Igasugune keskustelu on kahesuunaline tee. Seal on kuulamine ja seal kõnelemine kuulata ei taha, see on ammu teada. Huvitav, eestlased öeldakse olevat vaikiv rahvas. Aga kuulata nad ei taha. Absoluutselt. Me ei oska kriitiliselt järele mõelda ja kaasa mõelda sellele, mida meile öeldakse. Me tahame kangesti vahele rääkida. Ta on üks noh, asi ei ole ainult selles, et vahele rääkimine on võib-olla ebaviisakas. Argisuhtlemises on ta tavaline ametlikus suhtlemises mitte nii tavaline see vahelesegamine, aga siin on üks niisugune üsna inimestele või kõnelejale väga ebameeldiv nähtus. Tähendab, kui kuule kipub tema eest ära ütlema mõtteid, lõpet, oma tema lugusid. Seda inimesed ei armasta ja see on niisugune vestluskultuurituse üks oluline näitaja. Kirjanik Ain Kaalep ning Tartu riikliku ülikooli õppejõud Tiit Hennoste ja Jaan Unt kõnelevad meile tänasest saates vestluskunstitõdedest ja alustame kust mujalt kui algusest antiikmaailmast. Ma ei tahaks idealiseerida, ma arvaksin. Et üldjoontes nägi asi välja samasugune nagu meil tänapäeval. Mõned olid kidakeelsemad, mõned vähemkidakeelsed aga üks suur erinevus oli küll nimelt kogu õppimine hariduse omandamine, üldse informatsiooni saamine, see kõik toimus just nimelt vestluste kaudu. Sest tol ajal, kui me räägime ka antiikkirjandusest, ei tohi ära unustada, et tol ajal kirjandust meie mõistes ei olnud. Raamatuid ei olnud, neil olid üksikud. Inimesed, panid oma mõtted kirja, panid selle raamatu kuhugi paika, et ta säiliks. Kuid Ma mõtteid andsid nüüd edasi teisi harisid, teised õppisid kõik suuliselt vestluste kaudu. Seda veel viiendal, neljandal sajandil, alles kolmandal sajandil tekib raamatu rikutud. Nii et kui me nüüd mõtleme Ateena Luige intelligentsile, seda võis olla seal inimest 500, klassikalisel ajal räägime, ütleme Sokratese aegadest siis need 500 inimest võta haritlaskond kõrgetele, kes olid omavahel kõik tuttavad. Hinnataksegi nii-öelda ühe inimese tutvusringkond on umbes 500 inimest. Omavahel kohtusid, omavahel vestlesid ükskõik siis, kus turuväljakul tänavatel olid ka nii-öelda kontsentreeritud mõttevahetused või vestlused näiteks joomapidudel, sümposionitel ja nii, nii õpiti, nii vahetati mõtteid, ateenlased nagu kõik kreeklased üldse, olid üsna eakad inimesed. Kreeka väikeriigid pidevalt sõdisid omavahel, rahuperiood oli midagi ebatavalist ja sõda oli täiesti tavaline, aga ütleme, kui isegi Ateena juhtus olema sõjajalal oma naabri ära siis on teada, et paras elanud filosoofia huviline ukleides ei lasknud ennast sellest sugugi mitte segada, vaid nii-öelda sõjategevuse vaheaegadel krampis maha kaunis suure vahemaa Ateenasse ainult selleks, et vestelda Sokratese vestlustele mõnikord oma ohtlik külg. Sedasama. Suurvestleja Sokrates tüütas lõpuks inimesed oma vestlust ega nii ära oma pideva otsimisega mille käigus ta paratamatult nii või teisiti inimestele selgeks tegi, et polegi nii kõiketeadjad, nagu nad arvavad. Tüütas nad ära, nii et inimesed astusite peale ja lõpuks mõistsid Sokratese surma. Et vestlus ei ole alati kõige ohutum asi. Ei ole mõnikord pannud veel kõige hilisematel aegadel ligi nagu hästi teada vestlustel tegelikult on kaks aspekti, üks asi, mõttevahetus. Sokratese vestlused olid valdavalt mõttevahetused või veel enam eriti ühe inimese mõtete lahendused teistele inimestele. Teine asi on vestlus ja see on ilmselt levinum vestluse liik. Täidab see vestlus hoopis teist funktsiooni. Inimesed vestlevad ka selleks, et lihtsalt oma olemasolust teada anda. See on meie olmevestlust tavavestlus, tihtipeale ka kohvikuvestlus on just seda tüüpi. Kusjuures ma praegu ei taha seda teist liiki üldse alavääristada. Muidugi sõltub inimtüübist, on inimesi, kes hoiavad suu kinni, kui neil midagi öelda ei ole või kui leiavad, et teised on selle juba ära öelnud. Teised miniöelnud või sedasama võiks kõike lugeda kusagilt hoopis kontsentreeritumalt, hoopis sügavamalt. Aga kui me oleksime järjekindlad ja selle olmevestluse täiesti välistaksime täiesti välistaksime lihtsalt selle olemasolu teatamise, siis me muutuksime suures enamuses nii-öelda vaikivat ja üksteisest möödakäijate hulgaks. Ja ma ei usu, et see elu ka päris päris rõõmus välja näeks. Küll aga tahaks selle mitte mõtte, vahetusliku või vähemalt vahetusliku vestluse kohta ka öelda, et see seegi nõuab oma oskust. Inimene peab kellegagi vestlema, kui ta isegi ei taha seda teha, kui see vestlus on talle ebameeldiv, kui ta ise tunneb, et ta räägib lihtsalt selleks, et häält teha siis ka selle vestluse peaks oskama muutma endale meeldivaks kasvõi ise endalegi, aga muidugi mõtleme ka teise inimese peale ja kui see vestlus ei meeldi endale, siis ammugi meeldida teisele inimesele. Siin tulevad mängu need oskused, mis alati sõltu inimesest, näiteks diktsioon. Aga oskused sõltuvad inimesest, kui ta viitsib oma kõnele ja samal ajal ka vestluspartnerile tähelepanu pöörata. Lõpetatus, mitte nii-öelda üksikud sõnad laiali pillatud sõnad siia-sinna, mis on tõesti ainult valitsus, tõesti ainukene funktsioon on see tõesti teadvustada teisele oma oma olemasolu. Aga peale peale fraaside lõpetatusegas teise inimese vestluspartneri ärakuulamine, see torkab tänapäeval kõige rohkem silma, et ei viitsi Ta ära kuulata. Nõustamine on teine asi, nõustub alati ei pea aga ära kuulata, aru saada. Seda ei oleks vist palju nõutud. Kui me mõtleme sellele, kui suhteliselt õhuke on meie kultuurikiht, siis ei ole midagi imeks panna ka, kui võrreldes teiste rahvuste esindajatega. Äkki avastame, et eestlase vestlusoskus on hoopis teistlaadi. Mõnikord võib-olla tahaksime öelda, et Al Kassin või ei puuduta üldse see ei puuduta ainult vestlusoskust, vaid ka sellest otseselt tulenevat mõttevahetuse oskust, kuni diskussioonide, nii välja kui me vaatame meie varasemaid kirja pandud diskussioone kuni tänapäevani, kui me loeme kas või vaidlusi kerja meeste seltsis või kusagil mujal, siis me paneme näiteks ühte iseärasus tähele, vähemasti mina selle endale meelde jätnud eestlased on noh, ütleme 50 60-l rohkemategi aastate jooksul välja mõelnud kohutava hulga nippe kuidas teise inimese kohta öelda, ta rumal on väga viisakalt, vägagi selgelt ja kulutavad kogu oma kõneoskuse, kogu oma kõneosavuse siin tõesti suurepärase kõneosavuse, tihtipeale sellele, kuidas võimalikult elegantselt teha selgelt seda, et teise seisukohad olnud väärateni inimene üldse ei maksa mitte midagi. Selles tuhinas tihtipeale selle positiivse programmi jaoks jääb väga vähe auru järele ja, või unustatakse ta hoopis ära. Nii et see külg meie vestlusoskuses eriti teistest vestlemise oskusest ja diskussioonikultuuris on tugevasti samal ajal see külg, et püüda mõista miksistenia, rumal püüda mõista, miks teine on selliste seisukohtadeni jõudnud või kuidas ta on jõudnud teise mõistmisest lähtudes esitada see kõige olulisem, aga mis siis oleks õigem ja mis pärast oleks õigem? See küll nii vestluskultuuris kui diskussiooni kultuuris puudub või on olemas meie väga üksikutel kõnelejast vestluse tähtsust, seda on muudes kultuurides Euroopaga kõrgkultuurides on seda alati tajutud ja tunnetatud võtta kas või selline ilus noore inimese õpperaamat nagu 18. sajandi keskel kirja pandud inglise lordi Chester Fildi kirjeldama pojale, noorele poisile, kes teeb esimesi samme diplomaadikarjääri alal siis seal võib kõikvõimalike muude kasulike õpetuste hulgast leida ka õpetusi sellest, kuidas rääkida kõige elementaarsemaid asju, mis ometi vajavad pidevalt meelde tuletamist näiteks selliseid asju, et ei tohi rääkida liiga kõvasti, sest teised inimesed ei ole kurdid ei tohi rääkida sosinal, sest teised inimesed siis ei kuule, ei tohi. Kate jutustab mingit anekdooti, kuid ei ole kindlad, et see teil täiuslikult edukalt õnnestub. Ja nii edasi ja nii edasi tähendab kõik üsna elementaarsed asjad, millele me igaüks peaksime oma igapäevases elus lihtsalt natukenegi tähelepanu osutama. Ja tol ajal eriti inglased, kes on kuulsad oma vaba kõnekunsti kui ka vaba vestluse traditsioonidega inglased pidasid seda väga tähtsaks. Kõike võimeid saab ja tuleb arendada niga vestlusoskust, rääkimisvõimet, seegi ilma arendamata, ilma pidevalt midagi juurde õppimata jääb kängu nagu iga teinegi võime. Me sageli valitsesid ainet, millest me räägi, tahame kõigest rääkida, me tahame olla kõigel alal spetsialistid. See meenutab minu jaoks kohati niisuguste kiviaegsete ühiskonda, kus juht oli igal alal spetsialistid, me sageli kõnele mitte asjast mitte teemast, vaid udutame niisama ümberringi tüüdates ennast ja, ja teisi, lihtsalt räägime kõigest, mis parajasti pähe tuleb. Vestleme pisut, aga noh, vestelda võib ja niimoodi kõigest rääkida, see on argivestlus kohvikulauas. Aga niisugustel veidikene suunatumatel tõsisematel vestlustel me kipume ka rääkima absoluutselt kõigest saame sõna enda kätte ja siis muudkui paneme rooga. See on on üks, üks oluline probleem. Me kohtleme sageli oma kuulajaid oma partnereid, mitte kui võrdseid. Vaid kui noh, mingisuguseid veidi endast alamal, mõnikord ka endast väga palju ülemal seisvaid inimesi mitte kui võrdseid, ei oska ennast nagu aset sele partneri olukorda mõnikord hakkama kas või solvama või sõlmima või ükskõik mida tegema või ma alguses ütlesin, et maailmtingimata, tulemuseks on niisugune suhtlemine, mõnele mitte partneri, ka, nii nagu vestlusel oleks loomulik, vaid Me kõneleme partneri lee. Dialoogist saab monoloogide rida. Igaüks räägib oma juttu. Kuulab, võib-olla teise igal juhul ära kannatab senikaua, kuni veel vähegi saab ja hea küll, jah, ja hakkab oma juttu rääkima edasi. Mingit dialoogi, kui sellist ei teki. Mul on tunne, et selle taga on üks selline probleem nagu suutmatus lõdvestada kuulajat. Suutmatus mõelda ja tahtmatus mõelda selle üle, millised on meie kuulaja teadmised, millised on tema hoiakud, millised on tema arvamus, et millised on tema sümpaatiad ja oma jutu tegemisel seda arvestada. Ma ei mõtle mitte seda nüüd, et me peame selle kuulega nõus olema, eks ole, või mitte talle vastu vaidlema? Ei, ma mõtlen siin seda, et ehitada oma tekst niimoodi üles, et kuulaja sellest aru saada. Ja ta sellest õigesti aru saab. Nii nagu meie tahame, ta seda mõistab. Selle oskuse taga retooriline klassikaline retooriline kultuur. Sest kui omal ajal kõlakad ilusti omal ajal ütlemisi kestis, kusagil 18. sajandi lõpuni oli retooriline kultuur täiesti tavaline. See tähendab tekste ehitati seda partnerilt kuulajat arvestades romantismiajastust peale on väga paljuski noh, igasugune kunst eelkõige, aga ka muud tekstid muutunud iseenese eksponeerimiseks. Nüüd mitte kõikjal maailmas, mujal maailmas siiski retoorika traditsiooni retoorika kultuur koolides jätkus küll vähemal määral aga siiski jätkus, aga meil ei ole sellest kriipsugi veel ühte asja võiks õppida naeratama. Muide, see on retoorika, õpikute üks esimesi sõnu, naeratage. Minu meelest tuleb eraldada vestlust ehk konversatsiooni väitlusest ehk diskussioonist vestlus on pigem seltskondlik näht. Ja väitlus on ühiskondlik nähtus. Vestlusi tarvitse üldse eriti tõsine olla. Väitlus aga peaks olema tõsile, vestluse eesmärgiks võib ju olla lihtsalt noh, nii-öelda vaimumõõkade treenimine vestlusest, osavõtjate lõbustamine. Ja selles võiks siis näha mingisugust vee lastet, tõsisema väitluse juurde minek, see minu meelest nähtus, ta ei saagi otseselt õpetada kaudselt muidugi kõik see, mis me õppinud oleme, kajastub vestluses. Aga, aga vestluse, vestluse kunst? See peab olema kuidagi kaasasündinud andega seoses. Ajalooliselt rõhutada seda, et meile on see vestluskunst tulnud kindlasti mingil määral seitsmeteistkümnenda sajandi Prantsusmaasalongidest. Muidugi väga kaudseid teid pidi Saksamaa kaudu näiteks ja nii edasi, aga, aga mingi suur eeskuju on, on prantsuse salongides olemas. Ja seitsmeteistkümnendal sajandil muidugi muutus see vestluskunst sageli tühjaks vaimutsemiseks. Vaim Essk prii oligi selle nii-öelda põhiliseks mõõdupuuks. Kui vaimukaid väljendusi keegi suutis leida ja mis kõige olulisem, see lähtumine seltskondliku vestluse kultuurist andis selle prantsuse vaimule nii omase kerguse sõna kõige paremas mõttes. Prantslane oskab kirjutada süvateaduslikku teost ka niimoodi, et seda on kerge lugeda ja isegi lõbus lugeda, sest sellel on omane see vaimukus Se Essbeeii ka inglastel on väga oluline osa Euroopa vestlus kultuuri arengus. Inglastele oli omane huumor ja see prantsuse vaimukas inglise huumor. Need on mõlemad olnud nii hästi seltskondlikud väärtused kui ka siis hiljem ka kõrgemal tasandil ka väitluskultuuri diskussiooni kultuuriteadusliku kultuuri on nad aidanud viljastada meil kahekümnendatel aastatel kolmekümnendatel aastatel, nii palju kui ma sellest ja võib öelda, et see meie vestluse kultuuril oli õige mitu kihistust ei tule unustada ka seda talupoeglik olla joont. Ka see on olemas talupoeglik, vestluse kultuur. Seda me võime kasvõi Tammsaare tõe ja õiguse esimesest osast lugeda needsamad kõrtsi ärplemised, see oli selle traditsioonilise vestluskultuuri ja muidugi need Andrese ja Pearu värplemised näiteks ka nende taga oli oma vaimukus oma ees plii olemas ja juba möödunud sajandi alguses üks saksa vaatleja on öelnud Eesti talupoja kohta. Et ist hool kroom, Aber witzis, see tähendab, et ta on küll toores, aga vaimukas. Nii et see joon on meie talupoegadel ka harimatutel talupoegadel omale olnud. Teisest küljest jälle meie linnaseltskonnale oli mingisugust mõju avaldanud kahtlemata Ta saksa korporatsioonides võetud ja omaks võetud selline nõndanimetatud avasimise stiil, selles on midagi selle prantsuse iroonia Saksamaa kaudu tulnud joont aasimine tähendab ju noh, teise eesliks lolliks tegemine, teise norimine, aasimine ei tarvitse sugugi vaenulik olla, see selle taga võib olla lihtsalt vaikus. Ja mulle tundub kõige olulisema Meie vestluskultuuri arendamiseks see, et oleks lihtsalt võimalus, et oleks koht, kus seda seda arendada oleks kohvikud oleksid seltskondliku kogunemise võimalused, kus kohvitassi juures kus ja võiks nii-öelda lõõgastuda ja ilma väga tõsiste ülesannet deta väga tõsiste sihtidega lihtsalt vestelda, kõnelda kõigest poliitikast, kultuurist kasvõi kõnelda isiklikest asjadest. Aga selleks peab olema muidugi taktitunnet, see on endastmõistetav. Ja, ja niimoodi areneks meie vestluskultuur mud, tekivad juht, vestlejad, keda keda meeleldi kuulatakse, nii nagu nad kunagi prantsuse salongide sky olid, olid inimesed, kes olid tuntud selle poolest, et nad olid väga head vestlejad. Neid oli huvitav kuulata ja mitte ainult, et kuulata, vaid ka nendega vestelda, ka nendele midagi öelda oli teada, et nad oskavad ka ise kuulata, see kuulus niikuinii asja juurde. Vestlust konsti tõdedest kõnelesid tänases saates kirjanik Ain Kaalep ning Tartu riikliku ülikooli õppejõud Tiit Hennoste ja Jaan Unt.