Palverännak ei ole tavaline retk, väljasõit või piknik, sõnaskeesi vorm, vaimne otsing ja füüsiline pingutus, tahe ja valmisolek end ületada. Ning kuigi igal palverännu siht on niisama tähtis ka teelolek sihtpunkt, kulgemine ja rändur. Neist kolmest koosnebki palveränd. Mina olen Martti Kalda, helipuldis on Maristamba ja see on palveränduri päevaraamat. Palveränduri päevaraamat. Tänaseks palveränduri päevaraamatu külaliseks on Ülari Kirsipuu muusik, produtsent paljudele ilmselt tuttav ka kui laps filminäitleja. Aga siin on ta täna eelkõige selleks, et rääkida sellisest huvitavast nähtusest nagu muusika ja muusikute fännamine ja ka reisid sellel eesmärgil. Kellel on sa iseennast, näed, kas sa näed ennast muusiku või produtsendina või ei olegi sellele iseenesest sinu jaoks vahet? Niuke mulle alati natuke keeruline küsimus, aga tõenäoliselt olen ikkagi eelkõige muusik. Kuigi antud hetkel ütleme seda, muusiku elu on jäänud natuke vähemaks. Ja, ja ütleme töiselt olema produtsent, aga hingelt olema ikkagi muusika. Elus oli mingi periood, kus ma loobusin muusikast üldse. See oli umbes 10 aastat tagasi, kui ma loobusin, tegelikult nagu tegevmuusikukarjäärist. Mul mingil hetkel lihtsalt tundus, et seda sai liiga palju. Ja siis ma jätsin muusika tegemise järele. Aga see oli lihtsalt, nagu selgub, mingi paus. Ja egas oma juurtest kuidagi kaugemale väga ei saa ja, ja elu näitab, et järjest rohkem tuleb seda muusikat tagasi. See tähendab siis seda, et kui sa oled ise olnud muusik ja, ja ühtlasi oled ka muusika austaja siis sa oled näinud teda muusika fänluse, mõnes mõttes võiks öelda, et mõlemat poolt sa oled näinud seda maa peal olles kuidas auditoorium läheb vaimustusse sellest muusikast, mida sina teed või nii-öelda bänd ühiselt teeb ja, ja tõenäoliselt, et ka siis muusika armastajale. Teiselt poolt suhtud väga kiivalt mõnedesse muusikutesse, kuidas see kokku sobitub. Noh, eks ta ikka sobitub, et selles mõttes see energeetika, mis tekib maa peal olles seos publikuga, on loomulikult niuke, kirjeldamatu kogemus. See, mis puudutab seda muusika fännamist ilma selleta, et sa oleks lavalaudadel see on kuidagi selline, et mul on jäänud tunne alati, et inimesed, kes muusik ka ei tegele fännavad seda muusikat kohati rohkem kui muusikud ise. Ma tean inimesi, kellel on, ma ei tea kümnetest tuhandetest plaate ja, ja nad on tohutud muusika, fännid, nad jäävad sellest ajaloost, inimeste igasugused erinevad faktoloogia, et et minu jaoks on see olnud kuidagi selles mõttes nagu niuke, tunnetuslik, ma ei ole kunagi otseselt plaate kogunud ja, ja see on olnud natukene kaootiline see, see, ütleme mingisuguste oma lemmikute plaatide soetamine või, või nii-öelda nende radadel käimine. Et see on, see on, ütleme kuidagi see on osa sellest sellest palvele, rännakust, mida me nimetame eluks. Ja, ja see on lihtsalt su eluteele satuvad mingisugused asjad, millele sa kuidagi vaistlikult hakkad järgnema. Ma olen seda meelt, et inimesed ei saa ise valida, mis neile meeldib, vaid on mingisugused kunstiliigid, mis neid kõnetavad rohkem. Ja iseasi on siis see, et kas seda järgitakse või, või mitte. Oled sa minuga nõus, kui ma tõmban sellise julge paralleeli, et muusika fännamine on, on omamoodi kujust mitte religioon, siis kultus, et seal on oma oma tseremooniad, oma müüdid seal on oma noh, isegi filosoofia, paljudel kuulsatel muusikutel, mille fännid on omaks võtnud, seal on, seal on isegi tekkinud teatud sellised kogudused fännigruppide näol. Paljude surnud muusikute puhul saavad nad kokku, külastavad nende haudu või nendega seotud paiku ja tihti on saanud sellest ka seda kultust ümbritsev teatud selline majanduslik ettevõtmine. Jah, ma arvan küll, et see on religioon selles mõttes, et et mitte minna väga filosoofiliseks, aga mis religioon on, eks ta on oma jumala otsimine, iseenda otsimine, kas siis läbi jumala iseenda leidmine või iseendas jumala leidmine. Ja, ja ta on ju mingisugune kogemus ja mingisugune elamus. Ma arvan, et see muusika ja fännamine on põhimõtteliselt sama asi, et saagenereerid läbivamalt mõttekaaslaste mingisugust tunnet ja üritad midagi kogeda. Aga Ma arvan ka, et nagu ma ennem ütlesin, et see on paljuski seotud eelkõige nende inimestega, kes ise seda muusikat ei viljele. Muusikul õnnestub seda kogeda läbi selle selle muusika esitamise. Jah, sinna kuulub ka see, et noh, kui me tõmbame siin jõuame näiteks siia Elviseni. Et Eestis tõepoolest on Elvise fännklubi erinevatele aegadel rohkem või vähem koos käinud, siis ikkagi enamus nendest fännidest ei ole muusikud. Nad on tavalised kodanikud, kellele lihtsalt meeldib see, mida Elvis omal ajal tegi. Ja sealhulgas siis ka muusikud, kes on mingil põhjusel jäänud teda austama ja mängivad ta muusikat ja populariseerivate seda siin väiksel Eestimaa pinnal näiteks. Aga ma küsin nüüd teiselt poolt vaadates, et kas muusikuna laval olles on kohati selline noh, nii-öelda jumala tunne On küll, on küll, ma arvan, et see see jumala tunne, muusikule lava peal on suurem kui kirikus ehk see võimalik ekstaas või, või jumala kogemine kuskil koguduses. Sest seal tekib mingisugune niuke. Noh, loomulikult on vaja asjaolude kokkusattumist, see peab olema kuidagi õige kontsertpaika, õige publik, muusikal on väga tähtis see saund. Kuidas sa seal lava peal ennast tunned, et kui mugavalt ja veel mingite x faktorite kokkulangemine. Aga ma arvan, et see on noh, jah, tõepoolest süvausklikele kirikus mingisugusel jumalateenistusel on tõenäoliselt see tunne samaväärne. Aga praegu jõudsin selle mõtteni, et ilmselt on kõige ägedam siis kirikukontsert, ütleme jumalateenistuse kontsert. Nüüd paljud muusikud, eriti eriti ameerika muusikut on väitnud, et nad oma oma muusika kaudu mõnes mõttes nagu, nagu pöörduvad jumala poole või on nende muusikas selline jumalakummardamise element väga-väga olulisel kohal ja ma nüüd ei mõtle päris selliseid noh, nii-öelda kirikubände või selliseid noh, Ameerikas on tulnud ka selline asi nagu gospelmuusika, mis on väga oluline, samamoodi on päris mitmeid popbände, aga ka ka tõelisi kuulsusi, näiteks Johnny Cash, kes väga sageli oma lauludes viitab jumalale usub sellesse, et see tema muusika mõnes mõttes on, on pöördumine jumala poole Tema puhul on see väga hästi mõistetav selles mõttes, et ta oli otsapidi põrgus kogu aeg ehk see tõenäoliselt see elu, et ülemõtlemine tema puhul oli nagu tihem tegevus kui tavamuusikult, aga, aga ma arvan, et muusikul on ikkagi see, et mingi võimalik niuke eriline tunne või see või see, see jumalusega ühtsuse tunnetamine. See on kuidagi niuke alateadlik, selles mõttes, et vaevalt keegi sellel hetkel jõuab jumalale mõelda. Aga tõenäoliselt see hetkes olemine ja see tunne on vägagi religioosne. Aga jõuame nüüd Elvise juurde, mis on, mis on üks kõige põhilisematest eesmärkidest, miks ma sind siia kutsusin? Kas sa nimetad ennast Elvise fänniks? Ma arvan küll, jah. Ma nimetan ennast sellepärast, et ma ei ole tast saanud üle ega ümber oma muusikukarjääri jooksul. Aga ma ei ole teda selles mõttes nagunii teadlikult fännanud, et ma oleks kogunud raamatuid, ta plaate, koguneta filme, ma olen kõiki neid kusagil niimoodi läbi käinud. Aga jah, ta puudutab mind. Ma küsin siis sellise intrigeeriva küsimuse, mis on isegi võiks olla kahemõtteline, kas Elvis elab? Ma arvan, et ta elab. Ma arvan, et ta elab, saab tänu sellele, et tema tema austajaid on nii palju ja, ja see jälg, mis siia nagu jäi see jättis tõesti selle, selle tunde, et ta elab. Kas ta nüüd maiselt kuskil eksisteerib, selles ma natuke kahtlen, kuigi teoreetiliselt oleks see ju võimalik. Aga ma arvan, et ta elu oli nii palju intensiivne ja, ja lihtsalt füüsiline ja vaimne võib olla keha ei pidanud sellele vastu. Ta ikka tõenäoliselt Mattiga reaalselt maha, et ta ei ei põgenenud kuskile saarele üksi elama, kuigi nii spekuleeritakse. Millest see tuleb, et paljud kuulsad muusikud on nii kiiresti läbi põlenud? No meil on olemas selline nähtus, millest räägitakse, nagu 27 klubi Elvist küll ei kuulu sinna, kus siis näiteks Chanist Chaplin, Tim Morrison, Jimi Hendrix, Brain, Johns. Ja siis viimasel ajal Kurt Cobain ja EMI Vainhos kuuluvad, kes on kõik 27 aastaselt ära surnud. Paljud siis vägivald sel kombel või iseendalt elu võtnud. Et millest see tuleb, et muusikud nii kiiresti läbi põlevad. Äkki sa seletad muusikuna, kuidas see võimalik on? See on väga hästi võimalik, ma arvan, et see eelkõige tuleneb sellest, et nende Ma ei oska seda väljendit öelda, aga, aga ütleme, nende tunnetus on keskmisest kõrgem. Ehk nad on tundlikumad igasugusele asjadele, oma edule, oma läbi põlemistele minu pärast kas või sellele, kuidas keegi sind täna kõnetas, solvas kuidas sul läks, et ütleme, nende tunnetuslik pool domineerib nende mõistuse üle, kus võiks nagu rahulikult kainelt ära seletada endale paljusid asju. Ja läbi selle tulevad need mingisugused valuvaigistid, on nad siis kellele alkohol, kellele mingisugused narkootikumid või kolmandatele veel midagi muud. Ja see aitab sellele asjale natukene kaasa. Aga eelkõige on ikkagi see, et inimese vaim ei ole valmis nendele võõrastele muutustele, mis tegelikult nende eduga kaasnevad. Olles seal näiteks seal kristlane, vaadates, kui palju Elvisel olid kõike siis siis saad aru või üritad sellest aru saada, seda tohutut raha hulka, ütleme, see on see raha pool, aga ütleme, seal lääne ühiskonnas kaasneb sellega, et selle raha juurde alati tekib mingisugune seltskond inimesi, kes elatuvad sinust, kes on nagu kaanid su ümber, kes imevad sinust välja niisu energiat kui su raha, kes pealtnäha on nagu usu toetajad sa, sa satud sinna kuidagi niukses energeetilise lõksu. Ma arvan, et nende inimeste vaim lihtsalt ei pea sellele vastu. Nad ei ole selleks nagunii-öelda valmis. Et nad on ju mingil hetkel olnud, et tavalised kodanikud lihtsalt saanud läbi oma mingisuguse x-faktori ja asjade kokkusattumist kuulsaks sattunud sinna rattasse ja põletanud seda edasi 100-ga. Ehk siis neil on vaja seda kiiret tempot selleks, et genereerida uusi ideid, uut ideed selleks, et raha toota, et see rahamasinat käigus hoida ja neil puudub tegelikult võimalus sealt ratast maha astuda. Ümbritsevat raha ja kuulsuse sellist säravat palli ongi üldse võimalik, nagu sellest muusiku loomingust lahutada. Selliste kuulsuste puhul. Ma arvan, et mitte kui mingil põhjusel saab kuulsaks keegi inimene, kes on selles mõttes nagu küpses eas, kes on nagu vaimselt stabiilne ja kelle maailm on nagu kuidagi raamidesse jäänud ja ta ei lase mõjutada sellel edul endast, siis küll aga reeglina kuulsaks saavad inimesed, kes on noored. Ja, ja see on see hetk, kui maailmapilt alles kujuneb. Hakkab kujunema, et nad ei ole. Ma arvan, lihtsalt selleks valmis. Nüüd sa juba mainisid Helvise kuidas seda võiks nimetada farmi Elvise maavaldust kreislandis Memphise lähedal Tennessee osariigis, kus ta siis elas ja ühtlasi ka ka suri kogu, kus vannitoas 42 aastaselt ja ühtlasi paika, kus siis kõik Elvise fännid kokku tulevad. Vaatasin ametliku Kreislandi kodulehekülge, mis siis väitis, et eelmisel aastal külastas 740000 inimest. Seda, seda paika sa oled seal käinud. Kirjelda seda kohta ja seda, seda meeleolu ja seda õhustikku, mis seal valitseb. See oli minu jaoks natuke niuke kummaline elamus. Et aastal 92 meil oli teada teksti, eks ole, et meil oli just siin nõukogude riik kokku kukkumas ja, ja kõik see ameerika mull paistis väga roosa ja suur. Et ta oli selles mõttes kummaline, et sa astud sealt väravast sisse, okei, sa näed neid hooneid ja arhitektuuri ja mis tal seal oli. Aga tegelikult sa ikkagi tajud ära, et tegemist on lihtsalt ühe rahamasinaga. Et ütleme, tõelisele Elvise fännile või palveränduritele seal tegelikult puudus võimalus nii-öelda mõtisklemiseks. Kui sa lähed kuskile hoonesse sisse, siis Sa kõnnid üksteise järel, sa ei tohi sisuliselt peatuda mingit giidid seletavad tohutud massid, seal puudub see hetk, et ma nüüd seisatan, korra, mõtlen, tajun, et tema kuningas elas kunagi siin. Ja see mind natukese nagu häiris. Aga küsimus oli sellest, et me tuleme nõukogude ühiskonnast ja seal on, eks ole, teistsugune ühiskond, kus rahamasin võib-olla võimaldab praegu ikkagi seda suurt muuseumi nagu üleval hoida. Ja muidugi see, et eks ole, sul on kõikvõimalikkuse nimi, nänni müük, mis ilmselt on jube oluline. Minule võib-olla mitte, aga minu jaoks oli just see oluline, et sa, sa veedad seal nii-öelda selle hetke, kus sa lihtsalt mõtiskleb ja see, seda mul ei õnnestunud seal millegipärast teha. Selles on süüdistatud tegelikult ka algselt siis Elvise isa, kes organiseeris tema ümbermatmise sinna, sinna käis landi surnuaialt ja hiljem siis Elvise ja abikaasat pressellakes avas kogu selle selle kompleksi üldse külastajatele, väidetavasti selleks, et seda üleval pidada. Just tõenäoliselt teenib päris hästi selle pealt, kui juriidiliselt kuulub see tütrele Liisa marile kogusega Islandi kompleks. Oled sa veel käinud mõningates sellistes kohtades, mis seotud eelmise või mõne Muusikuga no ikka selles mõttes, et sealsamas Memphises on üks veel üks püha paik nimega sans tulija. Sans tuli on siis üks kuulus pisikene stuudio kus viiekümnendatel salvestasid paljud muusikud nii valget kui mustanahalised ja nende muusikat, siis hakati hiljem rock n rolliks nimetama. Õigemini juba tol ajal, aga algselt Jacques peri nimetas ise oma muusikat näiteks bluusiks. See on üks igavene vahva koht on imepisikeses stuudio. Ta on minu arust tegutseb siiamaani. Ja selles mõttes, et see oli küll selline nagu vahva hetk, et sa oled kohas, kus sa saad aru, et kohapeal loodi midagi, mis on mõjutanud miljoneid inimesi, kaasa arvatud sind ennast ja puhttehniliselt kui tänapäeval valdavalt salvestatakse, ikkagi eraldi mängides. Ma ei pea silmas, eks ole, masina muusikat, mida tehakse arvutite abil, vaid kui live muusika salvestatakse, siis üldiselt isoleeritakse erinevad mängijad teineteisest. Et sinu instrument või su laule ei kostuks teineteise mikrofonidesse, sest tol ajal salvestati kõik korraga. Ja see oli selles mõttes nagu huvitav, et sa vaatad, et tavaline pisikene ruum, et nad, kuidas neil õnnestus omal ajal tegelikult nihukeste piiratud vahenditega teha sellist soundi. Ja see oli küll niuke vahva vahva koht nagu, nagu väike külakirik kuskil tee ääres. Saatuse tahtel me olime seal ansambliga kompromaatsiplu ja meil olid isegi plaanid, et meil äkki õnnestuks natuke salvestada, aga tol hetkel meil ei olnud nii palju raha, et seda teha. Aga kunagi võiks seda uuesti proovida. Kuidas sulle tundub, kas selle kuulsuste muusika juures, mis nad on teinud, on olulisem see meloodia või on oluline ka see sõnum, mille nad on siis sinna sõnadesse valanud. Miks ma seda küsin, on sellepärast, et näiteks Tim Morrison, teine äärmiselt kuulus muusik ja, ja varalahkunud tema väidetavasti pidas ennast eelkõige luuletajaks ja leidis, et tema põhiline sõnum inimestele on selles tekstis, mille ta on kirjutanud ja see muusika, meloodia, see kogu see doos, mille kaudu ta seda seda edastab ainult selline vahend selle luulesõnumi edasiandmiseks. Ma arvan, et erinevatel aegadel oli sellel tekstil erinev tähtsus. Viienda aastate lood on väga lihtsad, räägivad punastest autodest ja patsidega tüdrukutest ja teksapükstest. Et sellisel, ütleme selle muusika puhul see tekst ei ole oluline. Ja Ma ikkagi arvan, et meloodia ja harmoonia ja rütm ja selle esitus on, on olulisem kui see tekst popmuusika puhul, sest olles ise ju mitte inglisekeelne inimene ja nautida seda muusikat, on ikkagi väga palju, mis jääb hoomamatuks, aga vaatamata sellele, et, et sa ei saa kõigist nüanssidest selles tekstis aru, see muusika sulle ometi meeldib. Ja ma arvan, et nii on ka nagu paljude teiste rahvastega, kes fännavad Ameerika muusikat näiteks Jaapanis on väga suur rockabilly rock n roll'i austajate seltskond. Ma arvan, et nad suure tõenäosusega ei süüvi neisse tekstidesse, küll neile meeldib see kultuur mingisugune unelm, mida seal kunagi viiekümnendatel Ameerikas loodi needsamad suured autod ja võib-olla see riietumis ja käitumiskultuur ja sõltumatut siis sellest tekstist. Aga noh, loomulikult seitsmekümnendatel ja tõenäoliselt juba varem tuli see, see tekstiosa kirjanduslikus selles muusikas nagu muutus nagu oluliselt tähtsamaks, et need sõnumit, mida edastati, siis kandsid eelkõige kandis seda sõnumit kandis eelkõige tekst, mitte see muusika nii palju. Minu jaoks näib, et paljude muusikute jaoks selline oma ampluaa laiendamine seisneb sageli selles, et nad lähevad muusikamaailmast filmimaailma ja liiguvad nende vahel. Elvis koos Sinatra ka oli üks esimesi muusikuid, kes hakkas aktiivselt mängima ka ka filmides. Et Elvis tegi kuuekümnendatel päris mitmeid filme. Enamus nendest olid küll muusika filmid, kus see, kus tema lauluoskus pandi ka proovile. Kuidas sa sellesse muusika ja filmi sellisesse läbipõimumist ja tänapäeval on seda väga palju. Väga paljud muusikud. On saanud näitlejateks ja tihti ka vastupidi, paljud kuulsad filminäitlejad on, on muusikud paljude puhul me ei tea seda või ei teadvusta seda. Aga aga nad seda on. Kuidas sa sellesse seosesse suhtuda? Ma arvan, et tol ajal see seos oli väga ühene see oli see, kui sa satud rahamasina rattakeste vahele. Ma ei usu, et see oli Elvise enda soov. Selle taga oli kolonel Tom Parker, kes oli tema mänedžer ja kes lihtsalt tundis selle Hollywoodi raha lõhna. Ma ei usu millegipärast, et tervis oli ise väga õnnelik nende filmikeste üle nadolid, niuksed, kergemad meelelahutuslikud ja niuksed. Noh, ajaviitefilmid, et ma olen isegi kuskilt lugenud, et ta oleks tahtnud hea meelega teha mingit tõsist rolli. Aga seda talle ei pakutud ja võib-olla see ei oleks ka nii hästi peale läinud. Elvis on andnud meile ka väga palju selliseid huvitavaid sümboleid popkultuuris, et räägime kas või roosast Kädil lätist või kui räägime väljendist Elvises lähtepilding. Et mis sinu jaoks Elvise selline kõige suurem sümbol maailma kultuuri jaoks on, kui me nüüd muusika kõrvale jätame? Jah. See on selles mõttes keeruline küsimus, et, et tema puhul muusikat kõrvale jätta on suhteliselt keeruline, aga mis ta tegi, ta võttis, eks ole, tegelikult musta muusika, laulis selle valge mehena nii nagu mustad seda teevad. Kui teda raadiost alguses lasti, siis keegi ei kujutanud ette, et see on valge mees üldse. Ta lisas sinna oma oma mingisuguse ebamaise sexabiilsuse energeetika, ta lõi sellest nagu ütleme niimoodi, et ta võttis muusika ja muutis selle mingisuguseks kultuuri osaks või selliseks popkultuuriks, et see tekitas mingisuguse niukse rahamasina. See tekitas selle, et teda tarbiti meeletutes kogustes. Ta suutis, eks ole, miksida seal nii kantrimuusikat kui ka gospelmuusikat. Meil ausalt öelda, suur isa oli mustade rütmibluusi. Tal õnnestus kokku saada, eks ole, andekad mänedžeride promootoritega kes siis tekitasid selle, et nad ju ei teinud seda mitte sellepärast, et teha mingisugust kultuuri. Ei, nad tegid seda sellepärast, et teha raha. Ja see raha tegemine omaette, siis tekitasin mingisuguse sellise asja, mida me nimetame ma tea popkultuuriks näiteks. Sest enne seda olid ju piltlikult öeldes ja pojad käisid ühtemoodi ülikondadega riides. Kuskil viiekümnendatel tekkis see, et mingisugune põlvkondadevaheline, nagu erinevus avastati teismelistel on tegelikult väga palju raha ja nad on väga head tarbijad, hakati neile midagi pakkuma. Ma arvan seda, et, et Elvis tekitas selle popkultuuri. Enne seda seda väga palju ei olnud. Piltlikult öeldes tekkis mingisugune asi, mida noored inimesed hakkasid massiliselt tarbima. Räime siis ilmselt subkultuurist, et noh, kõige ilmsem väljapaistev asi sellest on Elvise kultusest välja kasvanud, on, on tõenäoliselt riietumisstiil talle väga sellist omased kontselt ülikonnad, mis põhimõtteliselt on täiesti mood omaette. Jah, sa ilmselt pead silmas neid 70 aastatel nihukesi pükskostüüme ja keepe mis on ju täiesti nagu ulmefilmist. Kusjuures meil Memphises isegi õnnestus kohata mingisugust venda, kes öeldi, et tema disainis Elvi selle seitsmekümnendatel riideid ja oli ta Roadi ehk siis transamees. Et noh, see on, see on jälle üks osa sellest mingisugusest showst. Ega ma arvan, tõsine Ta on väga tõsiselt neid riideid ei võta, aga samas ilmselt sellel ajal oli ta midagi ainukest kosmilist ja teistmoodi see esinemise vorm nii otseses tähenduses riietuse mõttes kui ka see vorm, mismoodi laval ollakse, show'd tehakse, et see ilmselt jõudis nagu väga-väga täiuslikkuseni. Tegelikult on see jabur. Kui nii võtta, ma just eelkõige mõtlesin seda, et kui tänapäeva lauljate puhul on on hästi tavaline, et nad teevad oma mingi riidebrändi või teevad oma lõhnaõli, brändi või, või ehtefirma, kes siis müüb nende asju. Et siis Elvis ilmselt oli esimene, kes sellisele täiesti muusikavälisele asjale nagu mood aluse pani räimi seda tüüpi asjale. Maa taas kord millegipärast arvan, et siin taga ei olnud ta ise vaid ta pigem nõustusele jamaga või mitte ja lihtsam. Ilmselt oli nõustuda, et kui vaadata tänapäeva näiteks Elvise imitaator, neid, mis on ju maailmas tuhandeid. Valdavalt nad ju imiteerivad seda 70.-te Elvist, sest tema välimus oli lihtsalt tol ajal nii kardinaalselt teistsugune. Mitte niivõrd palju seda 50.-te Elvist. Kas surm annab ühe sellise muusikukultusele väga palju juurde? Liigagi palju. Kummaline minu jaoks, et kui vaadata kas või eesti muusikuid Grapsi eluajal eriti viimastel aastatel ei rääkinud keegi tast palju midagi peale surma, siis avastati, et oi, ta oli ju jube vinge vend. Või, või sama asi on praegu, mis toimub Jaak Joalaga. Mingil hetkel oli ta täiesti justkui kadunud üks Eesti muusikutest, kes on palju linti laulnud, peale ta surma avastatakse, teda enam ei ole. Ja siis hakatakse teda ekspluateerima nagu tagantjärele kaevatakse üles erinevat faktita elust, kirjutatakse raamatuid, tehakse telesaateid, kaevatakse vähetuntud salvestusi esile ja see on minu jaoks tegelikult parajalt tobe. Et seda ei osata ja ei suudeta teha nagu inimeste elu ajal vaid et see surm annabki siis selle tähenduse tema elule ja tema loomingule. Alles sellel hetkel hakatakse siis tundma, et nüüd on midagi puudu või keegi on ära. Mis sa arvad, kas? Mõned nendest kuulsustest, kes on varalahkunud, võisid kui mitte teadlikult, siis alateadlikult isegi oma oma surma soovida selleks et oma kuulsust kuidagi kasvatada. No ma mõtlen, siin näiteks, eks ole, me oleme siin maininud Morrisoni ökobeini, kes on tohutult kuulsad, keda ümbritseb selline suur kultus, mõlemad lahkusid 20 seitsmeselt. Samas meil on siin kõrval Bob Dylan, kes teeb endiselt muusikat. Aga kes on kadunud pildilt just nii, nagu sa ütlesid, on jäänud mingisugused tema valaja lood, aga ta just nagu praegu on, on täiesti nähtamatu. Su küsimuses oli minu jaoks kaks poolt, üks pool oli see, et kas nad tahtsid ja ootasid oma surma, siis ma arvan, et jah kas nad tegid seda selleks, et jääda nii-öelda pildile või tekitada mingisugust raha masinale väikest õli juurde valada, siis ma arvan, et mitte. Öeldakse, et inimene lahkub siit ilmast siis, kui ta on otsustanud seda teha selles mõttes, et ta vaim on nagu valmis ta sureks siis, kui ta on otsustanud seda teha. Mitte sõna otseses mõttes. Kuigi nende artistide puhul võib ka niimoodi öelda, kuna mõned neist läksid, eks ole, enesetapuga meil on väga keeruline, et ütleme võimatu ette kujutada seda elutempot, mida Nad peavad teatud hetkel nagu taluma. Praegu omandab teistsuguseid dimensiooni, et see on viie ja kümnekordne tavainimeste elutempodega. Kui palju sa pead suutma ära teha lühikese päeva jooksul jääda veel kuidagi selle juures normaalseks? Meile tundub see 27-st klubi nagu justkui väga vara läinud inimesed. Samas arvestades nende tempot, mida nad pidid läbima ja tootma ja tegema siis võib-olla ei olegi nii vähe arvestades inimese eluiga, jah, see on tõesti väga, väga lühike, aga aga ma arvan, et moel või teisel nagu arvestasid sellega, et need ei olnud piltlikult öeldes õnnetused või rumalad juhused, vaid lihtsalt pidi nii minema. Ja see, et Elvis isegi nii pikalt vastu pidas kuni 42, see on suur asi, tegelikult mass värskendasin ka täna mälu ja lugesin, et tal olid ikkagi väidetavalt, et need kaasasündinud mingeid uneprobleemid mis sai alguse sellele, et ta tarvitas päris palju unetablette ta piltlikult öeldes võttis öösel tablette, et magada, avaldablett üleval olla. Mõtlen, et tavakodanikul on selle artisti intensiivsus väga keeruline ette kujutada. Kui hull see võib olla tegelikult. Siinjuures tegelikult tasub meenutada ka veel ühte vana ja äärmiselt kuulsat meest Aleksander suurt, kes ütles, et ma ei mõõda oma suurust selles, kui kaua ma olen elanud või kui kaugele ma olen läinud, panen mõõdan selles nii-öelda kuulsuse hulgas, mis, mis mul on. Kõlab hästi. Sa juba mainisid tegelikult seda seost ka Eesti muusikute, kes avastatakse pärast nende surma. Kas sinu arvates on Eestis mõned muusikud, kes vääriksid mingisugust samasugust memoriaali või, või samasugust kultust nagu, nagu Elvise ümber on? Kindlasti nad vääriks, aga sel juhul hakkaks natuke jälle lõhnama mingisuguse niukse raha järele ja sellele on natuke paha maik juures. Pigem. Ma arvan, et jah, nad võiksid olla kuidagi märgitud mingisugustel sellistel kohtades, kus on inimestel võimalus käia ja mälestada ja meenutada neid. Ma ei oska, maiose inimene, kes, kes pakuks välja, mis asi see on, on seal mingisugune täheke kuskilt tänaval võib-olla mitte, aga ütleme, Eesti on nii palju väike, et inimesed, kes tegelikult neid teadsid ja tundsid ja nende matustel käinud ikkagi teavad, kuhu nad on maetud ja nad tõenäoliselt nende mälestamine käib läbi nende matmispaikade ja loomulikult mingisuguste ürituste siis mida aeg-ajalt korraldatakse kellelegi austuseks mälestuseks. Kui nüüd meid kuulab, mõni selline noorem või ka, miks mitte vanem inimene, kes, kes mõtleb, et et talle tõeliselt meeldib üks või teine, teine muusik ja ta tahab teda korralikult fännata. Oskad sa anda mingisuguseid praktilisi soovitusi, kuidas seda teha? See on päris huvitav küsimus, noh, tänapäeval on, eks ole, Seva huvitav asi nimega Facebook. Aga ütleme, et artistide Facebook on reeglina ka selleks, et ennast promoda või, või teha oma mingisugust turunduse, marketingi tööd. Et neil on seal neid sõpru nii palju. Et nad ei erista seal. Neid inimesi, kes tõesõna tahaksid nagu tuttavaks saada. Võib-olla kõige lihtsam soovitus oleks see, et võtta kontakti selle oma oma lemmikuga sellisel hetkel, kui seda teised ei tee. Piltlikult öeldes, kui artist tuleb lavalt maha ja läheb sinna lava taha väga suur hulk inimesi, kes tahab autogrammi, kes tahab pilti teha, siis on see selline hetk, kus sa ei saa temaga nagu rahulikult rääkida. Et, et pigem püüda talle läheneda näiteks enne kontserti või tema proovi ajal või veel parem tegelikult mingisugusel mingisugusel töövälisel ajal üritada talle ma tea saata mingisugune normaalne sõnum, et see artist saab aru, et tegemist ei ole mingisuguse hullu fänniga vaid normaalse inimesega, kes tahab lihtsalt korraks kontakti võtta ja võib-olla lihtsalt kirjeldada seda, mida ta temalt soovib, on see foto, autogramm, plaat või mis iganes või lihtsalt viis minutit juttu rääkida, selle suurepärase mõttega lõpetame. Tänase saate külaliseks oli Ülari Kirsipuu MINA OLEN Martti Kalda. Helipuldis oli Maristamba. See oli palveränduri päevaraamat. Aitäh.