetamistöö siis tekstiga ei lõppe tegelikult kunagi samamoodi, kõik need tekstid jäävad avatuks selleks et võib-olla kunagi jah, selles mõttes küll võib-olla need, mis nüüd on niimoodi kuju saanud, kaante vahele, et, et võib-olla seal, et ei, ei võta enam niimoodi, murra neid lahti. Aga noh, siin nendes tekstides, et kui tuleb juttu tühjusest et need, mis on siin Itaalikus või kaldkirjas, et need on tavaliselt tsitaadid, et osad on nagu päris tsitaadid, aga osad on mul sellised minu enda jaoks nagu sellised tühjad tsitaadid, et nad on tsitaadid luuletustest, mis kunagi ei valminud. Et see on jälle nagu osases tühjusest tsitaat tähendab mitte millelegi. Tsitaat, mis viitab luuletusele, mida ei ole, mis viitab nagu tühjusele põhimõtteliselt sedapidi on gaasi, tühjusin sees. Pühapäevad-pühapäeviti oleme sinuga mines. Kell kalla põrandale tunde ja mina loen trusti. Sinu isa surm seisab su selja taga. Ta on seisnud seal juba 33 aastat astumata otsustavat sammu. Ei armasta enam kiduraid sookasti. See tõstab päikesevarjuks käe ja küsid, millal sa oled neid armastanud. Su isa surm su selja taga. Ma loen lusti ja mõtlen, mida ma armastan. Sulle teeb see nalja. Mis sulle nalja teeb? Ma mõtlen, et pruste on ainult üks et olla enesest nõnda teadlik ja sedasi kirjutada pillidele taustal elama palju neid, kel polnud enesest aimugi. Sinine veri ei paiska veel kõrgusse. Vahepeal loen sulle ette, sinu isa veri ei süüvi, aga sa jääd alati magama, sest me mõlemad oleme vines. Taevaski kisub pilviseks. Ma vaatan siin siis ja mõtlen, kui su isa surm ei seisaks selja taga. Vaevalt sa siin tukkuksid. Vaevalt ma ärkasin öösiti, et kuulata ärevusega su hingetõmbeid, mis on nii haprad. Oled maailmas puhtalt ja tasaniiet, su hingamist pole vahel kuuldagi. Aga su isa surm seisab ikka su selja taga. Ja värvib su varju punaseks. Siis meenub, et kui ema saatis mulle haiglast kirju paide kõige halvemad asjad alati sulgudesse. Mind on nii vähe. Mind peaaegu polegi. Vilede naha all sõidavad sooned kui tummad rongid. Praegu ma olen veel noor. Sinu raamat Horror Wakui ilmus 2013. aastal. Ta hõlmab ajaperioodi 2006 kuni 2012 oma luuletustes. Kui sa praegu seda valmis raamatut vaatad, siis millist maailma sa näed, selles, mis aeg see 2006 kuni 2012 selles raamatus on? No mulle endale meeldis mõelda, et see on just see selline loominguline periood, et seda ei saa päriselt niimoodi elu Verioodina käsitleda. Kaitstud 12 Ma panin ta kuidagi selle lõppu siis selleks, et mõtlesin, et noh, et äkki nüüd tuleb uus murrang või et äkki ma hakkan midagi muud tegema. Muud moodi. Aga kui sinna, kust seda sisu poolt vaadata, et siin on leina, on hästi palju siis sellist üksindust, sellist kontaktitust või sellist raske välja pääseda siukseid, sisevõitlusi veis või sellist. Et võib-olla selle kohta saab öelda, et see on nagu need läbi või vaid ma olen siit edasi liikunud, aga eks need leina ja sellised morbiidsed teemad, et ma ei tea, minu arust ei peaks nagu väga kartma, et et siin selles ühes luuletuses sõnumitooja see oligi tegelikult ma lugesingi raamatut on prantsuse ajaloolane Filippari s, kes on kirjutanud. Ma lugesin inglise keeles, sellepärast mul on siin inglisekeelne pealkiri on mõistele nädićouts, toode, surmasse suhtumise ajalugu alates ajast kuni tänapäevani. Uurinud seda ja et surm oli kollektiivne kogemus, siis temast sai inimese isiklik suurem nagu individuaalne surm. Tänan, ühinemiskõigiga juhtub vaid, see juhtub just minuga. Siis edasi, mida kaugemale meditsiin arenes ja tänapäeva maailm. Et siis seda surma hakati kohutavalt peitma võtma ja nüüd see on peaaegu tabuteema, surma niuke steriilne, ta on kuskil haiglas. Me ei taha sellega tegeleda, minge ära, ärge rääkige sellest. Kui sa midagi nii hirmsasti tõrjud, et siis siis enam kohal kuidagi või et ma olen ise sellega kokku puutunud, et et ma kuidagi tunnen, et mul on nagu sellist. Näen, ma võin sellest rääkida, ma jaksan sellest rääkida. Aga ma tundsin ja siis ma arvan, et ma nüüd räägin edasi ka. Nagu sa ise ka ütled või kasutad sõna morbiidne ja ilmselt see ongi üks esimesi sõnumisele raamatuga seoses pähe tuleb, kui seda lugeda. Ja kõige paremas mõttes, et seal puudub selline isegi iroonia, toon või paroodia, toon toremorbiitsas. Kas sa ise tunned ka näiteks Nendest teemadest, surmast ja süüst ja alandusest ja leinast kirjutamine või rääkimine? Kas see teeb sulle kui inimesele endale head, kas sa kuidagi kasutad seda teraapia vormina või otsid sa selle kaudu mingit lugejat, kellel oleks ka selline kontakt nende teemadega? Ma arvan jah, et sellised raskemad luuletused kus majanduse teema või süüteema et need on mingisuguse protsessi lõpptulemused, neid võib küll vaadelda nagu teatud mõttes teraapilist täna vananemis enam ei kuidagi. Aga et kas ma otsin sellist lugejat, et siis vastupidi, ma olen kuidagi kohanud hästi vastakaid reaktsioone. Et on inimesi, kes ei taha üldse nendest tekstidest nagu üldse kõneleda või tekib pigem selline sein, etet? Näed, et, et see on talle võib-olla liiga rasked. Kui sa ütled asju väga otseselt välja, kui sa räägid süüst ja alandusest, paljud ei taha, nagu sellega tegeleda oma mingite teemade tõttu. See ei ole raamat, mida saaks selles mõttes niimoodi lõpuni armastada või noh, et ta on nagu piisavalt selline kuidagi okkaline või, või raske, et see raamat mu enda jaoks oli ka selline asi, et see tuli kuidagi ära kirjutada eest. Et ma ei tea, mis ma veel, kas ma üldse veel kunagi midagi teene. Aga see tundus kuidagi, et need tekstid on ja mis ma siis teen, et kas ma siis jälle panen kuhugi. Ja ootan siis selgemaid aegu või ma annan need ikkagi välja, et mulle tundus, et need tuleb nagu kuidagi panna kaante vahele ja eest ära nagu saada. Horror Wakui on nüüd kogu kohta selles mõttes minu meelest väga erandlik teos, et ta paistab silma väga täpse toimetaja. Tõepoolest ja paradoksaalne on selle juures see, et toimetaja oled selle raamatu juures, sina ise. See raamat on väga, täpselt ja väga mitmekihilised läbi komponeeritud. Mulle tundub lugeja, no et ma isegi neid kihte kõiki ei taju, võib-olla sa ise oskad öelda, kuidas sa selle raamatu, mille alusel sa need tekstid oled kokku pannud. Ja kuidas raamat oma raamide oma pealkirja oma kompositsiooniga kokku sai, sündis kompositsiooni. No siin on kolm osa, maksin, vaatame neid tekste, mis mul üldse on ja tekkis nagu sellist kolm kimpu, esimene osa on selline, kus on neid, sina, mina tekste, hästi palju, kohati ka sellise igatsuse või sellise armumise lugu. Selles esimeses osas ma üritasin, et, et kui hästi palju heidetakse, Ta lüüriliselt luulele eriti eesti kirjanduskriitikas, seda, et sinna liiga palju sellist sina, mina ainult iseendaga tegelemist, noh, tegelikult lüürika üks põhitunnuseid ongi see, et, et olen mina ja siis kõik, mis minuga nagu seostub ja siis oled sina ja siis ja siis ma üritasin selle vindine kunism kuidagi natuke üle keerata ja uurida seda kui see, kellele sa kirjutad, kui sul ei ole temaga üldse mingit kontakti, kui seisab talle üldse ligi, kui teda, nagu sul on põhimõtteliselt tühjus, vastas sealt nagu hoovab seade sinu üksindust, et kui sina on täiesti kättesaamatu või noh, sa ei saa temaga üldse kontakti, et siis Nad iseennast selle võrra hoopis rohkem üksikuna. Ja et lõpuks sina hakkab nagu lahustuma, need piirjooned odavad ja siis tänu sellele, kui sind ei ole enam sisse ja muutub ka selliseks, et seal tekib mingi selline üleüldine kadumine või tühjus, jälle oli see, kus tühjus on selles esimeses osas, teises osas olid need askemad, neid võib isegi nimetada psühhoanalüütiliseks teraapilist, eks tekstideks, kus on siis raskemad süü, kadedus, enesetapp, pimedus, haigus, see teine punt ja kolmandasse tekkisid tekstid, mis on siin hästi palju intertekstuaalse klišeid tegelikult kolmas osa räägib kirjutamisest kolmandal aastatuhandel. Kuidas see enam võimalik, annete näiteks selle koguse nimi, tekst, horvaat, kui et see on see kogemus, et sa muudkui mälud mingeid sõnu ja sa muudkui vihjad, viitad ühest tekstist teise, värsimaterjal on juba päevas, et nüüd nagu laibad, sellised, millega seal opereerid, et mis me enam üldse öelda saame, kõik on juba ära öeldud ja seda tunnetan siin viimases osas hästi palju. Aga see kõik see Punase niidina nagu läbib seda, on igat sorti tühjus, on surma, tühise leinatühjus, oleku tühjus on puudumise tühjus on, on ka nagu looduslik tühjus, kus on kõik igasuguseid augud ja ja niuksed, lõhed, praod, lohud ja siis on, on see tühjus, kui sa oled sunnitud ja ma ei näe, või, või sa ei saa käia. See, mida ma just mõtlesin, et kuidas see horror Wakui hästi kirjeldab seda, et ühtepidi seal nagu hirmus, et sul ei ole seda ühte olulist, mis peaks inimesel olema? Pidi on ju see, et loodus tühja kohta ei salli, et kui ei ole nii, et see on lihtsalt teistmoodi, et mis siis ikka ei näe, ei näe Est. Noh, su maailm lihtsalt on teistsugune, kui sa ei ole kunagi näinud, siis sa ei oska sellest puudust tunda. Oma kogemuse põhjal. In transiitjoone. Sinuga. On alati millegi lävel. Uks on pärani, vallaväli on väga tühi ja üle selle lendab kaks lindu, kes meie poolt vaadates paistavad mustad. Me ei tea, mis linnud need on, aga me teeskleme, päevad saavad läbi, kuigi nad ei olegi kunagi alanud. Mõnikord ma tahan gaasi läbi surma mustade silmade läbi valgete haigla koridoride. Freud kirjutas, et meil on hoolik, ei tea, alati ei mäleta objekti, mille ta on kaotanud. Mina olen lihtsalt kaotanud. Eelinud lind, lenda nüüd ära. Isal on vaikust vaja. Aitäh. Ma enam ei taha. Kõht sai küünaldest täis. Öölinn, tema on akna taga lebab halvatuna kõnnumaal. Mina, Kumania kumisen, nõnda ei saa öösse minna. Söeliblikas, lenda nüüd ja su kodu on pärani silmade maal. Ja nüüd sõnajaht viib mu sageli kõndima. Teen lastehaigla tagant ringi. Maja tagust muruplatsi piirab kõrge sirelihekk. Sirelite vaikne tumedus kõrgub müürine haigla ümber. Kunagi ammu aastaid tagasi oli sul nii valus, et kuulen sind siiani röökimas. Ka meie suvilat ümbritses sirelihekk. Mäletan, et seisin sageli nina lehtedes õue ja heki piiril ning vaatasin läbi põõsaste tänavale. Inimesed möödusid päikese käes, aimamata, et mina neid jälgin. Veetsin seal tardunult tunde. Nüüdki seisata oma käikudel sageli haigla sireliheki ees ja piilun läbi lehtede kus teinekord kaovad lapsed. Neid autoreid, keda sa nimeliselt oled kõnetanud selles raamatus seal on siis prust Balzac Bodle pessa. Millise sammastiku nad moodustavad sinu enda elus või kuidas see raamat nende autorite raamatute hulka asetub? Jah, siin on teisi ka veel prantsuse kirjandusest võib-olla kõige rohkem, sest ma ise olen prantsuse keelega pikalt tegelenud, tõlkinud ka ja lihtsalt võib-olla lugenud kõige rohkem, et nad on jätnud velje või. Aga see on üleüldiselt, ma ei ütleks, et need autorid oleksid kuidagi eriti olulised, et nad on lihtsalt ühe ajastu, ütleme mingil hetkel oli üks suvi, kui ma lugesin prusti, et siis see suvi prustan nagu seal taustal vest. Kuulasin üks minu emmikumaid luuletajaid kanadalanna Ann Karlsson. Tema jõudis just trusti lugemisega lõpuni Lugazbrusti seitse aastat iga hommik kohvi juurde. Ja öeldakse, et nüüd on kuidagi imelik, auk on elus, et ostjatele lugenud. Ehk. Pluss tähendab mulle nagu aega, et just selline aja voolamine, et see on prust minu jaoks, aga Periga ma tegelesin ülikoolis hästi palju, kirjutasin oma bakalaureusetöö riimist kurja lilledest. On öeldud kui kohta, et et siin on sellist Bodleeriliku, mida ma ise kusjuures üldse ei märganud või ma ei, see oli mulle üllatus, et Bodleriliku teooriat kuidagi see tunnetus on noh, võib-olla selline leegiline natuke või et, et see võib olla Bodleerilt pärit ja ma olen selles mõttes nõus sellega hästi imelik on tegelikult niimoodi algaja Debetandina kuidagi tuua sisse nagu, et oojaa, et mina, poleer see päris nii ei oleks, et ta nii kaugele tema ja minu vahel on nii palju, mille kaudu ma tegelikult olen nagu kuhu temast tulnud asi on arenenud, ma pigem olen ikkagi kontaktis rohkem sellega, mis luulest sai pärast poleeri. Seal on jah, ikkagi kogu see taak on vahel natuke on see koguga selline üks veel, kus tühjus välja tuleb, on see, et see pisuke pettumine tuules või lüürilises luulas üldse, et, et just, et mida me saame ehk selle abil enam väljendada. Ei ole lihtsalt sõnamulin või sõna laibad, et siin on natuke põimitud sisse selliseid tsitaate vaat ühelt või teiselt, et öölinnus on see Dylan Tomas üks võimsamaid tekste, mis on ta isale kirjutatud tunud Godžentol Intjuda kuud, Mait, et see on minu jaoks olnud alati selline tekst, mis suudab nagu raputada v temas on mingise power sees, aga noh, siin on selliseid teisigi selliseid materjalid. Et, et ma olen nagu kasutanud oma kogemuse, noh just selleks, et kuidagi mõelda selle üle, et kas minu sõnad enam piisavad minu kogemuste väljendamiseks või pean ma kasutama tsitaate, sest enne mind on olnud nii palju kõike, kuidas ma nüüd jälle hakanud peale otsast peale jalgratast leiutama, et sealt ka ikka natuke pettumust, et isegi kui sa võtad need kõige kõvemad. Noh, nad on juba nii, ma ei tea isegi tühjad, et natukese päike, pettumine nagu luules mida saab luulega, öeldakse, üldse saab enam midagi öelda. Sellepärast see viimane tekst kõike loetut tagasi võttes. See on Tšiili luuletaja Nika norparra viiekümnendatel, tema tegi nii-öelda katkestas üldse Ladina-Ameerika luulest, tuli sisse selline suur katkestus temaks kirjutama anti luulet mis oli kõik vastupidi sellele, mis luule lüürika nagu enne oli, et temaks kirjutame massi inimesele iroonilist sellist noh, just see, et tal oli seesama, et mida luule saab teha enam, et et luule ei saa enam midagi teha, et need antiluule on nagu see tee, mille me peame valija. Ja ta lõpetas oma esinemise sellega, et ütles, et ma võtan kõik oma sõnad tagasi. Et see minus kõike loetut tagasi võttes, et noh, et see on ka kuidagi see, selline väike mass või kuidas sa, eesti luule, kaasaegsed kontekstid, ajud eesti tuule, noh. On väga häid või ütleme, kui ma ütlen hea, siis ma, ma räägin praegu oma maitse-eelistustest, et on selliseid, mis mulle väga korda lähevad, aga on üsna suur osa, mida ma parem ei loe. Natukese kuidagi selline on igal pool tegelikult. Et mitte ainult luules, vaid üldse nagu noorema põlvkonna juures. Ma kõlan nagu dinosaurus, aga see, et kui sa hakkad kirjutama, et siis enne enne võiks nagu lugeda võiks vastad, lugeda, võiks saada kätte kindluse see, mida ma kirjutan, et vot see on nüüd see või see või see või, või lugemisega, kas võid avastada, et see, mis sa tahtsid kirjutada, et et see muutub kuidagi ebaoluliseks või et sa peaksid seda edasi arendama või sa peaksid oma annet kuidagi Lifima rohkem? Minu arust oli solist, panen kohe paberile, kohe annan välja ja ja sõbrad loevad ja siis on selline võib-olla natuke haiglane, niimoodi öelda, aga aga et noh, vähemalt see kriitik minus tahaks, et oleks huvitavam. Et kui ma loen, et sisseraamat viiks mu kohta, kus ma ei ole varem käinud, seda ei ole nagu väga palju on, aga mitte väga palju. Mu seinal ei ripu ühtegi pilti. Õhtuti laman voodis ja vaatan oma lagedat seina. Ja hommikuti sina sünnid ja sured mu jaoks igal sekundil. Aga nüüd, kui ma ütlen, sina ei tea ma enam päris täpselt, keda ma selle all mõtlen. Ma vaatan oma tühja seina õhtuti ja hommikuti ja siis ühel hetkel saab mulle väga selgeks, milline oled sina. Ainus, mis meid takistab, on hirm kaotada. Lasta sul surra, sündida igal sekundil. Lesides siin käsi kuklal, vaadates oma lagedat seina. Kuulsite luuleruumi saadetis Mariliin masseenenist toimetasid marjale Liivak ja Lauri Kaldoja, kes oli ühtlasi ka muusikaliseks kujundajaks. Saates kõlasid Wolfgang fopti Ericsati töötlused L1 Ferrari muusika. Raadioteater 2014.