Kurrat otsinud poliiti käki ja FPS trantmeister. Parajalt rõske ilm ei mõjutanud kuidagi erksate sügis lõvide sära ja tundsin, et kui uuestisündinuna, sattudes meeletust hiigellinnast Moskvast 60 kilomeetri kaugusele värske õhu ja kauni looduse keskele spordikompleks Saturn oli see, kuhu mul paluti kohale ilmuda, kuna seekordne huviobjekt kaasaegse vene kino silmapaistev esindaja Aleksei Poljakov järjekordsetel võtetel just siin liiklusummikute tõttu hilinevad esinejad toodetes teadsin üht tema legendaarse kindralni Haalutši vene rahvuslike eripärade filmidest võtan kohe kindlasti jutuks. Vaatamata sellele, et olen intervjuudest artistiga välja lugenud, kui väga ta enam ei viitsi seal palju leierdatud teemal kida. Agaminaare kinnika, kuidas siis teisiti, kui see saigi ju tegelikult esmaseks ajendiks näitleja üles otsida. Ja kui need on täiesti konkreetsed märksõnad ka Eesti vaataja jaoks? Vaadates Aleksei Bulgakovi Filmagraafia läheb silmade ees kirjuks, sest loetelu on tõesti pikk. Aga lähemal uurimisel eristuvad Geselt neli maiuspala, mis tõid näitlejale seniolematu kuulsuse. Ja seda ka väljaspool Venemaa piire. Niisiis esimene pääsuke on 1995.-st Vastaste kannab nime vene rahvusliku jahi eripära. Edasi tulid kalapüügi eripära 1998 seejärel kaks aastat hiljem jahi eripära talveperioodil ning poliitika eripära aastal 2003. Filmitegijad on pärast sedagi teemat ekspluateerida püüdnud, ent nagu taolist asjade puhul ikka seda taset, millega alustada, tihe, enam saavutada ei suudetud. Aga loomulikult olid teisigi teemasid, millest Aleksei põld akoviga rääkisime, kaasa arvatud see, kuidas ja miks ta näiteks laulma. Kas. Sest kõigi tänaste keskeprogrammi laulude esitaja ongi tema ise. Ravens kös käis näitlejaga kohtuma, salli Normet-Saarna head kuulamist ja miks kõigepealt väikeseks mälu värskenduseks tilluke, katkenud Vene kalapüügi eripära algushetkedest. Nagu siis öeldud, kohtusime Aleksei põld akoviga raames kohe spordikeskuses, Saturn koos näitleja osales järjekordse, sedapuhku sporditeemalise filmimäng võtetel. Küsisin alustuseks, et millest see räägib? No kõigepealt muidugi jalgpallist ehk siis tähelepanu keskmes on sportlik mäng, samas inimsuhted kubisevad ju samuti mängulistest elementidest. Nõnda peetaksegi mängu kui sellist üsna mitmel tasandil. Ja eks paistab, mis asjast lõpuks saab. Nõnda rääkis näitleja Bulgakov, kes võttis asja täiesti erakordse rahuga või vähemalt tegi näo, et võtab igal juhul istus minu vastas inimene, kes ilmselt juba ammu ei erutunud pisiasjade peale kes tundis end vabalt ja lõdvestunud ka siis, kui mõne meetri kaugusel sagis suur hulk D-grupi inimesi ja tema pidi samal ajal andma intervjuud. Küsisin järgmiseks, et mitmes Filmsee Aleksei Põldakovil juba on. Oi ei teagi täpselt, aga üle 100 on neid nüüd kindlasti olnud. Debüüt oli 1982. aastal, kui mängisin partisan Saveli, et filmis läbi tule. Aga lemmikfilmideks olid ja jäid, kellel on Venemaal hea elada Coveli lähedastes metsades ja noh, Vene jahi eripäraga on ka omad sotid ehkil lemmikrolliks ma kuulsad kindral Michael chip enese jaoks ei pea. Ja paistab, et siin läheb minu arvamus publiku omast absoluutselt lahku, naeris Bulgakov. Enne filmi karje. Ri töötas näitleja erinevates teatris, lites Tomskis, garadandaas reasanis, hiljem veel Belarus filmistuudioteatris ja seda kuni aastani 1993 mil kolis Moskva linna. Seal mängis muide mõnda aega ka kunstiteatri laval. Hetkel on näitleja vabakutseline ja rahul sellega ning oma praeguste tegemiste kohta ütleb nii. Teleseriaalid kino ja need nõndanimetatud kultuurietendused, mis on praegu venes vägagi popp, populaarsed ja ma ei kahetse mitte midagi. Minu näitleja Tartus on kujunenud just selliseks, nagu ta praegu on ja ilmselt suurimad raskused. Olen tänaseks üle elanud, sest tõesti olid ajad, kui ma tahtsin selle elukutse lihtsalt nurka visata. Ja millistel põhjustel eetilistel rohkem ei täpsusta. Ütlen vaid nii palju, et ma vihkan teatud kompromisse vahelistes suhetes kompromisse, mille hinnaks on usalduse kaotus. Ma ei tea, võib-olla suhtusin enne tõesti lapsemeelse avatusega kõigesse, mis ümbritseb minu armastatud elukutset, noh umbes sellises plaanis, et huvitavad tööga on seotud üksnes head ja õilsad inimesed. Ja kui ma siis kogesin, et inimesed võivad raha ja kuulsuseni seal igasuguseid seatempe teha, oli üpris kõrgelt kukkumine. Tänaseks olen rahulikum ja filosoofilise ebameeldivuste eest üritan vabakutselisena hoiduda nii palju kui võimalik ja noh, kui võimalik ei ole siis minu kodust on saanud mulle üks tõeline pelgupaik. Elan linnast väljas, Moskvas käin ainult makse maksmas ja automaatvastajat kuulamas. See maal elamine on muidugi tõeline palsam hingele. Mets, rahu ja vaikus. Seal leiad kiiresti oma hingelise tasakaalu. Ma arvan, et iga inimene peaks looduses olema nii palju kui vähegi võimalik. Ja kui see ka ei aita, siis on muidugi asi veel, teatas Bulgakov rõõmsalt. Saun, uskuge mind, see on saun, võtab viimse kui pingeraasu nii lõplikult maha, kui veel üldse olla saab. Kõik see negatiivne või lihtsalt närviline, mis enne tundus ülitähtis, muutub äkki pisikeseks naljakaks, tehke mis tahate. Ja siis sa pikutad saunalaval ja tunned, et vot siinse tõeline elu just ongi. Ja ma tunnen end sõna otseses mõttes uuesti sündinuna. Noh, siinkõnelejale meenus ka kohe üks saunas stseen Vene jahi eripärast kus seltskonna laval viibides üks parajalt priske karuott sauna eesruumi ära eksis, seal mõndagi huvitavat korda saatis. Aga kuulakem kinud viivuks legendaarset Mihhaavelczytja kompaniid, tõsi küll, hoopis teistel asjaoludel. Sellest samast filmist. Nõnda siis manitses kindral nihaaluch kaaslasi lugu pidama lühikestest toostidest sest muidu ei jää ju puhkuseks ja viina joomiseks üldse aega. Edasi arendas Aleksei põld akov veel pisut oma aastatega välja kujunenud suhtumist sellesse ilma ellu. No näiteks ma leian, et inimese ilmimine maamunale on raudselt seotud ettemääratlusega. Lihtsalt niisama ei leki siia keegi ühes Brežis, teisest, andke andeks, kurjategija sündis tavalise inimesena, ka hiljem läheb nii ja see on miskipärast talle määratud teha kurja sest ilma elu üheks läbivaks jooneks on nii hea ja kurja pidev võitlus. Mina olen jumal tänatud, loodud tegema head ja üritan seda teha vägagi nii, kuis jaksan, naeris vestluskaaslane ja täiendas oma äsjast teooriat mõttega, et kui pole just tegu ekstreemsete juhtumitega, mõistab ta täielikult hukka selle, kui keegi õpetab teisi elama ja leiab, et asjad on kas õiged või valed üksnes siis, kui tema neid niisuguste või naasugustena näe. Ma lähen üsna endast välja, kui kuulen mõnd inimest rääkimas, et ei tohi nii elada. Mina nii ei teeks. No see oled sina, aga tema on, tema. Asi on, et ühiskond tervikuna peaks avaldama positiivset mõju inimeste väärtushinnangute väljakujunemisele mitte aga ühe või teise indiviidi subjektiivne maailmanägemus. Vot seesugused mõttekäigud on teinud tolerantsemaks mõistvamaks minust erinevate maailmanägemist ja suhtes. Ma lihtsalt üritan näha võimalikult palju asju ka läbida, siis ta silmade ja mitte ainult oma mätta otsast. Nõnda rääkis selleks ei poolda kohv ja lisas juurde. Vaat kommunistid on need, kes jäävad kõigi teiste eest, kuidas siin ilmas elada tuleb. 70 aastat üritasid nad meid sellesse ainuõigesse suunda käänata, aga ei õnnestunud, ironiseeris Vene jahikindral vilkuvate silmadega ja pole ime. Inimene pole loodud kunstlikult tekitatud ja ebaloomulikes tingimustes elama, nii pole seda terve ühiskond. Edasi teatas Vene rahvuslike eripärade komöödiaseeria täht nördinult, et kommunistidega olla tal üldse omad arved. Pikem lahtiseletamine vajaks omaette saadet, lühidalt öeldes aga ajavad pul Dakovima ro silmaklapid, mis seesugust seltskonda iseloomustavad. Selguse mõttes demonstreeris näitleja mulle suisa kätega ette, näidates, kuidas hobustel silmaklapid välja näevad ja et ta just neid samu oligi mõelnud. Seejärel aga tõmbas siinkõneleja otsustavalt kopsud õhku täis ja viis jutu lõpuks kultusseriaalile, tänu millele Aleksei Bulgakov üleöö lausa plahvatuslikult kuulsaks sai. Tema kangelasest kindral, Michalodchest rääkimata. Ja kuigi näitlejal oli üksjagu kõrini sel teemal rääkimisest, nagu ka saate alguses mainitud sai, tegi täiesti kuulaja jaoks loomulikult meelsasti erandi, sest taoline kogemus oli ju esmakordne, nõnda et kuidas siis sündis lugematute meeste ja miks mitte ka naiste lemmiktegelane tükis naljakas seriaali esimese filmiga. Vene jahi eripära. Dolinsasharovovskini siis tolle kultusseriaali, stsenaristi ja režissööriga teinud koos kaks filmi, kui tuli see kolmas Vene jahi eripära. Ja kuna rokkovskin teadis mind nii inimese kui näitlejana, siis oli tal kindrali roll ka konkreetselt mulle mõeldes valmis kirjutatud. Oli 90.-te algus kõigega kitsasfilmi tegemiseks, raha vähe. Seal on, kes just niisugusse aega ja raputas mindki ajutisest vaikelust välja. Ütlen ausalt, keegi meist ei osanud oodata, et silm sellist furoori tekitanud. See, et üritasime teha võimalikult head asja, on enesestmõistetav, iga võttegrupi üritab. Aga et see nii võimsaks kujunes. No tõesti ei osanud ette näha. 1996. aastal saime festivalil näit teks neli auhinda sealhulgas rahvusvahelise ajakirjanike filmikriitikute oma, nii et see on juba üsna jõuline näit, naeris Aleksei Põlda kov Alijas kindralni hallutš. Nohja lihtsalt filmi publikust kui sellisest ma ei räägigi. Pikali, taheti joosta, ei olnud enam võimalik leiva poodigi minna, naeris pundakov. Jälle. Küsisin, et mis siis tema meelest nii pöörase edu taga küll olla võiks. Ma arvan, et tõeline tüdimus suurest hulgast Ameerika filmidest lõi väga head eeldused ühe tõsise mehise, ehtsa kodumaise komöödia vastuvõtmiseks. Ja nii Vene jahi eripära kui kalapüügi eripära kui teisedki on ju tegelikult üsna mitmeplaanilised asjad, mida me seal kindlasti näitame, on rahva sisemise kultuuri ja traditsioonide allakäiku hoopis kadumine. Kõik, kes on jahi eripära näinud, mäletad, võtavad kindlasti, kuidas läbi filmi jooksilt punase niidina jahis tseenikesed 19.-st sajandist. Kõik oli ilus, peenia väljapeetud. Noh, ja siis kõrvutage seda tolle Boris müttava ja teadvusekaotuseni viina joomameeste pundiga, kes tulid metsa lõõgastuma tänasel päeval. Teisest küljest on see väike kamp jälle omal moel sümpaatne kokkuhoidev, heasüdamlik lihtsalt Neil pole kombeid ja ega vist enam tule ka, muigas filmis tegutseva seltskonna ninameest kindral Michalodžid, kehasta Bulgakov. Aga mis teha? Ja laiale massile ilmselt see just peale läkski, et saab paanilt elusuuruses näha mehepoegi, kes on koduste murede ja naiste juurest metsa kärakat viskama pagenud. Kes tabas seejuures filmi tegijad ka iroonilise või satiirilise allteksti, kes mitte. Ühesõnaga, igaüks sai oma, lõi Põldakov käega. Ent mõistagi oli see mehepoegade liin ikka vist nii tugevalt välja mängitud, et väga paljud suutsid end nendega samastada või siis unistustel tekkida lasta. Et miks ei võiks minulgi olla üks tore kamp, kellega kord kuus kuskile ära kaduda? Selles kontekstis võib muidugi mõni mees minu äsjast kultuurituse juttu vaidlustada. Ja näiteks väita, et ka kõige intelligentsem on inimesel, võib aeg-ajalt tekkida soov rihm lõdvemaks lasta just filmis nähtud moel. Võib-olla tõesti, ma ei saa lihtsalt öelda, et mulle see mõtteviis väga sümpatiseeriks Jätkasime Aleksei põld akovile au ja kuulsust toonud tegelaskuju kindral evolgini ehk lihtsalt Mihhaalutši teemal. Võib-olla olete märganud, et igas seerias on minu kindral erinev jahis on ta üks kalapüügist, teine jahis talveperioodil kolmas, rahvusliku poliitika eripärast, neljas ja nõnda, et asi. Nii on tegu teatavat laadi koondportreega ja selle mahlase kuju prototüübiks sai muide kindral leebet, keda ma väga hästi tunnen. Hea meel ütlema, et leebet jäi ka minu rollilahendusega rahule, naeratas Põldakov ja tõi kuuldavale ühe oma kuulsatest toostidest Vene jahi eripärast. No kohtumise terviseks, jah, needsamad toostid ülinapid, ent huvitaval kombel kulutulena rahva hulka läinud. Need samatoostid on üheksa komöödiaseeria populaarsuse põhjuseks ja kuigi me oleme algusest peale neid lihtsa koelisi ja rämeda huumoriga filme meeste pärusmaaks pidanud. On huvitaval kombel ka palju naisi, kellele need on meeldinud. Eks see sõltub inimese naljasoone konstruktsioonist, mõtiskles Aleksei Põldakov valijast. Kindral Mihhaalodža lisas Sis juurde. Ja ei maksa unustada loodust, eriti vene jahi, kalapüügi ja talvise jahilugude puhul. Esimest filmi tegime septembri lõpus, oktoobri alguses kuskil 10 kilomeetri raadiuses Soome piirist. Helesinised järved, rohelised männid, kollased kasesalud, müstiline. See kõik oli lihtsalt niivõrd ilus, et ei saanud ega saa kedagi külmaks jätta. Nii et kui räme koomika on, ütleme, rüütatud imeilusasse ümbrusesse, siis tekitab see jälle mingi täiesti omaette kategooria. Mis filmi võlule ilmselt suuresti kaasa aitab, oli Bulgakov kindel. Edasi viisin jutu tõsiasjale, et kui üks, mis noist vene rahvusliku eripära kõiki filme täiesti kindlalt iseloomustab, on suurmeeste sõprus ja tugev ühtekuuluvustunne siis kas see iseloomustab ka sümpaatse näiteseltskonna omavahelisi suhteid ja seda nüüdki, kus juba mõnevõrra aega möödunud. Ja see sõprus on ajaproovile vastu pidanud ja eksisteerib ka täna. Ehkki mina olen sealjuures ainuke Moskvalane ülejäänud kõik Peterburist, mis tähendab ja et üleliia tihti me just kokku ei saa. Aga sidet hoiame raudselt ja iga kohtumine, seda enam, et ta harva teoks saab, on ülimalt oodatud. Omavaheline suhtlemine on hingele lausa hädavajalik. Üks lugu, mida just hiljuti oma kolleegidest ladega meenutasin, oli selline. Käisid suure seeria esimese Vene jahi eripära võtted. Olime nagu eelpool mainitud drastiliselt looduskaunis kohas Soome piiri lähedal, täpsemalt ühe saarekese juures järvel. Ühes paadis olid näitlejad, teisest meid filmiti, minu jupp sai üles võetud ja öeldi, et võid puhata. Ta oli selline septembri lõpu oktoobri algusaeg üsna vilu ja tuuline. Komisjon siis kaldale ja läksin ühe suure kivi juurde, mis oli nii päikesest soojaks köetud kui tuulevarjuks üheaegselt. Tõmbasin end kerra ja jäin magama. Ärkasin vast mingi tunni-pooleteise pärast, vaatasin ringi ja sain aru, et mitte kedagi ei ole. Olin üksi jäetud, nuta või naera. Esimese hooga muidugi jooksin sinna-tänna, hüüdsin täiest kõrist, siis sain aru, et pole mõtet rabeleda ega karjuda kui ainult pardid vastu praegu asuvad. Nii et grupp oli sõna otseses mõttes uttu kadunud, jama lõdisesid seal üksikul saarel vist ligi neli tundi enne kui kellelegi meenus, et oi jah, aga kus siis pold, akofon, kas tõesti ema, ise olid nad vahepeal teisele saarele sõitnud, mingeid veel hunnitu maid loodusvaateid jahtima? No ma siis ütlesin neile, kui nad kohale jõudsid, et nii ikka ei tehta. Kui on koos tuldud, siis koos ka minnakse. Siinkõneleja märkased fundokovil oli asjast rääkides isegi silm märjaks läinud ja mitte nutust, vaid naerust. Veel kuulsin. Tegelikult on seesuguseid totter naljakaid olukordi ühe filmi tegemise juures massiliselt, aga vaat käsu peale ei meenu tavaliselt midagi. Niiet mis iseenesest tuleb, see tuleb nagu äsjakuuldud lugugi. Siin kõlas taas üks tähelepanuväärne, et mitte öelda südantlõhestav seenike Vene jahi eripärast kus vette külma asetatud võrgukene viinapudelitega lihtsalt hoolimatult mootorpaadiga katki sõidetakse. Edasi meenutasin Aleksei põld akovile kuskilt loetud näitleja arvamust, et nood tänapäevased Vene jahi eripärad ja teised on justkui omalaadne kummardus eelmise põlvkonna komöödiameistrile Leonid Kaidaile. Jah, nii ta on, suund on üks, nagu öeldakse, muidugi elementaarne, et kaid äi oli ühest rokkovskini jälle teisest puust. Saša kirjutab alati, kas stsenaariumid ta helistab, teha finimises mõttes otsast lõpuni, sügaval oma isikliku nägemuse järgi. Ja eks see filmikeel olega mõistagi kummalgi mehel erineva ka suund, nagu ütlesin, on tõesti üks panna inimesi naerma ja mõtlema, üheaegselt, mõtlema, mismoodi see ilmaelu siis ikkagi käib ja mida siin muuta võiks. Ning mis kai taisse veel puud astub, siis ütleme nii, et tema filmidest pole ainsatki, mis mulle väga ei meeldiks. Aleksei Bulgakov valis meelega nii keerulise lausekonstruktsiooni, et rõhutada, kui väga ta Leonid Kaidaid hindab. Edasi uuris siinkõneleja, kuidas see juhtus, et minu vestluskaaslane laulma. Noh, laulma hakkasin ma tasapisi teatrikooliaegadel nimelt tuli valikuliselt selgeks õppida üks pill ja ma valisin siis mõistagi kitarri. Ja see kõik hakkas rakendust leidma nii laval kui hiljem filmiski ning arvukatel kohtumistel publikuga. Muidugi võib asja kohta nii-öelda ka, et see on rohkem enese jaoks või nii, sest andeks, aga no lauluhäält millist vul nüüd küll ei ole. Just kohtumisõhtutel rahvaga on mul tavaks öelda, et austatud saalisviibijad, seadkeval on valmis oma peen muusikaline kuulmine raban teid oma seniolematu vokaaliga saadakse aru, naerdakse ja võetakse seda nii, nagu ta on. Mõistagi võib küsida, et milleks siis üldse laulda, aga huvitaval kombel on selle järel väike nõudlus. Ütlesite ka ise, et minu plaate polnudki poest võtta. Nii et tundub, et olen ka üsna väheste vokaalsete näitajatega kuulajatele hinge läinud. Võib-olla on see mõistvus üldse inimlikkus, mis muu romanssidest ja tänapäevastest lugudest vastu kõlab, arvas Aleksei. Kah p-s niisama posibi kui mini spekt. Sest laul on ju iseenesest kui üks tilluke etendus täis inimsuhteid ja elu ennast laulan küll näit leian oma suutlikkuse piirides, ent ilmselt rohkem ikka mängin. Etendan hoolega seda, mida laulan nii räägitaksegi näitleja laulmisest ja tõelisest koolitatud laulmisest. Mina kuulun mõistagi esimesse kategooriasse. Olen laulev näitleja nagu Andrei Mironov, Alyssa Freinlik ja paljud teised. Aleksei Põldakovi kohta on öeldud ka nii, et ta on nõndanimetatud lihtsa vene Moshiki tõeline prototüüp. Küsisin Altai Grayst Mihhailov külast pärit näitleja käest, mis ta ise seesuguse määratluse kohta ka arvab ja mida näiteks üldse üks Altai juurde aga rikkumata hingega meeskodanik endast kujutab. Armastan oma sünnikanti väga, ütles Bulgakov sissejuhatuseks. Just hiljaaegu olingi Altai sega kahjuks lühikest aega. Lihtsalt polnud võimalik pikemalt seal viibida. No mis ma oskan teie küsimusele vastata, ennast on ju raske kõrvalt hinnata. Aga arvestades minu päritolu, siis midagi on kahtlemata sealsest rahvast mullegi iseloomulik. Üks tõsine Altai krai meeskodanik on südamlik ja avatud, igasugune teistega manipuleerimine ja kavaldamine on talle vastuvõtmatud. Kadedus samuti, küll aga iseloomustavad teda suur elurõõm ja ligimesearmastus. Ta hoiab oma loodust kuidas suudab? Muidugi mis puudutab mu kaasmaalaste majanduslikku toimetulekut, sisega kerge ei ole, aga see näitaja iseloomustab ja teisigi Venemaa sügavamaid soppe. Ja mitte ainult iga kord, kui ma seal käin, toonitas Bulgakov. Üritan ma endasse koguda nii palju sealset olustikku ja võluvat atmosfääri, kui vähegi suudan. Et jätkuks pikemaks ajaks, aga jätku. Koju jõudes tunnen üsna varsti, sest kõigest jälle puudust. Edasi uurisin filmitähelt, kas nii tema kodukandi kui ka mujalt pärit tõelisi mehi iseloomustab seegi, et viina läheb aeg-ajalt ikka hirmus palju. Nooh ütles General alias Aleksei Poljakov, mõõdutunne on ikka see, mis ühel väärikal mehepojal olema peab. Paraku me seda võta pits ja pea aru ikka alati kohta, eks ehkki mina viibin enamjaolt küll seltskondades, kus viin on küll laual, ent teisejärguline tegija, palju tähtsam on see, et saab asju arutada toda ja hingelt ära rääkida oma perepoliitika enda tegemised, vaat need on teemad, mis siis päevakorda tõusevad. Mitte niivõrd kärakas kui selline. Ja niisugustes seltskondades istun ikka väga hea meelega. Äsjases katkendis Vene jahi eripärast andis Mihhaavitš hüva nõu, kuidas lehma ühest kohast teise toimetada. Väikese pommituslennukiga loomulikult. Nüüd uurisin, kas näitleja Bulgakov soovib jätkuvalt mängida Beethovenit, nagu ta aastate eest ütles. Soovin muidugi jätkuvalt, iseasi, kas seda kunagi teoks saab. Filmi tegemine on kallis lõbu, ajaloolise filmi tegemine, seda enam. Aga Beethoven võlub mind eelkõige selles plaanis missuguseks kujunes tema saatus, ehk teisisõnu see oleks film ühe geeniuse tragöödiast tema eluaegsest armastusest ühe ainukese naise vastu armastusest, mis ei leidnud vastukaja tema kõrvakuulmise kaotusest ja sellele vaatamata ikkagi vapustavast loomingust. Te lihtsalt proovige ette kujutada, mis tähendab kirjutada lummavat muusikat ilma seda kuulmata. Kui ma meie kohtumise algul rääkisin Ühte määratusest siin ilmas siis küllap see just nii Beethoveni oligi ilmuda selle päikesel, et luua midagi, mis kestab terve igaviku, mis elab üle teda ennast ja meid kõiki. Jah, oleks pööraselt huvitav näitlejana kokku puutuda millegi seesugusega. Küsisin lõpetuseks, kuidas Aleksei Bulgakov ka oma tohutu kuulsuse koormaga hakkama saab, mispärast Vene rahvuslik eripärade filme end lausa takjana näitlejale külge. No mis seal ikka, normaalselt lõi filmistaar muiates käega, kusjuures oli üks periood, kus tõeliselt ärritas koduuksest ei saanud väljudagi, kohe oldi ümber. Abikaasa, kes avastas, et kuidas ja kaua sa seda veel taluda suudad ja siis siis käis üks krõks ja ma mõistsin äkki, et oot, oot, aga see on ju minu publik ja järelikult nad armastavad mind ja no miks ma siis oma publikut eemale tõukama peaksin ning sellest hetkest muutus mu suhtuda, mine rahunesin maha ja nüüd saab igaüks, kes tahab nii autogrammi kui ka koos tehtud fotoomanikuks. Naeris vene filmi publiku tänane ebajumala Aleksei Poljakov. Küsisin sõbralikult staarilt, mida ta hüvastijätuks Eesti raadiokuulajatele ütleb ja vastus tuli loomulikult tema legendaarse kangelase kindral Michal chi suu läbi. Vene nüüdiskino ühe populaarsema esindaja näitleja Aleksei põld akoviga kohtus Haldi Normet-Saarna filmikatkendeid aitas valida Ain Saarna ja helioperaator Illimari Stombas. Kuulmiseni.