Mõttekeemia. Hea kuulaja kui oled endas avastanud juurdleja, siis kutsume sind täna hinda seltsi mõtteid mõlgutama selle üle, mis teeb vaidlusest kunsti. Kõigepealt vaidlusest ei tohiks mitte mingisugusel juhul kujuneda äge sõnasõnade valang, vaid see peab olema arvamuste vahetus mis toimuks täielikult mõtlemise viisi juures. Vaidleja pooled peavad olema väga kompetentsed nendes küsimustes, mille üle nad ma arvamusi vahetavad. Ja seal ei tohiks olla selliseid tegureid, mis näiteks vaidlejaid pool üksteise vastu ebameeldivad häälestunud, nagu näiteks partneri ebameeldivus tähendab mingisuguseid isiklikke põhjuseid mitte neutraalselt inimesel arvamusi vahetada. Iga inimene peaks oskama nägu. Vaidluspartnerile millegiga vastata, isegi kui ta ei ole nõus oma vaidluspartneriga lihtsalt vait, vaid et ta oskaks näiteks talle vastata täpselt samaga või, või näiteks, et ta on teisel arvamusel, aga tõestaks oma arvamust ning et oma vaidluspartnerile jäetakse sellise mulje, nagu et ta ei vaidle ilmaasjata. Ma arvan, et vaidlustest võib tihtipeale jõuda tõeni ja kaks inimest, kes väidavad erinevaid asju, siis lõppude lõpuks nad ikkagi võivad leida selle Kuldse kesknii. Et ma arvan, et peavad olema inimeste vahel vaidlused. Kunagi õpetati vanadele munkadele Prantsusmaal kunsti, kuidas oma arvamust serveerida, et vastas inimene suudaks selle selleni jõuda. Tal ei jääks arusaamatuks sinu mõtte ja muidugi mõned sellest meile väga puudu, sest praegusel juhul me kõik teame, millest me räägime, aga me ei oska oma arvamust lihtsalt vastele formeerida ja, ja me ei oska teda kujundada vastuvõetavalt. Ma arvan, et meie koolides peaks ka olema kindlasti selline tund, kus me vastavaid tarkusi endale omandaks. Ma ei usu, et ma oleks ideaalne vaidleja. Minu juures on võimalik väga paljusid vaidlusvorme eristada. Üks on see, kus ma lihtsalt tahan vastu vestluspartnerit ärritada. Teine on siis, kui ma tahan selgusele jõuda mingisuguses probleemis. Ja kolmas on siis see, kus ma lihtsalt tahan kuulda vestluspartneri arvamust ja tahan veenduda tema intektuaali suuruses. Ja siis võib-olla need oleksid põhilised põhjused, miks ma miks ma vaidlen. On väga meeldiv, kui näiteks mina suudan leida endas uue joone, mis on vaidluse üles kerkinud näiteks joone alla anda, või tõesti, kui on naistevastasele õigus, siis ma tunnen rõõmu sellest, et ma olen selle vaidluse käigus endale mingisuguse teadmise juurde saanud ja olen targem ja elukogenum. Ja muidugi vaidlus võib vastasele ka midagi anda, näiteks. Kui mõistvad väga enesekindlate inimestega, siis vahest ei löö neid mitte sinu soov neile peale suruda ennast vaid see justkui, kui sa tagasi tõmbuda, ta, ta näeb, et vahest ei olegi tähtsam võit, vaid osavõtt. Oleks väga meeldiv, kui ilmus mingisugune selline väike raha, matt või võiõpik, mis saab, õpetaks oma arvamusi avaldama ja mitte kartma oma mõtteid väljendada. Tänan hea võimalus meil Hardi tiidus teie käest küsida, mis asi on üldse vaidluskunst ja kui kaugele selle ajalugu ulatub? Haiglas põlisson, vana asi on selles mõttes, nagu meie selles asjas praegu aru saame on ta pärit vanast Kreekast. Tõsi küll, ega nemadki ei olnud ju kõige esimesed, nemad said oma tarkuse kandja halasse ja babüloonlased selt ja isegi egiptlased. Kuigi seal oli see asi palju vähem arenenud. Aga see klassikaline vaidluse kunst, mida meie praegu peame au sees olevaks ja mis baseerub raudselt loogika loogika seadustele, see on pärit antiikset Kreekast, hoidsime näiteks 600 aastat enne meie aja arvamist ja kuna praegu on 20-st ja siis peaks ütlema, et kaks ja pool 1000 aastat vana see meie vaidluskunst, mida me peame klassikaliseks õigeks vanas Kreekas oli talle oma nimi ka antud, isegi tema nimi oli dialektika. Dialektika diivani Sis kaks elektika, olen siis arutelu või vaidlus või väitlemine. Ja aita kunstoli. Tol ajal nimetati kõiki neid asju mis polnud väga lihtne saavutada, nimetati kunstiks, isegi käsitöölist nimetati kunstnikuks, kui ta oli oma ala meister. Orjanduse ühiskonnas tekkis, eks ole, niisugune tööjaotusorjad tegid kõik ära selle musta töö vadi inimesed Vanas-Kreekas said pühenduda nendele asjadele, mida nad pidasid vaimseteks asjadeks mis seotud mõtlemisega. Ja siis tekkiski, see inimesel on ikkagi tarve teha midagi elus. Ja kui sa ei saa seda teha füüsiliselt, vähemalt seda oma mõistusega ja mõistuse rakendamine, teadvuse uurimine, see on pärit vanast Kreekast ja ja muidugi filosoofia, see tähendab filosoofia on teadvus jällegi kõikide teadvusse kogusummas või ühesõnaga teadusmaailmavaates, kuidas me suhtume siia sellesse ümbruskonda, kus me elame. Kui me seda mõistame, teda hindame, mis me üldse arvame, et see on filosoofia? Filosoofide oligi kombeks tõde otsida. Just nimelt väitluste või vaidluse teel. Teate seda sõna, mida nimetatakse sümpoosion. See on niisugune sõna, mis praegu on jälle moodi läinud. Tulevad inimesed kokku, hakkavad mõtteid vahetama selle üle mis ei ole veel lõplikult selged. Need otsime lõplikku lahendust, kuigi seda kunagi liitagi, sest alati oli ikka midagi jääb veel seletamata. Ja siis ongi see unistuseks. Me oskame ära kuulata ka teistpoolt oskama ära kuulatakse seda, mida meie oponent või meie vastane arvab. Aga ma usun seda ära kuulates ilusti seedida. Siis me olemegi tasemel. Me siis oskame ka rahulikult oma väiteid, kes ihkab asjadega neid ilusti ära kuulama ja siis hakkame kaaluma. Aga Aviva Vana-Kreeka filosoof Aristoteles. Tema andis meile selle kuldse reegli, mida tänapäevalgi teadusemehed väga austavatsion, ennem gümnaasiume vaidlema. Defineerigem, defineerigem defineerimine, see on mõistete täpne sõnastamine. Sest sageli, kas pole nii, et meie ütleme, ühe mõiste ja silla all mõtleme seda, mida meie tahame mõtelda selle mõiste all. Aga vastane oponent selle sõnal mõistab hoopis midagi muud. Ja nii me võime vaielda siis surmatunnini, meie leia kunagi ühist keelt. Aga kui me võidame selle kuldse reegli aluseks, et ennem kui me vaidlema asume katsume selgeks teha ja kokku leppida, mida me ühe või teise sõna all mõistame. Siis isegi kaob ära tarvidus vaielda. See on siis vaidlus kunsti eeltingimust. Ja alus, teine asi on siis juba argumenteerimine. Tähendab oma väidete seisukohtade selgitamiseks toodud faktid, argumenteerimise on ka niisugune kunstlik, me peame oskama tuua välja niisugused faktid, mida vastane pool Peab austama, tähendab, ta on ikka niisugune tõde, mida ta ei saa ka eitada. Ja oskame äsja argumenteerida siis muude paljus väga huvitavaks, sest alati on tegelikus elus nii et üks pool ei suuda tuua välja kõiki neid argumente, mis võiks seda vaidluse teemat paremini selgitada. Ikkagi leidub ka vastaspoolele midagi, mis annaks selle asjale veel täielikum pildi, eks ole. Ja nüüd tulebki nii välja, et mina ütlen üht, vastane ütleb, et aga kas ei oleks siiski nii, et see on ka ju tõde? Ma mõtlen järele ja leian, et tõepoolest seal ka tõde. Vanarahvas räägib, et vaidluses selgub tõde. Ma ütleksin, isegi selgineb tõde, ta ei selgu, aga ta selgineb. Aga kas need vaidluskunstireeglid kuldsed reeglid on kusagil kirja ka pandud? No kui te tahate seda reeglid õppida, siis mina arvaksin, et kõige lihtsam õpik mida tuleks kohe omandada ja aga uuride, see on loogikaõpik. Sest loogika on õpetus mõtlemise seadustest. Me peame leidma seal ikkagi need algelemendid, mille püüame, saame ehitada uue argumendi. Aga erinevates kultuurides on ju kindlasti ka erinevalt haiglasse suhtutud. On küll. Näiteks võtame pärastmis antiik klassikaliste aega, vaidluskunst läks väga moodi ka Vanas-Roomas. Rooma oli küll Kreeka vallutanud ja, ja Kreeka oli muutunud Rooma provintsiks. Aga kreeka teadusemeeste saavutused, nende filosoofia oli ka vanas Roomas au sees. Ja iga arukas inimene märkas, et need mehed, kes seal oma õpetust levitasid ja et need olid väga targad inimesed, Nad, laususid tarkus, vanad roomlased. Vanad siidnugasid raadioana, rooma hääldamist, tõsi, söörida kiikero, aganomeediume keskaegse traditsiooni kohe, chero ikka edasi. Näiteks tema kõned, mida ta pidas. See oli rajades absoluutselt ana Kreeka raudselt reeglitele. Seal oli peale selle, et dialektiline kunst või dialektika vaidluskunst oli seal olemas ka kõnekunst retoorika. Seal oli kadunud sisse veel muud komponendid peale selle loogilise mõtlemise ja seal oli ka veel tunde väljendid tähendab kõnemees, hea kõnemees oli reetur Vanašega reetur, eks ole. Romnendisse sõnaga üle. Tema pidi siis oskama siduda nii mõtlemise, komponente, loogika komponente ka emotsioonidega. Või teadnud, millal, kus, mida rõhutada, mõjuda inimeste peale. See oli siis juba vaidlus, kunsti üks niisugune laienemine nabisid äsja isegi nii kaugele, et korraldasid dispuutena niukseid võistlusi. Kes oskab kõige paremini oma muljet esile tuua, kes mõjub kõige paremini publikule Pealt kuulajatele, auditooriumile? Siis oli välimus kaaluline vä? Õppideaapima, kuidas või missuguse žestiga seal pöörded Saveli teadma. Kui palju pealtkuulajaid ja nii palju, kui sul on auditoorium, kui suur see ruum on, kas sa räägid väljas õues või sa räägid kuskil ruumis? Kuidas häält tõsta? Millal kõvasti ütelda midagi, mida aga vaikselt ütelda huvitav väsi näiteks? Vanad rooma reeturid kõnemehed isegi teadsid seda, et osa asju, mis on väga tähtsad tuleb ütelda väga vaikse häälega ja miks? Sellepärast, et siis kuulatakse paremini. See on pärit vanalt joogsatiselt vanad õpetajaid, kes armastas alati oma õpilastega niimoodi käituda. Ta ütles. Ta küsis õpilase käest. Hagule ütleio Andrus. Kas see oli nii? Ja õpilane ütleb, et jah, õpetaja olen küll tulnud, no näed, sa teadsid seda ju. Andis oma õpilasele ka nagu jõudu julgust juurde oma mutid edaspidi avaldada. Ja kui lõpuks oli see asi, teema oli ammendatud, siis ta ütles oma õpilastele, näete kalide õpilaselt. Need selles vaidluskunstis tegelikult on siis vastastikune austus. Ja kui me tahame tõesti vaielda selle sõna klassikalises mõistes, siis ei saa minna vaidlema selle inimese, keda sa põlgad vihkad. Vaidlus on peaks toimuma nagu vanasti oli arvamine ja ma olen ka seda meelt, et see peab olema kahe võrdväärse auväärse inimese mõtete vahetus. Juhul kui ta muutub ainult ühel ühepoolseks peale karjumiseks ja teisel pool on siis see oli suur vaidlus vaid see on diktaat. Isegi kuritegu? Ei, pealegi veel, kui ühel pool on võim ja teisel ei ole võimu, seda lihtsam siis teha. Tähendab, kui mul ei ole argument masinaid, ammule, mõõk, roomlane ütles. See ei ole enam vaidlus. Näiteks Rooma senatis vaieldi vähemalt niikaua, kui oli vabariigi periood. Kui keisririigi aeg oli, siis seda enam ei olnud, siis oli keiser juba printseps, ta näeb absoluutne despoot, käskija ja kõik püüdsid pujalikul tema arvamist toetada üksteise võidu. Keisrikultus Wabariigiga vähemalt oli niimoodi, et seal olid mitmesugused parteid omavahel vaidlesid. Ja hiis oli senatis tõepoolest huvitavaid asju. Aga mille üle vaieldi? Näiteks selle üle kuidas õpetada noori, mida neil on vaja teada, et ellu astuda. Kuidas kaubelda? Millest tuleneb, et üks kaup on kallim kui teine. Kuidas pidada orje? Kuidas läbi saada naabritega? Diplomaatia näiteks noh, see on siis rahvusvaheline suhtlemise kunst mida neile pakkuda, kas on targem temaga sõdima hakata või hoida teistsugust vahekorda? Nagu me, kui muidu lihtsamades inimestest näiteks ütleme noh rooma linnakodanikesse vaieldavaid selle üle Mis on kaunis näiteks naised sundisid oma mehi selgeks tegema, mis on kaunis ja mis ei ole. Ja jõudis siis ka selgusele. No ma toon teile ühe niisuguse näite, et nad võiksid alguseks siiski vanakreeka filosoofi Zenoni seisuga tema arvasin näiteks visiooni hüpis, maitse küsimusse puutus. Seal oli niisugune küsimus, et vaat missugused on maitse, suhtumise alused. Tema arvas nii, kõigepealt värvide küsimus. Kui inimene riietub ainult ühte värvi Paavst ise on kas kollane või valge üleni. Eks ole, preester tavalisel must üleni või, või siis üleni valge, kaks värvi. Soliidne, auväärne näiteks frakk, musti, valge, ballikleit, kahe kombinatsioon, see on soliidne, nende arvates muidugi. Kolm värvi, see on siis normaalne inimene, tavaline inimene. Aga neli värvi, siis loeti juba rumalaks. Mis ei ole võib-olla loll, kui neli värveri, loll inimene ei saa ilus olla, nii arvati. Peab olema ikka ka arukas inimene oskab mõtelda. Siis arvati, et ilus peab olema see, kes on delikaatne, tähendab taktitundeline. Eks ole, siis peab olema ka see inimene, kellel maitset. Seda ei saa õppida. Massi peab olema kaasa sündinud inimesele. Aga millisele seisukohale selles suhtes jõuti, et kuidas noori kasvatada, mis noortele? Ta on oi, selle kohta on palju seisukohti, arvati, et viige parem haridus on siis, kui kui see noor inimene saab olla niisuguse õpetaja juures kes jagab teadmisi väga heldelt ilma peale sundimatu ja kes oma autoriteediga, kes oma ajujõuga suudab noort inimest veenda oma noored järeltulijad pandi õppima suurte filosoofide juurde, kui nad muidugi võitsid õpilasi. Nad võitsid, muidugi kahjendad, elasid sellest, sai selle eest raha. Ja mismoodi õppetöö siis käis, see käis niimoodi. Arutati kõiki, seda, mida varem oli juba kirja pandud, ühesõnaga või siis mida varem lauldi siis kirjapanemist oli vähem, aga need olid kogu tarkus oli ju lauludes nende poeesias teadega seda huvitavat asja, et me siiamaani teame väga vähe ei ole kõik säilinud Ateena seadusandlusest. Aga me teame peaaegu täpselt kõiki seadusi, mis olid vanas Spartas. Teadsimerisse tuleneb. Vanas Ateenas oli lubatud seadusi üles kirjutada. Vanas Spartas oli headuse üleskirjutamine surmanuhtlusega keelatud. Tuli meelde jätta, täpselt tõi. Ja interjöörid, paragrahvid kõik niimoodi sõnastatud, seda võis isegi laulda. Ja lapsed õppisid maast madalast oma seadusi laulma. Ja näete, suust suhu rändas see laulukunsti kui ka, kui, kui tugev on see edasi andma asju rändiast põlvest põlve suust suhu. Ja jõudis ka meieni välja. Rahva lauludena, aga geenes, kes kirja panid kaudressile kirja õige varsti ära ja oligi seaduses kadunud läbi aastatuhandete tulles, eks ole. Ühesõnaga, õpetati inimesi laulma ja lauldes ka teadmisi mandama. Ausam, oma mineviku. Sellepärast oligi muusikal väga tähtis koht niukses inimeste üle, kes absurdselt ebamusikaalne, kui ta pole, kui ta ei pea viisi, siis vähemalt rütmi ta tunneb. Siis neile õpetad rütmiga raseda likvisii, nimetades skandeerimine pumpama Pappama vappama, Paaba, papa, papa, papa. Nii, panid siga silmini, panid oma oma sõnad peale ja siis tagi rütmiga meelde. No peaasi, lõpetati siis muidugi ka muidugi matemaatika geomeetria ja siis. Peale selle veel dialektika ja siis oli grammatika ja režissööri retoorika ja nihukesed asjad, muusika, niuksed, asjad, kõik õpetati süstemaatiliselt õpetaja poolt juba selgeks. Mis puutub sellesse teadmistesse, siis oli näiteks ütleme tõekspidamised olid niisugused, et kui inimene ei oska lugeda Ja kui sa ei oska laulda. Ja kui ei oska ujuda siis ta ei olegi inimene. Pistan pool looma, nii arvati, see oli vanas Kreekas. Aga kui inimene ei oska vaielda? Et ta niivõrd viisakas ta teab, ütleb Altenid austada, sel ajal ta nii võtaki, tundeline ehte, seda teab. Et tal on nii palju maitseid, ta ei lasku labasustesse. Ei lähe sõimamise peale üle. Nii palju julgust ütelda välja ka siis oma seisukoht, kui ta puutub kokku endast tugevamaga kellel on rohkem võimu kui temal. Nii kokku kolm kokku annavad siiski ka ühe vahva asja, mida me peame ka tänava Vana-Kreeka, siis on nimelt huumori mõistlemi. Nemad ütlesid, huumor koosneb kolmest komponendist, see on taktitunne maitse ja julgus. Ja vanad roomlased armastasid ka diskuteerida huumoriga abil, see, kes iga huumor ei ole tappev naermine.