Kuidas elate, tänan küsimast, pole viga, patt oleks nuriseda. Kui teil on mingi mure ja keegi küsib, kuidas läheb, kas vastata, et ei lähe kõige paremini või olete viisakas ja ütlete, et kõik on suurepärane, kõik on okei hästi kasvatatud inimesena loodetavasti kõige halvemini kasvatatud inimesena, võib-olla niimoodi esimesel hetkel tere tuttavatele, siis ei saasta nende päeva igapäevamuredega, aga üldiselt on minuga niimoodi, et ükskõik, kuidas ma planeerin asju varjata, siis lähedastele tuleb see mingil hetkel ikkagi välja. Et ma arvan, et et on tegelikult kasulik, mitte kõike eriti suuri muresid endal sees hoida. Kas olete saanud ka suve nautida või on kogu aeg kiire? Üldiselt niimoodi, et, et ma olen kuidagi osanud oma suve niimoodi ära korraldada jahet. Et on päris palju tööd, aga see on ainult hea, sest et muidu lähed rooste. Ma olin siin Gidon Kremer festivalil ja Kremerata Baltica festivalil Siguldas ja Lockenhausis ja ja nagu saatuse kiuste, kui Eestis oli 30 kraadi, siis minul oli seal 14 kraadi ja vihm aga kohad olid väga ilusad. Siguldas siiski oli päikest teha, aga mitte nii soe. Aga ujuda on ikka saanud ja sinu hommikuti olengi käinud Viimsis ujumas ja ma tegelikult isegi olen niisuguse aktiivse puhkamise meetodi poolt, et et muidu, kuid aega ei ole tööd ja muusikast eemal, siis muutub see lavale minema. Trump võib olla väga suureks. Kas olete selline inimene, kellele meeldib tundide viisi rannas lamada ja päikest võtta või naudite rohkem metsavaikust? Ma nagu naudin tegelikult loodust kui niisugust. Mulle mulle meeldib avatud meri, mulle meeldib väga see vabaduse tunne juba lapsena. Me käisime Kadriga Pirital jalutamas. Et see tunne, et, et lõpmatus või ja see tuuletunne. Me isegi nimetasime seda tuulte tundeks. Mis tähendas seda, et niisugune igatsus või selline kauguseigatsus, et seal meis alati olemas olnud, et võib-olla paljudes eestlastes tegelikult, sest me oleme ju rannarahvas saksa külades, kus on küll väga ilusa lilled ripuvad akendele alla ja kõik väga puhas, näed ümberringi. Siis mina mul hakkab nagu hingesopis ahistama. Mets tõmbab, mind, tõmbab kõik roheline, ma isegi oma väikesel rõdul olen tekitanud ürdiaia ja kuidas linnulauluga on, kas tunnete linnulaulu? Muidu huvitav, küsite sest, et ma käisin esimesed kaheksa klassi botaanika erikallakuga klassis ja see tähendab seda, et ma olen isegi linnuolümpiaadidel osalenud, mis muidugi tipnes sellega, et varestki ära, et meil on mitut sorti kõiki, aga aga et ma tean, ma tunnen kõik need oma metsvindid, puna rinnud eesti linnud ikka ära või mitte kõik, aga nii mõnedki ja tunnen hääle järgi meeldib teile üksi ringi hulkuda või peab keegi kõrval olema. Mulle meeldivad inimesed ja mulle meeldib üksi olla, sest et ma arvan, et sa oskad teiste inimeste seltskonda ja ja vestlust ja sellist filosoofiat veerivad koosolemist nautida ainult siis, kui sul iseendaga sotid selged, et seda tuleb ikka üksi teha, et ma ei ole väga hea, üksi oli ja pikka aega hakkab üksiolek hakkab rõhuma. Ja peale selle on mul kõigi arvamuste kiuste siiski väga üksildane töö enamuse ajama, siiski veedan oma nutta ega üksi. Ja need on ikka pikad-pikad tunnid oma kodusügavuses, et, et vahest ma isegi olen võtnud talviti partituurid kaasa ja ongi siis enesepettuseks, aga läinud kas kusagile veini, pööningule või kusagile, palun pange muusika vait, kui veel inimesi ei ole tulnud ja istun oma nootidega. Ega ta otseselt niisugune passiivne õppimine, aga niuke diagonaalis üle vaatama ja sellest tekib nagu mingisugune arhitekt, tuuriline plaan ikkagi, nii et ei olegi justkui ka maailma osa. Kas peale õe Kadri, on teil veel südamesõpru? Oi, on, on mul on kõige parem sõber on alates lasteaiast Marge Mehilane. Kuna Soome rahvusooperikoormeister ja, ja mõningad veel kolleegid, kes on nüüd elu jooksul juurde tulnud dirigendid, kes mõtlevad samamoodi nagu mina ja on sõlmitud samasugust elu elama, et ega sinust saab see, mida sa teed, teil on suvekodu ka, kus käia ja olla. Naeran, et me oleme vist täiesti eesti perekonna selline entsüklopeediline näide, et Eesti perekond, ema, isa, kaks last isane, ehitanud oma perekonnale maja Kose-Uuemõisas on ehitanud seda kogu elu, et on valmis saanud, me kõik armastame seda kohta, me peame seal väikeste. Ta on täpselt selline, nagu on üks niisugune minu kujutluses. Eesti perekond on meeldidki laia töö ka mulle või ütleme niimoodi, et ma olen eluaeg vihanud rohimist, aga nüüd seekord tänavu jaanipäevale, õigemini jaaniõhtul meie isaga, kuna ema oli ka Saksamaal ja Kadri oli ka Strasbourgis omadega tegemas, siis me kahekesi lihtsalt, kui teised inimesed pidasid kaunist jaaniõhtut, siis meie lõhkusime aiatöid teha naabrite kiuste kõigi süümepiinade tekitamiseks ja tegime oma tuld ka, aga, aga tegime aia ikka puhtaks. Noh, see on muidugi väga üürike, meie vöötmes kasvab ruttu täis, aga kas te saate igasuguse kodutööga hakkama? Ma kardan küll, jah. Tegelikult ma kardan, sellepärast et on soovitav, soovitatakse inimestel mitte oma oskusi kohe demonstrant keeridad varjake näiteks meesterahvastest, et te oskate kohvi keeta isegi nii, et et siis on elus kergem, aga mina naudin kohutavalt söögitegemist. Ja õigemini ma ütleksin niimoodi, et ma mulle meeldib oma köögis askeldada inimestele luua võimalus ennast kohutavalt hästi tunda, et ma naudin seda, kui kõigil ümberringi on hea, kuidas õmblemisega on? Õmblemise meister on kadrimulle, meeldib, kui ma korralik välja näen, aga aga see ei tule mul lihtsalt, et ma ei naudi poes käimist ja riiete valimist ja, ja õmblemist ja viimase kostüümi ja mille, mis on tõeliselt minu nägu, on õmmelnud Arne Niit ja ja temaga on meil väga lähedased tööalased suhted, et seda koostööd mina kui dirigent kindlasti jätkan. Disainerile oletegi veel disainitud, riided istuvad isegi käe liikumine on sinu käe liikumise suunas, et see on ikka midagi muud kui poest selga otsitud. Peale selle ma olen ju liikuv töö. Kas dirigent Anu Tali hoiab eriliselt oma käsi? Vist ei hoia, kui ma nüüd käisin, sõber Veiko Tääriga Otepääl suusatamas, ma ei olegi seda aastaid ma ütleks ikka 10 aastat kindlasti suusatanud ja käisime siis näitlejatega tema tema kodus Otepääl ja ta viis meid kaheksal kilomeetril rajale. Laelasin suusad ja õnneks ma ei teadnud, ta oli kaheksa kilomeetrit, siis ta natukene piinamine-d ja muidugi ta oli niisugune turistiteed, et seal ei saanud midagi lõhkuda, aga, aga siis mul tekkis küll tunne, et tegelikult kontsert, tulemus, et hoia nüüd käsijad ära, vähemalt hullu hullu härra seal mäest alla kihuta, tehti mingeid spetsiaalseid harjutusi ka, et käed vormis oleks. Ta on niimoodi, et ma peaks palju rohkem tegema, sest et kõige rohkem tegelikult käed ei olegi midagi nii dirigendile, selg läheb esimesena, staatiline pinge, mis on nagu, mitte isegi ülevalhoidmiseks, aga noh, ega ikka seal emotsionaalne töö, et sa palju sa ennast kontrollida, et lähed kusagil pingesse lööd. Eriti ma tean seal kolleeg Paavo järvil ja minul endal ka kõigil meil on ikka mingis seljad keskseljas, pinged, närvikava, pinged, tegelikult tekivad ka just sinna, ma püüan ujumas käia, jooksmas, et oleks lihtsalt nii-öelda lihaste toonuse tasakaal, aga üldiselt muidugi võlgnen seda endale tugevasti. Kui teie käsi vaadata, siis need liiguvad nii sujuvalt, et te võiksite isegi luike tantsida, ütleme siis niimoodi jätta ennast oksalt ripulasekse 30 kilo alla, võtaks siis võib-olla baleriin, aga vastasel juhul mitte. Karakteri poolest sobiks ma kindlasti hästi, aga see on ka kõik, kuidas teile ballett meeldib? Rohkem ja rohkem, sest et nüüd ma olen ära teinud. Ja tänu Peterburi õppeaastatele olen ma näinud muidugi ka balletiabsoluutset tipp Boy absoluutselt hinge väljendamist laval keha kaudu. Ja nüüd, kus mul on avanenud Vanemuises võimalus teha minu arust maailma kõige ilusama muusika pähklipurejat siis see on muidugi olnud kohutavalt meeldiv kogemus ja teine selline teos, mis tänavu avanes, veel võimalus juhatada oli, oli suve unenägu, mis oli nendel soni geniaalsust muusikast kokku pandud nii sümfooniast kui itaalia sümfooniast suveunenäost, nii et ei saa kurta, mul on olnud võimalus teha väga-väga ilusaid ballett. Kas te peate päevikut ka, kus on kirjas, millal üks või teine kontsert toimus, kus toimus ja kuidas läks? Ülevaatlikult mitte? Ma pigemini mõtlen teinekord kirjalikult. Aastast 93. Kadri kinkis mulle ühe niukse nahkköite, siis ma reisidena sinna kirjutanud, aga mitte niimoodi, et mitte järeltulevatele põlvedele või isegi mitte mälestuseks, vaid enese nagu lahtirääkimiseks või kus sa tead, mis sa mõtled, kui sa ei kuule seda ütlemise sõnaga, et ma olen vahest hiljem lugenud ja üks asi on selge, et kõik vead, mis sa oled kunagi teinud, neid sa tõid jälle, aga teinekord on hea, kui sa oled mingeid muusikalised mõtted kirja pannud, siis tuled nagu ringiga nende juurde tagasi. Ja sellest on olnud väga palju abi ja teinekord on ka niimoodi, et sa oled ära unustanud. Ja järsku märkan, et vaat, näed viis aastat tagasi ma olen selle asja peale mõelnud ja niimoodi tahtnud ja ja siis kuidagi sellekteerub väljast, kõik, mis me oleme mõelnud, on kusagil peas olemas, lihtsalt see sahtel ei tule lahti siis kui vajan, millal kirjutasite, sellise rea toimus minu esimene kontsert 96. aastal. See oli Rahmaninovi kellad ja aga, aga võib-olla niisugune professionaalsem elu algas 97.-st aastast. Kas siis tundsite, et nüüd olema dirigent? Ei, siis ma tundsin, et, et nüüd vist on pöördumatult sõrm antud ja võetakse käsi ja isegi siis ma ei teadnud, mida see endast kujutab, et palju see sind kaasa viib selle vooluga ja, ja kuidas sa lõpuks oledki nii, see muusika on nii suur osa sinust, et sa enam ei tea, kus sa ise lõpped ja muusika algab ja vastupidi. Teil on olnud palju häid õpetajaid, nii siin kui väljaspool Eestit. Te olite väga noor, kui läksite Rootsi õppima. Olete ühes oma intervjuus öelnud, et see aeg muutis teid tohutult. See oli tõeline elukool. Kui sa lähed lapsena võõrale maale ja sa oled puruvaene vana, tulite, ma olin seal keskkooli viimane klass. 18 sain. Ja sa oled, ma olin oma oma koolis väga hea koorijuht muusikakeskkoolis ja seetõttu ma sain vahetusõpilasena, valiti just mind, ma rääkisin inglise keeles. Ja ma tulin tavalisest perekonnast, kus siis vanematele seal tuli siis majutada Rootsi noormees Nõukogude viimastel päevadel 90 91. Väga kehvades siiski tingimustes teatavasti on ju. Põhjamaades on alati mingisugused allergiad ja kes mida süüa saab ja kes mida ei saa ja kuidas, millega ollakse harjunud ja meil Eestis ei olnud neid valikuid isegi vitamiine, toitu ei olnud tol ajal ju väikses meie kodus, kus vanemad siis püüdsid luua võimalusi, et mina saaks õppida, ma olen tegelikult Kadri lõpetas samal ajal keskkooli ja tal oli väga-väga kitsas õppimise tingimused, klaveri harjutamise nurgake head ja, ja samas seda noormeest ka aidata, kes õppis muide väga kiiresti eesti keele ära. Minul läks 10 aastat aega, et ma õppisin ära rootsi keele ja hakkasin nagu lõdvemalt ennast tundma ja lõpuks on mul tegelikult sõbrad kogu eluks ja üks, üks väärtuslik keel juures. Ja üks oluline asi, mis ajast selgeks sai, on see, et ma läksin ju sinna ja kui sa oled 18 ja keskkooli lõpp, on vist see aeg, kui sa oled maailma kõige targem inimene, pärast seda on tükk maad ja võib-olla siis tulevad veel mõni mõned Nobeli preemia laureaadid on ju pärast sind, aga üldiselt oled oled kaugelt kõigest ees, siis see relatiivsem mõtlemine või suhteline suus tekkis just Rootsis natuke suurema pildi nägemine. Ega see lihtne ei olnud, aga aga paljudel meist on võimalus uuesti alustada suhteliselt täiskasvanuna, et ma sain tegelikult kujundada endast arvamuse oma elu täpselt nii nagu mu tollal olin uuesti nagu otsast ka, keegi ju ei tundnud mind. See on päris tervislik, et väikses Eestis olla antud ja tänagi, et kui sa lähed kusagil Ameerikasse või, ja võib-olla ongi see eestlase kõige suurema läbilöömise raskuspunkt, et olles hinnatud väikses Eestis oma kodus on väga raske painduda nii madalale, et alustada uuesti nagu läve pakult kusagil mujal, sest on, et kõik peaksid õudselt tundma ja väärtustama ka elu ei ole nii, midagi ei tule lihtsalt iseenesest kätte, tuleb kätte võidelda ja selle arusaamine, et kõik on suhteline. Ühes kohas kuningas, teises õpipoiss. Et see tuleb endale selgeks teha, et see ei ole mitte isiklikult sinu vastu, et elu on nii, see on päris karm. Rootsis ma sain ka sellest aru, et, et tegelikult see kooli tase ei olnud üldse muusikaline tase oli absoluutselt palju madalam kui see, kus mina olin õppinud. Samasele lähed ja, ja see õppimise meetod, kuidas lihtsalt täpselt nii palju, kui sa õppisid, nii targaks saidki. Üldiselt saab igal pool niimoodi läbi, et, et, et sa ennast kohale lohistada, aga, aga seal oli võimalus ikka. Õpetajad olid niivõrd targad ja, ja erudeeritud, et mis puudutas igasugused kirjanduslik ja kunsti ja, ja keeleoskusi, inglise keelt või või rootsi keelt või mida iganes, need olid ikka. Seal olid ikka väiksed geeniused koosel klassivendade hulgas. Kas seal otsustasite, et lähete muusikat edasi? Huvitav on see, et ma ei ole vist kunagi seda otsust vastu võtnud, ma lihtsalt olen seda seda teinud, see on olnud nii suur. Ütleme niimoodi, tänu Elo Kaareperele muusikakeskkoolis koorijuhtimist õppides mulle Se muusikat suurt tähendust. Ja kui ma Rootsis tegin oma koori oma klassivendadest, klassiõdedest, kes laulsid eesti ja vene muusikat, mõnusama Tormise sügismaastik eesti keeles, ma mäletan, et seal on seitse, Osama, ei andnud kordagi häält, ma mõtlesin, et see peab olema nagu niuke ühtlane niisugune süüter hääle andmisega mitte vahele segada, et see on täiesti karm, tegelikult koorile tänapäeval keegi nii ei teeks, aga aga me andsime suurepäraseid kontserte ja, ja raadio Stockholm lindistas. Erik Eriksson tuli ja kirjutas kirja hinnangu. Selline kumu eksam Te saite konservatooriumi kohe sisse. Jah, no sain küll, sest et ega Eesti Muusikaakadeemia jaoks tollal konservatooriumis valmistasime muusikakeskkool väga hästi ette. Lihtsalt tahtsin mulle see muusika ja eriti vene muusika tol ajal oli ikkagi täitsa ikka võttis ikka nii-öelda ninast v lahti ja ikka noh, rõhu kõrgel, et see ma arvan, et see on nagu kõige olulisem asi minu juures minu muusika tegemise juures olnud, et ta läheb mulle nii õudsat korda, igaks asjaks on vist elus oma aeg selleks et vene muusikast ma ei ütleks, et ära väsida, aga võib-olla natuke taga rohkem igapäevasõbraks saada Venemaale minna. Et selleks ma õppisin nelja muuseumi juures 99.-st aastast või millal see oli, et maha rahuneda, hiljem ostsin, oli siis juba küllaltki vanamees ja, ja ta suri 95 aastaselt minu sealolek ajal, nii et ainult üks aasta ma tema arus õppida saingi. Tollal Ma muidugi arvasin, et, et noh, taat on nii vana, et umbes ahmis lasen, märkab, onju ja kui ta siis aasta pärast ütles, vot nüüd täna veel seda viga enam ei olemistel esimeses tunnis oli, siis ma sain aru, et kui keegi siin on kergelt infatiivne või seniilne, seal on seal mina, mitte minu professor. Tal pea jagas nagu koorelahutaja, ta ei pruukinud hästi näha, seetõttu istus ta alati meid vaadates orkestrisse esimestesse piltidesse istus seal suhteliselt karmi näoga ja, ja sul oli selline tunne, et pärast seda öeldakse, tõmmatakse sulle kriips peale ja saadetakse koju. Aga siis ta võis öelda näiteks esimesel nii-öelda orkestriga kohtumisel, ütles ta mulle näiteks, ta ei öelnudki midagi, ta kutsus poisid kokku ja terve klassi, ütles aga talle orkester mängib. See oli suurim kompliment. Need olid mul küll suvaliselt otsa pandud, sest ma ei olnud tegelikult manuaaltehnikat kunagi nagu sellega nii tõsiselt tegelenud, nagu Venemaal klassis tegeletakse, et mul võis minu tehniline oskus, võis teda täiesti masendusse ajada, aga aga ta leidis selle, mis tegelikult mis dirigendi jaoks kõige olulisem on, et kas su instrument vastab sulle. Ja siis ma muidugi olin kohutavalt tänulik talle, sest et Venemaal on nii, et kui õppejõud sulle Tabroo annab nii-öelda elamisõiguse, siis siis aktsepteerivad sind ka ülejäänud muusikud ja see siis on Peterburis märgatavalt lihtsam edasi minna. See aeg oli minu jaoks väga intensiivne ja, ja nüüd ma olen rohkem olnud Euroopas ja Põhjamaades ja Jaapanis, Ameerikas ja kuidagi Venemaal ei ole saanud. Ma kogu aeg planeerin, sest et, et see on mulle üks väga-väga oluline koht. Kuno areng oli, oli see mees, kes süstis minu minusse seda vene muusikat, tema tegelikult on aegade see inimene, kes on, on vene muusikaspetsialist olnud tegelikult Eestis ja viimasel laulupeol vaatasin oma oma kunagist õppejõudu punaarengut temast see mees teab, kuidas juhatada massi olid, et meie tänapäeval oma manuaaltehnikaga suudame küll orkestrit haarata, aga aga seal laululavaenergiat seda juhatamist oskab just see generatsioon laulva revolutsiooni ja, ja rahvusromantika isad. Kas konservatooriumis õppimise ajal ei olnud teil kordagi sellist tunnet, et ei tea, kas olen ikka õige eriala valinud võib-olla oleksin pidanud kuhugi mujale minema, mina ei ole huvitav jah, et ma ei ole kunagi mõelnud erialaliselt, minu jaoks on see olnud üks suur muusikategemine. Et nüüdki, kui ma tulin sealt festivalilt Lockenhausist, Gidon Kremer, Kremerata Baltica muusikat tehes, et et minu jaoks oli mina olin üks kammermuusikutest, et ma olin üks nendest koos, otsisime mingisugust kõlanüansse ja, ja fraseerimist ja see on nagu minu jaoks on see niivõrd erutav ja kui inimesed laval ilma ilma sõnadega paika panemata. Ta nagu leiavad mingisuguse ühise musitseerimisega, mul on au seda koordineerida nad minu minu ideed, kui nad läbi lähevad, siis on see absoluutne musitseerimise tipp, et kui sa saad oma kätega edastada kui ka ja seal viibimisega muusikat edastada, nii et see tuleb pärale, et see on ikka täiesti fenomenaalne. Seetõttu on, on minu jaoks alati olnud see muusika nagu liikumapanevaks jõuks. Pianisti minust ei saanud, esiteks mul ütles kohe käed üles Kunsi alguses, teiseks ei olnud, ei oleks mul vist närvikava piisanud, ma vaatan, millise suver näen, siis on ka tänapäeval näiteks Mark Andre hammelin, kellega tuttavaks ained lihtsalt see on ikkagi pianisti närv, millega, millega ta need teoseid esitab ja kuidagi oma käte ja klaveriga sina peal on, et mina kunagi nii ei olnud. Olgu või suhteliselt andekas olin, et ma arvan, et seda niisugust klaverigeeniust minus ei olnud. Kas te kuune arenguga puutute praegu ikka puutuma, Eesti on ju nii väike ja, ja kontserdisaalides helistate talle ka vahele, et nõu küsida või ma olen helistanud, et kontserdile kutsuda, ma ei ole. Ma ei ole teda nagu julgenud tülitada niimoodi oma täiskasvanud elus veel, tal on õpilased endiselt ja küllap on need noored inimesed, kelle rohkem nõu on vaja. Hiljemalt veel olnud mul selline õppejõud, kes mind eestist leidis, oli Jorma panula, kes ka just siis, kui eesti kroon tulija, eestlased puruvaesed olid, aitas mu Soome meistrikursustele ja, ja näitas mulle laiemat maailma ja ja võib-olla siis sellest kajastab, nägin ma ka seda, kuidas inimesed astuvad Sibeliuse akadeemiasse, on kohe suured maestrot. Venemaal see nii ei ole, sest et õpetajad hoolitsevad sellest pea vastu põlvi esialgu on, et kui sellest raskest nii-öelda materdamise kadalipust läbi saab, siis on elus märgatavalt kergem, aga Põhjamaades on hoopis teisiti, et ollakse päris suure egoga alguses ja lüüakse sellega nii-öelda plats puhtaks, aga sellest on ka selekteerinud suurepäraseid dirigente, nagu me teame Sabekas Halonen ja habekas harrastaja, loomulikult kallis sõber Mikko, Franck ja Susanna märki on, on minu õpingute ajast jäänud pinnale ja väga hästi edasi läinud. Kuidas Jorma panula tunnid välja nägid? Ta ei tülita sind üldse, tähendab, orkestriga sind kahekesi ja filmib kõike. Ja siis hiljem te istute video ees ja siis ta näitab sulle ära, mis su vead on ja küsib, miks sa nii teed ja põhimõtteliselt ta küsibki, miks, mida sa siin mõtlesid või kuidas sa siin tahtsid, et ta nagu Ta on su kätele aju taha et ei ole, ei oleks lihtsalt tühist lahmimist ja ja võtab ka emotsionaalselt kõrged maha, mis minu puhul oli hästi vajalik, sest et arvasin kuma Moskvas juhatasin TEMA meistrikursustel ja orkester mind jubedalt armastas, mina arvasin, et lihtsalt, et ta Tuudan jätkuda nagu venelane ütleb, et et nüüd ongi käes absoluutne avanemine, et Jumalaga üks. Aga orkestri õhkas läbi pisarate, braavo, ja noh, kõik oli väga ilus, ainuke härijate panule lõpetas selle väga lihtsalt, kes siis hiljem, et kõik on väga tore, nad tegid kõik, mis sa tahtsid, kes tuleb enne sina või Tšaikovski. Et noh, siis ta oli päris hea külm dush, onju, aga muidugi ta seal on kõik väga humoorikalt ja aga eks ta on vähese jutuga mees temale olema küll väga tihti helistanud ja tema tunnis olen ma käinud küll väga palju just arutamas sellele mehele ma vist võlgnen kõige rohkem, sest et tegelikult on niimoodi, et kuidagi on, on ta mulle väga valus tuks teinud selle, selle vaese naabristaatuses olemise, kus ma tegelikult olin, et mul ei olnud ju raha, et maksta orkestrit mingiks proovideks või tundideks, ma ju ei olnud ametlikult õpilane ja ma pidin kõige eest maksma ja ja, ja ma oleks pidanud tegelikult ideena maksma kõikide eratundide eest ja kuidagi kutsus ta mind tunde ja tutvustas ta mulle rauda vaarata viis kontserdisaali ja no tema on ka ise palju muusikat kirjutanud Tänud, kas teie ei ole tahtnud ka midagi kirja panna? Mina, mina arvan, et maailm on parem, kui igaüks teeb oma asja, ma hea meelega jätan selle loomise rõõmu nendele, kellel selleks seesmist tulde kutsumust on nad ja esitan nende teoseid, sest et tihtipeale kellelegi loomingu esitamiseks on ka kerget kõrvalpilku vaja. Ja võib-olla heliloojal endal kõigil ei teki seda, et vaata, kuidas heliloojad on läbi aegade oma teoseid kas juhatanud või mänginud, siis tekib küll tunne, et võib-olla on mõistlik mõistlik Ta intervjueetidele Sibeliuse juhatatud oma loomingut tema enda loomingut kuulates lindistatuna, siis on nad tihtipeale hästi aeglased. Veena mind tegelikult või kuidas? Stravinski juhatas oma kevadpühitsus, et seal oli ikkagi nii läbi kivide ja kändude, aga minu jaoks siis vaielge, palun, aga ka jääb mul küsimärgiga, kuidas rahanna mängib oma kontsert, et mida ta sellega mõtles, et ta nii lakooniliselt mängijad on teil kodus palju Rahmaninovi muusikaga. Aitäh, ma olen neid ostnud küll või kui mul on midagi väga, meeldib mulle väga suure tähtsusega, mul on üks väga oluline Rahmaninovi lindistus, isegi kaks üks neist on ühe hea kolleegi ja sõbra kingitud ja minu arust fenomenaalse Rahmaninovi sümfooniat, lindistus on askena siia kontserte pauga. Huvitav, et ei olegi nii-öelda vene vene jõududega, aga kuna askenaasi on pianist ja nii oli ka siis ta leiab sealt just need geenid, mis, mis tegelikult teeb Rahmaninovi sellise fenomeni, lõpetab ära selle lõputu sentimentaalse ülevoolava esitamise, et mulle see ei meeldi. Ja siis Morris Janson siia Peterburi Filharmoonikute kogutud teosed. Kas teiste esitatud muusika kuulamine segab Teicu, olete oma programmi ette valmistama? Tänapäevaks on need teosed mulle juba sedavõrd tuttavad, et teil on, tõesti ei sega, ma arvan, et alguses peaks iga inimene ise püüdma noodist leida seda, mis tema jaoks räägib noortele inimestele lohutav teadmine on see, et ükskõik, kuidas me püüame meil järgi teha inimesi niikuinii ei õnnestu. Et juba inimene on niivõrd fenomenaalselt erinevaks loodud, et, et lihtsalt, et see see liikumine käes ja ajas on niivõrd teistmoodi kui see, mida sa kõrvaga kuuled, et oma kätega toode ja fraaside tekitamine on absoluutselt teistsugune aeg ja, ja ja tunne, kui, kui see, mis näiteks klaveril mängides sünnib selleks vajab hoopis teistmoodi lähenema asjale, see on hoopis hoopis teine lähenemine, on terrigeerimine, alu kas te võtate oma esinemisi videos? Seda alguses kasutasin küll, palusin kontserdisaalis võetaks linti proov ja siis ja siis vaatasin ja ägasin, selle otsas on üldiselt raske ennast vaadata, sest köigil aga nii minulgi. Aga nüüd, nüüd enam pole enam selleks aega ja suurtel maailmaorkestritele isegi lubatud tegelikult lindistada, kui on võimalus olnud kusagil linti võtta. Reede peale olen ma küll oma kontserte saanud ja siis ma olen väikse pausi pidanud, enne kui kuulanud mul praegu just ongi Lockenhausi lindistused. Erkki-Sven Tüüri eksam basseinist, et tahaks neid kuulata, minu arust see oli, meil tuli see õudselt hästi välja, mul hea meel, kohe hakkas toimima, see ongi kõige olulisem, et kui sa leiad nagu, nagu Karajani kuulus lause oli, leidke viga. Kuulus Karajan oli Peterburis, andis kontserdi ja siis kultuuriministeerium palus, et kas te, kas te annaksite meistriklassis oli saalitäis rahvast ja, ja Beethoveni viies sümfoonia ja, ja kõik need kuulsad tänapäeva dirigendid, demrikaanov ja kõik püüdsid seda kuulsat algust papa tappa alustada ja ja ei tule välja, kas on hästi raske, algusest? Tuleb kohe lokk sisse. Pausilt minek on kõige raskem dirigendi ülesanne. Ja siis ta küsis, et Reislemisteik, et kus on viga ja rikk, mõtlesin, mis viga, et kuidas on siis Beethoven, mis igavene umbes valed noodid või mingisugune asi, et kusagil midagi puudu, tegelikult ta? Ta oli see, et leidke lihtsalt üks võti, millega kõik see nii-öelda kõik see pusle jookseb õigetesse aukudesse. See vist dirigendi kõige suurem ülesanne, et leidke see võti, millega hammasrattad õigele rajale jooksevad. Ei ole mitte nii, et sa nikerdanud ühe noodi siit ja teise sealt mingi põhimõte on üks reegel, mille leidmisel on, jooksevad asjad paika. Kas telekaamerad segavad teid esinemise ajal? Mind ei sega eriti midagi, nagu ei ole eriti kohal või olen küll kohal, aga, aga ma olen nagu see on nagunii selgelt minu orkestri ja publiku vaheline asi, et need niidid tõmmatakse nagunii tugevaks. Et ma nagu suurt ei märka, oli küll kui arte kesised. Et kas me võime teile kontserdi ajaks mikrofoni külge panna, seda ma küll ei tahtnud, et see on alastiolek ikka seal sahistada omaette ja laulad kaasa või jumal teab, ise ei tea ju, mis teed või tead küll, et mida aeg edasi, kõvemini, sahistajad, ma arvan, et see emotsionaalne kaasaminek ju tegelikult süveneb kogu aeg lihtsalt, et alguses väga ontlik ja vaatasid kõrvalt nagu juhatasid, aga nüüd mida aeg edasi, seda rohkem löövad lained muusikast pea peal kokku. Õige ammu seisis dirigent näoga publiku poole ja seljaga orkestri poole. Kuidas praegu selline asi välja tuleks? No eks siis väänaks vähem nägusid, ma arvan, et see ei ole tegelikult on põhjendatud sellepärast et et näost ja pilgust tegelikult loevad orkestrantide rohkem välja kui kätest isegi, et et see, see tunne, orkestri, dirigent suhtleb just sinuga on just siis seal. Ega küsimus ei ole ju sisse näitamise küsimuse ole isegi mingisugustes asjades kõik ei peagi ei tohigi näidata, sa võid, mõtle siis, kui sassi läheb, siis sa oled ikka täieliku karuteene teinud, aga aga et sa just siis, kui ta sind vajab, oleksid seal, see on kunst, siis oleks ikka targem näoga vaadata, millal te oma esimese leivaraha teenisid. Konsis hakkasin töötama Rahvusraamatukogu naiskoori juures ja siis oli, olin ma ju 10 aastat Ellerheina mudilaskoori dirigent. Et ega sa olid suured rahad, ei olnud, aga, aga tegelikult see on minu töö pedagoogina, mida ma. Ma väärtustan, et, et ma olen kasvatanud suureks ühe, terve generatsiooni Eesti kontserdipublikut. Olete ise ka laulnud, olen ikka laulnud, ma isegi muusikale lähemale pääseda. Ma isegi olen ühinenud vene ortodoksi kooriga, sõitsime Euroopat mööda ja ma olen laulnud, näinud Eesti Raadio koori viimseid päevi olin viimases kollektiivis laulnud siis Joonase lähetamistrin, Neeme Järvi käe ja nagu ikka kunsti ja, ja Eesti Muusikaakadeemia hariduse juurde kuulus kuidagi täna, nii et ma enam laulderit ei oska. Kas vene keel on täitsa selge, et raha kokkuhoidu Peterburis ma teadsin, et ma vene keelt ma valdan vabalt ja siis kuulsin niuksed orkestrist, parausuv jõudsid. Ja siis ma ütlesin, et räägite ka viite keelt, siis tulge ütlema. Ma ikkagi teen vigu, aga, aga. Mul tulevad keeled suhteliselt. Ma petan hästi ära, ütleme nii, mul tulevad nad kõla järgi lihtsalt kätte ja siis sellega ma elan päris kaua ikka minu arust elus on nii, et elu õpetab, et nii nagu ma seal Rootsis õppisin rootsi keele ja ja Soomes olles soome keelt ma ikkagi peale oma niisugusteks kirjakeelteks inglise ja eesti keelt, et vene keeles ma pean ikka väga pikalt mõtlema, aga ma kirjutan. Ja, ja rootsi keeles on ka ikka niuke. Püüaks teiste keelt mitte solvata ja soome keeles ma püüangi siiski kirjutamata jätta, see on niimoodi. Et ma räägin küll suhteliselt vabalt, aga, aga kirjutamiseks mul julgust ei ole, kuidas siis tekkis eesti soome sümfooniaorkestri loomise idee? Teate, see on nii huvitav, et see, et see niimoodi läks üldse, et nagu paljud asjad minu elus on nagu jälle lihtsalt juhuslikkusest esile tekkinud, et tegelikult oli niimoodi, et 97. aastal, detsembris paluti teha üks kontsert Soome 80. iseseisvuspäeva auks Eesti ja soome muusikutest ja oligi selline ühekordne projekt, kuuendal detsembril eesti ja soome muusikutest panime nimeks Eesti-Soome sümfooniaorkester. Juhatajateks olid siis Anu Tali ja Mikko Franck ja nii me siis jagasime ära, mina tegin eesti muusikat ja Mikko tegi soome muusikat ja meil ei olnud mingit plaani luua orkestrit. Ma arvan, et see plaan on, oleks väga niisugune utoopiline, et luua oma orkester ja siis mina, kes ma olin õudne vene muusika fänn, oli, mul olin ma teinud ERSO-le ettepaneku aprilli samast aprillis teha esimene üle 10 aasta esimene vene ooperi ettekanne Eestis. Boris kodunov kuidagi oli, nii et maju jälle, ega see ei ole päris need poole aasta pealt tuled oma ideedega riiklik orkester kohe hüppab vaimustusest 24 aastase inimese plaanist, kuidagi vajus ära ja Kadri ütles, aga mis siis, kui prooviks selle nendesamade inimestega? Kuu aega oli aega, kõik needsamad inimesed tulid ja siis küsisid muusikud juba äkki prooviks teha oma terve hooaja ja siis oligi aasta 98 99 maailma muusikalised pealinnad õhtu Pariisis, õhtul Londonis, õhtu Viinis ja Eesti-Soome sümfooniaorkestri esimene hooaeg, sinna tuli panula õnnistust andma, sõitis lennukiga kohale. Ja nii me oleme iga aasta ja ka siis me mõtlesime, pidime hooaja, vaatame, mis saab. Piletid olid õudsalt välja müüdud, väga populaarsed olime ja, ja nii on see jäänud publikuga vist on nii, et kui sa neid alt ei vea, siis alt vedada saab ainult üks kord elus, ütleme nii. Orkestrist on saanud väga rahvusvaheline, juba Põhjamaade sümfooniaorkester, igal pool, kus ma olen juhatanud, on parimatest säravamad, silmad kaasa võetud. Ja viis korda aastas kogunevad, kes on need inimesed, maailma parimad muusikud, kui te minult küsite, muidugi Peterburis olles. Lihtsalt lähenesin ma Peterburi Filharmoonikute kontsertmeistrile Effleczkovilejat suurele maestro Sergei kirstule, Nicole Rehe, viimane õpilane, tema on Moskvas Moskva riikliku orkestri põhiline kontsertmeister ja meist said suured sõbrad, lihtsalt Lev tuli Eestisse ja tänaseni on meie esimene pea ja ja minu parem käsi ja, ja suurim sõber. See mees kirjutab mulle tänaseks eesti keeles või siis lätist instalderis, kes on tituleeritud Läti parimaks muusikuks ja siis Martin Kuuskmann sõber, kes on läinud juba muusikakeskkoolist Ameerikasse elama, on suurepärane fagotimängija ja tuleb jälle siia meiega musitseerida. Need inimesed, kes on kord käinud seal nagu nakkushaigus, nakatab ja see siia tullakse tagasi. Just sellepärast, et see, mis ma ei tea, kas kallis publik nõustub, aga mina küll tunnen seda, et seda koosolemise uhkust ja seda, et meie isetegemise rõõmu, et et meie oleme Põhjamaade sümfoonikud ja meil on selline piano ja meil on selline keelpilli saund ja see tuleb meist ja meie teeme seda. Oota dirigendina ei ole vist suuremat komplimenti, kui, kui orkester armastab seda, mida sina oled kunagi loonud ja mis seal salata, nemad on loonud minu 90 inimest tuleb Tallinna ja Ühel päeval ja ega see lihtne ei ole ja natuke varieeruvad alati, inimesed tuleb juurde, aga meil on Põhimõte Kadrigat. Hinnata tuleb lojaalsust, need, kes on algusest peale meiega olnud. Et me ei pea olema solistide orkester. Me peame orkestrite soliste. Et, et selles, meie saundis on midagi erilist ja see igatsus ja kirg ja see üks teineteise austus ja armastus, mis algab meie kontsertmeistritest kes peavad oma rühmas lihtsalt sedavõrd lugu, et iga inimene on pärast sellist suhtlemist lihtsalt kaunim ja parem. Et ma arvan, et siin elus kõik algabki sellest, et et me peame üksteisest lugu ja armastame seda teineteise tehtud kunsti. Ma olen selle üle väga uhke ja ma lihtsalt arvan, et, et ükskõik kui rasked ajad meil on ja alati on ju rahaliselt. Ma ei tea, kuidas Kadri seda teeb, aga see on pluss miinus null, lihtsalt elu on partner, diil lihtsalt, et et, et meil ei ole. Meil ei ole raha, aga meil on sõbrad nagu Kadri ütleb, et et keegi kannavad midagi ja siis ei olegi eluni maailm nii halb koht elamiseks. Aga noh, ütleme nii, et muidugi kohutavalt hea meelega näeksin, et pärast kaheksa-aastast orkestri tõestamist eco klassikavood on koju toodud ja järgmine plaat on jälle nomineeritud, et oleks ikka natukene riiklikku tuge siis ega ära ei ütleks, et iga kord nullist alustada on ikka suhteliselt väsitav. Me oleme ise niimoodi kadrigi otsustanud, ise me loomulikult sealt raha ei võta aega, oota sellepärast, et selleks on meil omad töökohad ja Kadri on ju nüüd Kremerata Baltica peamänedžer ja Office tuleb Tallinnasse ja Põhjamaades on foonikud. Mis on tegelikult projektipõhine, eks ju, et ta on viis korda aastas, on, on selline koosseis, mis toob maailma Eestisse. Seda enam peaksid eestlased võib-olla eesti kultuurile väed Raindama, et meile tuleb maailma koju kätte. Ja Kremerata Baltica on jälle selline üksus, mis viib Eesti ja Baltikumi muusikat, maailma natuke mobiilsemad, väiksemad, mitu plaati te olete teinud, käesoleval aastal tuli välja teine plaat, esimene siis näitas maailma muusika keskmes Veljo Tormise muusikat unustuse hõlma vajunud orkestrimuusikat. Ja järgmine nüüd siis Erkki-Sven Tüüri absoluutse maailmastaari muusikat, et seal ei ole unustuse hõlma vajunud midagi, Erkki-Sveni muusikat mängitakse üle maailma. Aga kõigest hoolimata meil on õnnestunud see niimodi, keda niimoodi ära esitada, et et kõik maailma juhtivad ajakirjad ikkagi ma just vaatasin siin täispunkti skaalal maksimumi oleme saanud. Et sellest on hea meel, sest me oleme ju meie plaadi lindistamisel, võtavad pika aja sest et müüa püüame ikka väga sügavuti minna ja mitte lihtsalt Linnistamiseks inimesed kokku kutsuda, vaid iga kord kontsertprojektina ette valmistada, ära esitada, läbi mäluda ja ära seedida ja siis siis jäädvustada nagu endale eelkõige iseendale, sest et me jumal teab, mis elu toob, aga et, et ma ikka veel ei usu, et ma 24 aastasena sain oma kollektiivi, mis on esiteks maailma mastaabis ja mis ikka veel täna kestab. Kellest on sündinud sellised plaadid, mis seal maailmas saanud auhindu ja ja et see üldse võimalik on. Meie väikses Eestis on minu elus. Kas te saate alati ise ka aru, et asi on õnnestunud hästi läinud või olete selline kahtleja tüüp? No mina olen hirmus kahtleja, aga minu jaoks on nagu see kõige tähtsam, kas ma saan teraga ta sealt, et kui nagu see idee tuli pärale või nagu midagi, ma tunnen ära, kui midagi sünnib? Ma ei ole rahul viperuste või mingisuguste konarustega, neid, neid nendest ei pääse keegi ikka midagi. Emotsionaalset lähenedes juhtub ikka nii mõndagi, et see on nii tavaline ja nii andeks anda, aga see ei ole üldsegi oluline, et see tekitab lihtsalt vererõhu tõusuga keset esinemist. Viperused, näiteks kui me Haapsalus mängisime oma reis läbi aegade skaala, siis ütlesite monitorid, kuid üles niimoodi, et ma enam ei näinud, kus, kus pilt on, aga siis on meil ETV Caniver super koostööd, need operaatorid, nii rahulikud karused mehed, et nad lihtsalt näitasin käega mulle, millal ja nii et üldiselt on, on, olen ma elus õppinud eriti muideks ooperis töötades, et et koostööst sünnib nii mõndagi, et seda, seda koostegemist tuleb hinnata ja teisi usaldada, et kui sa üksi ei saa, siis tuleb lihtsalt teiste poole vaadata ja küll need, kes on oma ala profid, sind oma asja hästi tehes välja tõmbavad. Teatritöö istub teile. See on mulle väga raske, sest ma olen õudne niuke kontroll. Kontrollihull või jubedalt tahaks kontrollida, et kõik hästi läheb ja aga kui sa oled seal lavaaugus ja, ja orkester. On küll sinuga, aga lava peal toimub jumal teab, mis on ära lavastatud, nii et enamus on kõik seljaga jooksevad ja rullivad ennast kusagil kulisside vahel, et siis on küll vahest selline tunne, et see asi läheb nüüd käest ära, aga ei lähe, et see on nii suur masinavärk, et siin siin sinust võib-olla sõltub kõige vähem teie orkestris mängib palju toredaid mehi. Kas mehed on püüdnud teile ka külge lüüa, kui nad püüaksid, siis ma vist ei märkaks seda või meil niimoodi, et kuidas ma ütlen, et et meil on orkestri muusikud, aga väga õrnalt südamlikud suhted. Aga see suhtlemine käib niivõrd kõrgelt ülemeheks ja naiseks olemise pinna. Et, et seal on palju suurem kui üks tavaline flirt, et see on nii suur ja sügav armastus, et et, et niisugune alastiolek hingeline olekama muusikute ees ja, ja suheldes, et see on lahendanud selle võrra, et me vist oleme saavutanud juba venna õe staatus, et et ega me siis iga päev ju ei läbi käia, aga, aga me oleme, see on sügav lugupidamine, armastus, Teie, jätame kõik 11 laval. Ma arvan, et, et see on väga hea, sest et mina minul ainuvõimalik, sellepärast et ükskõik kui lähedane sa elus oled, kui inimene pakub laval midagi välja, sest on õudselt haavatav, ma nüüd ma ei räägi ainult iseendasse, vaid ma räägin tegelikult kui 90-st muusikust keegi pakub midagi välja vastavalt raskem kui minul, sealt minul on ju ette antud juba positsioon midagi välja pakkuda, aga kui inimene pakub midagi välja. Ja kui sa, Ta isegi ma ei räägi maha materdamisest või, või sõrmega näitamisest või vea välgatas näitamisest, kus on, seda tuleb lihtsalt väga hästi osata, kuidas sa inimesi õigele veel ei juhid, aga aga kui sa tantsule sääsmi nagu maha lõikad kuidagi, kas sul on paha tuju või lihtsalt familiaarsed? Minu arust tuleb sellele igati kasuks, kui sa inimesi nende olekut tõstad, see tuleb sulle 1000 korda tagasi ja see nagu tõstab seda tööd alustavale tasemele, et see on kõige olulisem siin elus minu arust, et et inimestel ei ole õigust üksteisele 11 nagu tallata, et tuleb jätta inimestele nende nägu alles et nad saaksid pakkuda seda, mida sul tegelikult ju vaja on. Te olete dirigeerinud väga paljudes väliselt, kõikides, võib arvata. Jaapan oli teie jaoks üks eriline koht oli ja Jaapanis on ahju tagasi pikaks turneks ja erinevad jaapani orkestrid siiamaani ma olen olnud ainult Tokyos ja Tokyo Filharmoonikute, Jaapani Filharmoonikute ka, et see on olnud väga õpetlik. Jaapanis sa pead ikka teadma, mänginud mängureegleid, seal ei tule sulle keegi midagi ütlema. Kui sa ei tea, siis sa lihtsalt, et ei saagi teada ja sa ei saa hakkama. Seal on inimesed, on hoopis teistmoodi, nende reaktsioonid on teistmoodi, nende suhtlemine on teistmoodi, viisakuse alused on absoluutselt teistmoodi. Ja need, mis nagu lubatud, niisugused asjad, mida meil on täiesti nagu nina nuuskamine, näiteks on absoluutne jäme jämeduse solvang ja, ja lihtsalt lihtsalt rõvedus. Aga mida teha siis, kui nina tilgub, no lihtsalt. Siis aga mitte igatahes löristades nuusata kas või pühkida on, on sviliseeritum ilmselt sa ei näe jaapanlast nina nuuskama. Ja jaapanlane mitte kunagi ei ründa 11 ta kunagi ei salva. Suurim solvang on ignoreerimine, siis kaardi andmine on alati väga tähtis rituaal, et seda loetakse alates antakse inimesele kahe käega kirjaga tema poole ja seda, kui siis õhtusöögilauda istutakse, vaadatakse kindlasti neid loetakse, kes inimene on ja mida ta teeb ja mis ta nimi on. Sellised väiksed reeglid, kui jaapanlane naerab, ei pruugi tal üldse naljakas olla, vaid ta on tegelikult nende jaoks suurim hirm on, et nende nägu kaob või et nad nad kaotavad oma oma usutavuse või professionaalsuse või, või austuse, inimeste austuse, siis nad siis nad itsitavad naerda lihtsalt, kui nad ei saa millestki aru teades on märgatavalt lihtsam, samas jälle täiesti eurooplasele võõras ja eestlasele ammugi võõras, kust me tuleme tegelikult suhteliselt emotsionaalsest muusika tegemisest. Et jaapani orkester mängib suhteliselt lakooniliselt, mille jaoks põhimõte teie teate, õpetage meid, kui sa ei, sa ei avalda soovi mingiks fraasi tegemiseks veel muusika esiletoomiseks, siis siis sa lihtsalt mängibki fenomenaalselt kindlalt kõik täiesti, aga absoluutselt, et ükskõikselt tehniliselt veatult maha. Mina lammutasin esimestel päevadel küll seal kohutavalt oma Tšaikovski kuuenda kallal ja ja see muusikaline tulemus oli sedavõrd emotsionaalne, publik nuttis ja orkester ka. Et see oli Tokyo Filharmoonikute ka minu esimene kohtumine jaapanlastega, et mina õpetasin neile kohe Vene reekviem ja mul jäi, oli see üle mõistuse, et, et, et saab nii ükskõikselt mängida, et ma vaeste jaapanlaste uskumuse dist pühkisin põrmuks täiesti. Aga mis oli minu jaoks kõige liigutavam, on see, et eestlased ja jaapanlased on kohutavalt sarnased. Et võib-olla tuleneb sellest meie taarausust endas into osustad, see loodusläheduse kivide kummardamine on teinud selle, et jaapanlane võttis ette Elleri Koidu ja mängis selle niimoodi, et ma pidanud fraasi näitama, pidanud ütlema, paluma või aduma ja hoomama seal kõik oli täpselt nagu ma oleksin Eestis. Ja teine selline teos oli, oli Elleri kodumaine viis, mis eestlastele on, on ju, on praktilised hümni staatuses, et nad niimoodi armastasid seda, et mingil hetkel see oli nagu. Ma tänan, kontrolli asjaolud, mängisid silmad Kissis, valu grimassidega näos ja saalis saalis kostis pärast nagu niimoodi nagu oleks hingamine lahti läinud, lihtsalt üks eestlane sai sellest sellise katarsise, ta lihtsalt nuttis ja nuttis, et kui sa kuulad Patarei hoolis maailmakuulsas saalis 2500 inimest istub, kuulab Eesti muusikat, see on ikkagi väiksele eestlasele liig, mis liig, neil on see klassikalise muusika nagu niuke fanaatikud on sellised, kes ikka tulevad suurte kullatud rattaga raamidega, küsivad autogramme ja plaate ja, ja seal on ikka inimesed uurivad järgi, kus hotellis sa elad ja teinekord tulin, siis olid juba ees inimesed. Ma tulin lennuki pealt, tuli, kellel on teavet, ma ei tea, kus nad said saada seda tegelikult lubatud anda, et olid juba ees, ootasid, kas dirigendina töötades rikkaks ka saab? No elame, jääme esialgu ei ole veel ohtu märgata. Ütleme siis niimoodi, et, et kindlasti ei ole ta maailma kõige halvemini tasustatava ala kui sul, kui sa juhatad suuri orkestreid ja ja, aga ma arvan, et see aeg, kus dirigendid ja diktatuur kus nemad käskisid, poosid lasksid, on nüüd möödas, et, et, et rohkem on võib-olla minu arust solistide kulutused, mis on maskid ja jojo maad ja ja Vengerovid ja lõikavad suurimaid suurimaid honorar. Et ka kindlasti suured dirigendid, aga, aga praegu on, kuna asi baseerub agentuuridele, siis agentuurid lõikavad päris suurt kasumitele selle muusika Buzneise pealt tulla. Need asjad on nüüd natukene rahunenud. Olete te hommiku- või õhtuinimene? Ma olen hommiku ja õhtuinimene, see tähendab seda, et mulle meeldivad hommikud, sellepärast mulle meeldib oma rõdul hommikul kohvi juua ja mulle meeldib kohvi lõhn ja ja mulle meeldib, et, et kõik on alles ees. Mulle meeldib õhtut, sellepärast et see on ainult minu aeg kaugelt liiga hilja magama ja ma olen kogu aeg magamata, sest mulle meeldib õudselt magada. Mulle meeldib mulle minu arust on lapsest saati saanud nagu pääsemine enne eksamit õppides. Mäletan seda, et oli kuidagi, oli viimased kolm päeva oli ju see aeg, kui sa andsid hagu. Et enne seda oli palju aega ükskõik, milleks ja siis ma alati oma muusika halo eksamiteks õppisin viimasel hetkel ja öösel kell kaks ja, ja, ja ikkagi, kui magama läksin, oli mul niisugune tunne, et ära muretse, see alles homme. Äkki homme oli juba täiesti käes ja võib-olla magamiseks kaks tundi. Et see, see unes pääsemine oli, on minu jaoks alati magan enne igat kontserti ja mul on, kui see kukkumise tunne nagu on, et sa ära korraks kukud, ära korraks käid sisse, võrdub minust ikka täitsa poole päeva unega, kas te dirigeerimist uneski olete näinud? Ma vahest mängin klaverit unes või, või ma ei ole juhatanud unes olen vioolat mänginud unes. Teate, mida tähendab, kui unes dirigenti ei tea, see tähendab väga head, see tähendab tervenemist. Ühesõnaga, kui on mingi häda, saab sellest jagu. Mul on hea meel, siis inimesed võivad mind vabalt unes näha ja sellest järgne midagi hullu näoga ilmsi dirigenti näha on ju ka väga hea, sest te olete ju muusika vahendaja, muusika on palsam hingele, loodame nii, sest et minu jaoks on fenomen selles, et, et see on ainuke keel, mille õppimiseks ei ole vaja kooli minna. Tegelikult tuleb lihtsalt avatud südamega nagu püüda, vastu võtta ja kui retseptorid on õige koha peal, siis mõjub ta kahtlemata olenemata, mis keeles või keele kultuurikontekstist saab värinat.