Käes on eelviimane saade, kus räägime, kuidas jõuda oma teekonnal mäe tippu ja mida sealjuures tähele panna. Tänases saates on meil siis Andres Karuga vaja läbida teekond Türki. Tere, Andres. Tervist ja helipuldis hoiab meie hääled kõlavana Maristama. Ning nagu juba öeldud, räägime Türgist, mille ajalugu on pikk ja võimas. Ning näiteks kui ei ole veel teada, siis esimesed elanikud ilmusid Türgi aladele umbes üks miljard aastat tagasi. Kuuendal sajandil teeme ühe kiire hüpe, sest ega siis inimesed on ju või esimesed elanikud on üha rohkem Meie tänapäevaste inimeste moodi kogu selle aja jooksul arenenud, siis jõuame nüüd juba kuuendasse sajandisse, enne meie aega, kui Anatoolia sai pärsi osaks ning neljandal sajandil vallutas territooriumi Makedoonia Aleksander. Rooma väed käisid ka Türgi aladel, ehk siis esimesel sajandil, enne meie aega ning pärast Rooma impeeriumi langemist oli Balkani poolsaar Bütsantsi valduses. Ja Bütsantsi peaksid nii mõnedki kuulajad teadma tema ajaloo tundidest. See sai kallaletungide osaliseks nii pärslaste, araablaste, slaavlaste kui ka ristirüütlid teiste poolt. Alles seitsmendal kaheksandal sajandil tulid Bütsantsi türgi-tatari hõimud ja nendest saigi alguse islami levitamine ning kinnitati ka uus nimi türgi. Türgi riik tekkis kaheksandast 14. sajandini, kui osmanid, kes on siis üks türgi hõim asus läänealadele elama ning oma ala siis ka vallutama laiendama ja selle tulemusena moodustus suur osmani impeerium. Osmani impeerium lagunes peale esimest maailmasõda, revolutsioon Mustafa Kemal Atatürk juhtimisel, täiesti Türgi vabariigi väljakuulutamisega ja 29. oktoober on rahvuspüha. Poliitiliselt on teada ju ka nii palju, et Türgi liitus NATOga 1952. aastal olles omamoodi nii-öelda kaitsevallnõukogude liidu vastu, kes tahtis laieneda Vahemere riikidesse. Euroopa Liit on Ankara küll esitanud taotluse liitumiseks, kuid vahepeal tugevamalt kõlanud püüa on näiteks kasvõi Prantsusmaa vastuseisu tõttu vaibunud ning praegu on selles osas vaik, kus linnades küll seda liitumispüüet toetatakse, maapiirkondades vast nii palju mitte. Ja loomulikult ei saa Türgist ümber sellest teemast, mis neile vägagi korda läheb, küll negatiivse poole pealt. Paljud ajaloolased ja osariike on seisukohal, et esimese maailmasõja ajal korraldas Türgi Osmanite impeerium armeenlaste genotsiidi. Poolteist miljonit armeenlast hukkus teise elukohta kolimise käigus. Me vähemalt niisiis väidab siit vastaspoole kaitsjat Armeenias Jerevanis on ka genotsiidimuuseum, kus saate selle kohta pikemalt ja põhjalikumalt teada. Aga selge on see, et Ankara on väga kuri nende riikide peale, kes genotsiidis räägivad. Kui USA kongress võttis vastava tunnustamise seaduseelnõu vastu, siis kutsuti ka suursaadik tagasi ja, ja väljendati ikka väga kurja pilguga Kesklinna Washingtoni suunas, aga Need on ajapikku ikkagi ära lahenenud. Tänapäeva poliitika ei, ei tunne selliseid omavahelisi pikki vastasseise ajaloo pärast, ütleme siis nii, et NATO ja muud mured on vast need, mis ikkagi rohkem ühendavad. Türgi saab loomulikult hästi läbi Aserbaidžaaniga piir Armeeniaga on ka seetõttu suletud, need siis on kaks naaber riiki. Lisaks on meil Bulgaaria, Kreeka, Gruusia, Iraan, Iraak ja Süüria. Ning praegu on Türgi siin nii-öelda meie piiririik kas või nende põgenike osas. Viimase kolme-nelja aastaga on Türki tulnud üle kolme miljoni põgeniku, kes siis peamiselt Süüriast, Iraagist on meile tulvanud Kagu-Türki soovitav näiteks Eesti välisministeerium ka seetõttu mitte minna. Kuid eks siingi kehtib reegel, et ole tähelepanelik ja mõista olukorda, kuhu saata, et Türgi on demokraatlik riik, kuigi president Retsepte Berdochanis süüdistatakse autokraatse ja katsetes suunata ilmaliku vabariigi tulevik taasusklikumaks turiste ei tohiks üldse usu küsimus häirida. Ning mõned linnad Antalya, Alanya, Marmarisside kui sõdashi kindlasti leidub igaühele midagi, palju inimesi on 76 miljonit elanikku 780-l 1000-l ruutkilomeetril, pealinna Ankara, viie miljoni elanikuga suurim linn, Istanbul 11,3 miljonit. Ja kuhu mahub siis see koht, kus Andres sina käisid? Noh, ikka siin nagu väga ei soovitata minna ehk enam-vähem kagu kantida ikkagi jääb, et täitsa Iraani ja Armeenia ja sinna lähedale, et kui rääkida türgi kõrgeim tipp on legendaarne mägi üks kõige noh, ütleme, et Everesti järel nagu võib-olla teatakse teda kõige rohkem maailmas üldse mägedest ehk siis loomulikult et ja seal nagu, nagu sa rääkisid, nagu see ongi täiesti see kant on ju puhas nii-öelda Kurdistani ala, ehk siis oma riigita rahvas, maailma suurim kurdid on ju on, on ka selle kandi seal nii-öelda enda alla võtab praegusel hetkel noh, seda me ju ei tea, mis 200 aasta pärast. Jah, just, et noh, kurdidest on võimalik ka mitu saadet teha ja, ja kurdid on rahvas, kes ilmselt oleks ära teeninud oma riigi küll praegu on türklased ka mures, sellepärast et kurdid võitlevad edukalt ISISe vastu, mis tähendab, et nad on oma vastutusala suurendamas ja sellest tulenevalt türklastel jälle üks pind silmas. Nojah, seal ega neil neil vist natukene nagu ikkagi meeldib kakelda ka, et selles mõttes kõik see, eks sealkandis ongi tahaks ikke, et eks need alad, kus Türgi ju praegu nende piiridega, mis praegu on tõmmatud, asub, et eks ta on selline ahvatlev olnud kogu aeg midagi ikka on kutsunud erinevaid rahvaid selle pärast nagu vaeva nägema nii-öelda ja ja mõndasid inimesi natukene ära tapma. Et siis see ei ole kuhugi kadunud, et just see nurk, armeenia kant armeenlast, sest ma saan aru, noh, seesama genotsiid on ju pluss veel see, et Armeeniast tükike on haaratud kaev, kui rääkida sellest samast ara ratist, siis Ararat on ajalooliselt ju tegelikult üldse armeenlaste püha mägi. Ja, ja nüüd vaata, kui ärkad hommikul Armeenia on ju väike riik põhimõtteliselt Jerevanis hommikul üles ärkad, lähed rõdule ringutava maikaväel on ju. Et siis noh, paljudele avaneb sealt vaade, kus paistab ilus lumise tipuga ja siis on see ilus meie püha mägi ja ütleme, et see on nende türklaste käes on ju, või noh, kurtide, kuidas hoteni igal juhul Türgi territooriumil, et see selles suhtes, et ma saan aru, võiks armeenlased nagu tahavad jonnida lisaks ju veel usuküsimusele maailma esimene kristlik armeenia versus siis moslemites kurdid on teisel pool, et noh, loomulikult ega nad seal noh, tõenäoliselt nad ei hakka kunagi läheb, ise avame selles suhtes, ma olen optimistlik, et tõenäoliselt seal Madistamist nagu aegade lõpuni välja, et nad ei unusta mingeid asju ja noh, muidugi võiks ju pikalt rääkida veel ka Armeenia Aserbaidžaani suhetest, aga me tänavist võiks rääkida, rohkem proovida Türgist rääkida, kuigi Me põikame teistesse riikidesse ka. Me ju tegelikult mul tuleb meelde, et kui kaks suve tagasi teekond tippu saadet tegime, meil oli selline saade, ebaõnnestumised, siis me tegelikult Araratist oleme põgusalt ka kunagi rääkinud just sellega, et minu nüüd siis kahe aasta tagune minek Ararati mäele 2013. aastal tegelikult teiskordne, sest aasta varem 2012 lihtsalt ebaõnnestus. Ja seekord siis ma tegin natukene teistmoodi, kui esimesel korral me tegime autoga tiiru ümber musta mere, käisime ka Elbruse nõlvadel ja, ja siis läbi igasuguste Tšetšeenia dingo, sõitjate, Dagestani, kõikide muude kohtade. Seekord me otsustasime, et me hoiame raha kokku põhiliselt siis vene politsei arvelt nagu neile maksmise arvelt ja lähme niimoodi, lähme läbi Euroopa ja sõidame pikalt siis nii-öelda musta mere alt läbi terve türgi maa ja niimoodi jõuame siis Aravete juurde. Et tahtsime minna aserbaidžaani Taani tegelikult aga see selga päris pull, kuidas. Kuna Aserbaidžaan oli ka korra ebaõnnestunud bürokraatia tõttu, siis me mõtlesime, et me seekord hakkame vara pihta. Et teeme niimoodi, et küsime ministeeriumist kohaliku mäeklubi kaudu ilusti endale load, et me saaks sinna Dagestani Aserbaidžaani piirile minna enamasti lipu ja ja siis alles, kui, nagu me teame, et luba on olemas, siis lähme teeme selle viisa ära, sest noh, 60 eurot viisa eest on viisa mõttes mitte üldse kõige odavam. Et nii palju maksab aserite viisa. Ja juhtus muidugi niimoodi, et saime nagu ministeeriumis suulise vastuse kätte, et jah, et te saate loa, siis läksime kohe andsime siin Tallinnas aserbaidžaani saatkonda avaldused sisse, kõik oli korras ja siis kolm päeva hiljem, kui juba viisad olid tegemises ja raha oli makstud ja kõik ilusti siis siis tuli teade, et muidugi põhjus ei seletatud, aga väidetavalt siis minister, mis iganes minister siis on. Määdi puuronimise minister on ju otsustas, et vot need neli eestlast ei tohi sinna minna. Vaata siis me mõtlesime, et karistame Aserbaidžaani siis sellega, et me ei lähe sinna üldse, mis meil viisad on, siis moodustasime hoopis sõbraliku gruusia kasuks, et lähme aklimatiseerumis enne Ararati nõlvadele minekut, mis on ikkagi üle 5100 meetri kõrgune nagu otse ei tahaks tippu jalutada merepinnalt tulnuna, siis lähme hoopis Gruusiasse ja olime neljakesi. Me alustasime autoga sõitu, korralikke, seekord oli minu vana Land Rover Discovery asemel võtsime sõiduvahendiks matkakaaslase Kalle niukse natukene uuema audi jaagu kolmese niukse turbomootoriga, mis millega sa isegi nagu mööda mingitest masinatest ja noh, täitsa niuke üldse ei olnud traktori moodi nagu eelmisel reisil auto ja siis vurasime sellega läbi terve Euroopa lõpus siis Türki sisenemine siis lõpuks läbi läbi pulgaariatelemiselt riivasime enne veel Serbiat ja ja, ja see oli päris nagu niuke niuke, kiire ja tore minek, et need kilomeetrid läksid päris ilusti kõhu alt läbi, aga me, me olime autos, olime neljast mehest, oleme kolmekesi, olime aare, autoomanik Kalle ja siis mina. Ja siis neljas mees Veiko, kes Estonian Airis piloodiametit peab, temal oli, just oli kohe-kohe laps sündimas, nii et proovisin võimalikult kõik päevad olla siiski kodukamaral. Ja tema siis noh, nagu pilootidel on omad, mingid seadused, mis mis hinnaga nad saavad näiteks lennupileteid ja kui viimasel hetkel nad võivad osta need tema temale, me saatsime lihtsalt raporteid iga piiri pealt, umbes. 11 12 sisenesime Lätti. 14, null kuus sisenesime Leetu ja nii edasi, onju, et ja ja siis ta oli väga üllatunud meie kiirusest, võrdles mind mingi lennukiga vahepeal seal väiksemat sorti eralennukiga. Ja umbes nii see tegelikult oli. Ja siis sätin lihtsalt tema enda tuleku, nõnda et kohtume juba Gruusiast siis kui me oleme, Swan eitas hakkamas siis aklimatiseerumis. Aga mulle väga meeldis, nagu võib-olla niisugust Türgi Türgi külalislahkus nagu ühelt poolt, aga teiselt poolt ja siis on neil ikka raha hästi, kohe meeldib nagu, et mul. Ma lugesin, et meil on see matkapäevik nagu valmis kirjutamata, aga ma mõtlesin, et kasutan seda võimalust, et matkakaaslane Kalle kirjeldas ühte situatsiooni, mida mina võib-olla ei oskaks nii värvikalt isegi kirjeldada. Ja kuna ma vahepeal kujunesin seal ka peategelaseks, siis mul ei olnud ka sellist kõrvaltvaataja pilku, et siis ta on nii-öelda meie matkapäeviku musta, andis selle, seda ilusti, kirjeldan ma teie lahkel loal siis loen selle teile ette, et see on siis kuskilt keset türgi maad mingis linnas, mille, milles me tegime lihtsalt söögipeatuse ja ta nimi oli Amazia, äkki on see hääldus selline linn ei ole õrna aimugi, et kus sa täpselt nagu kaardi peal on ja aga kuskil keset türgimaad, siis kui me olime ennast üsna sodiks juba sõitnud tuhandeid ja tuhandeid kilomeetreid. Ja Kalle jutt siis selline, kella 20 paiku, kui seal maal juba üsnagi hämaron jõudsime toredasse väikelinnaamas eakus, otsustasime kohaliku köögi võlusid proovida. Mis viis siis eelpool viidatud võimaluseni. Meie sünnipärast ugrimugri juhmus presenteerida. Et soovisime ehedat söögielamust, otsustasime valge linaste tänava restorani asemel leida midagi nii-öelda hubasemat ning Aare kell on fenomenaalne nina igasuguurgast peale. Sellise umbes kahe minutiga, leidis. Tänavalt vaadates tundus paar justkui suvaline keldri uks, aga tähelepanelikum vaatusel kõikus seal kõrval siiski ka sisseviskaja kaldkriips, turvamees ning kõrva kostis summutatud tümakat. Selge. Sellist urgast meil vaja ongi. Sisenesime turvame halva magusa naeratuse saatel. Trepist laskudes muutus tümakas üha valjemaks ja magusamaks ka naeratused, mis meid vastu võtsid. Vähemalt korda 10 tuli, tuldi meid kättpidi tervitama baari omanik, varju omaniku poeg, pari omaniku, teine poeg, baariomaniku vend, baariomaniku naaber, suvaline vunts leti eest ja nii edasi ja nii edasi. Seejärel nagu aukülalised ikka, otse lauda loomulikult läbi kogu saali loomulikult tagumisse nurka, loomulikult kõlarite alla. Urka nurka paigutatuna hakkas esimene küsimärk vilkuma siis kui meie kebabi palvele vastati. Süüa tegelikult nagu väga polegi. Ringi vaadates oli näha, et see võis tõele vastata. Paari kogunenud kohalikud tundsid häbenematult rõõmu asjaolust, et päikeseloojangust ning sügavas keldris olekust tingituna ei näe tema nende liiderdamist ning seega võib lisaks teile manustada muid jooke ning kuulata eri tibaljud ja koledat muusikat. Peale tellitud kahe õlle ja ühe tee lauale toomist rohkem küsimärke tekkida ei lastud, vaid kohe hakkasid ainult hüüumärgid lendama. Seda siis meile sokutad tavate kaaslannade näol. Esimesena baariomaniku poja mehitusel üks kohalik juttumärkis. Kaunitar. Andku kaunitarid mulle andeks, kes asus kohe asja kallale ja üritas mind kui kõlarile lähimat istujat tantsule vedada. Kui siin lugejate hulgas juhtub olema keegi, kes minuga mõnele peole sattunud on, võib ta kinnitada. Peo esimeses faasis pole tegemist lihtsa ülesandega, eriti kui ma joogikaardilt autojuhi kohustuste tõttu tee olen valinud. Samas õnnestus temal see võrdlemisi lihtsalt, kuna olin juba aru saanud, et poleks poliitiliselt tark ära öelda suutsin tuliselt pealetükkivalt tantsupartnerile oma eestlasliku tammumisega ning pilgu eemale hoidmisega tema mikroseelikult ja kurguni punnitatud tissidelt. Surud algavad, nägu ei hakkama džentelmeni üldse kirjeldamagi sulud lõppevad peale poolt tantsu märku anda, et mina pole siiski see, keda ta otsib ning järgmiseks ohvriks ei karu. Karu rebiti tantsima. Meie Aarega saime vaevalt paar sõna vahetada, teema muidugi, kuidas me siit minema pääseme, misjärel purjetas lauda kaks järgmist iludust, et oleme Aarega elu jooksul korduvalt Sasku mängus paaris olnud, kus omavahel rääkida ei tohi. Suutsime vestlust jätkata pilkude teel. Leppisime kokku, et kuigi karu üle on hea meel, las ta keerutab seal poognad ja postitantsu. Rohkem provokatsioonidele ei allu ning järgmiste kaaslannadega suurt juttu ei tee, tantsust rääkimata. Selge oli, et Karu taassünnipäeva puhul olime korraliku õppetunni saanud ent selgus, et oli veel see, milles lõpp seisneb. Karu ajas juba teist tantsu meie kaaslannadest üks tüdise lahkus, teine istus edasi ning sellele toodi uus jook. Selge, arvata on, et meie laua arvelt pole hullu, lõpetaks karunenud, ära üritaks minema minna. Kebab jõu ka nagunii ei toodud ja siis läks lahti. Baariomanik teadis paremini, kuidas üks tõeline kiredants käima peab. Ei tea, kus kohast ilmus papptaldrik, millele paigutatud kaks pitsi ja kaks pisikest põlevat tordiküünalt tantsisklema. Paar sai elegantse liigutusega näed oma nina ette, et võta üks rituaalne naps ja puhuda romantilised küünlad ära. Seejärel haarati laualt back valgeid, Salfrete purustati kärmete liigutustega tükikesteks ning heideti kõlarite ja tantsubaari läheduses töötava hiigelventilaatori ette. Fantastiline performans, mis kujutas ilmselt lumehelbeke siia armunud paaril langemas on elus igasugu kaunidus nähtud, aga see võttis tummaks või noh, me olime ju nagunii juba mõnda aega vait olnud ja see oli lõpuks liias ka elukutselistele Soomele. Karulev üritasime arvet küsida ning siis selgus õppetunni hind. Kahe õlle ja tee asemel, mis oleks kokku heal juhul umbes 10 ühikut kohalikku raha maksma, tuli arve kokku vist mingi 100 kaaslane, joogid vähemalt neli tükki, küünlad ja lumesadu. Ega need loomulikult ka ilma rahata ei olnud, magusad naeratused sisenemisel olid muutunud väga ära ootavateks. Samuti baariomaniku ja poja toon, kui üritab siin arvu osas selgus saada sõna kompromiss, seal keldris kuul polnud. Arvestasime kiiresti eesti keeles, kas me üldse midagi maksame, ent realistlikult olukorda hinnates saatsime karu siiski veel omanikuga läbi rääkima. Tagasi tulles oli tal nägu punasem ja rahakoti õhem, aga saime vähemalt veel kord kauni türgi kuuvalguse kätte. Ei teagi, palju ta kokkuvõttes maksis? Ei taha teada ka? Vot selline iseloomustav jutt natukene, et ka niimoodi võib türgimaal juhtuda, kui sa oled sama rumal kui meie. Siia vahepeale kuulame korraks meenutuseks, kuhu kohta karu pidi lõpuks jõudma oma kaaskonnaga, see muusikapala on tuki esituses ja peaks rääkima siis ara ratist. Lihtsalt täpsustuseks, et keldris olnud muusika oli koledam. Kuulajad peaksid, no ma usun, et nii nagu meilgi, nii enda türklastel olemas, nii head kui ka halba muusikat ja ma usun su maitset. Lähme mäe juurde edasi. Noh, lähme lähemale, et ega, ega muud ei olnudki, eks. Me uhasime seal edasi ja andsime Türgi kiirteedel minna ja suund oli tegelikult Gruusiale soneetele ja jäme piiri ületasime üsna ilma viperusteta. Noh, veel niuke saime teada, et noh, kui näiteks Türgis sõidad autoga Gruusiasse, siis jumala rahulikult aetakse kaasreisija, tahetakse välja, et jääb ainult nagu juht auto omanik autosse. Aga me meil nagu täitsa kogemata jäi Aare, kes ei olnud tegelikult autoomanike autosse, siis saime teada, et noh, selles pole nagu midagi. Tegelikult võib ikka igaüks viia suvalise auto ühest riigist teise, praktiliselt. Igatahes mingit jama ei olnud, nii et Aare, täitsa rahulikult sai sõita üle piirisuund oli meil batuumi peale käisime seal Ta vaatamas, et kuidas siis batuumi välja näeb, et oli ju veel eelmistest presidentidest oli kena unistus, et sellest võiks kunagi saada niuke musta mere Monte Carlo. Vaatasime, et tõepoolest mõned ehitised nagu meenutasid sellist neid püüdlusi, aga aga noh, vist ei saanud on nagu see täpne, et ei millegipärast need inimesed sinna ei tulnud ja, ja ega ma seal kaua ei olnud kassi vennastevete ja sõitsime siis oma aklimatiseerumise eesmärgi suunas. Ja selleks siis mesti oli, see linn on üks suuremaid ja tuntumaid kohti, siis smaneetias panime seal mägiteesid mööda üles sinna linna seal muidugi ka niuke, grusiinid mulle kohutavalt meeldivad, nagu see kõik nende niuke ellusuhtumine, külalislahkus ja eriti eestlaste vastu, nagu see see nii nimel lihtsalt, et noh iga kord satun sinna, noh, siis ma olen, ma olen juba ette õnnelik nagu, ja seal oli ka nagu me olime küll väsinud ja, ja ootasime nagu Veikot juba tasapisi ja noh, niisugune näide ka näiteks sellest, kuidas grusiinid nagu et miks, miks nad tõenäoliselt ka sõjas on, ju on tegelikult noh, miks nad on head sõjamehed on see, et kui kiiresti nad reageerivad, näiteks kui me ühes kohvikus seal õhtul kohale jõudnuna enne magamaminekut läksime siis sööma midagi, siis. Ühel hetkel mingi Land Cruiser kuskilt kiirendas mäest alla kuskilt selles mõttes, et tänav läks nagu mäest alla ja pani nagu jubeda kiirendusega nagu pätne ikka pedaal korralikult vastu põrandat pani nagu minema ja ei läinudki mingi kaheksa sekundit hiljem käis äkki mingi niuke vilin ja jube litakas pauk. Ja, ja see, mis kohe oli aru saada, et selge, panin matsu, aga noh, et kuna mäekülg oli nagu lähedal, siis oli nagu see võimalus, et ta pani ikka täiesti alla ja et noh, seal on nagu inimpuru on sees niuke aga see nagu reaktsioon, et mis toimus nii-öelda meister keskväljakul pärast seda? Kuus sekundit hiljem olime meie kolmekesi olime ainukesed, kes seal alles olid, sest ümberringi hakkas kõik see, et kõik jooksid, kummid virisesid terve linn oli korraga nagu naksti, oli seal selle õnnetuspaigalt muidugi selgus, et õnneks mingi hoov oli siiski, enne kui päris mäekülge alla läks, nii et see masin võttis mõne posti ja mõne aia kaasa ja ja peatus siis lõpuks ühe hoovi peal lagunenud maja kõrval, mis muidu oleks tõenäoliselt kokku kukkunud, kui ta sellele kergelt vastu oleks läinud. Mees, kes sees oli täiesti terve ja grusiinid olid sellised, noh, kõik on ju tihti Niukest koledate hirmuäratavate nägudega nagu eestlase silma jaoks. Et siis aga lähed mingi sellise suure juraka juurde ja küsida, et kuule, et kas, kas autos kõik jäid ellu, on ju siis Nad on hästi niuksed. Oi, aitäh, et te küsite ja kallid külalised umbes ja kõigiga on kõik korras, et aga aitäh muret tundsite ja kõik nihukesed südamlikud ja niuksed, suured karud, moosisin niukseid siis aga tegelikult hästi soe süda, väsime lähilähimad päevad siis kujunesid meil selliseks, et kohtusime järgmisel õhtul Veikoga, kes siis jõudis kohale. Ja siis me käisime vahepeal korra 2500 peal väiksel jalutuskäigul, mis oli ka oluline, sellepärast me kohtusime seal, karjus Lashat kellel oli meestele omaselt seal ikka igal õigel mehel on see nii-öelda see torn kust saab siis vahti pidada ja sõdida ja terve perega paos olla nii-öelda, et noh, tõenäoliselt paljud on näinud neid pilte. Kui Gruusiast Sosva näitas, ta on Torindamistid, siis temal oli ka üks torn ja siis õhtul ta ütles, et me võime telkida, Nad remondivad seal meestega koolimaja ja et noh, seal hoovi peal on palju murupinda ja väike oja voolab läbi, et me võime oma telgi rahulikult sinna panna. Tallab õhtul läbidopsamakat, tuligi läbi, tõigi samakat ise aetud ploomi saama hakata, väga maitsev oli. Siis noh, toostid, värgid, kõik nagu peab, on ju seal vahepeal tuli ainult nendele, kes grusiinidega varem ei olnud kokku puutunud. Ma pidin neile seletama, et kui noh, et kui grusiin ütleb toosti õnneks sain seda eesti keeles teha vabanduse lasteaias ja siis kui grusiin nagu toosti ütleb, et, et ta võib seal esitada nagu väga palju küsimusi, aga need on pigem nagu mõttearenduse retoori erilist laadi. Et neil ei pea vastavalt, siis meil mehed olid see, et noh, nii külastamisel Vastama Jadu mõjust, aru saavat, et nagu toostage, lõpuks saime kõik ilusti, kõik jäid ellu ja ja kedagi karistatud ja hommikul lasteaeda tuli veel ilusti tuli ka, tervitas meid ja siis käisime kuskil 3300 peal ära ja siis sõitsime Türki. Lõpuks siis nagu on see see, jõudsime sinna, no nii palju ma pean siis enne mainisin ära, et 5100 ja natuke peale Ararati kõrgus natukene vaieldakse selle numbri üle räägitakse 5162 5135 erinevaid niukseid, numbrid on mul täitsa ükskõik. Noh, kuskil seal 5100 200 vahel ta on igatahes et mägede kogemus oli meil selles mõttes erinev, et Veiko, Aare ja mina, me kõik olime 5000-st ja noh, mõnica 6000. kõrgemal varem käinud. Aga kalle oli nagu jälle mägede mõttes täiesti roheline, nii et tema, temal nagu kõrgemate mägedega igasugune kokkupuude, nagu puutus. Ja seetõttu ma võtsime üks päev rahulikuma graafiku igaks juhuks, kui aasta tagasi meil oli tipupäev juba kolmas päev mäe peal, siis seekord me võtsime tipupäeval neljas päev. Siis ütleme nii, et astusin sama reha peale. Valisin sama teenuspakkuja seal mingi Murat, mingi kohalik salakaubavedaja, kes oli vahepeal nüüd jälle praegu ta vanglast väljas, on ju, et noh, aeg-ajalt ikkagi noh, Iraan on nii lähedal, et mäenõlvadelt ta paistab väga ilusasti kätte. Et siis noh, Iraani salakaubaveo ess põhiliselt muret, aeg-ajalt pannakse kinni jälle kui ta vahele jääb või mõnele mehele ei maksa vist. Tõenäoliselt, pigem on seal see teema siis nüüd tali jälle väljas ja siis ajasime temaga nii-öelda business ja, ja noh, paberil nii-öelda või jutu järgi kõik jälle laabub ja tuletasime meelde aasta tagustel lugesime sõnad peale, et et ärge andke meile mingeid suvalisi jorsse kaasa. Kellele? Te lihtsalt ütlete, et see on giid, onju? Giid tavaliselt ikka jää 4500 peal korralikult mäe haigeks, onju, et tal on nagu kõrguskogemus ja ta käib seal nagu sagedamini. Et ärge andke, andke veel nagu päris päris giid seekord on ju, kes natukene nagu teab ka kuhu minna siis giidisel igal juhul võtma peab kommertsmägi, onju, et maksad selle eest ja saad giidi siis kõik oli nagu ja, ja kõik on väga okei. Aga noh, seekord mängis saatus, et kui me oleme siis 3200 peale kuskil saab mingi noh, spetsiaalselt selleks kohandatud mikrobussiga saab üles sõita džiibiga. Et kui me sealt astuma hakkasin, alguses tunduski giide niuke, noh, ikka jälgisime tempot ja värk ja ja pidas nõu ja kõik niisugune kõik nagu tore. Aga selgi kuni esimese laagreni, mis on mingi 4000, ei teagi mingi, no vahet pole, isegi nende numbritega võin, võin nagu natukene mööda panna. Aga igatahes kui me, kui me siis jõudsime esimesse laagrisse, siis selgus kurb tõsiasi, et sellel samal giidil siis keda me juba mõttes nagu kiitma hakkasime siis valgust onu oli ära surnud ja noh, sealkandis on see, et ju ega selle matusega väga pikalt ei oodata enne järgmist päikesetõusu või kuidas on, et peab juba vist maha matma. Jäime sellest heast giidist siis nii-öelda ilma, see pani nagu alla ja siis niukseid loogilise kurdi sammuna siis järgmine hetk oli juba see, kus meie koksis ülendati giidiks sellesse giid. Ja siis mingil hetkel natuke ülevalpool juba oli see noh, vahemärkusena lihtsalt ütlen, et et kui sinnakanti satute ja teil võimalik giidivõtted, ärge Murad kämpingusse võtke, onju, et noh, igaks juhuks ütlen ära. Lisaks kõigele muule võib kohata mäe peal imeilusaid giide Istanbulis, kes ei ole üldse mehed ja niimoodi ja väga, väga ilusad, käivad seal edasi-tagasi ja siis vaatad mingit teised mehed käivad üldse nende koos, et ise ei saa nende grupis olla, et see võib hakata mingil hetkel närima mägedes. Ja igatahes vaikselt liikusime ülespoole, tipulaagris hakkas jälle pull pihta. Meiega pandi mingi kolm slovaki pandi kokku ja siis kaks mingit täiesti suvalist meest, keda noh, varustuse ja kõige muu järgi ja fotoaparaadi suuruse ja ebapraktilisuse järgi said aru, et noh, nad, nad ei ole noh, mägedes varem käinud ja mingi, aga neil on mingi unistus, et noh, et Ararati otsas peab ikka elu jooksul ära käima ja niuke noh, vaatasime, et väga kahtlane on see homne päev ja siis meil tekkis mingi uus kiituljalt. Kes, noh, oli see niisugune päris nagu naljakas mees. Tõenäoliselt oli kogu aeg kanepi võimalusest, sest noh, temaga nagu adekvaatselt nagu rääkida ei saanud, lihtsalt lähed, räägi nagu küsinud mingi küsimusest ja naerab natukene aega, onju, ja siis siis räägid, et ei, ma tõsiselt mõtlen, siis ta muutub väga järsult nagu väga tõsiseks, räägib natukene, räägib jutu ära ja siis hakkab naerma, nii et sa ei saagi aru, et kas ta mõtles seda tõsiselt või ei mõelnud seda. Okei, on savu teinud, et noh, hea küll, siis las ta siis olla. Aga tipupäeva hommik oligi siis täpselt selline, et lähme kõik koos, oli esimene jutt, meil oli kõik kassid, kõik muud asjad olid enda kottides. Slovakkidel oli see viga, et nemad, Ta laseb giidil tassida näiteks noh, neil nii-öelda teenuse hinna sees me jõudsime nii odavam kui vähegi saab ja tahtsin võimalikult palju ise teha. Oleks nagu võimalikult päris tippu tegemine ikkagi, et ei oleks niisugune, et lihtsalt maksad ja siis sind taritakse tippu. Siis kujunes niimoodi, et kaks giidi alguses meid siis kokku oli üheksa inimest ja me jõudsime tõusta mingi, ma arvan, et 20 meetrit jõudsime kõrgemale tõusta. Siis need kaks suvalist meest väsisid ära, juba jäid juba seisma, mingi jama tekkis, on ju, ei, ei liikunud enam kuhugi. Aga noh, tulemus oli see, et loomulikult ükski tee nendega see, kes alt järgi tuli see kanepimees. Ja siis teine teine giid tuli siis meie ülejäänud nagu seitsmega slovakid ja meiega nagu tuli ülespoole kaasa. Ja, ja noh, muidu oli kõik tore, aga noh, ta oli kui onju, et ega ta ka väga täpselt ei teadnud, õnneks oli nagu hea nähtavus seekord ja taevas oli selge ja me saime ise ka aru, kuhu tuleb täpsemalt minna ja ei olnud nagu väga probleemi probleemid hakkasid pihta siis ühel hetkel siis kui tuli kassid alla panna. Meie võtsime lihtsalt kassid oma kotist ja olime valmis edasi minema. Aga siis selgus, et Slovakkide kassid on selle giidi kotis, kes nende kahe mõttetu jorsiga sinna alla on ju natuke noh, väga hästi läbi mõeldud giidide poolt ja nõnda kõik ilusti organiseeritud, kõiki ka klient saaks täieliku rahulduse ja kõik õnnestuks nagu hästi võimalikult suur protsent ronijaid olekski tipus. Et noh, kokkuvõttes oligi see, et liikusime edasi, slovakid jäid ootama nagu oma oma nii-öelda, kas see giid ehk kunagi jõuab siis järgi, kui naisterahvas oli kohe üsna alguses ka pööras tagasi, et neil kaks meest oli jäänukislovakkidest kuuekesi nagu olime kokku ja meie liikusime siis edasi giidiga koos. Ja siis noh, puhas klassika, noh jälle mingi 4800 peal või siis giid ütles, ei poisis, et mina andke mulle andeks. Ja rohkem ei jaksa sa talle me suutsime isegi nagu paremini andestada kui aasta varem nagu sellele vennale, sest me teadsime, et Dancock tegelikult on ju noh, ta, ta ei lähegi kunagi viimasest laagrist 4100 pealt kõrgemale. Et noh, tal võibki olla see, et 4800 peal natukene läheb nagu kehvaks või noh, mingid hirmud tulevad lihtsalt ei viitsi või noh, selleni inimlikud asjad mängus. Ta saab selle raha ju nagunii kesta meiega koos siin üles jõuab või ei jõua, noh, vahet pole, põhimõtteliselt oligi, annaks nagu ma ütlesin, kõik nägem nägemine oli nagu seekord parem, et ei olnud lumetuisku nagu esimesel korral. Ja siis ega ei olnudki. Jalutasime siis tippu tasapisi ja noh, ma olin ike hästi õnnelik seal üleval. Noh, põhiline põhjus oli ikkagi see noh, 100 protsenti ja just kulise noh, kui ma nägin seda kalle nägu, ehedat rõõmu nagu kes oli hüpanud nii-öelda, ma ei tea, 2000 meetri klubist hüpanud nii-öelda 5000 meetri klubisse teinud esimese niukse korraliku ikkagi mäe. Et see oli nii ehe, et seal nii nakatav, et noh, seal tipus on ikka väga mõnus, noh, kui see kõrvale jätta, et Veiko seal kergelt ikkagi kuidagi kindlad oli, lihtsalt natukene kehvad, nii et ta ühel hetkel ütles. Et ma lähen nüüd kiiresti alla, et mul näpud on ikka väga külmad juba ja aga õnneks piirdus niukse nahakahjustustega, et ei lasknud nagu hullemaks, et siis tuli natukene lihtsalt tulitel, tõenäoliselt hellemad need pärast ja siis oligi see oligi see tipptehtud vaade muidugi hunnitu seal kõrval on see väike Ararat veel ja ja siis on ongi, et sa saad erinevaid riike vaadata niukesed mäenõlvalt õhtul, kui kuskil istud selle pärast kohalike käest süüa saamist, istud seal kuskil mäe külje peal, sa näed nagu, et noh, eriti on valgustatud see Iraani piiriosa, et kuidas nende järjest nüüd tee ääres lähevad mingid laternapostid ja siis sa näed täpselt, kust piir jookseb, on ju ja ja siis noh, salongi naabritest ma seal ei ole sattunud ainult Armeeniasse siiamaani, aga nad tõenäoliselt nüüd üsna varsti äkki isegi satun septembris või niimoodi. Et siis noh, tore on vaadata taha Iraan, seal ma olen ju ka käinud ja võtta, sealt paistab Aserbaidžaan ja kõik nad on nii-nii-nii lähedal selle niuke. Aga noh, jõuame jälle tagasi sinna, et ühtepidi noh, meil on ilus nagu vaadata, aga nemad seal kogu aeg vastastikku jälle Madistavad ja nõnda vähemalt sõnadega, siis kui mitte muud moodi. Kui raske see mägi on, et millist varustust tegelikult siin üldse kaasa on vaja võtta? Noh, tegelikult tegemist on vulkaaniga, see annab jälle selle vihje, et enamus nagu nõlvad on niuksed, laugemat sorti see nii-öelda kommertsradavus kaudu üles minnakse, see on hästi palju käidav, seal on alati palju rahvast. Selles mõttes on ta üsna turvaline mägi ebaturvaliseks teebki see, et noh, mõned teenusepakkujad teenusepakkujate tõttu on, mis seal salata, on ka Eesti nii-öelda pigem nagu küll turiste, mitte mägironijaid, ka näiteks Nepaalis ja kuskil mujal on viimastel aastatel mõned ikka jäänuka paraku mäkke. Sest noh, halb teenusepakkuja ei mõtle selle peale, et sa oled merepinnalt ja kui sul endal nagu kogemus puudub, siis ta võib teha mõne vea, millele sina ei jõua nagunii-öelda, pidurit panna, sa ju usaldad, on ju. Et, et selles mõttes Aravetiga seotud on, pigem see pigem valige natuke kallim ja natuke korralikum teenusepakkuja oke lugege blogisid veidikene ja aga isiklikust tehnilisest varustusest siis lisaks riietele on oluline kassid, sest lõpus on ikkagi lumemüts põhimõttel, et ükslovaksis tuli tipuga, see tema ei jaksanud ära oodata, et nii külm hakkas, teine läks alla ja tema tuli ilma kassideta, läks, et seal põhimõtteliselt on see nurk selline, et sa saad ilma kassideta ka üles, aga mina soovitaks ikkagi, et oleks kassi kaasas ja kuna iial ei tea, et kas seal üleval on jäisem või natuke vähem jäisemises kirkaga, et köik täitsa vot see on grupijuhi otsustada tegelikult. Et kas, kas tahad käia köies või mitte, sest ta on täpselt sellise nurgaga nagu mägi, et kui kuidagi jäine. Ja kui sa näiteks kukud nagu lahti siis seal pigem on see oht, et lahtikukkuja tõmbab ka teised ülejäänud ühiskonna liikmed kaasa, mitte need ei jõua teda kinni pidurdada, mis on muidu nagu näiteks pragudesse kukkumisel on väga oluline roll köiel just ja teistele inimestele, et nemad jõuavad siis teoreetiliselt ja enamasti ka praktiliselt siis jõuavad su kinni pidurdada, et sa ei kukuks sügavale lõhesse. Aga seal nihukeste nõlvade peal see on selline noh, ta ongi alati niuke, seal peab grupi juht otsustama, et seal ei saa midagi öelda, et mina ütleks, et et sel ajal, kui meie käisime täiesti, piisas kassidest ja kirkast ja oli kõik väga Okei sa rääkisid alguses Türgist põhimõtteliselt sõitsite läbi, milline. Türgi templeid mul on erinevates passides igavene hunnik, sest teatavasti ju nüüd ka juba mõned aastad lendab jõuga ilusasti Tallinna lennujaama türklaste rahvuslik lennukompanii, mis on noh, nii-öelda valitud juba mitmeid aastaid ka Euroopa parimaks siin ja, ja noh, natuke võib vaielda muidugi nendega, aga üldiselt nagu meeldib mulle ka türklastega lennata, sest nad lendavad, et ikkagi Euroopa mõistes ikka väga-väga paljudesse kohtadesse ikkagi üle maailma, nii Aasia poolel, Ameerika ja Lõuna-Ameerika igal pool. Et nende abil ma tihti olen mägedele lähemale lennanud. Ja seetõttu on selliseid Istanbulist nagu läbi lendamisi on olnud päris päris korduvalt ka see aasta, kui ma selle aasta alguses käisin seal Lõuna-Ameerikas, siis samuti kasutasin türklaste teenuseid ja veetsin ka ühe ühe öö nii minnes kui tulles siis ka Istanbulis hotellis türklaste lennufirma firma kulul. Et seetõttu ma neid templeid on palju ja ma seal linnas olen saanud ka natukene ringi jalutada mõned korrad, aga ma pean, ütleb muidugi, et see okei, me oleme selle riigi nagu kaks korda täiesti ühest otsast teise põhimõtteliselt läbi sõitnud nii pikalt Aasiast või siis väike ots seal veel Euroopat ka. Ega mul selles mõttes nagu suurt pilt ei ole küll ma võin rääkida nagu sellisest üldmuljest, et ega ta nüüd väga selline niuksed vahepealsed kui Ankarast nii-öelda nende pealinnast nagu satud juba ida poole, siis noh, kohati, eks see maastik niuke üsna igav. Ta on selline selline noh, ega seal palju midagi ei kasva vahepeal, et angerja selline nagu noh, jälle vaatad, et noh, mingid vahepeal näed, mingi kitsed söövad kive, noh sest seal midagi muud ei ole aineta. Ja sellest me oleme rääkinud ka, et noh tõenäoliselt sealkandi kitsedel on mingi selline sensor, mis tunnetab ära, milline kivi on maitsvam, lihtsalt kui teine, siis nokitsevad nende kallal vaata natukene ringi, mida nad siin tegelikult nagu teevad, et seal on hästi palju, Iraanist tuleb sarnaseid alasid meelde samaga niuksed vulkaanilise vanad vulkaanilise talakus nagu eriti midagi ei kasva. Et sellist tühjust on palju, et seal noh, tõenäoliselt mingi maa hinnad võiksid mingites Türgi regioonides olla ikka üliodavad ained. Noh, see näiteks osta endale 2000 hektarit maad, on ju, ei tohiks normaalsele eestlasele mõnes regioonis üle üle jõu käia, iseasi ainult, et mis selle maatükiga teha saad, on ju. Aga noh, muidugi selline mis mulle meeldib nõnda pilguga riivata, et ma kunagi ei viitsi nagu, väga nagu süveneda sellesse või noh, mul ka teadmised puuduvad teadmised arhitektuuri kohta, näiteks arhitektuurist eriti tahaks rääkida, sest see ületab liiga pikalt minu kompetentsi, nagu et siis aga, aga lihtsalt see, et noh, kas või sa võid ju seda riiki vaadatagi. Sa vaataki igas linnakeses külase, igal pool vaatad ainult mošeesid näiteks nõnda, et millised need välja näevad ja et kus on äkki kus on mingi üks minaret ja milline ta on ja kus äkki Iraani lähedal on mingid teistsugused hoopis ja seal nurgas on kuskil on kahega kuskil äkki kuskil ühe minaretiga, noh see, et vaatad, mingid niuksed ja kuidas kujundatud, kui suur on ju ja kui odavalt või kallilt ehitatud ja kui viltu kuppel on tegelikult peale pandud ja noh, ega seda asja võid ju nagu vaadata, põnevik. Ja siis nagu aga mis hakkab silma, on üks selline ka noh, sa enne mainisid oma sissejuhatuses ka seda, et noh ka näiteks, et nii-öelda euroliidu ja NATO pooldajaid või, või euroliidu mõtte pooldajaid ja selliseid on, on ju linnades kindlasti rohkem on ju, ja tegelikult hakkab silma ka see, et päris suur nagu ebavõrdsus, et linnad ikkagi näevad sellised suht nagu nichekad välja, aga, aga noh, ma olen nagu see, et sa näed, et noh, Neid totaalses vaesuses elavaid inimesi on seal ikka miljonite kaupa nagu, et ja, ja mis seal salata, mida rohkem nii-öelda Kurdistani poole ehk siis nagu ida poole sõidad, et seda natukene vaesemaks pilt kohati läheb väljaspool linnasid linnades on niukseid, avastad nagu seal seal on ka nagu vahepeal muidugi täiesti mingid ootamatused, nagu mingi linn oli, kus aastasel samas Ararati külje all, kus kõik teed on unikiviga kaetud, noh ei ole asfalt, vaid on unikivi lihtsalt ongi mingid mehed seal pannud ilusti ära silunud ja pannud järjest kivi kivi kõrvale nagu meil kõnniteed on nõnda, aga noh, neil on terved tänavad, nende tänavad on laiemad kui tänavad Tallinnas, noh, enamasti. Et noh, lihtsalt pildiliselt võite ette kujutada seda ja näiteks, aga noh, muidugi ja mis väga meeldis, on millega me veel kokkupuutumist, söögikohad ja värgid, et noh, kuna nii soe kliima, no näed siis hästi just see, see väljas söömine ja see, et kõik need kohvikud ja kus nad on suurte vanade puude all kuskil ja kuskil noh, tõelised niuksed, Oasikus ongi see tühermaa, millest ma enne rääkisin, siis kuskil on äkki vett? Ta on ju siin on tekkinud nagu noh, hoolitsetakse nende eest ja vaadatakse, et ikka piisavalt vett oleksite vanad, suured puud ja nende all on siis niuke kohvikus. Puulehed pakuvad sulle päikese eest varju ja, ja perenaine tasane ja nii edasi, noh kõik tore, et mõned sellised emotsioonid on jäänud. Selline oli türgi reis. Siia saate lõppu paneme ühe korraliku rokkmuusikapala ka ja see peaks olema Türgi üks tuntumaid rokkbände tänane teekond tippu. Andres Karu, Tarmo Maiberg Maristama on otsas.