Ja kui mina praegu tagasi vaatan aegadesse, kus minu isa kõndis üle tammi alla õllekööki üksi, silmad mõttes kõva ja kibejoon ümber huulte siis tean mina nüüd ka tema uhkusest. Tema ei tahtnud mitte kordagi orjad, tema ei tahtnud mitte kellelegi alamolla. Ta tegi töödeti iseseisvusele jõuda ja siis oma elu sisse seada täielikult omaenese tahtmise järele. Tal oli oma kava oma kindel tahe ja ta viis selle läbi vankumatu ja kindlajooneliselt. Ta ei lasknud ennast kõrvale kallutada ei mingist senti mentaalsusest ja üle liigsusest ei puutunud teda teiste inimeste arvamused ja maitsed ei paindunud tema mitte kellegi ega millegi mõju all. Külmalt ja nagu hoopis väljaspool teisi inimesi seisis tema talupoja ees niisama nagu minu härrasmeestest ohklitees ja sillakohtunikust paruni ees. Kuid siiski, kuid siiski ta oli inimene ja tolle aja inimene. Ning üle tema jaheda näo jooksis vahest siiski üsna kerge lahkuse virve. Kui minu mänguseltsiline väike parun mulle tuppa järeletulijat mind kutsuda tiigile või parki või oma koju mängima. Ja ka siis nägin mina seda natukene pehmemat joont, kui ta mulle oli rentnikule hobuse toonud ja sellele teki selga pannud. Sest minuga oli sõbrad, olid naabermõisast mulle külla ratsutanud ja ma pidin neid saatma kuni piirini nende tervitusele, vastaste vaikivat noogutusega. Ja ma olin oma isaga tol korral väga rahul. Ta ei keelanud ratsutamist nagu muidu tavaliselt ja aitas mind selga. Ta kõndis minema, ilma et ta oleks ütelnud, et ma jälle maha ei pea kukkuma ja oma hambaid sisse lööma. Mis juba kunagi oli juhtunud. Mamma oli ikka kuidagiviisi kohevil, kui mulle tuli suurtsugu külalisi. Mamma oli minule kuidagiviisi märgatavalt uhke aga papa ei näidanud seda. Muidugi võis temagi seda olla, kuid ta oli ka enesele uhke ega kandnud oma tundeid inimeste silmadeta. Ja see meeldis mulle kuidagiviisi rohkem kui mamma, kerge erutus, mis pani tema ilusa näo põsed punetama. Aga siiski, miks pidi papa nende väga teistmoodi olema, kui teised? Ei olnud, talupoeg, kes omab ammuses, kõndis iseteadvalt ja kõneles laialt ja mehiselt hooplevaltki aga imponeerivalt maksu jõuliselt? Ei olnud, aga härrasmees nagu mõned tema lähematut tuttavad, kes olid mõisa rentnikud ja keda ta käis külastamas ja kes sõitsid mõnikord meile kaks hobust tõlla ees ja kutsar pukis. Neist tema sõpradest teadsin ma hiljem, et nad olid isalt laenanud raha mõisate rentimiseks. Kuid nende käitumine isa suhtes, kes ei erinenud mitte sugugi teiste omast. Sest ma võin jällegi mõtelda, kui palju ma tahan. Ja mul ei tule ühtegi juhtu meelde, kus keegi kunagi oleks minu isa kohta ütelnud sõna, mis oleks lugupidamatu olnud. Olgugi, et isa ei olnud ei talupoeg, ei Antverk ega härrasmees. Ta erines täielikult. Ta laskis oma riided teha oma isikliku maitse järele. See maitse ei kattunud minu omaga. See ei olnud minu arvates mitte sugugi hea maitse. Ja ma häbenesin, kui ma hiljem linnas temaga koos uulid seal pidin kõndima. Praegu tean mina jällegi, et kui mina oma isa kohtaksin kusagil maal või linnas võõrana siis vaatleksime huviga seda meest. Kelga välimuse suhtes on kõik teiste karjamoed vaid rumalateks eelarvamuseks. Kamaisse kandis ta väga harva. Tavaliselt olid tal jalas säärsaapad, mis pidid laiad olema, suuremad kui jalg ja palju paksemad kui seal. Et jalal oleks lahe. Tapa kandis ülikondi, mida õmblesid juudi rätsepad, kes toodi õmblema ja kes tegid kuuele paratamatult küüru selga või teise õla kõrgemaks. Kuid kuna isa tahtis, et keha ümber kõik oleks lahe siis ei seganud teda Need, rohked voldid. Need ülikonnad olid enamalt jaolt kodu koetud tumesinisest läikivas kalevitaolisest riidest kui nad uued olid. Vananedes tuli nende Ševiooti iseloom selgemini nähtavale ja siis liikusid nad ka õlgadelt ja turjalt roheliseks. Kuid papal oli ka päris paraadülikondi, mida ta suuremal arvul odavalt ostis Sindi vabrikust oksjonilt. Need olid muidu kallihinnalised riided, mis õieti oleksid pidanud minema Inglismaale. Kuid rätsepad olid nad sel või teisel viisil ära rikkunud, kord põlved liiga kitsaks teinud, laskud liiga madalale asetanud, nõnda et neid kodumaal ära pidime viidama. Need olid väga uhked rõivastused, kallist kamm, karnist, paksud põlised riided. Ja neid kandis papa siis, kui ta mind kooli sõidutas. Aga mamma korduvad etteheited, et ta neid ei lase ümber teha, oma keha järele, tõrjusta külma käeheitega tagasi ja kandis nende riiete juurde oma suuri laiu veesaapaid. Ja praegu vaatleksin mina niisugust meest sügava huviga. Niisugust meest, kes elab ja käib omaenese tahte järele aga ei teadnud siis mitte, et üldise moe ja laadi vastu seista on raske. Kuid teed vabaks ja iseseisvaks. Ei olnud mul ka sellest arusaamist, et iseseisvaks saab inimene, kui ta mitte kellelegi mitte midagi ei võlgne ei tänu ega raha. Ja et minu isa õige paljust jõudis keelduda sõprustest ja poolehoiust kiitusest seltskonnast ainult oma iseseisvuse kättevõitlemise pärast. Ninge ta nimelt, sellepärast olite hinges ja kitsi ja hoopis teistsugune kui mamma ja õed ja Unclide kõik, keda ma tundsin, see kokkuhoiu kumatu kindlus, rusus, õieti meid kõiki jala asus meil. Mul oli masendav häbi ja ma julgenud hiljem võõrastemajapidajale silma vaadata, kui papa temalt minu tehtud arvelt pea poole maha kauples. Kui teisiti vaatan mina praegu sellele nii mõistlikule ja õigele arve maksmisele. Olin juba suur poiss, üle seitsmeteistkümne, kui sõitsin isaga linna, mina eksamitele tema ravimisele. Mind pani ta hotelli, ise läks vesiravilasse. Mind külastas palju sõpru ja ma võitsin neid siis iga kord paari õllepudeliga vastu. See oli ju nõnda lihtne ja hõlpus helistavaid ja tüdruk toob üles, mis vaja. Õlut ja pabeross. Sööda põksus küll iga kord, kuid õieti ei hoolinud ma ju kunagi, mis pärast saab. Mõnikord oli neli, viis sõpra korraga ja siis tuli rohkem tellida. Ja kui siis eksamil läbi olin kukkunud ja meil tuli linnast lahkuda siis oli kolme nädala jooksul arve hästi suureks kasvanud. Ja isa maksis kõik, mis kord ja kohus. Me sõitsime siis isaga vaikides koju, meie vaikisime ju alati. Aga seekord oli see vaikimine täisi seesugust raskust. Sõitsime need 90 versta selles tasase söörgis, mida kõik hobused mu isa käes õppisid ja mis mul südame välja venitas. Ma tean nüüd, et see oli ka isa veendumustest üks, et ei tohi rutata ja peab kannatama. Noh, aegade jooksul olen minagi kannatlikkust pinud. Aga isal pidi minuga seda kannatust palju olnud olema. Ja nüüdsel sõidul ei jõudnud ta enam. Olime vaevalt 10 versta linnast eemal, kui mõisa põsel pisarat nägime. See veeres vaikselt silmanurgast, jäi habemes natuke peatuma ja kukkus siis alla. Siis tuli teine pisar ja neid tuli siis nagu helmeid üksteise järele. Nägu oli papal üsna tavaline, liikumatu, kuid kuidagiviisi nagu vaiksem ja pehmem. Ei olnud mina veel ühtegi meest nutmas näinud. Ei olnud ma kuulnudki, et mehed seda teevad. Vaikides sõitsime need 90 versta maha, kuni koduni. Mida oli meil üksteisel ütelda? Teadsin vaid, et mina olen kord niisugune ja isa on teistsugune. Ja teadsin nüüd ka, et tal väga raske pidi olema minuga. Juba maast madalast oli mina ju kõike teinud, millega ta nõus ei võinud olla. Ma võitsin tema pudelid, millede ostmiseks ta pidi rasket päeva ja öötööd tegema. Panin nad tulba otsa ja meie pildusime kividega märki. Pildusime suure poistekarjaga ühte lugu märki ja lõime kõrged õlleköögi pööninguaknad sisse. Meie veeretasime päikese kätte pandud õllevaadid mööda kallakut alla ojja. Ma peksin aedniku poega vitsadega mööda jalgu, sest et ta oli minu peale kaebamas käinud. Ja siis kandis aednik papale viha. Ma ei istunud palju paigal, kui mul raamatuid ei olnud ja lõhkusin riideid, saapaid, mida papa pidi muretsema. Ma ei kuulanud sõna, ma ei kuulanud mitte kunagi kergelt sõna, kui papa käskis onkel Hermanni onkel augusti sõna- ja mõisakoolipreili sõna kuulasin ma alati tappa oma vastumeelselt. Ma püüdsin tema käskudest niisama kõrvale hiilida nagu mammagi omadest. Ja minu isa pidi üksi seisma kogu maailma vastu kogu selle ümbruskonna vastu, mis oli meie maailmaks. Ja ta seisis sellele vastu üksi, ei paindunud ega muutunud. Ta pani oma raha suurde tallu, mille onkel Herman ostes 30 versta eelmisest kodust kaugel ja tegi seal kergemat tööd, painutas saarepuid ja valmistas vankreid haagise pookis aias Uibusid ja ploome. Ning hakkas põdema. On ennast suure tööga ärada. Nüüd, kus ta enesele mahti oli võtnud seniseid veendumusi vaatluse alla võtta ja kus ta palju luges võista vahest nii mõndagi elus teisiti hinnata. Kuid ega ta enesel ei võinud häbi teha järeleandmisega, ta kunagi oli eksinud. See oleks mõra sisse löönud tema karastatud kangusele ja temas oleks midagi katki läinud. Seni oli tema kangus tema elu ülalpidajaks olnud ja kes tahab oma niiviisi armsaks saanud elu hädaohtu saata. Kuid nimelt sellesse kangusesse ta suri. Ta ei lasknud enesele selgeks teha, et külma vee ravivõime seisab selle õiges tarvitamises. Vesiravilas olite ta arstitud külma vee järskude jugadega, milledele järgnes kohe kuivaks hõõrumine ja masseerimine. Nüüd aga tuli tema mõttele, et võib iseennast siin kodus ju niisama külma veega ravida. Ta tervis oli päris aegs läinud nõndaaegselt, ta võis omal käel arstimist jätkata ega olu tarvis tagasi linna sõita, nagu arst oli soovitanud. Ja ta võttis käteräti ning tuli minuga kaasa suplema. Kui ta aga kaelast saadik vees kauem püsis, kui see minu arust tarvilik oli, tavaliseks suplemiseks. Ja kui mina ütlesin, et nõnda võib ennast ära külmetada siis ta ei vastanudki ja oli seni sees, kuni nägu hoopis hall, sinine oli. Värisedes tuli ta siis välja. Ma ütlesin uuesti, et järsult antud külma veevalang ometi hoopis teisiti mõjub kui kestev külmetamine vee sees. Tavastaste osaliselt külm on külm. Aga hambad lõgisesid. Järgmisel ööl äratati mind ja ma pidin tohtri järele sõitma. Tohtri järele pidin ma nüüd palju kordi sõitma, sest nüüd algas pikk põdemine. Algas võitlus tema tahtejõu ning haiguse vahel. Ja see tahtejõud viis arstimise peaaegu alatiivse rada. Isa sõi seda, mida tohter oli keelanud ja muigas vaid mõnikord kurjalt, kui meelde tuletati arsti käske. Selles kõiges seisis külma ahjupõhised, jaan ja külma juba ise võitu saan. Aga ei saanud võitu. Valusid ei olnud, siis luges ta vaikselt, kõndis toas ringi ja luges jälle, hellitas ennast kuumade kompressidega ja need pidid nõnda palavad olema, et võtku kasvõi nahk maha. Tegi oma testamendi ja laskis õpetaja tuua, et armu laudvata. Kõndis mustas ülikonnas saali ja põlvitas mamma kõrval. Ja siis jooksid jälle rasked pisarad tema vaikset nägu mööda alla. Armulauda anti neile saksa keeles, sest õpetaja ei jõudnud neid väheseid eestikeelseid sõnu pähe õppida, mis tema, naine temale oli tõlkinud. Ja isa läks siis voodi ja oli väga väsinud. Õhtul hakkas ta sonima ja tahtis ikka kuhugi sõita, ütles, lähme ära siit Sinuna halb olla. Ja käed näppisid vaipa. Mamma ja teised teadsid, mida see tähendab. Mina nägin seda esimest korda. Hommikul olin ma jälle tema voodi juures, ma tõstsin teda natuke kõrgemale ja seadsin padja korralikult selja taha. Päike paistis heledalt söögitub. Ta varajases sügise madal päike. Küll on täna ilus ilm, ütles isa ja vaatas suurte palavikuliste silmadega läbi avatud ukse söögituva kuldsesse valgusesse. Ma tean, et ta suri nooremana, kui mina suren. Vastates tähendab vahest hea vahe vähem kui lapse eas. Kuid ma olen tegelikult nüüd seitse aastat temast vanem ja tunnen enda teemast ikkagi noorema olevat Noorema juba oma üha kasvava põleva huvi kaudu. Kuidas ta õieti mõtles, mida ta õieti tundis ja mil viisil ta kannatas?