Tänaseks külalise saatelõiguks olen ma tulnud ise külla Moostesse kus seitsmendal septembril oli avaaktus täiesti uuel huvi muusikakoolil. Mooste rahvamuusikakoolil ja minu kõrval istub Krista Sildoja, kes on selle rahvamuusikakoolikava kokku pannud seda õppetegevust siin kavandab. Krista, kuidas siis juhtus, et sel ajal, kui su kodu on Vändra kandis sa ise tegutsed rahvamuusika teemadel üle Eesti? Et sa just siia Moostesse tulid kooli tegema? Tegelikult minu ja minu abikaasa ajalugu siin Moostes ulatub juba kolme aasta taha. Ja juhtus nii, et ühel päeval helistas mulle kolm aastat umbes kolm aastat tagasi helistas siinse folgisellide seltsi juhatusest Ülle Bode krat ja ütles, et ole hea, aita hädast välja. Et Priit Moppel Tartumaalt ei saa meid õpetama tulla, tal tuli midagi vahele. Et sul on küll hästi-hästi, pikk maa, siit-sealt Andrest meile tullava, aita välja, et nädala pärast oleks vaja õpetajat. Ja oli toimumas üks mõnus kursus kus huvilised soovisid väikekannelt õppida. Ja kuna ma tollele rajal elasime Islandi saarel ja see oli suve algus siis me mõtlesime, et miks mitte suve veeta selliste oma lemmiktegevustega. Ja õpetamine on üks meie lemmiktegevusi, võiks öelda küll. Ja nii me siia juhtusime. Ja nüüd me oleme jäänudki siia käima vähemalt kaks kursust, sellist suurt kursust on olnud aastas. Ja iga kord, kui me siia Moostesse oleme tulnud siis on see kohti järjest nagu omasemaks saanud ja meeldima hakanud. See Mooste mõis on päris suur, siin on järve ääres, eks vana viinavabrik ja mulle tundub, et see vabrik on see põhjus, miks see mõis omal ajal nii suureks on kasvanud. Aga nüüd on siin tõeline kultuurikeskus, siin toimub kord aastas sellesama folgisellide seltsi korraldatav päris traditsioonidega pärimusmuusikatöötluste võistlus. Samuti tegutseb siinio kaasaegsete kunstnike ja helikunstnike seltskond keskuses maks. Kui siin Moostes need viibida. Tundub, et siin on suured majad keset põlde, aga kui palju siin inimesi tegelikult liigub? Kuna neid ma olen kohapeal elanud umbes kaks nädalat ja sellest kahest vallast ka kõik töötunnid viibinud majas siis ma tõesti ei näe inimesi ja imisi asendit. Plaanilt on küla selline don mõisahoov oma ilusa, aga kus siis asume meie sees ja kõik, mis jääb mõisast väljapoole selle eluga mina veel otseselt tutvunud ei ole. Aga ma tahaks väga loota, et kui, kuna siin on, eks mõisa territoorium ja Mooste ülejäänud territoorium, et need ei ole kaks erinevat poolust, ma väga tahan tundma õppida, kas need kaks poolust ka omavahel läbi käivad, et ma loodan, et muusikakool näiteks siin avatud muusikakool toob rahvast rohkem mõisa hoovi sisse just noori ja vanu. Ma lugesin internetist, et siia kooli on ennast registreerinud juba peaaegu 50 inimest. Kes need on? See tuli meile endile väga-väga suure üllatusena. Meie plaan oli mõte vastu, noh, vähemalt 20 õpilast. Ja mõtlesime me eelkõige Mooste endal valla lastele. Aga mis juhtus tegelikkuses? Et juba avamise päeval oli meil 49 avaldust laual. Ja tänaseks päevaks on neid avaldusi 54, ehk siis 54-lt inimeselt ja kuna meie põhikiri näeb ette, et me sisseastumiskatseid ei tee, valikut ei korralda, tahaksime ikka kõigile võimaldada pilli õppimist, siis nii ta läks ja kes siis õpivad, õpivad lapsed eelkoolist kõikides põhikooliastmetes ja ka vabaõppes väga suur osa meie sisse astuvatest ongi vabaõppe õpilased. Ja vot sinna vabaõpperühma kuuluvad siis kuueaastastest lastest alates kuni täiskasvanud kuni isegi pensionärideni kõige vanem õpilane hetkel on 68 aastane, kes alustab pillimängu õpinguid, tegelikult oma keel on juba natukene ennem mänginud, aga ta tahab siin viimistleda oma pillimängu oskust. Ja mis, mis, mille nad siis õppima hakkavad. Populaarsed pillid sisseastumisavalduste põhjal. On viiul, mis ei ole üldsegi mitte üllatav, selleks, et me oleme Raivoga siin ju mitme aasta jooksul viiulimänguga näidanud et see on väga positiivne. Meil on 45 üliõpilase siis populaarsuselt teine või isegi ületab viiulit, ongi kitarr. Mis on saanud selliseks rahvamuusikainstrumendiks Eestis väga tugevaks. Siis muidugi piirkonnale omaselt õpitakse, siin tahetakse õppida lõõtspill nii Teppo tüüpi kui kõigi muid lõõtsaga pille, näiteks karmoška viis õpilast soovib karmoškad õppida. Siis on akordioniõpilasi. Ja muidugi väikekannel ja suured kanded edaspidi. Et ehk siis kõiksugu kandled erialana, kes hakkavad Mooste rahvamuusikakoolis õpetama. Mooste rahvamuusikakoolis on lubanud õpetama hakata peale minu veel minu abikaasa Raivo Sildoja siis lõõtsa õpetab meie lõõtsaäss Toomas Ojasaar, kes sellel aastal võitis Teppo-nimelise võistumängimise ja karmoška õpetajat, otsisin tikutulega taga ja oli raske leida, aga siiski sain nõusse Ruti kirikmäe, kes on üks gümnaasiumi noor Värskast pärit, aga õpib praegu Tartus, nii et tema hakkab siia käima ja tulevikuperspektiivis. Nii aasta pärast või veidi hiljem on oma lubaduse andnud meelika Hainso ja Lauri õunapuu õpetamas käia siin. Nii et mine tea, võib-olla nad tulevad ka lähemale elama, siia nad on praegu meist päris kaugel Võrumaa metsades elavad. On need lubadused hakkavad siin käima ja muidugi meie suurteks õpetajateks esmaseks ja kõige tähtsamateks õpetajateks saada veel elavad ja tegutsevad rahvapillimehed. See on meie missioon. Minna neile kas siis külla võid toimetada kuidagi meie siia majja, et me näeksime, et asi elab. Ja see ei ole mingi muuseumikaup, millega me siin tegeleme, hakkame, et leiaks veel tegutsevad rahvapillimehed ka kampa siis päevade või kursuste vormis kasutada. Laagrile aluse panijaid, milline on sinu põhiline õpetamismetoodika, kui me räägime lihtsalt pilliõppes, siis ma saan aru, et kui tegemist on rahvaliku mängustiiliga siis on natukene midagi muud kui selline traditsiooniline noodist õppimine. See inimene olen õpetanudki kursustel ja laagrite vormis pärimusmuusikat ja rahvamuusikat. Aga see ongi nüüd selle kooli näol üks minu suurimaid väljakutseid minu senises elus, et kuidas too laagri vormis ja niiviisi paar korda aastas kohates, kuidas meetod need tuua igapäeva töösse ja kooli sisse ehk panna koolisüsteemi toimima? See on üks suur väljakutse, aga kuna ma Islandil õpetasin viis pool aastat täpselt sellise sama süsteemi järgi, et iga õpilasele tema jõukohane repertuaar ja nii kuulmise järgi kui ka noodi järgi siis ma sain sealt seal õpetades nii palju kogemust ja julgust, et, et see kool on sündinud just selle Islandi kogemuse põhjal, et ma nagu ei karda seda enam õpetada pärimusmuusikat päevast päeva ja koolisüsteemis. Aga põhiliseks õppemeetodiks ka pärimusmuusikas rahvamuusikas on kuulmisele ja matkimisele toetuv meetod, et õpetaja peab olema ise hea pillimees ees mängima lapsega kaasa või siis ka täiskasvanuga. Ja mida need lisab. Meie kool sellele pärimusmuusika praktikale on see, et me püüame mitte nooti unustada. Et me õpime kõik, kes just põhiõppes õppivad õpime noodikirja, õpime üldse Aranseerimise kunsti praktilise harmoonia tõdesid, et tulevikus igal muusikul ei oleks, nagu see takistuseks ta muusikaliselt on kirjaoskamatu. Me katsuksime need kaks poolust ühendada, et kuidas Eesti kõrva järgi mängida ja matkida ja kuidas ka paberilt ehk siis noodikirjast midagi enda jaoks leida. Kuidagi üks ei välista teist ja nad peaksid sõbralikult koos käima. Meenub, et traditsiooniliselt on muusikaga käinud kaasas alati tants. Kas te olete sellele mõelnud, et kuidas anda õpilastele võimalust näiteks tantsuks mängida? See peaks olema nüüd rahvamuusikakooli, õpilase üks põhiomadusi, kuidas hästi tantsuks mängida? See ei olegi nii lihtne kunst. Aga siiski me lükkame selle vankri nüüd tasapisi käima ja hakkame kõigepealt pillimängu õppima. Ja loomulikult on pillimängu lahutamatuks osaks nii laulutunnid, rahvalaulutunnid, Puiga tantsutunnid. Need on siis programmivälised ja kutsume endale külalisõppejõude ja katsume jõudumööda isegi teha, et siis kuskil mõne aja pärast, kui juba sõrmed on vilkamad pilli peale, et siis proovida ka kohe tantsuks mängida. Et me püüame mitte unustada seda pärimusmuusikafunktsiooni. Me ei püüdle ilmtingimata sinna suunas, et oleksime laval ja kõrgel. Et ma tahaks nagu publikuga jääda samale tasapinnale olla head muusikud publikuga tõesti samal põrandal ja no tõesti, tantsumuusikamängimine on selline üks suurimaid oskusi, mida võiks siinse kooli lõpetaja lõpuks ikkagi osata. Ta jääme siis põnevusega ootama nii teie kooli rahva ülesastumisi, aga need ilmselt ei jää tulemata. Optimistlikumad kooli toetajad siin kohapeal juba arvavad, et kevadisel Mooste folgil kannad laval, aga ma ütleks selle peale, teeks kellel, kuidas läheb. Et ei ole ka välistatud tõesti, et nad on juba laval kevadel. Koolis me siin hakkame korraldama selliseid väikseid kontserte, et oleks ka see julgus kohe õpilasel varnast võtta, et ei olegi nii hirmus mängida kontserdil, olgugi et ma mängin väga vähe, et mõnda nooti või lahtisi keeli või et saaks kohe väikse kontsertkogemusega muusikaõpetus ei ole üldsegi odav lõbu. Kas nüüd kogu see muusikakoolid raha tuleb lastevanemate taskust või on teil ka häid toetajaid? Me oleme õnnelik kool selle tõttu, et me oleme alates mööblist ja pillidest ja muust invendarist saanud fondide toel. Nii et me ei hakka nagu tühjas ruumis ja ilma Bildeta peale, vaid et meil on selline pagas olemas ja siin oleme saanud toetust maaelu arengufondidelt, PRIAlt eliidri projektidest, et aitäh neile, aga siit edasi hakkab nüüd see raskem osa, kuidas kool täita sisuga, kuidas leida palgarahad, kui palju peaks lapsevanem tasuma, kui palju meil kuskilt tuge küsida. Ja selles osas on meil lahtisi otsi lapsevanem kindlasti ei maksa seda täit pearaha, selle me püüame leida mujalt, aga ma usun, et koolipidaja oskaks selles suhtes selgemaid vastuseid anda, et mina siiski tegelen sisuga. Ma vaatan, et sisu oleks tiptop korras. Et ma usun kooli pidajat, kes on lubanud, et need toetused on leitud folgisellide seltsinud, siis koolipidaja Kõik on endiselt pärimusmuusikaõpetaja, Krista Sildojaga ja üks teema, millest tahaks veel rääkida, on mahukas töö, viiulimuusikarepertuaarikogumik nimega Eesti viiul, internetiaadressil Eesti viiul, punkt rahvamuusikapunkt ee sa oled sellega tegelenud ja see on avaldatud aastal 2010, kas ta on tänaseks valmis ja mida ta endast sisaldab. Kindlasti ei ole see kogumik valmis päris algusjärgus ja seda kogumikku ma alustasin jälle välismaal elades. Selle tegemist, alustasin välismaal elades seal kaugel olles, mulle tundus, et osan kuidagi olla Eestile kasulik selleks, et seal oli mul rohkelt vaba aega jänesega tegelemise aega ja kui sa oled sedasi kodust kaugel, siis tundub internet ainuvõimalus suhtlemiseks inimestega ja oma maaga. Ja tundus ääretult loogiline pakkuda mingisugune teenus läbi interneti. Ja me oleme ammu abikaasaga mõelnud, et miks trükkida kalleid ja paksu köitelisi kogumikke, mis võtavad meeletu finantsi. Ja lõppkokkuvõttes sellise asja ostjaid on suhteliselt vähe, nii et ei saa tegija sellest vägagi mingitki elatist näiteks. Aga loomulikult ei mõelnud ka mina elatise peale lehte tehes, vaid lihtsalt absoluutselt oma sügavale huvile ainult toetasin. Ja mul oli selline plaan, et ma tahan selgust saada, palju meie arhiivides on manu viiulipalu. Ja kui ma tegin seda väikest uurimustööd, siis ma sain sellised numbrid et enne teist maailmasõda ja peale teist maailmasõda on suurusjärgus 700 viiulipala meie salve, arhiivide salvedesse paigutatud. See tundus uskumatult suur arv. Kui me teame näiteks võrdluseks parmupilli kohta on meil neli, neli kuni 50 salvestust, siis viiuli viiulimuusikat on oma 700 numbrit salvestatud. Need salvestused, ma ei ole nootide nimel üldse jõudnud, esmatähtis tundus avastada enda jaoks kõik need salvestused. Ja tunnistan siiamaani, et kaks aastat on see projekt juba töös olnud. Olen ühe väikse osa ära need kuulanud neid salvestusi ja minu tööpraktika näitab seda, ma võtan ette vana salvestuse. Noodistan selle salvestuse ära ja uurin selle vana esituse taustmaterjal ikka juurde, kes oli too pillimees, kes mängis, kus ta tegutses, millal ta elas, millise taustaga üleüldse pillimees oli, millise muusikapalaga on üleüldse tegu ja annan sellised kommentaarid ka sellel veebikogumikule igale palale juurde. On siis eelkõige selles, et panna need vanad salvestused üles ehk anta need eesti rahvale tagasi eesti rahva käest, annad kogutud ja anda need eesti rahvale tagasi. Ja siin tuli appi mulle Eesti Kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiiv andes need salvestused tõesti mulle kui üksik üritajale tasuta üleslaadimiseks. Kui ma neid kommenteerin ja toimetan ja sellest on saanud nende õppevahend, et keda vähegi selline rahvapärane viiulimäng huvitab, siis nad lähevad sinna lehele, võivad oma kodukandi lugu leida, sealt tal on seal otsimootor, nüüd sa saad erinevate kategooriate järgi leida, pillilugusid, saad leida kasvalsse, pulkasid Mosurkasid või huvitab sind, kes on mänginud pala selle järgi otsid, või kust piirkonnast ja selle järgi saad otsida sisse näiteks muusikakooli viiuliõpetajad saavad otsida helistiku järgi oma õpilastele palu. Et kui täna on näiteks D-duur teemaks, siis saab siit otsida teie turvalisuse näiteks lisaks et ta on selline õppevahend on tast saanud. Aga pean tunnistama, et Eestisse tagasi tulles nüüd aasta tagasi muutus kogumiku tegemine mulle üle jõu käivaks. Kuna Eestis tuli asuda tööle ja endale leiva raha teenida, siis selline hobitegevus jääb Eestis paraku tagaplaanile. Välismaal elades oli see väga meeldiv hobitegevus ja sain sellega hakkama. Aga siin, Eesti oludes nüüd ma ei ole teda aasta otsa praktiliselt täiendanud. Olen küll küsinud stipendiume erinevaid, aga ei ole õnnestunud ka neid väga. Siiani on toetanud mind Eesti Kultuurkapital väikeste stipendiumidega et natukene seda vaeva tasuda. No ma olen õnnelik, et praegu on siin üleval ligi 100 lugu nendest vanadest mälestustest, et unistus oleks kunagi kõik need 700 lugu siia üles saada, see on nagu miinimum unistus. Sealt edasi tõesti jõuaksime me käsikirjade juurde, mida on ka rahvaluule arhiivis näiteks päris palju hoiul. Et praegu hetkel ma peaasjalikult koondan siia vanu salvestusi, huvitav on küsida sinult kui, kui viiulimängutundjalt, et millised võiksid olla need kõige põhilisemad stiilijooned, mis iseloomustavad just sellist rahvapärast viiulimängu võrreldes võib-olla sellise klassikalise unega. Meil nüüd etnomusikolooge seas on tavaks öelda, et me ei räägi suurest ja laiast ja müstilisest eesti viiulimängustiilist või mängu moneerist vaid me läheme sügavuti ja me räägime iga üksiku pillimehe mängumaneerist nagu selline tärkav ja tõuseb huvi rääkida isikust. Loomulikult saab need isikud panna kõrvuti ja vaadata, millised Eesti piirkonnast on kui palju salvestusi. Ja seal tekib mingisugune pilt Eesti kaardile. Et näiteks Tori kihelkonnas mängi tini Võrumaal Antslas, mängi Tinna või Kuusalu rannas veel kolmandat moodi, et mina isiklikult pooldan pillimehest rääkimist. Ja vaat siin on neid variante joigu palju. Kui saaks kõik need 700 esitust tegelikult sellest vaatevinklist läbi uurida ja puurida, et kuidas on esitatud neid palu, siis me saaks rääkida mingisugustest mängumaneeridestama, aga siin on seinast seina. Mängumaneer on mõned vanapärased mängijad, näiteks kas või Viljandimaalt, meenub Tarvastust mõni viiuldaja, kes on mänginud niiviisi on keeltega torupillipäraselt viiulimuusikat, siis on viiuldajad eriti Tori kandis, on mänginud sellist ilusat ja filigraanselt häälsust harrastanud kusjuures Need salvestatud viiuldajad, kumbki ei ole õppinud ei nooti tundma ega viiulimängu kuskil koolis, vaid lihtsalt oma kõrva järgi mängivad ilusti kahehäälselt lisamata üldsegi lahtisi keeli. Tihti eeldame, et rahvapärane mängu viis tähendab üle keelte mängimist. Väga palju salvestusi on meil selliseid, kus me tõdeme, et ei kasutagi niivõrd palju lahtisi keeli vaid mängitaksegi ilusat meloodiat, ilusat, teist häält. Ja seda uskumatum, see tundub, et nad ei ole seda ju õppinud koolis, et nad lihtsalt kuidagi nende seest tuleb, see selline kahehäälsus ja Tori kandis on ka mängitud veel niiviisi viiulit tuuades. Et esimene seal imiteerib Torupilli sõrmimist ja teine viiulimees tõmbab lahtisi keeli lihtsalt kaasad jorina ei anna rütmega midagi. Et seal tehakse täpselt torupilli järgi. Ja siis muidugi on kante või pillimehi, ma ütleksin ikkagi, kes on siis mänginud ka hästi armoonia harmoonia klassikalise armooniale tuginedes esimene, neljas viies oste, subdominant, dominant ja võtavad vastavalt sellele esteetikale siis akorde, kas fraaside algusesse või lõppu või nende puhul võiks kohe väita, et kui nemad on nüüd külakoolis saanud rohkem vast noodiõpetust ja meil on olnud keegi hea õpetaja külakoolis. Kohe sa tunned ära, et kui ta nagu klassikalist harmooniat järgib, et ju ta on saanud natuke kooliharidust. Aga siin jah, ma räägiks Eesti Eesti kontekstis, räägiksin pillimeeste stiilidest ja mängu moneeridest rohkem kui piirkonna omasse. Kuulame kogumikust menda heli näidet. Tarvastu kihelkonnast ongi too Johan Rõõm Rõõmu Johan pärit Juhan rõõm. Ja siin ma kirjeldan ka tema mängumaneeri ja kui siit võtta näiteks mõni polka ta mängib kuidagi väga bravuurikalt ja kuna polka pealkiri on käi ruttu, saab siis siin näiteks pea bee osas saad sa ilusti aru, miks selle pulga pealkiri on, käi ruttu, saab. Ta mängib sind, käi ruttu, sa käi ruttu, saavutan täiega Raido Rand anda. Ja siis, kui siiani vajutada siis ta mängib otse maha. Aga kui nüüd selle lingi peale, mis ruum sinna panna vasaku klahviga salvesta link, kui siis ta tuleb MP3 arvutis. Siis hästi vanapärane on jällegi see ka Viljandi mees, üks Karl Leesment Katar vastu, kihelkond, Tuhalaane, senine tõesti väga vana pära mängija. Tema poolt võib lasta näiteks ringvaltsi. Kui meie teame, et valss, mass elab kolme peale siis tema mängib ring võltsimis on kahe peale mis viitab sellele selle tantsu vanale päritolule, mil veidigi teda kahe peale tantsida. Noh, mina tunnetan, need on minu noodistused siin, mina tunnetan teda kahe peale. Aga tema võis seda mängida ka mõeldes kolme peale või mitte millelegi mõeldes. Nii et siin on igav, igale palju huvitavaid nüansse. Tegelikult nii vanamuusika puhul ei tulekski taktijooni panna oleks palju lihtsam see asi. Et, aga siin nagu tekivad need käärid, et valss, aga kahepeale. Tegelikult ma olen uurinud, et seal, 19. sajandi algul, kui valss sai, sai popiks Euroopas, ta jõudis ka siia põhjamaadest, tantsiti teda ja siis valss tähendas ringtantsu lihtsalt. Nii et vaid see ei peagi olema kolme peal vaid paaris ja pöörleb ringi peal. Nii et siin pole midagi imelikku, kuidagi vahepeale läheb. Olen endiselt külas, Moostest räägin rahvamuusikaõpetaja krita sildajaga, võib-olla võiks rääkida veel natuke sellist islandi kogemusest, et ma olen kuulnud, et nii paljud neist rahvamuusikaõpetajad ikkagi teenivad oma raha Islandil teenivad raha selleks, et siin kodu ehitada ja siin jälle rahvamuusikaga edasi tegeleda. Aga ma ei tea üldse, ma ei ole kuulnud, mis seal Islandil tegelikult toimub, et võiks võib-olla natukene neid Islandi muljeid ka vahendada. Rahvamuusikutega on lugu nii, et enne meid oli Olavi kõrresaarel. Siis läksime meie Raivoga ja peale seda on nüüd läinud natukene see asi lahti, et et meie tunneme järgmist, too järgne tunneb järgmist. Aga mis on asja mõte on selles, et rahvamuusika Ta saab hakkama igal pool. Ta valdab reeglina siis kõrva järgi mängimise kunsti, ta valdab improviseerimiskunsti ja ta on vaba oma mõtlemises. Ja mida vajab Island. Väike-Island vajab muusikaõpetajaid maapiirkondadesse ja eelkõige põhja, Islandile ja Lääne Islandile ja sellistesse kaugetesse kantidesse, kuhu kõrgelt haritud islandlane ise tagasi ei lähe. See on umbes sama fenomen nagu meil Eestis, et kaugetesse kantidesse näiteks ennast Euroopast kõrgelt koolitanud inimene ei lähe tagasi, kuna tal ei ole seal teenistust või ta lihtsalt ei taha maailmast eralduda, tal on vaja mingit linnakeskkonda või nii, aga Islandil on see pluss, et töötas ja kus piirkonnas tahes, siis ametiühing hoiab palgad stabiilsena, kui linnas. Meil on natukene need asjad minu arust käest, et mõisa lihtsalt maale minna, teinekord. No seal lihtsalt muusikaõpetajal ei ole sellist palka, kui tal oleks Tallinna linnas. Aga Islandil meie jaoks ei olnud vahet, et me läksime kuidas see mägikülla, me olime seal looduse vangis, aga mõnime oma ametijärgu järgi kõrgelt tunnustatud ja palk oli ka väga hea. Nii et meie jaoks ei ole vahet, kus siis me töötame, et see oli põnev kogemus ja eelkõige Põhja-Islandile, Lääne Islandil hinnatud just välismaalastest õpetajad sellel samal tingimusel, et neil endil ei jätku pilliõpetajaid oma rahvusest ja väga head tööd teevad eestlased seal eestlaseid on Muusikaakadeemia haridusega, on palju häid tegijaid Põhja-Islandil, need on siis rahvamuusikute koolkond seal kanda kinnitamas niiviisi riburadapidi siis hinnatakse väga ungarlaselt poolakaid, seal on ise kindlastest, õpetajaid, soomlasi, et Põhja-Island muna asustatud võõramaalastest just selle tõttu tegelikult Islandil ju ei ole kõrgkooli, kus saaks õppida pilliõpetajaks. Seal saab küll interpreedi kutse, laulja kutse, muusiku kutset saab kõrgkoolis, aga pilliõpetaja eriala veel ei ole, nii et kui Island, lanna või islandlane tahab pilliõpetajaks saada, siis ta peab minema Euroopasse õppima. Eelkõige Taani, nad lähevad, aga Taanis nad enam tagasi ei tule. Ja kui tulevad, siis oma Reykjaviki, ainult, mis on suurlinn. Maa kohta nemad tagasi ei jõua, paraku. Aga, aga mis keeles õpetamine käib muusika eelkõige muusika keeles, aga kui sinna nüüd minna ja esimene armasta seal oma tööd teha, siis oled küll nagu peata ka ei saa aru, mida räägitakse. Samas, nad räägivad kõik ilusti inglise keelt, lastest kuni täiskasvanuteni, aga mis oli minu praktika, oli see, et ma hakkasin ka kirikukoori juhatama ja organisti tööd seal kõrvalt tegema, mis on nagu ka muusikaõpetaja kohus, maakohas siis mina sattusin täiskasvanute seltskonda, on nemad, õpetasid mulle kiiresti selle keele selgeks, kui lapsed tunnis pigem sulle ei ütle, kui sa midagi valesti ütled, siis täiskasvanud parandasid mind, kogu aeg õpetasid mind, et see keel tuli üsna ruttu suhtlustasandil. Ja noh, sinna minnes juba, kuna seal on ja teisi eesti õpetajaid ees, siis sai küsitud selline list enamkasutatavate muusika terminitega, milles püüdsid lapsele kohe esimeses tunnis hakata ütlema islandi keeles näiteks võtame uuesti või kurda või tee minu järel see lihtsalt lihtsalt terminit sai kohe võetud, aga viie aastaga. Meie poole aastaga, mis ma seal õpetasin, sain mina nüüd oma erialakeele küll nii kätte, et mulle ei jäänud mitte üks asi lapsele seletamata või täiskasvanu jällegi. Et eks ta raske oli, aga hakkama sai. Krista, sa oled viimasel aastal tegelenud veel ühe teemaga pärimuskultuuri spetsialisti, kutsekomisjoni tööga või miks sellist komisjoni oli vaja, miks seda kutset on mõistlik pärimusmuusikutel taotleda. Meie ise, kes me pärimuskultuuri alal tegutseme, tunneme et meie endi ringis võime tegijate seas oleks vaja ühte tunnustusmeetodit ja kuna nüüd me Euroopa liidus juba rõõmsalt oleme, siis meie seadused järgivad ka kõiki Euroopa liidu seadusi ja üks nendest seadustest on kutsesüsteem, kutsekvalifikatsiooni, raamia süsteem Eestis ja nii on sinna kutsesüsteemi nüüd tehtud kirjutatud erinevate komisjonide pealt palli kutsestandardeid ja meie väiksel töörühmal, kes seda asja ettevalmistus Eesti rahvusliku folkloorinõukogus tundus pärimuskultuuri spetsialist, on selline alaväärtustatud eriala. Et tegemist on siis inimesega, kes reeglina elab kuskil maakohas olevikus, mitte tingimata pealinnadega suurlinnas, vaid teeb päevast päeva sellist ennast algavat tööd pärimuskultuuri elushoidmisel. Et kuidas tuua sellised inimesed natukene päevavalgele või tunnustada neid, olgugi, et see kutse otseselt nüüd ühele inimesele, kes seda taotleb ja selle saab, nüüd mingit palgalisa ei garanteeri, aga ta annab selle kindlus, et ta tegeleb selle asjaga. Ta teab sellest asjast, et selle kutse teine pool on spetsialist mis tähendab seda, et me ei räägi siinkohal pärimuskultuuriharrastajatest, vaid me räägime tõesti spetsialistidest, kes kas juhendavad mõnda ringi, viivad eest mõnda tantsuklubi käsitööringi rahvarõivavalmistamise ringi, mida iganes me pärimuskultuuri all mõistame ja et neid spetsialiste tunnustada. Ja kui on sõbralik omavalitsus, siis loomulikult palgaastme määra määramisel ka siis huvikoolis või isegi lausa gümnaasiumites ja põhikoolides on sellised õpetajad nagu folklooriõpetajad näiteks siis selline kutse, kui sul on see kutse olemas, samas siis peaks omavalitsust natukene ärgitama ka näiteks palka tõstma. Sellisel inimesel, et sellist kutsuti kõrgkoolis, meil ei saa, pärimuskultuuri spetsialist, sellist kutset ei anta, on erinevad erialad, mida me saame siin õppida pärimusmuusikaõpetaja, käsitööõpetaja, tantsu, juhendaja ja nii edasi. Siis kutsesüsteem nüüd toetab seda inimest, kes selles valdkonnas tegutseb toetab teda nagu ka riiklikul kutsesüsteemi tasandil. Me väga loodame, et kutsesüsteeme tõhusamalt tööle Eesti vabariigis, selleks et mujal Euroopas on ta väga tugeval järjel või kasvõi sealsamas Islandil, kus ma elasin, oli kutsesüsteem siin A ja O eetika. Mingil erialal võis töötada seda õppinud inimene. Usun kutsesüsteemi, et 10 aastat on seda nüüd eesti saetud. Et osta läheb oma õigetesse rööbastesse, jagatakse seda tunnustama. Sellest on möödas veidi üle aasta, kui hakkasite tegelema selle pärimuskultuuri spetsialisti kutse määratlemisega. Kui palju on selle ajaga oma kutseeksami ära teinud? Kui paljud toimunud nüüd, üks voor toimus eelmise aasta lõpul, novembris oli tähtaeg ja siis oli rekordarv. Esimene ja viimane rekordarv. Siiski me planeerisime, et me võtame seitse taotlejat, vastu aga tuli 10 taotlejad. Ja see esimene voor läks üllatavalt hästi. Nii et nüüd meil on 10 kutsuda oma omanikku, kes ilusti komisjonist läksid läbi ja said oma kutsed teest vooru. Me pidime läbi viima teise vooru, nüüd märtsis aga tuli päevakorrale kutsestandardi muutmine sobivamasse vormi. Me olime natukene vananenud vormis ja teine voor jäi ära, et me hakkasime koostama uut kutsestandardit. Aga sellega on meil läinud ka natukene kehvasti, et me ei saanud seda nüüd selleks sügisevooruks seda uut standardit kaitstud. Aga me ei saa ka ühtegi vooru ära enam ära jätta, nii et tuleb taas uus voor, taotlusvoor, mille tähtaeg on nüüd 28. september ja seda me teeme siis ikkagi veel kehtiva vana kutsestandardi järgi. Nii et vaatame, palju huvilisi kokku tuleb. Ma ei oska selle korra kohta midagi. Tänases külalise trennis olin ise külas Moostes aasta uues rahvamuusikakoolis ja vestlesime siin Krista Sildojaga, kes hakkab siin õpetama jaan siinse programmi koostanud ja lisaks rääkisime veel kolmel teemal. Üks oli viiulimuusikarepertuaarikogumik eesti viiul, mille võib leida internetiaadressil Eesti viiul, punkt rahvamuusikapunkt, ee. Ja siis rääkisime veidi rahvamuusika õpetamisest ja selle kogemusest Islandil ja lõpetuseks veel ka pärimuskultuuri spetsialisti kutse taotlemisest. Nii et aitäh, aitäh.