Tänases silmaringi saates Malle Salupere, olete te valmis refereerima meile jälle Eesti vabariigi aegset ajakirjandust. Meil oli kavas 32. aastapäevalehte sirvida, aga nagu te ütlesite, fondihoidla neiu tõi teile aasta hilisema 33. ja veel riiulit ütelda ka seda, et ega vist ei tasugi igat aastakäiku väga pingsalt lugeda, sest probleemid on niivõrd tänapäevaga sarnased, et otsime midagi huvitavamat. 33. aasta on see, mida meil on, tõsi küll, ka viimasel ajal õige palju valgustatud, aga ikka mingites kitsastes probleemides, tõsi, ajaloolaste poolt ja küll ka pressis. Aga siiski, seal on, on jäänud nii üht-teist huvitavat ja võib olla, ütleme täna ühest küljest, missugune see Eesti vabariik välja nägi, 15. aastapäeval ja ka sellest, missugune oli eestlane selles Eesti vabariigis, sest just selle koha pealt on meil õige palju müüte käibele läinud ja ei ole vist väga tervislik ja kasulik, kui ennast nii väga petetakse sele müütidesse uskumisega võib olla kuigi teisest küljest, need on inimestele hädavajalikud ja Kristile aegadel olnud hädavajalikud sest ikka tahetakse end taha ilusama ja paremana. Aga muide, enne kui me jõuame selle juurde asuda, kas ajalehtedest ikka paistab välja ka tõeline nägu või on ka ideaal vaimus kujutatud ennast? Tõesti, me oleme praegu just selle murrangulise saastas, millele järgnes teatavasti 34.-na vasta 12. märts ja siis juba hakkas ajakirjandus peegeldama soovitavat tegelikkuse pähe. Ja sealt me sealt raske välja lugeda, kuigi noh, teatavasti pandi kinni kõik ebameeldivad väljaanded ja ebasoovitavat, keelata raporteid ja nii edasi ja kaitseseisukorras allutati ajakirjandustsensuurile. Ja see kestis tegelikult kuni Eesti vabariigi lõpuni ja ka enam seda vaba ajakirjandust päriselt ei tekkinud. Aga praegu vara veel öelda ei saa, jäiga partei laulab oma laulu. Ja ka need väljaanded, ühed muidugi suurema levikuga kui teised. Aga kuna nad olla ajal, oli see tegelik sõnavabadus enam-vähem võrreldav praegusega. Muidugi olid mõned piirangud, mida praegu ka enam ei tunnustata, noh, seal olid moraali ja eetikaküsimused ja otsesed kallaletungimise teisele esimesele ja laimamise ja niisugused asjad mis on nagu alati keelatud olnud. Aga sellegipärast see ajakirjandus, jah, kuni Pätsi järjekordse režiimi või valitsuse alguseni on siiski objektiivne. Praegu on meie taasiseseisvus küll alles nii noor, päriselt pole veel kolme Stadki, kui võtta sellest. Lõpuks tahaks. Aga samal ajal Me oleme jõudnud enam-vähem samasse olukorda, kui, siis jõuti 15 aastaga vaenutsemine omavahel. Tol ajal kestis vabariigi vaimustus ja uue elu ehitamise vaimustus kestis ikka palju kauem. Peale selle jõudis noor põlvkond kasvada ka palju idealistliku mas vaimus ja koolides kestis. Muidugi edasi, nii oli see Eesti vabariigi aegne kodanik, materiaalselt. Mitte palju paremas olukorras kui tänane, kui hakata tolleaegseid kroone tänastesse ümber arvutama. Aga tema väljaminekute struktuur oli siiski teistsugune. Peale selle, tema elamistingimused olid hoopis piss tükkis teistsugused ja, ja kui meile ka tänapäeval tihti paistab, et uusi ja mugavustega kortereid on asustanud ainult muulased siis ometigi statistika räägib sellest. Järgsetel aastatel ehitatud korterites elab praegu 90 protsenti Eesti elanikest ikkagi suur osa kui arvuliselt, võib-olla neid vanu maju ongi justkui palju, aga nad on ju väga väikese mahutavusega. Niisiis ka mugavustega kortereid ei olnud ja nende sisustus oli ääretult palju lihtsam, kuigi just täna, kui me seda juttu räägime ühes ühes ajalehes oli 30.-te aastate disainist ja 30.-te aastate elamust juttu Lutheri mööblivabriku kataloogide põhjal. Noh, aga loomulikult selliseid kortereid võisid endale lubada ääretult väheseks inimesed. Ja sellist mööblit üle poole elanikest linnaelanikest elas siiski rohkem kui tagasihoidlik, kes tänapäeva mõistes korterites enamasti ühetoaliste vahel toa ja köögiga vahel ainult kööktoad. Ääretult palju oli neid keldrikortereid, mis likvideeriti meil ju alles kuus-seitse aastat tagasi lõplikult. Ja muidugi neid tuvi kange, mitmesuguseid katusekambreid, mis olidki ehitatud üliõpilaste ja vaesemate üksikutega noorte inimeste korteriteks, mäleta meda, naha valuletas ka veel, kui puhus mugatusse kambrisse tuul. Sest ka tema ei võinud endale paremat elamist lubada. Et need olid elamistingimused. Aga inimesed ise ja meil ei maksaks nii väga uskuda, et viimased 50 aastat on eestlased teinud niisugusteks, nagu nad olid terve nõukogude. Meile püüti sisendada, et kõik halb mis selles ühiskonnas ilmnes, kõik see on kapitalismi igandid. Nüüd needsamad. Niimoodi ainult süüdlasi otsides me mitte kunagi kuskil ei jõua. Inimene on juba niisugune, nagu tema on. Minu meelest ei ole täis viimase 3000 aasta jooksul oluliselt muutunud, sest ikka jälle seda vist juba kah kunagi öeldud, aga et säärase kangelaste iseloomud ja tänapäeva inimeste iseloomud ei erine ju põhimõtteliselt mitte kuigivõrd ja niisamuti ka see 5000 või 10000 aastane eesti tõug. Kuidas teda keegi tahab nimetada? Temalegi inimlikud omadused võõrad ei ole ja nii olid eestlased tol ajal lokkas kuritegevus ja lokkas, üksteise petmine ja ja vargus pole eestlasele küll kunagi võõras olnud, sest pärisorjuse kasvatas selle sisse. Ja tol korral oli nagu uhkuse asi varastada mõisniku tagant, siis sai uhkuse asjaks varastada riigi tagant. Praegu tahetakse meid jah, panna uskuma, et ta oli. Ilus ja tark. Siiski alles 30.-ks aastaks jõuti nii kaugele, et kohustuslikuks tehti kuue aastane kooliharidus kusjuures veel 33. aastal käis vaidlemine selle ülekaski, kuues klass peaksid olema tasulised või tasuta, mõnel juhul kukkus nii välja, et nad olid tasulises koolis, kuigi 25 protsenti õpilastest pidid saama õppemaksust vabastuse. Ja kui kui neid edasi õppida, tahtjaid ka hiljem progümnaasiumis. Kui oli rohkem edasi õppida tahtjaid, siis katsuti leida võimalusi ka nende abistamiseks ja toetamiseks. Niisugust totaalset õppemaksu siiski ei olnud ja jällegi noh, viieteistkümnendat vabariigi juubelit tähistati riigivanem Konstantin Päts Pätsi eestvõttel. Kümnendat aastapäeva mäletame, tähistati Tõnissoniga. Ja just see 33. aasta oli see, kus päts ajutiselt pani oma volitused maha. Ja pärast seda, kui keegi ei tahtnud seda teadaolevat halvas olukorras ristil hägukesed üürile asuda tegi seda Tõnisson puhtast missioonitundest. Ja rajas omaenda ebapopulaarsuse hinnaga pätsile tee järgmise valitsuse loomiseks. Nii et ikkagi see oli Tõnisson, see, kes selles vabariigis ja selles poliitilises kemplemise heitluses ikkagi atelisuse ja missioonipinnale jäi. Seesama Tõnisson pidas hädavajalikuks et Eesti rahvaarv neljakordistub siia, et selle, et selle tagamiseks on tingimata vaja tõsta rahva elatus, taset, sest kui ei ole leiba, siis ei sünni lapsi seesuguses mõtlemises eriti palju toetajaid ta siiski võitnud, sest kõikidel olid silmade ees hoopis hoopistükkis lähedasemad sihid ja, ja isiklikud huvid. Aga perspektiivis, rahva tulevikule ei olnud aega mõelda veel. Kas siis selleaegse noh, tavalise inimese, kas tema elusihiks oli siis ikka ka nüüd varandusliku seisu parandamine suurema või parema korteri saamine sellest kööktoast TV2 toaliste korterisse kolimine? Ei ütleks muidugi see oli need niinimetatud poliitilised ja parteiringkonnad, aga ega nende ees ju nii väga palju inimesi ei olnud, aga ikka väga palju. Või, või ütleks, et lubamatult palju oli veel neid inimesi, kes tõesti uskusid riigi ülesehitamise vajadust sellesse. Niisugustel ja peale selle koolides ju siiski seda vaimu istutati ja sel ajal leidis ka veel vastuvõtu ja pinnast. Ja no maailmas ei oldud ka veel jõutud niisugusesse pessimismi aega, kuigi vaat seesama 33. aasta oli jällegi see lainehari, kus poolsusele hakkas ägedalt peale tungima parempoolsus nii Eestis kui igal pool, sellepärast et meil oli ju kah algusest peale kõik need 15 aastat, vasakpoolsed ja parempoolsed parteid ka riigikogus enam-vähem tasakaalus. Ja sest 32. aasta valimistel, viies riigikogu sai üsna parempoolne või tähendab maaliit ja ja rahva Keskerakond, Nad saavutasid suure võidu, sotsialistid ja muud said kõvasti lüüa, vits oli? No see oli seletatav kasele saksluse tekkimisega, sest just nende propaganda oli eriti eriti võimas. Ja aga maainimesed ise, kes tol ajal moodustasid siiski veel kaks kolmandikku elanikkonnast, see oli siis tõesti see elamis viis või moodus. See oli tõesti selle riigi alustoed, kuigi siis oli ka juba maa ja linna vahelised vastuolud jällegi 33. aasta, see oli see majanduskriisi põhi, tähendab sügavik, siis tol korral muidugi ei teatud, edasi võib veel hullem olla, nii et tundus, et asi on ikka juba küllalt hull. Et, et talumees sai oma saaduste eest jälle tunduvalt vähem, kui ta pidi linnas maksma, kui ta midagi endale vajaliku Ki teost. Ja sedasama heideti kõvasti ette ja et et kama meeste esindajat riigikogus üleüldse nende eest politsei. Käis ja samal ajal muidugi oksjonitel laine, mis tol korral üle käis, sest kui eelnevatel aastatel ja majandusliku tõusuperioodil oli oli võetud ette igasuguseid talude uuendamise ja parandamisel, maaparandus ei ehitusi ja ja kõiki niisuguseid asju, seda tehti pangavõlgadega vekslitega kus pidi olema tingimata kaks ründajad, siis nüüd läksid haamri alla nii nende vekslivõtjate kui ka käendajate parandused, aga samal ajal kuna ka need inimesed, kes võib-olla ise võlgades ei olnud ja kes oksjonitel midagi ostsid ka need ei olnud rikkad, siis müüdi seal lausa naeruväärsete hindadega, läksid varandused müüki ja ja näiteks terve talu ja, ja terve talu varanduse müügist ei saadud paar sadat koroonigi. Kui noh, ühesõnaga talu läks oksjonile näiteks 200 kroonise võla pärast ja oksjon tõi sisse ainult 120 krooni. Põllumehed olid täiesti meeleheitlikus olukorras, kõik see soodustas pahameelt. Linna ja eriti nende Toompea lehmakauplejate vastane Acadeid nimetati partei parteivahelisi kemplemise. Sest nüüd oli sedasama 15 aasta jooksul oli ära maitstud ju juba 20 valitsust, kõik parteid olid saanud olla valitsuse kujundajate, eks kellestki ei leitud erilist. Ta on tulu tõusvat, nii oli pind üpris küps selleks nagu eelmine kord juba sai nimetatud selleks vapside propagandaks. Tõnisson taipas, millega on tegemist ja millega võiks, ähvardab. Aga ta oleme juba ütelnud, et tema oli, oli siiski küllalt halb psühholoog. Ja näiteks sõjaseisukord ja tsensuur, mille ta välja kuulutas augustis 33 pärast mõningaid vapside märatsemise ja valimiskoosolekutel. See tuli ainult temale endale, kahjuks tõstis ainult vapside populaarsust üks asi, mis te siiski tolleaegsel Eestimaal, mis teda kogu Euroopas pass minu meelest eristas ja mida me no meil on seda rõhutanud Lennart Meri oma hõbevalges ja hiljem ka see oli eestlaste kultuuritase ja millegipärast on kuidagi moodne olnud, oli tol ajal ja on praegugi rääkida sellest äärmiselt õhukesest kultuurikihist ja eestlaste Türgimisest eurost hüppas see, kellele me peame järele jõudma. Me oleme taas teie ees olnud ju kogu aeg. Ma olen täiesti kindel, et me oleme Euroopast olnud oma haridustasemelt kultuuri tasemelt ees. Vähemalt viimased 200 aastat. Kui meenutada neid eestikeelse ajakirjanduse tekkimise üle pühendatud saateid, mida teiega siin nahdini ilusate paralleelidega kõrvutasite siis tõepoolest Saksamaal ja Prantsusmaal talupoegade hulgas ei olnud sellist lugemis oskust nagu Eestis, eks ole, kellele need ajalehed olid tehtud? Ei olnud ja ei ole tänapäevani. Sest ta luterlik maailm ei ole väga suur roll. Luteri usk ei ole maailmas nii levinud, kui on ütleme, kreeka või roomakatoliku usk ja Muhameetlus. Need ükski ei väärtusta raamatut, eriti raamatut on ikkagi seal äravalitute privileegiks. Katoliku kirik keelas piibli lugemist väga kaua ka vene õigeusu kirikus kirikuraamatud, mis oli peamine lugemisvara hoopis ka rahvale arusaamatus keeles ja, ja neid ei tohtinudgi tõlkida, nagu sellesse päris rahvakeelte veel eelmisel sajandil. Ja nii edasi rahvale ei ole seda lugemise harjumustega vajadust olnud ja ei ole, ei ole tänaseni mujal maailmas. Eestlane on trükisõnasse suhtunud väga suure lugupidamisega, ta on väga palju lugenud, söötnud nendest loetud asjadest aru saada ja tal on olnud seal ikkagi ainulaadne tahe ja pürgimine teaduste peale ja ja kui me praegu on minul kohe päris kahju vaadata, kui kuidas me nüüd püüame seda halvustada ja ikka võtta malli sealt läänest, kus meil selles asjas ei oleks midagi vaja õppida, sest see on ikkagi väga suur väärtusse rahva jultide, haridus ja kultuuri, tas nüüd praegu tuleb meil välja. Koolidest tulevad juba poolelt Dianalfabeedid, mida ja väga ja väga ilusasti leelo tungal lubas kellelgi teist nägut üles lüüa, kui raadiodiktori ei oska isegi ema ja isa käänet. Õigemini veel, kui täpne olla, siis ta vist ütles raadio Disgoritsest. Diktoreid kindlasti oskavad, ainult et need diskorid, kes, kes neid ema, emad ja isad. Need, eestlased 60 aastat tagasi olid kah ikkagi ideel haritumad kui, kui suures osas euro pas enamus lihtinimesi, sest meil on see olnud kogu aeg endastmõistetav ja võib-olla sellepärast me ei oska ennast vahel maailmale mõistetavaks teha kui mitte ainult maailmale, vaid komandole muulastele. Et me ei tule selle peale, et inimesed ei loe, et kui asi on kuskil ära trükitud, olema selge, ei ole ühtegi, see oli siiski midagi niisugust erilist tolleaegses ühiskonnas ja tohutu tung teadmiste järele siis tuli kooli oli ju ikkagi erakordselt suur tung ja Meie üliõpilaste haarab rahvaarvuga võrreldes seal ka ainulaadne. Aga see andis inimestele isegi vaatamata sellele haritlaste üle produktsioonile, mille pärast nii suurt kisa käis. Mulle ikkagi meeldib ka selles asjas Jaan Tõnissoni seisukoht ja ma olen seda kogenud. Samuti, et kui inimesel on haridus, siis ta võib ka töötada haridust mittenõudval ametikohal, aga tal on seal ikka alati palju kergem töötada. Ükskõik kui, kui lihtne tööga ei oleks. Kui nüüd jälle tuleb selline poliitika, et pole mõtet lihttöölistele õpetada Tammsaaret või helid ja mida noh siis selge barbaarsus midagi. Kui me tuleme veel selle aasta ja ajalehe juurde tagasi siis ikkagi peedi veel vajalikuks Euroopasse pürgida. Ja eriti rõhutada seda enam, et Euroopa sel ajal kangesti kahtlasena omandanud rääkimata sellele, et Eestile valmistas palju ebameeldivusi. Need rahareformid, mis seal läbi viidi ja mille tõttu meie krooni tegelik väärtus muutis meie väliskaubanduse mitte efektiivseks. Sest krooni saadud kulla aluselt välja viia ka euroga, Pass suuremat valuutad ja meie partnerite oma näiteks inglise nael oli, oli kulla aluselt ära viidud Jaan Tõnissoni peale ja peamine teene, nagu me mäletame, ja oligi siis see, et et suurte võitlustega ja väga inetute intriigide taustal tal siiski õnnestus kroon devalveerida. Mis päästis Eesti põllumajanduse tegelikult eelkõige. Ja seda hakati juba poole aasta pärast ka tunnistama, kuigi alguses teda kividega pilt, aga me võime vaadata korraks neid pilte siin, kuidas, kuidas tähistati Viieteistkümnenda vabariigi aastapäeva paraadide ja ilutulestikke ja inimestele tahtmist veel kaunistada, kui me mõtleme nüüd viimaste aastate vabariigi aastapäevade peale, siis kuidagi kurb ja kahju on, et et kõiki neid dekoratsioone ja kaunistusi ja peetakse meil justkui mingiks Khanov vist, ma ei tea, nõu kogulikuks igandiks just nagu ei oleks seda maailmas kõigil aegadel tehtud. Ja ei taheta seda pidulikkust rõhutada, on ju olemas, kes need pildid, kuidas tähistati vabariigi aastapäevi, kuidas elektripirnide Gerlandidega olid kaunistatud majad ja püüti eriti häid head efekti saavutada. On neid ka mõned mõned näha täitsa, et jaa, jaa, ohvitserid võtavad vastu paraadi, nähtavasti siin korje on muidugi ka teaduses ja nii et siin on erakondlikus riiklikus elus oleme jõudnud sooril sammul edasi, 15 aastat on tehtud taadile mõnusat triumfi sõitu. Nii et üks hästi täissöönud linnahärra, ilmsesti vaese talumehe kukile eesti taadi kukil, jah. Piitsaks, siin on nüüd Tallinn ilutuledes näiteks. Koos on tõesti väga ilus. See on, eks ole, see Vabaduse plats, see siin on raekoda. Kindlus ahah, siin on Hermanni torn ja see on siis Toompea loss ilutuledes päästekomitee majalavati, aiakesel avati mälestustahvel, niisama olid, postimeest ei ole meil siin praegu käsutada Tartus Raekoda ja muud tähtsamad hooned ei nomineeritud, seda ma mäletan isegi veel oma lapsepõlvest, kuidas meile avaldas muljet väikestele lastele ja koolieelikutele see nii ilus oli nutikas pidulikkust ja niisuguseid momente on vajalik rõhutada ja mitte meil on praegu isegi kujunenud asi nii, et et keegi ei küsi, kas ta slipp väljas, kas peab väljas olema, tähendab juba on meil nendele päevadel ju nii vähe lippe. Vanemad inimesed mäletavad ja ma mäletan ka, kuidas isa olles, et kell kaheksa vähemalt oleks lipp üleval, et kordnik ei teeks protokolli, see on ammugi selge, see on ka kõikides riikides olnud, kas on siis suured karnevalipidustused, on terve teooria Se karnevalid teooria ja milleks see just vajalik on ja see on olnud läbi sajandite ja ka kõige pimedamal selle usu märatsemise ajal. Aga ikka rahvale antud see, see võimalus ennast välja elada. Siis olid muidugi meil vähemusrahvuste seadusele, me oleme väga uhked ja oleme kiitnud Eesti vabariiki selle eest ja muidugi nii-ütelda pääsetäheks rahvasteliit oli Eesti vabariigil ju kaasa vähemusrahvuste seadus, see mis tegelikult, ja täielikult siiski kah kuni Pätsi režiimi alguseni, sest siis hakati teda mitmes mõttes kärpima. Aga sellest me jõuame veel rääkida edaspidi, aga, aga ma tahaks seda meelde tuletada, et näiteks tol ajal oli siiski olemas selles samas vähenemas. Rahvuste seaduses olid põhjusel, et nendes piirkondades, kus teine rahvus on enamuses, saavad nemad ajada asju oma emakeeles nagu Haapsalus, kus rootslased olid ülekaalus või, või Petseris, kus olid venelased. Aga sellest võimalusest meil praegu on ilma jäetud, mis ei ole vist eriti kena. Hiljuti just ilmus Loomingu raamatukogusse Nilsson Stokeebee raamat mälestusi eestimaalt. Ta on muidugi suur täiesti patrioot Kunagine põlvapoiss. Ja on üsnagi meeritult rääkinud eestlaste ja sakslaste vahekorrast tol ajal tema baltisakslane. Aga sealt siiski kumab läbi see, et kui alguses temal ta läks Viljandi gümnaasiumisse, siis just 30.-te aastate keskpaiku see gümnaasium tegelikult likvideeriti, kuna juudid suruti sealt välja ja jäi üle ainult tulla Tartusse, tähendab teiste ei lubatud etnilistel eestlastel niiütelda käia saksa koolides, kus nad muidu olid väga paljud käinud ja nii osaniit, gümnaasiume spati ja likvideeriti väga vähe ja, ja muud taolist, aga noh, sellel kolmandal aastal oli kõik veel olemas. Siinkohal. Kus meil on see päevalehe kaust lahti jäänud, on üks huvitav pealkiri põrandaaluste juhi paljastusi. See on päris huvitav, see läheb vist läbi 10 lehenumbrit keppis Kasemets üks EKP põrandaaluse keskkomitee liikmeid, kes oli kinnine, abitud ja siis vanglas kirjutab oma mälestusi ja paljastusi, see on mitmes mõttes nii huvitav ja objektiivne, sest ühest küljest tavalgustab seal neid bla on ja mis olid tulevasi Nõukogude Eesti loomiseks mis hakkab siis sündima, räägib ka sellest, kuidas kuidas juba käib Venemaa eesti kommunistide hulgas võitlus tulevaste tage jagamise pärast siis on tal seal mälestusi sellest endisaegsest põrandaalusest tööst oli ka 20.-te päästate algul ja Kingissepa ajal tegutses siin siis vahepeal ta sattus jälle Venemaale, siis ta nii et oli mitu korda arreteeritud, põgenes ja tal on niisuguseid päris päris huvitavaid tähelepanekuid. Et üks koht siin, mul on eriti ligidal hea lugeda, oletame, et meil luuakse kolhoose juba järgneval nädalal on Moskvast ettekirjutusviiskümmend protsenti sigadest lehmadest, parimatest sugu loomadest saata Venemaa kolhoosile ja nii edasi. Nii et nendel olid täiesti hea ettekujutus ja ma ütleksin isegi veel natukene. Tagasihoidlik ettekujutus. Jah, ja siis, peale selle, teeb ta seal ka arvutusi selle kohta, kui palju eesti taludest läheks kohe kulakutena arvele ja kuluks likvideerimisele. Ja mis saaks siis ülejäänutest? Et kui võib-olla mõned esimesed aasta tehke jagata veel kolhoosi suruma, siis kindlasti kindlasti teatud aastate pärast, nii nagu Venemaalgi. See tuleb ja nii, et jah, see on üks ja see on siis 33. aasta veebruari numbrites Päevalehes. Kui veel ikka selle teema juures siin kinni olla selle põrandaaluse juhi paljastuste juures siis paneb imestama, et, et teades kõike seda ja teades, et see on ju kuritegelik, isegi siin ei ole ju nii vähe, kui mul pilgu peale jäänud, te räägite, ei ole ju mingeid ideaale, ka illusioone noh niimoodi, et uskuda, et asi on ilusam ja õilsam ja mustvalgel kujutab hästi ette, mis tulema saab ja ikkagi on inimene seal asja küljes kinni. No ja see mees siin nüüd enam ei ole eakad, sellepärast ta on asunud siin paljastama, et ta nüüd ta isegi seal kuskil avaldas niimoodi arvamust, et et kui Sommer, link Karelson ja kes seal kolmas oli, kes hukkusid 24. aastal. Et kui neil näiteks oleks õnnestunud põgeneda ja nad oleksid pääsenud Venemaale siis oleksid nad seal sattunud kontrate kirja, nii nagu suur osa eesti kommunistidest pärast 24. aasta putsi, kes seda ettevõtmist kritiseerisid ja tunnistasid. Mis nendega juhtus, iga ta umbes niimoodi ta kirjutabki, et sel ajal olid veel mingisugused osaliselt inimesi, kes uskus, ja osa, kes juba tol ajal tahtis ainult mingisugust ajas omakasu taga selle. Tei rahasid, sest Kominternil olid ju suured rahad taga ja ja Kominterni pal plaanid pidid saama ellu viidud. Siinsamas samas Päevalehes ja, ja sellesama aasta alguses analüüsitakse ka seda kuulsat esimest pätil jätkat Venemaal ja sellega, mis sellega seoses seal toimus, meil seda ei tee, mitte muidugi see mees, aga see oli mingist Pariisi ajalehest ümber trükitud, analüüsida. Päris huvitav kuidasmoodi see läänemaailma industriaalsest ühiskonnast tulnud inimene ka näeb ja hindab, hindab ta üldse selles midagi omast. Nõukogude aegsest koolis käimisest mäletan seda, seda esimest diletcati hinnati kui tööstusliku keskkonna rajamise imet. Pärast vist kuigi ta tunnistab, et tõesti see tohutu entusiasm, millega ja mida veel oli tol ajal jällegi seal huvi ühiskonna ehitamisel see tohutu entusiast, millega ehitati neid uusi tehaseid ja et sellel ikka mingeid tulemusi oli, seda tunnistab nii-öelda. Ta kirjutab, et 132 miljonit poega Rovineeriti täielikult. Ja siis ta üsna ilusasti analüüsib ka seda, missuguseid Pedja siksakke tegelikult riigi poliitika sel ajal tegi ja kuidas 30. aastal Stalin ise kuulus peapööritus edusammudest, kus kus tehti ei, peaaegu 180 kraadi pööre ja palju asju pandi seisma või pöörati jälle teisele teele, nii et lihtsalt ei olnud võimalik niimoodi edasi minna ja, ja tegelikust viisaastaku plaani täitmisest muidugi ei olnud mingit juttu, sest need plaanite alguses oli palju suurem. Mingist osalisest täitmisest võis ju rääkida? Muutusi oli, seda ei saanud eitada, aga samal ajal samal ajal inimesed Venemaal ju vaesuseid täielikult.