Tere, kuulajad, tere, rändaja ter stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Me läheme täna India ookeani lääneossa Madagaskaril ja vaatamata sellele, et tähelepanelikumad meie hulgast võivad seepeale öelda, et oleme seal juba käinud. Mida neile vastata? Madagaskaril sai siiski kolmanda reisiga teha peale esimese ringi, nii et alles praegu võib näha Modogaskarit kui tervikut. See muusika oli nüüd niisugune Madagaskari rahvamuusika ja seda mängis nende hulgas väga populaarne orne muusik. Ratsin passaffi ja, ja ta mängis niisugust flööti, Madagaskari flööti, mille nimi on sodiina ja seda flööti saatis niisugune keelpill ja see on noh, niinimetatud Madagaskari kannel ehk siis nimi? Jah, ja see on siis niimoodi, et bambuse toru väljas poolandamatud keeled ja neid mängitakse kahe käe sõrmedega äärmiselt kummaline pill, äärmiselt kummaline mängutehnik. Aga sellest tuleb siis niisugune äärmiselt omapärane muusika. Ja teistpidi, eks Madagaskari seal on ülepea üks väga omapärane saar, sellepärast on ta alati tõmmanud mind ja ma olen siin tõesti tagasi läinud ikka uuesti. Madagaskar on ühtpidi maailma suuruselt neljas saar, aga teistpidi on ta maailma kõige haruldasem ma elustikuga saar. See põhjus on jällegi selles, et Madagaskar on olnud oma aitäh kogu maailmast lahutatud, kümneid miljoneid aastaid. Ja selle ajaga on loodusarenenud seal täiesti mingisugust oma rada. Ja sellepärast on ta Kubinal täis loodusharuldusi. Ja tõesti, see oli nüüd kolmas kord ja, ja kui sa lähed tagasi, kus sa oled enne olnud, kuigi see saar ise on umbes 11 Eesti suurune ja tõtt-öelda nende käikude ajal oli alati nii sai võetud jälle üks uus osa, Madagaskari vähe kordus, aga ikkagi see taust, Madagaskari eriline taust, see oli varasematest käikudest tuttav ja selle eelis oli nüüd jälle see, et, et võib-olla sai ka süveneda sellesse Madagaskari saare oma pärasse. Aga teistpidi ikkagi avastada seal niisugusi nurki, kuhu esimeste käikudega tavaliselt ei jõutagi Madagaskaril. Nii et see oli võimalus süveneda sellesse imelisse saarde. Ja, ja no vahepeal muidugi on siin Eestis olnud juba aega suhelda inimestega Madagaskari teemadel ja päris vahva on olnud mingid niuksed, väiksed loodussõprade seltskonnad on käinud nõu küsimas, et kuhu minna Madagaskaril ja ja siis on hea, kui saad neid natuke enne otsa peale aidata ja ja me igatahes sain tuttavaks vahepeal ka ühe eestlaste abielupaariga, kes on ikka Madagaskaril lausa elanud kaks aastat. Ja Elmar Sakkov on Tartu Ülikooli kauaaegne matemaatika-füüsika õppejõud ja ta ise otsis mind üles ja rääkis sellest, et, et see oli tõesti väga huvitav. Ta nad elasid 80.-te aastate lõpus kaks aastat Madagaskaril, mis puhul siis? No Elmar Sakkov oli õppejõud. Madagaskaril on ikkagi ka ülikoole, üks nendest asub Madagaskari põhjatipus Diego Suarezi linnas. Ja, ja sinna ta noh, see oli see aeg muidugi, kui Nõukogude liit ja Madagaskar olid suured sõbrad. Aga Elmar Sakkovit ei olnud sugugi kerge sinna pääseda, see oli, see oli kõva konkurents ja loomulikult pidi ta oma loenguid pidama prantsuse keeles, näiteks jälle, sest seal on see euroopa keeltest ainus keel. Ta räägitakse. Aga noh, nende pikaajalise elamise kogemused olid muidugi väga põnevad kuulata. Tema abikaasa Helmi on muide kunstnikuharidusega ja tema näiteks oli teinud terve hulga maale Madagaskari, st ja siis nad Räkeloodus juba inspireerib ja lõputult. Ja teistpidi nad muidugi said selle aja sees siis palju näha kas või seda, et kuidas kuust kuusse Madagaskari loodus muutub ja ja, ja põhjalikult tutvuda muidugi Madagaskari intelligentsiga, suhelda nendega ja nende igapäevane kombestik ja elu. Isegi Elmar Sakkov kirjutas sel teemal raamat, aga see käsikiri jäigi käsikirja, see oli nii kehv aeg. See just Nõukogude võimsid kadus ja ja see oli, see oli suur kaos meie kirjastuste elus ja raamat on kahjuks jäänud siiamaani käsikirja. Aga noh, meie läksime oma seltskonnaga siis täpselt aasta tagasi ja nii nagu kõige tavalisem minek on, et minnakse Pariisist on kõige rohkem nagu lende Madagaskari pealinna Antonana Riivos see on siis kohapeal, nimetatakse ta lühidalt taanax seda linna. Ja siin sealt enamasti kõik need, need reisid algavad, kui sa üldse Madagaskaril ja lähed ja minule oli see linn juba tuttav. Jaa jaa, et kui selles sumedast troopikaöös sõitsime bussiga logistades kott pimedate taana lõputute sees linnades siis muidugi sai nagu kiirkorras ka jutustatud reisiseltskonnale, need olid põhilised loodusesõbrad. Et mis on niuksed asjad, mida Madagaskaril minnes peetakse endastmõistetavaks, aga võib-olla igaüks ei oska sellega nagu arvestada, et, et noh, et mis, mis maa see on, kui palju ta ikka pööraselt erineb Eestist, millised protsessid seal kulgevad, üks asi on see, et et Madagaskari rahvaarv kasvab pöörase tempoga. Nii et poole sajandi jooksul on, on neid saanud kaks korda rohkem. Ja praegu on neid 20 miljonit. Ja teistpidi peaaegu sama pöörase tempoga toimub metsade taandumine. Sest suud tahavad süüa, inimesed tahavad elada ja Madagaskari loodusele on, see on muidugi väga-väga halb aga metsade arv on ka umbes poole sajandiga kahekordselt kahanenud. Ja sealne elu on niisuguste elementaarsed asjad, et, et näiteks elektrit enamikus Madagaskari st ei ole olemas. Või see, et keskmise pere suurus on, on statistiliselt kuskil kuus inimest, aga see on umbes sama nagu meil Eestis võib-olla nii ühe kahelapseline pere ja ja täitsa tüüpiline on, et ta on palju rohkem lapsi ja kui abiellutakse, siis alati soovitakse pruudile peigmehele, et algudel seitse poega ja seitse tütart, elektrit kah ja elektrit polegi vaja, peaasi, et laps ja läks. Noh, see on noh, teistmoodi suhtumine, täiesti teistmoodi. Maailmanägemine. Aga nad ei tunne sellest puudust sellest või nad ei oskagi tahta või. Ma arvan, et kui neil oleksid kõik need euroopalikud mugavused, küll nad tahaksid neid ka aga nende jaoks on võib-olla need elu põhiväärtused selgemad kui meie jaoks ja nad oskavad taibata, et mis on kõige olulisem, kui sul on suur pere. Ja kui sinu pereelu on korras ja, ja sinu lähedastega sul on väga tihedad sidemed, siis sa oled õnnelik. See on neil väga selge ja leebe kliima, soodustab ka seisakust mõtteviisi. Ei jah, noh, kliima on jah, niisugune troopiline põhiliselt seal muidugi saab mõnel pool kasvatada ka kolm riisisaaki aastas, aga aga seal on ka karme alasid tegelikult. Ja võib-olla suurem osa Madagaskari, st on, on selline, et seal ei saagi õieti eriti midagi kasvatada ja seal on hoopis karjakasvatus levinud. Aga lihtsalt see on ikkagi ka ütleme, looduslähedaste rahvaste puhul ikka nii, et nad olles loodusele lähedased mõistavad ka seda, et nad, et noh, niisugune pereväärtusi võib-olla palju, palju tõsisemalt, nad võtavad neid, kui, kui meie, meie siinsest meil on nagu teisi palju peibuta, tõsi, ümberringi keerlemas iga päev, eks ole. Selge see, et meil siin oleks selles osas neilt õppust võtta küll just et, et see on selle ma noh, hõng ja, ja iseloomulik sellele maale ja muidugi natukene meie jaoks kummaline on see, et, et üks kolmandik lastest saavad alghariduse üldse ametlikult saab 80 protsenti. Aga tegelikult see nii ei ole, enamik inimesi elavad maal ja, ja see, et meile tundub võib-olla kuidagi väga aru saama aga seal on see paratamatu ja loomulik, et näiteks inimeste arvu kohta see arvepidamine on ka üpriski ebamäärane, et näiteks laste registreerimine ei käi mitte siis, kui ta sünnib, vaid tavaliselt siis, kui ta kooli läheb. Ja siis on kaks tunnistajat vaja minna, vajab politseisse ja kaks tunnistajad ütlevad, et see laps sündis sellel aastal ja siis pannakse kirja, et see laps tõesti sündis kuus aastat tagasi sellel aastal. Niimoodi saadakse tema sünniaeg ja teistpidi laste noh, tegelikult on ka tõsised beebi ja see on see suremus umbes 10 korda suurem lastel kui, kui Eestis. Ja noh, see, kui öeldakse, et Madagaskaril on 20 miljonit inimest, no kuidas üldse on siis kokku saadud, kui vaevalt pooltel inimestel on üldse passid. Ja see käib ka meie jaoks üpris eriskummalisel moel. Et see käib lihtsalt statistiliselt arvutades arv, arvestatakse, et kui palju ühes majas keskmiselt elab inimesi siis kui palju on ühes külas maju ja kui palju külasid Madagaskaril ja kui need arvud korrut võtaks, saadakse see 20 miljonit. Aga see on niimoodi umbes täpselt nagu öeldakse, loomulikult see, see on parem kui mitte midagi. Aga mingi eesti rahva parv oleks selle arvestuse juures noh, nii-öelda lubatud vea piires. Miljon või kaks, noh, see ei nagu ei ole midagi, aga üks asi on küll väga oluline, kui, kui me mõtleme, et Madagaskar on siiski osa Aafrikas, kast ja Aafrikas on ikkagi ütleme, niisugused inimeste suremised nälga tänapäeval paljudes maades täiesti tavaline jubedus. Sellist asja Madagaskaril ei ole ammu-ammu olnud ja nad on selle üle väga uhked. Ja noh, kui me sinna taanasse sõitsime loomulikult, et näiteks ka selle linna selles linnas on viis miljonit inimest, eks seegi arv on umbes täpselt, sest kesklinn on, on küll noh, täitsa nagu selge, aga äärelinnad väga-väga laialivalguvad ja seal ei ole elektrit. Ega keegi täpselt ei tea küll, palju seal inimesi elab, aga meie läksime lausa kesklinna ja see oli üks niisugune hotell taana Plaza. See on siis nagu taana ehk Antana Riivo kesklinna päris koloniaalstiilis niisugune vanaaegne ehitis ja ja ega, ega Madagaskari muidugi, kes nüüd mugavusele Madagaskaril otsima, siis see võib koju jääda, ongi, see võib koju jääda, sest Madagaskari parimad hotellid on ikka niisugused, et sa pead ikka enne küsima, et kui sa juba seal sees oled, et et kas teil täna sooja vett on. Ja noh, vahel on, vahel ei ole veidi noh, see on troopiline maa. Vesi ikka jääkülm ei ole mitte kunagi ja noh, selle kõigega, noh, see on nagu endastmõistetav, et Madagaskaril turismindus teeb nagu esimesi samme. Ja selles mõttes ta ei ole ka võrrelduna Namiibia, aga millest me eelmine kord rääkisime. Aga selle võrra on, ta ei ole põnevam ja, ja teda teatakse vähem. Jaa, muidugi Dana ise, kui sa sinna lähed, asub küngastel ja tegelikult kõige kõrgema künka otsas on näha niuksed, varemed, kindluse varemed. Ja see on see koht, kus Anton Anna Riivo kunagi alguse sai. Mõneti peegeldab see linn Madagaskari kogu riigi ajalugu ja selle kindlust, noh nii nagu Tallinna Toompea seda nimetatakse Rova. Ja seal siis 1610 oli üks Merinade kuningas nimega Andrea eaka, kes siis rajas sinna oma palee. Ja nüüd jällegi, et kes need Merynadan, Merinad on kõige mõjuvõimsam hõim 18-st hõimust, kes Madagaskaril elavad ja nemad on nagu põhiliselt selle kõige viljakama keskmaa või kõrgmaaisandad olnud alati. Ja nende ka nisuke lugu, et, et neil oli algul oma kuningriik ja Madagaskar oli palju kuningriike. Aga kuskil 18. sajandil seeemmerinade kuningriik allutas endale ülejäänud Madagaskari ja nii tekkis Madagaskari kuningriik. Ja nüüd, kui see Madagaskari kuningriik Ta oli loodud, see oli siis kuskil 18. sajandi lõpus, siis iga järgmine kuningas ehitas sinna Roovale ehk siis Madagaskari Toompeale uue palee. Aga need paleed, hoolid kõik puust väga uhked, võimsad ja väga omapärased, aga nad olid puust ja, ja näiteks üks omapärane niisugune ehitis oli näiteks 1839 või siis kuningas Ranawan laona ehitas niisukese palee, mille põhikonstruktsiooniks oli 39 meetrine hiigeljäme roosipuutüvi roosipuu on üks, üks väärispuu võrreldav nagu eebenipuuga ja 39 meetrit kõrge kohutavalt jäme tüvi ja sellel toetusterose palee konstruktsioon ja see, kuidas see tüvi sinna saadi, see on omamoodi lugu muidugi, see toodi sadade kilomeetrite kauguselt idarannikult troopilises vihmametsast ja seal oli 10000 töölist, kes sellega siis tegelesid ja võtab natuke Egiptuse püramiidide sünnilugu või jah, selles mõttes küll, et oma suurejoonelisus ja aga ainuke vahe, et siin on tegemist puuga, et puutüvi hiigelsuur puutüvi tuuakse tervena niimoodi kohale. Jah, aga lootes ainult ihu Rammule jah, seda küll ja see oli meeletu töö. Aga tol ajal oli pigem oluline see tulemus, mis siis saadi. Ja, ja näiteks siis oli, oli muidugi ka see, et see kuningas, kes siis ühendas need kõik need 18 hõimu tema nimi oli andriana boinime Riina ja see nimi on lühendatud kuninga nimi. Nii et ma ütleksin ka tema selle kuninga täisnime praegu. Täisnimi oli siis temal, Andri, anna boini, immerliinaatriandsin, itsitab Dovia Minnandri jaa, jaa. Jaa. Ka ei tee siinkohal katset korrata. Ja see nagu võib-olla ka muistsest skulptuurides mujalgi nimi loomulikult sisaldab sisuliselt kogu selle kuninga eluloo. Et mis ta kõik elus tegi ja, ja kui, kui igipõliselt. Ei oleks ta veel rohkem teinud, oleks nimi veel pikem. Jah, nii et see on lihtsalt selline komme, nime sees on kõik tema vägiteod. Aga selle rauaga juhtus tegelikult üks koletu lugu. Üldiselt läks niimoodi, et kogu Madagaskari lugu läks niimoodi edasi, et, et need Merina kuningad siis olid seal valitsenud mõnda aega, aga siis hakkas eurooplaste pidev surve Madagaskaril ja lõpuks nagu tihti juhtus koloniaalmaadega, et need prantsuse koloniaaljõud mässisid need Merina kuningad niivõrd oma noh, nii-öelda hüvede ja soodustuste sisse. Et märkamatult pilt sai sellest Madagaskaril tegelikult hoopis prantsuse koloonia. Ja see kestis aastani 1960. Aga enne seda oli küll juba paarkümmend aastat tõsist vabadusvõitlust verd voolas, tuhandeid inimesi, suri, aga Madagaskar võitles enda vabaks 1960. Ja selle järel algas nisugune sotsialistlik ajajärk seal Madagaskaril. Ja see nüüd on omakorda kuskil just samal ajal, kui Nõukogude liit varises üheksakümnendatel aastate paiku asendunud sotsialistlik Madagaskar, kapitalistlikum Madagaskar ikka see on, see on nagu see suur suures joones asja käik, aga, aga selle Roovaga juhtus niimoodi, et seda hakati korda tegema ja ilusaks tegema. Kõiki neid puu paleesid, mis seal olid ja need avati aastal 1992 rahvale. Ja 1995 põles kõik maha. Ja seal oli arvatakse, et see oli Madagaskari poliitilise võitluse ohver tegelikult see oli valimiseelne õhtu, kui see süüdata. Ja noh, need on jälle niisugused asjad, mida ükskord me räägime pikemalt, kuidas Madagaskari poliitika üldse käib? Põrkusime sellega tõsiselt kokku oma viimasel reisil, kuigi me olime apoliitilised, aga, aga seal on ka ikka valimisteks läheb siis siis ikal niuksed, kired möllavad, et et see on ettekujuteldamatu. Ja see Rova on pärast seda, kõik olid puust, paned paleed. Just seda ma mõtlesingi alguses, mitu korda rõhutasid, et see oli puust Puustima. Mõtlesin hirmuga, et millal see hetk. Ja see juhtus ja see juhtus ja seda, seda lööki ei ole siiamaani üle elatud ja ja ta on siiamaani varemetes. Aga muidu see praegune taana või Antanuna Riivo, nagu ta on. Kui oled käinud Aafrikas, stan tüüpiline Aafrika linn, palju rahvast, kõva melu, kusagil tänavanurkadel on ikka kerja vaid lapsi, nii nagu saan ikka Aafrikas ja kusagil pead õhtuti hoidma kätt tasku peal, et rahakott alles oleks. See käib ka kõigi Aafrika suurte linnade kohta praktiliselt. Aga see, mis võib-olla Athena, no Raivo, nagu ise äralikuks teeb, on, on üks tema kesklinna kuulus turg. Ja selle toru nimi on Sooma, aga tõlkes tähendab Sooma reedet. Ja see ei tähenda mitte midagi muud, kui et see turg tegutseb umbes niimoodi, et reedel on tema kõige vilkam päev. Päev nagu on ka veel kauplemist pühapäeval praktiliselt üldse supelda. Esmaspäeval hakatakse vaikselt pihta, reedel tuleb jälle kõige kõva kauplemine ja Soomat maantäna narivo Soomat peeti umbes 10 aastat tagasi Malagast sind ise muide pidasid seda maailma suuruselt teiseks vabaõhuturuks avatuks. Ja, ja see on tõesti pöörane, see, mis oli tema läbimata. Nii et see võib täitsa tõele vastata. See võib tõele vastata, asi selles, et tegelikult ei ole nihukest tõsist teaduslikku arvestust maailmas tehtud turgude turgude osas aga aga noh, võib-olla mõned Aasia turud võivad võistelda ka sellega, aga ühesõnaga niisugune turget ühe toru otsast teist otsa lihtsalt saime. Aga nüüd oli niimoodi, et kui siin jälle Madagaskar viimastel aastatel hakkas ka nagu järgima neid maailmamalle, siis president leidis, et see turg on ebahügieeniline kuna ta vabas õhus ja igaüks teeb seal, mis ta tahab. Ja ta noh, kärpis seda turumõõtmeid tohutult ja, ja muutis ta palju puhtamaks ja hügieenilisemaks. Mismoodi ta, no selle puhtamaks jäägeenilisemaks loob söögikohad, käimlad Turu kaubatasuvat, tihti kioskites või hoonetes katuste all? Noh, midagi sellist umbes. Ja praegu sai põhjaliku uuenduskuuri just ja, ja praegu on ta läbimõõt umbes noh, mõnisada meetrit. Ja sellel turul muidugi müüakse kõike ja, ja ta tegelikult ei ole mõeldud turistide jaoks, võtan ikka mala kassirahva jaoks mõeldud ja, ja seal kõige olulisem on see igapäevased tarbeesemed ja kõik, mida sul igapäevases elus vaja läheb. Nii et selles mõttes ta ei mõjunud, et need kaubad, mida seal müüdi, ei mõelnud väga eksootiliselt. Aga tana linnas on hoopis üks teine paik, kuhu tasubki kindla peale minna, kõigil, kes tulevad Madagaskaril ja kaugemalt ja see on siis Madagaskari suurim käsitööturg. Ja see asub äärelinnas, sinna tuleb sõita ikka oma pool tundi. Ja, ja see koosneb niisugustest lõputust reast niisugustest pisikestest hoonetest, mis on siis kõik tulvil täis kõikvõimalikku eksootikat. Ja noh, see eksootika võib olla suures jaos jaguneb siis umbes selliseks, et ühed on siis nii-öelda mala kasside kätega loodud käsitöö ja teine on siis, mis on siis nagu kaasa aidatud Madagaskari looduse eripärane ja siis toodud nagu välja niisugused loodusest pärit asjad, mida siis veidikene töödeldud, aga mis pärinevad ikka puhtalt loodusest. Ja, ja ütleme nendest käsitööasjadest noh, ütleme meeste käsitööst on, on võib-olla näiteks mida ma olen sealt toonud, on puu Darcia tööd? See on noh, näiteks niisugune ilus vaagen, mille põhja peal on tegelikult täiuslik puu, pisikestest puu, värvilistest puutükkidest laotud Madagaskari maastik, sihukene, avarad põllud, ränduri, puu, mis on Madagaskari sümbolpuu ja seal siis kündmas üks mees see puudega eemalt vaatad, et, et see on nagu maali. Aga seal pisikestest kildudest kokku kui pandud see on vapustav ja, ja naiste käsitööst on muidugi igasuguseid. Tekstiilid on, on pöörased. Noh mõnel pidupäeval panen ma oma meie suure köögilauale, mis on mitmemeetrise läbimõõduga sisse Madagaskari laudlina, mis on puhtast linast, valget värvi ja täis tikandeid mala, kasside igapäevasest elust, kõike, mis nad kõik need tööd on seal ülipeenelt niimoodi tikitud sinna sisse ja rohelised puud ja loomad ja inimesed toimima ja kõik inimesed on, on musta värvi seal Niilos sel valgel valgel taustal imepisikesed tohutul hulgal inimesi töötamas igapäevast elu. Aga muidugi tegelikult kui sa oled loodusehuviline, siis, siis selles käsitööturule sa tegelikult kohtad. Ka niisugusi, looduse asju, mida, mida Madagaskari looduses leida on, on kohutavalt raske. Aga mis kuuluvad aga Madagaskari eripära juurde, seal on näiteks väga uhkeid mäekristall. Need on ju noh, kvartsist, eks ole, niisugused nagu briljant brittide moodi niukseid, kummalise, korrapärase kujuga asjad ja Madagaskar on mäekristallide poolest üks maailma kõige rikkam rikkamaid piirkondi. Ja siis on veel eriline Madagaskari, võib-olla kõige hinnalisem loodusvara on on safiirid. Siis vääriskivid ja Madagaskari lõunaosas avastati safiir piirkond alles 1998 aastal. Ja, ja noh, safiirid on siis noh kuidas öelda geoloogiliselt, nagu võib-olla sugulased rubiinidega rubiinid on punased, piirid on põhilised, sinised taevasinised niisugused ja nad on tõelised vääriskivid ja praegu loetakse, et see ila, laka piirkond, Madagaskaril on maailma kõige rikkam kam safiiride piirkond üldse. Ja mis seal muidugi pärast seda avastust juhtus, see on väga võrreldav mingi Ameerika kullapalavikuga, sest see tõmbas kokku üle maailma igasuguseid seiklusteotsijaid ja ma olen seal muide käinud. Ja kuigi need safiirid on, on pööraselt kaunid ja lummavalt ilusalt sinised, läbipaistvad. Siis kui sa näed korra, kuidas see elu seal käib, see on väga jõhker ja meenutab tõesti mõnda mõnda Metsiku Lääne filme, mis seal toimub, puruvaesed mala kassid seal mingisuguste tühiste sentide eest kehveldavat kümnete meetri sügavustes aukudest, põrgukuumuses käsitsi labidaga ja, ja siis, kui nad leiavad mingi pisikese safiiri, siis on seal kohe üles osta, kes ostab selle tühise raha eest ära. Aga tema siis jälle müüb selle jälle edasi ja sellest tekib siis tegelikult see ülemaailmne safiir turg. Niimoodi see tegelikult käib. Aga see, mis ma olen ostnud sealt anternana Riivo käsitööturult, need need on, ma võtsin täna kaassiin laua peal ja õieti see puutüvetükk on siin mul käes, see mulle ausalt öeldes küll kingitud. Aga ta on üks niisugune, noh looduse imesid, sest kui seda siin nüüd vaadata eemalt vaadates on ta ju täitsa puu. On tal on isegi koor on peal kõik pruuni värvi, umbes nagu männil. Ja seest vaadates on nagu puit, aga kuidagi imelikult värviline. No aga läigib, niisugune tunne on, et puukoor on pandud mingi mingi läikiva kivi. Tegelikult on see niimoodi, et maa seest on saadud see tühi kätte ja see kooreosa on olnud nii, nagu ta oli. Aga siis on ta lõigatud nii öelda juppideks see tühi ja need ristlõiked on ära lihvitud, sellepärast läitkimine ja, ja see on ikka nagu igast käsitöö puhul, on see ikka see, et nad lüüakse nii-öelda läikima. Aga tegelikult on see siis kivistunud puit ja see on kümnete miljonite aastatetaguse metsamälestis. Siin on siis niimoodi, et siin tegelikult puud üldse ei ole, kui ta kätte võtta, proovige. Kivi, mis kivi täiesti ja, ja kõik see, need puised rakud on täitunud mineraal ainetega ja siis see puu on ise hävinud ja selle asemel on jäänud siis need mineraalained. Et, et see on, see on väga-väga-väga kummaline looduse ime, tegelikult need kivistunud puid on tegelikult ma olen näinud neid ka mujal maailmas, aga aga ma ta kaskaril on neid eriti palju. No ja siis on mul siin üks niisugune tegelikult näeb välja nagu teokarp, eks ole, umbes peopesa suurune ja ta lõhki lõigatud, siin on sama lugu, et tegelikult see Theo karpa ma teise poole sellised koju, et tegelikult seda, seda müüakse niimoodi, et ta on nagu keskelt lõhki lõigatud ja ära lihvitud. Sest siis sa näed, mis selle karbi sees on. Võiks arvata, et see on teokarp, aga tegelikult on selle nimi ammu niit. Ja ma niit ei ole tegelikult Teokarp, vaid see on teise olendi karp. See olend kuulub, ütleme sellesse seltskonda. Kui me näiteks mingi kalmaari tänapäeval siis ta kalmaari sugulane. Aga see on, need on peajalgsed, neid on olnud hiigelhulk ja, ja kõik need tegelased, kes olid siis ammu niidi moodi, need surid kõik välja 300 miljonit aastat tagasi, kui siin sees elaski üks kui eile ja ja, ja siin seda vaadata, siis tegelikult see olend ise on elanud siin keskel, et see on täiesti erinev teost, tigu ju. Ühesõnaga vaataja nüüd ei näe seda, mis siin sees on, aga aga see on nagu teokojas, spiraal paistab siit seest. Ja, ja tegelikult see Amoniit elas muistsel ajal siin siin keskel, tal oli niuke pehme keha aga siit edasi on näha nagu niuksed eraldatud kambrid keset enamik sellest teokarbist koosneb niukestest kambrikestest, osal nendest on isegi tühjad praegugi. Siin olid täidetud gaasiga, need, need kambrikesed ja need sammunitel väga-väga teisel viisil kui praegune tigu. Ornament on äärmiselt ilus, see on meid. Kokkuvõttes on, on hästi müstiline tegelikult ja väga värviline. Ja ühesõnaga see tükk, mis teil käes on, see on 300 miljonit miljonit aastat vana. Vana, ja ta on märk ühest ühest elust, mis on maakeralt täielikult kadunud. Ja nüüd täpselt samasuguse kujuga amonittide kodasid, oli sealsamas käsitöö paigas. Antana Riivos läbimõõduga kaks meetrit, ehk siis rohkem kui, kui inimese pikkus. Uskumatu ja, ja, ja see tunduski võimatu, et kuidas saab loodusest nisukest asja leida ja kohe tekkis nagu kuskile niisugune kahtlused. Need väiksed mõtted, mis ikka tekivad seesugustel eksootilistel, turgudel. Ja, ja kus on, on niivõrd uskumatuid asju näha lihtsalt oma silmaga. Aga õnneks oli kaasas mul ka üks hea Madagaskari looduse tunde tõesti kõrgema haridusega ja ja ta ütles, et, et ei, ei eta mo, niidid võivad tõesti nii suured olla ja ma olen pärast ka kirjandust uurinud ja, ja tõepoolest need on küll maailma suurimad Amoniidid hakanud on tõesti paarimeetrise läbimõõduga. Ja muidugi äratas erilist tähelepanu üks niisugune inimese peast suurem linnumuna, mis oli siis tegelikult noh, seest tühi. Aga seda ka pakud seal käsitöökeskuses müüa. Ja lähemalt vaadates ta koosnes tegelikult ka nagu mosaiigis oli näha, et oli töölt kokku liimitud munakooretükkidest ja siis hakkad ka kohe mõtlema, et oh, et mis sorti trikse nüüd jälle on, eks ole. Aga selle kohta olin ma küll juba enne Madagaskaril minekut endale nii palju tarkusi kogunud, et ma teadsin, millega on tegemist. See on tõepoolest ühe väljasurnud linnuliigi muna. Ja selle linnumunakooretükke võib leida teatud kõige maha jäätumatest Madagaskari pool kõrbetest. Ja tõesti, kohalikud inimesed koguvad neid munakooretükke ja panevad siis nendest tõesti kokku selle muna, mis ongi nii suur ja samasuguse kujuga, nagu ta algselt oli. Mis linna nimi on, sellel on ainult ladinakeelne nimi olemas, son epi ornis. Epi ornis elas 18. sajandil veel Madagaskaril ja ta oli inimesest tublist kõrgem tolle aja maa, kogu maailma kõige suurem lind. Lennuvõimet on nagu jaanalinnud ja tema kohmakus ja, ja niisugune erilised nõuded elupaigale saidki talle saatuslikuks. Inimesed levisid üle Madagaskari, võtsid tema elupaigad ära pidasid talle jahti ja, ja ta suri täielikult välja. Aga seesama Epiornise muna muidugi mulle taheti seda müüa. Selle eest küsiti veel isegi, ma mäletan 200 dollarit, et USA dollarit, aga ma ei ostnud seda mitte hinna pärast, vaid vaid teistel põhjustel. Sest ma teadsin ka juba enne Madagaskaril minekut seda, et, et rääkimata selle linnumunast. Yhtegi kõige väiksemat Epiornise munakooretükki on keelatud Madagaskaril välja viia. Ja ometi seda müüakse ja ilmselgelt peetakse seejuures silmas turiste. Ja turul müüakse kõik ja seal võidakse müüa ka kaitsealuste loomade mingisuguseid kehaosi või elusaid lee mureid. Ja see on ikkagi turist, kes peab olema piisavalt tark, et aru saada, mida ta siis võib osta ja mida ta ei osta. Turist, kes käib Egiptuses, teab väga hästi, et mis ta ise Punase merepõhjast selle koralli kaasa võtab, seda ta mitte üks teps üle piiri viia ei tohi, küll aga suveniiripoest ostetud just koralle, kus on omad maksumärgid küljes ja nõnda edasi. Ja, ja tegelikult see ongi niisugune soovitused, kes Madagaskaril midagi tahab kaasa lüüa, näiteks ka seesama. Üks asi on see, et sa teed kõigepealt endale selgeks, mida võib välja viia ja mida ei või välja viia vaatamata sellele, mida sulle müüa tahetaks. Ja teine asi on see, et kui sa tahad välja viia ka mõne asja, mida tegelikult tohib välja viia ja ta on suht väärtuslik, siis tuleb alata, vaata sertifikaat sellele sealt, kus ost siis ei tule tollis pahandusi. Aga, aga üldse on niimoodi, et võib-olla ongi õige, et need maa kõige suuremad väärtused, loodusväärtused jäävad ikka sellele maale ja neid ei tassitagi mööda maailma laiali ja ja mina igatahes tegin sellest epi ornise munast pilti, tehku seda Malagassonal käes hoidis ja, ja minu meelest oli see väga suurepärane, kui ma saan sõpradele näidata seda pilti, sellest täiesti piisab absoluutselt. Et need asjad jäävad mällu ja veel paremal juhul pildile Just ja, ja sellisel kombel suveniire kaasa võtta kõige hinnalisematest haruldasematest looduse asjadest ongi võib-olla kõige targem. Aga sellega lõpetaks ja, ja kuulaks siia lõppu siis veel seda Madagaskari flöödi ja kandle duetti. Seesugune oli siis tänane, saadan millest räägime, järgmisest rändame Madagaskari läänerannikule. Siis tulid ja selg Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni nädala pärast.