Kibelen. Targa. See oli uskumatu, kuidas mõni sihtpunkt võis asuda hiiglaslikus Moskva linnas otse metroo väljapääsu vastas vaid mõne meetri kaugusel. Täpselt sama uskumatu oli see, et erinevalt kunagistest aegadest võisin ma sealsest uksest sisse astuda ilma trügimata rääkimata närveerimisest, kas mulle ka kohta jätkub? Ma lihtsalt läksin ja teadsin, et olen oodatud, sest kokkulepetest osatakse selles majas punktuaalselt kinni pidada. Olin jõudnud ta kanka teatrisse kõige kuulsemasse paika samanimelisel väljakul, mida erinevatel aegadel on peetud mitte üksnes Vene, vaid ka üheks maailma teatrielu keskpunktiks. Selle eesotsas on mees, kes saab septembris üheksa. Tänud ja kes 1964. aastal legendaarse etendusega hea inimene. See suanist pani aluse ka oma legendaarsele tagankale. Täna on tema kõrval tähtsaimaks abiliseks kõikvõimalikes asjades peamistes ungarlanna. Seda abikaasa, kata linn, ka võõrkeeli valdav poeg. Autor lööb mitmete projektidega, tegeledes teatrielus kaasa. Maestro kabineti eesruumis võttiski mind. Istuge Tallinn sale, tumedate prillidega teksaseelikus proua oma mehest täpselt 30 aastat noorem. Rääkisime ajada näiteks niisama tühjast-tähjast, sest küllap minu ootusärevus paistis kuhjaga välja. Seni olin Lubimovit pildi pealt näinud ja televiisorist ja sedagi päris tükk aega tagasi. Kui aus olla, siis muretsesin ikka mõnevõrra küll, kuidas üheksakümneaastase vanainimesega jutt sujuma hakkab, kui ühel hetkel reibast häält ja mürisevad naeru, kuulsin järgmisele. Seisin vastamisi sirgeselgselt ja särava pilgulise Juri Petrovitš endaga. Astusime tema kuulsasse sadu autogramme täisseintega kabinetti ja jutt Lubimovitega võis alata. Tänases saates laulab endi nähtaganka teatri näitleja Vladimir Võssotski ja keskeprogrammi autor Haldi Normet. Varna soovib siinkohal loomulikult head. Tõdes naeratas üürile viimuv nagu kevadine päike, meenutades hetkeks turvalist, tasast ja lepliku vanaisa ning üldsegi mitte mässumeelset lavastajat ja kirglikku teatrina altarit. Kata linn oli rangem ja vaoshoitum, aga tema olekust võis raudselt aduda, et seal on peidus tubli ports ehtsat Ungari temperamenti. Need kaks kuuluvad kokku nagu sukk ja saabas ning minu esimene küsimus sellele teatri perekonnale oligi, et kui kaua juba? See on siis 30 aastat on kestnud viima mitte abielu ja see on täiesti eriline liit, ruttas juuli Petrovitš kinnitama. Mina olin selleks ajaks küps ja elu näinud, kuuekümneaastane mees, kata linnaga noor naine ja kohtusime Ungaris riigis, kuhu ta kanka teatrit omal ajal ei lastudega lastud. Mul sai ikka lõpuks hing väga täis, sest asjaga kaasnesid ka pidevad valetamised ungarlastel, kuidas teater ei saa või mina olen haige. Lõpuks vastus külalisetendused läbi suruda ja me sõitsime riiki, kus ma kohtasin oma tulevast naist. Ka Tallinn oli tollal üks paljudest Ungari poolsetest vastuvõtjatest. Jah, me saime kokku, minu elus oli see täielik pööre. Meil on suurepärane poeg ja ma hoian oma peret väga. Maestro Juri piimavile meeldis oma perest rääkida ja tänase päeva seisuga on 30 nende jaoks maagiline number. 30 aastat kooselu ja 30 aastat vanusevahet. Ütleks, et 30 aastat kooselu on kõik need ressursid ammendanud. Otse loomulikult tunneme jätkuvalt teineteise seltskonnast rõõmu ja väärtustame iga koos oldud hetke jätkas pere teemal ka ka Tallinn. Kardame, muretseme kaaslase pärast. Suur hulk koos elatud aastaid pole meid küll kuidagi leigemaks muutnud. Jüri Liu piimov naeratas ja oli malbus ise. Edasi küsisin sellelt vastu oluliselt ja mägesid paigast nihutanud mehelt, kust siis ka pärineb tema meeletu töövõime. 90. eluaasta on ukse ees, aga temal on päevas kaks proovi, plus, hulk kohtumisi ja asjaajamisi pealekauba. Kas see minu elu on vist kujunenud nii, et olen pidanud kogu aeg kõikvõimalike raskuste probleemidega silmitsi seismas? Näiteks varane lapsepõlv langes kodusõja aegadesse, mind lahutati emast isast ja saadeti vana oma vanaisa juurde. Esimene tõsine karastus hakkaski pihta, tuli ju kuidagi vastu pidada, aga vanaisa ja isa oli küll kanged, töötasid end üles ja isale koos vendadega anti korralik haridustki. Arvan, et minu enese vastupidavuses ja elujõulisuses mängiski oma rolli pärilikkus ja isiklik võime hakkama saada ka väga ekstreemsetes tingimustes. Olin palju aastaid armees kahjuks ka eesti okupeerijate ridades, lisas Lubinov kurva naeratusega ning jätkas. Oi, kuidas see mulle ei meeldinud. Ja ma ei saa siinkohal ütlemata jätta kuivem, väga oleks vajalik, et meie valitsejad üks kord mõistaksid, seal võiks mõne asja eest vabandust paluda. Meil vehitakse ainult rusikatega, ohkas ta ränka pea. Neti juulil jo piim of, kes 2003. aastal sai maarjamaa Risti kolmanda klassi teenetemärgi Eesti vene kultuurisuhete edendamise eest. Eesti publik on viimovi lavastaja nägemustest osa saanud üksnes teatri külalisetendusi vaadates, vaid ka näiteks joonelisel kontserdil Tallinnas Katariina kirikus. See oli aastal 2000, kui Eesti meestelaulu seltsi poistekoor koos Eesti rahvusmeeskooriga laulsid seal kaasaegse vene tipphelilooja Vladimir Martõnovi apokalüpsist ja teose lavastas Juri Loginov. Praegu aga, enne kui jätkame vestlust Juri Petrovitš jagataliiniga, laulab endine tagant ka näitleja ja miljonite iidol Vladimir. Religioon ei. RU. 43 aasta eest tagant ka etteotsa asunud mees on käinud läbi tule, vee ja vasktorude avaetendust Bertalt Brehti head inimest, see soonist mängitakse tänini nagu mõningaid teisigi legendaarseid, algusaegade tükke, näiteks meistrit ja Margaritat tartiffi ja need lähevad jätkuvalt täissaalidele. Kahte viimati mainitud õnnestus siinkõnelejal ka näha ning võin kinnitada, et tegu polnud mingite kivistunud konservidega vaid igatepidi päevaselt kõlavate tükkidega. Teatri repertuaaris on ka doktor Shivaago Vennad garamaasoid, Medeia Jevgeni Joneegin hiljuti esietendunud antiigone. Kõik seesugused liumiovile südamelähedased tükid, mis võimaldavad tal oma sõnumeid rahvani tuua. Aga nüüd sa võid ju piima ja abikaasa katalin ka omalt poolt sõna sekka öelda teemal, milles peitub tema mehe väsimatu energia saladus. Mõndagi oleneb sellest, kuidas inimene loodud on, temas kas on energiat või mitte, arvan, et õppida seda küll pole võimalik. Aga minu mees on teatrit teinud. Te mõelge ühtekokku 75 aastat. Ta on lavastanud terves maailmas ja ma ei kujuta ette ja palju on neid, kes teavad, et Lubimofon elu jooksul avastanud 33 ooperit ja seda parimates teatrites, nagu kala on ka on Pariisi kraan Opera. Need on vaid üksikud nimed. Üldiselt on taganud ka teatrijuhti tuntud ka üheks märkimisväärseks ooperi Novaatoriks 20. sajandil isegi balletimees lavastanud, naeratas kata linn, Jaroslav na oli see 74. aastal Leningradi väikeses ooperi- ja balleti Teatris. Lisaks lugematule hulgale sõnalavastustele nii meil kui mujal. Jätkates vestlust leidis siinkõneleja, et on viimane aeg esitada piimovile provokatsiooniline küsimus selles vaimus, et eksnaise abi ole teatris ikka hindamatu väärtusega küll. Vaat see on tähtis ja tema energiat arvestades kohe eriti tähtis, ütles viimas veendunud. Te näete, et ümberringi valitseb seniolematu puhtus, meil on talveaed, maja särab ning kõik tänu Katariinale, kui küsisin, kas ungaripärane Catalina ajapikku muutunud Katarinaks, naeris Lubimov, et enam kui vihastab, siis põrutab lihtsalt katka. Aga nali naljaks, teatris valitseb kord ja asjad on aetud ning kui mõelda, kui laisk aeglane vene inimene vahel olla võib, rääkis Ljubov. On see kõik olnud väga vaevaline protsess, aga resultaat on positiivne, naeratas maestro. 10 aastat töötanud ma siin teatris vabatahtlikuna ja ainsagi rublata, sest ei saa ega tahagi seda endale lubada. Esiteks arvan, et see poleks eetiline oma mehe loodud teatrist. Teiseks, ma olen välismaalane ja minu peale hakatakse viltu vaatama Neilt teenistuse ära. Siinkõneleja imestunud pilgu peale ruttas Juri Petrovitš kinnitama, et jaja see on venelaste moodi küll nõndaks, aga tõstis katalin näpu püsti, kaotaksin ma palka vastu võttes oma sõltumatuse. Vähemalt mulle tundub nii, praegu olen ma ka absoluutselt vaba ja iseseisev oma otsustes ja väljaütlemistes ning võin teinekord vajadusel ka kurja häält teha. Ja ta oli seal. Erikuuri nalja? Jätkasin meie jutuajamist küsimusega, mis mulle juba teab, mis ajast rahu polnud andnud, ehk teisisõnu uurisin maestro piimovilt, kas ta lavastusega hea inimene seesuanist 1964. aastal ta kankale murdes kasvõi natukenegi aimas, et tema tule, järgnevad aastad kujunevad seal epohhiloovaks. Loomulikult ei osanud ma kõike seda ette näha, algasse, nii et ma muutsin lihtsalt ametit täiesti läbimõeldult. Kõigepealt olin ju näitleja, vahtongvidiaatris, tööd jagus, rollid olid muljetavaldavad ja filmides mängisin samuti ligi 20. muide ühtekokku sealhulgas ka Niko ja põrjevi juures. Kohus võis mul kokku olla 25 etendust, seda oli ikka väga palju ja üle pinguta ja andis end tunda. Kuni hakkasin järjest selgemini taipama, et minu mõtlemine ja rollitunnetus on kuidagi väga erisugused ning ma tajun pidevalt asju tervikuna ja lõppresultaadiks. Kui lavastaja juhtus olema sõber ja seejuures veel mõistev sõber, õnnestus mul talle auk pähe rääkida. Et proovime rolli juures õige minu nägemust ka. Väljapakutud variantidega jäädi muide üldjuhul nõusse ja nõnda küpseski mõtte lõpetada, mängimine ja aga-dele vastama. Aga ma tegin seda korrektselt ja mängisin kõikuma, rollid ikka kenasti lõpuni. Käisin selle usinasti ka Stanislavski lemmikõpilase näitleja, lavastaja, keedrovi seminaridel. Seejärel sai minust Žukini nimelise teatrikooli õppejõud. 1963. aastal tõin kolmanda kursuse tudengitega välja siis tolle kurikuulsa plehti hea inimese, see suanist. See asi lõi oma hoojulguse ja seninägematu avameelsusega tollase traditsioonilise teatrielu täiesti pea peale. Tükile joosta lumi ja mulle tehti ülesandeks minna taga on ka etteotsa ning puhuda seni kiratsenud teatrile uus elu sisse. Bertult Brehti heast inimesest see sonis saigi 20. kolmandal aprillil 1964. aastal avaetendus. Etendus tegemine läks maksma ei rohkem ega vähem kui 300 rubla. Laval on kaks lauda, Brehti portree ja kogu lugu. Ta kangast sai 70.-te aastate keskpaiku üks maailma teatrielu keskpunkte. On olnud ka ime, kui ta käsikäes ülijõulise publitsistikaga katsetas ka uusi teatritehnilisi vahendeid välkudest, paukudest ja muudest lavaefektidest. Kuni sinnamaani välja, et pööras üldse selja olustikulisele lavakujundusele ja pani võimsalt mängu mõne kujunduslikku üksikdetaili, mis loo arenedes võis tundmatuseni muutuda. Teatrit nimetati küll sünteetiliseks, küll rahvaliku palagani teatriks, algast telga, poeetiliseks kui ilma tegid luulekompositsioonid Võznessenski, Jessenini ja Majakovski loomingu ainetel. Psühholoogiline realism ja traditsiooniline karakteri loomine selle maja märksõnade hulka ei kuulunud. Rahvusvahelistelt festivalidel. Ta hakkas tulema auhindu, korresseed teistest riikidest, sõitsid kohale, pööritasid silmi, ahmiseid õhku ning kutsusid Vene teatri Novaatorit endi juurde lavastama. Aastaid iseloomustas ka pidev vägikaikavedu võimudega ehk teisisõnu mitte ükski viimovi lavastus ei läinud läbi esimese korraga. Terav päevakajalisus ja totruste viitamine mitte ainult kaasaegsete näitemängude, vaid ka klassika, värske ja omapärase tõlgenduse kaudu ajas Nõukogude ametnikud tagajalgadele. Igast tükist otsiti ja mis seal salata, Ta Kaleiti riigi vastalisust küll ja küll käis omalaadne mäng noateral, kus viimov mõnda etendusse lausa meelega mõne sellise detaili sisse piss, mida võis pärast esimese märkuse peale kerge südamega ära koristada, et siis tõeliselt oluline sisse võiks jääda. Aga kui 80.-te alguses keelati kõigepealt Võssotski mälestuseks tehtud etendus, seejärel Boriss kodunov ning ka Bulgakovi teatriromaani proovid säilub iimobil mõõt täis, keda kutsuti lavastama Inglismaale. Kuritööd ja karistust ning Liu piimov läks võimude aplausi saatma. Pärast üht intervjuud ajalehele Times. 1984. aastal vabastati maestro tagant ka peanäitejuhi kohalt ja veidi hiljem ka Nõukogude kodakondsusest. Tšernenko allkirjaga ontlikkust seltskonnas polnud enam viisakas Lubimovi nime mainida. Rada mulje ja ta e-preili. Kaavskavad ees ja. Jenna. Premium gold oli sülasti. Daci ei. Roni. Avakaali jõhvijad, anakaar ja. Alla'l. Roni gradient. Läheb errumaju. Jaa. Radari eelmine nigu vaade Pallikava le raad eri Stavaldu Rowota särada. Paguluses töötas Juri Petrovitš nagu pöörane, lavastades Inglismaal, Austrias, Ameerikas, Itaalias ja saades oma loomingu eest kõrgeid autasusid. Pille kutsus teda Ingmar Bergman Stockholmi kuningliku draamateatrisse, kus Lubimovi käe all valmisid Puškini pidu katku ajal 86. aastal ja meister ning margariita 88. aastal. Samal aastal naases Ljubov Gorbatšovi kutsel ka Venemaale ja vastuvõtt oli tormiline. Maailmamees asus tohutu entusiasmiga koduteatrit uuesti üles ehitama. Varjusurmas olnud tükke taaselustama, ent tõsiseks tõrvatilgaks kogu selle tegevuse juures oli muidugi asjaolu, et teater oli jõudnud vahepeal kaheks jaguneda ning muist seltskonda niinimetatud taga Anka näit läte ühenduse moodustada. Ja ehkki mõttekaaslasi ja ustavaid hingi jagus, sai küllap sealt siiski alguse teatav kibestumine ja pettumus reeturlikke vene näitlejate suhtes. Ja vanameistri ülimalt kriitiline meel vene artistide aadressil kestab tänini. Olen nõus psühhoviga, et vene näitleja jääb normaalse inimese arengust maha 70 aastat, lajatas Jürjo piinov tükkis oma tujude infantiilsuse ja süüdimatusega. Siinkõneleja üritas mõnevõrra jahmunult asja siluda, öeldes, et ilma näitlejateta ei saa ju armastatud tööd teha. Mille peale sain kuulda, et tööd ei pea niivõrd armastama, kuivõrd seda hästi tegema. Aga näitlejaid võib nii tööle võtta kui vallandada ja nii ongi kõige õigem. Ma ei ole sentimentaalne inimene, andke andeks, muidugi tõeliste talentide puhul olen andestavam ja püüan ette tulevaid tõrkeid mõista. Nii oli see Võssotski mõne teisegagi sama püüan tänagi, ehkki Vene näitlejataktitus ja eetikapuuduse lihtsalt rabavad. Jurylio piima või silmad sädelesid taas kord kurjalt, aga et mainitud Saiga Võssotski nimi, siis kuulakem taas kord legendaarset Vardi. Sõrra vanu ja ta ei pea läbi erru. Vaata varje. Kõrre juut. Oi, Mir kaudunani. Tänasel tagant teeb ilma juba kolmas näitlejate põlvkond, kelle suhtes vanameistril nii vastuolulised tunded on, nagu mõne minuti eest kuulsime Agalju piima fon rollist maha võtnud ka seesuguseid omaaegseid superstaare, nagu näiteks Allade nyydova, Leonid Filatav või Valeri salatuhin kui need oma ülesannetega hakkama ei saanud. Lisaks mõnedele eel kuuldud spetsiifilistele näitleja omadustele peab maestro tänase teatri jaamit ainult vene teatri nuhtluseks. Televisiooni. Võistelda televisiooniga olukorras, mis on läinud nii kaugele, et kui sind pole selles kastis, siis pole sind olemaski. No kuulge, laiutas Juri Lubimov nördinult käsi. Vene näitlejad on massiliselt nakatunud staarid, õpe taovad rusikaga vastu rinda, teatavad, kuidas neid igal pool oodatakse, alates väiksematest projektidest, Hollywoodi, nii väljaseriaalidest rääkimata. Viimastest saadakse aga külge igasuguseid lolle harjumusi, mis kutse tööle suurt kahju toovad. Ja kuna me oleme totalitaarses riigis, soodustab see praegu ilmselt seesugust peata Ta olekut Jewisklemist ühest äärmusest teise. Lihtsalt ei tunta end kindlalt. Puudujat, osakaalust, enese, mina rahulikust, teadvustamisest ja mõju kõrvalt näen, kuidas seesugune tõmblemine teatri, süldipidude, televisiooni ja muu showbusinessi vahel alandab näitlejate niigi habrast eneseväärikust. Kuna meestel piima vist õhkus siiras pahameelt. Abikaasa, kata Linnistus, huuled kriipsu kokku pigistatud ja siinkõnelejale on tagantjärele pisut kahju, et esitamata jäi küsimus. Kuidas on teatrikorüfee meelest võimalik tänasel Venemaal kasinast näitleja palgast ära elada? Et laval imesid korda saata, peaks vähemalt kõht täis olema. Seega on muud otsad vahel ka normaalse äraelamise soovist ja mitte üksnes edevusest tingitud. Ja tekibki suletud ring, jääb üle säilitada mingigi optimism, ehk aeg annab arutust. Edasi huvitas mind, kas kahe kõrgharidusega filoloogid prouaga Tallinn vahel nukrutseb ka, et on oma isikliku karjääri jo piimovi jäeta kanka teatri hüvanguks. Ohver. Ma ei ütleks ka Tallinna otsustavalt, mul ei ole mitte midagi kahetseda, lisas ta. Rõõm eneseteostusest on seotud selle teatriga siin ja kui ma näen, et olen midagi olulist suutnud ära teha. On see rõõm mitmekordne? 30 aastat olen saanud tööülesandeid oma mehelt ja mingi isikliku omaette karjääri arendamiseks puuduvad mul igasugused ambitsioonid. Edasi, meenutasin, kuidas kunagi katalin ühes intervjuus teatas, et tema on kasvanud konservatiivses korda armastavad ja peretraditsioone hindavas kodus, mistõttu võõristav teatrit ja boheeemmlust. Uurisin, kas tänaseks päevaks on see mingil moel siis muutunud ja ta on sulandunud. Sule veego vastus algas küllaltki kategooriliselt, proua hoiab tänini distantsi. Nii on tal kergem oma meest teatrijuhina abistada, niisata olla täiesti sõltumatu mida ka ei pesitud kordamast. Nii et ei mingit vennastumist, suhtlemine toimub asjalik vaoshoitud teemal. Edasi oli mul lõbimovite paarile huvi meenutada, et aga ka etendust, mis oli pühendatud Vladimir Võssotski le käis vaatamas ka president Putin, kellele korraldati pärast väike vastuvõtt sealsamas peanäitejuhi kabinetis. Vastuvõtu korraldamine oli mõistagi otsast lõpuni kataliini õlgadel ja Juri Petrovitš meenutas rõõmuga, kuidas algas. Putinile spetsiaalselt kaasa võetud toit viivitamatult ära koristada nagu seal ju piima või suust kuulsite, ja Ungari aktsent andis ilmselt asjale omakorda jumet Juurde. Vapper putin, lasigi sel sündida, unustas mürgitamis hirmu ning lasi kalamarja pannkookidele koos Soome viinaga hea maitsta. Ja viinovi tänaseid suhteid valitseva ladviku ka ei saa muidugi võrrelda oma aegsetega, mis lõpuks ka maestro äraminekuni viisid, nagu enne Ta oli. Tänane elu näeb välja nii, et teineteist ei segata, hoitakse üldiselt au paklikusse kaugusesse. See on kasulik mõlemale poolele, ehkki viimovi ühiskonnakriitilisust ei maksa nüüdki alahinnata. Lihtsalt viisid, kuidas ta sellest teada annab, on mõnevõrra muuta, tunud ja valitsejad. Nad teevad vähemalt näo, et mõistavad vanameistrit. See on lõpuks nende prestiiži küsimus. Maailma teatri avalikkuse silmis. Oi Ooduda Sarii Iiemm Insouniste astraali, roosa või sigari, kaubadžemmo Barrysijane seelikuga tarstoni Jason. Aga lähenesid veel viivuks taganka algusaegadesse tagasi. Üheks teatri visiitkaardiks oli tollal ikka väga muljetavaldav kunstinõukogu. Kunstinõukogu kui selline oli kohustuslik ja sinna pidi kuuluma teatav hulk riigile, ustavaid chinovnikuid see tingimus kindlasti täidetud olema, siis võis lisaks tekkida ka lihtsalt tarku harit ja helgeid päid. Neist palju piima veel puudust ei olnud. Kapitsa kvardovski Bosnias, Tsenski juhtušenko, Okutšaava Soseniitsen ja kes kõik veel koondusita kanka nagu mesilastaru ümber. Kuidas nüüd öeldagi, nad käisid, siinsest meeldis siin, mõtiskles Jürjo. Piimov, mis ei tähendanud sugugi, et nad ainult kiidulaule oleksid laulnud, naeratas lavastaja nende kriitikali vahel hoopis karmim kui chinovnikud oma. Nojah, iseasi, kui tõsiselt ma viimaste kriitikasse üldse suhtusin. Tõsiseks läks asi muidugi siis, kui etendus üldse ära keelati. Minu sõbrad ja head tuttavad teadlased, poeedid, filmirežissöörid, Nad aitasid meil mõtestada siin teatris oma eksistentsi ja andsid oma arvamustega huvitavaid lisaväärtusi juurde. Veelse päästsid nad mind paljudele protestikirjadele alla kirjutamast, nagu hiljem selgus. Jumala pärast, ärge laske alla kirjutada, sest see tähendaks teatri sulgemist, oli Pjotr Kapitsa öelnud pärast teadlase lahkumist siit ilmast kuulsin sedagi, et ta oli minu kaitseks näiteks Brežnevi kirja kirjutanud, milles oli küsinud, kas tema sõber saab ikka seesuguses riigis oma tööd jätkata või mitte. Noh, ja kuigi ma ühel hetkel enam ei saanudki nüüd öelda, et pole halba ilma heata. 83.-st kuni 88. aastani sain lõpuks maailmas nii palju head teatrit näha selle loomises ise kaasa lüüa. Et see pagas on lihtsalt pööraselt rikastav. Mõelda, milliste inimestega saatus mind kokku on viinud lisaks eelmainitule Pasternak, Eisen, Stein, Tošenko, Šostakovitši, šniitke, Martöönov ja nii edasi ja nii edasi, rääkimata lääne korrufeedest. No lihtsalt vapustav, vaatas liu piimov praegugi veel üllatunud silmadega mulle otsa. Viimaseid kuid enne üheksakümnendat juubelit Teebi uurilu piimov, nagu juba öeldud, kaks proovi päevas ja millele siis proovid käivad? Käivad ehtsa vene näitemänguga häda mõistuse pärast olen mitmekülgselt andeka ka muusikuna tuntud Grybojeedowi suur austaja ja selle tüki lavale tulekut tema vaene mees oma eluajal ei näinudki. Lugu on läbi, aga te väga aktuaalselt kõlanud ning istub ka tänase päeva totrustesse, nagu valatult veel teen proove oma armastatud Kavkaga, tahan tema lossi lavale tuua. Näis, kumma neist oma juubeli tähistamiseks välja valin, naeratas viimuv. Küsisin nüüd kataliini käest lõpetuseks, kas nende peres üldse puhata? Tallinn, puhkepäevadel anname endale aega, kuulame muusikat, magame hommikul kauem ja kui vähegi võimalik, võtame vastu ka häid sõpru. Aga Juri Petrovitš jumaldab lillede eest hoolitsemist. Armastan loodust ja tahan reisida ka lihtsalt niisama, sest tööreise on olnud elu jooksul piisavalt. Aga nüüd tahaks küll, näiteks Austraalias ja Hiinas ja Uus-Meremaal ära käia. Kui ma teatripaarile hüvastijätuks tervist ja pikka iga soovisin, vastas liupiima mulle kuskilt kuuldud väljendiga, mis talle enesele hirmsasti meeldis. Olen nõus elama 120 aastaseks linnas nimega Jeruusalemm. Loodetavasti see nii ka läheb, ütleb siinkohal tänase saate autor Haldi Normet-Saarna. Helioperaator oli maris Tombak ja laulma jääb ei keegi muu kui taganka fenomenaalne näitleja Vladimir Võssotski. Kuulmiseni. Oma kaupa talu, sujub, kibelen targa rabada ju.