Uudised kuulatud ja stuudios jälle Georg aher, Aleksei Turovski, Anne Parksepp ja jätkame oma jutuloomade kaunitist röövidest ja nende käitumisest pulma ajal. Kaunis, aga peab ütlema, et kaugeltki mitte kõik loomad ei käitu vähemalt inimese silmale kuigivõrd kaunilt. Näiteks nii et minu lemmikud merepääsud Salangaanid ise alati toob emasele pulmakingituseks väikse ka nad on kalatoidulised ja võtab vastu selle kala ja see on siis märk isa sellelt ja ja pruut on seda aktsepteerinud. Ja kui siis toimub kumulatsioon, toimub see pidulik ja tähtis aktus, mida teeb see isane püüab selle kalakese emasel ära võtta, siis tagasi just järgmisele viia. Valmistavad seda pulmakingitust palju peenemat, muidugi, et seal toidu objetiKina mõni kärtsakene on niisuguseks siidi niikidest punutud nagu Kornitise sissepakid. Ja ikka püüab, ikka püüab, niipea kui see pulmakõrgem aktus on, siis seljataha jäänud, püüab emasel jälle käest ära võtta ja järgmise viie paraku tahab ühe kingiga. Just, aga seal ämblikel näiteks on sellega elutähtis, et sa seda kompsukesega läheksid. Imo KOV, kes läheb, siis ta paneb sul lihtsalt nahka ja otsekohe ja see emane juhatas isast ja noh, kuigi see abil kuudenda vaata taga häbirguda vaatab kulinaarse pilguga nagu kokk, vaata näiteks kana, et need on midagi head, toitu, tulemuse. Nii et kui tuled kinnitusega, oled peigmees. Kui tuled niisama, oled maiuspala, on see kingitus oluline paljude juures või on see harv juhus? Siiski, kui kingitus võetakse ka? Imelised liidiliselt kingitusega ei lähe või lähenenuga torangud on lillega. Üldiselt see kingitus on suhteliselt haruldane, näiteks lindudel just millegipärast merelindudel on see väga levinud, tuuakse tühja-tähja meie pilgu järgi kimp vetikaid või, või tõesti siis kalu, uni oksa, raokenema, Liidualiseerimi lörtsis tegelikult jutt ei ole üldse mitte praegu söömisest, vaid hoopis pulmaettepanekust. Aga kuna väga paljudel lindudel ja loomadel pulmarituaalid on arenenud pidanud sellest komfort käitumise elementidest vaid ka lõimetis poole elementidest, siis ma usun, et see on siiski algupäraselt ikkagi seotud niisuguse ritualiseeritud käitumisega, mis lähtub lõimetise hoolest, laste tulevaste järglaste toitmisest. No vaadake näiteks, kuidas grammeerivad varblased isane varblane teeskleb, et on varblase poeg, teeb täpselt kõiki sedasama kõiki neid liigutusi, kõike, sedasama, mida teeb varblase poeg, kui ta palub, et ema teda toidaks. Kui see poeg on juba mõrsiku ealine Ta on juba lennuvõimeline ja siis läheb emale järele, mis ta siis teeb. Paneb tiivad vastu maad, tõstab sabaotsa ülesse, väristab saba ja, ja üleni vahest ja teeb lapse häält süüa, süüa ja emane siis päriselt toidab oma lapsi siis kui tal parajasti elemendi soolam käsil. Kuid pulmamängude ajal isane teeb kõike sedasama hästi ägedusti ja emane vahetevahel pistab nokka talle kah noka vahele. Mitte midagi talle ei anna, aga teeb liigutus nagu toidaks milleks peab lapseks tagasi muutuma, aga vot see kutsubki arvatavasti esile õiged tunned. Eks ole, nagu eelmäng ja see on rituaal ja noh, kui tegelikult, kui me vaatame teisi loomist, on väga paljudel loomadel ja see on nii inimese seisukohalt vaadata, kes asja sügavuti taha nagu uurida, vaatad lihtsalt peale, mis seal toimub, siis on äärmiselt koomiline ja veidi isegi hulluna näiv tegevus, mis need loomad teevad nad hüpot maast lahti nagu jänesed näiteks. Noh, kas te olete näinud pulmad, jänes? Täitsa segi, nad jooksevad ringiratast sepad maast õhku, peaaegu meetri kõrgusele, täitsa nagu peassegi oleks läinud. Kui me vaatame teisi loomi, seal tihtipeale täpselt samasugused absurdsed tegevused, just sellised paiga peal hüppamisel mitmed anti loobid, näiteks hüppavad koha peal meetri-pooleteise kõrgusel, ühes kõigi nelja jalaga panevad lõikama kuhugi suunda, Est tulevad tagasi kangete jalgadega. Need noh, igasugused sellised meie jaoks mõistetamatu käitumisega, noh, kui me vaatame inimest, mis armunud inimene ogadega ta natuke narrale teeb, ikka narrisid jaoks. Noh, võtame kas noore mehe, kes siis tahab. Eks olene, ta hülgab kivi kuhugi, ta käitub poisilikult lapsikult ja, ja täpselt samuti need Anttilubil. Loomulikult Tiit eeskätt ei püüa kedagi petta, et vot mina olen väike laps näitajaga, sinus tuleb hea ema. Ei, aga kuna need asjad lõime dishoole ja paljunemine on lahutamatult seotud, siis vastavat instinktid on ka teineteisele põimitud väga tihedasti ja samal ajal lõimetas hoolenäiteks on lähetushoolde põhimure on ka isase kanda siis isane on jälle väga soliidse ja väga väljapeetud käitumisega, mulle selles mõttes meeldib väga ogali, tema ehitab pesa valmis, kaitseb territooriumi ja siis peletab sealt territooriumilt kõik minema, kes sinna lähedale tulevad ka emased. Aga siis, kui tuleb sinna marja täis kõhuga emana, kes on selline paksukene ja leebe olemisega. Aga siis ei saa see agressiivsus nagu peatub, jääb kõhklema, ta nagu tahaks ära ajada samal ajal taastaga paksule emasele näidata. Tule vaata, mis uhke pesa mul valmis ja veekogu põhja on tehtud, esta ujunevad pesa ja emase vaheta ema nakkab talle tasakesi järgneva kuse järgnemine on siis piisavalt sihuke flegmaatiline siis selle isase agressiivsus nagu taltub ja ta siis tonktseptinaga sinna pesa poole näitab, et sul on vaja sinna sisse minna ja siis emal on see sisse läinud ja hakkab kudema siis isane poeb kohe talle järgi, heidab selle seemnevedeliku sinna marja peale, viljastab ära ja siis, kui emane muutub kõhnaks luiseks disisane, kaotab tema vastu igasuguse helluse, ta peletab nagu vihase vaenlase territooriumilt minema ja ja ei taha teda üldse seal enam. Ühesõnaga mingisugune hellus ei tule enam kõne allagi, vaid ta on nagu kõige kurjem vaenlane, teda hoitaks eemale ja seal on ka muidugi õige mõtestega emasel erilist austus oma marjaterade vastu ei ole, kui ta pääseks, ta sööks neid hea meelega seal ja kindlasti ei saa, seal on vaja lihtsalt selline käitumine teha, nii et igal asjal on teatud väiksed omad eesmärgid olemas, kuigi võib-olla me kõik ei tea ega tunne. Paljudel liikidel on pulmarituaalides võimalik näha ka pesaehitamis käitumuslikke momente, õdijad, näiteks linnud nende pulmarituaalis on kah paraja paraja koha leidmine ja siis hakkavad nagu nad nagu pesa tegema. Tegelik pesa tehakse hoopis mujal ja hoopis teisest materjalist tihtipeale. Kuid selliseid pesaehitamiselemente, nende pulmamängus on täiesti eristatavad täiesti silmal. Selgelt selliseid linde on päris palju, kasvõi tuttpütt sukelduvad üksteise järel tulevad jälle veepinnale ja näitavad teineteisele suusid vetikaid. Arvata võib, et siin on ka nii laste toitmine kui ka pesay, mis käitumise momendid selle pulmarituaali sisse lülitatud. Noh muidugi me rääkisime siin Puma rüüdest, me rääkisime siis pulmatantsudes tantsud ja koosnevad tõepoolest, sellest tehakse ennast jälle lapseks korraks, eks olevaid käitutakse lapselikult või siis jällegi ehitatakse nagu mängult mõnda aega pesa. Aga paljud liigid oskavad pulmadeks ehtida ja endast märku anda ka hoopis fantastiliste vahendite valgusega. Ja niiviisi see on ju ka pulmakäitumine. Jaanimardikad, õige, Olivia jaanimardikad, emane Tiigutu ja ussitaoline Nad tegelikult ongi oskused ussidki, seisan jah, tegelikult suurt asja väljanägemist öelnud, nojah, meie omade. Mardikad ja, ja see helendus on väga omapärane, eks ole, see on koodi järgi toimub Helendamine, see ei ole lihtsalt valgus, nii nagu lamp põleks, vaid seal on teatud sagedused ja vilkumised ja kui meil on tõesti see üks jaanimardikas siin Eestimaal, aga troopikas, kus neil on mitmeid eri liike ja nad seal üksteise võidu kõik vilguvad, siis ole jälle mees ja ja tee vahet, missuguse sagedusega keegi vilgub ja õige tulukese suunas liikuma hakata. See on siis nii, nagu häälitsustelgi on, et igalühel on oma Kood oma kood underground ja täpselt ja seal muidugi jälle omamoodi ka ohtlik tegevus, nii see häälitsemine, kui see vilgutab. Et kogu aeg on ümberringi igasuguseid sööjaid, kes hea meelega lähevad ka selle vilkumise peale või selle hääle peale, jah, selliseid maiasnokki, kes helkivaid asju söövad näiteks ei piuksu lohisevaid asju, aga, ja maailmas on päris palju selliseid, kes võtavad hea meelega sellist ja näiteks troopikas on mõned kilpkonnad, kes on spetsialiseerunud just toitumisele nende konnaliikide peale, kes häälitsevad kõva häält. Ta lihtsalt ongi juba aastatuhandete aastamiljonite jooksul ära õppinud kõige hõlpsam saaki püüda on selle kõla järgi, tähendab ta läheb selle konna hääle järgi ja püüab kinni ja sel ajal, kui konnad laulavad, sel ajal nad söövad ja siis, kui mõni aeg on rahulikus konnade palju nähtav pool aastat, siis kilpkonn taastub sel ajal. Ta ei söö üldse. Nii et see pulmaaeg on paljudele tõesti siis väga ohtlik aeg sellest mitu korda. Ta juba loomulikult ja need on, see on muidugi väga ohtlik ja, ja tähendab need rituaalid tegelikult tahes või tahtmatult kandnud ka inimese hulka traditsioonilistel kultuuridel ütleme, vanadele kultuuridele, ürgkultuuride, ma ei leia õiget sõna, siis ega see ei ole kerge, primitiivne kultuuride, ma ei taha ta nimetada. Vot nendel kultuuridel on väga huvitav Tod, rituaalid, pulmarituaalid, mis on otseselt võib-olla nagu loomariigist üle tulnud ja kasvõi meie taaselustatud pulmakombed tihtipeale on ka ikkagi see, et see peigmees või pruut peab näitama ka seda, mis ta tegelikult väärt on, ütleme see pakku lõhki raiumine või, või sukakudumine, kui sa ikka käpardiase suka teha ei oska, no kes ikka ära võtab või pakkuge, katki ei saa. No mis asukesega tarust peale kas nuku või kasvõi lihtsalt halu sisse mähkimine pruudi poolt või noor proua poolt. Ja kindlasti. Või siis selle joaga enne enne seda ma tahaksin natukene veel putukatest, kui tohib, tohib, hirmsasti meeldib kimalaste pulmakleit käitumine. See on niivõrd muhe, kujutage ette, nii, mis on võsaga, ümbritsetud seal suurte, laiade lehtedega sarapuud, ütleme mingisugused siis tuleb sinna isane kimalane ja valib kõige nähtavamad, kõige eredamad kaunimad lehed. Kindlasti paistavad silma hästi kaugelt istub ta sellise lehe peale ja hakkab seal midagi tegema, lõugadega koguma, kehaga, kui sa vaatad, mida ta teeb, ta hammustab. Ta hammustab lehi serva. Ja teeb väga kindlate liigutustega tät mustrid oma hammustustega niiviisi. Tal on olemas ka spetsiaalsed näärmed tõugude juures, millega ta siis märgistab, mille sekreediga kritisega ta siis märgistab seda lehte, kuid arvatavasti hammustatud vigastatud lehed. Lõhn on siin üks tähtsamaid asju. Üks tähtsamaid meelitavaid viby, vaid komponent. Ja ta teeb seisoli kimalane ringi, ühest põõsast, teised põõsa peale, niiet terve seemne nyyd on ümbritsetud. Vot niisuguste märgist emased siis tulevad. Nad lendavad küllalt kõrgel õhus, vaatavad, et oi, toredad lilled on, seal saab nektarit muidugi, ja muidugi see ei ole. Mesis on hektari. Nad lähevad sinna ja siis nad tunnevad vigastatud lehelõhna. Pluss veel kindlasti, söör, on ka isase kimalased. See mõjub emastele vapustavaid, nad lähevad nende lehtede peale, jäävad sinna istuma. Vaikselt-vaikselt istumine oota ja varahommikul, kui see härrasmees, kes parajasti märgistas niiviisi sellise ringi on oma silmakesed puhtaks pesnud alustab ta ringkäiku, külastab järk-järgult kõik need lehed, mida ta märgistab ja parajasti siis osutab tähelepanu esimesele emasele, teisele emasele, kolmandale emasele ja nii, et see kedagi jäta tähelepanuta ei jäta mitte kedagi tähelepanu. On kõne, ütleme. Aga jah, lähme siis need inimesed. Kuigi meil on tegemist siin ühe ainsa bioloogiliselt üheainsa liigiga aga mul on väga raske seisukohta võtta, kas me räägime nii, nagu me loomadest rääkisime paariformeerimisest teineteisele märku andmisest siis läheb seal lõputuks või räägime juba konkreetselt rituaalist ja sellest, mis osa sellest, need või teised konkreetselt loomade või lindude liigil mängivad. Ja missuguseid loomi, linde on inimesed oma rituaalides kasutanud ja miks? See teeb meie ülesande muidugi natukene kergemaks, sest et ega meil väga palju aega täna ei ole jäänud ja, ja ma arvan, et me võime mõnikord oma juttu jätkata, hirmsasti tahaks rääkida veel natukene inimese bioloogilistest pulmadest, jutumärkides näiteks inimene on ainus tõepoolest vertikaalne esikloom. Tänu sellele on inimesel huvitav omadus, et tema primaarsed, sugutunnused, suguelundid on võrreldes näiteks teiste isik loomadega peidetud. Ja kuidas siis motiveerida vastassoost esindajaid, kui ei saa talle demonstreerida oma oma suguelundid otseselt nii nagu seda teevad näiteks ahvid? No nendel on see väga lihtne, eks ole, ja esmalt Morris näiteks arvab, et just tänu sellele vajadusele võid selleks, et seda vajadust realiseerida kuidagi rahuldada on näiteks naistel niivõrd harjunud rinnad, piimanäärmed, füsioloogiliselt lapsed toitmiseks, selliseid suuri linnunäärmeid päris kindlasti ei ole. Seda ütleb teile iga arst. Aga vot selles asi ongi, et on vaja tähelepanu köita. Ja, ja eks pulmades on ka muidugi rõhutud need momendid, bioloogilised momendid, mis on inimeste jaoks alati primaarse tähtsusega. Vot need on need kolm momenti. Pulmad, sündimine ja surm. Ja kõik need kolm mütoloogia vaala, mille peale mitul liiga mütoloogia on rajatud on pulmadest nagu kokku jooksnud ja põimitud. Omavahel. Võib kohe küsida, et mis puutub siia suur lapse sünd, muidugi see on selge, eks ole selleks ette nähtud, on siis seks, loomulikult sellest jutt. Aga mis puutub siia suur põrku ilmast surmata mütoloogilise teadvuse jaoks ei ole sündi. Ja see on see elementaarne tõsiasi, et viljaader tuleb maha matta, siis alles saab temast uus taim, mis toob teile 60 tasemel vilja terakest ja kindlasti praktiliselt iga iga rahva pulmarituaalis. Te näete viljakusele vihjevaid, viljakust, toovaid, võlulised, maagilise toovaid komponente, seal on kindlasti kas riisiteradega või, või, või odrateradega või mingisuguseid teravilja võistlemine või selga viskamine. On need inglased, šotlased, tuusminiaalased või laose metsade elanikud ikka seal sel või teisel viisil mängus siis on olemas kindlasti ka vedelikuvalamine Tseevendamisel ja viljastamise absoluutselt vältimatu komponent. Kas see on nii nagu vanas Egiptuses, kus väga konkreetsete liigutustega võttes arvesse ka ilmamaad ida, kus lääs, kuhu läheb, kust tuleb see vedelik valati siis peigmehest, kui ma ei eksi, vasakule läände ja pruudist parimale. Võib-olla oli see natukene teisiti, aga nii või teisiti, seal jääb alati nii mett, et kui ikka vett, kui ikka piima. Loomadel alati on väga suurt tähtsust olnud lõunaslaavlastele elus. Kukk osales pulma protsessioonis. Päris aasta alguses, kui me räägiksime Kuki aastast vist mainisime seda, eks ole. Aga kui mõne rahva pulmakomiteest mingisugust elusat looma või lindu ei esinenud, siis vähemalt Brituaalsetest lauludest volitab mainitud või keegi pulmandistest kandis maski. Ja reeglina see oli hobune. Isane, hobune, hobune, sest hobune on võimu. Sõjaväelase vapruse jaga seksisümbol Euroopas praktiliselt aariate mütoloogiast igal pool. Paljudel rahvastel muidugi seksuaalne sümboolika on palju lihtsam ja konkreetsem. No näiteks usmine ja saartel Aafrikas mõnes kohas mehed teevad niisuguseid nagu viljakuse ja mehe jõu õnnistavad tantsu, kus lihtsalt oma suguelundid ehitakse meetri pikkuste, mitte bambuse võib mingisuguse pilliroo turukistega, kuhu pannakse veel ilusti mutikene linnusulgedest ka otsa. Tähendab Uus-Guineas on veel selle penise kaitse või kuidas seda nimetada, selle jaoks spetsiaalsed sellised kõrvitsat iga mees kasvatab ise oma kõrvitsa. Üks põhitöid ongi see, et ehitakse ja, ja kujundatakse see tennisekaitse välja, nii et ta tuleb tõesti uhke meetri pikkune. Spetsiaalselt seotakse nööriga siis külge ja see on siis võiks öelda, et ainuke riietusese, mida nad kannavad ja ega peale selle nendel midagi sellist ei ole. Kui laps käevõrud 12 13 aastat vanaks, siis esimest korda isa paneb talle selle külge ja siis seda ta jääbki kandma ja üks suguharu näiteks on selline, kes samastab ennast sigadega, tähendab see, et tal on nagu kaks tähtsat riietusele. Ees on see peenise kaitse või toruke ja tagasi ripub palmi oksakene, mis on kujundanud seasaba moodi Nõukogude nööri külge on seotud saba, Eskuda liiguks saba täidab sama funktsiooni nagu seasaba. Ta peletab putukaid, et need tagumikust hammustas teda kogu aeg kogu riietuse algelisemalt moekarjeid, üldse ongi see penise kaitse ehtimine tõesti otsast siis kaunistatakse sulgeda ja kõikvõimalike tutikestega ja ja see samal ajal siis peab ka vaenlast hirmutama, tal on ka teine funktsioon, eks ole, vaenlasel demonstreerinud, vaadake kus ikka on sihuke uhke Nuimul siin kaasas, et selle taga kõva mees ka olema kahtlemata. Ja vot see veendumus, et need asjad on omavahel tihedalt seotud, see on tõesti väga-väga levinud veendumust ja, ja huvitav, et see on praktiliselt niiviisi mitte ainult inimestel, vaid teistelt esikloomadel ka lubaviandid ülikooli. Ja kahtlemata, aga jätame paavianid nüüd rahule, nendest me oleme juba rääkinud ja nendeni võib olla. Kunagi jälle jõuame. Aga jah, mis on väga huvitav, sellised Fallilised sümbolid pulma protsessioonis muidugi mitte peigmehel midagi niisugust nagu loomulikult seal ei olnud, kuid protsessioonis mõned pulma lihtsalt spetsiaalselt kandsid mehe suguelundid kujundavad niisugust väikest mehhaanilist nagu noh, see ei ole mänguasi. Seal on niisugune rituaalne ese. Nii kelle puhul me võime, me peame rääkima mitte lihtsalt ühest kultuurist, vaid juba tsivilisatsioonist. Jälle tulla siis muidugi tähtsaks loomaks. Õigemini linnuks oli luik, luige ka niiviisi, et luik sümboliseeris paljudel rahvastel valitseja võimu, jõudu, jaka, vältimatust, paratamatust, niisuli näiteks kreeklastele jaganud ütlast palju ühist muidugi, nii et luik, elus luik, kui polnud luike kuskilt võtta, siis hani. Aga see ka nii oli siis luigeseisundisse tõstetud pulma protsessioon jahedaks muidugi. Ja noh, tuletame meelde, kasvõi see imekaunis müüd Leedust jupiterist. Leida oli siis Sparta kuningalainet. Tol ajal ma ei tea, vist ei olnud renessansi ajal ühtegi suurt kunstnikud, kes seda sushit ei kasutanud. See on tõesti ilus, see on tõesti ilus ja. Aga jah, huvitav, et just nimelt saatus, saatuse paratamatus valitseb võimu sümboliseeris Luik. Nii, ja tema osalemine pulma protsessioonis rõhutas õige mitu asja. Et mees kindlasti patriarh on seisukoht, et meeskond politsei, et ta on naisele nagu lausa jumalik, kus seisus elukaaslane sellega ta on kaitsja. Ja muidugi ka saatuse vältimatust on mehe saatus saada isaks ja see naise saatus saada emaks. Mida kõike tähendas luik? Ei kimbutama ja ja kujutlusi muidugi kummitama ja tänapäeva fantaasiad ja. Hästi pikkadeks sajanditeks egiptlaste pulma protsessioonis esines mitte lihtsalt üks siga vaid siga, kellel oli ka ratsanik ratsanikuks oli, palun vabandust väljenduse eest, aga see on vist kõige täpsem, rõve ja ropp. Ropu suuga vana naine kelle rolliks oli panna mõrsja ema naerma viia räpaste naljadega mõrsja ema nii kaugele, et see naerma hakkaks. Miks nii? Aga mütoloogilise teadvuse raames absoluutselt rangelt ja vältimatult seotud surm ja süütusest ilmajäämine. Pulmad abielu seksuaalne, ühte see tähendab surmamees sureb heites seemned. Neiu neiuna vähemalt sureb, võttes seemned vastu ja muutudes viljakaks. Nad lähevad mõlemad nagu needsamad teraviljad mulla alla allmaailma surma riigi. Ja sellepärast muidugi eriti mõrsja ema pidi hirmsasti nutma. Seda nõudis ka rituaal ja seda ta tegi. Kuid inimkond ja tema ike kujutused arenesid edasi. Ja teatavasti see on ju üks rõõmsamaid sündmusi inimese elus. Loomulikult see on ka muidugi vaieldav küsimus. No vähemalt nii ta rituaalselt pidi olen. Et tegelikult mina hakkaksin naerma juba sellest, kui ma näen kedagi sea seljas ratsutamas. See on juba koomiline, eks ole, naeran, et ei oleks vaja, ei rääkinud laulda, ma täitsa kujutan ette, et mõni proua kõrges seisundis hästi haritud ja korralikult kasvatatud tundis ainult noh ebameeldivust või kas võib-olla see vaatepilt, kuid naerma ta pidi. Väärmata pidi sõnulikaari dualiseeritud komme, see oli komme, see oli tava ja sellest pääseda. Eks inimeste pulmakommetes on sarnast loomariigi pulma. Rituaalidega, no need tantsud ja laulud ja pühendud nende tähendus on muutunud ja nihkunud. Üks kui me võtaksime tõepoolest inimese seksuaalkäitumise koos siis nokulmineeriva momendiga pulmadega, siis me leiaksime väga palju ühist, aga väga palju erinevusi ka loomulikult lause paari formeerumine inimesel võtab mõnikord aastaid väga primitiivselt läheneda. Sellele pulmapeol tantsitakse, lauldakse, sinna minnakse ehitult. Seda küll ja aga vot selles ongi see vahe, et et loomariigis toimub kõik enne seda pulma. Aga siin on ta nihkunud just sinna teise järku, ütleme niimoodi. Tähendab pulmas tantsis, kui palju tahad. Peigmeheks jääb ikka see, kes pidi on just seal enam ei toimu nende rollide jaotamist ja, aga loomariigis see tants või see mänguese riietumine, see kõik on need eelmängu ajal, sellega määratakse rollid ära, mis keskkellest saab vä? Kelleks saab ja, ja omal ajal oli tõepoolest ütleme, na kulumadel. No näiteks ütleme, kuningatütar parajasti on vaja teda mehele panna, me kõik oleme muinasjutte lugenud, me olime ka igasuguseid küttelugenud, me teame, kuidasmoodi, see käis, kuningas laseb kuulutada, teatada, et vot need noormehed, kes tahavad kuninga väimeesteks saada, tulgu sellisel päeval turniirile seal kuningatütar valib endale peigmehe kõige tublimad. Ega see on tõepoolest nii nagu kui see kunagi tõsimeeli otti, et arvatavasti noh, antiikajal vähemalt või Briandigajal ikkagi tõepoolest midagi niisugust sündis näiteks seal sõjavankrite võidujooks võitja saab kuningatütre enda. Aga keskajal võib-olla siiski juba enam mitte. Ma usun, et kui see kuningatütar ei tahtnud just parajasti turniiri võitjaga abielluda iga tõsise piiranguga. Nojah, ja nüüd me püüame keerulist teemat, mille kallal kirjanikud ja filmimehed ja näit, näitlejad ja näitekirjanikud ja luuletajad ja laulutegijaid ja kõik on. Noh, ma ei tea, kui kaua tuhandeid aastaid vaeva näinud, püüdes seda probleemi ära lahendada, miks inimene seda teeb ja kuidas ta teeb ja mida ta tahab saavutada, püüame seda väga primitiivselt ära seletada, ma arvan, see meil siin enne seda kui päris kindlasti muidugi et jätame võib-olla selle teema, rahuneme, võime kunagi tagasi pöörduda teema juurde ja rääkida tõesti sellest inimese seksuaalkäitumisest bioloogivad Jõhvist ja seal ise selgelt iseenesest päris huvitav teema. Muidugi muidugi see on huvitav ja tähtis teema ja sest praegusel hetkel ma arvan, selle küljetunne võib olla päris vajaliku arvestada seda pornolaviini, mis peale tungib ja kas seda erootikat või tähendab, mis asi erootika üldse on ka sellel teemal võiks veidikene mõtteid vahetada muidugi, ja üldse näiteks ka nende seksuaalsete atraktantide just küsimuse üle veidi. Mispärast naised näiteks ühte või teist asja teevad või, või mispärast mehed ühte või teist asja teevad, huvitav, see on täiesti konkreetne teema. Aga jah, ajalooliselt kui võtta kõik olid ja mis parajasti nendest peitus, see on äärmiselt huvitav, aga see on tõesti omaette teema ja see palju pikemat juttu ja loomulikult spetsialisti juttu. Vegi orgiga oleme bioloogid ja meil on ja naljatades võrrelda neid asju, kuid selge on see, et noh, niisugused asjad nagu patriarhaadi patriarhaadid, mitmekümne 1000 aastane võitlus on vägagi palju paika pandud. Kab kogu sellest Ridualistikast, mida tähendas see või teine žest või liigutus või konkreetne riietus ise. Aga miks naised panevad nii palju lõhnaõli enda läbi? See on põnev bioloogiliselt. Jumala eest, ma ei taha kedagi solvata, loomulikult mitte. Andke andeks, ma olen zooloog ja esimene, mis tuleb mulle ette seoses parfüümi kasutamisega inimesed poolt, see tähendab lõhn, mida ise oma organismis ei tooda. See ei ole inimesele omane lõhn mitte. Kas luud ka teevad, nii? Teevad küll. Kõik minu tuttavad koerad, kõige puhtamad, kõige kaunimad, puhtad õhulisemad, kuningpuudlid ja Hurdad ja jumal küll, niisugused koerad, mis maksavad kümneid tuhandeid esimesel võimalusel ta viskub mingisuguse kõige vastikuma raibe tüki peale ja määrib oma kasuka sellega nii kokku, et pärast kolme nädalaga ei saada puhtaks. Nii ja siis tunneks, kuid seal ennast tõesti uhkena ja läheb siis esinema nagu omasuguste nii-öelda ette. Ja kõik on, kõik koerad on ühel nõul ja selle härra või daami parfüümi vastu pandud. Ühest suurest loomariigist me kõik oleme. Georg on seda korduvalt öelnud, et pahandagu keegi nii palju kui tahes ainult erinevad neljajalgsed. Sest ja eelnevalt me muidugi loomulikult tegelikult on ju kõik loomad erid ja päris kindlasti Galicon erinev pessa riskid ja väga oluliselt päris kindlasti. Ja mina isiklikult ei näe siin selles mitte mingit võimalust pahameelt tunda. Suurepärane, et me oleme erinevad ja nemad on. Elame siis koos ja tunneme teineteise vastu huvi. Ja aga mina ei ole bioloog ja ma mõtlen, et inimene on siiski sealt loomariigist minist, imetajate ja lindude kombestikust, kui nii võib öelda, üht-teist üle võtnud, sest et kui palju on neid tantse mis sarnanevad lindude tantsudele sama eestimise komme, millest me oleme ka kunagi rääkinud? Jah, ainult, et inimesed tihtipeale need tantsu, mis on sarnased nende loomade, tantsude, loomade liikumistega, need tegelikult on, on sellistel rahvastel, kes on seotud Tottemismiga, nad püüavad samastada ennast sedasama sama loomad, Marcel tantsul on võlujõud, on maagiline jõud ja selleks ta oli päris kindlasti arvatavasti laugud ka esimesed laulud, koorilaulud. Ja eks palju sarnast on muidugi võimalik leida. No võtame kasvõi see, kuidas loomad ja kuidas inimesed teevad ennast tähtsaks. Pulmad teatavasti on väga tähtis hetk ja peigmees ning truud peavad tähtsad olema ja teistele pulmalistele tähtsatele silma paista. Kuidas seda tehakse? Kõrgete kaabliga muidugi oma kasvu suurendades, nii nagu kõik loomad teevad ennast tähtsaks. Kalkun, madu, ütleme, kobra ükskõik mis teine elukas. Ja no kujutame endale ette, kuidas teeb näiteks norra mõrsja ennast tähtsaks, ta paneb tohutu suurt, vahest väga kõrged ja väga rasked hõbekrooni pähe. No ma ei tea, kas praegusel ajal ka seda tehakse, aga need on väga kindlad tseremooniad. Hõbekroon pannakse pähe üksainus kord elus, nii nagu näiteks pulmakleit pandi omal ajal üksainus kord selga ja siis ta läks tütre jaoks kirstu, eks ole, ootama millal tütrekene tuleb ja seal pulmad tulevad. Ja kuna see on nii tähtis moment, kuna siin on surm, sünd ja seks kõik kokku sulanud, siis muidugi loomulikult on ka peigmees siin kõikide nende kolme tähtsa asja atribuuti teda. Ta on nimetatud vürstiks või kuningaks, temast räägitakse, kui, ütleme seal valge ratsu seljas. No nendel rahvastel küll just nimelt valge ratsu tähendab kuningad ja tähendab ka muidugi surma ja liiki ja ühtlasi ka seksuaalset jõudu, eks ole. Teda nimetatakse siis vägevaks sõduriks või vägevaks vägimeheks kuninga või vürstiseisuses, kes ratsutab valgel hobusel seljas. Kuidas räägitakse siis mõrkjust, kõik viljakuse sümbolid ja taassünnisümbolid? Teda nimetatakse kevadeks? Tahtsin, ütleme, nimetatakse pääsukeseks, kes toob kevaditi teda, nimetatakse no näiteks vahemeni maadel kas või viigi varjaks kes meenutab natukene naissuguorganid küpsest peast. Oi jumal küll, vaadake, selles asi ongi, et inimene, inimene paraku on väga suurte sümboliseerimis võimetega loo, teistel on vaja miljoneid aastaid silmitseda neid oma Tiigutisti tiiva küsimus oligi see tiitel on vaja geneetilist fondi. Nendel on vaja oma pärilikkust muuta oma bioloogiad oma keha muuta, selleks et jah, natukene rõhutada seda või teist momenti teha täiuslikumaks pulmakäitumine. Rituaalne käitumine, need rituaalid on bioloogilised Nad kujunevad välja loodusliku valikumehhanismi abil. Inimene mõtleb neid välja ja paned kätega endale. Külg ja need aegade jooksul on väga palju muutunud. Aga loomariigis, ütleme loomadel ju on need rituaalid siiski läbi aastamiljonitega nad ikka enam. Vähem ühed ja samad. Noh, eks nad mingisuguse muutuse muidugi on läbi teinud. Jah, aga kui me nüüd tulen veel kord tagasi selle inimese ja loomade rituaalide juurde siis võib-olla üks asi midagi võiks veel lõpetuseks peatada, on see tegelikult inimene selles mõttes erandlik liik, et tema oma rituaalides hõlmab teise liigi esindajaid, ta toob ka teisi riike sinna juurde. Ükski teine loom tegelikult seda ei tee, kuigi jah, nüüd ma lähen teile vastuollu eelmise tekstiga, sest näiteks ämblikurituaali pulmakäitumisest tõesti son, ta kinkepakike jätab selle kinkepakikese kaasa, seal on teine liik. Oma riigi esindajate tihtipeale sinna ei too, aga no suur osa, enamik loomi ikkagi valdav enamik loomi on tegelikult ikka sellised, kes püüavad oma liigi piirides selle rituaali ära säilitada ja ja selle tõttu noh, sinna nagu võõraid juurde ei tõmmata ja võõraid lausa tõrjutakse territooriumilt eemale. See on väga oluline, sest tegelikult selle asja mõte on ju see konkurents, pesitsusterritooriumi või pesa tegemist, territoorium, konkurents toidu pärast ja noh, muidugi sama liigi sees või konkurents nende emaste pärast. Piss mastiku tembu ei pane esimene toidutüki selle kingitus kotikesse, mida ta emasele toob, vaid paneksime oksad oksakese või kivikese, aga emane võtab selle ikka vastu, kuigi ta väga hästi teab, et see ei ole söödav. Just nimelt, kui ta võtab selle rituaalse pakkumise vastu, siis ta rituaalselt teeskleb. Nagu arvaks ta jah, et seal midagi söödavat ja oma lõugadega niiviisi õrnalt kogu aeg seda puudutav. Et Andresel Liisa selle aega parajasti kopuleerida, siis peale selle püüad igal juhul lihtsalt ära süüa, tal on surmooni muidugi. Kas meie söömise jutuga lõpetamegi või noh, see on ainult minu meelest siis ma usun, et see jutt, mida te nüüd kuulsite, tekitas vähemalt mõtteid. Võib-olla pani fantaasia kuidagi teistmoodi tööle, kui tavaliselt argipäeval see töötab. Ja siit igaüks võib nüüd edasi mõelda, edasi uurida. Meil oli vestlusi ja iga vestlus, mis tuleb südamest ja mis puudutab huvitavaid asju, on ju lõputu. Ja meie peame lõpetama ja teeme seda siis lihtsalt, niiet lõpetab, lõpetame ja soovime kõigile häid rahulikke, kauneid unenägusid. Jah, ja võib-olla soovida siis meie tänase jutu moodi teema jätkuks nüüd kui mõni paar meid juhtus voodis kuulama. Et siis nüüd võiks ka ühe rituaali sisse seada ja võib-olla see meespartner võiks külmutuse juurde ja arutada ja ja oma partnereid ühe võileivatuur lohutuseks. See oleks kaunis ja bioloogiliselt laitmatu. Aitäh Georg aher, aitäh. Aleksei Turovski. Ja ma usun, et küll me kohtume õige pea.