Olge tervitatud, kõik teie, kallid kuulajad, kesi tunnete huvi ajaloo vastu. Täna, nagu ma lubasin eelmisel korral. Rändame koos kunstnikest rännumeestega mööda Euroopat. Ja see periood, kus me viibime selle saate ajal, see on 19. sajandi algus. Seesama periood, kui Napolion oli veel peremees kogu Euroopas peaaegu ja näidendeid või olime viimati Hispaanias. Ja ma täna ka ei räägi teile Napoleoni sõjakäikudesse, mida te nagunii õpikutes teate, kõik väga hästi. Aga vaatame olu tol ajal Euroopas hakkama jänes peale, kõigepealt võtame prantsuse kuningriigi või siis ta oli juba keisririik prantsuse keisririik, eks ole. Ja vaatame kõige loodepoolsemat, Prantsusmaa osas on pretani poolsaart pretall. Mul on pildi ees. Jällegi üks rännumees on selle jäädvustanud meile ja rännumees on kirjutanud ka selle kohta väga üksikasjalikku teksti. Nii et mul ei ole raske seda teelega need kirjeldada. Näiteks kuidas elasid Briettanis talupojad? Näiteks 10 näeme siinide suur suurt ruumi. See on eluruum. Pretani talupoja eluruum. Ja näeme siin huvitavat pilti selles eluruumis, mis on ainukene küla vaaraga, ta on ainukene ka, elavad koos, nii inimesed kui ka koduloomad elavad koos ühes ja samas ruumis. Ja see ruum on kivist, ehitatud seespool on, kaob palkseinu näha. Otse keskele, vastas on suur kolle. Lõhma, ütleksin kaminataoline suur kolle. Ja seal põleb tuli. Koldes tõuseb suits üles, see läheb, mida mantelkorsten üles otse välja ja telekolde juures valmistatakse süüa. Ja kunstnik märgib, et see hoone on juba vastu pidanud 300 aastat 300 aastat vastu pidanud, tähendab, siis on 1510. aastal umbes on seal siis ehitatud, eks ole. Nii et alalhoidlikkus oli siin maakonnas väga-väga tugev. Ja niiviisi me näeme siin kõigepealt maa kirjutada neid inimesi, kes on, paistab, et selle pereema seltskonna pereema on siiski toitu valmistab. Tema askeldab seal kolm üles, seal on pandud üles raudvarras, millel, mille küljes ripuvad pajad. Mitu pada seal peal peaks siis mingisugust toitu üliinimesest. Ja nagu märgib autor ka loomadele valmistasin toitlusised keset põrandat on laotatud maha õled, õlgede sees elab siis neid võiks kah ka siga, see siga seal siruli. Äsja seemis. Kes sealsamas ruumis, kuidas seda võiks nimetada? Kas Eesti pere tol ajal Eestimaal elasid niimoodi? Ma siiski arvan, et ei olnud see asi nii nii primitiivne, nagu siin see asi paistab, aga see oli 1810. aasta. Nii et ei olegi see asi, mis meil oli nii hirmus hull, kui me võlgneme seda pretainiga Prantsusmaa osaga. Kolde kohal on siis näha ka veel riiulid. Need on siis pandud niimoodi väga pikalt ja laialt üle selle seina, kus kolle on allpool. Kaminasimsi kohal olid riiulid. Ja mida me näeme nende riiulite peal. Näeme siin taldrikuid ja muid nõusid. Ilmselt paistab, et enamus on valmistatud puidust. Puunõud. Sisenedes abi kannusid. Need on nagu kunstnik ise märgib, õuna-viinakannud ehk kalbados õunapiim Prantsusmaal oli kalbados ja seesama maakond ongi selle õuna-viina kodumaa, Kalbadossi, kodumaa. Paistab, et kõik need nõud On ka kaunistatud jooneliste ornamentidega. Niimoodi on ehitatud ja siis on ta pandud niimodi seinale väikeselt Tuve vahele, nii et see kaunistused paistavad kõik välja ka kunstnikule siis vasakul pool kaminad seina ääres. Ma näen siin mitmekorruselisi magamisasemeid, mitmekorruselisi. Kolmekorruseline näiteks on siin. Hetkel viib teistele teisele ja kolmandale korrusele, need magaja pääseb sisse ja päeva ajal magamise nishi. Kuidas ma selle võiksin nimetada? Need suletakse puidust ustega. Et tuleb mõni külaline sisse, siis voodi pine, vaid ta näeb selle asemel ühtegi seina. Need uksed on ka kaunis. Väljaspoolt. Ja uksed on nikerdatud muuseas ka need ikkagi ilumeelt oli neil olemas. Siis me näeme seal allpool puitkirstud siis suur leivalaud. See leivalaud on võrdlemisi madal, ütleme sama kõrge kui need istumise järid. Sama kõrge, aga ta on pikk pikergune laud, niisugune lae all on jällegi üks niisugune pikk latt. Ja selle otsas ripuvad siis Siingi näiteks on näha siin kaksinki siis on juustukera, ripub seal. Ja siis korvid ja nendes korvides on kastanid Sealse õliga kastaneid söödavad kastel muidugi mitte mitte jobu, kas ainult nagu meil on söödavad kastanid. Ja siis oli veel üks kassi, seal on kohe kunstniku poolt märgitud, et seal kartulikask sinoitiga kartuleid. Ja põrandal on muidugi siis loomadele pandud toitu. Ringvaade, mis neile riides, mis, mis need ringes endast kujutavad ja meestel on? Ja see on huvitav, müts peas ruumis ka müts peas kõigil meestel. Seal imik, pappkübar, kuidas seda võiks nüüd öelda nüüd? Paremini ette kujutaksite? Kujutage ette, üks on pea khatimeistrit, teda nimetatakse oktoobriks oktoober. Eks ole servadega, eks ole, aga nendel on see kübar niimoodi, et servad on nii väikesed, peaaegu neid ei olegi. Lõikab kübar, siis olid lühikesed kuued, Johan tihedalt ümber keha, kuued meestel nagu ütleme kohe liibuv ümber keha, varrukad, lühikesed. Nii et terve labakäsi ja natuke ülalpool kahand on paljas ja siga, aga püksid on kõige uhkemad. Need on, ma ütleksin, Califeed. Ja Califeedunud nii puhvis need et ta ütleb kunstnik ka, et seal sellepärast puhvised seal sees on peaaegu meestel kogu vaevamine vaja, mille varustus, mis mehel tarvis on näiteks piip, tubakakott, tuleraud ja nii edasi. Need pühkida ka oma eesmärk ostjal olemas. Jalas on kõigil seal puukingad. Puukingad on jalas naistel seal perenaise valge tanu peas. Tütrel on pearätt. Seelikud on nagu meilgi rahva õieti tavaliselt lamp, püst püsttriibuga seelikud ja kabukingad jalas. Pükse nimetati kallija püksideks kalja ja see on Prantsusmaa vana vana nimetus. Jaansoni villasest riidest valmistatud nagu kunstlik, märgib kuumadel Sarv nööbid. Kübarad on siis ümber päris amet, pael. Kuidas, kuidas nägi välja pretani talupoeg 1810. aastal? Siis on järgmine pilt sealt samast maakonnast. Lääne, kus noorpaar väljub kirikust. Ees liiguvad kolm viiulimängijad. Kohalik kirikuhärra juhib seda rongkäiku, kõik on pandud kõige uhkemaks rõivad ja, ja väga palju siis ehetest ehiteks kujunenud lindid, igasugust värvilindid, eriti pruut väga lintide rohkel, seal on peast juba pärgeminest üleval klimblid alla ja nii edasi. Näeme siin veel, et poodides on igivanad, kaalu viid, nad on uhked selle üle, mida vanemiseks margapuu või kaal on, seda uhkem, ta on selles üldse kaalu. Alu vihke loeti ikkagi vanuse järgi tähtsamateks asjadeks. Ja siin on öeldud, et, et rasvane kui läheb sinna isegi und, kunstnik, kes seal käis, siis oli ka prantslane ise prantsuse keelt kõnelev kunstnik. Ta ütleb, et mina ei saanud jutust aru, sest nad räägivad omapäras keelt ja me teame, see oli Brietooni keel. Omapärane keel, millest prantslane tavaliselt aru ei saagi. Liigume edasi, läheme nüüd natuke lääne poole, läheme taani samasse aega. Me näeme siin ühte pilti. Taani abielupaar. Nad istuvad mõlemad ühe hobuse seljas. Mees on ees kaksiratsi. Head aine, tema selja taga istub küljetsi. Tema selja taga istub naine mehe selja taga ja hoiab ühe käega mehe ümbert kinni, et muidugi mitte maha kukkuda. Selles mõttes istub tegelikult siis hobuse laudjal, eks ole. Mis mees on väga uhke välimusega kõigepealt pildi peal näha tal suus pikk portselanpiip. Siis on kaelakott, kaelkott, kuidas seda nimetatakse ja kaadriibuga põlvpüksid. Triibuga põlvpüksid, valged põlvsukad, kingad, need libanahast ja kaal, kaap, kübar. Ja naisele on hall kleit. Siis on jakk. Servedeta pottkübar. Pottkübar on umbes nagu, kui te paneksite lillepoti tagurpidi siis panete selle päevad, siis oleks umbes selle, selle, selle daami proua Taani proua välimuse kirjeldus valged sukad ja ta lollo otsik kingad ei olegi enam niisuguseid, nagu ütleme seal Pirita-Britannias oli. Otsikud paistab ja siis on kaelalett ja kaelarätti on ehitatud niimoodi, et katata suu kinni. Ilmselt on tegemist sineta Kaldis tolmu, keedri tavalised tolmused. Nüüd läheme järgmise pildi Jon Rootsi taluhoone samast ajast pärit siin on suur jällegi seinavaibad piibli teemadel on need vaibad ka illustreeritud siis on riiulid, fajanss, taldrikud, tega õlle kappadega, aga kannud on loomakujulised loomakujulised kannud. Siis Nõukogude hulka kuuluvad lusikad, kahvlid-noad enamasti tehtud puust ja kaunistatud muidugi ohtra mustriga. Ilmne tunnus selle kohta tsiinerati, nagu see kunstnik, seesama kunstnik on kujutanud paremini sisse kunstliku Li rännumees. Nii, ja nüüd vaatame järgmist pilti, seal Hollandi meremehed. Ka nendel on puhvpüksid. Need tulid moodi juba 1500. aastal Hollandis, aga kantakse edasi ikka ei vapralt neid puhvpükse. Ja muidugi puukingad, see oli neil kõigil kolmel nii tühine, eks ole, puukingad ja obestid pihikud ja kõik need on samasugused, need siin võiks ütelda, et, Maa elanikud oli nendes kolmes rajoonis võrdlemisi ühesugune välimus kuni vähemalt nii-öelda. Nüüd läheme edasi Poola, Poola liisis venele alluv osa, tol ajal seal isegi veel pärisorjus, kui te tahate tõtt kuulata. Aga seesama kunstnik, kes neid joonistanud, seal seep märgib ära, et Poola külas tol ajal selle Venemaa, Poola klišee Poola osa, mis oli Venemaa alluvuses. Et siin Peeti ülitähtsaks Noh, külalislahkust. Ja ta märgib, et kui, kui talupojad siin Poolas tähendab lähevad põllule, jätavad nad uksed lukustamata. Et rändur võiks sisse astuda ja maitsta musta leiba, mett ja vodkat. Teate, kui huvitav voolab, oli siis kuulus viina ajaja, maa. Siin aeti sihtida kõige lihtsamat valget viina. Ja nagu ma olen kuulnud, et poola valge viina praegugi Euroopas väga suure kuulsuse sees siis ta Vutka võburuvad, nagu nad ise ütlevad, puhas, valitud viin. Nende riietus on minu meelest ka umbes samasugune, kui oli Taanis. Umbes sama laadi rõivastus, nendel külaelanikel nagu see kunstlik joonistanud. Huvitaval kujud on siis. Lisavad, keda kunstnik on kohanud, on need külakaupmehed? Meediaksime, harjusid, käisid ringi, pauk pakkusid igasugust kaupa. Käisid ringi, suurte korvidega, hobust neil ei olnud. Seda korvi kanti seljas, rihmadega seljas? Jaa, alates nõelast lõpetades kõige suuremate asjadega, mida maal vaja oli, võis nende käest osta. Aga üks asi, mida märgib ära see kunstnik, see on asjaolu, et. Poolas need harjuskid, kes käisid ringi, müüsid juba siis. Raamatuid mitte ainult vaimulikke raamatuid, vaid ka pildiraamatuid almanahh, nagu nad ise ütlevad. Nii et paistab, et seal oli kirja lugenud oskus juba ikka võrdlemisi. No igatahes kõrgemal kui tavaliselt Venemaa oleks olnud näändega siin rändrätsep vaid omamoodi kujud. Emad käisid majast majasse külast külla ja õmblesid siis kõik, mis vaja, oli. Lihtsal küla inimesel tema ämbris ära, kui oled külalimisele omal riietis, vähemalt tal oli ka vahest mõni riidekangas kaasas, millesse siis lõikas tüki ja ja tegi eseme medali sellele inimesel vaja ja see oli 1810. aastal. Ja nüüd lõpuks jõuame Peterburi. See on umbes sama aja piirides. Siis on, me näeme siis Venemaa kombeid ja kostüümid ubini, prantslane ubineerimisele raamatu koostanud või joonistanud, ju kirjeldanud seda. Tema näitab ühtset ilusat momenti Peterburist. 1821.-st aastast kui Peterburis oli külma 20 kraadi, nagu ta märgib, muidugi ma ei oska teile öelda, see oli muidugi ma arvan, rea müri järgi, see oli muidugi rohkem, sest vaevalt et seisuse kraadi laoskast märkida. See oli ikka veel rea müüri järgi. See tähendab, et oli rohkem kui 20 kraadi külma. Ja me näeme seal kuidas hobuste koormate viisi veetakse lõppenud loomi, koeri, kassi ja poiss, vaid ka muid elukaid, kellel jalad testida, don ära külmunud. Visatud siis ree peale, et need ära koristada. Need on loomakorjuste virnad Nendel hobusemeestel, kes neid veavad siis karvamütsid ja kasukad. Kasukaid on väga nii robustse töötlusega. Aga ikkagi kasukad. Seal, sääred on esist mähitud kinni riideribadega nagu öeldakse, sõduri, kes mäletavad veel neid aegu, kui kui sääri Ja Lääne veelgi ilmunud loomi, eriti koeri seal vedelemas. Ja muuseas müüakse ka jäätena, müüakse jäätunud loomi, neid raiutakse sealsamas külmas tükkideks, müüakse. Sadakond meest sõdurite konvoi vahel. Ja on märgitud, et need inimesed peavad marssima jalgsi, Siberisse. Jalgsi Siberisse jalad raudus, külma ilmaga 753. aastal, muide esimesena Euroopas Venemaal kaotati surmanuhtlus õli. Keisrinna Jelizaveta veel ajal. Ja hilisti ajast jäi siis kõige karmimaks karistuse määraks jäi Siberisse saatmine ja see pilt, mis siin on, see on noh, ma isegi raske on seda kirjeldada. Aga kunstnik on seda tabanud ja asja pidiga sõduritelgi kerge pole. Marssida nende vangide kõrval koos Siberisse. Siis järgmine pilt mul 1820.-st aastast kuues. On tegemist Neeva jõe vee õnnistamisega. Preestrid on kirikulippudega kohal jälle ehitatud puitpaviljon Neeva jõe kaldale. Sinnani Ethan raiutud, siis aken jääs jääkattesse ja siis selle akna kaudu visatakse siis vette rist. Ja see risk peab olema õnnistuseks Neeva jõele. Aga samas kohe kõrval näeme ka lõbustust nimelt liulaskemägi on ehitatud Neeva kaldal. Paistab, et seal on palju neid, kes kes seda rõõmu kasutavad, saavad, lastab kaugele-kaugele jää peale liugu. See no ütleme, et see on paarikümne meetri kõrgune puidust ehitus, niisugune. Ljuusk tee, see on siis jääga kaetud ja siis lapsed ja isegi vanemad inimesed sõidavad sealt primitiivsete kelkudega alla jää peal. Ja samas kõrval ka müüakse siis kuumi pliine ja sooja kalapirukaid, mida kunstnik märgib, et need on väga maitsvad ja väga head. Samal ajal näeme aga ka ohtralt joodikuid, kes räuskavad ja ja trambivad sellepärast, et seal ka on näha mees, kes seda viinamüük, see on ilmselt sama Kont ise aetud viin, eks ole, ja seda suure pudeliga siis valatakse, seda juuakse ka pudelisuu pealt, nagu siin see pilt kujutab. See tagajärjel muidugi joodikuid, võid näha. Prantslane see kunstnik, niiet Plawis olla Kacintendiendistlik, seda ma ei oska akadeemia praegu täpsemalt seletada. Aga üldse järgmisel korral ma kavatsen rääkida. Teenides ja olukorrast, mis oli tol ajal Venemaal just nimelt välismaa kunstnike ja külaliste reisimeeste pilgu läbi meieni talletatud, ma tahaksin seal vist ka tähelepanu pöörata nendele elu olulistele pisiasjadele. Sest minu meelest kultuuri kõige ilmekam väljend unist elu-olu. Ja kui me selles oskame välja lugeda, järeldusi teha, siis minu meelest on oleme jõudnud juba võrdlemisi kaugele. Ja üldse, kui me ajalugu õppima, siis minu meelest peaksid edaspidi ka rohkem rõhku panema detailidel ja meil on kahjuks siiamaani olnud mitte ainult Nõukogude Venemaal või nõukogude liidus, vaid ka ülemaailma, ikkagi tendentsid. Kui me ajalugu õpime, siis õpime sõdu õpime neid lahinguis ja siis kõrgemate tegelaste seal mahhinatsioone ja kokkuleppeid. Aga inimesi huvitab koju detailide rohkus, pisiasjad. Ja ma olen väga tänulik kõigile Nendele, kirjanikud ei ole, kes on ajaloolisi romaane kirjutanud, kui palju pidanud vaeva nägema, et just nendes detailides selgusele jõuda. Sest see ema oli Merit ja kujutage ette, kui kas saaks teha ajaloolist filmi, kui me ei teaks täpselt neid detaile, mis tol ajal, kui see filmiperiood peab, peab kujutamise periood see ajastu. Kuid kui, kui me seda ei tea. Me võime teha niukse kohutava vea, et näiteks Vanas-Roomas tuleb mees välja vaatab käekella. Siis muidugi ajab meid naerma, me ei tohi tuua kartulid sinna, kui kartulid veel ei olnud, me ei tohi tuua suitsetamist siin nagu suitsetamis veel ei olnud ja nii edasi. Ja sellepärast ma arvangi, et järgmine kord ei ole paha, kui tutvume ka nende detailidega, mis valitsesid elu-olu küsimustega, mis valitsesid Venemaal 19. sajandi alguses. Täna aga jääme jälle kuulmiseni.