Kui on päris pilkases pine laulab roostikus või pajudel vee ääres lind. Kui on südames pilkaselt pime, siis laulab ta häälitsedes ning punased rubiinhelid tilguvad Helma ridade vahele, mis hõbedaselt vestlevad. Miskit pääsukese taoliselt koduselt lobisevad, lapseliku tuleb mustlaste eest. Ning sekka jälle sulavad ööbiku sügavet. Südamehääled. Nagu kirglik lohutustahe. Ei ole viga midagi, ei ole viga, midagi küll läheb mööda. Küll läheb mööda kõik. Nõnda häälitseb tema üksik kusagil pimeduses mil pole piiri ega joont, mis on vaid must ääretus ja põhjatus. Lavales, kui ööbikulaul on ammu juba ununenud. Ta laulab hilja sügisel külma vihma käes kahisevate kuivanud lehtede all. Ei ole mina teda veel saanud näha, kuigi olen elektrilambi juga juhtinud pilliroole ja puudele. Ning ma nimetasin teda Linnuteelinnuks. Sest unetu ööpimeduses tuli mulle külla tema lugu. Joonide aasta ümber ütles Lutsifer loojale. Säädus on, et nüüd algab minu valitsemisaeg symbol laotuse ruumis. Mina ise olen säädus ja olen loonud vahetuse, lausus jumal, võta ja valitse. Mul on maa pääl poeg surelikult emalt ütles Lutsifer. Anna temale võim suurem, kui kunagi surelikule on olnud. Mina annan temale osakese isegi jumalikust võimust, naeratas looja ning vajus ruumitusse tähtede ta, kus kuldsed niidid sõõridena Jovaalidena olid teiste maailmade jälgedeks nende ringkäigul. Siin aga algas rooste punaselt ja kuldselt saatana aeg. Lutsifer heitis pilgu maakerale, kus elastama kaunis poeg. Paistku tema peale alati päike, ütles ta ning pühkis käeviipega pilved kera ümbert, mis nüüd hõõgus temale vastu nagu õnnis naeratus. Ta laskus alla tormis ja maandus kerge õrna kõhu hingusena radadele, kus ta oli olnud õnnelik ja õnnetu armastades surelikku naist. Siin oli ta võtnud sureliku kuju, kui ta oli leidnud hapra õrna tütarlapse, kes oli kujult ja hingelt ingel kuid keda ta suureks ja surematuks ei saanud teha oma lõõmava tahtega. Lutsifer naeratas süngelt, kui ta kõndis küpressi talle eemale oma ja oma naise hauast. Tema poja saatus pidi teine olema. Neid oli jumala riik teiste tähtede taga. Ja siin selles taevalaotuse jaos valitseb temaise saatan. Kui jumala seadused on tõkkeks ja tammik, siis tuleb neid murda ja purustada, purustada kas või ajutiseks, et olgu, poeg vaid õnnelik. Ja kui tuleb tagasi jumala valitsemisaeg, las ta sajab jälle kõik korda ja parandab, mis on lõhutud. Ning saatan naeratas uuesti. Ta teadis, et jumalal on vaja vastuseisu. Kalmistult kõndise Lutsifer kuningakoja aeda. Nägematuna liikus ta kodakondsete keskel, kes ümbritsesid tema poega ja selle noorte mõrsijat. Ja Lutsifer nägi oma poja kõrge laua taga suuri mõtteid ning tema südames armastust kõige oleva vastu. Kuid kõige suurem oli tema armastus oma noore hapra mõrsja vastu ning tema silmad otsisid mõistatasid soove, mida ta alatiseks annetamisi aas ruttas täitma. Saatan juhtis oma jõudu ja tarkust, kõigisse riigimehed hakkasid kaugele nägema. Teadlased tundsid oma ajudes jumalikku sädet. Kunstnike valduses, raev, loomisrõõm ja lilled hakkasid palavikuliselt lõhnama. Ning Lutsiferi poeg vaatas terrassilt üle maa ja tahtis õnne laotada üle kogu maakera. Et mõrsja naerataks alati muretult ja kinkivalt. Saatan tõusis tagasi taevastesse ja säädis ümber maakera pilved, nõnda et nad pidid vihma tooma sinna, kus seda tarvis läks ja päikest läbi laskma, kus kuiva oli vaja ning jälgis oma poja, nüüd kindlustatud õnne teed. Lutsiferi poeg ühendas kõik maakera riigid omavalitsuskepi alla. Ta ei saanud muidu rahvaid ja inimesi õnnelikuks teha, kuna igal riigil ja rahval olid omad kombed ja omad säädused. Ja need olid vastu jälle teiste riikide säädvustele kommetele. Tema riigimehed oskasid targalt kõike teha kõige väiksema valuga ja tema väed ülemad võitsid väikeste ohvritega, mis aga pidi toodama üldsuse kasuks. Lühikese ajaga ei olnud ta ikkagi enam maakerale, mis ei olnud maailma kuninga valduses ning nüüd algas õnnelikuks tegemise ajastu. Maakera kuldne põli. Kaotati viletsus ja vaesus ja kõikjal valitses küllus. Arstid said võitu haigustest ning inimesed surid vaid vanadusnõrkuse kätte. Kuid ka vanaduse iga jõuti pikendada nõnda kaugele, et inimesed ise enam ei tahtnud näha maailma ning elu, milles õieti Te ju kõik kordusmäng ja Rõõm suvi ja talv sünd ja surm. Kuid see oli palju hiljem alles oli siis, kui saatana poeg, oma reformid kõik oli teostanud praegu aga istuste alles noore abielumehena Damastiga kaetud lauas, kui kuninganna pani kult kahvli kõrvale ja vaatas mõttes paradiisilindude passteedile taldrikul. Miks te ei see minu armsam, küsis kuningas ja vaatas hoolitsevalt oma noort naist. Kuninglik kõrgus, Teie tahate ju kõiki ja kõik õnnelikuks teha, vastas kuninganna ja vaatas temale kaheldes näkku ning punastas. Muidugi daame meie seda, lausus kuningas naeratades. Aga see paradiisilind tahtis ju ka õnnelik olla, aga need. Ja kuninganna hakkas nutma. Kuningas tõstis kulmud kõrgele ning punastas omakorda. Ta teadis, et, et oli olnud järjekindluseta ega olnud mõelnud üldisele õnnele vaid ainult inimeste omale. Ta teadis, et miski maailmas täielikult ei, Juku jäädka ideed elavad, kasvavad täienevad, et sünnitada uusi. Ning ta kutsus kokku riigi nõukogu ja teaduse tähed, et kaaluda üldise õnnevõimaluste ideed mida andnud temale naine. Ta tuli tagasi koosolekult oma naise juurde ning lausus rõõmsalt ja julgelt. Kuninglik kõrgus, teie teade, et meie iga teie soovi tahame täita ja kuna meil on suurem võim antud kui kunagi kellelegi valitsejale siin maakeral siis asuvad meie teadlased küsimuste lahendamisele, kuidas võiks ka iga loom oma elupäevad mööda saata muretult valuta ja õnnelikult? Ta ei varjanud, et on mõningaid raskusi kuid need võivad võidetavad olla nagu senisedki. Kergem on ju näiteks inimestele põhjamaadel, kus vilja ei kasva, lihatoidu asemel teravilja ning taimetoitu saata. Isegi on võimalik miskisuguste kuumutus abinõudega sääset kliimat muuta, nõnda et elanikud ise võiksid põldu hakata harima. Kuid raskem on ju murdjaile asetoitu muretseda. Nende päritud instinkte muuta. Iseäranis keeruliseks läheb küsimus putukate suhtes, kes elavad üksteise murdmisest. Kuid teadusemehed on seni saanud raske mõista ülesannetest üle ja loodetavasti toovad nad varsti ka lahenduse. Kuningas uskus juba ise oma sõnu, sest tal oli aega olnud harjuda hellitustega, meelitustega ja teadusemeestel. Lubaduste taga seisis püüd meeldida ning oma hääd tahtmist näidata. Kuninganna andis kuningale Roosi ning oli edasi õnnelik. Aga lauale ei toodud sestsaadik enam lihatoitu. Kuid aegamööda tekkis kuninga kulmude vahele kerge volt. Teadusmeeste uurimuste tulemused ei täitnud lootusi. Lõvid ja tiigrid, kellega katsetati, surid nälga ja pääsukesed ei lakanud söömast sääski. Ning tuli päev, kus kuningas astus oma abikaasa tteie, kõneles temale loodus sähedustest et kõik vastamisi 11 sööb. Ja isegi taimed elavad ja kannatavad jäätühes taimedega söövad lehmad lugemata palju pisikuid, kes omakorda söövad enesest suuremaid neljajalgseid jänesest veel väiksemaid pisikuid. Edasi jutustas ta teadusmeeste ja tarkade väidetest, et kõige pisem pats sillon jällegi omalt poolt maailma omaette, mis koosneb miljonitest rakukestest, kes jälle omasoodu 11 vaevavad, hävitavad ja söövad. Ning et suur maakera ise võib-olla rakukene ühes suures organismis, mille olemasolu ta ise ei tunne. Et ei ole suuruse ega väiksuse mõõtu. Et isegi mõtted elavad üksteisest, söövad ja suretavad 11. Ja et mõte võib mõtlejat ennast tappa, kui tahad vägisi aru saada sellest kõigest, mis on elu. Nii avaldas kuningas oma muret abikaasale, avaldas oma kurba ja kärsitud kannatamatust et oli palju olemas, milles tema ise ega tema targad ei suutnud üle saada. Veel vähem kõike mõista. Kuid kuninganna jälginudki teda nõnda kaugele, vaid oli peatuma jäänud oma käe südamesoovidele ja lausus. Aga kas ei saaks neid enne kuidagiviisi narkotiseerida? Kuningas tõi nagu ärgates oma puurivad mõtted suurte mõistatuste seast tagasi ja taipas aegamööda et naine mõttes loomade piinale enne seda, kui neid süüakse. See oleks ju kuidagiviisi võimalik mõtestada. Ja tema targad leiutasid abinõu, kuidas teha söödavaid olevusi. Enne surma tundetuks levisid senitundmata jõud laante ja lagendikud üle vees ning õhus. Ja hirved kangestusid, kui tulid hundid. Tuvid minestasid, kui lendas haugas nende keskele ja galatardasid, kui silmapiirile tuli suurem röövik. Nii võisid murdjad rahulikult ja vaevata end nuumata ja nende ohvrid ei kannatanud üldiselt läbi viidud eutanaasia tõttu ei hirmu ega valu. Kuid sellel süsteemil olid ka omad ebamugavused hakas näiteks surnud või kangestunud sääski taevas sadama ja tuul kandis neid nagu tolmupilvi, kõikjale kõnniteedele, isegi kuninglikudesse saalidesse. Nad kõik minestasid, kui piiripääsukesed lendasid pilvede all nende keskel ning pääsukesed ise jäid nälga, sest nad ei olnud võimelised maast sööma, vaid pidid oma toitu otsima lennult. Heeringaparved katsid merd perikoormate kaupa, kui valaskalad olid ilmunud neid taga ajama. Alatisest minestamisest ei pääsenudki nad kudema ning valas kaladel tuli esimeste külluse aastate järel kannatada rasket puudust. Loodus hakkas kaotama tasakaalu, olgugi või õigemini sellepärast et inimesed ja loomad laisaks läksid mõnususte nautimisel. Ja viimastest olid nagu ühekülgselt soodustatud just röövikud. Juhtus isegi, et suuremad röövloomad, kes ei olnud enam sunnitud sööma, mis neile raskel ja kannatlikult jahiretkel vastu juhtus hakkasid toitu valima ja tulid küladesse jutustati karudest ja tiitlitest, kes kõndisid rahulikult isegi linnadesse. Ja kuna söödavad uue loodus säädvuse järel kohe minestasid, siis hakkas juba palju inimesi loomade toiduks kuluma. Inimeste juures aga oli rahulolemise vooruste süstimine läbi viidud. Nad ei kaevanud ja nägid selles maailmast kadumise viisis paratamatust, mida kergelt tulivad. Ta nad ei kaevanud, üldse mitte. Sest süstimise kaudu olid lämmatatud nende kired ja ihad. Kõike, mis elamise raskeks võis teha, välditi teaduse abiga. Auahnus ja kadedus kadusid ja ka armukadedus, mis muidu oleks võinud põhjustada kannatusi, juuriti põhjalikult välja ning igaüks võis elada oma laisa, kuid ikkagi elama jäänud tuju järele. Kuna ka hoolekandemure laste eest oli riiklikuks ülesandeks, võis inimsugu täielikult elada oma õnnele. Kuid oli aga neid, kes olid kas hooletuse või omaenese soovi kaudu süstimisest kõrvale jäänud. Need põgenesid metsadesse ja sõid liha. Isegi alkoholi oskasid nad pruulida ning nadolid alatiseks korratuse nähtuseks muidu nõnda hästi sisse seatud riigis. Neid võis küll teadus oma jõulainetega panna tarduma ja minestama siis kinni püüda ja tagasi tuua tsivilisatsiooni õnne keskele, kuid nad langesid ikka ja jälle tagasi oma kõlvatuse ning aegamööda saineid nõnda palju, et nad hakkasid saama juba ähvardavaks eeskujuks. Karm abinõusid nende vastu ei saadud maksma panna lähedaseks tehtud häädvuse pärast. Ja siis tuli aeg, kus kuninga kulmude vahele kords läks ikka sügavamaks nagu vagu temaga huulte ümber süvenesid mõruduse jooned ja kuninganna jõudnud neid enam tasaseks voolida ja silitada. Siis nuttis, kuninganna. Kuningas aga vihastas, kui nägi oma naist nutmas ioneeris oma saatuste. Ta peab alati mõtlema, kuidas maailma õnnelikuks teha, kuid teeb seejuures õnnetuks oma naise. Ning lohutas end küll seega et kuningad peavad kandma keskroonidega muresid ja peavad ise õnnetud olema kuid ei tahtnud, et tema jumaldatud naine kaasa peaks kannatama. Ikka sagedamini unustas ta oma koduse elu õnne ja viibis laboratooriumides ning teadlaste koosolekul, kus palavikuliselt tehti uusi leiutisi ning püstitati uusi filosoofilisi süsteeme. Küsimused, miks on teesil antitees? Miks on ühele, mis teisele halb? Miks seisab negatiivsele poolusele vastu positiivne? Miks on olemas külm ja kuum ei andnud temale rahu ja ta silmad vajusid auku kärsitust mõttepingutusest. Öösiti viskas ta voodis ja nägi siis ärgates, et naine jälle nutab. Siis aastas kuningas uuesti. Ta mõtles kord ka ennast ise rahulolemisega lasta süstida mõtles ka naisele tema hingerahu samal viisil tagasi anda lasta. Kuid tema jumalik aju ei tahtnud ennast lasta uinutada ja naine oli temale liiga kallis ja õilised kunstlikude vahenditega mõjutada tema nüüd kannatuses veel kaunimaks, õrnemaksja liigutavamaks kujunenud omapära. Maakeral valitses ametlikult õnn. Õnnetus lasus vaid kuningalossile. Kuid mitte päris igal pool ei olnud seda ametlikku õnne. Oli ka sääduse vastast õnne, mis elas laantes. Nad olid seal kinni püüdnud ühe noormehe, kes korduvalt tuli metsa põgenenud. Nad olid teda korduvalt süstinud rahulolemise ja vooruste rohuga, kuid alati oli ta jälle ära jooksnud ja lõppude lõpuks seal ühe teise surnuks löönud, kes oli hiilinud tema hüti ümber, kus ta elas oma armsamaga. Kuningas tahtis seda haruldast roimarid näha ja ta toodi terrassi ette. Ta oli julge näoga naeratav mees, kes seisis vabana kuninga ees, sest ta teadis ju, et häädus ei lasknud muud iga teha, kui vaid süstida. Ta tervitas viisakalt kuningannat, kes kartlikude, kuid uudishimulikud pilkudega vaatles hirmsat inimest. Miks sa lõid teise inimese surnuks? Küsis kuningas. Taliibitses mu naise ümber, vastas mees ja naeris. Aga syndonio süstitud, et sa ei pea olema kade. Mees naeris lõbusalt ja peaaegu võidurõõmsalt. Meil on juba ammu vastumürki, meie süstime üksteisele loomuliku elu. Kuningas kaevates jooned näos läksid teravaks. Ta heitis nagu abitu pilgu kuningannale, kes tõmbas liniku ümber õlgade, nagu oleks tal jahe. Me sööme ka liha, ütles mees küsimata ja võttis taskust tüki praetud peki ning hakkas seda närima. Kuningas neelatas ja tabas end järsku ihalt kaapeki süüa. Kuid ruttu vaatas ta süüdlasena kuningannale otsa, kes peaaegu oli minestamas, kuid silmi ei saanud pöörata metsikult meelt. Kas teid palju on, kes liha söövad? Küsis kuningas. Kuigi ta teadis, et nende arv üha kasvab. Hooletult täidis, vang käega murru nakkab neid metsadesse tulema, aga ka juba külades ja linnades süüakse liha. Miks teie nõnda teete? Teie teate ju, et ei tohi elavat olevust süüa. Mina ei ole narkokuningas, vastas mees tõsiselt. Aga ma tean ja tunnen, et parem on vaba olla. Kui nuum inimene riigi armust. Ei ta rahul olla ei taha. Kisendas ta äkki trampis jalaga vastu maad ja tõmbas käed rusikasse. Kuningas laskis ta ruttu ära viia, sest nüüd oli kuninganna tõepoolest minestanud. Õhtul vaatas kuninganna päikeseloojangut, kurbade jäi katsevate silmadega. Lähme siit ära, ütles ta kuningale. Lähme ära merele, kaugele eemale, kaugele keset merd sinna, kus praegu kuldne pind paistab veel kaugemale. See hirmus mee sõidutas mind. Ma pean ikka nagu kuulma, kuidas ta nii toorelt kisendas. Ja kuningas purjetas järgmisel päeval merele. Lained hõljutasid, tema mured ja mõtted minema tuule täiutasid paari jälle rahulikult magama ning paistis, et õnn tuleb ka nende juurde tagasi. Kuid ei kestnud kaua. Siis vajus kuningas jälle mõttesse, istus jälle koos oma teadusmeestega ja tarkadega ning kuninganna hakkas jälle nutma. Ma tahaksin puhata siin merepõhjas, ütles ta sageli, kui nad istusid vaikides vastamisi siis lainetas kuninga hellusi arm ja ta kallistas oma naist, aga mõtted läksid vägisi tagasi selle juurde, mis ja mis on halb ja miks on ühele õnneks, mis teisele on õnnetuseks. Kuid kuninganna, kes nägi, kuidas mõtted võõrutasid temalt mehe hakkas närvuma ikka läbipaistvamaks, läksid tema õrnad käed ja põskedele ilmus kahtlane puna. Arstiteadus oli nõnda vägev, et haigusi enam ei olnud saadud teda haigeks pidada, isegi mitele hinge haigeks. Kuigi ta kaebused unes näeb seda hirmsat meest, kes sööb liha ja tapab ja vaatab nii julgete silmadega. Ega ta ometi siia ei tule, kuuldi teda mõnikord Sonivat. Haige ta ei olnud, kuid ta kustus kuidagiviisi. Tal ei olnud vist kunagi palju elujõudu olnud. Nüüd nägi kuningas aegamööda suurt hädaohtu ja tema hoolele õrnusel ei olnud piiri. Ta ei lahkunud voodilt, ta täitis kõik väiksemadki soovid ja süüdistas ennast, et ta oli kogu aeg tegemist teinud elu mõistatusega elu mõttega ning oli seejuures hooletusse jätnud oma kõige lähema selle osa jänesest, milles ta märkas, et see tema kõige väärtuslikum oli olnud. Sa pane mind kristallist kirstu, ütles kuninganna ja ei lausunud enam kuninglik kõrgus. Sa pane mind kristallist kirstu ja lase mind merepõhja. Kuid merepõhjas on pime, eks mina kardan, aga pimedust. Valge peab minu ümber olema, kogu meri peab särama. Ja kui sa sõidad laevaga pinnal, siis näed sa mind, kuidas ma puhkan. Kui saaks kuu ja tähed minu kirstu ümber paistma panna. Kuningas nuttis ja lubas kõike. Siis pani kuninganna oma nii peeneks läinud käsivarred temale ümber kaela ja oma suu tema kõrva juurde. Ja siis suri ta häbeliku naeratusega. Kuninga valu tõusis taevasteni, ta surus oma hambad kokku ja tõstis rusikat pilvede poole. Saatan, kes oli jälginud oma poja valitsemist maakeral ja oli tundnud rahuldust nagu alati igast katsetamisest oli aga taevale, sina teadnud, et need ei vii sihile. Kuid kuigi nii tema tundis oma hinge ja vaimu omas pojas raadis katse kui niisuguse jumaliku ja trotsliku võlu ning uhkust, tundis ta valust märatsevast pojast, kes tahtis laotada laotust ette valmistada oma naisele väärilist puhkepaika. Saatan kasutas jumala tõotust tema pojale natuke jumalikkugi võimu anda ning vabastas kuu ja tähed oma ringide Roovastelt. Kui kuningas oli oma naisele lasknud valmistada kristallist kirstu ja sõitis temaga tagasi merele ning kui kirst vajus rohelisse sügavusse siis Kristeliseeris Lutsifer relatiivsusteooria ning tähed ja kuu hakkasid vajuma merre, nagu sätendav ilutulestik. Niisugustena. Nagu nad paistsid inimestele niisama suurtena seisid nad särava kirstu ümber ja kuningas nägi oma armsamat läbi kristalli ja kristallselge vee. Kuid taevas oli nüid must, must nagu põhjatu ja ääretu mure. Olivaid jäänud Linnutee ei andnud see ju palju valgust ja jäi seepärast nagu hämar loor seisma põiki taevast. Kuningas pöördus tagasi oma lossi ning ei näinud enam keegi, naeratus tema näol. Süngelt istuste terrassil vaatles öösiti Valendavat merd. Ei mõelnud ta enam elu mõistatuse üle järele. Ei teinud ta tegemist enam inimeste ja teiste olevuste õnnega. Ta jättis vaid säädused maksma oma naise mälestuseks. Musta töö tagala asusid, inimestel ei tõstetud enam pilku taeva poole, et leida rahu vaiksete tähtede vilkumisest. Ääretuse mõistatusele ohutusest ei kõndinud, armastavad paaridena. Kuuvalgel ja tähetornides ei istunud enam teadlasi, et uurida igaviku ringvoolu säädusi. Inimesed hakkasid need mere poole asuma külge tõmmatanu, säält tulevast särast. Sellest tundis kuningas kurba rahuldust. See paistis temale kadunud naise austamisena. Kuid manner oli öösiti pilkaselt pime. Kui kuninga esimene suur valu möödas oli, hakkas ta aegamööda jälle huvi tundma jälgimisest, kuidas mõjuvad tema säädvused inimestele. Ning ta pani oma imestuseks tähele, et ka säädused kuluvad. Ka säädused sünnivad, kasvavad, vananevad ja surevad. Inimesed olid tema säädvused juba peaaegu unustanud ja hakanud jälle igatsema. Rahulolemine oli kadunud ja valud olid jälle võimule tulemas. Ja siis hakkas kuningas hinge ja kurb meel igatsema lohutust. Kui tema väga vana oli siis mõtesta kord maakerale jälle tagasi anda tema tähtedega ööd. Kuid naise viimane soov oli temale püha ja ta jättis kõiki nii nagu oli. Aga ise vaatas ta igatsedes Linnutee poole, mille ümber seisid endistel aegadel siravatajad. Ta sõitis mööda maakera jahistus pilkastel unetu öödel vete ääres ja kuulates pimeduse surisevad vaikust. Ning sellest vaikusest, nagu tõusis ühine suur maakera ohe. Anna meile tagasi meie tähetaevas. Ta kohtas metsast tulnud meest, kes oli eneses teinud kuninga ja temalt ära langenud ühes oma riigiga. Ta läks rahu armastajana tema juurde ega tarvitanud tema vastu oma võimu. Küsis vaid, miks on tema ja tema alamad ära langenud maakera riigilt ega austa antud õnnesajadusi. Kas andsid sa tähetaeva surnule meie õnneks? Kas uputasid sa kuu meie õnne pärast? Nõnda kostis külmalt vastane. Siis istus kuningas öövaikuses vee ääres ja mõtles viimse puhkepaiga rüvetamisena tundis ta juba mõtetki inimestele tagasi tuua tähed ja kuu. Aga ta teadis, et ta seda peab tegema ja teed. Ja äkki hakkas pilkases pimeduses üks lind laulma. Ta laulis häälitsedes ning punased rubiinhelid tilkusid Helme ridade vahele, mis hõbedaselt vestlesid nagu pääsukese viisil koduselt, lobiseb lapseliku lohutuse nukule tuli mustlaste eest, sekka sulasid ööbiku sügavad südamehääled. Nagu kirglik lohutustahe. Ei ole viga midagi. Ei ole viga, midagi. Küll läheb mööda, kõik. Küll läheb mööda, kõik. Siis teadis kuningas järsku, et see lind oli tulnud ülalt linnuteelt et ta oli siia maa pääle lennanud, et tema otsust kinnitada. Ja kuningast tõusis ning võttis kokku kogu oma jumaliku jõu. Ta tõstis käed taeva poole ja lausus. Saagu taevas jälle täis tähti. Ning hakkasid tõusma tähed, nagu ilutulestik. Aeglaselt kerkisid nad kõrgele. Aeglaselt otsisid nad omad kohad kätte taevalaotuses ja aeglaselt kerkis kuu üles nende keskele. Kuningas kuulis, kuidas eemal kaugele aknaid avati aegamööda pääle pühalikku vaikimist hakkasid kostma rõõmsast ärevusest hääled. Kui ta mõtles merele, mis oli nüüd must ja kõle kristallist kirstu ümber, siis murdus ta süda tema kustuvasse kuulmisse kostisega veel Linnutee linnu hääl tema üle vajuvasse pilkasse pimedusse. Ei ole viga midagi. Küll läheb kõik mööda külla, kõik mööda.