Tere õhtust. Tänane keskkava on Asta Villmannist. Tema elu- ja loometeest. Vanema generatsiooni teatrihuvilised mäletavad ehk veel Asta Villmanni kui üht huvitava välimuse ja sarmiga näitlejannat. Kirjandussõpradele omastav ilmanni nimi, tuttav eksiilkirjanikuna luuletajana ja paljude huvitavate kirjandus teoreetiliste artiklite autorina. Nimetagem siin esseed Betti Alveri luulelatern mis on ilmunud ajakirjas tulimuld 1979. aastal. Niisiis lugu hakkajast noorest inimesest, kes ühes paljude teistega. 1944. aasta sügisel astus hilisesse põgenikepaati kaasas kaks puuvillast kleiti, kolm tomatit ja inglise-eesti sõnaraamat. Uues ajas, mis pidevalt vappub juurde siginevate ettenähtamatute tõdede allmaailmas, kus mõtteraadius tahes-tahtmatult peab enam kui sageli võtma kosmilise ulatuse. Saab ühendavaks koordineerimaks teguriks olla ei mingi ideoloogia või usk vaid Uuse integreeritud inimene, kelle tundemaailm jaksaks jõuda järele ta intellekti lendudele. Ja miks ei võiks me seda üha rohkem ja rohkem kohata teatrilaval tahtlikkust. Nii arutles oma ettekande lõpul Tartu kolledžis Torontos 16. juulil 1972. Asta Villmann, kirjanik, Eesti PEN-klubi sekretär, näitleja näitejuht. Asta Villmanni kui kirjaniku ei iseloomusta teoste arv, tema loomingut Alexis ranniti sõnul romantiline taie, kus oratooriumi kantaat vahelduvad usalduslikult tasase lüüritsemisega. Tallinn-Pärnu-Stockholm Vancouver Hart, Ford. Sellises etapis kulges Asta Villmanni elutee. Juure taga pärinevad Hiiumaalt. Hiidlane oma maast jänesest Hiimeetemaanat kimbu, sai ta hinda, Pitkud tunda, lai äi pole muud, kui vaada Ede, ET Errebeeltsat kukkunud vede. Mu kulul nalja tehke püütaks ning ainult hiiglaseks mind viitaks. Nii harva juhtub siga, ime et Masa inimese nime. Kui, siis ehk Verske lumesse male suured jäljed teinud ning naaber arvab üles, et siit on inimene leinud meks ainestiku nii südamelähedane. Eks juhtus, et pesuehtsa hiidlasena sündisin Tallinnas, kõik sugulased, ristiisa ligi arvatud, olid hiidlased päris isa, pealegi merekapten ei siis kohutanud ka madalad väina veed. Side kodusaarega püsis elav sedavõrd isegi, et püüdsin Tallinnas laia tänava algkoolis selge hiiukeelega läbi lüüa. Ent kui üldist ortograafilist juhmust sirgeks siludes, olin usuõpetuse tunni taha päevaraamatus mitmed korrad kirjutanud eelsus ning joonistustunni taha kaalika asemel leigas kutsuti vanemad kooli. Oli siis õpetajate toa ukse taha kuulda, kuidas isa klassijuhatajat rahustas. Äi äi, äi äi sihe üle maksa muret, tunde metend Maalehe piltlikult öeldes kodu ning lööda naha tuliseks. Jäi segaseks, kas too piltlikult käis kojumineku või naha kohta. Hiidlased on suured naljasõbrad, kes on sellel midagi ühist asjaoluga, et valisite lava oma kutseliseks koduks. Jah, oleks Darwin hiinlastega kokku juhtunud, oleksid oma evolutsiooniteooriale leidnud vaevata elava tõendi, kuidas nimelt peale inimese pole küll teist looma siin laotuse all, kelle matkimis võime ahvi omast üle käiks. Hiidlastel on see aga vägevam veel kui inimesel. Kui sellele lisada terav tähelepaneku võime tarve aasideni teisi kui iseennastki. Oleme jõudnud peaaegu mulljääriliku komöödia tuumani, nii et hiiglaseks sündinuna olin juba esimest sõõmu õhku võttes näitelaval. Kuigi alles üheksaaastase treeningu järel julgesin võtta ette teekonna Tallinna ring häälingusse onu Mori jutule nõutamaks ka oma vanuse eile esinemisvõimalust iganädalases lastetunnis. Ettepaneku õigustuseks lugesin ta põlvel istudes. Hall on taevas ja must on maa ning laulsin tähekenemiks vilgutaka pihta misjärel oli kaup koos. Praktilisi näpunäiteid ja lihvi. Sain õpetajatelt laia tänava algkoolis, kus arvati, et teater, laul ja tants on oluline osa inimese haridusest. Selle eest olen neile tänulik tänaseni. Sestap ist koputasingiga peale viis aastat kestnud asjalikku tegevust kommertsgümnaasiumis Mari Möldre uksele. Mis te soovite siis ta näitlejaks hakata? Vastasin ning nihutasin ühe jalas jalakesi üle läve. Seda nähes kutsustamussisse, andis tüki kiiksi ja palus midagi ette kanda. Rumala peaga sõin koogi alla ning hakkasin keset ettekandmishoogu läkastama. Lahke võõrustaja põrutas mulle tükk aega rusikaga selga, enne kui kuivkoogipuru kurgus õigele joonele nihkus. Äpardusele vaatamata tuli aga mõni aeg hiljem draamateatrist kutse. Järgnevat kolme aastat ja kasin teatrikooli proovide ja leivaameti vahel. Võib öelda siis, et te olete draamateatri otsene kasvandik. Seda küll, ehkki kutselisena hakkasin leiba teenima Pärnu Endlas. Meenutab kirjandusloolane Oskar kuningas. Minu tutvuse algus astav ilmaniga ulatub tagasi õige kaugele. Nimelt 1937. aasta sügisel värbas Endla teatri kunstiline juht Eduard lemmiste Asta Villmanni teatri koosseisu. Eduard lemmistel oli see kuulsus, et tal on silma Noorte talentide avastamiseks ja talle oli aasta külman meelde jäänud ühest Tallinna draamateatri lavastusest niivõrd sümpaatselt, et tõigi tema, Pärnu. Mina olin sellel ajal Pärnus ka vabakutseline literaat ja minu hooleks oli ka ajalehele Vaba Maa Pärnu välja kirjutada teatri retsensioone. Aga esimestes lavastustes, kus ma astav ilmanni nägin ta erilist tähelepanu minus ei äratanud, Nadali uustulnuk ja nii kõrvalistes osadest esines. Aga tõsist tähelepanu äratas tema minus järgmise aasta algul kui Endlas toodi lavale tuntud juudi näitekirjaniku Shalom Achi draama doktor Silber. Ja seal lastav ilman mängis juba naispeategelast. Ta oli väga tugev karakternäitleja ja oma retsensiooniski pidin talle andma täit tunnustust. Edward lemmistel oli see hea komme, et tema vahel kutsus ka teatri juhtivamad tegelased juhtivamad näitlejad enda poole kohvile. Jaga arvustajad kaasa arvatud vaba maa poolt, siis mina ja Pärnu Päevalehe toimetaja Karl Eerme oli ka neil kohviõhtutel ja seal me siis astav ilmaniga tutvusime lähemalt ja ma temalt küsisin, kus temal see teatri kiindumus nii alguse sai. Ja kummaline küll, ta ütles, et see algas temal juba algkoolis. Et tal oli seal üks õpetaja, kelle nimi oli Julius Heinberg. See nimi tänapäeval ei ütle palju. Aga Julius Heimberg omalajal kirjutas pseudonüümi kõrreveski all terve rea lastenäidendeid, neid lavastajatega seal selles algkoolis, kus ta õpetaja oli ja aasta film ongi, ütles, et tänu Julius Heimberg kõrre veskile temast õieti näitleja ongi saanud ka järgmises lavastuses. See oli Mika valdari distsiplineerimatu sugupõlv. Ka seal esines aasta päris väljapaistvalt. Kui tuli juunipööre 1900 40, siis see Endla teatris esialgu erilisi muudatusi ei toonud. Kunstiline juht Eduard lemmiste jäi edasi kaablis motiiv, direktor Boris Kangro jäi edasi. Ainult mis seal uut oli, et kõigepealt moodustati ametiühing ja valiti ka ametiühingukomitee. Ametiühingukomitee esimeheks valiti üks omaaegne Estonia näitleja Christian Hansen ja sekretäriks valitigi aasta Villmann. Ametiühingukomiteel olid sellel ajal siiski teised funktsioonid. Nemad katsusid nagu teatritööl töös ka sisuliselt kaasa aidata mitte ainult pro forma ei olnud ühing olemas, vaid. Kunstilist taset nagu tõsta ja, ja eriti repertuaari eest hoolt kanda. Aga muidugi tuli hooaeg avada Nõukogude näidendiga, see oli nagu obligatoorne sellel ajal. Ja esimeseks lavastuseks 40. aastal saigi siis trenjovi revolutsiooniline draama, Ljubov, Järvamaa ja kus aasta film on, mängis peaosa, minul kui alustajale jäi päris selline mulje, et kas ta on vist parteisse juba astunud. Aga hoopis vastupidi, haliku pärast rääkisime, ta ütles, et tal see osa on nõudnud temalt suurt enda üle, võtame siis lenda pingutamist, aga noh, kuna tekst oli selline, siis tuli see täita. Sellel ajal oli esmakordselt õieti teatri ajaloos ette nähtud palgaline kirjandus ka juhataja koht. Ja aasta külmal hakkas peale käima, et ma kandideeriks siin. Ma natuke nagu kõhklesin, aga käisin ka mõnda proovi vaatamas, detsembris 40. Korki põhjas oli parajasti käsil, mis aasta mängis nast ja osa ja Ma leidsin ka võimalusi mõningaid tükitsuslike korrektiive teha ja nii edasi ja võtsingi südame rindu ja kandideeri, veerisin ja Edward lemmiste siis esimesest jaanuarist 1941 kinnitas mu teatri kirjandusala juhatajaks, sel ajal öeldi pisut peenemini, dramaturg, eks. Ja Ma olin juba sellel ajal kolkapatrioot, siis ma soovisin, et oleks kavas ka üks Pärnumaa enda autor ja minu ettepanek oli valida, et vallaku epillar, pardi Puniaga tehas, kallak oli selles oma novellist ise kirjutanud, komöödia ja astav ilman mängis seal ka nimiosa ja see oli tal ka üks menukamaid etendusi üldse sellel hooajal juhtus nii, et Eestis oli ringsõidul Mihhail Šolohow ja sõitis ringi koos Nikolai karutamega ja tulid ka Endla, tema ja Endla direktor ja kunstiline juht lemmiste tellis siis neile enda restoranis piduliku lõunasöögi. Nii et mul on au olnud ka Nobeli laureaadiks vastase Nobeli laureaadi ka ühes lauas istuda. Aga aasta villmann jälle palus temalt nagu teatriseinalehele ka ta kirjutaks mõned read ja Šolohoolsedagateegi. Aga teine külaline jäi kaugelt rohkem meelde, August Alle oli kunstide valitsuse inspektor ja kunstide valitsus saatis tema siis nii-öelda inspektsioonile Pärnusse kaheks päevaks ja ta jäi meie tööga üsna rahule. Ja järgmisel päeval enne ärasõitu võttis ta meid siis teatri fuajeesse kokku teatri juhtkonna ja ütles, et noh, et jätkake selles vaimus edasi, väga innukalt, siin teete tööd, aga pidage meeles, et suvel võivad kahur ikka paukuma hakata. Need olid sellel ajal päris julged sõnad. Kahjuks ma ei võtnud neid sõnu küllaltki tõsiselt, vaid võtsin lõpetada Taarja hoopis läti klassiku Laumalise näidendi rätsepad sillamatsil. Ja selle näidendiga meil proovid edenesid jõudsasti vaatamata sellele, et sõda algas ja me olime juba pyha proovini valmis. Kui ma lähen hommikul teatrisse tööle, ostan veel pärnulehe ja seal suur pealkiri esimesel küljel, et vaenlane paisati väina taha Daugava taha. No väga kena kell 10 hommikul nii lehest lugeda. Aga kell üks olid Saksa väed juba Pärnu teatri taga ja astaksime ei üllatanud ja aasta pidas siis Pärnu teatrimaja rõdul, kus muide esimest korda välja kuulutati ka Eesti vabariik 23. veebruaril 1918 sellelt rõdult aasta pidas siis rahvale ka päris sütitava kõne. Aga mis teate, töösse puutub, siis rätsepat silla mõtlesin muidugi lavale ei jõudnudki, esietendusel ei jõudnudki, sest et rätsepad, rahvusel, juudid ja nüüd aastal mängis seal ka juuditari osa, aga minu teatritegevusel tuli sellega lõpp selle pärast, et. Mul oli kirjandusala juhatajana tulnud vahel kas sõnavõtt avalikel koosolekutel, näiteks esimese mai puhul ja nii edasi ja sellest piisas, et mulle tuli ka pool aastat vangis olla. Ja jällegi pean olema astav ilmale tänuvõlglane, tema oli see, kes teatri juhtkonna koos käis nagu politseis minu eest seismas ja ma sain siiski jõuluks lahti 1941 ja tegin talle oma tänu visiidi ka kohe ja. Aga meie isiklikud kontaktid saab peale juba nagu katkes, tema tee läks 44. aasta sügisel üle v üsna traagiliselt, sellepärast tema pääses ise õnnelikult kuna eksi kohtlandi. Aga tema peigmees kahjuks pus, nii et see reis ise üle vee oli aastane, traagiline. Meenutas kirjandusloolane Oskar kuningas. Sõda purustas paljud illusioonid. Kes oleme siin keskkääride vesi kes kaljude rahne ja närbunud lehti kust tulime, miks nii hulgakesi, mis oli, mis juhtus, miks nõnda küll tehti? Heid keegi vist ja miks anti meil kanda nii kibedaid päevi, mõrudeid, hetki? Ei meie tea, mida teel tuleb anda? Ent nätket sirget kui pilliroog on huulil veel kuivamas soolaveepritsmed ja sõudmisest hõõguma rakkused, peod. Ell üksikust pisarast säravad ripsmed ent silmis taaselustamas uued teod. Meilt võetud on kõik ei kedagi karda, liig lähedalt riivanud meil elu ja surm. Mis veel veereb ette kõik üle parda, mis põlevat jõudu ei pidurdanud. Torm. See oli luuletus, kes oleme kogust ihuüksi. Oli see esimene? Ja kirjutasin ta oktoobris 1944. Ihuüksi tekkis mingist imelikust tühjustundest. Kuna rootsi keele omandasin kiiresti, hakkasin ühes kontorisarveametnikuks, kui lärmakad arr masinad äkki 20 minutiliseks kohvipausiks seisma jäid ja kõik köögi suunas kadusid. Leidsin end oma veeklaasi, kutse kui mingist vaakumist, mis imeliku jõuga hakkas meelte põhietusest endasse imema, elamusi, seiku ja inimkujusid. Et kahejalgsete meeletustest siin maakeral üldisemat ülevaadet saada. Astusin Stockholmi ülikooli ajalugu õppima, siis aga kohtasin arstiteaduskonna üliõpilast Eerik linnalti. Ei, ütlesin oma tulevasele abikaasale jah-sõnaselges eesti keeles. Koos otsustasime veel rohkem läände sõita Vancouveri linnani, kus jätkasin õpinguid Briti Columbia Ülikoolis lisades ajaloole veel poliitilise filosoofia ning rahvusvahelise poliitika. Lõpetasite vist kunstide bakalaureusekraadiga? Ja see oli 1955. aastal ent kui abikaasa otsustas oma psühhiaatrilist treeningut viimistleda, astusin mina jäili ülikooli Jels kuulav draamaklassi. Ja 1963. aasta kevadel võisin tunnistuselt lugeda, et olen lõpetanud kaunite kunstide akadeemia magistrikraadiga. Kirjutasite jumalate mõistatuse magistritööna jäili ülikoolis ehk räägiksite mulje-ist selles kuulsas teatrikoolis. Hoiu tsenda HS kiurjest putid Maievli hoiatas kooli direktor esimese sügise kokkutulekul mida väga vähesed märkasid tõsiselt võtta. Pakulteetum kuus. Ükskõik millist eriala taotled tuleb õppekava ümardada kursustega, teistest fakulteetidest, ajutiku kuni väljaspool teatrikooli. Oma põhiaine dramaturgia kõrval õppisin tehnilist joonestamist, lava kujundamist, Jeli kunstikoolis, akvarelli pastelli ning kunstiajalugu ja üldises kolledžis. Esimesel aastal võtsin osa näitejuhtimise fakulteedi tööst. Sellele lisandus igal aastal umbes kahe kuu pikkune meeskonna kohustus, mis tähendab muu töö kõrval nelja kuni kaheksat tundi päevas kas puutöökojas saagides värvi pange pestes või õmblustöökojas masina koristamist. Algul näib igaüht valdavat hirned, kuul viskab ta välja. Umbes viiendik vastu võetust lõpetab kooli ja nende tase on vastuvaidlematult kõrge. Mardi Valgemäe mainib oma usutluses Asta Villmanniga ilmunud ajakirjas mana 1964. aastal et jumalate mõistatus on kirjutatud eitava ellusuhtumise nõndanimetatud piknik filosoofia vastu. Kas leiate kaasaegses draamakirjanduses petlikult negatiivse ilmavaate? Teadus on jõudnud inimese viimase enesepettuse kantsi kallalehakatis lahkamata hinge saamaks psühhodünaamilistele tõdedele jälile. Kära ja üldine vastuseis on paiguti võtnud päris keskaegsed mõõtmed. Arusaadavalt, millega hoida veel üleval respekti enda vastu, kui issanda poolt sissepuud hinki koosneb väga kahtlasest väärtusist, mis päevavalgele rebituina võivad levitada üsna ebaharilikku lehka. Läbilõike inimesel on peaaegu võimatu elada illusioonita endast. Ja kui nüüd tahetakse temalt võtta, kas viimane hakkab ta vastu, jäädes jonnakalt kord omaks võet ühiskondlik, eetiliste normide ja moraalitavad juurde. Kaasaegse teatri avangard ei kuulu selle suure hulga sekka. Tomat küllaltki mäleta intellekti täitmaks uute tõdede paratamatust. Ta vaatab neile otsa kibestunult pettunult. Millegipärast on ta enese seadnud saajate poolele ja kogedes, et andjat ei ole, on ta lausa kerjuse kibedusega hakanud maailmale näkku sülitama. Selleks Isevärki loominguliseks otstarbeks inimhinge kloaak süsteemist kokku riisudes kõike enam haisvat. Ta nimetab seda šokk raviks inimkonna üles raputamiseks. Ent kas pole mitte tegu pigemini isikliku pettumusega ja selle projektsiooniga teistele? Reaktsioonis pole midagi erakorralist kaugelt suurem osa inimesi tunneb vaid siis mingit enda väärtuse olemasolu. Kui saab teisi endast kas sõna või teoga allapoole kiskuda, usub üksnes siis oma vaimujõusse, kui avaneb juhus teiste kohta lollelda. Sedalaadi asjaoludel neid mulle ongi tekkinud. Imelik, anti kunstnike vägi. See nii palk on, on suurepärane inimhinge pimeda labürindi paljastamine üsna Froidilikke niite pidi veel pealegi. Beckett on andnud kaks võrratut, piitnikerjusliku ant intellekti esindajat. Mõtlenda pätipaaritükist Kodood oodates. Printeri majahoidja on rabavalt dramaatiline ja üksikasjalik paranoia kirjeldus et vaid huupi nimetada mõnda. Ent kogus seesugusel loomingu kohal hõljub paks intellektuaalse nihilismi pilv. Sageli on tunne, otsekui oleks tegu mingi ilmatu hinge ekseemiga millele ei näi olevat tervet nahka. Teinekord jääb mulje, et käsil on vägev hinges sõnnikuhunnikust. Teise hangumine ei mäed autoril torkaks pähe seda põllule laotada. Kaasaegne avangard anti dramatistanud vägagi osav ja andekas psühhopatoloog, kes valmis lahkavat nuga torkama kord ühe, kord teise hinge. Kas poleks aeg, et piitniki ärkaks oma isiklikust elust šokist katsuks kõige negatiivse kiuste oma elule pisut positiivset mõtet anda? Lõpeks? Eks loksume kõik kunagi ainsal rakuna suures vees. Miks peaksime nüüd äkki igasuguse lootuse kaotama, tama Jenhilistlikele impulssidena, alistades sinnapoole tagasi hakkama, libisema? Asta Villmanni vokaalsümfooniline romaanisari peotäis tuhka, teine mulda on Alexis ranniti sõnul paigutati ühteainsasse geograafilisse ruumi milleks on meie kodumaa ja millele lisandub tükike paguluse maad. Teose alapealkirjaks on üks pikk jutt rõõmust armust ja lootusest. Sarja lõpuni jõudnud taipab aga lugejaid. Tegemist pole isikulooliste rõõmude armude lootustega vaid ühe maa ja rahvatunde elamustega. Just sel kombel saabki teose looduslik ruum meie maaks. Selle vaimne ruum aga meie rahva olemasolu külluse vaatluseks. See on küllus, mille oli võimendanud meie omariiklus ja mille elavad järellainetused on tänaseni olnud määravad nii maa paguluses kui kodumaal. Jah, me võime kinnitada, et juhul, kui Eesti riiklikku iseseisvust poleks olemas olnud oleksime täna karjala taolises olukorras. Kuigi minu omadest hoopiski erinevate sõnadega teeb Asta Villmann meile seda veenvalt selgeks. Meie selja taga on kaks aastakümmet iseolemist. Nutke või naerge nende üle, aga nad on. Ilma nendeta oleksite pilla-palla laiali nagu mälu kaotanud sõja invaliidid. Teiste keskel, kes kõik teavad oma õiget nime. Nüüd aga punaselt siniselt või valgelt olete seal, kus oled, Te ju teate, et olete seal olnud juba ammuilma. Ja teil on juured veel läbi löömata ja teil on nimi, mis veel pole unustuse hammaste vahel. Ja seda kaht närust aastakümmet iseolemist ei tohi kiruda. Ja mida rohkem te kirute, seda kindlamini ta teie teadvusesse sööbib. Ning kui vajuvadki rängad aiarahnud üksteise kannul üle maa siis tehke endid poole pisemaks. Ja paikkige kliendid maa lähedale, silliges sammalt, katsuge kive kuulata, korraks sissepoole. Kuulatage. Kas hakkab teie sees, kui kahtama habras igatsus rõõmu järele? Kui Cap? Teadke, see on lootus. Hääletu igatsus rõõmu järele, mida pole paljudel-paljudel siin läänekaare all. Meil on veel nimi. Hoidke seda nime. Sest selles on lootus. See on, kust jaksame hulganisti taasalustada. Romaanisarja peotäis tuhka, teine mulda eest määrati astav ilmannile Henrik Visnapuufondi kirjanduslik auhind. Oma 50. sünnipäeval andis Asta Villmann kolm tühipaljast kirjandusõhtut New Yorgis nõndanimetatud ühe naise teatrina. Saal oli rahvast tulvil. Kui arvestada suurlinna tohutuid kaugusvahesid, oli see suureks tunnustuseks näitlejannale. Mardi valgemäed on huvitanud, kuidas suhtub vastav ilman pagulasteatrite tegevusse. Algupärase näitekirjanduse järgutamisel. Olen veendunud, et meie pagulasteatri peamiseks ülesandeks peaks olema meie vabas maailmas eluneva rahva vaimne ergutamine. Üksnes hea repertuaariga saab kasvatada teadlikku teatri publikut ja arendada maitset. Kui omal tükke pole, tuleb võtta mujalt. Kõhklematult. Oleks ilmatu mustaklik, kui mingi pimeda põhimõtte tõttu tooksime lavale üksnes algupärandid, ükskõik mis nende väärtus. Ja sedasi oma küla arssinaga jääksime maailma mõõtma. Teater on suur kultuurivahendaja ning ühendaja. Teater võib küll ja peabki olema ka meelelahutus, ent seda ergutaval väljakutsuvalt kombel. Oleks odav ja vastutustundetu, kui teeksime temast oopiumiefektiga unustamis. Vahendi kõrge tase laval ja ergas vaim saalis aga tagab omakorda võimaliku näitekirjanike pealekasvu. Madalad nõuded ei tooda muudkui madalat kaupa. Et maast, tolli või paari võrra kõrgemale hüpata tuleb väga sageli haarata tähtede järele. Ja kui me pole teatris võimelised muuks kui kriitikavabaks enda imetlemiseks või pealiskaudseks unustamiseks siis on meil väga vähe õigustama rahva saatust kellelegi ette heita. Alexis rannit juhib tähelepanu Asta Villmanni teoste kirjanduslikule keelele. Vastandina plastilisele ja erapooletult. Uibopuu ja Ristikivikeelele on Asta Villmann nagu Bernard Kangro Ki loonud eksalteeritud tundetooniga mitmevärvilise keele. See on segu vanadest kõne käändudest, kodumurdest, suulisest pärandist. Uutest tuletistest. Võtnud oma alguse poeetilise realistlikkust ja baroksust laadist saavutab see romaan näidendis hundisõidul lüürilise Ekspressionistliku kujundamis. Puhtuse. Raamatu kaanepildil on fotosarika õielises taimest Umbelluliida mille autor avastas ühest teaduslikust ajakirjast. Taim on vastupidav vee hulga tohutule survele ja selle nimi oli kavatsetud esialgu romaani pealkirjaks. Umb ellullide. Uniseks sügavus umbellullide hinge, öine kojukutse pilkasse pimedusse. Elu endas seletamatut tõmme olematusse olemise lävel. Ükshaaval irduvad tõusevad tagasi päikesesse kõik maised saatjad. Pik hajuilmingute rida. Piinseina oblik käis rinnakud rohtaedades samblane rodu ning Lailevad rooväljad madalal lahesopist kuni viimaks saabunud ka südamest, fosfor. Sis rannit Asta Villmannile vee lembeselt. Iga vaikus on lainega liidet antuks lemmas iga metall. Joonüüdsuma Sumbellu liidae Jan Allikaist õitsemas talv. Juba näen ma rangeid portaale heljunud hoovuseks niini vees. Nagu ütles kord keegi hääles. Kõik asjad on tekkinud veest. Vasta Villmanni viimased luuletused ilmusid 1984. aasta tulimullas number üks. Vaevade vahel valude ahel ja nende kahe vahel värsike väike sünni jängis. Saadan su tillukesi laia maailma. Ehk leiad helded, võõrvanemad, kes su väiksesse sooja panevad. Oma viimses mõttes, ent hoian ma sind. Kuid sina, Raltsigi mäleta mind. Külm öö kui kirvest taevast alla raksus jäi ajast järele vaid antud hetk kui päe, mis äkki lahti raiutud kehast. Julm taju olemises, saatonlikkusest, jää valges sähvatus ööst hommikust ja ehast ning elu ühe vaatuslikkusest. Talviste veretusse, pakase praksatus, jama, murdun, oh kelle kelle raudsessetteretusse? Ma astusin elust välja ühe ainsa sammuga välja elust ja kõigest, mis kaduv täieväe ja Rammuga. Iseendaga tegin rahu ühe ainsa hetkega. Tegin rahu. Et kõik oleks möödas sammu pikkuse retkega et südamevaikuses Xin piinud talude tummuses. Fiksin talude järel jäänud päevi. Ükskõiksuse lummuses. Ei, ma aimanud, et elu ja surma vahel kulgeb üks kummitleb maa. Ja et see on surnd, südamete, ei kellelegi hingemaa. Eesti ühiskond Ühendriikides ja kogu lääs võttis kolmandal detsembril 1984 vastu suure kaotuslöögi. Leinavad omaksed palusid kadunu mälestuseks mitte tuua lilli vaid võimaluste piires toetada Eesti kultuurifondi. Järelhüüdes Asta Villmannile kirjutab 84. aasta kaheksanda detsembri Vaba eestlane Asta Villmanni fotograafiline mälu oli tulvil sarnaseid pilte ja ta oskas neid mälupilte rakendada ja integreerida oma loomingusse nii et see on alati elav ja loob lugejale illusiooni, nagu rambivalgus eesriide tõustes. Tähtede taga kord koidab sul taevas. Kogu oma lapsi ja usu ja südamega loodan, et koidab teile kõigile kelleta mul oleks olnud väga vähe Eestimaalt kaasa võtta. Aegade jooksul olen hakanud taastama, kui suur õieti onu päranduse hulk mida teil nii Heldel käel jagada oli kõikidele tagant ehk näete, et olen teie siire elurõõmu ja usu selle väärtusesse igaveseks omaks võtnud. Mõneti kolite lihtsameelsed. Mõneti ehk oli teie elav optimism põhjendamatu ja vaimustus naiivne. Aga kas pole just seesugune vaimustus ja lapselik rõõm vajalik, kuid taas ja taas peab tõusma toast mis jääks muidu me purunenud lootuste ja illusioonide pakku. Mõisteliselt hallid linna kandsid ja paksud paeseinad surnud sajandit südames ning elu elab armastus mida ma hallis kivises rättes, hoidsite. Armastus selle vastu inimesest, mis otsib, avastab, leiab ja loob. Te olete mu hingepõhjas sulanud, kõikevaldavaks tervikuks elavaks sünteesiks kogu mu olemasolust. Tänane saade kandis pealkirja ihuüksi. Ja selle koostas Heidi Sarapu. Asta Villmanni meenutas kirjandusloolane Oskar kuningas, teksti lugesid Anu lamp ja Indrek Pajumaa. Muusikaline kujundaja oli Silja Vahuri. Saade oli esmakordselt eetris vastav ilmanni 75.-ks sünniaastapäevaks. Kuni keskööni kuulete Rootsis elava eestlase Toomas Tuulse heliloomingut.