Täna viib ajaloolane Heiki Valk meid taas meie esivanemate mõttemaailma. Miks on siis mets eestlase jaoks nii oluline? Miks, eks võib-olla sellepärast, et me oleme ikkagi metsast välja kasvanud. Meie kõige kaugem ajalugu on ju sündinud ikkagi suurtes põlismetsades, mis siin nii meie Eestimaa peal kasvasid kui seal teisel pool Peipsi järve Peipsi eurolite vahel, kus soomeugrilaste algkodu arvatakse olevat ja kust ka meie rahvast nüüd väga suur osa siia tulnud on. Nii et see, meie rahva häll on liikunud ikkagi metsa all metsapuude varjus. Ja see ruum, see kinnine, suletud ruum, puudealune ruum, see võib-olla on tõesti meie arusaamasid maailmast ka teinud selliseks, nagu nad on alles 2002 poole 1000 aasta eest hakkas siis põllumaa ja kultuur maainimese eluruumis valitsevaks saama ja mets muutus kaugemaks ja võõramaks ringiks. Meie suhtumine metsas on? Ma ei tea, mul on jäänud kuidagi tunne, et see on olnud väga tasakaalustatud seda nii siis kui me, kui me metsas elasime veel, kui ka siis, kui metsa nüüd kaugemaks ja natuke võõramaks paigaks jäänud. Seda võib nüüd kindlasti öelda, et me eestlane ei tunne ennast loomupäraselt metsas halvasti, kui nüüd vaadata veel natuke üle oma rahva eluruumi geograafiliste piiride, siis suhtumine metsasse ei ole kaugeltki kõikidele rahvastele selline, nagu ta meil on selline omatunne oma kodutunne metsas või selline positiivse neutraliteeditunne. Kui vaatame näiteks vene muinasjuttusid, siis nendes lööb täiesti selgelt läbi põhimõtteliselt teine arusaam metsast, kui see, mis meil on vene muinasjuttudes, on mets kuidagi võõras ja vaenulik ja ohtusid täis paik. Võtame kasvõi sellise näite. Muinasjutu pealkiri on, mine sinna, kuhu too seda ei tea, mida, ja seal on siis tegelane, Vandroi. Kirjutatakse Andrei kohta niimoodi. Andrei, käinud läbi palju riike ja maid. Andrei, jõudnud metsa äärde, näinud seal seisnud tore kanajalgadel Pared arekene, keera esiots minu poole ja tagaotsas metsa poole. Tore, keeranud end Andrei läinud sisse ja näinud pingi peal istub Halleit ja ketrab lõnga. Ptüi-ptüi vene hinge pole kuuldud ega nähtud. Nüüd aga on vene hing ise kohal, kui küpsetan su ahjus ära ja lasen soluude liugu. Et sellised ohud löövad vene rahvapärimuses metsa suhtes üsna tihedalt läbi näitavad, et see rahvas oma juurtega metsast ei pärine, et mets on nende suhtes kuidagi võõras ja vaenulik element. Aga aga kui me nüüd hakkame mõtlema, eks ole, kellega see Andrei kokku puutusime, millega ta kokku puutus, eks ta puutus kokku selle metsaelanikuga, selle soome-ugri lasega, kes oli temale võõras ja imelik ja see majakene kanajalgadel, mis asi see on? Ega selle prototüüpi ei ole vaja kusagilt täiesti fantaasiamaailmast otsida, see on täiesti reaalselt olemas ja see on ju soomeugrilaste sammastik, et puu on ülevalt ära lõigatud ja sinna puutüve ja juurte peale nende kasvavate haruliste juurde peale. Puttide peale on siis see majakene ehitatud ja selline Kokku põrkumine teise maailmaga võõra metsamaailmaga lööbki vene muinasjuttudes välja võtame, võtame kasvõi nõiutud metsad ja metsad täis ohtusid täis igasuguseid ähvardavaid koletisi. Meil ju midagi sellist ei ole, meie suhtumine metsas, muinasjuttudes on ikkagi teistsugune, on metsapuud, on metsaloomad, on inimene, kes nendega läbi käib, kõik on kuidagi tasakaalus ja suurt sisemist vastuolu ei ole. Mets on kuidagi uma ja mets on kodune, ta pakub hädaaegade korral kaitset. Võtame kasvõi rasked sõjaajad põhjasõda või Liivi sõda, kus on ikkagi mindud soodesse ja metsadesse vaenlase eest peitu. Üks kuu aega tagasi Valgamaal Puka lähedal sattusin sellise koha peale, kus kohalik kodu-uurija näitas käte metsa sees. Umbes kolm kilomeetrit jääb igas suunas asustusest maad, kõrgeoja kalda peal maasse kaevatud elamute asemed kohe näha, kuidas oja kalda ääres on siis kaks korda kolm ja kolm korda millimeetrit maja asemed maasse kaevatud rühmiti nagu talude kaupa, et kus on siis kunagi terve küla läinud vaenlase eest ära sügavale Sa ja seal olnud paos. Kas mets oli ainult kaitsja või karjast endast kamanda ohtu vaimsemat laadi juhta? Vaimsemat laadi ohtu nüüd ei tea väga hullu metsas olevat meie rahvaluulekogudes selliseid päris loomu poolest läbini kurjad ja tumedad jõud ei ole mitte metsaga seotud, näiteks kui me vaatame, kus ennast kurat, ilmutame sellised täiesti tumedad ja halvad teispoolsed väed siis ega neid metsas ette ei tule, kurat, on ikka seotud rohkem mõisaga või hoonetega või mõnede paikadega, kus midagi juhtunud on. Ja vaimud ja pahatahtlikud kummitused. Need kipuvad ennast surnuaedades näitama või paikades, kus keegi õnnetult surma saanud on. Aga metsaolendid või metsas elavad looduse jõud või metshaldjad, nemad on kuidagi inimeste suhtes, sest nagu neutraalsed mina käin oma rada, sina käid oma rada ja me ei puutu üksteisesse. Me teame, et me oleme olemas. Metsalides võib inimest küll hirmutada ja karistada, kui inimene läheb üle nende piiride, mis metsas temale pandud on. Selle kohta on üsna mitmeid lugusid. Rahvaluulekogudes üks oleks selline näiteks jutt, mis Keila kihelkonnas kirja pandud on kahekümnendatel aastatel kord läinud, ühel pühapäeval karjapoisid metsa, kuuse kasvasid korjama, sest karjapoistel sarnane mood on kuuskede noori kasvasid korjata, neid ära koorida ja siis süüa, mis üsna kenad maitsevad, karjapoisid, korjanud hoolega kuuse, kasvusid, koorinud, neid söönud, niiet hambad krõpsunud. Korraga näevad poisikesed metsast üks koletu mees välja tuleb ja kurjalt poisikeste pääle vaadates nende poole sammub. Poisikesed olnud otse kangeks ehmatanud, sest nad ei ole iialgi sarnast suurt meest näinud, kelle päev veel natuke maad üle kuuskede ulatanud poisikeste juurde jõudes käratanute kurja häälega. Kuidas tohite teie noori kuuskasid, kasvud äralõikamise läbi rikkuda, kas teie ei tea, et linnupesade lõhkumine ja noorte puude rikkumine kõige suurem patt on? Kui teie veel üks kord noori kuuskasid rikute, siis tahan ma teid selle eest karistada, sest mina olen metshaldjas seda ära öeldes läinud ta kuusikusse tagasi, kus ta veel oma suurte silmadega üle kuuselatvade poisikeste pääle kurjalt vaadanud nüüd pääsenud ka poisikesed alles kangest kohmetusest ja hakanud kangesti karjudes kodu poole jooksma. Peale seda ei ole karjapoistel enam iialgi olnud julgust, noori kuuse kasvusid, korjata ja süüa. Millisel moel metshaldjad Sis karistasid käskudest keeldudest üleastujaid? Nendest karistustest on juttu kuidagi vähem, aga juttu on eeskätt hirmutamisest. Üks karistamise viis on küll, mida nüüd hästi palju on eksitamine. Et inimene, kes on paha peale läinud, ei oska enam metsast välja tulla, võib seal üsna pikka aega hulkuda kuskil sealsamas oma kodu lähedal metsas ja teed kätte ei saa. Eksitamisega läheb kokku veel selline asi ka, et kui sa metsas oled täiesti lootusetult ära eksinud, siis sa ilmselt oled sattunud metshaldjajälgede peale. Sellised kohad nagu neavad inimese ära või seovad kinni või panevad tema üle mingi tumeda udu, et ta seda teed ei leia. Selle kohta on ka üsna mitmelaadseid pärimusi. Näiteks niisugune lugu Harju-Jaanist Peningi vallast Perilast teinekord tulnud mõisast suvel pühapäeva hommikul vastasin, jalgtee pealt kõrvale maasikaid maast võtta hakanud kodu poole minema. Ei leia, teed võõras koht, aga iga päev käisin sealt läbi, aga kodu ei oska minna. Tammusin poole päeva kodu ligidal, kuulsin kukelaulu, siis läksid silmad lahti, et oli mõni paarsada sammu kottu eemal. Rääkisin kodu juhtumisest, isa ütles, sattusid metshaldjajälgede peale, siis tuleb silmad ette niisugune võõras koht. Tema olla ka korra niisuguse nägemise üle elanud kodu ligidal. See on 1938. aastal alles kirja pandud ja päris kindel, et kui praegu käia mööda maad ja vanade inimestega rääkida ja küsida, kas selliseid imelikke lugusid ette on tulnud, saab ka neid praegu ja saab päris päris palju. Ainult tuleb osata küsida. Sest ega selliseid asju keegi ise rääkima ei hakka. Aga mida halba võinuks inimene teha sellega, et ta metsal jälgedele sattus? Mingis kartis hallis seda. Iga ta vast seda ei kartnudki, aga nendel jälgedel oli lihtsalt selline vägi ja võim. Aga metsahääled on ka inimeste juhatanud või eksitanud vä? Metsahääled vist nagu endast mingisugust ohtu inimesele ei kujuta, see on ikka kuidagi tasakaalu ja rahu ja oma paik ja elab oma elu, teeb kumasid hääli. Haldjate hääled on küll vahel inimeste kõrvu kostnud puikamised ja vahel ka, kui alles inimeste hirmutab, siis on kuulda mingisugust kohutavat kõuelaadset mürinat. Aga selliseid yksi kutsuvaid või meelitavaid hääli metsast nagu näkilaul, mis inimest tahab vete surma meelitada. Selliseid pärimusi metsaga seoses meil küll ei ole. Igas metsas on oma haljad, kasemetsahaljad ei lähe ilmaski lõpuaega, tammemetsa ei kua kahest üht sugu metsast, teise haljad peavad ise ja vaimude seltsist olema lausa paha ei taha nad, kelle lille, neid peab analaal metsahoidjat, eks olema pandud paha inimesi peavad nad vahest hirmutama jära eksitama, nagu neid, kes pühapäev puid raiuvad, rumalat nalja teevad ehk missal tahes, kuskil paha asja peale lähevad. Pühapäev peab neil ees ja taga silmad olema, siis hirmutada, ei eksitada nad rohkem karjalastest, aga üksi neid, kes kolm korda vanematest vahemaad on häid inimesi iialgi vahest näidata haljas ennast, hundi, karu, ussi ja teise looma kombel hirmutada nõnna inimesi minema, nagu neid, kes riidleb, peksavad tüdrukuid, kisuvad, tantsivad ja muud koerust teevad enne eksitamist näidata nad ennast ikka inimese näol siis eksida inimene. Ja kui tal küll tee teada olla, minna ta ikka teise kohta ka siis, kui kodu näha. Kui eksija Lissa meie meele tulla, saadada koju muidu ja ilmaski, enne kui Allie sisearvab. Eks neid ilmumise vorme on väga mitmesuguseid, võib-olla teiste hulgas domineerib siiski inimese kuju, aga mingisuguse kummalise inimese kuju, kas siis mees, kes on kuuse, Orest riietes ja halli habemega või hoopis samblast habemega või mingisugune kummaline väike laps või poisike, kes ilmub ja ootamatult jälle ära kaob. Aga võib olla ka mõni loom või lind, kes on nagu täiesti tavaline loom või lind, aga siis teda äkki lihtsalt enam ei ole. Ja kui ta kord niimoodi iseenesest ära kadunud lendamise teele ka kõndimise teel, see on ka märgiks, et ei ole tegemist just mitte päris loomuliku ja maise olendiga vaided on näidatud kedagi, kes sellest teispoolsest sfäärist pärit on. Kust on siis tulnud meile selline ettekujutus, et haiged on tütarlapsed? Ei tea, see on võib-olla kusagilt tulnud hoopis nende rahvusvaheliste muinasjuttudega üldse Euroopa poolt, nii, nii Saksamaa kaudu, eelkõige Rootsimaa kaudu, kui, kas nüüd vene muinasjuttudes niukesi ilusaid haldja piigasid on, ega nagu ei tulegi väga. Et, aga meie haldjad on siiski kuidagi teistsugused ilusat tüdrukut. Vahel on küll, et neiud metsas tantsinud või üleloomulikul moel ära kadunud. Üldistada meil küll niimoodi ei saa. Aga kui inimene tahtis nüüd haldjate ka väga hästi läbi saada, mida ta pidi siis selleks tegema või ei pidanud üldse midagi tegema? Andjatega läbi saamiseks minu meelest Ta pidi ta lihtsalt olema tasakaalus metsaga ja metsale, mitte kurja tegema. Mis on kuidagi huvitav või tähelepanu väärne meie rahvausundit vaadates, kellele me oleme ohverdanud ja kust me oleme abi otsinud. Me oleme abi otsinud ikka kas mingisugustelt, kõrgematelt, jõududelt või, või ka kodu ümber elavatelt kodu, haldjatelt, maja vaimudelt, või siis Tõnnilt või, või Bellilt, kes ka kusagil talu lähedal elab. Aga puudub metshaldja ohverdamine, seda ei ole üldse tehtud. See on mingisugune täiesti omaette maailm, kes nagu inimesega kokku ei puutu, see on mingisugune võõram ja, ja kaugem sfäär juba, kust naguniisugust üleloomulikku tuge või abi otsitud ei ole. Koduhaldjas ta oli kindlasti kusagil lähemal ja temaga võis alati sidet saada, kui tarvidus oli. Metshaldjas on kuidagi väga juhuslik ilmutaja või väga juhuslikult lähevad inimese ja metshaldjaterad. Aga mismoodi metsahaldjaid nimetati omavahelises vestluses? On seda pärisnimega nimetamist ka olnud, aga suhteliselt vähe, mis nüüd esimesel pilgul kohe ette tulevad näiteks selline nimi nagu marjamalle või seene Ženni, mõnusad rahvapärased nimed, eks nendega on võib-olla lapsele natuke lihtsam asja selgeks teha, isegi kui mingisuguse ebamäärase haldja terminiga nimeks on väga sageli rahvapäraseks nimetuseks on metsaisa või metsaema kes on metsakaitsja või hoidja. Kui me praegu metsa läheme tänapäeval millised märgid siis meile võiksid kõnelda sellest, et metsas on peale loomade lindude veel mingid olendid Kõige tähtsam on võib-olla see, et me saaks aru, et mets ise on elus, et ta ei ole mitte ainult mingisugune puidu toorainekoht, mida võib lõputult lüpsta ja lagastatud nagu meie metsadega viimasel ajal tehtud on, vaid et me oskaks näha seda, et mets on ise terve ja elus organism, et, et ta elab. Et talle ei tohi liiga teha, et varjatud jõud, kes metsas on olnud ja elanud, ega nad ei ole ka varasematel aegadel sugugi kogu aeg olnud meile nähtavad ega metsahaldjas ei ole nagu puu, et sa lähed metsa ja teda näed, aga mingid märgid tema olema sellest ikkagi on looduses olemas või ei ole, kes tahab näha, see neid märke enda jaoks ka näeb. Aga seda sa pead oskama ise näha ja tahtma näha. Minu arvates tuleb püüda olla looduses esiteks vaba ja mitte olla mingisuguste oma mõtete või tavaliste mõttekäikude sees kinni, et sa kogu aeg mõtled ja mõtled ja mõtled ja kui sa seal looduses oled nagu oled mingisuguste muude probleemidega seotud või muude asjade küljes kinni, aga vaja oleks enda ümber oleva tabamiseks või mõistmiseks seda just, et sa oled kuidagi nagu nagu lahti ja, ja puhas ja sinu teadvus on vaba igasugustest aheldavatest mõtetest ja ja sellisele puhtale pinnale avanevad palju rohkem looduse märgid ja jõud kui kammitsetud mõttele. Üks tähelepanuväärne asi veel, mida ma jälle iseenda silmadega oma maa pealt vaadates ja oma maa peal elades Eestimaa peal elades võib-olla niivõrd tähele ei panegi on see, kuivõrd meie talud on seotud puudega. Meie elukoht on puudega seotud ka, kui see metsas elamise aeg on läbi saanud kahe või kahe poole 1000 aasta eest. Tõenäoliselt, et veel sellest ajast on jäänud rahvale sisse tarbe või vajadus oma kodude juurde puid istutada just nimelt istutada, et see puu oleks kogu aeg maja juures. Sest kui me nüüd vaatame Eesti talu ja näiteks Leedu taluna Lätit ei ole mõtet vahepeale võtta Läti segu ala vana soome-ugri põhi ja baltlased on peale tulnud, seal ei ole nii selgelt nüüd soome-ugri ja balti vana kultuurierinevused näha, aga Leedu talu on suisa suisa võõras meie pilgule, kui mööda nende maad sõita. Ka vanad talud on seal väga sageli täiesti lageda koha peal või siis on sealjuures ainult viljapuuaed. Aga selliseid puid puhtalt puude pärast, nagu meil ei hakka silmas nende maastikupilt, on meile võõras ka nende nende uusasundused maal ja ühepereelamud gruppide kaupa, mis sulgi praegu Leedusse kerkivad. Need on ka kuidagi väga lagedad ja ilma puudeta. Meil on kombeks, et et kui hakatakse kodu rajama, pannakse kõigepealt puud kasvama. Mööda Eestimaad sõites võib meil just puude järgi ära arvata, kus on olnud vanad talukohad. Kui maja ennast pole enam ammugi olemas, siis puude järgi võib alati otsustada, et seal on kord talu olnud. Ja see on tõesti täitsa selge märk, et kuskil lageda põllu peal, kust maaparandajad on üle käinud, mõni puu kasvab mõni suur puu, siis on selge, et seal on inimesed elanud ja seal on olnud kellegi kodu. Ja kui inimene läheb oma viimsesse varjupaika, siis seal on ka puud. Jah, surnuaed on meil ka väga puudega koht. Jälle tuleb esile selge vahe, kui võtta kasvõi Leedu või Venemaa Leedu kalmistu pilt, see on täiesti erinev, seal on. Eks seal ainult üks hauakivide mets või rägastik ja kui seal mõned üksikud puud on, siis seal on mõned üksikud puud. Aga sellist surnuaia metsa laadilisust, nagu meil on, seda seal kultuuris ei kohta, see on mingisugune täiesti täiesti teine vaim, ekslikult Touri vaim või kultuuri omapära, see võib olla lööbki kõige selgemini välja just surnuaias või, või selle koha ilmes, kuhu siis inimene pärast surma pandud on. Kui kõneldakse hiitest, siis esimesel hetkel ei tulegi muud meelde, kui et nad on väga pühad paigad. Mis asi see siis üldse on? Tavamõtlemises on ta nagu pühapuudesalu hiiepuu, võib-olla ka siis üksikpuu. Aga kõige tähtsam omadus on see, et ta on kuidagi silmapaistev või et ta on pühas, Oskar Loorits, meie rahva luule üks kõige suuremaid uurijaid ja tundjaid. Tema on tulnud välja mõttega, et iis võiks olla alguse saanud niimoodi, et on nakatunud kusagile kusagile puudesalusse või metsa surnuid matma. Ja siis tänu nendele esivanemate hingedele, kes seal metsas edasi elavad, on see koht ka pühaks olnud ja sellist üleloomulikku, jõudu või väge või, või pühadust omav üks väide või tugi, mis temal ka on, ta arutleb selle üle, et kes võiksid olla need hiie neitsid ja hiie koerad hiiepoisid, kes meie rahvalauludes ja rahvajuttudes esinevad näiteks nisukene jutt, mis on Käinast kirja pandud tagakülas, oli olnud hiljem, et see oli olnud nii tihe, et pole läbi saanud seal elanud hiie, neitsid ja hiie koerad, kes pole mõistnud hiie laulu sellele tulnud hiie koerad kallale ja murdnud ära, kes jälle mõistnud, saanud ilusasti läbi. Laul algas, eest tulid hiie, koerad, hiie neitsid ilusad ja niimoodi läks edasi. Kes need hiie neitsid, eye koerad võisid olla ja hiiepoisid. Loorits arvab, et need võisidki olla just need surnud, kes seal hiies kunagi maetud olid ja kes siis pärast surma, aieneidsitena ja, ja poistena ja võib-olla ka koertena seal edasi elasid minul endale see hiie üksnes surnutele taandamine, mida nüüd ka soomlased Loorits järgi automaatselt toetavad. See ei tundu kuidagi nagu väga tõepärane, vähemalt nüüd meie uuema aegses rahvausundist. Kui me vaatame rahvaluulekogusid või kasvõi vaatame neid oma muistiseid, mis meie maal on, võtame kasvõi mingisuguse suvalise küla, kus on hiiekoht olemas, siis sellel külal on kindlasti ka veel kalme ja kalme ja hiiekoht ei lähe mitte kaugeltki alati kokku see protsent kolmetest, mis kattub ühtaegu viiekohtadega, see on väga väike ja minu meelest need on põhimõtteliselt ikkagi kaks ise asja, üks on kalme matusepaik, surnute elupaik ja teine on hiis pühapaik või püha mets või pühapuudesalu. Need ei ole siiski täiesti teineteisega kattuvad asjad. Ja mis see hiis võiks olla? Hiiemets. Eks ta võiks olla võib-olla võib-olla selline koht, kus need looduses olevad jõud ja väed palju kontsentreeritumalt või, või tihedamalt koonduvad ja avalduvad, et inimene on neid kohtasid ära tundnud ja sellepärast neid hakanud pühaks pidama. Teine asi muidugi, mida nüüd ise üldse ei tea ja ei ole ka ju endal mingisuguseid selliseid sensitiivseid võimeid, et peaks, kas need kohad on oma väe säilitanud ka praegusel ajal või on see Pägi kedagi kaduv ja ühest paigast teise üleminev nähtus, mis on väga tõenäoline? Millist abi või milliste väge inimene ennekõike hiirelt ootas? Eks ta ootas tuge just nende asjade koha pealt, mis talle kõige rohkem parasjagu tema konkreetses elus muret valmistasid. Oli see siis oma haigus või oli see siis tarvidus selleks, et ilm läheks heaks ja saaks vilja ära lõigata või midagi selletaolist haiguste vastu abi otsimine on üsna tavaline asi olnud, IT poole on siis oma haigusi ka ära antud vahel täiesti materiaalsel kujul. Näiteks, kui sinna mingisugune asi pandud on hiiepuu juurde selle Jes käia poolt siis ta paneb selle asjaga ühtaegu ka ära oma haiguse ja üsna sagedased on need uskumused nüüd nii Jevuda kui ohvrikivide juures, et kes selle asja, mis ohvrikivile viidud on, meie poole ära võtab, sealt saab endale külge sellesama haiguse, mille tõrjeks, millest lahtisaamiseks see asi, kas siis riide või nutsakas soola sinna pandud on, elulaad on kuidagi olla tasakaalustatud ja ja vist selliseid psüühilisi Murasid on inimesel olnud võrratult vähem kui praegu ja nendega ei olegi olnud vast niipalju siis tarvidust iie kohta minna. Võib-olla ikka mingisugune konkreetne abipalve on olnud, kas siis võib-olla ka, et kellelgil hästi läheks? Igalühel meist võiks olla kuskil üks vana ja tuttav puu mille alla mõtteid mõlgutama minna. Eriti siis, kui oleme mures ja ei oska enam hästi oma tegemisi ette näha. Sest vana puu On näinud ja kuulnud palju rohkem kui meie. Ta on tundnud kindlasti palju suuremaid muresid ja mõelnud palju raskemaid mõtteid. Tema jääb alles ka siis, kui meid enam pole. Jääb edasi elama mõlemas maailmas. Nähtamatus nähtavas. Mõtma.