Oleme mõtte kiire, käinud mitu matka muinaseestlaste mõttemaailma et mõista meie rahvuslikku vaimulaadi omapärasid ja seeläbi ka iseennast. Et aga märgata enda ümber olevat, selleks tuleb osata näha märke. Tänases saates kõneleb etnograaf Ants Viires eestlaste kui talurahva mõttemaailmas kujunenud ja püsinud märkidest ja märgisüsteemidest. Ja ennekõike neist, mis meiegi teadvusse jõudnud läbi keele ja nendestki, mis on kujunenud tänu kokku puudetele loodusega. Inimeste mõttemaailma mõjustavad ju põhiliselt kolm tegurit. Kõigepealt looduslik keskkond, kus elatakse, teiseks omaenda elutegevus ja kolmandaks kokkupuuted naaberrahvastega ja naabritega. Meie oleme meie ja naabrid on nemad ehk teie võõrad ja omad võimega niimoodi öelda, naabrid on võõrad, meie oleme omad. Ja kui me läheme naabrite juurte omade juurest ära, siis me läheme võõrsile. Mis meid seob köigepealt paikkondlik kokkukuuluvus. Me kuulume kokku inimestega, kellega me samas paikkonnas alatasa kokku puutume. Ja nii tekivad paikkondlikud rühmad. Eestis olid need näiteks juba muistse iseseisvuse lõpul virulased, Ugalased, Järvalased ja nii edasi. Ja mitmed need rühmad olid niivõrd tähtsad läbikäimises naaberrahvastega, et naaberrahvad panid selle järgi kõigile eestlastele nimed. Virulased said soomlaste suus eestlaste üldnimeks, virolaised muugalased lätlaste suus, eestlaste üldnimeks siin kauni edasi olid veel kindlasti olemas juba tol vanal ajal iga saare asukad omaette rühmana saarlased, hiidlased, muulased, kehtlased. Need naabruskonnad on veel. Kitsamad kui rahvad ja rahvarühmad näiteks hiidlaste seltsid on väga hästi tuntud ja tuttavat, seal on üle 20 nende omavahel eristatavad rühmi. Veel räägitakse Hiiumaal näiteks hobuhiidlastest Koltse lõuameestest kelle lõuad pidid kollased olema paljust või söömisest. Emmaste pool. Mära hiitlastest emastest Emmaste kandis just odra tolgustest ja see olid Hiiumaa Vilja aedas Käinas. Ja kellel siis otra pidi jätkuma söögiks aasta ringi tõrvaga õpilastest, kes põletasid tõrva Kõpu poolsaarel vandi raiujatest, vesi hiitlastest ja teistest. Ja kõik need nimetused oma naabrite suhtes on mingil määral pilkavad ja kergelt halvustavad või isegi palju halvustavad. See on tingitud sellest, et meie, meie oleme need päris õiged inimesed, naabrid on juba kahtlasemad ja kui nad meie keelt ei oska, nii et vastastikune arusaamine on takistatud, siis nad pole enam üldse õiged inimesed. See niisugune suhtumine teistesse rahvastesse rahvarühmadesse on üldinimlik ja valitseb tänapäevani just keele alusel inimesed siis nagu kuuluvad ühte ja kõik need eestlaste rühmadki, keda ma siin olen maininud kellele võiks muide veel lisada mõnevõrra hiljem tekkinud rühmad, mulgid ja setud. Mulgid muide on saanud oma nime läti keelest lätlaste poolt nende kohta katsutavat pilke nimest multis, mis tähendab lolli. Aga siin ta sai siis uhkeks, oma nimetuseks lõpuks molkidel ja tähendas just vastupidi, eriti tarka inimest. Üldiselt hakkasid kõik eestlased siis siiski juba üsna varakult ennast tundma maarahvana see tähendab selle maarahvana päris rahvana, kus nad elasid. Ja veel näiteks möödunud sajandi algupoolel meie üks esimesi ajalehti, Otto Wilhelm Masingu Maarahva nädalaleht räägib sellest selget keelt, see oli määratud maarahvale. Tol ajal küll hakkas juba tulema eristamine maa- ja linnarahva vahel. Ja varsti pärast seda maasingi nädalalehte juba eestlased võtsid enda kohta kasutusele nimetuse meda, teised rahvad nendega tammulit kasutanud, see ongi siis meie tänane eestlane. Tahaksin rääkida veel oma kollektiivist, kuhu inimesed kuuluvad ja kuulusid ja mis omal ajal oli ülitähtis sealgi mõistest kodu, mis on seotud õieti väga muistse eluasemega koda püstkoda selle ürgvana mõistega ja on kujunenud siis väga kindlaks kokkukuuluvuse märgiks meil, me võiksime siin juba rääkida teatud märgisüsteemist, kodule järgneb pere edasi talu. Ja siis juba küla suurema ühikuna. On huvitav tähele panna seda, et kui me võtame tänapäevani omale tuttavaid sõpru vastu, siis me neid nimetame külalisteks soome keeles, need on muide võõrad. Nii äras need, keda kodus vastu võetakse. Ja meiegi võime minna võõrsile ehk võõrusele, see tähendab külla minna. Aga kui me nüüd oma sõpradele külla läheme, siis me lähme lihtsalt teise korterisse linnades mitte mitte kuhugi külla. Näete, kuidas vana mõiste on siis tänapäeva edasi kandunud ja kõigile hästi arusaadav. Edasi juhiksin ma ühele sõnade rühmale tähelepanule tervele sõnasüsteemile, jällegi sedagi võib nimetada märgi süsteemiks mis lõpeb liitega, kond. Sama pere on meil pere kond. Inimesed, kes istuvad ühises lauas ja söövad seal moodustavad laud konna. Kes on ühes leivas, tähendab ühise majandamise peal söömas. Need moodustavad leibkonna omavahel veresuguluses olevat inimesed moodustavad sugu, kanna. Samas külas elavad inimesed on küla kond. Edasi tulevad niisugust mõistet nagu kogukond, mis tähendas valda Põhja-Eestis omalajal kihelkond, jama, kond. Kõik need mõisted on väga vanad ja olid valdavalt tõenäoliselt juba tuntud muistsel iseseisvusajal. Kihelkond oli niisugune üksus, mis oli seotud juba omavahel vahetatud pantidega mis neid omavahel sidusid. Need olid nõndanimetatud kihlad. Maakond oli tolleaegne, kõige suurem ühiskondlik üksus, mida me teame. Sõna kond kasutamine on jätkunud õieti kuni uusima ajani välja. Kui hakkasid tekkima eraldi parteid Eestis käesoleva sajandi algul, siis need moodustasid erakonnad tähendab eraldi omaette olevat inimrühmad. Ühiskond tähendab meil tänapäevani tervet meie näiteks Eesti ühiskonda kogu meie rahvast ja ja meie vabariigis elavat rahvast koos. See on meie, Eesti ühiskond ja inimkond on kõik maailma inimesed koos. Väga tähtis mõiste oli omal ajal ka vanem. Igas kodus on siiamaani olemas vanemad vanemad ja lapsed. Ja need, keda enam ei ela, aga kellest meie otseselt oleme välja kasvanud, on meie esivanemad. Ja vanasti oli väga tähtis esivanemate kultuskülavanem oli küla konda, juhtid, isik, vallavanem, kogu valla ulatuses juhtivat tööd tegev inimene. Ja Eesti vabariigi päevil oli meil olemas ka vana traditsiooni järgi riigivanem, kes juhtis kogu riigisüsteemi. Keeles on need märgid kõige järjepidevamad säilinud. Tundub küll, et keel on olnud kõige niisugune traditsiooni kindlam ja neid märke põlvest põlve edasi kandnud. Me võtame siis veel niisuguse mõiste nagu abielu. Abielu on väga ilus sõna eesti keeles, see ju osutab sellele, et need inimesed, kes on otsustanud hakata koos elama abistavad teineteist vastamisi teisteski keeltes. Niisugust abielu märkivad sõna tegelikult ei ole väga tähtis sõna, sugu, suguvõsa ja sugukand, märgib suguluses olevaid inimesi, kes kõik mingil määral kokku kuuluvad ja samuti muidugi siis ka sugulased sõna ise. Edasi sugupool ja lõpus kuulub siia ka niisugune mõiste nagu suguelu, mille tulemuseks ongi veresuguluses olevat inimesed. Veel üks huvitav sõna on vägi algupäraselt, see vägi on tähendanud lihtsalt mingisugust võimu, jõudu, elujõudu, mis teistest jõududest üle on niisugune on näiteks siis imevägi ja vägilane on siis niisuguse jõuga eriti varustatud, teeb, vägitegusid ja tihti on inimesed ja vastastikused jõud ka näiteks sõjaväed omavahel tasavägised inimene, kel õiget jõudvega väge ei ole, see on lihtsalt väeti. Looduslikku keskkonda on kaua aega piiranud silmapiir. See on moodustanud siis õieti meie väikese ümmarguse maailma. Aga väga ilusasti on öelnud meie üks suuremaid ühiskonnateadlasi etnograaf Gustav ränk oma memuaarides, mis ta peal kirjutaski pealkirjaga, sest väikesest ümmargusest maailmast, kus ta kirjeldab oma noorpõlve käesoleva sajandi algul Saaremaal omaaegset inimest, piiras niisugune osa maailmas, mis ulatus ainult silmapiirini. Seda ta tundis hästi. Ja tema liikumissfäär oli suhteliselt väike, niikaua kui ta tegeles põlise talupidajana ja põlluharjana omaenda kodukandis teda ümbritses edasi veel aastaaegade vaheldus. See tähendab, meie laiuskraadil oli kord suur valguse aeg suveperioodil ja suur pimeduse aeg talveperioodil. Selle tõttu olid väga tähtsad ka talvine ja suvine pööripäev mis on kujunenud eestlaste elus erilisteks ajamärkideks. Päeval andis valgust päike ja päike ja päevane jätti samasena päike on ainult meelitus sõna sõnast päev, et siis päevukene või sellest lõhenenud. Ja Meil kasutatakse tihti sõna päev päikese kohta. Me võime öelda, et päev läheb looja. Seega on huvitav väljend, see tähendab päev ehk päike, kui ta silmapiiri taha kaob, läheb ta nagu maailma looja juurde. Lõuna-Eestis öeldakse ka, et päivlat jumal yhe mis tähendab ka, et läheb jumala jumala juurde, jumalate juurde. Pimedal perioodil, eriti siis pikal sügisperioodil tõusis eriti tähtsale kohale tähistaevas. Nii palju, kui seda näha oli meie väga pilvises keskkonnas. Mis pidevalt muutus, sündis, kasvas vananes ja suri nii öeldaksegi kuu kohta, et ta on kasvamas kuuketas siis on ta noorkuu. Kui ta on kahanemas, siis on ta vanakuu ja kui ta on kadunud ja hakkab uuesti tekkima, siis nimetatakse seda kuu loomiseks. See on ilmne paralleel inimesi ja kõige elava ja kuu vahel ning sellega on seotud terve rida uskumusi, mida võib teha näiteks, missuguseid töid võib teha noorkuu ajal kasvava kuu ajal ja missuguseid töid on õige teha vanakuu sureva kahaneva kuu ajal. On loomulik, et kasvava kuu ajal võib teha niisuguseid asju, mis peavad edenema ja kasvama. Vanakuu ajal, aga neist asja Mess peavad lõppema ja mitte enam edasi arenema. Kuu ei ole kogu aeg ühesugune. Kord paistab ta Sirbina koordi ümmarguse täis kuuna, kord pole teda üldse näha. Teda võib näha hommikul, õhtul südaööl. Kui me tahame, et meie tegemiseks hästi õnnestuks, siis siis oleks meil vaja kuut paremini tähele panna. Igas kuus on mõned päevad, millal kuud üldse näha ei ole. Nendel päevadel on kuu oma pesas ja siis toimub kuulumine. Sellel ajal muutub looduses mitmeid asju. Isegi harilik vesi on pärast kuu loomist veidi teistsugune. Sa võid seda ise järele proovida. Räägitakse, et enne kuu loomist vette pandud toores pihlakaks ujub veepinna lähedal. Pärast kuu loomist aga vajuta põhja. Kõigil neil päevadel, millal kuu on oma pesas ja meie teda ei näe on vesi hästi pehme. Sel ajal on eriti hea pesta. Seep hakkavad hästi vahutama. Seda aega nimetatakse pehmeks ajaks. Paar-kolm päeva pärast kuu loomist võid õhtusel ajal märgata taevas esimest kuusirpi. Ta asub umbes edelakaares ja ta on kumerusega paremale poole päikese poole. Arvatakse, et esimest kuuserpi nähes võib midagi soovida. Siis läheb see selle kuu jooksul täide. Esimestel päevadel on kuusirp teil üsna kitsukene aga päevast päeva läheb järjest tüsedamaks, kasvab laiemaks. Sel ajal kui kuu on teravate otstega sirbikujuline Seepi taha vahutada pesu pesemisel halliks. Seda teravate otstega sirbi aega nimetatakse kõvaks ehk kalgiks ajaks. Umbes nädal pärast kuulumist on Kuugasvanud juba nii paksuks, et sirbil teravaid otsi enam ei ole. Sel ajal kuud vaadates võid hakata tähele panema, et kuu vasakul poolel ei ole selget piiri. Seal ripuksid nagu mingid udused normad. Kuu on narmas, öeldakse selle aja kohta. Päev-päevalt kasvatab Kuu endale nüüd kõhtu, ette muutub järjest ümmarguse maks. Sellel ajal on vesi jällegi pehme. Kui lõpuks viimased narmad on kadunud ja kuu igast küljest täiesti ümmargune, ongi käes täiskuu aeg. Täiskuu tõuseb õhtul pärast päikese loojumist ning paistab terve öö läbi. Vesi on sel ajal kare ja kalk. See päev saabub umbes kaks nädalat pärast kuulumist. Täiskuu aeg kestab mitu päeva. Siis hakkavad kuu parempoolsest küljest hargnema narmad. Kuu hakkab päevast päeva kahanema ja vesi muutub jällegi pehmeks. Ja lõpuks jääb kuust järele ainult teravate otstega sirp. Kumerusega vasakule. Sir pääl on vesi jällegi kalk ja Kaare Kuu paistab veel ainult hommikupoole ööd ja ei jõuagi enam enne päikesetõusu looja minna. See on vana, kuhu ta kahaneb üha enam. Kuniga päriselt. Ja läheb oma pessa, kus luuakse uus kuu. Üks kuu kestab ühest loomisest järgmiseni umbes 29 kuni 30 päeva. Kalendrikuu kestvus on umbes sama. Seepärast kalendri, kuid kuudeks nimetatakse. Nõnda jõuab üks kuu ära pidada kuus ametit. Kolm korda teeb ta v pehmeks, kolm korda jälle kalgiks. Pehmel ajal on paras aeg saunas käia ja pesu pesta. Kui pehmel ajal külvata herneid, siis saavad nad hästi pehmed ja mahlased. Kuid sel ajal tuleb hoolikas olla, et ennast kusagile kriimustaksega vigastaks. Haavad ei tahtvat siis hästi kinni kasvada ja kipuvad mädanema. Kalgil ajal saadud haavad paranevad väga kiiresti. Kui sul tahetakse näiteks hammast välja tõmmata, siis katsu seda teha lasta. Kalgil ajal. Kallil ajal põlevad puutulisema leegiga ja jätavad järele suured söed mis veel kaua sooja annavad. Kevadel on siis paras aeg kartuleid maha panna. Kalgil ajal langetatud puud ei lähe nii kergesti mädanema. Jäävad kõvaks. Seepärast nimetatakse kalki aega ka kõvaks või kuivaks ajaks. Taevas on terve hulk tähti, mis juba väga muistsest ajast on ühendatud tähtkogudeks. Ja siin on huvitav tähele panna seda, et eestlased on jälle pannud neile niisugused nimetused, mis seostuvad nende kui põlluharija rahvaga. Nii on meil kõige tuntumat täht kogut suur ja väikevang ker neljarattaline vanker, niisiis näiteks soomlased ei oleks saanud ega olegi seda nimetust saanud panna neile tähtkogudele, kuna nemad kasutavad kaherattalist vankrit algupäraselt. Seetõttu on neil siis suur vanker hoopis teise, väga vana nimega odava taevast pidi põhjalikult tundma, see oli oluline näiteks aja arvamiselgi ajamomentide määramisel kus mingid tähetasusid, selle järgi sai teada kindlaks teatatud ajamomenti. Just selle tõttu oli tähtkujudele vaja nimesid panna. No meil on veel tegelikust elust võetud nimesid, niisugused nagu sõel Sämblejaadide tähtkuju nime all tänapäeval rohkem tundma. Gootja, reha. Ja väga huvitav on muidugi meie põhjatähe nimetus põhjanael edasi õieti märgib, see märgib seda, et taevast on kujutatud mingisuguse kummuli käänatud ajana või, või katlana mille põhja kinnitab nael ja selle naela ümber käib tervese katel ringi. Sellepärast nimetus põhjanael samuti on huvitab veel linnude nimetus, mis on iseloomulik just soome-ugri rahvastele. Teistel rahvastel on mitmesuguseid teisi nimetusi, näiteks germaani rahvastel, piima, tee ja nii edasi. Neelse osutab ilmselt sellele, et on arvatud, et rändlinnud seda teed kasutavad oma rännetel. Aga tegelikult on see heledate tähtedevöö siis taevavõlvil või. See on tähtede öötaevas, inimesed on väga varakult määranud äraga tähtsamat ilmakaared. Ja üks nendest on just põhi. See on ilmselt seotud ikkagi sellesama taeva põhjanaelaga ja tähendab nagu maapõhja. See on selles mõttes põhiet, sinna taha kaob päike, sealtkandist ta kunagi üles ei tule. Vaid kui ta hakkab ülest tõusma, siis ta tõuseb idast. Ja see sõna idane õieti seotud meie idanema tüvega idanema, sündima sealt siis idaneb valgus ja ja, ja sünnib valgus lõunaütleb meile selgesti seda, et see märgib õieti keskpäeva. Päike on siis kõige kõrgemal on just lõunaaeg, see on see lõunakaare nimetuse seletus. Lääs on mõnevõrra segasem. Selle selle tähenduslikku külge ei ole seni osatud seletada. Tähendab sugugi seda, et kui päike kaob ära ja põhjastada kunagi paistet põhjast valgust ei tule. Meile öeldakse vahel niimoodi või on öeldud, et põhipõleb, see tähendab seda, et virmalised paistavad põhjakaarest, nii et sealtki võib valgust tulla. Taevaga ühenduses on veel üks oluline mõiste ehk mida tasuks ära märkida, see on äike mis kindlasti omaaegsele inimesele jättis väga sügava mulje oma müristamise ja välgu löömistega. Ja kui me lähemalt vaatame, siis näeme, et äike riimub sõnaga päike, mõlemad on niisugused hellitlevalt nimetused. Ja äike tähendab õieti siis aiakest vanataati ja sülal taevas müristab. Vanaisa tõreleb, nagu on öeldud, karistamise puhul omal ajal. Nii et need looduslikud märgid on tegelikult kõige enam mütoloogilise sisukandjad, siis. Küllap kindlasti jaa. Märkidest meie esivanemate mõttemaailmas kõneles etnograaf Ants Viires ajamärkidest ja niinimetatud esemestunud märkidest kuuletajaga järgmises mõtte kiires.