Tervitan kõiki teid kallid ajaloo huvilised ja kutsun teid endaga kaasa täna Pariisi. Aga muidugi ka mitte praegusesse, vaid kunagisse Pariisi. See on 1800. 45. aasta 1845 20. aprill, Pariis, mul on käes üks kiri. Sellest kuupäevast. See kiri muuseas on praegu asub ka prantsuse akadeemia raamatukogus. Ja see on sellepärast huvitav, et siin selle kaudu on mul võimalik Teide ühteteist edasi anda tolleaegses Pariisi elust ja see kiri on varustatud ka väga üksikasjaliselt graafilise lehega või joonistusega. Ja see joonistus kujutab endast läbilõiget Pariisi tolleaegsest viiekorruselisest elumajast. See joonistus on varustatud ka täiendavate seletustega. No kõigepealt hakkama selle kirja algusega pihta. Armas Alfred. Kas tead tänavat, mis kannab sama nime kui meie prefekt, härra raam, püütum? Kes puhkab juba teist aastat mulla all sai suusakujutella midagi tänapäevasemad. Midagi Farfionaablimat, see tähendab midagi. Soliidsemaid või moepärasemalt. Või suursugusemad. Kas sa mäletad veel nõbu ratinoad? Rüllati, noad, kondiitrid kes hiljaaegu jättis oma poe maha ja sai valmis oma suure elamuga, milles ta kortereid välja üürib. Ta ise elab ja ka selles majas mitmendat kuud selle kõige mugavuste templisse. Tuleb sõita mööda laia tänavat. Ja see on tulvil tõldu. Suured gaasilaternad teevad öö lausa päevaks meie linnas elame õlilampide valgel. Nüüd vaatame siis seda selle majaskeemia või läbilõiget alakorrusele. Ja tema hoolitseb kogu meie maja eest. No seda me nimetame siis majahoidjad, Tariks, veed, Tiguan, Parii kombeks, igas majas on all ukse juures kohe. Peamiselt ikka daam kes kontrollib, kes siis välja läheb ja nii edasi. Ühesõnaga majaproua. Ja kogu kelder on siis tema hoole all. Keldris näeme suurt avarat kööki. Seal on palju padasid ja panni ja kõiksugu asju silme ees ja paistab, et seesama proua almis saab ka toitu nendele korteri üürilistele kes seda tema käest on palunud. Laste kaudu, sest et seal on näha ka trepikoda, trepikojas liiguvad lapsed kandlikute peal on nähtavasti toitu ja midagi muud, mida nad siis viivad vastavale korrusele, kus keegi midagi on teinud. Nüüd läheme esimesele korrusele, olgu teil teatavaks, kallid inimesed, esimest korrust Pariisis tol ajal. Nime nimetati meie mõiste järgi teist korrust. Sest seekord, mis oli maa maa peal, see oli partel korrus, nii et selle parteri korrusel elas siis majaperemees ise ja seal nii uhke korter, et no kui te panete ka oma fantaasia mängu, ei suuda seda ette kujutada. Milliseid luksuses seal kõik valitsesid ja ja mida siis võis veel tahta, see, see peremees, mööbel oli igatahes väga noh, ütleme kohe ekstraklassist pärit. Aga läheme temast mööda, see on liiga rikas meie praeguselt veoks lähme teiste inimeste juurde. Niisiis esimesel meie mõiste järgi teisel korrusel elab pagar Aleksandrov, astume kikivarvul kaunisse salongi, seal on palassidele rahvas oma külalisi ootamas. Nii nii proua kui ka härra madam ja missi ise on väga ärevil. Suur kell püstkapi kell on seal näha ja see on juba pool kuus ja kiri ütleb kõrval, et lõuna on juba valmis venelannaga toitu toiduna, kirjeldatut seal muidugi ihaldusväärne. Seinu katab kollane samet. Põrandale pehmed vaibad. Seinal on kande laabrid, need saavad oma põletisainet muidugi gaasi näol. Ja nüüd ütleb seesama kirja autor Viktoorid. Et kui sa kallis Alfred näeksid hügieeniriietusruumi ülejäänud see on siis pereproua, ilmselt seal, seal on muidugi garderoobis, missugune, lihtsalt kohe rikkalik. Siis näeme ka vannituba, vannituba tülliga ümbritsetud. Ja selles on söega köetav ahi, minu keelised ei, ei võimalda teile keegi seda ette maalida, kaltsugisega kujutada seda luksust tollel ajal ütleme järgmisele korrusele seal nüüd Nende keeles, teisel, meie keeles kolmandal korrusel. Ja siin elab soliidne perekond, tipum, mis madam, vanaema ja kolm last jällegi sisustus laitmatu. Ja paistab, et see pere on juba oma einekorra lõpetanud ägaagis pärast seda söömaaega selga tõmmanud omale nöördupsudega ehitud niinimetatud tubaka kuue seal isi kodune kuub tubakakuub niinimetatud ja pähe tõmmanud omale annet, mütsi, sametmüts soniga ümmargune. No meie balletimoodi natuke väiksem kui barett ja jalga on ta pannud omale kirju tuhvlid, mis on väga uhkete tupsude karedad, niuksed sulgjad, õhulised tupsud, vanaema on sealsamas suure ruumi nurgas ja tema jälgib siis Tol ajal korraldati Pariisist lotost lotosid, igas võis osta omale siis vastava niukse niukse pileti ja vastavalt numbritele, ta tahtis vastavate numbritega ja siis nüüd ta kontrollib, kas ta on võitnud midagi või ei ole. Seal on siis nüüd seal näha ja tal on veel vanavanaemal, oli prillid viis korda, uurib seda põhjalikult. Köögis on siis Juliet. Nad paiknevad lasterõivaid, selle kohta on veel eraldi mulsin, pilt olemas, on siis Schilloo, Tommy kogu Luubris ja selle autor on Martaarnetelt Roland ja näitab seda tegevust suures plaanis. Mulle näib, et see tegevus õlal olib Pariisis väiksemate inimeste väga oluline asi, siis tuleb nii välja, et nad vanu rõivaid paigates ja neid parandades saavad sageli need enesele mis pereproua enam ei kasuta, siis ära lõhkunud või midagi, siis nemad parandavad järsemalt nede nestorile ja nüüd kirjutab meile kirja autor Viktor. Kui sa pole tüdinud, siis viinsuga kaasa järgmisele korrusele. Aga seal juba pilt muutunud, seinad on paljad ja sobivad hästi võlausaldajate vastuvõtuks. Et huvitav märkus võlausaldajate vastu. Võiduks tuli võlausaldaja siis, kui ta nägi korteril paljastanud, midagi pole võtta, et võiks veel oodata loota midagi selles korteris, nagu ta kirjutab siin siin elab ajalehe toimetaja kes on pillanud oma raha Pariisi kergemeelsetele naistele täpselt niidasin kirju asjadesse korteri peremees, kes on siis ajalehe toimetaja. Et ta tõesti on päris paljaks. Ilmselt demonstreerimaks, et mul ei ole ju kuskilt midagi, võte. Paistab, et oli, isegi voodit ei ole, tal on seal nurgast mingisugune madratsi moodi asi maha pandud. Eks siis seal magab. Kui ta teeb, siis ka niiskusid. Maskile kuradi tüket tahab ilmselt masseerida oma päris suurt vaesust. Eteen tingida võlausaldajaid välja mõningat pikendust ja kõrvalkorteris samas kõrvalkorteris. Pakaks korterid kõrvuti, keda korteris elab väike kodarlase peret kes käib tänaval korviga ühte teist, mis ette satub kokku kogumas. Ja nii nad siis valmistavad. Võimalik on midagi niisugust, mis kõlbab niinimetatud täiturul maha müüa või kui kõlba, siis lihtsalt omale midagi valmistada või teha. Nüüd lähme neljandale korrusele. Siin on üteldud kirjalised, hiljelavad maalrid. Mingisugune Volberti moodi asi aga suured ämbrid paistab, et seal vist värviämbrid, millega nad siiski korteri remonti vaja teha, millega nad siis manipuleerivad või õiendavad. Ja nüüd et mitte liiga kurvaks muutuda, siis võime alanemist käime kaera pööningul. Pööningul elavad seal inimesed, keda nähtavasti ei ole ametlikud sisse märgitud, need on nii. Nad on seal ka põrandal pööningu põrandal istuvad kobaras koos ja nende kohal on siis katus, katus laseb läbi, ilmselt sellised. Üks istub seal vihmavari lahti, pea kohal ja sealt ülevalt tilgub talle vett kaela. Ja peale üks huvitav asi veel seal üleval katuse peal siis väljas seal on kas. Lendab ringi oma suurte silmadega, aga läheme tagasi sinna alla. Näete, kus lõuna jäi parajasti ootama. Ja nii kui see Viktuaal kirjutab, et tublid raki noad on väga heasüdamlikud inimesed. Ja igal aastal kui tuleb jõuluaeg. Nad teevad kingitusi oma vendade ja õdede lastele. Neid on tervelt viis. Selle kohta on ka eraldi globüür pulsinud Tederi ö. Gravjr, mis. Seda asja aga see kyll autor kirjutab edasi nüüd oma sõbrale siliktoor kirjutab oma sõbrale Alfreedile. Ma käisin maiustuste poes. Võisin valida seitsme šokolaadimargi vahel. Meie kodukohas angulemis neid ei tunta. Seal pole ka selliseid valle ja kontsert, mis siin ühtepuhku toimuvad, seal käivad esinemas noormehed, vabriku tüdrukud, niinimetatud nistin, ketid, vabriku tüdrukud, kes otsisid ka kõrvalteenistust, sellega käisid esinemas. Ja nad esinesid tavaliselt väga julgete numbritega, nagu see kirja autor mainib, siin me näeme ka, et oleksid kontserdisaali. See ei ole olnud niisugune dolla nagu meil, noh, praegu kontserdisaalid on, seal olid need tavaliselt laudadega, sinna laudadele võis tellida ühte kui teist, näiteks klaasi likööri. Ja sellega istudes jahtisid õhtu läbi kuulda romansse või muid laule isamaalisi laule isegi kanti ette. Ja diaatris sageli juhtunud niisugune pahandus, nagu kirjutad Victoriat. Et kas üürid on, on müünud pileteid. Topelt tähendab, ühele kohale on kaks piletit sellega muidugi omale puhast ka. Ja sellepärast peab ka politsei alati kohal olema politsei siis täpselt need asjad lahendama, kuidas poissi seda asja lahendas, seda ma ei oska teile praegu edasi, sest mul pole seda siin ka kirjeldatud. Aga küll ma arvan, et nad leidsid ikka mingisuguse lahenduse, siis. Victoria kirjutab Hinnova kirjaliselt. Seal päriselt, mille ma tulen anguleemi. Ma tulen kohe, kui raudtee sinna jõuab. Ja kauakestvat soni 1845. Raudtee pole veel jõudnud anguleemi. Aga tema kirjutab. Mõtle ise, kui kiiresti ta sõidab. Lihtsalt meeletu 17 kilomeetrit tunnis. Kas võib-olla suuremaid fantastikat, nagu ta märgib? See oli 1845? Pariisi ümbruses päris. Nii lõpetab oma kirja suurde Leondeini mõlemale põsele ja surun su kätt. Viktor. See oli esimene kiri. Ja nüüd teine kiri Pariisist. See on juba 1854. Seesama autor Viktor kirjutab oma sõbrale Alfredi anguleemi. Seal tahtsid uudiseid kuulda Pariisist. Meil on nüüd kaubamajad. Või see nii viis mind esmakordselt elus suurele kaubamaja peole. Väsitav oli küll, kui tore. Esimese kaubamaja nimi oli label šarline. Ilus aednik või üles. Sealt läksime Luubry lossis kuulus muuseum ja siis veel Šošeedandeni kaubamajja seal antenni tänava kaubamaja. Selle kohta on mul olemas Kadeibressin vastav stereovärviline stereopilt tolleaegsest neeme vaipade osakonda. Tõepoolest lihtsalt muinasjutuline südama. Vaibad on üksteise kõrval laiali laotatud. Suur avar ruum ja huvitavaid ostja seal ka palju inimesed käivad seal vahel muideks ostavad, aga nad vaatavad ja ta kirjutab niimoodi, et kavandas võib osta kõiki mis leidub taeva ja maa vahel. Kanamune ja melodraamasid jalatseid ja kööginõusid. Hankisime kõigepealt rõivad. Panime ennast pealaest jalatallani riidesse, ostsin saba kuue, see on roheline. Ja taba dollari tavaline vraki moodi kuub. Siis ostsin valge satiinvesti helepruunid püksid, kaks triiksärki, neil Ärgeldatud kraega. Kahed pikad aluspüksid, siidisilindri ja lakk-kingad. Cheney Ossiskaga kähku kibekähku omale krinoliin seelikut Ko nägusa villase mantli ja Heleebunasedeleriini Sofiile. See väike laps, ellun umbes kümneaastane v8 selle vahel. Sofiili ostsime ilusate piltidega püksid ja suure kübaraga lilledega ehitud õlgkübaraga. Need püksid olid, mitte nagu praegu, enamasti ma ütleksin aluspüksid, aga nad on nii pikkade seeliku alt välja ja all siis paksuga korduvalt pannakse siis paelaga kinni, niiet. Ja see õlgkübar on niimoodi kapoti mooli, mis käib valvel laia siidi lehviga kinni, nii et niisugune on tal siis see kübar seal. Tütrel, ja muide veel üks asi, mis tuleks siin tähelepanu juhtida, et Lääne-Euroopas üldiselt oli kombeks mitte nii nagu meil Eestis vale, kui mina veel väike olid. Et lastele tehti no teistsugused riided kui vanainimestele lastele riideid samasuguseks, ka vanainimestele olid väiksemad. Koos tegema Tagerotüüpiat, see on ka tolleaegne uudis, Tagereotüüpia, see foto, kus eelkäija omaette võtate lahti entsüklopeedia, siis saate teada, mis tagajärjed ei pea täpselt on, aga seal ikka tehti pilti. Vastaval plaadi peal. Pildi tegemine ei olnud sama lihtne kui praegu fotograafi juures käiv. Siis see valgustusaeg võttis ikka tükk aega see valguses periood, et pildi peale midagi pidi tükk aega olema paigal, liikumatult paigal. Ja see muidugi vana salati nendele inimestele, kes käisid pilte tegemas näole niisuguse. No ma ütleksin Jäigastunud Ilme Puise ilm aga seal nende piltide peal. Ja nüüd sa kirjutad, vaese nii põsk oli, oli veel paistes, sest seal olid tematut hiljaaegu hammas välja. Ja muide, see hambaoli tal väga valuline, selliseid, koguni kaks, kaks mees pidi selle sellega hakkama saama, üks hoidis lõugade teine tangidega Tili sammast, nii et see võis seal tõesti väga valus olla. No aga see, muuseas, ja kui ma vaatan nende nägusid, siis tõepoolest see oli. Käisime kaubamaja restoranis sõime suppi, praadi, herneid, maasikaid vahukoorega, jäime head veini, läks maksma neli, Clancy neli franki. Muidugi tänapäeva mõistes lihtsalt muinasjutuliselt odav. Aga tollal oli see Franca suur raha. Läks maksma neli franki, muide olgu öeldud, et nina peale nina peale. Et igaüks igalühel levi, franki teenindamine kiire ja korralik, Isidki ta korralikult, kui juba oli kelner kohal, olime soovi ära kuulanud ja kui me saime vaevalt hakata ringi vaatama, oli juba toit päral. Pandi lauale. Ja kui me seda pilti on ka tehtud, see pilt on tehtud ka nüüd. Ühe väga varase niisukese. Kunstniku poolt tolleaegse kunstniku poolt tähendab püüdlus olla väga loomutruu ja väga täpne. Me näeme seal, et kui palju sellesse restoranis on no minu meelest küll vähemalt üle 50 lauan seal igas lauas istub vähemalt neli inimest ja nad kõik istusid laudade taga ja kõigil on midagi ees. Ja nii, et paistab, et teenindamisega oli seal asi küll tol ajal väga ilusad, nadi ütlevad ka, et kelnerid kohta, aga muidugi oli ka see selge, et sinna nelja frangi sisse läks ka tasu kelnerile. Sellised kelnerid SAISis tol ajal. 10 protsenti sai kelner omale aga selle 10 protsendi eest ta ei pruukinud loota enam mingisugust muud palka, selliseid peremees talle palka ei maksnud. Vastupidi, ta pidi maksma veel isegi peremehele. Selle õiguse eest sõitja tohtis olla selles ešelonis kelner. Töörõivastega tähendab, kui on kelner, siis pidi olema vastavad vrakk või vastav smoking, nii et ta pidi olema väga ilusasti riides ja see oli juba restorani kulul. Aga kui ta ise Tra määrisse lehtlapidisele kaera puhastama, ise juba omal kulul. Aga esialgu räiga selle ülikonna sai ikka peremehe käest. Samuti oli ka uksehoidja pidi maksma. Et ettevõtja või asutuse peremehele, et ta tohtis olla uksehoidja ja uksehoidjale tavalised, maksti ka jootraha igaks, kes, keda ta teenideks sisse räsi välja veskis ikka ikkagi viskas mõne santiimi, tähendab, sajandiku osa frangistanud santiimi, viskas talle selle. Aga kunagi, kui oli väga suur ettevõtmine, siis päevast oli see ikkagi uksehoidjale ja soodiaga Kelderile väga toredaks sissetuleku allikaks. Ja nüüd sisse Vikto sõber Victoria õpetab oma kirja. Ta tervitab oma koduseid ja ja ütleb, et ta kavatseb ka edaspidi veel joonistada ja ja saata siseuudiseid oma kodustele anguleemi. Nähtavasti see sõber Viktor ei taibanudki tol ajal, kui ta seda tegi. Kõike. Et kunagi leidub inimesi maakeral, kes Neid tema neid märkusi tema joonistusi ära kasutavad ja nendest räägivad. Sest see annab meile võrdlemisi toreda pildi sellest elust, mida tol ajal elasid Pariisis inimesed. Ja nagu te nägite, see oli mitmekesine. Siin ei olnud ainult täidetud kõige jõukamaid kaugeltki mitte kõige jõukamaid, vaid ütleme, keskklassi natuke kõrgemaid kui keskklassi keskklassi. Ja siis vaesemaid inimesi. Nii et seal Noh, selleks korraks ma nende kahel kirjaga siis lõpetaksin, aga järgmisel korral mul on plaanis minna Ameerika ühendriikidesse. Ja läheme sinna sellel perioodil, kui veel ei olnud puhkenud kodusõda põhja ja lõuna riikide vahel, ütleme umbes sellel ajal, kui kui härje piiksustov kirjutas oma onu Tomi hunnikese. Täna aga jääme jälle kuulmiseni.